Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.06.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2507
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.03.2021 otsuse nr 15.3-3.2/86-1 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaatama 06.08.2020 elamisloa taotlus uuesti läbi Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja RÕ
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21.03.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 21.03.2022 otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata.
Menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.07.2022. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-20-2507 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aserbaidžaani Vabariigi kodanik X-le anti esimene elamisluba 26.08.2008 abikaasa juurde elama asumiseks tähtajaga kuni 25.08.2009. Hiljem pikendati elamisluba korduvalt kuni 25.08.2018.
2.X esitas 06.08.2020 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks. PPA keeldus 24.11.2020 otsusega X-le tähtajalise elamisloa andmisest. X esitas PPA 24.11.2020 otsuse peale vaide, mille PPA rahuldas ning tegi ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks.
3.Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 18.03.2021 otsusega nr 15.3-3.2/86-1 X-le tähtajalise elamisloa andmisest välismaalaste seaduse (VMS) § 123 p 2, § 124 lg 1 p 1 ja lg 2 p 9 alusel. Karistusregistri andmetel on X-l 3 kehtivat kriminaalkaristust ja 19 kehtivat väärteokaristust, sh on taotlejat kahel korral karistatud reaalse vangistusega (karistusseadustiku (KarS) § 4231 ja § 424 lg 2 järgi; KarS § 394 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 209 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi). Taotlejal on 4 aasta ja 6 kuu pikkune katseaeg (XX.XX.XXXX–XX.XX.2024). Väärteotrahve ei ole taotleja karistusregistri andmetel tasunud, mistõttu on osad trahvid asendatud arestiga. Korduv kriminaalkorras karistatus on VMS § 124 lg 3 kohaselt käsitatav ohuna Eesti julgeolekule. X ei ole varasematest karistustest õppust võtnud ning pani katseajal toime uusi kuritegusid. Seega võib X ka tulevikus süütegusid toime panna. Taotleja on oma käitumisega näidanud, et ta ohustab avalikku korda. Seega tuleb elamisloa andmisest keelduda VMS § 124 lg 1 p 1 alusel. X ei vasta tähtajalise elamisloa saamise tingimustele (VMS § 123 lg 2). Taotlejal puudub piisav legaalne sissetulek (VMS § 117 lg 1 p 3). Taotlejal on 13 Eestis elatud aasta jooksul olnud vaid üks ametlik töökoht ja talle on palka makstud vaid 2018. a aprillist kuni juunini. X ei ole Eestis hästi kohanenud (VMS § 2102 lg 1 p 2). Taotleja ei ole Eestis omanud püsivat töökohta ja tal puudub Eestiga majanduslik seos. Lisaks on taotlejat korduvalt kriminaalkorras karistatud, mis tähendab, et ta ei ole omaks võtnud Eestis kehtivaid käitumisreegleid ja õiguskorda. PPA-le teadaolevalt ei ole X läbinud ühtegi eesti keele kursust, mis aitaks tal paremini sulanduda ühiskonda ja leida tööturul hõlpsamini tööd. Taotleja ei ole sedavõrd kaua oma kodakondsusjärgsest riigist eemal olnud, et tal võiksid tekkida märkimisväärsed raskused seal kohanemisega. Kuna taotleja ei töötanud, pidi tal olema elamisloa kehtivuse jooksul ravikulukindlustuse leping (VMS § 120 lg 1). Taotlejale erandina elamisloa andmine ei ole põhjendatud (VMS § 125 lg 1). Isikule erandina elamisloa andmine oleks õigustatud juhul, kui esinevad eriti kaalukad asjaolud, mis eeldavad edaspidi isiku jäämist Eestisse. Taotlejal on küll Eestis kolm alaealist last, kuid praegusel juhul ei ole alaealiste laste olemasolu selliseks erandlikuks asjaoluks, kuna X ei osale laste kasvatamisel ega toeta neid ka majanduslikult. Taotlejale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine riivab küll taotleja õigust elada perekonna- ja eraelu Eestis, kuid abikaasa ja lastega ühise perekonnaelu puudumine Eestis ja taotlejast tulenev oht on piisavalt kaalukas argument keelduda elamisloa andmisest.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 18.03.2021 otsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata 06.08.2020 esitatud elamisloa taotlus uuesti läbi.
2(9)
3-20-2507 1) Kuigi kaebaja viibib Eestis kohtulahendist tulenevalt seaduslikult (VMS § 43 lg 1 p 5), on tema võimalus töötada piiratud. Sellest tulenevalt ei saa kaebaja kõiki maakohtu kehtestatud kontrollnõudeid täita ning tingimisi vangistus võidakse täitmisele pöörata. 2) Kaebaja ei nõustu, et ta ei ole Eestis hästi kohanenud. Kaebajale on eelnevalt väljastatud elamisluba VMS § 137 lg 1 alusel ning tema abielu ja abielulised suhted on kestnud üle 10 aasta. Jääb arusaamatuks, millistest õiguslikest alustest tulenevalt on kaldutud kõrvale VMS § 149 lg-s 1 sätestatud erisusest. Kaebaja elab Eestis püsivalt 2008. aastast ning Eestis elavad ka tema kolm alaealist last. Kaebaja elab koos elukaaslasega, kellega tal on ühine majapidamine. Kaebaja on äriühingus Y OÜ valitud juhatuse liikmeks. Kaebajal puudus ravikindlustus, kuid PPA ei võimaldanud kaebajal seda puudust haldusmenetluses kõrvaldada. Kuigi kaebaja ei esitanud kõiki nõutavaid dokumente, ei pidanud PPA vajalikuks selgitamiskohustust täita, vaid vormistas taotluse läbi vaatamata jätmise asemel sisulise otsuse. 3) Kaebaja ei nõustu, et kolm alaealist last ei ole kaalukaks asjaoluks, mis tingiksid VMS § 124 lg 2 p-s 1 sätestatud keelule vaatamata tähtajalise elamisloa andmise. PPA otsuses ei ole piisavalt arvestatud kaebaja põhiõigust osaleda oma alaealiste laste elus ja kasvatamises, samuti ei ole kaalutletud, kas tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus on proportsionaalne ja vajalik meede arvestades alaealiste laste huve ja õigusi. 4) VMS § 124 lg 1 ei ole imperatiivne norm ja annab haldusorganile võimaluse kaaluda erinevaid asjaolusid, sh erandi tegemise võimalust lähtudes VMS § 125 lg-st 1. Erandlike asjaolude arvestamata jätmine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mis puudutab kriminaalkorras karistatud välismaalastega seotud juhtumite hindamist. 5) VMS § 119 lg-st 1 tulenevalt on vastustajal võimalik anda tähtajaline elamisluba maksimaalsest lühema kestusega, võttes kaebaja puhul arvesse kohtuotsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX määratud katseaja pikkust.
5.Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Kaebaja nõustus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX sõlmitud kokkuleppega, teades, et tal ei ole kehtivat elamisluba. Kaebajal on võimalik Eestis töötada, kui tööandja registreerib tema lühiajalise töötamise. Kaebaja lühiajaliseks töötamiseks ei ole ühtegi registreeringut esitatud. Kaebajal on võimalik taotleda kontrollmeetmete muutmist, sh luba kodakondsusjärgsesse riiki naasmiseks. Kaebaja varasem käitumine ei ole näidanud, et ta oleks huvitatud seaduskuulekast elust ja ametlikust töötamisest. 2) PPA ei toonud oma otsuses sõnaselgelt välja, miks kaebaja puhul ei kuulu kohaldamisele VMS § 149 lg-st 1 tulenev erisus, kuid otsuses on selgitatud kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ning seda, et teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse kaalub üles kaebaja subjektiivse soovi Eestis elada. 3) Kaebaja nimetati Y OÜ juhatuse liikmeks 03.09.2019, s.o pärast elamisloa pikendamisest keeldumist (02.08.2019). 4) PPA selgitas kaebajale, et elamisloa saamiseks peab tal olema ravikindlustus, kuid kaebaja ei esitanud selle olemasolu kohta tõendeid. 5) Kaebaja ei ole oma laste kasvatamises aktiivselt osalenud juba vähemalt neli aastat ning ei ole neid ka majanduslikult toetanud. Kuna kaebajale ei ole tehtud ettekirjutust Eestist lahkumiseks, ei kaasne vaidlustatud otsusega kaebajale intensiivset õiguste riivet.
3(9)
3-20-2507
6.Tallinna Halduskohus jättis 30.08.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17.12.2021 otsusega halduskohtu otsuse ning saatis asja samale halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 21.03.2022 otsusega kaebuse, tühistas PPA 18.03.2021 otsuse ja kohustas PPA-d vaatama kaebaja elamisloa taotlus uuesti läbi. Menetluskulud jättis halduskohus poolte endi kanda. 1) Tegeliku ja piisavalt tõsise ohu tuvastamiseks ei piisa ainuüksi andmetest isiku kuritegeliku tausta kohta, vaid PPA-l tuleb täiendavalt analüüsida süütegude toimepanemise asjaolusid, laadi jms iseloomustavaid tegureid. Isikust tulevikus lähtuvate potentsiaalsete riskide hindamisel ei saa tugineda üksnes kuritegude kordumisele ja raskusele, vaid arvestada tuleb ka isiku hilisema käitumisega (sh vangistuse kestel). Samuti tuleb analüüsida, kuidas mõjutavad uute kuritegude toimepanemise riski isiku uued elutingimused (nt EIK 22.12.2020 otsus nr 6325/15, Z. vs. Šveits, p 59). PPA on vaidlustatud otsuses toonud välja kaebajale määratud karistused ja märkinud, et kaebaja pole neist õppust võtnud ning pani katseajal toime uusi kuritegusid. PPA on selle põhjal järeldanud, et kaebaja ohustab avalikku korda ja võib ka tulevikus panna toime süütegusid. Otsusest ei nähtu, et PPA oleks tegelikult analüüsinud kuritegude toimepanemise asjaolusid, laadi jms iseloomustavaid tegureid. Seega on vaidlustatud otsus põhjendamata. 2) VMS § 125 lg 1 p 2 alusel võib erandina anda tähtajalise elamisloa, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud. PPA ei ole vaidlustatud otsuses kaalunud, kas isikust lähtuvat ohtu arvesse võttes kaalub või ei kaalu õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele selle ohu üles. 3) Kaebaja on abielus, kuid ei ela oma abikaasaga koos; kaebaja Bakuus viibiv abikaasa taotleb lahutust. Kaebaja elab koos elukaaslasega, kellega tal on ühine majapidamine. Kaebajal on kolm alaealist last, kes elavad Eestis oma vanavanemate juures. Keila Linnavalitsuse arvamuse järgi ei ole kaebaja viimase kolme aasta jooksul laste kasvatamises osalenud ega neid majanduslikult toetanud. Kuni kaebajal on kohtulahendist tulenev õigus Eestis viibimiseks, on tal võimalik osaleda oma laste kasvatamisel. 4) Kaebaja on äriühingus Y OÜ juhatuse liige. Nimetatud äriühingul puudub majandustegevus. Üksnes formaalne äriühingu juhatuse liikme staatus ei too kaasa vajadust Eestis viibimiseks. Samuti ei ole kaebaja Maksu- ja Tolliameti andmetel Eestis viibimise ajal püsivat töökohta omanud, mis tähendab, et kaebajal puudub Eestiga püsiv majanduslik seos. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud tõendeid ravikindlustuse olemasolu kohta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.Politsei- ja Piirivalveamet palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldamata jätta. 1) Puudub vaidlus, et kaebajat on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, mis on VMS § 124 lg 2 p 9 järgi tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseks. Sisuliselt leidis halduskohus, et ka VMS § 123 p 2 alusel elamisloa andmisest keeldumine on õiguspärane. 2) Apellatsiooniastmes on vaidluse all VMS § 124 lg 1 p 1 kohaldamine. Kohtu viidatud tegeliku ja piisavalt tõsise ohu tuvastamise nõue tuleneb direktiivist 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta. Pikaajalise elaniku elamisluba annab välismaalasele nimetatud direktiivi III peatükis sätestatud õigused. Kaebaja ei oma ega ole kunagi omanud pikaajalise elaniku elamisluba ning seega ei kohaldu kaebajale ka direktiivist 4(9)
3-20-2507 tulenev täiendav kaitse. Seega on halduskohus ebaõigesti leidnud, et PPA peaks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel hindama, kas isikust lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht. 3) Ekslik on ka halduskohtu seisukoht, et PPA ei ole otsuse tegemisel kaalunud VMS § 125 lg-s 1 sätestatud erandi kohaldamist. PPA on otsuses põhjendanud, miks kõnealune erand praegusel juhul ei kohaldu. Kaebaja enda argument erandi kohaldamiseks olid lapsed ning lastega seotud asjaolusid on PPA oma otsuses põhjalikult käsitlenud. Perekonna- ja eraelu riivet praegusel juhul ei esine, kuivõrd elamisloa andmisest keeldumisega ei kaasne kaebajale kohustust Eestist lahkuda.
9.X ei esitanud PPA apellatsioonkaebusele oma seisukohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
11.Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks (VMS § 118 p 9). Kõnealuse tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega (VMS § 2101 lg 1). Tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks antakse seega mitte niivõrd elamisloa taotleja huvide kaitseks, kuivõrd avalike huvide edendamiseks. 02.04.2015 jõustunud välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seoses teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast (809 SE, XI koosseis) järeldub, et tähtajalise elamisloa lihtsamas korras andmise võimaldamise eesmärk on soosida selliste välismaalaste Eestisse elama asumist, kes panustavad Eesti ühiskonna arengusse ja loovad lisandväärtust (lk 3 ja 34).
12.PPA on kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel tuginenud kolmele alusele: VMS § 123 p 2 ning § 124 lg 1 p 1 ja lg 2 p 9.
13.VMS § 124 lg 2 p 9 järgi keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. VMS § 125 lg 1 p 4 järgi võib sellisel juhul siiski erandina anda tähtajalise elamisloa, kui välismaalase suhtes ei esine muid VMS §-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid.
13.1.PPA on viidanud kaebaja kolmele kehtivale kriminaalkaristusele ning lisaks 19 kehtivale väärteokaristusele, samuti toonud välja, et väärteotrahve ei ole kaebaja tasunud, mistõttu on need osaliselt asendatud arestiga. Vaidlustatud otsuse p-s 3 on kirjeldatud kaebaja poolt toime pandud kuritegusid, mille eest on kaebajat karistatud reaalse vangistusega. Harju Maakohus karistas XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr Y-YY-YYYY kaebajat 6 kuu pikkuse vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga (selleks ajaks allutati kaebaja KarS § 75 lg 1 alusel käitumiskontrollile), selle eest, et olles varasemalt karistatud liiklusseaduse § 201 lg 2 alusel, juhtis ta mootorsõidukit, omamata selleks juhtimisõigust (KarS § 4231). Lisaks karistati sama otsusega kaebajat mootorsõiduki korduva joobeseisundis (narkootilises joobes: kanep, amfetamiin, metamfetamiin, alprasolaam) juhtimise eest (KarS § 424 lg 2). Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tunnistati kaebaja süüdi grupiviisilise suures ulatuses kelmuse ja rahapesu toimepanemises (KarS § 394 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 209 lg 2 p-de 1, 3 ja 4) ning määrati talle liitkaristuseks 4 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus, millest kaebaja kandis reaalselt ära 8 kuud ja 16 päeva. Viimati nimetatud kuriteod 5(9)
3-20-2507 pani kaebaja toime ajal, kui ta polnud veel täielikult ära kandnud XX.XX.XXXX otsusega määratud karistust. XX.XX.XXXX otsusega kohustati kaebajat 4 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja (XX.XX.XXXX–XX.XX.2024) jooksul täitma kontrollnõudeid.
13.2.Seega on praegusel juhul VMS § 124 lg 2 p-s 9 sätestatud tingimused formaalselt täidetud. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et karistusregistri väljavõttest (dtl 173–180) nähtuvalt karistati kaebajat ka Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXX KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi (süstemaatiline vargus, mis jäi katse staadiumisse) 2 kuu pikkuse vangistusega. Lisaks on kaebajat korduvalt karistatud väärteo korras varavastaste süütegude, erinevate liiklusseaduse rikkumiste ning narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Seega on kaebaja nii liiklus- kui ka varavastaseid süütegusid pannud toime süstemaatiliselt. Karistatuse andmete põhjal võib järeldada, et süütegude toimepanemine on kujunenud kaebaja eluviisiks ja vähemalt osaliselt ka elatusallikaks. Varasemad karistused ega käitumiskontrollile allutamine ei ole suunanud kaebajat õiguskuulekale teele. Kaebaja vahistati viimati 26.09.2019 ehk vähem kui viis kuud pärast eelmisest vangistusest vabanemist (XX.XX.XXXX). Kaebaja viibis vangistuses 8 kuud ja 16 päeva ning esitas elamisloa taotluse ligi kaks kuud pärast vabanemist. PPA 18.03.2021 otsuse tegemise ajaks oli viimasest süüdimõistmisest ja vangistuse lõpust möödunud veidi üle 9 kuu. PPA otsusest ja kaebuse lisast 7 (dtl 45) nähtub ühtlasi, et kaebaja kandis elamisloa menetluse ajal 2021. a jaanuaris aresti, sest ei olnud tasunud talle määratud väärteotrahve. Trahvide tasumata jätmine näitab kaebaja suhtumist õiguskorda ning tema soovimatust seda järgida. Kaebaja on elanud Eestis alates 2008. aastast ja omas elamisluba kuni 25.08.2018, kuid tal on selle aja jooksul olnud vaid üks ametlik (suhteliselt lühiajaline) töökoht. Seega ka ajal, mil kaebajal oli elamisluba, oli tema huvi legaalse sissetuleku teenimise vastu väga vähene ning võib arvata, et tal ei ole kujunenud tööharjumust, et endale ja perele õiguspärasel teel sissetulekut teenida. Kirjeldatud asjaolud annavad tunnistust ohust, et kaebaja võib toime panna uusi süütegusid (vt ka Riigikohtu 03.05.2019 otsus asjas nr 3-18-89, p 18, ja 22.09.2019 otsus asjas nr 3-16-2088, p 21).
13.3.PPA leidis, et kaebaja kuritegelikku tausta arvestades peaks esinema eriti kaalukad asjaolud talle elamisloa andmiseks VMS § 125 lg 1 alusel, kuid praegusel juhul neid ei esine. Kaebajal on Eestis küll kolm last, kuid kaebaja ei osale nende kasvatamisel ega toeta neid ka majanduslikult. PPA hinnangul ei ole kaebaja oma korduvate õigusrikkumistega heaks eeskujuks oma lastele. Arvestades ka eelnevalt kirjeldatud asjaolusid, nõustub ringkonnakohus PPA-ga, et kaebajale erandina elamisloa andmiseks alust ei ole.
14.VMS § 124 lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalist elamisluba andmast, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. Nimetatud aluse kohaldamisel tuleb prognoosida isikust lähtuvat ohtu ning sellise hinnangu andmisel võib mh arvestada isiku karistamist süüteo eest (Riigikohtu 18.11.2020 otsus asjas nr 3-19-92, p 21). Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (Riigikohus 27.02.2014 otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19).
14.1.PPA on vaidlustatud otsuses märkinud, et kaebaja ei ole varasemast karistusest õppust võtnud ning on katseajal pannud toime uusi kuritegusid. Sellest on PPA järeldanud, et kaebaja võib tulevikus uusi süütegusid toime panna.
14.2.Halduskohtu arvates pidanuks PPA tuvastama kaebajast lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu ning hindama kuritegude toimepanemise asjaolusid, laadi jms iseloomustavaid tegureid, kuid ei ole neid asjaolusid hinnanud.
6(9)
3-20-2507
14.3.VMS § 124 lg 1 p 1 sõnastus erineb VMS § 237 lg 1 p 1 ja § 241 lg 1 p 2 sõnastusest: esimesel juhul peab PPA ära näitama, et välismaalane võib ohustada avalikku korda, teisel juhul aga, et asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise (Riigikohtu 27.02.2014 otsus asjas nr 3-3-1-114, p 16).
14.4.Ringkonnakohus märgib, et halduskohtu viidatud Riigikohtu 03.05.2019 otsus asjas nr 318-89 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu 22.12.2020 otsus nr 6325/15 puudutasid pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Pikaajalise elaniku elamisloa andmisest võib keelduda või selle kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (VMS § 237 lg 1 p 1 ja § 241 lg 1 p 2). Direktiivi 2003/109/EÜ art 6 lg 1 järgi peab liikmesriik, kui ta keeldub pikaajalise elaniku staatuse andmisest avaliku korra ja julgeolekuga seotud põhjustel, kaaluma avaliku korra või julgeoleku vastu sooritatud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes asjakohaselt arvesse elamise kestust ning sidemete olemasolu elukohariigiga. Sama direktiivi art 12 lg 1 kohaselt võib liikmesriik teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Seega tuleb isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht tuvastada pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral. Direktiivist 2003/109/EÜ nähtuvalt omandab isik pikaajalise elaniku staatuse ja sellest tulenevad garantiid vaid juhul, kui riik selle staatuse välismaalasele annab (vt art 7 lg 3, art 6). Tegu ei ole pelgalt riigis sündimise või pikaajalise elamise tulemusel n-ö iseenesest tekkiva seisundiga (Riigikohtu 23.09.2019 otsus asjas nr 316-2436, p 11). Kaebajale keelduti taotletud tähtajalise elamisloa andmisest ning talle ei ole tehtud lahkumisettekirjutust, mistõttu temale eelviidatud sätted ei laiene. Seega ei pidanud PPA tuvastama kaebajast lähtuvat tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu.
14.5.Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriikide pädevad asutused saavad teatud juhtudel direktiivi 2003/86/EÜ, mis käsitleb perekondade taasühinemist, art 6 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel tugineda üksnes asjaolule, et isik on mõistetud süüdi kuriteo toimepanemises, ilma et tuleks tuvastada, et tema käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi asjaomases liikmesriigis. Seda võib siiski teha ainult sellisel juhul, kui kuriteo raskus või laad on selline, et on vaja välistada kolmanda riigi kodaniku viibimine asjaomase liikmesriigi territooriumil (12.12.2019 otsus liidetud kohtuasjades nr C381/18 ja C-382/18, p-d 63 ja 66). Kaebaja ei ole ka direktiivi 2003/86/EÜ toimealas, mistõttu ei pea tema puhul rakendama elamisloa kehtetuks tunnistamisel sama kõrget standardit.
14.6.Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul VMS § 124 lg 1 p 1 kohaldamine põhjendatud. PPA ohuprognoos ei lähtu pelgalt süütegude toimepanemise faktist, vaid ka kaebaja käitumisest pärast karistuse määramist ja käitumiskontrollile allutamist. Kaebaja kui korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku, kes pani katseajal toime uusi kuritegusid, puhul on alust arvata, et ta võib ka edaspidi süütegusid toime panna ja seeläbi lähtub temast oht avalikule korrale. Ringkonnakohus märgib lisaks, et kaebajale korduvalt määratud vangistus ning katseaja pikkus peegeldavad tema kuritegude raskust ning seeläbi ka kaebajast lähtuva ohu suurust. Süütegude toimepanemise ohtu suurendavateks asjaoludeks võib kaebaja puhul pidada ka hiliseima kuriteo toimepanemist isikute grupis, mis viitab isiku kuritegelikele sidemetele, ning narkootikumide tarvitamist (vt Riigikohtu 19.02.2019 otsus asjas nr 3-17-1545, p 27).
15.VMS § 123 p 2 järgi keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Nimetatud alus on iseseisev tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alus ja seda saab kohaldada sõltumata teiste aluste olemasolust (vt VMS § 123 p 3 kohta Riigikohtu 18.11.2020 otsus asjas nr 3-19-92, p 11). Tähtajalise elamisloa andmise üldtingimused, mis peavad olema täidetud mis tahes alusel 7(9)
3-20-2507 elamisloa andmiseks, on sätestatud VMS §-s 117. Sellisteks tingimusteks on muu hulgas piisav legaalne sissetulek, mis võimaldaks välismaalase ja tema perekonnaliikmete toimetuleku Eestis (VMS § 117 lg 1 p 3), ja VMS §-s 120 sätestatud nõuetele vastav ravikulukindlustuse leping (VMS § 117 lg 1 p 4). Lisaks on VMS §-s 2102 sätestatud püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise lisatingimused. VMS §-s 2102 lg 1 p 2 järgi peab välismaalane olema Eestis hästi kohanenud. PPA 18.03.2021 otsuse kohaselt ei vasta kaebaja nendele tingimustele.
15.1.PPA viitab oma otsuses, et Eestis elatud aja jooksul on kaebajal Maksu- ja Tolliameti andmetel olnud vaid üks ametlik töökoht perioodil 06.03.2018–18.10.2019 ning palka maksti kaebajale vaid 2018. a aprilli-, mai- ja juunikuus (dtl 118). Kaebaja esitas PPA-le oma elukaaslase pangakonto väljavõtte, millest nähtuvalt teenis kaebaja elukaaslane miinimumpalka (dtl 116–117). Kaebaja on Y OÜ juhatuse liige, kuid PPA on tuvastanud, et nimetatud äriühingul puudub majandustegevus. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud tõendeid piisava legaalse sissetuleku kohta. Ligikaudu töötasu alammäärale vastavas suuruses palka teeniva kaebaja elukaaslase lubadust kaebajat ülal pidada (dtl 115, tõlge dtl 187) – millest viimane võib igal ajal taanduda – ei saa pidada piisavaks legaalseks sissetulekuks VMS mõttes.
15.2.VMS § 120 lg 9 järgi ei ole välismaalasel samas paragrahvis sätestatud lepingu sõlmimise kohustust välislepingus sätestatud juhul või juhul, kui ta on ravikindlustuse seaduse (RaKS) kohaselt kohustusliku ravikindlustusega kindlustatud isik. RaKS § 5 lg 1 järgi on kindlustatud isik selle seaduse tähenduses muu hulgas isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel, samuti nende isikutega RaKS alusel või RaKS § 22 lg-tes 1 ja 2 nimetatud lepingu alusel võrdsustatud isik. Kaebaja kinnitas 01.10.2020 e-kirjas (dtl 125, tõlge dtl 182) PPA-le töökoha puudumist. Kuna kaebaja ei tööta, peab tal olema VMS §-s 120 sätestatud nõuetele vastav ravikulukindlustuse leping. PPA selgitas kaebajale oma 26.10.2020 kirjas (dtl 139), et legaalse sissetuleku ja tervisekindlustuse puudumine on VMS § 123 lg 2 järgi tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseks. Kaebaja ei ole haldus- ega ka kohtumenetluses tõendanud ravikulukindlustuse lepingu olemasolu.
15.3.PPA hinnangul ei ole kaebaja Eestis hästi kohanenud, kuivõrd tal puudub püsiv töökoht, teda on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning kaebaja ei ole PPA-le teadaolevalt läbinud ühtegi eesti keele kursust. VMS § 149 lg 1 sätestab, et kui välismaalane on saanud tähtajalise elamisloa elama asumiseks abikaasa juurde ja on sellel alusel elanud Eestis vähemalt kolm aastat, võib talle anda tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks VMS §-des 2101 ja 2102 sätestatut kohaldamata. VMS § 149 lg 1 annab PPA-le kaalutlusõiguse. Kaebaja vastab formaalselt selles sättes nimetatud tingimustele, kuid PPA ei ole oma otsuses kaalunud, kas praegusel juhul on alust seda sätet kohaldada ja sellest lähtuvalt mitte rakendada VMS §-des 2101 ja 2102 sätestatut. Sellises olukorras ei saa pidada põhjendatuks VMS § 2102 lg 1 p-s 2 sätestatud alusele tuginemist. Põhjendused, mille PPA on kohtumenetluses välja toonud VMS § 149 lg 1 mittekohaldamise õigustamiseks (eelkõige kaebaja karistatus), ei veena ringkonnakohut selles, et ka otsuse tegemisel samadest kaalutlustest lähtuti.
15.4.Eelnevast järeldub, et kaebaja ei vasta VMS § 117 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud tähtajalise elamisloa andmise üldtingimustele, mistõttu sellel, kas kaebaja vastab või ei vasta ka tähtajalise elamisloa andmise lisatingimustele, ei ole määravat tähtsust. Seega tuleneb VMS § 123 p-st 2 iseseisev alus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks. Kaebajale tähtajalise elamisloa andmine ei oleks kooskõlas ka sellise elamisloa andmise eesmärgiga (käesoleva otsuse p 11), mida tuleb arvestada sõltumata sellest, kas isiku suhtes kohaldatakse VMS §-s 149 lg-s 1 sätestatud erisust.
8(9)
3-20-2507
16.Olukorras, kus esines alus elamisloa andmisest keeldumiseks mh avaliku korra kaitseks, ei pidanud PPA kaaluma võimalust anda kaebajale elamisluba katseaja lõpuni. Elamisloa andmisest keeldumine ei ole asjaolusid arvestades ka ebaproportsionaalne. Kuivõrd kaebajale ei ole tehtud lahkumisettekirjutust ning tal on VMS § 43 lg 1 p-st 5 tulenevalt alus Eestis viibida, ei riiva elamisloa andmisest keeldumine tema õigust pereelule, sh on kaebajal võimalik katseaja vältel kohtuda oma lastega. Elamisloa puudumine ei takista kaebajal laste kasvatamises osalemist ja ülalpidamiskohustuse täitmist. Kaebaja on abielus, kuid puudub vaidlus, et kaebaja kooselu abikaasaga lõppes juba mitu aastat tagasi. Ajutise viibimisõiguse alusel Eestis viibimisel on kaebaja töötamise ja tööturuteenuste kasutamise võimalused küll piiratumad kui elamisloa omamise korral, kuid mitte sellisel määral, et muuta kaebajal legaalse sissetuleku teenimise võimalused sisuliselt olematuks. Tõenäolisemalt on kaebajal töökoha leidmisel takistuseks tema kuritegelik taust ning vähene töökogemus ja -harjumus, mis on tingitud kaebaja enda teadlikest valikutest.
17.Eelneva põhjal tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja teeb HKMS § 200 p 3 alusel asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
18.HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja apellatsioonkaebus rahuldatakse ning ringkonnakohtu otsuse tulemusel jääb kaebus rahuldamata, kuid vastustaja pole kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, jäävad esimese ja teise kohtuastme menetluskulud poolte endi kanda.
19.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.