Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.05.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2101
Haldusasi
X kaebus Tallinna Vangla tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29.09.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.09.2022 otsus muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi, kriminaalasja number ning selles tehtud kohtulahendite kuupäevad tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
30.06.2023
Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vanglas viibiv X esitas 19.07.2020 Tallinna Vanglale taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks oma ema ja alaealise tütrega.
2.Tallinna Vangla jättis Xa taotluse 29.04.2021 vastusega nr 5-11/21/11326-1 rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) algselt oli X nende isikute nimistus, kellele oli lubatud pikaajaline kokkusaamine 2020. aasta oktoobrikuus, kuid Tallinna Vangla direktori 27.08.2020 käskkirjaga nr 1-1-/20/44 peatati pikaajaliste kokkusaamiste avalduste vastuvõtt, kokkusaamiste graafikute koostamine ning uute pikaajaliste kokkusaamiste toimumine. Alates 2020. aasta oktoobrist Tallinna Vanglas ühtegi pikaajalist kokkusaamist ei võimaldatud; 3) vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 11 p 4 alusel keeldutakse pikaajalise kokkusaamise loa andmisest, kui kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja tervist ja heaolu. Tallinna Vangla direktori 10.12.2020 käskkirja nr 1-1/20/56 p 3.2 alusel piirati kinnipeetavate vanglavälist suhtlemisvabadust, takistamaks COVID-19 haiguse levikut. Riigil lasub kohustus tagada võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele, tervishoiutöötajatele ning arestialuste, vahistatute ja kinnipeetavatega vahetult kokkupuutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused vahistatutele ja kinnipeetavatele. Vanglaametnike suurearvuline nakatumine seaks ohtu ka vangla julgeoleku tagamise ja vanglaametnikele pandud ülesannete täitmise. On suur avalik huvi selle vastu, et viiruse levikut igati takistada ja inimeste haigestumist vältida.
3.X esitas 03.05.2021 Tallinna Vanglale vaide vangla 29.04.2021 vastuskirjale nr 511/21/11326-1 põhjusel, et vangla ei ole ühtegi pikaajalise taotlust lahendanud, kuna 29.04.2021 kirjast ei nähtu, millise kuupäevaga taotlust lahendati.
Tallinna Vangla jättis 04.06.2021 vaideotsusega nr 5-15/21/224-2 Xa vaide rahuldamata.
5.X esitas 29.06.2021 Tallinna Vanglale nõude hüvitada mittevaraline kahju 2500 euro ulatuses. Taotluse kohaselt pidi ta mitmeid aastaid ootama vastust pikaajalise kokkusaamise taotlusele. Xa hinnangul tekitas talle kahju asjaolu, et talle ei võimaldatud 19.07.2020 taotluse alusel õigusvastaselt pikaajalist kokkusaamist ning sellega rikuti tema õigust pere- ja eraelu puutumatusele ning riivati inimväärikust.
6.Tallinna Vangla jättis 01.09.2021 vastuskirjaga nr 5-37/21/195-2 Xa mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata kokkuvõtvalt alljärgnevatel põhjendustel: 1) arvestades et taotluse esitamise ajal oli X vahistatu staatuses ning kriminaalmenetluse seadustiku § 1431 lg 1 kohaselt on prokuratuuril või kohtul kriminaalmenetluse tagamiseks õigus piirata või täielikult keelata vahistatu pikaajaline kokkusaamine, pöördus inspektorkontaktisik M.K 27.07.2020 Tallinna Ringkonnakohtu poole täpsustamaks, kas esineb alus Xal soovitud isikutega pikaajalise kokkusaamise keelamiseks. Tallinna Ringkonnakohus teatas 10.08.2020 e-kirjas, et taotluse esitaja süüdistuses kriminaalasjas nr xxx on üheks kannatanuks Xa tütar ning märkis, et on vangla otsustada, kas esinevad VangS § 25 lg 11 punktides 1–4 sätestatud alused loa andmisest keelduda. Laekunud teabele tuginedes leidis inspektorkontaktisik, et Xa ja tema tütre pikaajaliseks kokkusaamiseks esineb VangS § 25 lg 11 p-st 4 tulenev välistus, mistõttu M.K kokkusaamist ei toetanud ja teavitas sellest suuliselt ka taotluse esitajat; 2) taotluse esitaja ema puhul pikaajalist kokkusaamist välistavad asjaolusid ei esinenud, mistõttu planeeriti Xale pikaajaline kokkusaamine emaga 01.10.2020. Kokkusaamist ei toimunud, kuna 2020. aasta augustis hakkas Eestis hoogsalt levima COVID-19 haigust 2(8)
3-21-2101 põhjustav koroonaviirus ja tõusis sellesse nakatumise oht. Tõkestamaks koroonaviiruse levikut vanglasse ning kaitsmaks vanglas viibivate isikute tervist ja elu, peatas Tallinna Vangla direktor 27.08.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/44 pikaajaliste kokkusaamiste avalduste vastuvõtu, kokkusaamiste graafikute koostamise ning uute pikaajaliste kokkusaamiste toimumise. Kuna 27.08.2020 käskkirja väljaandmise ajaks ei olnud oktoobrikuu graafikusse kokkusaamisi kinnitatud ning seega ka pikaajaliste kokkusaamiste lube antud, siis alates 2020. a oktoobrist Tallinna Vanglas enam ühtegi pikaajalist kokkusaamist ei toimunud. Tallinna Vangla direktori 27.08.2020 käskkiri nr 1-1/20/44 edastati kõigile Tallinna Vangla kinnipeetavatele ja vahistatutele kambritesse iseseisvalt tutvumiseks ning seega oli taotluse esitajale teada, et 01.10.2020 planeeritud (kuid kinnitamata) pikaajalist kokkusaamist ei toimu. Samuti andis Xale pikaajalise kokkusaamise ära jäämisest suuliselt teada inspektor-kontaktisik M.K. Kuigi kirjalikult teavitas Tallinna Vangla Xa 19.07.2020 taotluse rahuldamata jätmisest esmakordselt 29.04.2021 vastusega nr 5-11/21/11326-1, oli Xal pikaajalise kokkusaamise ära jäämine teada; 3) X kannab karistust xxx jõustunud Harju Maakohtu kohtuotsuse nr xxx alusel, millega mõisteti taotluse esitaja mh süüdi oma kolmeaastase tütre tapmiskatses. Arvestades, et Xal on nelja aasta jooksul toimunud 30 lühiajalist kokkusaamist ning nendest mitte ükski ei ole olnud tütrega, saab järeldada, et tema alaealisel tütrel (või tema seaduslikul esindajal) puudub soov Xaga suhelda; 4) taotluse esitaja ei ole esitanud ka ühtegi tõendit selle kohta, kuidas ja mil viisil on tema emaga pikaajalise kokkusaamise mittetoimumisega saanud kahjustada tema peresidemed. Täiskasvanud lapse ja tema ülenejate sugulaste puhul ühist elukohta, varaliste kohustuste jagamist vms reeglina ei eeldata ning pigem tuginevad sellised suhted, kui need on täiskasvanueas säilinud, omavahelisele moraalsele või praktilisele toetusele. Taotluse esitaja on peaaegu 30-aastane mees ning vanglale teadaolevalt vabaduses oma emaga koos ei elanud. Suhted ülenejate sugulastega on täiskasvanueaks tavapäraselt välja kujunenud ja omandanud stabiilse iseloomu. Antud juhul võib väita, et täiskasvanud lapse ja tema üleneja sugulase vahelise suhte puhul ei anna pikaajaline kokkusaamine lühiajalise kokkusaamisega võrreldes juurde olulist lisaväärtust. Taotluse esitajale on emaga lühiajalisi kokkusaamisi võimaldatud 25 korral, millest 23 korral kokkusaamine ka toimus (kahel korral jäi kokkusaaja tulemata). Lisaks on taotluse esitajale kogu vanglas viibimise perioodi vältel olnud tagatud helistamise ning kirjavahetuse võimalus. Seega on tal olnud oma emaga vanglaväline suhtlus tagatud; 5) mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks.
7.X esitas 13.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 500 euro ulatuses kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) Tallinna Vangla ei võimaldanud kaebajale pikaajalist kokkusaamist perekonnaliikmetega. Vastust 15.07.2020 esitatud taotlusele pidi kaebaja ootama mitmeid aastaid; 2) kaebaja hinnangul rikub pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine tema põhiõigust pere- ja eraelule ning riivab tema inimväärikust.
8.Tallinna Vangla palus vastuses jätta kaebuse rahuldamata. 1) vastustaja jääb 01.09.2021 vastuses nr 5-37/21/195-2 esitatud seisukohtade juurde; 2) vastustaja ei vaidle vastu sellele, et kirjalik vastus kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotlusele viibis. Selle eest on vangla kaebaja ees ka vabandust palunud (vt 29.04.2021 kiri, vastustaja vastuse lisa 1). Kuivõrd kaebajale ei saanud jääda märkamata tema pikaajalise kokkusaamise mittetoimumine, oli kaebajale teada info pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisest; 3) kaebaja on olnud tegevusetu temale väidetavalt tekkinud kahju ära hoidmisel. Kaebaja ootas enda väitel aastaid vangla vastust, kuid ei võtnud tarvitusele kahju tekkimist välistavaid 3(8)
3-21-2101 meetmeid. Vastustaja ei pea eluliselt usutavaks, et olukorras, mil vangla väidetavalt nii olulisel määral kaebaja õigusi rikkus, oleks kaebaja jätnud sellele reageerimata. Lisaks ei vaidlustanud kaebaja mitte ühtegi direktori käskkirja, millega kehtestati piirangud pikaajaliste kokkusaamiste toimumisele; 4) kuigi Tallinna Vangla direktori 04.05.2021 käskkirjaga nr 1-121/16 taastati pikaajaliste kokkusaamiste toimumine, ei taotlenud kaebaja uut pikaajalist kokkusaamist emaga. Seejuures ei ole kaebajal pärast 27.03.2021 olnud emaga enam ka lühiajalisi kokkusaamisi. Samuti ei ole kaebaja taotlenud kokkusaamisi oma tütrega. Vastustaja hinnangul järeldub eeltoodust, et kaebajal puudub huvi nende isikutega kokkusaamiste raames suhelda; 5) Tallinna Vangla ei ole kaebajale pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisel õigusvastaselt käitunud. Samuti ei ole ta põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju, mida tuleks hüvitada riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud korras.
9.Tallinna Halduskohus jättis 29.09.2022 otsusega kaebuse rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja 08.09.2022 esitatud taotlus tõendite esitamise tähtaja ennistamiseks ja tõendi kogumiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna arvestades Tallinna Halduskohtu 07.07.2022 määrusega määratud tähtaegu, on kaebaja 08.09.2022 avaldusele lisatud tõend (s.o kaebaja 05.04.2022 taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks) esitatud hilinenult; 2) vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas 19.07.2020 vahistatuna Tallinna Vanglas viibides taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks oma ema ning oma alaealise tütrega, ega selles, et kirjaliku vastuse oma taotlusele sai kaebaja alles 29.04.2021 ehk rohkem kui 9 kuud hiljem; 3) menetlusosalised ei vaidle selle üle, et Tallinna Vangla direktori 27.08.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/44 „Kinni peetavate isikute kokkusaamiste korraldamise osaline peatamine“ peatati alates 27.08.2020 pikaajaliste kokkusaamiste avalduste vastuvõtt, kokkusaamiste graafikute koostamine ning uute pikaajaiste kokkusaamiste toimumine. Samuti puudub vaidlus, et kokkusaamiste toimumisega seonduvaid piiranguid pikendati korduvalt (vt Tallinna Vangla direktori 25.09.2020 käskkiri nr 1-1/20/45; 27.10.2020 käskkiri nr 1-1/20/50; 10.11.2020 käskkiri nr 1-1/20/52; 10.12.2020 käskkiri nr 1-1/20/56) ning pikaajalisi kokkusaamisi võimaldati Tallinna Vangla kinnitusel uuesti alates 17.05.2021; 4) kaebusest järeldub, et kaebaja arvates on vangla süüliselt rikkunud talle põhiseaduse (PS) §st 26 tulenevat põhiõigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Lisaks on kaebaja seisukohal, et pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega on vangla rikkunud tema inimväärikust; 5) pikaajaline kokkusaamine on hõlmatud põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Kui vangla keelab õigusvastaselt pikaajalise kokkusaamise, on vangla ülemäära sekkunud isiku õigusesse perekonnaelu puutumatusele. RVastS § 9 lg 1 tähenduses hõlmab eraelu ka perekonnaelu (vt nt Riigikohtu 20.10.2021 otsus asjas nr 3-19-2061, p 18). Seega võib perekonnaelu puutumatuse rikkumine tuua vanglale kaasa RVastS § 9 lg 1 kohase vastutuse. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et tegemist ei ole absoluutse õigusega ning riigivõimu sekkumine PS §-s 26 sätestatud õigusesse perekonnaelu puutumatusele ei tähenda veel selle õiguse rikkumist (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 04.04.2011 otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p-d 44 ja 47); 6) kohus ei hinda hüvitamiskaebuse läbivaatamisel kitsalt ühe keelduva otsuse õiguspärasust, vaid kontrollib, kas vangla tegevus pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise osas oli kogumis, s.o alates taotluse esitamisest kuni vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamiseni õiguspärane; 7) praegusel juhul ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud. Vangla tegevus ei olnud pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisel õigusvastane. Kohus nõustub Tallinna Vangla 01.09.2021 vastuskirjas nr 5-37/21/195-2 esitatud põhjendustega ning ei pea nende tervikuna kordamist vajalikuks (HKMS § 165 lg 2). Vastustaja esitatud tõenditest nähtub (vt nt vastustaja 25.07.2022 vastust koos lisadega), et kaebaja taotluse läbivaatamisel küsis inspektor4(8)
3-21-2101 kontaktisik M.K tol ajal pooleli olnud kriminaalasja tõttu seisukohta ka Tallinna Ringkonnakohtult ning arvestas selle ja kriminaalasja nr xxx asjaoludega taotluse lahendamisel. Pikaajalise kokkusaamise loa andmisel teiste seas ka kriminaalasjas nr xxx selgunud asjaoludega arvestamine ei tähenda, et vanglateenistuse ametnik oleks vääralt kaalutlusõigust teostanud. Arvestades haldusasjas kogutud tõendeid ning ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi xxx otsusest nr xxx nähtuvaid asjaolusid, on vangla põhjendatult keeldunud lubamast kaebajale pikaajalist kokkusaamist tema alaealise tütrega. Kriminaalasjas nr xxx tuvastatud asjaolusid arvestades ei saanud kaebaja tõsikindlalt eeldada, et tal võimaldatakse pikaajalist kokkusaamist oma tütrega; 8) vastustaja on asjakohaselt põhjendanud, et emaga kokkusaamiseks andis inspektorkontaktisik küll nõusoleku, kuid koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kogu vanglas kehtestatud piirangute tõttu seda ei toimunud. Nakkushaiguse leviku piiramiseks ja isikute elu ja tervise kaitseks ühe taotletud pikaajalise kokkusaamise mittelubamist ei saa pidada õigusvastaseks. Olukorras, kus kaebaja enne kahju hüvitamise taotluse esitamist vanglale rohkem pikaajalise kokkusaamise taotlusi ei esitanud, ei saa vangla tegevust ka ajavahemikul 19.07.2020 kuni 29.06.2021 (s.o kahju hüvitamise taotluse esitamise aeg) õigusvastaseks pidada. Kaebajale ei saanud pikaajalise kokkusaamise mittetoimumine märkamatuks jääda, mistõttu pidi ta ka kirjalikku vastust saamata mõistma, et tema taotlust ei ole (vähemalt soovitud kokkusaamise ajaks) rahuldatud. Seega pidi ta vähemalt möönma, et soovides jätkuvalt pikaajalist kokkusaamist, tuleks tal (uue) kirjaliku taotlusega vangla poole pöörduda. Arvestades kaebaja märkimisväärset kogemust nii haldus- kui halduskohtumenetluses, ei ole kahtlust, et kaebaja oli teadlik nii erinevate taotluste kui ka vaide esitamise võimalustest. Kuivõrd vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane, ei ole muude kahju hüvitamise eelduste kontrollimine vajalik; 9) ka juhul, kui pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamine kogumis (s.o pikema aja vältel) olnuks õigusvastane, ei saanud vaid ühel korral taotletud kokkusaamise mittevõimaldamine põhjustada kaebajale mittevaralist (rahas hüvitatavat) kahju (vrd ka justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 45, mis näeb ette, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul); 10) lisaks oleks rahalise hüvitise väljamõistmine välistatud ka põhjusel, et kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid ning vaidlustanud keelduvat otsust ja Tallinna Vangla direktori käskkirjasid, millega olid ajavahemikus 27.08.2020 kuni 17.05.2021 pikaajalised kokkusaamised keelatud. Ajal, mil viidatud Tallinna Vangla direktori käskkirjad kehtisid, ei oleks taotlust lahendaval vanglateenistuse ametnikul võimalik kaebaja taotlust rahuldada. Seega ei oleks ka vangla tegevuse õigusvastasuse korral kaebuse rahuldamine ning mittevaralise kahju rahas hüvitamine põhjendatud; 11) lisaks perekonnaelu riivele on kaebaja viidanud ka inimväärikuse alandamisele. Tulenevalt RVastS-st (vrd RVastS §-d 7 ja 9) on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused sõltumata alusest samad. Kuivõrd kohus leidis eelnevalt, et praegusel juhul mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud ei ole ning ka faktilistest asjaoludest ei nähtu, et täiendavalt võiks tegemist olla inimväärikuse alandamisega, ei ole väärikuse alandamisega seotud väidete täpsem analüüs vajalik; 12) kaebajal on soovi korral võimalik esitada uus pikaajalise kokkusaamise taotlus. Juhul, kui vangla peaks taotluse rahuldamata jätma, on kaebajal pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist (ja juhul, kui ka vaie jääb rahuldamata) õigus vangla keelduv otsus kohtus vaidlustada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5(8)
3-21-2101
10.X taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista kaebaja kasuks välja 2500 eurot kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vastustaja rikkus kaebaja põhiõigusi, kuna ei võimaldanud pikaajalist kokkusaamist; 2) vanglal puudub VangS § 25 lg 11 p 4 ja § 4 alusel õigus keelata kokkusaamisi vahistatule.
11.Tallinna Vangla taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja ei ole põhjendanud, miks on halduskohtu otsus õigusvastane; 2) Tallinna Vangla tegevuse tõttu ei ole apellandile põhjustatud mittevaralist kahju, mis tuleks talle riigivastutuse seaduse alusel hüvitada; 3) halduskohus on kaebaja 08.09.2022 esitatud tõendi vastuvõtmisest õiguspäraselt keeldunud, kuna see oli esitatud halduskohtule hilinemisega ning lisaks ei ole sellel siinse kohtuasjaga mingit puutumust; 4) alusetu on apellandi taotlus, milles ta palub määrata, et vanglal puudub õigus VangS § 25 lg 1 p 4 alusel keelata kokkusaamisi vahistatule. Eelvangistuse täideviimist reguleerivad sätted asuvad VangS 5. peatükis. VangS § 90 lg 1 kohaselt eelvangistuse kandmisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Kuivõrd VangS 5. peatükk vahistatu pikaajalise kokkusaamise kohta mingeid erisusi ei sätesta, kuulub kohaldamisele VangS 2. peatüki §-s 25 sätestatud pikaajaliste kokkusaamiste regulatsioon. Seega on vastustaja õiguspäraselt lähtunud VangS §-s 25 sätestatust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Kaebaja on apellatsioonkaebusele lisanud haigusloo väljavõtte (ajavahemik 18.– 19.08.2022), mis kaebaja hinnangul tõendab asjaolu, et protsessimine on koormav ja halvendab tervist (dtl 203). Nimetatud tõend tuleb kaebajale tagastada, kuna see ei sisalda asjaolusid, mille alusel saaks hinnata, kas kaebajale on õiguspäraselt keeldutud pikaajalisest kokkusaamisest. Samuti ei sisalda see teavet selle kohta, et viimati nimetatud tegevusega oleks kaebaja pidanud taluma füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3).
13.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4).
14.Kaebaja on seisukohal, et talle on tekitatud mittevaralist kahju kahel alusel. Pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega rikuti nii tema era- ja perekonnaelu puutumatust kui ka inimväärikust. Kaebuses esitatud väidetest pole võimalik järeldada, et mittevaralise kahju hüvitamist nõutakse ka selle eest, et pikaajalise kokkusaamise taotlusele kirjaliku vastuse koostamisega viivitamine oli õigusvastane.
15.Isik võib avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse korral nõuda kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik kõrvaldada esmaseid õiguskaitsevahendeid kasutades (RVastS § 7 lg 1). Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt muu hulgas väärikuse alandamise ja eraelu puutumatuse rikkumise korral (RVastS § 9 lg 1).
16.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kaebajale pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamist ei ole alust pidada õigusvastaseks. VSKE § 39 lg-st 2 tulenevalt võimaldatakse vahistatule kokkusaamisi vähemalt üks kord kuus ja kokkusaamise kestus on kuni kolm tundi. VSKE § 45 järgi võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline 6(8)
3-21-2101 kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Üldjuhul on kinnipeetaval seega õigus vähemalt ühele pikaajalisele kokkusaamisele üks kord poole aasta jooksul.
17.Tallinna Vangla direktori üldkorraldusega (Tallinna Vangla 27.08.2020 käskkiri nr 11/20/44, Tallinna Vangla direktori 25.09.2020 käskkiri nr 1-1/20/45, 27.10.2020 käskkiri nr 11/20/50, 10.11.2020 käskkiri nr 1-1/20/52, 10.12.2020 käskkiri nr 1-1/20/56 ja 04.05.2021 käskkiri nr 1-1/21/16) olid ajavahemikul 27.08.2020–17.05.2021 pikaajalised kokkusaamised peatatud. Meetme eesmärk oli vanglas nakkushaiguse leviku takistamine ning seeläbi vangla julgeoleku, vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitse. VangS § 25 lg 11 p 4 annab aluse piirata kinnipeetava õigust pikaajalisele kokkusaamisele, kui see võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist (vt ka Riigikohtu 11.06.2019 otsus asjas nr 5-18-8, p 80). Vangla võib ka tulenevalt VangS §-st 41 piirata kinnipeetava õigusi, mille piirangut seadus ei sätesta, juhul, kui see on vajalik vanglas julgeoleku tagamiseks (Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021 otsus asjas nr 3-20-1367, p 19; Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 16.02.2023 otsus asjas nr 3-20-2314, p 14.2; jõustumata Tartu Ringkonnakohtu 28.03.2023 otsus asjas nr 3-21-1645, p 15).
18.Varasemas kohtupraktikas on peetud vanglas sarnaseid inimeste vaheliste kontaktide minimeerimist COVID-19 pandeemia ajal proportsionaalseks meetmeks (vt Tartu Ringkonnakohtu 13.01.2022 otsus asjas nr 3-20-1277, p 8). Koroonaviiruse leviku tõkestamise eesmärgil kehtestatud pikaajaliste kokkusaamiste keeldu sai vaidlusalusel ajavahemikul pidada õiguspäraseks. Tegemist oli ennetava meetmega, vältimaks COVID-19 haiguse levikut vangla ehk suletud keskkonnas (selle kohta vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2021 määrus asjas 3-20-2267, p 17). Vaidlusalusel ajavahemikul oli koroonaviiruse levik Eestis kasvanud (s.o 10.11.2020 viimase 14 päeva haigestumus saja tuhande elaniku kohta 137,1 ning 22.11.2020 270,51)1. Valitsus oli nt kehtestanud ka täiendavad meetmed avalikes siseruumides maski kandmise kohustuse, samuti isikute hajutamise ning kodutöö näol.2 Avalikku huvi viiruse leviku tõkestamise vastu tuli sellel hetkel pidada kaalukamaks kui kaebaja ja puudutatud isikute õigusi. Viirusest põhjustatud COVID-19 haigusesse võis nakatuda igal pool. Kuna viirus levib õhu ja pindade kaudu, on kõige tõhusamad abinõud viiruse leviku tõkestamiseks inimeste vaheliste kontaktide vähendamine ja distantsi hoidmine. Viiruse levikut on vajalik tõkestada ka vangla keskkonnas. Viirus võis tõenäoliselt jõuda vanglasse vanglaväliste isikute kaudu, sh isikute kaudu, kes tulevad pikaajalisele kokkusaamisele. Seda ohtu võimendab haiguse võrdlemisi pikk peiteaeg, mille kestel on nakatunud isik nakkusohtlik. Viiruse leviku ohjeldamine vangla tingimustes on äärmiselt keeruline. Nt Viru Vanglas nakatus lühikese aja jooksul palju kinnipeetavaid ja mitmed töötajad. Koldes oli 03.12.2020 seisuga 250 inimest.3 Taoline suur nakkuskolle ohustab ühelt poolt vangla julgeolekut ja ülesannete täitmist, teiselt poolt tervishoiusüsteemi toimimist laiemalt. Arvestades samas, et vanglal on kohustus tagada ohutud töötingimused ametnikele ja kinnipidamistingimused kinnipeetavatele ning nendega vahetult kokkupuutuvatele isikutele (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus § 17), ning nii töötajatel, kinnipeetavatel kui nendega seotud isikutel on õigustatud ootus, et nende elu ja tervis on parimal moel kaitstud, võib piiranguid pidada põhjendatuks.
19.Halduskohus on õigesti märkinud, et vangla keeldus loa andmisest pikaajaliseks kokkusaamiseks tütrega õiguspäraselt VangS § 25 lg 11 p 4 alusel, kuna see võis ohustada kokkusaaja tervist ja heaolu. Sellel ajal, kui kaebaja taotles kokkusaamist tütrega, süüdistati kaebajat kriminaalasjas nr xxx, milles oli kannatanuks kaebaja tütar. Arvestades selle süüdistuse sisu ja äärmist tõsidust, oli põhjust arvata, et kokkusaaja tervis ja heaolu oleks olnud
3-21-2101 ohustatud, sõltumata sellest, kas kaebaja nimetatud isik oleks kokkusaamist ka tegelikkuses soovinud.
20.Halduskohus on põhjendatult jätnud asja juurde võtmata 08.09.2022 esitatud tõendi, kuna see esitati hilinenult ja ei oma asja lahendamisel tähtsust.
21.Kuna kaebajale pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamine ei olnud õigusvastane, siis on seetõttu täitmata ka RVastS § 9 lg-st 1 tulenev kahju hüvitamise üks eeldustest – tegevuse õigusvastasus – ning kaebaja esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks pole alust.
22.Kuigi ülejäänud kahju hüvitamise koosseisu elementide analüüsimine pole vajalik, siis ei ole kaebaja vanglale esitatud nõudes, kaebuses ega ka apellatsioonkaebuses põhjendanud konkreetselt mittevaralise kahju tekkimist ega kirjeldanud konkreetselt oma hingelisi üleelamisi, mida pikaajalise kokkusaamise ärajäämine võis põhjustada. Mittevaralise kahju tekkimist ei ole põhjust praegusel juhtumil eeldada. Võimalik stress, nördimus, ebamugavused jm sarnased üleelamised ei ole praegusel juhul olnud sellised, mida saaks käsitada mittevaralise kahjuna võlaõigusseaduse § 128 lg 5 mõttes. Kaebaja soovis pikaajalist kokkusaamist nii emaga kui ka alaealise lapsega, kelle suhtes toime pandud tapmiskatse osas on kaebaja jõustunud kohtulahendiga süüdi mõistetud. Kaebajal ei ole pärast 27.03.2021 olnud emaga enam lühiajalisi kokkusaamisi. Samuti ei ole kaebaja taotlenud kokkusaamisi oma tütre ja emaga. Eeltoodu viitab sellele, et kaebajal ilmselt puudus taotlemise hetkel suur vajadus nendega pikaajalisteks kokkusaamisteks. Seetõttu ei oleks kahju hüvitamine ka rahas põhjendatud, kui vastustaja tegevus peaks siiski osutuma õigusvastaseks.
23.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1).
25.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi, kriminaalasja number ning selles tehtud kohtulahendite kuupäevad tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.