3-22-592/55 - Korrakaitse - Vanglad - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

2.Tallinna Vangla kohaldas 31.01.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/9 kinnises vanglas paiknevatele vahistatutele ja kinnipeetavatele COVID-19 nakkuse leviku tõkestamiseks muu hulgas alljärgnevaid meetmeid: 1) lukustati vaktsineerimata vangide kambrid, v.a emade-laste osakonnas (p 1.2); 2) lõpetati vaktsineerimata vangide vanglasisesed saatmised, v.a saatmised tervishoiuteenuse osutamiseks, arvuti kasutamise ruumi, jalutuskäigule, kokkusaamistele, vangla majandustöödele eluosakonnas, sotsiaalprogrammidesse, üldharidus- ja kutsekooli, riigikeeleõppesse ja konfessiooni jumalateenistusele (p 1.3); 3) peatati Tallinna Vangla kodukorras kinnitatud päevakavajärgsed tegevused (vaba aeg) (p 1.4); 4) peatati töötamine väljaspool eluosakonda (p 1.5); 5) peatati huvitegevus, sh kehakultuuriga tegelemine spordisaalis ja -väljakul ning osakonnas paikneval trenažööril (p 1.6); 6) peatati kirikus käimine, v.a konfessiooni jumalateenistusel, mis oli konkreetse vangi kohta registrisse kantud (p 1.7); 7) võimaldati vaktsineerimata vangil helistada taotluse alusel vastavalt üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (p 1.8); 8) vangil tuli kambris vanglateenistujaga kokkupuutel, väljaspool kambrit liikumisel ning jalutusboksis ja -hoovis viibimisel kanda vangla väljastatud kaitsemaski. Kaitsemaski võis jalutuskäigu ajaks jalutusboksis või -hoovis eemaldada juhul, kui vang oli jalutuskäigul üksi või puutus kokku üksnes enda kambrikaaslasega. Kaitsemaski tuli kanda korrektselt, suu ja nina pidi olema kaetud. Kui kaitsemaski kandmisest keelduti, saatmist ei toimunud ja vanglaametnikul oli õigus saatmine lõpetada, v.a juhul, kui vangi elu või tervis oli ohus (p 1.9); 9) vang, kes oli vanglasse vastu võetud või kelle COVID-19 haigust põhjustava viiruse test oli positiivne või kes oli positiivse testi andnud isiku lähikontaktne või kelle puhul oli nakatumise kahtlus , jäeti eneseisolatsiooni isolatsioonikambrisse või -osakonda. Isoleeritud vangi suhtes kohaldati käskkirja punktis 4 sätestatud meetmeid (p 1.10). Käskkirjas märgiti, et suur hulk vange kuulub oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu riskigruppi ja ca 18,1% Tallinna Vangla vangidest ei olnud vaktsineeritud, kuigi tervisest tulenevaid vastunäidustusi neil üldjuhul ei esinenud. Kuna vaktsineerimata vangidel oli suurem risk COVID-19 haigusesse nakatuda, raskelt haigestuda ja haiglaravile sattuda, oli nende liikumis- ja suhtlemisvõimaluste ulatuslikum piiramine vajalik ja põhjendatud. Vanglateenistujate võimalik nakatumine ja haigestumine raskendab oluliselt kinnipeetavate üle järelevalve teostamist ning vangla julgeoleku tagamist, sest vanglateenistujaid võis jääda hädapäraste toimingute jaoks liiga väheks. Käskkirjaga tunnistati kehtetuks vangla 26.01.2022 käskkiri nr 1-1/22/6. 2(9)

3.Tallinna Vangla direktor kohaldas 08.02.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/16 kinnises vanglas paiknevatele vahistatutele ja kinnipeetavatele nakkusohu leviku tõkestamiseks alljärgnevaid meetmeid: 1) lukustati vaktsineerimata vangide kambrid, v.a emade-laste osakonnas (p 1.2); 2) lõpetati vaktsineerimata vangide vanglasisesed saatmised, v.a saatmised tervishoiuteenuse osutamiseks, arvuti kasutamise ruumi, jalutuskäigule, kokkusaamistele ja vangla igapäevaseks toimimiseks vajalikele majandustöödele oma osakonnas (p 1.3); 3) peatati Tallinna Vangla kodukorras kinnitatud päevakavajärgsed tegevused (vaba aeg) (p 1.3); 4) peatati töötamine väljaspool eluosakonda (p 1.4); 5) peatati huvitegevus, sh kehakultuuriga tegelemine spordisaalis ja -väljakul ning osakonnas paikneval treenimisvahendil (p 1.5); 6) peatati kirikus käimine (p 1.6); 7) võimaldati vaktsineerimata vangil helistada taotluse alusel vastavalt üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (p 1.8); 8) vangidel tuli kambris vanglateenistujaga kokkupuutel, väljaspool kambrit liikumisel ning jalutusboksis ja -hoovis viibimisel kanda vangla väljastatud kaitsemaski. Kaitsemaski võis jalutuskäigu ajaks jalutusboksis või -hoovis eemaldada juhul, kui vang oli jalutuskäigul üksi või puutus kokku üksnes enda kambrikaaslasega. Kaitsemaski tuli kanda korrektselt, suu ja nina pidi olema kaetud. Kaitsemaski kandmisest keeldumisel saatmist ei toimunud ja mittenõuetekohasel kandmisel oli vanglaametnikul õigus saatmine lõpetada, v.a juhul, kui vangi elu või tervis oli ohus (p 1.9); 9) töökohustuste täitmisel tuli kanda respiraatorit, kui vangla oli selle väljastanud. Respiraatorit tuli kanda korrektselt, nina ja suu pidi olema kaetud. Respiraatori kandmisest keeldumisel või mittenõuetekohasel kandmisel oli vanglaametnikul õigus vangi tööle mitte saata ja töölt ära saata (p 1.10); 10) vang, kes oli vanglasse vastu võetud või kelle COVID-19 haigust põhjustava viiruse test oli positiivne või kes oli positiivse testi andnud isiku lähikontaktne või kelle suhtes oli nakatumiskahtlus või kes oli keeldunud testimisest, jäeti eneseisolatsiooni isolatsioonikambrisse või -osakonda. Isoleeritud vangi suhtes kohaldati käskkirja p-s 3 sätestatud meetmeid (p 1.11). Käskkirjas märgiti, et suur hulk vange kuulub oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu riskigruppi ja ca 18,1 % Tallinna Vanglas viibivatest vangidest ei olnud senini soostunud end vaktsineerima, kuigi tervisest tulenevaid vastunäidustusi neil üldjuhul ei esinenud. Kuna vaktsineerimata vangidel oli suurem risk COVID-19 haigusesse nakatuda, raskelt haigestuda ja haiglaravile sattuda, oli nende liikumis- ja suhtlemisvõimaluste ulatuslikum piiramine vajalik ja põhjendatud. Kuna vaktsineerimata vangidele ei piiratud kokkusaamist lähedastega, taasühiskonnastavatest tegevustest osa võtta ega oma osakonnas tööhõives osaleda, oli piirangutest tulenev riive mõõdukas, eesmärgipärane ja proportsionaalne. Jalutuskäigule saatmine eeldas erinevate ruumide läbimist, kus viibisid vanglateenistujad, samuti läbiti samu ruume, kus viibisid teised vangid. Võimalik nakkusekandja võis sel juhul nakatada nii ametnikke kui kaasvange. Täiendav nakatumine on ohuks konkreetsete isikute elule ning tervisele, mille kaitsekohustus riigil on, ning koormaks kogu riigi tervishoiusüsteemile ja riigi rahalistele võimalustele ja ka vanglale. Vanglateenistujate võimalik nakatumine ja haigestumine raskendanuks oluliselt kinnipeetavate üle järelevalve teostamist ning vangla julgeoleku tagamist. Käskkirjaga tunnistati kehtetuks vangla 31.01.2022 käskkiri nr 1-1/22/9.

3-22-592 4) Tallinna Vangla 31.01.2022 käskkiri nr 1-1/22/9 ja 08.02.2022 käskkiri nr 1-1/22/16 on antud VangS § 41 lg 2 alusel. VangS § 41 lg 2 teine ja kolmas lause sätestavad üldise põhimõtte kinnipeetava õiguste piiramiseks sellistes olukordades, mida ei ole otseselt reguleeritud VangS-s. Silmas peetakse kinnipidamiskohas ette tulla võivaid julgeolekualaseid ohusituatsioone, mille lahendamine võib eeldada kinnipeetavate õiguste täiendavat piiramist. Julgeolek tähendab kaitstust igasuguste ohtude vastu, kaasa arvatud oht inimeste elule ja tervisele; 5) koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli täiendavate julgeolekuabinõudena piirangute kohaldamine õiguspärane ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Vaidlusaluste käskkirjade põhjendustest nähtuvalt oli antud perioodil Tallinna Vanglas COVID-19 puhang. Tallinna Vanglas oli 28.01.2022 seisuga nakatunud 21 teenistujat ja 19 kinnipeetavat, 31.01.2022 seisuga 23 teenistujat ja 30 kinnipeetavat, 03.02.2022 seisuga 26 teenistujat ja 103 kinnipeetavat ja 07.02.2022 seisuga 38 teenistujat ja 128 kinnipeetavat. Vangla on käskkirjade põhjendustes välja toonud, et vaktsineerimata vangid olid ise nakatumise suhtes rohkem ohustatud, mistõttu aitas kontaktide vähendamine kaitsta nende tervist. Samuti on uuringutega kindlaks tehtud, et vaktsineerimata inimene levitab nakatumise korral viirust enam kui vaktsineeritud inimene ning kujutavab ka teistele suuremat ohtu. Seetõttu olid vangla seatud piirangud vajalikud ja eesmärgipärased ning seda nii teiste vanglas viibivate ja töötavate isikute kui ka kaebaja enda tervise kaitseks; 6) vaidlusaluste piirangute kehtivuse ajal olid kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus küll piiratumad, kuid teda ei hoitud täielikus isolatsioonis. Kaebajale oli tagatud võimalus pöörduda vangla erinevate teenistujate poole, nt vanglaametnikud, psühholoog, kaplan, meditsiinitöötajad. Kaebajale oli tagatud ka suhtlus lähedastega helistamiste ning kirjavahetuse teel. Perioodil 26.01–14.02.2022 toimusid kaebajal kõned 31.01.2022 ja 07.02.2022. Kaebaja tervist jälgisid regulaarselt meedikud ja talle oli tagatud vajalik ravi. Kaebajal võimaldati käia igapäevastel jalutuskäikudel ning ta sai soovi korral jalutusboksis või kambris kehakultuuriga tegeleda. Kaebaja sai kambris kuulata raadiot, lugeda raamatuid ning ajalehti. Kaebaja kahjunõude aluseks olevad piirangud olid õiguspärased ning vangla ei ole rikkunud kaebaja õigusi. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja väide mittevaralisest kahjust on umbmäärane ning kahjunõudes välja toodud perioodi 26.01–05.02.2022 arvestades ei ole kahju tekkimist ka võimalik eeldada. Ka kaebaja 21.05.2021–22.03.2022 tervisekaardi väljavõttest ei ole võimalik järeldada tervisekahju tekkimist. Kuna kaebaja oluliste põhiõiguste riivet ei ole esinenud ning vangla ei ole kaebaja suhtes õigusvastase käitunud (inimväärikust alandavalt või tervist kahjustavalt kohelnud), ei ole mittevaralise kahju nõude rahuldamiseks alust.

3-22-592 hoovis tuli vangil kanda kaitsemaski. Kohus nõustub vangla järeldusega, et vanglas tuleb viiruse leviku ärahoidmiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks kasutada tõhusaid abinõusid, milleks on mh vangla osakondade lukustamine. Vangla tugineb käskkirjades viidatud asjakohastele uuringutele ja andmetele (HKMS § 165 lg 2); 3) justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 8 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval õigus liikuda väljaspool kambrit oma osakonna piires vähemalt neli tundi. Kinnipeetavate õigust viibida kambrist väljaspool piiras vastustaja VangS § 41 lg 2, § 69 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel. VangS § 41 lg 2 sätestab, et kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne täpsustab, et nimetatud lõike 2. ja 3. lause annavad kinnipeetava õiguste piiramise alused ja tingimused VangS-s otseselt reguleerimata olukordades. VangS § 69 lg 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavate julgeolekuabinõudena on lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine (VangS § 69 lg 2 p 1). Vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgimise, vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise (vt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1367, p 20). Seega nimetatud sätetest ei tulene keeldu piirata ka nende kinnipeetavate liikumisõigust, kellest konkreetsel juhul ohtu vangla julgeolekule ei tulene; 4) põhiseaduse §-s 28 sätestatud põhiõigusest tervise kaitsele tuleneb riigi kohustus kaitsta inimeste tervist ning see kohustus laieneb ka vanglale. Piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Arvestades olukorda 2022. a talvel Eesti Vabariigis ja COVID-19 haigust põhjustava viiruse laialdast levikut sellel ajal ning viiruse ohtlikkust, oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inimkontakte, mille kaudu viirus võis levida. Terviseameti leheküljelt nähtuvalt oli 31.01.2022 seisuga koroonaviiruse nakatumisnäitaja 100 000 elaniku kohta u 556,8 haigusjuhtu, 08.02.2022 seisuga oli vastav näitaja 508,7 haigestunut. Ka vaidlusaluste käskkirjade põhjendustest nähtuvalt oli antud perioodil Tallinna Vanglas COVID-19 puhang. Tallinna Vanglas oli 28.01.2022 seisuga nakatunud 21 teenistujat ja 19 kinnipeetavat, 31.01.2022 seisuga 23 teenistujat ja 30 kinnipeetavat, 03.02.2022 seisuga 26 teenistujat ja 103 kinnipeetavat ja 07.02.2022 seisuga 38 teenistujat ja 128 kinnipeetavat. Eelnevat aluseks võttes nähtub, et nakatumine koroonaviirusega oli väga kõrge. Piirangud ei olnud mitte üksnes vanglas, vaid ka ühiskonnas laiemalt (vt Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldus nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“). Vabariigi Valitsus märkis, et olukorras, kus teiste inimestega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub riigil kohustus viia nakkusoht miinimumini, sh võib selle eesmärgi saavutamiseks sobival viisil piirata isikute kokkupuutumise võimalusi. Samas võetakse arvesse viiruse muutuvaid omadusi ning hetkel valitsevat epidemioloogilist olukorda. Seega oli juba valitsuse tasandil võetud kasutusele meetmed viiruse tõrjumiseks. Arvestades COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikut, oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võis levida. Kinnipeetavate õiguste riivel oli seega legitiimne eesmärk. Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et COVID-19 haigust põhjustav viirus kujutab ohtu inimeste elule ja tervisele; 5) inimkontaktide piiramine on seniste teadusuuringute kohaselt COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku pidurdamiseks parim viis, kuid samas tuleb arvestada ka sellega, et piirangud ei 6(9)

3-22-592 tohi muutuda sedavõrd rangeks, et oleksid käsitletavad oma sisult põhjendamatu alandava kohtlemisena. Kohtu hinnangul oli inimeste vaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine vanglas vajalik, sobiv ja mõõdukas meede viiruse leviku tõkestamiseks (vt nt Tartu Halduskohtu otsused haldusasjades nr 3-20-1277, 3-20-1367, 3-20-1067). Kohus nõustub vastustajaga, et vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest kaalub üles ebameeldivused, mis kaasnevad lukustatud kambris viibimisega. Vaidlustatud käskkirjad ei ole õigusvastased; 6) inimväärikust alandavaks ei saa pidada mistahes emotsionaalseid läbielamisi ja ebameeldivusi põhjustanud tegevusi. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) käsitluse järgi võib väärkohtlemist pidada ebainimlikuks ja alandavaks kohtlemiseks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 mõttes siis, kui see on ületanud teatud minimaalse raskusastme (EIK 06.04.2000 otsus nr 26772/95, Labita vs. Itaalia, p 120). Arvesse võetakse mh ebainimliku kohtlemise pikkust ja selle mõju isikule. Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et ta ei pidanud vaidlusaluste piirangute kehtivuse ajal viibima isolatsioonis. Kaebajale oli tagatud võimalus pöörduda vangla erinevate teenistujate poole, nt vanglaametnikud, psühholoog, kaplan, meditsiinitöötajad. Kaebajale oli tagatud ka suhtlus lähedastega helistamiste ning kirjavahetuse teel. Kaebaja tervist jälgisid regulaarselt meedikud ja talle oli tagatud vajalik ravi. Kaebajale võimaldati käia igapäevastel jalutuskäikudel ning ta sai soovi korral jalutusboksis või kambris kehakultuuriga tegeleda. Kaebaja sai kambris kuulata raadiot, lugeda raamatuid ning ajalehti. Kahju hüvitamise eeldused on täitmata. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli täiendavate julgeolekuabinõudena piirangute kohaldamine õiguspärane ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kaebajale ei põhjustatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID19 kriisi lahendamise vajadusega.