X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.03.2021. a otsuse nr 15.3-3.4/105-1 tühistamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Merit Heinsar
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja enda kanda.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 10.09.2021. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Seega on viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks 20.07.2022.
1.X sündis 06.03.1958 Kasahstanis. Eesti Vabariiki tuli X elama 1982. aastal koos emaga. X on Eesti Vabariigis elanud tähtajaliste elamislubade alusel – 19.11.2007 kuni 18.11.2009 (välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg 1 p 5 ja VMS § 12 lg 4 p 8 alusel); 19.11.2009 kuni 18.11.2013 (VMS § 12 lg 1 p 1 ja VMS § 12 lg 4 p 8 alusel); 19.11.2013 kuni 18.11.2018 (VMS § 201 alusel) ja 15.11.2018 kehtivusega kuni 15.11.2023 (VMS § 118 p 9 alusel). X ei ole kunagi omanud pikaajalise elaniku elamisluba ning pole seda ka taotlenud. X omab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust.
2.Tartu Maakohtu 17.09.2019. a otsusega tunnistati X süüdi KarS § 145 lg 1 järgi (suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu lapseealisega - täisealise isiku poolt noorema kui neljateistaastase isikuga suguühtesse astumise või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine) ning karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust, tingimisi katseajaga 1 aasta 6 kuud. Karistus pöörati täitmisele Tartu Maakohtu 24.07.2020. a määruse alusel.
3.Tartu Vangla edastas PPA-le 23.10.2020. a ettepaneku nr 8-1/276-1 X tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, isikule lahkumisettekirjutuse tegemiseks ning sissesõidukeelu kohaldamiseks.
4.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) algatas 27.10.2020. a otsusega nr 15.-3.4/647-1 X tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse. X esitas PPA-le 29.10.2020 oma arvamused ja vastuväited.
5.PPA tunnistas 01.03.2021. a otsusega nr 15.3-3.4/105-1 X tähtajalise elamisloa nr 1044518032/TE kehtetuks alates 01.03.2021, tegi Xle ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele pärast tema kinnipidamiskohast vabanemist, ning kohaldas X suhtes sissesõidukeeldu pikkusega 5 aastat alates lahkumiskohustuse täitmisest.
6.X esitas Tartu Halduskohtule 07.03.2021 kaebuse, milles palus tühistada PPA otsus tema deporteerimise kohta Venemaale koos sissesõidukeeluga Eesti Vabariiki, samuti elamisloast ilmajätmise kohta.
7.X vabanes Tartu Vanglast 07.09.2021.
8.Tartu Halduskohus kohaldas 10.09.2021. a määrusega esialgset õiguskaitset ja keelas PPA-l X Eesti Vabariigist väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-21-483. Poolte seisukohad
9.Kaebaja leiab, et PPA otsus ei ole õige. Otsus tehti alusel, et kaebaja on Eesti ühiskonnale ja riigile ohtlik ning mitte ainult oma seaduserikkumiste tõttu, vaid ka sellepärast, et kaebaja keeldub tunnistamast oma väärtegusid ega ole neist järeldusi teinud. Kaebaja tunnistab kõiki seaduserikkumisi, mida on Eestis teinud ja kahetseb neid. Kaebaja on vanglas oma käitumise ümber mõelnud ja kindlalt otsustanud, et enam ei hakka rikkuma seadusi ega ühiskondlikku korda Eestis. Kaebaja vaated on rahumeelsed ja välistavad täielikult vägivalla ja seaduserikkumise. Kuna kõik kuriteod on toime pandud alkoholijoobe seisundis, otsustas kaebaja riski vältimiseks täielikult lõpetada alkoholi tarvitamise.
10.Seoses sellega, et kaebaja on invaliid 100% ja eakas, saab tema kolimine ja elu riigis, kus ta ei ole kunagi elanud ega tunne kedagi, olema äärmiselt raskendatud, kui mitte isegi võimatu. Kaebajal on Eestis haige naine, kellel on tarvis majapidamises abi. Kaebajal on siia maetud vanemad ja vend. Ta elab Eestis 39 aastat, omades 15 aastat tööstaaži. Kaebaja on ostnud koos naisega elamise ja tahaks elada Eestis oma päevade lõpuni rahulikult ühiskondlikku korda rikkumata. Kaebaja palub kohtul tühistada otsus tema deporteerimise kohta Venemaa Föderatsiooni koos sissesõidukeeluga Eesti Vabariiki viieks aastaks ja Eesti Vabariigis elamisloast ilmajätmise kohta. Kaebaja palub anda võimalus end parandada ja alustada uut seaduskuulekat elu siin Eestis.
11.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. PPA on kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuses lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.
12.Vastustaja ei nõustu, et kaebaja poolt on välistatud vägivald ja seaduserikkumine. PPA on analüüsinud kaebaja karistusotsuseid (sh arhiveerituid). Kaebajal on kokku 6 kriminaalkaristust, millest 5 on arhiveeritud. Samuti on võetud arvesse, et kaebajal on 5 arhiveeritud väärteokaristust, mis näitavad samuti isiku suhtumist õiguskorda. Kaebaja kannab reaalselt vangistust kolmandat korda. PPA on õigesti tuvastanud (otsuse p 14), et isik kujutab endast ohtu ka peale vangistusest vabanemist. Tegemist on juba kolmanda reaalse vangistusega, mis näitab PPA hinnangul seda, et vanglakaristused ei ole täitnud oma eesmärki ning kaebajat ei suuda õiguskuulekale käitumisele suunata ka kõige karmim karistusliik, milleks on reaalne vangistus. Lisaks märgib vastustaja, et olgugi, et isiku kuritegude toimepanemise vahemik on pikk, siis ei tähenda see, et isikust tulenev oht oleks väiksem. Kaebaja on oma korduvate kuritegude toimepanemisega ise tekitanud olukorra, kus uute võimaluste andmine on ammendunud. Kaebaja poolt toime pandud kuriteod on hoolimata varasemast karistatusest ning reaalsetest vangistusest muutunud ajas raskemaks, kuivõrd viimane kuritegu oli suunatud lapseealise vastu ning teo toimepanekuga põhjustati kannatanule füüsilist valu. Laste vastu suunatud seksuaalkuritegude puhul on laste põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks põhjendatud sellise välismaalasest kurjategija väljasaatmine, kes on selliseid tegusid toime pannud.
13.Vastustaja on seisukohal, et olenemata sellest, et korduvad joobes juhtimised on teise astme kuriteod ega toonud kaasa raskeid tagajärgi, ei ole need kindlasti väheohtlikud kuriteod, sest joobes juhtimisega on kaebaja pannud abstraktselt ohtu kõik liikluses osalejad ning näidanud sellega teiste inimeste elude ja terviste suhtes ilmselget lugupidamatust. PPA on korrektselt tuvastanud, et isikust lähtuv oht on suur, kuna ta ei tunnista oma alkoholiprobleeme (otsuse p 14). Vastustaja hinnangul kujutab kaebaja endast ka vanglast vabanedes reaalset ohtu.
14.Kaebaja tervislik seis ei ole takistuseks Vene Föderatsiooni integreerumisel. Ka Vene Föderatsioonis on kaebajal võimalik saada kvaliteetset ravi ja haigusest tingitud ravimeid ning sarnaselt Eestile on Venemaal toimiv sotsiaalsüsteem, mis pakub puudega inimestele sotsiaaltoetuste taotlemise võimalusi. Täiendavalt märgib vastustaja, et kaebaja ei ole välja toonud põhjendusi, miks kolimine Vene Föderatsiooni oleks äärmiselt raskendatud või lausa võimatu. Isikul on Vene Föderatsiooni kodakondsus, ta on rahvuselt venelane ja räägib emakeelena vene keelt. Kaebaja elukaaslasel on kaks täiskasvanud tütart, keda kaebaja peab justkui oma lasteks. Kaebaja elukaaslase üks tütardest elab samuti Vene Föderatsioonis. Seega saab ka tema vajadusel toetada kaebaja integreerumist.
15.PPA on põhjalikult käsitlenud otsuse mõju kaebaja perekonnale (otsuse p 15). Olenemata elamisest Eestis 39 aastat, ei ole ta kuigivõrd hästi Eesti ühiskonda integreerunud (otsuse p 6). Kaebaja ei valda riigikeelt ja pole pidanud vajalikuks seda ka õppida. Kaebaja on küll elanud Eestis pikaajaliselt, kuid pole kunagi omanud pikaajalise elaniku elamisluba.
16.Vastustaja on seisukohal, et PPA on nõuetekohaselt tõendanud, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning et kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne arvestades kaebaja era- ja perekonnaelu riivet. PPA tuvastas vaidlusaluses haldusaktis õiguspäraselt perekonnariive ning kaalus kõiki olulisi asjaolusid. Vastustaja leiab, et kuna PPA on õiguspäraselt tunnistanud kaebaja elamisloa kehtetuks, on põhjendatud ja proportsionaalne ka lahkumisettekirjutuse koostamine ja sissesõidukeelu kohaldamine viieks aastaks. Sissesõidukeelu määramisel maksimaalse tähtajaga on PPA korrektselt tuvastanud, et kaebaja kujutab endast vanglast vabanedes reaalset ja piisavat tõsist ohtu, mis võib realiseeruda alkoholijoobes süütegude toimepanemises, sh joobes juhtimise näol ning seksuaalsuunitlusega kuritegude toimepanemises alaealiste suhtes. Samuti on PPA korrektselt hinnanud, et ei nähtu selliseid asjaolusid, mis tingiksid viiest aastast lühema sissesõidukeelu kohaldamise või kohaldamata jätmise humaansetel kaalutlustel.
Kohtu seisukoht
17.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele.
18.Vaidlustatud otsuses on välja toodud kõik asjakohased faktilised asjaolud ning neid on põhjalikult hinnatud. Vastustaja on teostanud kaalutlusõigust tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Kaebaja on haldusmenetluse käigus ära kuulatud ning kaebaja vastuväiteid on vaidlustatud otsuses käsitletud. Kohus nõustub vaidlustatud otsuse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.
19.Vastustaja tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks VMS § 135 lg 2 p 3 alusel. Nimetatud sätte kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
20.Kohus nõustub väitega, et arvestades kaebaja varasemat käitumist, esineb oht, et kaebaja võib tulevikus kuritegusid toime panna. Kuna kaebaja elas siiani Eesti Vabariigis tähtajalise elamisloa alusel, siis ei laiene talle tagatised, mis on Eesti ja Euroopa Liidu õiguses ette nähtud pikaajalise elamisloaga isikutele, sealhulgas ei vaja kaebaja puhul põhistamist see, et ta kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebajal on olnud võimalus taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust, kuid ta ei ole seda teinud.
21.Vaidlustatud otsuse tegemisel tuli vastustajal prognoosida kaebaja tõenäolist käitumist vabaduses ning vastustaja ei ole sellele hinnangu andmisel kohtu arvates kaalumisvigu teinud. Kuigi kaebaja väidab, et viimane reaalne vanglakaristus aitas tal aru saada, et tal on alkoholiprobleem, ning ta kavatseb oma käitumist muuta, ei ole kaebaja oma tegudega kinnitanud enda väiteid. Kaebaja poolt toimepandud kuriteod on muutunud ajas ohtlikumaks. Kaebajale on varasemalt antud võimalus probleemiga tegeleda ning oma käitumist muuta, kuid kaebaja ei ole antud võimalusi kasutanud. Kaebajale Eestis elamise õiguse andmisel ei saa seejuures lähtuda eelkõige või määravas osas kaebaja käitumisest vanglas või kinnipidamiskeskuses, st kontrollitud keskkonnas, kus kaebajale on loodud võimalused õppimiseks ja enesetäiendamiseks ning alkoholi tarbimine on välistatud.
22.Vastustaja on põhjendatult hinnanud, et kaebaja kujutab vanglast vabanedes endast ohtu avalikule korrale, mis võib realiseerida alkoholijoobes süütegude toimepanemises, sh joobes juhtimiste näol ning seksuaalsuunitlusega kuriteo toimepanemises lapseealise suhtes. Kaebaja ei ole järginud Eesti Vabariigis elades põhiseaduslikku korda ja riigis kehtivad õigusakte. Kaebaja karistatus ilmestab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse ja normidesse ning austust teiste inimeste õigustesse ja vabadustesse. Kuigi toime pandud kuritegude vahel on mitmeid aastaid, näitab jätkuvate kuritegude toimepanek isiku suhtumist seadustesse. Seega ei ole vanglakaristused täitnud oma eesmärki ning kaebajat ei suuda õiguskuulekale käitumisele suunata ka kõige karmim karistusliik, milleks on reaalne vangistus. Kuriteod on hoolimata varasemast karistatusest ning reaalsetest vangistusest muutunud ajas raskemaks, kuivõrd viimane kuritegu oli suunatud lapseealise vastu ning teo toimepanekuga põhjustati kannatanule füüsilist valu. Vaidlustatud otsuses on kokkuvõttes arvesse võetud süütegude liiki ja laadi, süütegude toimepanemise korduvust, samuti Tartu Vanglas läbiviidud riskihindamise tulemusi.
23.Kohus nõustub vastustaja järeldusega, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale.
24.Kaebaja tugines kohtule esitatud kaebuses üldjoontes samadele vastuväidetele kui haldusmenetluses – kaebajal on siia maetud vanemad, tal on Eestis eluase, kaebaja saab invaliidsuspensioni, ta on lojaalne Eesti Vabariigi suhtes ning tahab väärikalt elada viimased aastad siin. Vaatamata nimetatud asjaoludele on vastustaja leidnud vaidlustatud otsuses kohtu hinnangul õigesti, et need asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, et kaebaja tähtajalise elamisloa saaks jätta kehtima.
25.Kaebaja on 64-aastane, talle on määratud puuduv töövõime ja raske puue. Kaebajal on elukaaslane Jõgeva vallas, kelle juures ta saab elada ning kellega koos elas ta ka enne viimast vangistust kokku üle 20 aasta. Nimetatud faktid maandavad kaebaja ohtlikkust ühiskonnale.
26.Tartu Vangla 23.10.2020. a ettepaneku kohaselt saabus kaebaja 1982. aastal Eestisse elama, olles siis 25-aastane. Kaebaja vanemad on praeguseks surnud ning õde elab Soomes. Kaebajal on varasemalt olnud mitmeid kooselusid, esimene abielu on lahutatud. Kolmandast abielust on sündinud poeg (sünd 16.05.1983), kes elab Pihkvas, kuid kellega kaebaja sõnul tal suhted puuduvad. Oma praeguse elukaaslasega, kes omab samuti Venemaa Föderatsiooni kodakondsust, on kaebaja koos elanud üle 20 aasta. Kaebaja peab elukaaslase tütreid justkui oma lasteks. Elukaaslase üks tütar elab Venemaa Föderatsioonis. Enne vangistust elas kaebaja isiklikus korteris koos elukaaslasega Jõgeva vallas. Kaebaja ei valda eesti keelt. Kaebaja sõnul on ta varasemalt töötanud autoremondilukksepana ja ehitusel. Viimati kuni koondamiseni töötas kaebaja Luua Metsanduskoolis (25.06.2013-09.01.2015) küttepuude valmistajaga, kuid on pärast seda olnud arvel töötukassas. Viimased kuus aastat ei ole kaebaja olnud tööga hõivatud, kuna talle on määratud puuduv töövõime ja raske puue kestvusega kuni 05.06.2022.
27.Kohus möönab, et kaebajal võib olla väga keeruline alustada uut elu Venemaal. Kaebajale dokumentide hankimine on olnud siiani aeganõudev (sh põhjusel, et kaebaja ei ole täitnud kaasaaitamiskohustust), kuid kohtul puuduvad andmed, et Venemaa Föderatsioon oleks lõplikult keeldunud kaebaja tagasivõtmisest (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 10.06.2022. a määrus haldusasjas nr 3-21-2035). Seega ei saa pidada kaebaja väljasaatmist perspektiivituks vastuvõtva riigi puudumise tõttu.
28.Käesolevas asjas otsustas vastustaja lisaks kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisele teha kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 11 lg-st 31 tulenevalt lahkumisettekirjutuse ning VSS § 74 lg-st 2 tulenevalt kohaldada sissesõidukeeldu.
29.VSS § 17 lg 1 ls 1 järgi saadetakse väljasaadetav välja riiki, kust ta saabus Eestisse, välismaalase kodakondsusriiki, asukohariiki või kolmanda riigi nõusolekul kolmandasse riiki, kui Euroopa Liidu õigusakt või välisleping ei sätesta teisiti. VSS § 171 lg 1 keelab välismaalast välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. VSS § 171 lg 2 kohaselt peab välismaalase väljasaatmine olema kooskõlas ÜRO pagulasseisundi konventsiooni (koos 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundi protokolliga) artiklitega 32 ja 33.
30.Eelnevast tuleneb keeld saata isikut välja riiki, kus tema elu, tervis või vabadus võib sattuda tõsisesse ja reaalsesse ohtu. Käesoleval juhul selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Kuigi kaebaja on vanemaealine ja tal on tuvastatud puuduv töövõime, ei tähenda see, et viibides Venemaa Föderatsioonis ei saaks ta vajalikku ravi või sotsiaalteenuseid. Kaebaja emakeel on vene keel, kaebaja elukaaslase tütar elab teadaolevalt Venemaa Föderatsioonis, kaebaja on noorena seal elanud – need asjaolud aitavad kaebajal teises ühiskonnas hakkama saada.
31.Kaebajale ei antud vabatahtliku lahkumise tähtaega, vaid tehti sundtäitmisele kuuluv lahkumisettekirjutus, seega oli lubatav kohaldada sissesõidukeeldu kuni viieks aastaks. VSS § 74 lg 2 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Sissesõidukeelu määramisel maksimaalse tähtajaga on vastustaja kohtu hinnangul korrektselt tuvastanud, et kaebaja kujutab endast vanglast vabanedes reaalset ja piisavat tõsist ohtu, mis võib realiseeruda alkoholijoobes süütegude toimepanemises, sh joobes juhtimise näol ning seksuaalsuunitlusega kuritegude toimepanemises alaealiste suhtes. Samuti on vastustaja korrektselt hinnanud, et ei nähtu selliseid asjaolusid, mis tingiksid viiest aastast lühema sissesõidukeelu kohaldamise või kohaldamata jätmise humaansetel kaalutlustel.
32.Kokkuvõttes on vaidlustatud PPA 01.03.2021. a otsus nr 15.3-3.4/105-1 õiguspärane nii elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise kui ka sissesõidukeelu kohaldamise osas. Kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
33.HKMS § 253 lg 3 ls 1 näeb ette, et kohus tühistab esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata ja määrusega, kui kaebus või vaie tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Arvestades seda, et praegusel juhul jääb kaebus rahuldamata, tühistab kohus Tartu Halduskohtu 10.09.2021. a määrusega seatud esialgse õiguskaitse.
34.Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3 ls 3).
35.Kohus selgitab, et kaebajal on kohtuotsuse peale õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, st apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 20.07.2022. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil (HKMS § 181 ja § 182).
36.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud, sh riigilõiv tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
37.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.