Xi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses värskes õhus jalutuskäigu võimaldamata jätmisega ajavahemikul 16.03.-28.04.2020
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 18.07.2022. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.X esitas Tartu Vanglale 28.04.2021. a kahjunõude, taotledes alandava ja ebainimliku kohtlemisega põhjustatud mittevaraline kahju summas 1 500 eurot hüvitamist. Kahjunõude kohaselt ei olnud kinnipeetaval võimalik viibida jalutuskäigul värskes õhus perioodil 16.03.2020-28.04.2020.
2.Tartu Vangla jättis 21.06.2021. a otsusega nr 1-13/133-2 Xi kahjunõude rahuldamata.
3.X esitas Tartu Halduskohtule 18.07.2021 kaebuse, milles taotleb kokkuvõtlikult moraalse kahju summas 1 500 eurot hüvitamist seoses väärikust alandava ja ebainimliku kohtlemisega perioodil 16.03.2020 kuni 28.04.2020 ehk 44 päeva jooksul, kui kaebajal ei olnud võimalust kasutada vangistusseaduse § 55 lg-st 2 tulenevat õigust viibida värskes õhus. Kaebaja hinnangul ei võimaldanud vangla tal seega õigusvastaselt värskes õhus jalutada. Kaebaja ei ole kaebusele tõendeid lisanud ja on kaebuses nõuet põhjendanud erinevate õiguslike põhimõtetega kohtupraktikast ja allikate nagu näiteks Õiguskantsler varasemate seisukohtade tsiteerimisega.
4.Tartu Vangla esitas 23.09.2021 vastuse kaebusele. Vastustaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgnevad. Ei ole vaidlust selles, et perioodil 16.03.–28.04.2020. a ei olnud kinnipeetavatel võimalik viibida värskes õhus. Tartu Vangla jääb vaidlusega seotud haldusaktides ja 21.06.2021. a otsuses nr 1-13/133-2 toodud seisukohtade juurde ja ei pea vajalikuks neid
täiendavalt korrata. Tartu Vangla on jätkuvalt seisukohal, et koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli täiendavate julgeolekuabinõudena piirangute kohaldamine õiguspärane ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Vastustaja on tõenditena esitanud asjakohased haldusaktid, millega kinnipeetavate liikumisvabadust piirati. Kohtu seisukoht
5.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et hüvitamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
6.Põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad RVastS § 7 lg-s 1. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt saab isik talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid on täiendavalt käsitletud RVastS § 9 lg-s 1. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodud normidest tulenevad kahju hüvitamise eeldused, milleks on: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes, 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine, 3) kahju tekitamine, 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus, 6) mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused.
7.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil vangistuses (VangS § 1) ning kaebaja oli isikuks, kelle vanglasisest liikumisvabadust piirati ja kellel puudus vangla direktori käskkirjadest tulenevalt seetõttu võimalus jalutuskäikudeks värskes õhus (VangS § 55 lg 2).
8.Vaidlust ei ole ka selles, et kogu hagetava perioodi jooksul kehtis Eestis eriolukord, mis asendus 18.05.2020. a tervishoiualase hädaolukorraga. Vastustaja tegutses vangistuses viibivatel isikutel, sh kaebajal, vangla territooriumil liikumisvabadust piirates ja seeläbi sisuliselt jalutuskäike keelates ja õigusaktidega tutvumise korda ümber korraldades avaliku võimu kandjana avalik-õiguslikus suhtes.
9.Kohus on tõendikogumile tuginedes seisukohal, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas täitmata, kuna kohtu hinnangul oli vastustaja tegevus kaebajate liikumisvabaduse piiramisel õiguspärane.
10.Kohus nõustub vastustajaga, et 2020. a märtsis ja esimese piirangu kehtivuse ajal ei olnud teave COVID-19 haigust põhjustava viiruse kohta täielik. Paraku ei saa teavet viiruse kohta kaugeltki täielikuks lugeda ka käesoleva kohtulahendi koostamise ajal.
11.Sellises faktilises olukorras kehtestati 2020. a märtsis Tartu Vanglas, kus kaebaja vangistust kannab, piirangud kinnipeetavate vanglasisesele ja -välisele liikumis- ja suhtlemisvabadusele, s.h otsustati lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad, lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks, Tartu Vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed
tegevused, peatada kõik Tartu Vangla avavanglaosakonna antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi ning võimaldada helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkiri nr 1-1/54).
12.Piirangute kehtivust pikendati Tartu Vangla direktori 31.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 ja 14.04. 2020. a käskkirjaga nr 1-1/64. Tartu Vangla direktori 27.04.2020. a käskkirjaga nr 11/65 otsustati jätkata piirangute rakendamist, kuid lõpetati jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29.04.2020. a, välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele.
13.Nagu osundatud, RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
14.Kaebaja peab värskes õhus jalutuskäikude võimaldamata jätmist täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel vabaduse võtmiseks ja inimväärikuse alandamiseks.
15.Kinnipeetavale tuleb võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas (VangS § 55 lg 2).
16.Kaebaja ei vaidlusta kaebuses, et piirangute rakendamine COVID-19 esimeses laines lõpetati Tartu Vangla direktori 18.05.2020. a käskkirjaga nr 1-1/73.
17.Vangistuses viibivat kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad (VangS § 41 lg 1).
18.Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64).
19.Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 28. veebruari 2020. a otsus asjas nr 3-17-1503, vt ka RKHK otsus asjas nr 33-1-93-09, p-d 11–12).
20.Kohus on seisukohal, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas täitmata, kuna kohtu hinnangul oli vastustaja tegevus kaebaja liikumisvabaduse piiramisel õiguspärane.
21.Kaebaja taotleb Taru Vanglalt jalutuskäikude mittevõimaldamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist olukorras, kus Eestis oli 12.03.2020. a väljakuulutatud eriolukord (Vabariigi Valitsuse 12.03.2020. a korraldus nr 76). Seda seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. peatüki 2. jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid.
22.Kohus möönab, et teatud juhtudel võib värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist pidada väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks. Kohtud on senises praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti
olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel.
23.Praeguse asja lahendamisel on aga määrava tähtsusega asjaolu, et Vabariigi Valitsus kehtestas PS § 87 p 8 ning hädaolukorra seaduse § 13, § 19 lg 1, § 21 lg 1 ja § 23 alusel 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Üldteada olevalt on tegemist esimese ja praeguseks viimase eriolukorra kehtestamisega Eesti taasiseseisvumise ajal, mistõttu ei saa varasem kohtupraktika üksühele laieneda käesolevale vaidlusele.
24.Nähtuvalt käesoleva vaidluse ajendiks olnud käskkirjadest kohaldati vangla julgeoleku tagamiseks, samuti kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitseks kinnipeetavatele teiste COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmete hulgas ka jalutuskäikudele saatmise piirangut. Õiguslikku vaidlust ei saa olla selles, et piirangute kehtestamise on otsustanud selleks pädev isik ehk vangla direktor.
25.Olemuselt vastab VangS § 8 lg 2 alusel liikumisvõimaluste piiramine täiendava julgeolekuabinõu kohaldamisele, mistõttu on vangla vastuväited sisuliselt esitatud VangS § 69 lg-le 4 tuginedes. VangS § 8 lg 2 alusel võidakse piirata ka nende kinnipeetavate liikumisõigust, kellest konkreetsel juhul ohtu vangla julgeolekule ei tulene. VangS § 8 lg 2 alusel on lubatav kehtestada vanglas liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiranguid abstraktsele hulgale kinnipeetavatele üldkorraldusega, meetme rakendamist peavad õigustama vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.
26.Seaduse kohaselt on kinnipeetavatel õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas (VangS § 55 lg 2). Selle õiguse piiramise aluseid ei ole VangS §-s 55 sätestatud.
27.Vanglal on õigus kohaldada piiranguid jalutuskäikude sagedusele ja kestvusele VangS § 41 lg 2 alusel, mis näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud normidest tulenevalt ei ole vangistusseaduses kehtestatud piiranguid värskes õhus viibimise võimalustele ning vanglale on jäetud õigus kehtestada lisapiiranguid, kui selleks esineb vangla julgeoleku kaalutlustel oluline vajadus. Kohus märgib täiendavalt, et õiguse piiramine ei ole vangla kohustus, vaid piirangu kehtestamisel on vanglal õigus ja kohustus kasutada kaalutlusõigust. Sellele osutab üheselt VangS § 41 lg-s 2 kasutatud mõiste „võib“.
28.Kohtupraktikas on sedastatud, et kehtivas õiguses puudub vangla julgeoleku mõiste definitsioon ja seetõttu on tegemist määratlemata õigusmõistega. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks järeldada, et vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgmise, samuti vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 31. augusti 2021. a otsus nr 3-20-1367, p 20).
29.Kohtu hinnangul kaalus praegusel juhul vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ärajäämisest tingitud ebameeldivused.
30.Maailma Terviseorganisatsiooni, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) ning Piinamise
ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on soovitanud pandeemia ajal jätkuvalt kinnipeetavatele jalutamise võimaldamist. Tegemist on siiski viiruse leviku takistamisel soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega, mille järgimata jätmine ei muuda vastustaja tegevust õigusvastaseks. Vastustaja on kaalutletult selgitanud, miks ei olnud värskes õhus jalutamist võimalik nakkusohtu tekitamata korraldada. Avalikkuse huvides on massilise nakatumise ohu piiramine, vältimaks elanike, vanglateenistujate kui ka kinni peetavate isikute haigestumist või surma. Arvestades Eesti Vabariigis COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ja selle ohtlikkust, on kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud minimeerimaks inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Sellises olukorras ei olnud keeld värskes õhus jalutada ülemäärane ega kvalifitseerunud seetõttu ka kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes.
31.Kinnipeetava õigus igapäevaselt ühe tunni jooksul viibida värskes õhus on kahtlemata olulise tähendusega kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise hoidmisel vangistuse täideviimise ajal. Samas osutas vastustaja piirangu kehtestamise ja jätkamise käskkirjades põhjendatult sellele, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat avalikku huvi. Vaidlust ei saa olla selles, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, s.h HI-viiruse kandjatele (ca 12% kinnipeetavatest) ja C-hepatiidi kandjatele (ca 30% kinnipeetavatest). Lisaks on vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi põdevaid kinnipeetavaid.
32.Nendel asjaoludel leidis vastustaja põhjendatult, et tavapärase kinnipidamisrežiimi tingimustes ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust ega välistada kokkupuudet ametnikega, kes kujutavad samuti võimalikku nakkusohtu. Samuti ei ole võimalik täielikult vältida vangi kokkupuudet nakatunud pindadega. Seega on suur oht, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool, mistõttu võib iga vangi käsitleda potentsiaalse ohuna teisele isikule. Sellises olukorras lasub riigil haldusorgani kaudu positiivne sekkumiskohustus, mis seisneb inim- ja pindkontaktide välistamises, mis võivad ohustada isikute elu ja tervist. Teiste meetmete hulgas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise ärajätmine aitab kaasa kontaktide vähendamisele teiste isikutega ja ka viirust kanda võivate pindadega. Vastustaja hinnangul elu ja tervise kaitse kohustus kaaluvad oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule). See tingib vajadusel selliste subjektiivsete õiguste piiramise (nt jalutuskäik, kokkusaamised), mille piiramata jätmine võib otseselt soodustada viiruse levikut. Vastustaja selgitusel takistas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise jätkamist vajadus vältida kinnipeetavate omavahelisi kontakte ja kontakte vanglaametnikega, kes kinnipeetavaid saadavad ning puutuvad seejärel kokku ka teiste kinnipeetavatega. Individuaalsete jalutuskäikude võimaldamiseks puudus vastustajal inimressurss ja ka piisaval arvul jalutusbokse. Samuti rakendas vastustaja leevendusmeetmeid, jättes kambrites raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt, pakkudes täiendavaid võimalusi ajaviitmiseks ning lisatoitlustamiseks. On tõsi, et leevendusmeetmed ei saanud asendada värskes õhus viibimist, kuid vähemalt osaliselt need siiski kompenseerisid värskes õhus viibimise võimaluse puudumisest tingitud heaolutunde vähenemist ja suhtlemisvabaduse piiramist.
Nendel asjaoludel ei ole alust pidada piirangu kohaldamist kaebaja suhtes ülemääraseks.
34.Kaebaja oli ilma võimalusest värskes õhus viibida 44 päeva jooksul. Kuigi piirangu mõju tuleb pidada ajas kumuleeruvaks ei ületanud piirangu kestus praegusel juhul lävendit, millest alates oleks piirang muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest
lähtudes piirangut kohaldati. Vastustaja tegevusest piirangu kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et vangla jätkuvalt kaalus piirangu vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus piirangu kohaldamisest. Kaebaja ei ole väitnud, et piirangu oleks pidanud tühistama mõne varasema, enne 28.04.2020. a toimunud sündmuse tõttu. Kohtule ei nähtu, et piirangu mõju oleks selle kohaldamise kestuse tõttu muutunud kaebaja suhtes piinavaks.
35.Kohus jagab vastustaja seisukohta, et käskkirjade andmise aja seisuga ei saa kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramist pidada kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Piirangu kehtestamise otsustamisel ei ole vastustajale etteheidetav oluliste asjaolude arvestamata jätmine, lähtumine ebakohastest kaalutlustest ega mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõige kaalu omistamine.
36.Halduskohus selgitab vastuseks kaebusele, et ka vangla direktori käskkirjadega rakendatud lisameetmed ei olnud vangla poolt mõeldud värskes õhus jalutuskäigu ära jätmise õigustamiseks, vaid piirangutega kaasnevate ebamugavuste kompenseerimiseks. Selline käitumine ei ole õigusvastane ega muuda piiranguid ka õigusvastaseks.
37.Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas (01.03.2022. a otsus Fenech vs. Malta, nr 19090/20) on sedastatud, et sarnastes olukordades, kus kinnipeetavad ei pääsenud pandeemia teatud perioodil nt spordisaali, ei saanud kohtuda perega, käia kirikus ega teha muid tegevusi, pole tegemist inimõiguste konventsiooni artikli 3 (ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) rikkumisega, kuna need piirangud olid kehtestatud tervise kaitse eesmärgil tervisealase eriolukorra ajal. EIK on seejuures rõhutanud, et piirangud ei kehtinud vaid kaebajast kinnipeetavale, vaid ühiskonnas laiemalt. EIK pidas asjaomaseid ajas piiritletud piiranguid proportsionaalseteks ning leidis, et need ei põhjustanud kaebajale suuremaid kannatusi kui oli pandeemia ajal kinnipidamiskohas vältimatud.
38.Halduskohus on kokkuvõttes seisukohal, et vangla ei põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID19 kriisi lahendamise vajadusega.
39.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel on halduskohus seisukohal, et vastustaja tegevus kogumis kaebaja liikumisvabaduse piiramisel ja pikendamisel ei olnud õigusvastane. Seetõttu on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st tulenev kahju hüvitamise eeldus – vastustaja tegevuse õigusvastasus – ning vastavalt ei saa kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Kaebus jääb seetõttu rahuldamata.
40.Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peab menetluskulud kandma kaebaja (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist korrakohaselt (HKMS § 109 lg 1, ls 3) taotlenud.
41.3).
Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebajate nimed asendada initsiaalidega (HKMS § 175 lg
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.