Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 25. jaanuar 2022, Tartu 3-21-2035 Politseija Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiseks ja paigutamiseks Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse Tartu Halduskohtu 7. septembri 2021. a määrus Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus Kirjalik menetlus Taotleja/määruskaebuse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Eero Mango Puudutatud isik X
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 7. septembri 2021. a määrus ning anda Politsei- ja Piirivalveametile luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigkohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 7. septembril 2021. a Tartu Halduskohtule taotluse loa saamiseks X kinnipidamiseks ja PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 alusel, sest isiku suhtes esinevad VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. PPA põhjendas taotlust järgmiselt:
1.1.X on sündinud 6. märtsil 1958. a Kasahstanis, on rahvuselt venelane, emakeeleks on vene keel ning ta omab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust. X ei ole kunagi omanud pikaajalise elaniku elamisluba ning ei ole seda PPA-le teadaolevalt ka taotlenud. Isik on omanud ainult tähtajalisi elamislube.
1.2.Xt karistati Tartu Maakohtu 17. septembri 2019. a otsusega karistusseadustiku (KarS) § 145 lg 1 järgi (suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu lapseealisega – täisealise isiku poolt noorema kui neljateistaastase isikuga suguühtesse astumise või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine) ja karistuseks mõisteti üheaastane vangistus tingimisi katseajaga 1 aasta 6 kuud. Karistus pöörati täitmisele Tartu Maakohtu 24. juuli 2020. a määruse alusel, sest isik ei järginud kontrollnõudeid ega täitnud talle pandud kohustusi.
1.3.PPA 1. märtsi 2021. a otsusega nr 15.3-3.4/105-1 tunnistati X tähtajaline elamisluba kehtetuks alates 1. märtsist 2021. Sama otsusega koostati isikule ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele peale vangistusest vabanemist ning kohaldati sissesõidukeeld Schengeni alale viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. X on PPA otsuse vaidlustanud (haldusasi nr 3-21-483).
1.4.X vabanes 7. septembril 2021 Tartu Vanglast. X on välismaalane ja tal puudub peale vangistusest vabanemist välismaalaste seaduse (VMS) § 43 mõistes seaduslik alus Eestis viibimiseks. 7. septembril 2021 registreeriti X PPA poolt ebaseaduslikult riigis viibiva isikuna ning peeti 48 tunniks kinni. Kuivõrd isiku väljasaatmist ei ole võimalik 48 tunni jooksul täide viia, pidas PPA vajalikuks taotleda isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist kuni lahkumiskohustuse täitmiseni.
1.5.PPA hinnangul esineb X suhtes VSS § 15 lg 2 p-s 1 nimetatud kinnipidamise alus. VSS § 68 p 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Xt on karistatud kriminaalkorras viiel korral ning väärteokorras 13 korral. Kriminaalkorras on isik süüdi mõistetud esimese ja teise astme kuritegudes ning nendega on ohustatud avalikku korda. Kolmel korral on Xt karistatud reaalse vanglakaristusega ning oluline siinkohal on ka asjaolu, et kolmas vangistus pöörati täitmisele, sest isik rikkus korduvalt alkoholi tarbimise keeldu ja registreerimiskohustust. PPA hinnangul näitab isiku poolt korduvalt raskete kuritegude toimepanek isiku suhtumist Eesti riigi seadusandlusesse ning on alust arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik järelevalvemeetmete kohaldamise korral neid järgida ning võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Arvestades, et isik on varasemalt rikkunud kriminaalhoolduse nõudeid, mida käesoleval juhul on PPA hinnangul võimalik võrdsustada leebemate järelevalvemeetmetega, esineb PPA hinnangul isiku suhtes põgenemisoht ning isik võib vabaduses viibides talle pandud kohustusest kõrvale hoiduma hakata.
1.6.VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. X selgitas 7. septembril 2021 menetlustoimingutel, et elab koos elukaaslasega Luual. Tema õde elab Soomes ning tal on poeg, kellest ei ole ta peale 1983. aastat midagi kuulnud ja kes peaks elama kuskil Venemaal. Samuti selgitas X, et ei ole endale dokumente taotlenud. Vanglas on sellest juttu olnud, kuid ühelegi paberile isik alla ei kirjutanud. Tal on olemas elamisloa kaart, mis hetkel on kehtetu, kuid ta on pöördunud kohtusse. Samuti selgitas X, et Vene kodanikuga ei ole ta endale saatkonnast passi taotlenud, sest keegi ei ole talle sellist võimalust pakkunud. Vanglas vestles ta isikuga, kes aitab välismaalastel dokumente hankida, kuid X endale dokumente taotleda ei soovinud, sest soovis ära oodata kohtumenetluse tulemuse. Vastuseks küsimusele, kas X on edaspidi nõus endale lahkumiskohustuse täitmiseks vajalikke dokumente hankima ning ka lahkumiskohustuse täitma, vastas ta, et pole hetkel kindel, et soovib Eestist lahkuda. Pigem ootab ära vastuse elamisloa osas ning siis vaatab edasi. Tartu Vangla 25. augusti 2021. a teavitusest nr 7-1/28651 nähtub, et isikul puudub kehtiv reisidokument ning ta ei ole motiveeritud endale Venemaa Föderatsiooni passi ega tagasipöördumistunnistust taotlema. PPA hinnangul näitab see isiku soovimatust täita talle pandud lahkumiskohustust ning pole alust arvata, et vabaduses viibides võiks isik endale iseseisvalt reisidokumenti hankima hakata. Arvestades, et isikul puudub
tagasipöördumiseks vajalik dokument, ei ole PPA-l võimalik isiku väljasaatmist lõpule viia 48 tunni jooksul.
1.7.Isiku suhtes ei ole võimalik kohaldada VSS §-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeeteid. Kuigi isikul on Eestis pikaajaline elukaaslane, ei vähenda ainuüksi perekonna ja lähedaste olemasolu isikust tulenevat põgenemisohtu. Perekonna olemasolu ei ole motiveerinud isikut varasemalt kuritegelikust eluviisist loobuma, mistõttu ei ole PPA-l alust arvata, et käesoleval juhul tagaks kindlaks määratud elukohas elamine isiku kättesaadavuse, kui tema väljasaatmine muutub reaalsemaks. Samuti puudub isikul kehtiv reisidokument, mida hoiule võtta.
1.8.Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise tagasivõtulepingu kohaselt on tagasivõtulepingule vastamise tähtaeg 25 kalendripäeva, mis tähendab, et isikule väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimine võtab aega. Küll aga saab isik oma väljasaatmist kiirendada ise saatkonnalt vajalike dokumentide hankimisega. Xl on olnud vanglas viibides piisavalt aega endale vajalike dokumentide hankimiseks, kuivõrd otsus tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse koostamise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas tehti 1. märtsil 2021. PPA on seisukohal, et isik ei täida talle pandud kaasaaitamiskohustust ning VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise eeldused on täidetud. PPA-le teadaolevalt ei ole isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega.
2.Tartu Halduskohus jättis 7. septembri 2021. a määrusega PPA taotluse rahuldamata. Kohtumääruse põhjendused on järgnevad.
2.1.Kohtu hinnangul ei ole PPA taotluses toodud asjaoludel võimalik tuvastada menetlusaluse isiku kinnipidamiseks konkreetset isikulist põhjust. Samuti ei ole PPA kõrvaldanud kahtlust, et Xlt vabaduse võtmine on vältimatu ja PPA taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega.
2.2.Põgenemise oht X kinnipidamise alusena (VSS § 15 lg 2 p 1) ei ole halduskohtu hinnangul tõendatud. X põgenemisohu hindamisel on tuginetud VSS § 68 p-le 4, mille kohaselt esineb põgenemisoht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus.
2.3.Tartu Maakohtu 24. juuli 2020. a määruse nr 1-19-6450 kohaselt esitas kriminaalhooldusametnik X suhtes erakorralise ettekande ettepanekuga pöörata mõistetud ära kandmata karistus täitmisele, sest X rikkus korduvalt alkoholi tarvitamise keeldu ning rikkus registreerimiskohustust. Tartu Maakohus leidis, et kriminaalhooldusametniku esitatud taotlus karistuse täitmisele pööramiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada. VSS § 68 p-i 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. VSS § 68 p 4 ja § 15 lg 2 p 1 rakenduspraktikas normile antud tõlgenduse kohaselt ei piisa isiku põgenemise ohu tuvastamiseks pelgalt ühe või mõne VSS §-s 68 sätestatud asjaolu kindlakstegemisest, vaid põgenemise ohu tuvastamiseks tuleb hinnata kõiki konkreetset isikut puudutavaid asjaolusid kogumis. Halduskohtu hinnangul ei tõenda Tartu Maakohtu 17. septembri 2019. a otsuse täitmisele pööramine põgenemisohu esinemist, sest kohtuotsus pöörati täitmisele eelkõige alkoholi tarbimise keelu rikkumise tõttu. Isiku sõnul oli ta alkoholijoobes ka vanglasse toimetamisel. Kuigi isik ei saabunud ise Tartu Vanglasse karistust kandma, vaid tema suhtes pidi kohaldama sundtoomist, ei tähenda see automaatselt põgenemise ohu esinemist VSS § 15 lg 2 p 1 tähenduses. Isik oli kättesaadav oma elukohas.
2.4.Tartu Vangla on taotlenud isiku ennetähtaegset vabastamist kohtult. Tartu Maakohtu
26.jaanuari 2021. a määrusega kriminaalasjas nr 1-19-6450 jäeti X ennetähtaegselt elektroonilise valve kohaldamisega vabastamata, sest formaalsed eeldused (elukoht ei olnud lukustatud) X ennetähtaegseks vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega ei olnud täidetud. Nii Tartu Vangla kui ka prokurör toetasid X ennetähtaegset vabastamist.
2.5.Isiku varasemad süüteod ega viimati toime pandud kuritegu ei tõenda põgenemisohu esinemist. Enne kriminaalasjas nr 1-19-6450 süüdi mõistmist oli Xle VMS § 118 p 9 alusel väljastatud elamisluba kehtivusega viieks aastaks ehk kuni 15. novembrini 2023. VMS § 118 p 9 alusel antakse tähtajaline elamisluba välismaalase püsivalt Eestisse elama asumiseks. Seega oli isik väljendanud oma soovi Eestisse püsivalt elama jääda ning isikule oli ka luba selleks antud. X on vaidlustanud kaebusega halduskohtus elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse ning avaldanud soovi viibida kohtumenetluse ajal Eestis.
2.6.Halduskohtu hinnangul tuleb menetlusaluse isiku põgenemisohu esinemise asjaoludest välja jätta PPA taotluses viidatud varasemad arhiveeritud kriminaalkaristused, sest nende karistuste asjakohasust pole põgenemisohu kindlakstegemise aspektist võimalik hinnata, sest neid ei ole halduskohtule esitatud. PPA 1. märtsi 2021. a otsuse kohaselt on Xt Eesti Vabariigis väärteokorras karistatud 5 korral, kohtule käesolevas asjas esitatud taotluse kohaselt 13 korral ning kõik karistused on arhiveeritud. Olenemata ebaselgusest, mitmel korral on väärteo korras isikut karistatud, on praeguseks kõik karistused arhiveeritud ning kohus ei tee isiku varasematest väärtegudest järeldust, et vabaduses viibides ei pruugi isik järelevalvemeetmete kohaldamise korral neid järgida ning võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma.
2.7.X eelnevat käitumist arvestades võib ta kohtu hinnangul kujutada teatavat ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses põgenemisohtu kinnitavaks asjaoluks. Võimalus pidada isikut kinni avaliku korra ja julgeolekuga seonduvatel põhjustel ei saa rajaneda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil 2008/115/EÜ (direktiiv). Sellist alust ei ole sätestatud ka VVS §-s 68. PPA taotluses esitatud põhjendused on abstraktsed ning ei kinnita tegeliku põgenemisohu esinemist. PPA ei ole taotluses veenvalt ära näidanud, kuidas X varasem käitumine kinnitab asjaolu, et ta võib põgeneda või hoiduda väljasaatmismenetlusest kõrvale või takistada seda. Üksnes asjaolu, et isik ei ole varasemalt õiguskorda järginud ja on pannud toime kuritegusid, ei tähenda, et isikul esineb põgenemise oht. PPA järeldus põgenemisohu kohta VSS § 68 p 4 alusel on nõuetekohaselt sisustamata ja väheveenev.
2.8.Kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine kinnipidamise alusena (VSS § 15 lg 2 p 2) ei ole halduskohtu hinnangul menetlusaluse isiku puhul samuti tõendatud. Arvestades, et PPA
1.märtsi 2021. a otsuse (elamisloa kehtetuks tunnistamine ja väljasaatmisettekirjutus) õiguspärasuse üle on vaidlus halduskohtus pooleli (haldusasi nr 3-21-483), siis ei saa X ebakindlusest Eestisse jäämise osas järeldada, et ta kavatseb väljasaatmismenetlusest kõrvale hoida ega täida kaasaaitamiskohustust. Halduskohtumenetluse ülesandeks on eelkõige isikute õiguste kaitse. Kohtu arvates ei ole halduskohtumenetluse ülesannet arvestades asjakohane esitada isikule õiguslikku etteheidet kaasaaitamiskohustuse rikkumises olukorras, kus ta on seadusega sätestatud korras vaidlustanud enda Eestist väljasaatmise ja kaasaaitamiskohustuse täitmine võtab aastakümneid Eestis elanud isikult võimaluse viibida oma kohtuasja arutamise juures, mis on põhiõiguse järku õigus (PS § 24). PPA ei ole piisavalt tõendanud, et isikule on vanglas selgitatud kaasaaitamiskohustuse sisu ning samme, mida isik peab astuma.
2.9.VSS § 15 lg 2 p 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik teadlikult ei aita dokumentide hankimisele kaasa. Ka Euroopa Kohus on leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine.
2.10.Puudub vaidlus, et isikul ei ole kehtivaid reisidokumente, kuid kohtu hinnangul ei ole isik saanud aru vajadusest dokumendid vormistada. X vastas 7. septembril 2021 PPA menetlustoimingu raames küsimusele, miks ta ei ole taotlenud Venemaa kodanikuna saatkonnast passi või tagasipöördumise tunnistust, et keegi ei ole talle pakkunud seda
võimalust. X väitis, et teda on korra kutsutud vanglas isiku juurde, kes nendega (isikutega, kellele on lahkumisettekirjutus vormistatud ja kellel on vabanemisel kohustus Eestist lahkuda) tegeles, aga ta ütles, et tal on elamisloa osas kohtuvaidlus pooleli ja seetõttu ei jätkanud dokumentide taotlemisega. X on vaidlustanud halduskohtus elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse, isikul puudub menetluses (riigi õigusabi korras) esindaja, ning isikule selgitati haldusasja nr 3-21-483 menetluse seisu 7. septembri 2021 kohtuistungil praeguses asjas. Isik esitas 7. septembril 2021 esialgse õiguskaitse taotluse haldusasjas nr 3-21-483. Neid asjaolusid arvesse võttes ei kinnita reisidokumentide saamiseks toimingute tegemata jätmise etteheide isiku kinnipidamise vajadust.
2.11.Kinnipidamiskeskusesse paigutamine on VSS-i § 15 lõike 2 kohaselt võimalik üksnes siis, kui seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. PPA põhjendused, miks ei ole isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise asemel võimalik kohaldada VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid, on seotud määravalt isiku põgenemise ohuga, kuid kohus ei ole vastavat ohtu tuvastanud. PPA taotlusest ei nähtu muid kaalukaid põhjuseid, mis oleksid leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisele takistuseks.
2.12.Xl on Eestis elukaaslane. Halduskohtule esitatud tõendite kohaselt on isikul olemas ka kindel elukoht. Menetlusalune isik kinnitas kohtuistungil, et saab asuda elama elukaaslase juurde ning on valmis täitma ka PPA-sse ilmumise kohustust, kui see seatakse. PPA 1. märtsi 2021. a otsuse p-s 10 on viidatud 26. jaanuari 2021. a Tartu Vangla vastuskirjale nr 7-1/122-2, milles muuhulgas märgiti, et X suhtumine vanglaametnikesse on rahuldav, isik täidab korraldusi korrektselt ning üleolekut ametnike suhtes ei esine. PPA järeldus järelevalvemeetmete rakendamise eelduslikust vähesest tulemuslikkusest on seetõttu väheveenev. PPA ei ole kohtule esitanud veenvaid põhjendusi, miks isik peaks asuma menetlusest kõrvale hoiduma ning kuidas järelevalvemeetmetega ei ole võimalik piisavalt tagada isiku menetlusest osavõtt nõutaval määral.
2.13.Kohtu hinnangul ei ole X kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas. Halduskohus nentis, et PPA-l on võimalik kaaluda väljasaatmismenetluse tagamiseks VVS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete, eelkõige elamine kindlaksmääratud elukohas ja ilmumiskohustuse seadmine (p-d 1-3), rakendamist.
3.PPA esitas 15. septembril 2021. a määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu
7.septembri 2021. a määrus tühistada ja teha uus määrus, millega anda luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks. Määruskaebuse põhjendused on järgnevad.
3.1.PPA ei tuginenud põgenemisohu hindamisel ainuüksi faktile, et X on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud (VSS § 68 p 4), vaid hindas kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis. PPA ei nõustu halduskohtuga, et isikust tulenev põgenemisoht ei ole tõendatud. PPA rõhutab, et põgenemisohu hinnangu näol on tegemist prognoosotsusega, mis põhineb kõikidel isikuga seotud asjaoludel kogumis, sh tema varasemal käitumisel. Kuigi kohus viitab, et isik rikkus kriminaalhooldust alkoholisõltuvuse tõttu, näitab PPA hinnangul selline käitumine isiku suhtumist kehtivasse õiguskorda ning ei ole välistatud, et vabaduses viibides isik talle pandud lahkumiskohustust vabatahtlikult täidab. Samuti rõhutab PPA, et põgenemisoht ei tähenda automaatselt omavolilist riigist lahkumist, vaid hõlmab endas ka võimalust siseriiklikult lahkumiskohustuse täitmisest kõrvale hoiduda.
3.2.PPA hinnangul on käesoleval juhul Tartu Halduskohus jätnud täiesti tähelepanuta, et PPA tugines põgenemisohu hindamisel ka VSS § 68 p-le 6. PPA ei nõustu ka Tartu Halduskohtu seisukohaga, et kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine kinnipidamise alusena ei ole tõendatud. PPA edastas koos 7. septembri 2021 taotlusega Tartu Vanglalt saadud informatsiooni, mille kohaselt ei ole isik nõus endale lahkumiskohustuse täitmiseks vajalikke dokumente hankima.
PPA hinnangul ei ole asjakohane kohtu etteheide, et PPA ei ole piisavalt tõendanud, et isikule on vanglas selgitatud kaasaaitamiskohustuse sisu ning samme, mida isik peab tegema. Tartu Vangla on selgelt teada andnud, et isik ei soovi endale Venemaa Föderatsiooni passi ega tagasipöördumistunnistust hankida. Ka 7. septembri 2021 menetlustoimingutel selgitas isik, et ta on teadlik lahkumiskohustusest, talle pakuti vanglas võimalus endale vajalikud dokumendid hankida, kuid ta ei soovinud seda teha. Olukorras, kus PPA otsus, millega kohustatakse isikut riigist lahkuma, on jätkuvalt kehtiv, ei ole isik vabastatud kaasaaitamiskohustuse täitmisest.
3.3.Ka kohtupraktikas on leitud, et kuigi ainuüksi karistatuse fakt ei näita isikust tulenevat põgenemisohtu, viitavad kuritegude korduvus ning distsiplinaarkaristuste suur arv kogumis sellele, et isik ei pruugi ka väljasaatmismenetluses õiguskuulekalt käituda, olla PPA-le väljasaatmismenetluse läbiviimiseks kättesaadav ja haldusorganiga koostööd teha. Asjaolust, et isik ei ole nõustunud täitma tagasipöördumistunnistust, saab järeldada, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita, mis omakorda viitab sellele, et isikust lähtuv põgenemisoht tuleneb ka VSS § 68 p-st 6. Seejuures ei oma tähtsust, millistel põhjustel on isik oma käitumisega väljendanud soovimatust lahkumiskohustust täita.
3.4.Tartu Halduskohus leidis, et ka VSS § 15 lg 2 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alust ei esine. PPA ei nõustu kohtu seisukohaga ning leiab, et kohus on ebaõigesti jõudnud seisukohale, et X ei ole kohustatud kaasaaitamiskohustust järgima, kuna vaidlustab PPA 1. märtsi 2021. a otsust. Kuivõrd X esitas 6. märtsil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 1. märtsi 2021. a otsuse tühistamiseks, on tal vähemalt alates kaebuse esitamisest olnud teadmine talle pandud lahkumiskohustuse osas. PPA-l puudub alus kahelda selles, et Tartu Vangla ametnikud selgitasid isikule võimalust taotleda endale vajalikke dokumente. Käesoleval juhul on PPA-l alus arvata, et isik teadlikult ei aita kaasa endale dokumentide vormistamisele. Ka isik ise on kinnitanud, et ta pigem ootab ja vaatab, mis elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlusest saab ja siis alles otsustab, kas hakkab endale vajalikke dokumente hankima. Ehk PPA hinnangul ei ole usutav, et isik ei olnud aru saanud vajadusest endale dokumendid hankida.
3.5.Ka kohtupraktikas on leitud, et kaasaaitamiskohustuse mittetäitmist ei õigusta puudutatud isiku tahe mitte lahkuda enda kodakondsusjärgsesse riiki. Vabaduses viibimine vähendaks eelduslikult tagasipöördumistunnistuse taotlemise tõenäosust veelgi, sest isikul puuduks igasugune motivatsioon astuda samme Eestist lahkumiseks. Seda eriti olukorras, kus isik on korduvalt väljendanud tahet Eestist mitte lahkuda. Vabaduses viibides võib olla suurem tõenäosus, et isik jätab kaasaaitamiskohustuse täitmata ning ta võib takistada enda riigist väljasaatmist muuhulgas seeläbi, et ta hakkab väljasaatmistoimingutest kõrvale hoidma. Eelduslikult ei toeta ka isiku isiklikud, majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed Eestiga seda, et isik oleks vabaduses olles motiveeritud kaasaaitamiskohustust täitma. Seadus ei võimalda puudutatud isikul valida kaasaaitamiskohustuse täitmise ajahetke.
3.6.Mis puudutab 7. septembri 2021. a Tartu Halduskohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotlust, siis PPA hinnangul ei vabasta ka õiguskaitse korras väljasaatmise peatamine isikut kaasaaitamiskohustusest. Samuti ei välista esialgse õiguskaitse kohaldamine isiku paigutamist kinnipidamiskeskusesse.
3.7.Kuivõrd halduskohtu hinnangul X suhtes põgenemisohtu ei esinenud, ei nõustunud kohus ka PPA seisukohaga, mille kohaselt ei ole isiku suhtes võimalik kohaldada VSS §-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Ainuüksi kindla elukoha olemasolu ei välista võimalust kasvõi siseriiklikult menetlusest kõrvale hoiduda. Halduskohus leidis, et isiku põgenemisoht on juba ebatõenäoline seetõttu, et isik varasemate kriminaalkaristuste täitmisest kõrvale ei hoidunud. PPA hinnangul ei oma eeltoodu käesoleval juhul olulist tähtsust, kuivõrd kriminaalkaristuse kandmisega viibis isik jätkuvalt Eesti Vabariigis, käesoleval juhul on tal kohustus riigist lahkuda. Ka kohtupraktikas on leitud, et asjaolu, et isikul on elamispind, ei takista kuidagi isikut elamispinnalt lahkumast ega garanteeri iseenesest isikule tehtud lahkumisettekirjutuse täitmist. Seega ei ole see asjaoluks, mille põhjal võiks järeldada, et isiku
puhul põgenemisoht puudub. Asjaolu, et halduskohus on keelanud isiku Eesti Vabariigist väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni (haldusasjas nr 3-21-483) ei takista see samuti Eesti Vabariigist lahkumist teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse ning seeläbi võimaliku ebasoodsa kohtuotsuse eest põgenemist.
4.Vastuses määruskaebusele palus X jätta määruskaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt elab X koos elukaaslasega Jõgevamaal nende ühises korteris juba 1998. aastast alates ning tal ei ole võimalust ega ka soovi põgeneda, sest Eesti on tema kodu. Selleks puudub ka võimalus, sest PPA võttis temalt ID-kaardi ning ei tagasta seda. X on täitnud kaasaaitamiskohustust, kuid talle on siiani arusaamatu, kas kaasaaitamiskohustusena peetakse silmas vabatahtlikult Eestist lahkumist või uue elamisloa taotlemist. X soovib taotleda Eestis uut elamisluba ja ka Töötukassast puude raskusastme uuendamist, kuid seda ei ole võimalik ilma ID-kaardita teha. X asus 1982. aastal koos emaga Eestisse elama ning alates sellest ajast on talle olnud tagatud erinevad Eesti Vabariigi garantiid nagu ID-kaart, töövõimetuspension, elukoht jms. Venemaal ei ela tuttavaid ega sugulasi, va poeg, kellega X kohtunud ei ole. Õde elab Soomes ja omavahel suheldakse. Vene Föderatsiooni konsulaadist kinnitati, et Xle ei väljastata kunagi Vene Föderatsiooni passi, sest ta ei ole olnud Vene kodanik. X kinnitab, et ta on sündinud ja elanud Kasahstanis kuni Eestisse elama asumiseni. Pärast vanglast vabanemist on isik täitnud kõiki kontrollinõudeid. 10. septembri 2021. a määrusega haldusasjas nr 3-21-483 kohaldas Tartu Halduskohus X suhtes esialgset õiguskaitset ning keelas tema Eestist välja saatmise kuni haldusasjas lahendi tegemiseni. Praeguseks ei ole kohus otsust teinud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus rahuldab PPA määruskaebuse.
6.Kohtuinfosüsteemist nähtub, et Tartu Halduskohus on 9. septembri 2021. a määrusega kohaldanud X suhtes esialgset õiguskaitset, keelates PPA-l tema Eesti Vabariigist väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-21-483. Selles asjas oli X vaidlustanud PPA 1. märtsi 2021. a otsuse, millega tunnistati tema elamisluba kehtetuks, tehti talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks (kuulub kohaldamisele pärast tema kinnipidamiskohast vabanemist) ning kohaldati talle sissesõidukeeldu viieks aastaks. Esialgse õiguskaitse korras tehtud määrusega ei peatatud ettekirjutuse kehtivust, vaid üksnes selle täitmine. Ka ei langenud väljasaatmine lõplikult ära, vaid üksnes peatati. Tegemist on ajutise abinõuga. Riigikohus on 15. septembri 2015. a määruses asjas nr 3-3-1-32-15 selgitanud, et lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine ei takista selle täitmist tagavate meetmete kasutamist. Ehk teisisõnu tohib isikut ka siis, kui tema väljasaatmine on esialgse õiguskaitse korras peatatud, paigutada kinnipidamisekeskusesse lahkumisettekirjutuse täitmiseks ettevalmistavate toimingute teostamise ajaks. Eeltoodu tõttu ei välista praeguses asjas X suhtes kohaldatud esialgne õiguskaitse tema kinnipidamisekskusesse paigutamist.
7.VSS § 23 lg 11 kohaselt annab halduskohus loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui esinevad VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alus ja lg‐s 1 nimetatud põhimõtted. VSS § 15 lg 2 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui 1) esineb välismaalase põgenemise oht, 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või
transiidiriigist viibib. Seega tuleneb neist sätetest, et isikut tohib kinni pidada ja kinnipidamiskeskusesse paigutada üksnes lahkumiskohustuse tagamise eesmärgil. VSS § 15 võtab Eesti õigusesse üle direktiivi 2008/115/EÜ art 15. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 68 p 4 sätestab, et lahkumisettekirjutuse tegemisel või välismaalase kinnipidamisel hinnatakse välismaalase põgenemise ohtu. Välismaalase põgenemise oht esineb, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui isik on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Ringkonnakohtu hinnangul on X puhul täidetud tema kinnipidamiskeskusesse paigutamise eeldused ning PPA on veenvalt ja põhjalikult taotluses halduskohtule neid ka selgitanud.
8.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine kinnipidamise alusena ei ole praegusel juhul tõendatud. X on rikkunud VVS § 15 lg 2 p 2 sätestatud kaasaaitamiskohustust, mis on üheks iseseisvaks kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise aluseks. Kaasaaitamiskohustuse rikkumisele viitavad selgelt nii X käitumine kui ka tema antud selgitused. 7. septembri 2021. a küsitluse protokollist nähtub, et X on teadlik lahkumiskohustusest ning talle pakuti vanglas võimalus endale vajalikud dokumendid hankida, kuid ta ei soovinud seda teha. Olukorras, kus PPA otsus, millega kohustatakse isikut riigist lahkuma, on jätkuvalt kehtiv, ei ole isik vabastatud kaasaaitamiskohustuse täitmisest. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu arvamust, et X käitumine viitab pigem sellele, et ta ei ole aru saanud vajadusest koostada dokumendid. Ringkonnakohut ei veena selles osas ka 7. septembri 2021. a küsitluse protokollist nähtuv, et X ei ole olnud teadlik, milliseid dokumente ning kust kohast tal taotleda tuleb. Tartu Vanglas pakuti talle selles osas abi, kuid X ei olnud dokumentide taotlemisest ega Eestist lahkumisest huvitatud. Sellele viitavad ka X selgitused, et esmalt ootab ta ära elamisloa osas tehtava otsuse ning siis tegeleb dokumentidega edasi.
9.Määruskaebuse kohaselt ei tuginenud PPA põgenemisohu hindamisel üksnes isiku varasematele karistustele. PPA ei nõustu halduskohtuga, et X põgenemisoht ei ole tõendatud. Kuigi halduskohtu hinnangul rikkus isik kriminaalhooldust alkoholisõltuvuse tõttu, siis PPA hinnangul ilmestab selline käitumine pigem isiku suhtumist kehtivasse õiguskorda. PPA hinnangul ei ole kindel, et isik täidab vabaduses viibides temale pandud lahkumiskohustust. Ainuüksi kindla elukoha olemasolu ei välista võimalust Xl kasvõi siseriiklikult menetlusest ja lahkumiskohustuse täitmisest kõrvale hoiduda. PPA on halduskohtule selgitanud, et perekonna olemasolu ei ole motiveerinud isikut varasemalt kuritegelikust eluviisist loobuma ja seetõttu ei ole PPA-l alust arvata, et käesoleval juhul tagaks kindlaks määratud elukohas elamine isiku kättesaadavuse, kui tema väljasaatmine muutub reaalsemaks. Samuti puudub isikul kehtiv reisidokument, mida hoiule võtta.
10.X on Eesti Vabariigis karistatud kriminaalkorras kuuel korral, viimati Tartu Maakohtu
17.septembri 2019. a otsusega kriminaalasjas nr 1-19-6450, millega X tunnistati süüdi KarS § 145 lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust, tingimisi katseajaga 1 aasta 6 kuud. Kuritegu oli toime pandud alkoholijoobes. Karistus pöörati täitmisele Tartu Maakohtu 24. juuli 2020. a määruse alusel, sest isik rikkus korduvalt alkoholitarvitamise keeldu ning lisaks rikkus ka registreerimiskohustust (dtl 14). X on viis arhiveeritud kriminaalkaristust (dtl 14-15). 2014.
ja 2007. aastal on isikut karistatud joobes juhtimise eest, 1998. aastal on teda karistatud avaliku varguse eest ning 1997. ja 1984. aastal on teda karistatud salajase varguse toimepanemise eest. Põgenemisohu hindamisel ei ole tegemist oletustel põhineva otsustusega, vaid objektiivsete asjaolude põhjal tehtava prognoosotsusega. Riigikohus on 31. mai 2017. a määruse nr 3-3-193-16 punktis 13 selgitanud, et VSS § 68 kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Nagu Riigikohus on viidatud lahendis selgitanud, ei oleks põgenemisohu jäik sidumine VSS §‐s 68 loetletud asjaoludega proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115 art 15 lõikega 1, mille kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda igal konkreetsel juhul eraldi, kui leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. Põgenemisohu prognoos peab arvestama kõiki asjakohaseid tegureid, sh isiku vanust ning tervislikku ja sotsiaalset seisundit. Ringkonnakohtu hinnangul ilmestavad X toime pandud õigusrikkumised seda, et õiguskorra järgimine ei ole X jaoks piisavalt kaalukas väärtus, et hoiduda uute süütegude toimepanekust. Praegusel juhul puudub kaalukas argument, mis võimaldaks arvata, et isik edaspidi õiguskorda järgiks. Ta pani süütegusid toime ka ajal, mil elas enda sõnul koos elukaaslasega ühises korteris, mistõttu ei saa ka seda asjaolu pidada õigusvastast käitumist välistavaks. X ei pruugi ka väljasaatmise menetluses õiguskuulekalt käituda ega olla PPA-le väljasaatmismenetluse läbiviimiseks kättesaadav. Seetõttu nõustub ringkonnakohus PPA-ga, et isiku suhtes ei ole tõhus VVS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine.
11.Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnkohus määruskaebuse ja tühistab Tartu Halduskohtu 7. septembri 2021. a määruse ning annab loa X kinnipidamiseks ja PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks, mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.