Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-21-8 17. juuni 2022 Maria Lõbus Dmitri Baranovi kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks (koroonapiirangud) Kaebaja – Dmitri Baranov Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 18. juuli 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
3-21-8 ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.Viru Vangla kinnipeetav Dmitri Baranov (kaebaja) esitas 30. novembril 2020 Viru Vanglale kahjunõude nr 6-16/192-1. Kaebaja selgitas, et alates 16. märtsist 2020 kuni
17.maini 2020 hoiti teda kinnises kambris ilma põhjuseta ega antud võimalust liikuda sektoris. Ka ei saanud vangla poest osta vajalikke asju. Samuti oli helistamine lähedastele piiratud. Keelati võimalus kasutada külmikut. Vangla ei jaganud infot võimaluse kohta saada humanitaarabi. Kaebaja märkis, et sellega rikkus vangla tema põhiõigusi ja alandas inimväärikust. Kaebaja soovis saada kannatamise eest hüvitist summas 3780 eurot.
2.Viru Vangla jättis 15. detsembri 2020. a otsusega nr 6-16/192-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata. Viru Vangla direktori 17. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/45 lukustati kõik Viru Vangla eluosakonnad ning peatati kõik päevakavade järgsed tegevused. Helistada võimaldati vastavalt taotlustele üksuste töökorralduste alusel. Lisaks peatati Viru Vangla kaupluse tegutsemine ja keelati kinnipeetavate jalutuskäigud. Nimetatud käskkirja täiendati Viru Vangla direktori 19. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/46. Kõnealuseid piiranguid pikendati Viru Vangla direktori 30. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 ja Viru Vangla direktori 13. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/52. Käskkirjade kohaselt vaadati meetmed üle iga kahe nädala tagant, seega rakendati piiranguid ainult nii kaua, kui see oli absoluutselt hädavajalik. Viru Vangla direktori 27. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/55 otsustati lõpetada jalutuskäikudele saatmiste piirangud ning osaliselt taastada kaupluse tegevus alates 29. aprillist 2020. Teised piirangud lõpetati Viru Vangla direktori 18. mai 2020. a käskkirjaga nr 1-1/60. Käskkirjade kehtestamise aluseks oli COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemiline levik maailmas ja sellest tingitud massilise nakatumise oht. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 lõikest 1 tuleneb, et riik peab ennetavate meetmete toel kaitsma inimeste tervist. Riigil tuleb rakendada meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu. Vältida tuleb inimeste haigestumist ja surma. Riik peab kaitsma inimest ka teistest inimestest lähtuva terviseohu eest. Vangla tegevuse eesmärk oli tagada, et vangid ja ametnikud, kellest võib tuleneda nakkusoht, ei puutuks kokku teiste isikutega. Vangla tingimustes, sh eluosakonnas ja jalutusaladel ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust, mille kaudu nakkusohtu vältida (sh vangi ja ametniku vahel). Samuti ei oleks kinnipeetavate eluosakonda lubamisega olnud võimalik täielikult vältida vangi kokkupuudet nakatunud pindadega. Kuna viirus võib levida ka ilma sümptomiteta isikult, oli oluline, et igasuguseid inim- ja pindkontakte oleks võimalikult vähe. Seega ei olnud võimalik korraldada kinnipeetavate liikumist nakkusohtu tekitamata. Suur oht oli, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool. Jalutuskäike ei olnud võimalik ohutult korraldada. Saatmisteekond ja jalutusboks või jalutusala oleks tulnud pärast iga saatmist desinfitseerida, mis oli küll võimalik, kuid võtnuks ametnikelt liigselt aega. Ametnikke oli vaja rakendada ümberkorralduste tegemiseks ja töö toimimise tagamiseks ning vangidele hädavajalike teenuste osutamiseks. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 17 lõike 3 punktide 1 ja 2 järgi peab vangla kui Justiitsministeeriumi haldusala asutus tagama vanglas võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele, tervishoiutöötajatele ning vahistatute ja kinnipeetavatega vahetult kokkupuutuvatele isikutele, samuti võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused vahistatutele ja kinnipeetavatele. Vanglas olid olemas vajalikud isikukaitsevahendid ja desinfitseerimisvahendid, kuid arvestada tuli ka võimalusega, et vanglas toimub hüppeline nakatumine sarnaselt väliskeskkonnale ja seetõttu varude suurus väheneb. Seetõttu oli vangla õigustatud piirangute kehtestamise vajaduse hindamisel arvestama ka vahendite jätkuvusega ja rahalise kuluga, mida see olukord ja vahendite juurde hankimine oleks kaasa toonud. Piirangute kehtestamisel arvestati, et suur hulk kinnipeetavaid kuulub oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu riskigruppi, mistõttu oli neil kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes.
3-21-8
3.Kaebaja esitas 29. detsembril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebaja viitas Viru Vangla 15. detsembri 2020. a otsusele. Kaebaja märkis, et Viru Vangla rikkus tema põhiõigusi ja alandas inimväärikust. Kaebaja soovib saada kannatamise eest hüvitist summas 3780 eurot.
4.Kaebaja esitas 3. juunil 2021 kaebuse täpsustuse. Kaebaja kirjeldas vanglale esitatud kahjunõude sisu ja märkis, et selles kirjeldatud vangla tegevused olid välja toodud talle kahju tekitamise põhjusena ja selle alusel esitas ta taotluse kohtule.
5.Viru Vangla palus 12. juuli 2021. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Vangla märkis, et jääb 15. detsembri 2020. a otsuses esile toodud põhjenduste juurde. Vangla lisas, et 2020. aasta kevadel oli COVID-19 haiguse kohta väga vähe informatsiooni, küll oli teada, et tegu on ülimalt ohtliku nakkushaigusega, mis levib kergesti ning mille tagajärjed nakatunule võivad olla letaalsed. Seetõttu oli piirangute seadmine vangidele proportsionaalne ning piirangute õiguspärasust on jaatatud ka kohtupraktikas. Kuna piirangud olid õiguspärased, on mittevaralise kahju hüvitamine riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 ja § 9 lõike 1 järgi välistatud.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kaebaja ei ole kohtule algselt esitatud kaebuses selgesõnaliselt väljendanud, millise Viru Vangla tegevuse eest ta kohtus mittevaralise kahju hüvitamist taotleb. Kaebaja viitas Viru Vangla 15. detsembri 2020. a otsusele ning märkis, et vangla rikkus tema põhiõigusi ja alandas inimväärikust, ning nõudis talle tekitatud kannatuste eest hüvitist. 3. juuni 2021. a kaebuse täpsustuses kirjeldas kaebaja vanglale esitatud kahjunõude sisu ja märkis, et selles kirjeldatud vangla tegevused olid välja toodud talle kahju tekitamise põhjusena ja selle alusel esitas ta taotluse kohtule. Kaebaja tõi eraldi esile tema ilmajätmise jalutuskäikudest värskes õhus. Kohus mõistab kohtule esitatud kaebust nii, et kaebaja taotleb kohtus mittevaralise kahju hüvitamist sama ajavahemiku ja samade vangla tegevuste eest, mida ta mainis vanglale esitatud kahjunõudes. Kaebaja ei ole vangale esitatud kahjunõudes küll sõnaselgelt viidanud värskes õhus jalutuskäikudest ilmajätmisele, kuid on viidanud kinnises kambris hoidmisele ja kambrivälise liikumisvõimaluse puudumisele. Ka vangla on 15. detsembri 2020. a otsuses jalutuskäikudest ilmajätmise õiguspärasust käsitlenud. Kohtu hinnangul tuleb eeltoodust lähtuvalt ka jalutuskäikudest ilmajätmise osas kohtueelne menetlus läbituks lugeda (vrd Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 2022. a määrus asjas nr 3-22-644). Kokkuvõtlikult on praeguses asjas vaidluse all, kas ajavahemikul 16. märts 2020 kuni 17. mai 2020 on kaebaja inimväärikust alandatud ja talle seetõttu mittevaralist kahju põhjustatud järgmiste vangla tegevustega: kaebajat hoiti kinnises kambris, kaebajal ei võimaldatud väljaspool kambrit liikuda (sh käia värskes õhus jalutuskäikudel), vangla poest ei võimaldatud oste teha, piirati lähedastele helistamist, keelati külmiku kasutamine ega jagatud infot võimaluse kohta saada humanitaarabi.
7.Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lõike 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad
3-21-8 vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Lisaks sätestab PS § 10 inimväärikuse põhimõtte ning PS § 18 lõige 1 inimväärika kohtlemise põhimõtte.
8.RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõike 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui avaliku võimu kandja on toime pannud süülise õigusvastase teo, sellega on rikutud füüsilise isiku RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud subjektiivseid õigusi, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29).
9.Asja materjalidest nähtuvalt otsustas Viru Vangla direktor 17. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/45 alates 16. märtsist 2020 lukustada kõik Viru Vangla kinnise vangla eluosakonnad; võimaldada helistada vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele; lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh osakonnasisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks (sh lõpetada saatmised jalutuskäikudele); peatada päevakavade järgsed tegevused; peatada Viru Vangla kaupluse tegevus ja tagada kinnipeetavate taotluste alusel hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed; jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt. Viru Vangla direktor täpsustas kehtestatud piiranguid 19. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/46. Viru Vangla direktor pikendas piiranguid 30. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 ja 13. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/52. Viru Vangla direktor otsustas 27. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/55 lõpetada alates 29. aprillist 2020 jalutuskäikudele saatmise piirangud (v.a karantiinis ja isolatsioonis olevatele vangidele), samuti lubati kauplusest osta kaupu, mis ei eelda külmkapis hoidmist ega ole kiiresti riknevad, muus osas jätkati varem kehtestatud piirangute kohaldamist. Viru Vangla direktor otsustas 18. mai 2020. a käskkirjaga nr 1-1/60 lõpetada piirangute kohaldamise (v.a karantiini- ja isolatsiooniosakondades viibivate vangide suhtes), kehtima jäeti üksnes spordisaali ja -väljakute kasutamise keeld.
10.Viru Vangla direktor kohaldas eelmainitud käskkirjadega piiranguid tulenevalt asjaolust, et Vabariigi Valitsus kehtestas 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga.
11.Haldusakti õiguspärasust hinnatakse haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lõike 2 teine lause). Ka üldkorralduste kui haldusaktide õiguspärasust hinnatakse nende andmise ajal teada olnud olukorra, ohuprognoosi, teaduslike teadmiste ja sel ajal olemas olnud tõrjemeetmete pinnalt. Meetme sobivuse test ei nõua meetme 100% efektiivsust. Ajas on teadmised koroonaviirusest muutunud ning praeguseks ajaks on teada oluliselt rohkem kui
3-21-8 kriisi tekkimise alguses. Samas ei muuda täiendavad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid õigusvastaseks. Seega kui ajaliselt hiljem on vastustaja teatud piirangud lõpetanud, ei tähenda see vältimatult, et algselt nende piirangute kohaldamine oli õigusvastane.
12.Viru Vangla direktor on mainitud käskkirjades viidanud tol hetkel nii Eestis kui mujal maailmas kättesaadavatele avalikele andmetele COVID-19 haiguse kohta. Muu hulgas on vangla lähtunud Terviseameti ja Maailma Terviseorganisatsiooni soovitustest. Samuti on vangla arvesse võtnud teadusartiklites avaldatud teavet, sh seda, et viirust võivad edasi kanda ka ilma sümptomiteta inimesed. Vangla on selgitanud, et vaja on minimeerida COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku võimalus vanglas ning kaitsta seeläbi nii kinnipeetavate kui vanglateenistujate tervist. Vangla märkis, et ohu vähendamiseks on vajalik inimeste otsekontaktide ja viirusega saastunud pindadega kokkupuute vältimine. Vangla hinnangul oli suur oht, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool. Vangla tõi esile, et vanglas viibib väga palju riskirühma kuuluvaid kinnipeetavaid, kelle puhul viirusesse nakatumine võib osutuda eluohtlikuks. Vangla lisas, et järgib valitsuse ja Terviseameti juhiseid ning hindab jooksvalt piirangute jätkuva kohaldamise vajadust.
13.Kohtu hinnangul on vastustaja eelmainitud käskkirjades piisavalt põhjendanud piirangute kohaldamise vajadust ning tegu on tol hetkel teada olevaid andmeid arvestades asjakohaste põhjendustega. Puudub kahtlus, et piirangute kohaldamiseks esines ülekaalukas avalik huvi – vanglatöötajate ja kinni peetavate isikute elu ning tervise kaitse. Seega esines piirangute kohaldamiseks ja nende jätkamiseks legitiimne eesmärk. Kohus ei kahtle, et piirangute kohaldamine tekitas kaebajale ebamugavusi, kuid nagu öeldud, tuli avalikku huvi viiruse leviku tõkestamiseks ning isikute elu ja tervise kaitsmiseks pidada kaalukamaks. Kohus nõustub vanglaga, et kõnealused käskkirjad on õiguspärased. Kohus käsitleb alljärgnevalt lähemalt kaebaja poolt vanglale ette heidetud tegusid piirangute kohaldamisel.
14.Avatud osakonnas viibival kinnipeetaval peab olema võimalus oma osakonnas liikuda vähemalt neli tundi päevas (VangS § 8 lõige 1 ja justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 8 lõige 1). Vastavalt VangS § 55 lõikele 2 võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. VangS § 8 lõige 2 sätestab: „Vanglateenistus võib põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Erandi tegemise otsus tuleb teha kirjalikult.“ VangS § 41 lõige 2 sätestab: „Kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.“ Tartu Ringkonnakohus on selgitanud, et vangla julgeolek mõistena hõlmab vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgimise, samuti vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse tagamise (31. augusti 2021. a otsus asjas nr 3-20-1367, p 20). Piirangute kehtestamise käskkirjades põhjendas vastustaja piirangute kehtestamist vajadusega kaitsta nii kinnipeetavate kui ka vanglaametnike elu ja tervist. Sellisena on vastustaja käskkirjad
3-21-8 kambrisse lukustamise ja kambrivälise liikumise (sh värskes õhus jalutamise) keelamise osas kooskõlas VangS § 41 lõikega 2 ja § 8 lõikega 2, st vastustaja otsustas piirangute kehtestamise vangla julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks. Käskkirjade andmise aja seisuga ei saa kaebaja kambrisse lukustamist ja kambrivälise liikumise (sh värskes õhus jalutamise) õiguse piiramist pidada kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Piirangute kehtestamise otsustamisel ei ole vastustajale etteheidetav oluliste asjaolude arvestamata jätmine, lähtumine ebakohastest kaalutlustest ega mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõige kaalu omistamine. Kohus on vangla põhjendusi nende piirangute kehtestamiseks käsitlenud juba praeguse otsuse punktides 10, 12 ja 13. Kohus osutab täiendavalt, et vastustaja on esile toonud, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuli käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, sh HI-viiruse kandjatele (ca 12% kinnipeetavatest) ja C-hepatiidi kandjatele (ca 30% kinnipeetavatest). Lisaks on vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi põdevaid kinnipeetavaid. Nendel asjaoludel leidis vastustaja põhjendatult, et tavapärase kinnipidamisrežiimi tingimustes ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust ega välistada kokkupuudet ametnikega, kes kujutavad samuti võimalikku nakkusohtu. Samuti ei olnud võimalik täielikult vältida vangi kokkupuudet nakatunud pindadega. Seega oli suur oht, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool, mistõttu võis iga vangi käsitleda potentsiaalse ohuna teisele isikule. Sellises olukorras lasub riigil haldusorgani kaudu positiivne sekkumiskohustus, mis seisneb inim- ja pindkontaktide välistamises, mis võivad ohustada isikute elu ja tervist. Teiste meetmete hulgas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise ärajätmine aitab kaasa kontaktide vähendamisele teiste isikutega ja ka viirust kanda võivate pindadega. Vastustaja on õigesti märkinud, et elu ja tervise kaitse kohustus kaalub oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule). See tingib vajadusel selliste subjektiivsete õiguste piiramise (nt jalutuskäik, kokkusaamised), mille piiramata jätmine võib otseselt soodustada viiruse levikut. Vastustaja selgitusel takistas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise jätkamist vajadus vältida kinnipeetavate omavahelisi kontakte ja kontakte vanglaametnikega. Saatmisteekond ja jalutusboks või jalutusala oleks tulnud pärast iga saatmist desinfitseerida, mis oli küll võimalik, kuid võtnuks ametnikelt liigselt aega. Ametnikke oli vaja rakendada ümberkorralduste tegemiseks ja töö toimimise tagamiseks ning vangidele hädavajalike teenuste osutamiseks. Samuti rakendas vastustaja leevendusmeetmeid, jättes kambrites raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt ning pakkudes lisatoitu. Lisaks oli kaebajal võimalik kambrivälise liikumise võimaluse (sh jalutuskäikudel käimise võimaluse) puudumist kompenseerida kambris liikumisharjutuste tegemisega. On tõsi, et leevendusmeetmed ei saanud asendada osakonnas vabalt liikumist ja värskes õhus viibimist, kuid vähemalt osaliselt need siiski kompenseerisid eelmainitud õiguste piiramisest tingitud heaolutunde vähenemist ja suhtlemisvabaduse piiramist. Vangla on püüdnud leida mõistlikku tasakaalu vastanduvate huvide ja õiguste vahel. Samuti on oluline see, et vangla taastas jalutuskäigud nii ruttu, kui viirusest tingitud olukord seda võimaldas, s.o 29. aprillil 2020. Seega on vangla arvestanud vajadusega tagada esimesel võimalusel kinnipeetavatele tunniajane jalutuskäik värskes õhus.
15.VangS § 28 lõike 1 järgi on kinnipeetaval õigus telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Vastavalt VSKE § 51 lõikele 2 võimaldatakse kinnipeetaval telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas.
3-21-8 Viidatud käskkirjadest nähtuvalt võimaldati kinnipeetavatel helistada vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele. Kohtule esitatud kaebaja telefonikõnede väljavõttest perioodi 16. märts 2020 kuni 18. mai 2020 kohta nähtub, et kaebaja on saanud vaidlusalusel perioodil helistada vähemalt üks kord nädalas, enamasti hoopis kaks korda nädalas ning mõnel juhul ka kolm ja neli korda nädalas. Sageli on kaebajal võimaldatud ühe päeva jooksul teha mitu telefonikõnet ning kõned on olnud kuni 44 minuti pikkused. Seega on vangla võimaldanud kaebajal perioodil 16. märts 2020 kuni 18. mai 2020 piisaval määral helistada. Asjaolu, et kaebaja võis enne piirangute kohaldamist saada rohkem helistada, ei muuda vangla tegevust õigusvastaseks, sest vangla on siiski jälginud, et kaebaja saaks vähemalt õigusaktides ette nähtud miinimummahus helistada.
16.Vastavalt VangS § 48 lõikele 1 võib kinnipeetav osta oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaebaja on küll ette heitnud, et ta ei saanud piirangute kohaldamise ajal vangla poest osta vajalikke asju, kuid pole täpsustanud, milliste asjade ostmise järele tal vajadus oli. Kinnipeetavad on riigi ülalpidamisel ja kõik hädavajalikud asjad tagab neile vangla. Vangla poest asjade ostmine on täiendav võimalus, kuid reaalselt selleks tungiv vajadus puudub. Vanglal on kohustus tagada, et kinnipeetav saaks toitu, mis katab tema elutegevuseks vajaliku toidutarbe ning rahuldab optimaalse toiduenergiavajaduse ja minimaalse mikrotoitainete (vitamiinid ja mineraaltoitained) ja valguvajaduse (vt sotsiaalministri 31. detsembri 2002. a määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 1 lõige 2). Kaebaja ei ole väitnud, et vangla ei oleks talle taganud piisavalt ja õigusaktidega kooskõlas olevat toitu. Viru Vangla direktori 19. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/46 punkti 5 viimases lauses on kirjas, et vangid said piirangute kohaldamise ajal iga päev lisatoitu. Seega puudus kaebajal vajadus osta vangla poest ise toitu. Kuna kaebajal puudus vajadus vangla poest toidu ostmise järele, polnud tal ka tarvidust kasutada vangla külmikut. Kaebaja pole väitnud, et vangla antud toit oleks eeldanud külmikus hoidmist. Viru Vangla on 17. märtsi 2020. a käskkirjas nr 1-1/45 ja 19. märtsi 2020. a käskkirjas nr 1-1/46 märkinud, et vangla tagab kinnipeetava taotluse alusel hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed. Samuti on käskkirjades kirjas, et struktuuriüksuste juhtidel tuleb teha käskkirjad teatavaks oma struktuuriüksuste teenistujatele ja korraldada nende tutvustamine kinnipeetavatele. Seega ei saa tõele vastata kaebaja väide, et talle pole jagatud infot võimaluse kohta n-ö humanitaarabi saada. Kui kaebaja siiski mingil põhjusel vastavat infot ei saanud, pidi talle olema mõistlikult äratuntav, et kauplusest ostude tegemise keelu ajal tuli hädavajalike asjade saamiseks pöörduda vangla poole. Kaebaja pole väitnud, et ta oleks vanglalt hädavajalikke asju palunud, ent poleks saanud. Lisaks viitab kohus sellele, et vangla poest sai alates 27. aprillist 2020 uuesti hakata ostma kaupu, mis ei nõudnud külmkapis hoiustamist ega olnud kiiresti riknevad. Seega on vangla teinud pingutusi, et taastada kaupluse töö nii ruttu ja sellises ulatuses, mis oli viiruse leviku olukorda arvestades mõistlikult võimalik.
17.Eeltoodud asjaoludel ei ole alust pidada kaebaja suhtes eelnevalt käsitletud piirangute kohaldamist ülemääraseks ega inimväärikust alandavaks. Kuigi piirangute mõju tuleb pidada ajas kumuleeruvaks, ei ületanud piirangute kestus praegusel juhul lävendit, millest alates oleks
3-21-8 piirangud muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest lähtudes piirangut kohaldati. Vastustaja tegevusest piirangute kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et vangla jätkuvalt kaalus piirangute vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus järk-järgult piirangute kohaldamisest. Kaebaja ei ole väitnud, et piirangud oleks pidanud tühistama varem või et piirangute mõju oleks nende kohaldamise kestuse tõttu muutunud kaebaja suhtes piinavaks. Ka kohtule ei ole nende asjaolude esinemine äratuntav. Täiendavalt viitab kohus, et ka väljaspool vanglat kehtisid eriolukorra väljakuulutamise tõttu olulised piirangud ning ka vabaduses viibivad isikud ei saanud enam harrastada paljusid tegevusi, millega nad olid seni harjunud, või ei saanud neid teha soovitud mahus. Ulatuslikke piiranguid pidid viiruse leviku tõkestamiseks ning inimeste elu ja tervise kaitse tagamiseks taluma kõik ühiskonnaliikmed.
18.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vanglale kaebaja poolt ette heidetud tegevusi ei saa pidada õigusvastaseks. Täitmata on seega vähemalt üks eeldus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ning kohus ei pea seetõttu vajalikuks kontrollida ülejäänud eelduste täidetust. Kuna puudub alus Viru Vangla vastu esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamiseks RVastS § 7 lõike 1 ja § 9 lõike 1 järgi, jätab kohus kaebuse rahuldamata.
19.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.