X kaebus tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 18.04.2022 otsus nr 12203070002-1 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas ning kohustada uuesti läbi vaatama rahvusvahelise kaitse taotlust
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja - X, esindaja RÕA korras vandeadvokaadi abi Merili Laansoo Vastustaja - Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), volitatud esindajad Evelin Tuur
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistungil 17.06.2022
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud jäävad riigi kanda ning muud poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada isikute nimed tähemärgiga; jätta välja päritoluriigi ja selle asustusüksuste nimed; kaebaja rahvus, kodakondsus, sünniaeg; samuti päritoluriigis tegutsevate otsuses nimetatud terrorirühmituste jm ühenduste nimetused.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 22.07.2022 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.X (sünd. XX XX XXXX, X kodanik) saabus Eestisse 06.03.2022 läbi Ikla kontrollpunkti ning 07.03.2022 võeti temalt vastu rahvusvahelise kaitse taotlus. Taotluse kohaselt ei saa ta Xsse tagasi pöörduda, kuna ta on Ukraina ja X sõjapõgenik ning ta soovib minna Eestis kooli ja jätkata jalgpalli treeningutega.
2.PPA luges 18.04.2022 otsusega kaebaja taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. Samuti tehti samas otsuses väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 1, 11 ja 4 alusel lahkumisettekirjutus (vabatahtliku täitmisajaga 30 päeva jooksul) lahkumiseks Xsse ning kohaldati VSS § 74 lg 1 ja 3 alusel sissesõidukeeldu 2 aastaks.
3.Kaebaja esitas 13.05.2022 kaebuse halduskohtule kaevatava otsuse tervikuna tühistamiseks ning PPA kohustamiseks rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi vaatama.
4.Kohus võttis kaebuse 16.05.2022 menetlusse, andis kaebajale menetlusabi tõlkekuludest (kohtuistungi ja otsuse põhjendava osa tõlkimisel) vabastamiseks. Samuti tagastas kohus kohustamiskaebuse hinnata ajutise kaitse tingimustele vastavust ja kohustada väljastama ajutise kaitse otsust ning määrus on selles osas jõustunud. Kohtuistungil esitas kaebaja taotluse kaebuse rahuldamata jätmise korral kohaldada esialgset õiguskaitset ja peatada kaevatava otsuse täitmine, et kaebaja saaks jääda Eestisse kohtumenetluse lõpuni. Kohus lahendab selle eraldi määrusega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
5.Kaebaja palub tühistamis- ja kohustamisnõude rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) PPA pole kohaselt täitnud uurimis- ega põhjendamiskohustust. Vestlusel püüti leida üksnes vastuolusid kaebaja ütlustes, et seda isiku vastu ära kasutada. Kaebaja arvamuse ja vastuväidetega pole arvestatud. Pole selgitatud, milliseid täiendavaid tõendeid peaks kaebaja esitama. Vestluste kvaliteet oli kehv ning kaebajale ei selgitatud PPA poolt ebaselgusi ja vastuolusid, mida ta oleks saanud seejärel selgitada. Ei arvestatud, et kaebaja oli saanud tõsise emotsionaalse trauma. Eluline usutavus Eestis ja eluline usutavus Xs on täiesti erinevad. PPA ei saa tugineda vaid oma kogemusele ja statistilistele andmetele, et hinnata kaebaja subjektiivset hirmu tagasipöördumise ees. Kui kaebaja saadetakse tagasi Xsse, siis ähvardab ta elu tõsine oht. Kui PPA hindaks X suutlikkust oma elanikke kaitsta ning võtaks arvesse kohalikku võimuvõitlust, siis jõuaks PPA järeldusele, et kaebaja vastab rahvusvahelise kaitse saamise eeldustele ning tema taotlus tuleb rahuldada. Kaebaja vastab nii pagulasena tunnustamise kui täiendava kaitse andmise eeldustele. 2) PPA on oma otsuses üldjoontes välja toonud kaebaja poolt välja toodud kartused seoses Xsse tagasiminekuga - X üldiselt ning lisaks isiku subjektiivne põhjendatud hirm külaliikmete ees, kes soovivad teda tappa võimu tõttu (VRKS § 19 lg 2 p 1 ja 7; lg 5). PPA pole hinnanud kõiki kaebaja väljatoodud asjaolusid kogumis ning süvendatult uurinud tema kartust. PPA on asjaoludesse süvenenud pealiskaudselt ning tehes oma puuduliku arusaamise tõttu meelevaldseid järeldusi. Kaebaja on PPA-le öelnud, et teda tahetakse tema päritoluriigis tappa, kuna ta on oma surnud isa pärijaks külajuhi ametis. Kaebaja sõnul on külas maavarana naftat ning seetõttu on külajuhi amet ihaldatud. Kaebaja on oma seisukohtade tõestamiseks esitanud PPA-le X kõrgeima kohtu tunnistuse vormi, näidanud pilte hävitatud külast. PPA väited, et tagakiusu ei eksisteeri, kuna küla pole, on küünilised. Kaebaja on selgitanud, et küla on hävinenud nendesamade isikute tegude tagajärjel. Tegemist pole mingi loomuliku demograafilise arenguga. Isikute väljaajamine nende kodudest on üks suuremaid inimõiguste rikkumisi. Kaebaja esitatud tõendite kohaselt toimub piirkonnas teisigi olulisi inimõiguste 2(9)
rikkumisi, sh kannibalismi. Tegemist on väga sihipärase ühe hõimu ja veel kitsamalt perekonna hävitamisega. Hiljuti rööviti ja tapeti kaebaja onu (X), kes viibis samuti mujal (X piirkonnas). Kaebaja lisab selle kohta täiendava tõendi. PPA väide, et kaebaja subjektiivne tagakiusukartus objektiivsete asjaoludega ei ole tõendamist leidnud, on asjakohatu. Siiski jääb PPA seisukohale, et külajuhi rolli ülevõtmine pole eluliselt usutav, tapmisähvardused, küla hävitamine võimutüli tõttu pole usutav, mujal piirkonnas on kaebajal ohutu. Kaebaja poolt lisatud tunnistusest nähtub, et võimuvõitlus antud külas on toimunud pika aja jooksul, tegemist on väga süsteemse tegevusega ning on suunatud võimu haaramisele ja teise hõimu hävitamisele. Tunnistusest nähtub, et selle käigus on inimesi tapetud ja röövitud ka muudest piirkondadest ning võitlus kestab siiani. Seega pole asjakohane ka PPA väide, et möödunud on piisavalt aega ja küla on hävitatud, mistõttu on jätkuv tagakius ebausutav. Kahtlused tuleks tõlgendada kaebaja kasuks. 3) VRKS § 19 lg 2 p 7 kohaselt käsitletakse tagakiusamisena ka ligipääsu puudumist õiguskaitsele. Kaebaja hinnangul ei suuda X riik tagada talle ja ka kogu külale piisavat kaitset. Antud seisukohta kinnitab ka kaebaja poolt esitatud tunnistus, kust nähtub, et korduvatest kaebustest ja pöördumistest hoolimata ei ole olukord paranenud. Kaebaja ei saa oma riigilt vajalikku kaitset, sest riik on jätnud samas olukorras olevad isikud abita. 4) Kaebaja näol on tegemist x hõimu kuuluva kristlasega. X hõimu kuuludes on ta kohustus võidelda kunagise X Vabariigi nimel, eesmärgiga taastada iseseisvus. Kui kaebaja seda ei tee, siis käsitletakse seda X riigi reetmisena ning tekib oht tema elule. Kaebaja sõnul survestatakse teda liituma sõjaväega X rühmituse poolt ning tal puudub reaalne võimalus sellest keelduda. 5) Riik ei suuda tagada kaebajale tuvalisust esmalt teiste hõimude kallaletungide eest ja teiseks üldise terrorismiohu tõttu. Täiendavad ohutegurid on tingitud kohalikest traditsioonidest ja usust (õppinud ja koolis käinud inimesi vihatakse, kuna neil on võimekust viia läbi muutusi, mida kardetakse ja mis olemasolevatele rikastele ei meeldi). Kaebaja ei saa X riigilt piisavat kaitset ning ei suuda oma hirmu tõttu seda ka taotleda. 6) Täiendavat kaitset vajab kaebaja seetõttu, et ta ei saa kindlasti asuda Xsse, kuna antud piirkond on X tõttu kõikidele tsiviilisikutele ohtlik, eriti kristlastele. Täiendavalt ei saa ta asuda ka X piirkonda, kuna seal esineb põhjendatud hirm kohalike elanike osas. Kaebaja hirmu kohaliku kogukonna ees saab hinnata alternatiivselt ka täiendava kaitse andmise asjaoluna kui PPA hinnangul pole tegemist subjektiivse tagakiusukartusega, kuna kaebajat ei kiusata taga tema isiku tõttu. X on üks vähem rahumeelsemaid riike X. 7) Ka ei ole PPA sisenemiskeeld põhjendatud ega vajalik. VSS § 7 lg 2 kohaselt kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu vaid vajaduse korral ning VSS § 74 lg 4 kohaselt jäetakse sissesõidukeeld kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Kaebaja hinnangul on käesolevalt need põhjused olemas. Kaebaja soovib võidelda oma vanemlike õiguste eest. Kaebajal on Ukrainas tütar (nimi X, sündinud XX XX XXXX), kellega suhtlust takistab tütre vanaema. Sissesõidukeeld võib arvestades Ukriana sõda ning ümberasumisi takistada selle õiguse teostamist. Vastustaja seisukohad
6.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. 1) PPA ei ole menetluse läbiviimisel rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6, HMS § 56 lg 1, ega ka HMS § 40 sätestatud nõudeid. PPA on vastavalt VRKS § 18 lg 2 sätestatule hinnanud rahvusvahelise kaitse taotluse läbi individuaalselt ja erapooletult ning kontrollinud esitatud tõendite ja andmete õigsust ning taotleja väidete usutavust. PPA hinnangul on otsus on 3(9)
kaalutletud, proportsionaalne ning motiveeritud ning vastab HMS § 56 lg 1, HMS § 6 ning HMS § 40 sätestatud nõuetele. Vastustaja hinnangul nähtuvad PPA otsusest järeldused ning see, kuidas nendeni jõuti. 2) Vastustaja on seisukohal, et kuigi taotleja selgitustes esineb viiteid VRKS § 19 lg-le 5 ehk tema tagakiusukartuse allikaks saaks pidada riigi ühte küla juhtivat kohalikku kogukonda, kelle eest riik ei saa või ei suuda kaitset pakkuda, ei leidnud see tagakiusukartuse asjaolu kinnitust. Taotleja hirm tagakiusamise ees Xs ei ole osutunud põhjendatuks ning isegi juhul kui 2015. aastal oleks taotleja kodukülas alanud võimuvõitlus teatud ametipositsiooni üle, ei ole seda küla enam taotleja sõnul alles. 3) Tagakiusuks ei saa pidada igasugust negatiivset sündmust päritoluriigis (VRKS § 19 lg 2) ning samuti ei saa tagakiusajaks pidada igat isikut (VRKS § 19 lg 5). (vt ka RKHK 01.10.2018 otsus asjas nr 3-18-1026) Kaebaja subjektiivne tagakiusukartus ei ole objektiivsete asjaoludega tõendamist leidnud, vastustaja ei pea kaebaja kirjeldusi usutavateks ning jääb oma seisukoha juurde, et taotlejat ei ohusta koduriigis tagakiusamine. Rahvuvahelise kaitse menetluses tuleb analüüsida ja hinnata konkreetselt kaebuse esitaja olukorda selles riigis, mitte riigi üldist olukorda. 4) PPA ei pea kaebaja ütluste põhjal tõenäoliseks, et X või muud kriminaalsed rühmitused Xs oleks kaebaja vastu huvi tundnud või ta sihikule võtnud. Kaebaja ütlustest nähtub selgelt, et tegemist on üldise kartuse aga mitte isikliku tagakiusukartusega. 5) Vastustaja on oma otsuse p-s 6 selgitanud kuidas on kujunenud otsuses järeldus, et kaebaja ei vasta täiendava kaitse saamise tingimustele. Kaebaja on pärit Xst. EUAA1 hinnangul ei ole üldine olukord ei pealinnas X ega X osariigis selline, kus juhusliku vägivalla tase ohustaks pelgalt seal viibimise tõttu tsiviilisikute elu. 6) Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt esitatud tõendamata väide, et ta on Ukrainas sündinud lapse isa, ei anna alusta sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks humaansetel kaalutlustel. Ühtlasi märgib vastustaja, et kaebaja on ka vestlusel ise selgitanud, et väidetava lapse ema on kinnitanud, et tegemist ei ole kaebaja lapsega4. Lisaks märgib vastustaja, et kui kaebajal on tulevikus võimalus oma isadus tuvastada, ning tema laps asub sel hetkel Schengeni territooriumil, on kaebajal võimalik taotleda sissesõidukeelu tühistamist.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebus jääb rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 alusel ei korda kohus haldusaktis esitatud põhjendusi. Rahvusvahelisest kaitsest keeldumine
8.HKMS § 158 lg 31 esimese lause kohaselt hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga.
9.Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund. VRKS § 4 lg 1 alusel on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist mh poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu.
EUAA – XXXXXXXX
4(9)
VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. VRKS § 4 lg-s 3 ei sisaldu ammendav loetelu. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (Elgafaji, C-465/07, punkt 31, jt). VRKS § 20 lg 1 sätestab, et kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta direktiivis 2011/95/EL ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks. VRKS § 20 lg 2 alusel lükatakse põhjendamatu taotlus tagasi.
10.Isikuandmete ankeet, mille kaebaja täitis rahvusvahelise kaitse menetluses näitab selgelt isiku Eestisse saabumise eesmärki, s.o jätkata jalgpalliga. Isiku eesmärk Euroopasse tulemiseks on asja materjalide põhjal olnud sama ning õppima asumine Ukrainas viis jõuda Euroopasse. 12.04.2022 vestluse protokollist (küsimus 22) nähtub, et kaebaja reisis vahemikus 2006-2010 seoses jalgpalliga X, X jm. Jalgpalli mängimise lõpetas kaebaja väidetavalt isa surma (xx xx xxxx) tõttu ning lahkus isa matuste päeval kodukülast (X) ning asus elama X pealinna isa sõbra juurde, kuhu tuli ka ema pärast 14 päevast leinaaega. Asja materjalist nähtub, et kaebaja lähedased tegelesid sellega, et leida kaebajale riigist lahkumise võimalus (05.04.2022 vestluse protokoll küsimused 50, 51). Sellele vaatamata võttis see aega isa surmast arvates ligi 2 aastat. Ukrainas tegeles kaebaja õppimisega vaid paar kuud, õppides seejuures vene keelt ning jõudmata põhiaineteni (kohtuistungil öeldu kohaselt eksmatrikuleeriti kaebaja 2018. a talvel). Ukrainas hakkas kaebaja enda sõnul kohalikes oblastites jalgpalli mängima, väidetavalt pärast seda, kui ema jäi haigeks ega jõudnud enam õppemaksu tasuda. Viimast väidet ei pea kohus eluliselt usutavaks. Kui kaebajal olnuks päriselt soov Ukrainas haridus omandada oleks kaebaja saanud oma teenistusest tasuda õppemaksu. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et kool kaebajale erinevaid võimalusi kooli edasijäämiseks (nt akadeemilise puhkuse võtmine vms) ei pakkunud, et ta saaks koguda õpingute jätkamiseks jalgpallimänguga raha. Kaebaja on väitnud, et suutis saata osa teenistusest ka emale, kelle väidetav soov oli, et kaebaja jätkaks õpinguid. Kohus peab eluliselt usutavaks, et ema, kelle soov oli, et poeg omandaks hariduse, poleks pojalt raha vastu võtnud ning oleks soovinud, et poeg kasutab seda õpingute jätkamiseks. Kaebaja ei teinud 4 aasta jooksul Ukrainas viibides katset haridusteed jätkata, vaid tegeles jalgpalli mängimisega (suvel võistlused, talvel ainult treeningud). Ka Ukrainas ebaseadusliku viibimise probleemiga hakkas kaebaja tegelema alles siis, kui tekkis mõte suunduda jalgpalli mängima mujale Euroopasse (vt kohtuistungi protokoll alates 13:09:56), kuhu illegaalina minek oli ilmselgelt välistatud. Paraku alustas Venemaa sõda Ukraina vastu ning kaebaja, nagu ka paljud teised Ukrainas viibinud välismaalased, lahkus sõja eest Euroopa Liitu. Seejuures selgus kaebaja selgitustest kohtuistungil, et kaebaja kohta oli Ukraina jalgpalliföderatsioon saatnud kirja Jõgeva jalgpalliklubile, et kaebaja saaks siin jalgpalli mängimist jätkata. Kaebaja reisiteekond läks läbi Slovakkia, Poola, Leedu ja Läti ning üheski neis kaebaja varjupaika ei küsinud. Kohtu arvates joonistub eeltoodud asjaoludest välja kaebaja tegelik põhjus Euroopas viibimiseks ning väited teda päritoluriigis ootavast tagakiusust on tekkinud alles Eestis, kui tal tuli oma rahvusvahelise kaitse taotlust põhjendada ja selgus, et muud alust isikul siin viibimiseks ei ole. S.t, et ta ei vasta ka ajutise kaitse2 saamise eeldustele. Kaebaja
Vabariigi Valitsuse 08.03.2022 korraldus nr 66 „Ajutise kaitse andmine“
5(9)
saabus Ikla kontrollpunkti kaudu ning esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Pärnus, saabumisele järgneval päeval.
11.Kohus möönab, et soov jalgpalli mängida ei välista iseenesest isiku pagulaseks olemist. Praegusel juhul ei viita aga asja materjalid sellele, et kaebajat võiks päritoluriigis oodata tegelik tagakius. PPA on kaebaja tagakiusukartuse aluse õigesti määratlenud (PPA otsuse p 5.2) ning jõudnud ka õigele järeldusele, et kaebaja subjektiivne tagakiusukartus pole objektiivselt põhjendatud. Isegi kui isik päritoluriigis midagi kardab (nt X vm terroristlikku rühmitust), ei järeldu pelgalt kartmisest see, et kartus oleks ka objektiivselt põhjendatud. Teisisõnu, et kardetava tagajärje saabumine päritoluriiki naastes oleks piisavalt tõenäoline objektiivse hinnangu alusel, mis hõlmab muuhulgas päritoluriigi info kogumist ja analüüsi taotleja juhtumi kontekstis3. Kaebaja ei väida kaebuses X tulenevat temale isikuliselt suunatud ohtu, vaid toob selle välja kui üldise ohu tsiviilelanikkonnale (täiendava kaitse alusena). VRKS § 19 lg 5 kohaselt saab tagakiusajaks olla ka mitteriiklik ühendus või organisatsioon. Puudub vaidlus, et kaebaja pärineb Xst, X osariigist, külast nimega X. Küla jagunes kaebaja väitel kaheks kogukonnaks X ja X. Kaebaja väitel on küla vaenuliku kogukonnagrupi poolt maha põletatud. 05.04.2022 vestlusel (vt küsimus 19) on kaebaja öelnud, et mõlemas grupis on inimesi, kes teda taga otsivad aga nende nimesid ta ei tea. Samas ei maini kaebaja seda asjaolu rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjusena taotleja isikuandmete ankeedis ega nimeta seal üldse kõnealusest kogukonnatülist lähtuvat ohtu. Peamise varjupaiga taotlemise põhjuse nimetamata jätmine viitab selle põhjuse hilisemale väljamõtlemisele või siis selle sündmuse mõju teadlikule suurendamisele, et oma taotlusele alus leida. Kohtuistungil esitas kaebaja nimekirja isikutest (protokollis), kes teda väidetavalt jahivad ning kelle nimed selgitas kaebaja ema välja pärast kaebaja onu väidetavat tapmist 2022 mais. Samuti väitis kaebaja neil isikutel olevat sidemeid politseis ja kohtusüsteemis. Samuti lisandus alles kaebuses väide sellest, et kaebajal on x hõimu kuuluva kristlasena kohustus võidelda kunagise X Vabariigi taasiseseisvumise eest ning teda survestatakse astuma X rühmitusse (iseseisvuse eest võitlevad separatistid)4. 05.04.2022 vestlusel (küsimus 71) kaebaja seevastu kinnitab, et x hõimu kuulumine (etniline päritolu) pole seotud põhjustega, miks ta lahkus ning Xsse naasmisel poleks tal mingeid elutingimusi ning ta pole kuningaks saamisest huvitatud. Kuigi onu väidetavast surmast (käesoleva aasta maikuus) ei saanud kaebaja rääkida vestlustel PPA-ga, kuna need toimusid enne maikuud, siis moraalsest kohustusest võidelda endise vabariigi taastamise eest ja X rühmitusest rääkimiseks polnud kaebajal mingeid takistusi. Kaebajale on selgitatud rahvusvahelise kaitse taotleja kaasaaitamiskohustust (vt vestluse sissejuhatus). Asjaolud, mis kaebaja jättis rääkimata ei ole seotud häbitundega ega väga isiklikud, millest rääkimine võinuks olla raskendatud. PPA-le tehtud uurimisprintsiibi rakendamata jätmise etteheide on kohtu hinnangul põhjendamatu, kuna 05.04.2022 protokollist nähtuvalt on PPA menetleja oma küsimustega püüdnud igakülgselt suunata kaebajat rääkima tagakiusu põhjustest. Kaebaja jutt haldusmenetluses aga ka kohtus on olnud võrdlemisi abstraktne. Sellest nähtub kokkuvõtvalt, et tema isa, kes hukkus X rünnakus X xx xx xxxx, mitte ei tapetud vaenulike kogukonnaliikmete poolt, oli külapealik (kuninga järel tähtsuselt teine mees, vt vestluse küsimus 11), kelle positsiooni pärimise õigus on kaebajal. Kohtumenetluses väitis kaebaja kuningaks saamist, kuigi tema isa oli võimuhierarhias alles teisel positsioonil. Samas kaebaja kogukonna traditsioonidest midagi ei teadnud ning elas hoopis X ning räägib x keelt (vestluse küsimus 8). Kaebaja väited sellest, et ta oli isa surma ajal liiga noor
PPA on tuginenud usaldusväärsetest allikatest pärit teabele (kaevatava otsuse viited 6 ja 7) Kaebaja viitab wikipediale (kaebuse viide 9). Vt lisaks: xxxxxxxxxxx/ ning kohtuotsuse viites 1 toodud päritoluriigi juhise p 1.3.3, lk 54.
6(9)
(16. a), et positsioon üle võtta ei vasta tõele, arvestades, et kaebaja sünniaeg on xx xx xxxx. PPA küsitleja on eksinud kaebaja vanuse arvutamisel ning kaebaja on sellega sujuvalt kaasa läinud (vt 05.04.2022 vestlus küsimus 61), asudes väitma, et oli liiga noor, et isa positsioon üle võtta. Seejuures on isa matus toimunud väidetavalt pea aasta pärast tema surma, mil toimus ka väidetav külakoosolek, kus arutati isa ametialase järeltulija üle. Kaebaja lahkus Xst alles 2 aastat pärast isa matuseid ega saanud selle aja jooksul üheski vägivallaaktis kannatada ega otseste ähvarduste osaliseks ning ta ei olnud koduriigis sunnitud kolima pealinnast mujale põhjusel, et keegi oleks teda taga otsinud. Xst sai kaebaja lahkud seaduslikult ja probleemideta, kuigi väitis kohtus, et ta leitakse kohe üles kui ta riiki naaseb ja tagakiusajatel on kontaktid politseis. Kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit ega väidet selle kohta, et mõni X suurlinna kolinud kogukonnaliige oleks üles otsitud ja tapetud. Samuti elab kaebaja ema jätkuvalt Xs ning väidetavalt vaenulikud kogukonnaliikmed pole talle midagi teinud ehk endise külajuhi lähikondset ei taba tingimata tagakius. Kohus leiab, et on piisav alus väita, et kaebaja pole usaldusväärne ehk tema paljasõnalistest ütlustest tagakiusu põhistamiseks ei piisa. VRKS § 11 lg-st 2 ja § 14 lg-st 5 tuleneb varjupaigataotleja kohustus esitada tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. Eeltoodu on reguleeritud ka Euroopa Liidu direktiivi 2011/95/EL artiklis 4. Euroopa Liidu Kohus on 25.01.2018 kohtuotsuses F, C-473/16 selgitanud, et kui 2011/95/EL direktiivi artikli 4 alusel pädevate asutuste poolt läbiviidava kontrolli raames ei toeta taotleja ütluste teatavaid aspekte dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui direktiivi artikli 4 lõike 5 punktides a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud. Nende tingimuste hulka kuulub ka see, et taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ega ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega, ning samuti see, et taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud. Kohus ei pea kaebaja seletusi päritoluriigi teabe konteksti (mh X puudutav) ja X mainimist alles kaebuses arvestades ning samuti seletuste ajas muutumist, ekslikkust ja vastuolulisust silmas pidades eluliselt usutavaks ning kaebaja üldine usaldusväärsus on kohtu hinnangul madal. Samas, isegi kui pidada usutavaks, et endise koduküla piirkond Xs võib olla kaebajale ohtlik (elamiseks mittesoovitatav) erinevate kaebuses väljatoodud asjaolude tõttu (eelkõige hõimudevaheline tüli), siis pärast kodukülast lahkumist ei leidnud keegi kaebajat pealinnast üles ega tülitanud ning ka enne seda ei toimunud tema suhtes ühtegi vägivallaakti. Sellele vaatamata väitis kaebaja kohtuistungil, et ta leitakse kohe üles, kui ta Xsse naaseb. Samuti tõi kaebaja kohtus välja taotluse alusena uusi väiteid. Kohtu hinnangul selliste uute väidete esitamine alles kohtumenetluses viitab antud juhul sellele, et tagakiusu põhjusi ei esine, mitte sellele, et PPA oleks uurimisprintsiipi ebapiisavalt täitnud. Kaebajal on võimalik asuda elama oma viimasesse elukohta X pealinnas või mujale endise kodukülaga mittepiirnevasse asutusüksusesse, arvestades riigi suurust ja kaebaja pärinemist riigi ühest suurimast hõimust. Kaebaja pole X tegutsemispiirkonnas Xs kunagi elanud, seega sinna ümberasumist pole PPA ka kaalunud. Päritoluriiki naasmise võimalikkust ja turvalisust on PPA kaevatavas otsuses käsitlenud (p 6).
12.PPA on kaevatavas otsuses põhjendanud, miks kaebajat ei saa pidada terroristlike rühmituste X vm poolt ohustatuks määral, et see õigustaks rahvusvahelise kaitse andmist. Selles osas ei pea kohus vajalikuks midagi lisada. Kaebaja 06.06.2022 kaebuse täiendusele lisatud tõendid ei lükka ümber PPA hinnangut täiendava kaitse vajaduse puudumise osas. Tarbetu on esitada kohtule mingi üksikjuhtumi (tüdruku tapmine moslemite poolt) meediakajastust, kui sellel puudub seos kaebaja olukorraga. Ka asjaolu, et X on globaalse rahuindeksi või haavatavuse hinnangutes probleemsete riikide hulgas ei tähenda, et kogu elanikkond võiks riigist lahkuda, taotlema rahvusvahelist kaitset ning kaebaja naasmine sinna poleks piisavalt turvaline. VRKS § 4 lg-st 3 tulenev lävend on kõrgem ning eeldab tõsise ohu olemasolu, mida pole võimalik vältida. PPA poolt päritoluriigi info allikana kasutatud 7(9)
materjalid viitavad samuti Xs probleemide olemasolule, kuid ükski rahvusvaheline organisatsioon ei ole andnud soovitust sinna varjupaigataotlejaid tagasi mitte saata üldise tõsise ohu tõttu.
13.PPA pole rikkunud menetlusnõudeid, mis annaksid alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Kaebajaga on läbi viidud vestlus ning tema arvamus ja vastuväited on ära kuulatud ning neile ka vastatud (vt 05.04.2022 protokoll, alates p 60). Asjaolu, et PPA pole kaebaja seletusi usutavaks pidanud ei tähenda, et teda ei kuulatud ära. Ka kohtumenetluses pole esitatud tõendeid, mis annaks alust teha PPA-st erinevaid järeldusi, mistõttu tõendite esitamise täiendav selgitamine poleks suurendanud tagakiusukartuse usutavust. Kaebaja pole haldusmenetluses väitnud, et tal esineks mingi emotsionaalsest seisundist tulenev takistus, mis ei võimalda tal menetlustoimingutel (eelkõige vestlus) osaleda või võiks tingida vajaduse neid korrata. PPA otsus on piisavalt põhjendatud. Lahkumisettekirjutus
14.Lahkumisettekirjutuse on kaebaja kohtuistungil täpsustatu kohaselt vaidlustanud põhjusel, et varjupaigast keelduti õigusvastaselt, mistõttu tuleks tühistada ka lahkumisettekirjutus. Kohus nõustub PPA põhjendustega lahkumisettekirjutuse osas ega korda neid. Väljasaatmise keelu (VSS § 171) rakendamiseks kaebaja puhul ühtegi asjaolu ei esine. Sissesõidukeeld
15.Sissesõidukeelu kohaldamisel (kaevatava otsuse osa II p 2) on PPA viidanud kohastele õiguslikele alustele ning määranud kaebajale maksimaalsest lühema sissesõidukeelu (2 aastat). Sissesõidukeelu määramise aluseks VSS § 7 lg 1 kohaselt on viibimisaluse puudumine VMS § 43 lg 1 mõttes. VSS § 6 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Arvestada tuleb ka VSS § 31 lg-s 3 tooduga. PPA-l on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada (RKHK asjas nr 3-17-1927, p 21). Keeld ja selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed (vt RKHK asjas nr 3-17-1545, p 34; 3-17-1927, p 13). Kohus ei sekku haldusorgani diskretsiooni sissesõidukeelu pikkuse määramisel, v.a ilmse meelevaldsuse puhul. Kaebaja viibis Ukrainas ligi 4 aastat ebaseaduslikult. Kohtuistungil antud selgitustest võib järeldada, et kaebaja ei pruukinud mõista, mis on vahet rahvusvahelise kaitse alusel elamisloa saamisel või muul alusel elamisloa saamisel, kuid kaebajale ei saanud olla teadmata, et ilma viibimisõigust andva dokumendita on ta riigis ebaseaduslikult. Kaebaja on suhtunud ükskõikselt enda legaliseerimisse Ukrainas. Kaebaja selge eesmärk on olnud jääda Euroopasse ja mängida siin jalgpalli, mitte omandada haridust. Ühtegi humaanset kaalutlust elamisloa andmiseks ei esine nagu ka PPA on õigesti leidnud. 12.04.2022 vestlusel on kaebaja maininud, et tal on Ukrainas tütar, lisades, et ei pea teda oma lapseks, kuna talle pole antud õigust olla isa eest (küsimus 15). Kohtumenetluses on asunud kaebaja väitma, et soovib võidelda oma vanemlike õiguste eest, mida kohus ei pea usutavaks kaebaja varasema tegevusetuse ja suhtumise põhjal. Kohtuistungil selgitatu kohaselt ei teinud kaebaja Ukrainas midagi, et lapsele isa olla (ei toetanud majanduslikult; ei elanud koos lapse emaga; ei kohtunud lapsega ega nõudnud oma isaduse tuvastamist). Haldusmenetluses väitis kaebaja, et kohtus tütre ja tolle emaga juhuslikult Harkivis suvel ning kohtuistungil, et kohtumine leidis aset detsembris 2021. Samuti ei ole kaebaja enda sõnul isadust kinnitanud lapse ema. Samuti on PPA õigesti selgitanud, et Ukrainas väidetava lapse olemasolu ei õigusta sissesõidukeelu kohaldamata jätmist, kuna olukorras, kus peaks selguma, et laps on sõja käigus sattunud Euroopa Liitu (Schengeni alasse) on kaebajal alati võimalik esitada haldusorganile taotlus sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Praegusel juhul pole kaebajal isegi kontakti lapse ema ega tema lähikondsetega ning talle pole nende asukoht teada ning PPAle haldusmenetluses selgitatu kohaselt temaga kontakti ka ei soovita. 8(9)
Kohus peab sissesõidukeelu kohaldamist ja selle pikkust õiguspäraseks. Menetluskulud
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja sai menetlusabi (tõlkekulude kandmisel), kohustuseta need hiljem hüvitada. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad need kulud riigi kanda. Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1) ning vastustaja võimalikud kulud vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1). Kohtuotsuse avaldamise piirang
17.Kohus avaldab otsuse isiku identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.