Otsuse avalikult teatavaks 25. mai 2022, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-22-73
Haldusasi
X kaebus tuvastada Eesti Töötukassa 03.05.2019 otsuse nr TVT/19/021903 p 3.3 õigusvastasus (kuivõrd vastav TVTS § 13 lg 3 on põhiseaduse ja Euroopa Liidu õiguse vastane ja tuleb jätta kohaldamata); kohustada Eesti Töötukassat määrata kaebajale töövõimetoetus, mis ei ole sissetulekust sõltuv (kuivõrd vastav TVTS § 13 lg 3 on põhiseaduse ja Euroopa Liidu õiguse vastane ja tuleb jätta kohaldamata) ning kohustada välja maksta detsembri kuu 2021 töövõimetoetus täies ulatuses. Kaebaja: X, esindaja v.adv Kalle-Kaspar Sepper Vastustaja: Eesti Töötukassa
Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.
2.Jätta poolt menetluskulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.06.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kaebajale on määratud Töötukassa otsusega puuduv töövõime ning selle alusel makstakse kaebajale vastavalt päevamäärale toetust.
2.Kaebaja esitas Töötukassale 09.12.2021 päringu, kuivõrd talle ei laekunud toetus perioodi 01.11.2021-30.11.2021 eest. Töötukassa edastas kaebajale 10.12.2021 teatise, mille kohaselt kaebajale eeltoodud perioodi eest toetust ei maksta, kuivõrd kaebaja sissetulek ületab 90kordse päevamäära.
3.10.01.2022 (täpsustatud 24.01.2022) esitas X Tallinna Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) tunnistada TVTS § 13 lg 3 põhiseadusega ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks osas, mille kohaselt töövõime vähenemisest tulenev toetuse maksmine on seatud sõltuvusse isiku sissetulekust; 2) tuvastada Eesti Töötukassa 03.05.2019 otsuse nr TVT/19/021903 p 3.3 õigusvastasus; 3) kohustada Eesti Töötukassat määrata kaebajale töövõimetoetus, mis ei ole sissetulekust sõltuv (kuivõrd vastav TVTS § 13 lg 3 on põhiseaduse ja Euroopa Liidu õiguse vastane ja tuleb jätta kohaldamata) ning kohustada välja maksta detsembri kuu 2021 töövõimetoetus täies ulatuses. 25.01.2022 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 21.04.2022 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja edasised menetlustähtajad.
4.1.Töötukassa edastas kaebajale 10.12.2021 teatise, mille kohaselt kaebajale eeltoodud perioodi eest toetust ei maksta, kuivõrd kaebaja sissetulek ületab 90- kordse päevamäära. Kaebaja Eesti Töötukassa teatisega, mille kohaselt on toetuse maksmine sõltuvuses kaebaja sissetulekuga, ei nõustu. Kaebaja leiab, et eelmainitud Eesti Töötukassa rikub võrdse kohtlemise põhimõtet ning on vastuolus põhiseaduse, Euroopa Liidu õiguse ja ÜRO puuetega isikute õiguste konventsiooniga. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on tegemist olukorras, kus riik ei hüvita peale isiku sissetuleku päevamäära ületamist talle töövõime vähenemisest tulenevaid lisakulutusi. Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 1 lg 1 kohaselt on TVTS üheks eesmärgiks pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega isikute töötamise toetamine. TVTS seaduse seletuskirja alusel on töövõimeskeemi reformi esmane eesmärk vähenenud töövõimega inimeste tööturule tagasitoomine, neile sobiva töö leidmine ja säilitamine. Teine eesmärk on töövõime kaotuse ennetamine. Vähenenud töövõimega isikute töötamise toetamine on välistatud olukorras, kus riik ei hüvita peale isiku sissetuleku päevamäära ületades talle töövõime vähenemisest tulenevaid lisakulutusi. Seetõttu juhul, kui isikul on tuvastatud osaline või puuduv töövõime, peaks tal olema säilitatud riigi poolne kohustus hüvitada talle töövõime vähenemisest tulenevad lisakulutused, olenemata isiku sissetulekust, vastasel korral on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Seega lasub Töötukassal kohustus tasuda täielikult päevamäära alusel kaebajale määratud toetus.
4.2.Kui isikul on tuvastatud osaline või puuduv töövõime, peaks tal olema säilitatud riigi poolne kohustus hüvitada talle töövõime vähenemisest tulenevad lisakulutused, olenemata isiku sissetulekust. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on tegemist olukorras, kus riik ei hüvita igale isikule talle töövõime vähenemisest tulenevaid lisakulutusi. Vähenenud töövõimega isikute toetamine on välistatud olukorras, kus toetuse maksmine on sõltuvuses isiku majanduslikust olukorrast (mh sissetulekust).
4.3.Töövõimetoetuse seaduse seletuskirjast selgub, et töövõimetoetust käsitletakse kui „asendussissetulekut“ tööealisele inimesele, kes haiguse või vigastuse tõttu ei ole võimeline tööga elatist teenima või kelle töövõime on oluliselt vähenenud. Toetust vähendatakse summani, mille leidmiseks lahutatakse inimese sissetulekust 90-kordne päevamäär ning saadud
tulemus jagatakse kahega. Seega on tegemist olukorraga, kus töövõimetoetust makstakse vastavalt sissetulekule ja sissetuleku päevamäära ületamise korral ei ole enam õigus töövõimetoetusele.
4.4.Olukorras, kus isikul on õigus taotleda nt töötutoetust ja töövõimetoetust, määratakse talle üksnes töövõimetoetust. Töövõime seaduse seletuskirjas on märgitud, et „võrreldes töövõimetoetusega on töötutoetuse tase madalam, mistõttu pole põhjendatud jätkata inimesele väiksema toetuse maksmist hetkest, kui tal on tekkinud õigus suuremale toetusele, s.o töövõimetoetusele. Inimesele, kellele määratakse töövõimetoetus selle perioodi eest, mil ta sai töötutoetust, tehakse töövõimetoetuse maksmisel tasaarvestus“. Seaduse seletuskirjast nähtuvalt on riik seda põhjendanud asjaoluga, et „regulatsioon on vajalik, et vältida olukorda, kus isiku suhtes kehtib samal ajal mitme asendussissetuleku, mille samaaegne maksmine on välistatud, maksmine.“
4.5.Samas selgub seletuskirjast, et TVTS eesmärk on soodustada inimeste tööl püsimist, osalise töövõimega mittetöötavate inimeste tööellu naasmist või tööle saamist toetavate teenuste saamises osalemist. Samuti hinnatakse inimese töövõime hindamise raames tema abivahendite kasutamise ja rehabilitatsiooni vajadust, mille eesmärgiks on mh tervisekahjustuse süvenemise ennetamine, et kaitsta inimese töövõimekust ja võimalusel taastada tema tervis ja töövõime. Tegemist on aga vastuolulise põhimõttega olukorras, kus riik on ühest küljest seadnud eesmärgiks isikute töövõime säilitamise, taastamise ja tööl püsimise, teisalt aga vähendab töövõimetoetust vastavalt isikute sissetulekule.
4.6.Töövõimetoetuse peamine eesmärk peaks olema siiski selle toetusega aidata inimese töövõimekusele ja rehabilitatsioonile ning tervise taastamisele kaasa. Kui riik vähendab makstavat toetust, siis on töövõime parandamine ja säilitamine komplitseeritud paljudes olukordades. Kui töövõimetoetuse maksmine on peatatud, siis ei ole võimalik maksta ka töövõime vähenemisest tulenevaid lisakulutusi, mistõttu on need isikud kellel on tuvastatud osaline või puuduv töövõime ja kellel on suurem sissetulek ebavõrdses olukorras võrreldes nendega, kellel seda ei ole tuvastatud.
4.7.Põhiseaduse (PS) § 28 lg 1 paneb sotsiaalse põhiõigusena riigile kohustuse luua ja hoida toimivana tervishoiusüsteem, mille kaudu inimesele oleksid haiguse või vigastuse korral ilma ebamõistliku viivituseta kättesaadavad kvaliteetsed terviseteenused ning ajutise töövõimetuse puhuks asendussissetulek. Seega nendel isikutel, kellel on töövõimetus mingis osas permanentne, peaks olema säilitatud sissetulek, et säilitada isiku töövõime ning ennetada tervisekahjustuse süvenemist. Muudel juhtudel, mil PS inimesele sotsiaalset kaitset ei paku, tuleb eristada seda, mida nõuab riigilt PS ja mida rahvusvaheline õigus.
4.8.Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni (PIÕK) art 5 sätestab, et osalisriigid tunnistavad, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ning neil on ilma mingi diskrimineerimiseta õigus seaduse võrdsele kaitsele ja võrdsetele hüvedele.
4.9.PIÕK art 25 kohaselt osalisriigid tunnistavad, et puuetega inimestel on õigus võimalikult heale tervisele ilma diskrimineerimiseta puude alusel. Osalisriigid võtavad kõiki asjakohaseid meetmeid, et tagada puuetega inimestele juurdepääs sootundlikele tervishoiuteenustele, kaasa arvatud tervisega seotud taastusravile. Eriti kohustuvad osalisriigid: b) tagama puuetega inimestele spetsiaalselt nende puuete tõttu vajalikud tervishoiuteenused, kaasa arvatud asjakohane varajane määratlemine ja sekkumine, samuti teenused, mille eesmärk on minimeerida ja ennetada puuete lisandumist, sealhulgas ka laste ja vanemate isikute hulgas.
4.10.PIÕK art 26 1. kohaselt osalisriigid võtavad tõhusaid ja asjakohaseid meetmeid, kaasa arvatud vastastikune toetus, et võimaldada puuetega inimestel saavutada ja säilitada maksimaalset iseseisvust, täielikku füüsilist, vaimset, sotsiaalset ja kutsealast võimekust ning täielikku kaasatust ja osalemist kõigis eluvaldkondades. Selle eesmärgi saavutamiseks
korraldavad, tugevdavad ja laiendavad osalisriigid igakülgseid habilitatsiooni ja rehabilitatsiooni teenuseid ja programme, eriti tervishoiu, tööhõive, hariduse ja sotsiaalteenuste valdkondades.
4.11.PIÕK art 27 kohaselt osalisriigid tunnistavad puuetega inimeste õigust tööle teistega võrdsetel alustel. See hõlmab õigust teenida elatist vabalt valitud või tööturul vastu võetud töökohal ning õigust puuetega inimestele avatud, kaasavale ja juurdepääsetavale töökeskkonnale. Osalisriigid kaitsevad ja soodustavad õiguse tööle teostamist, kaasa arvatud nende isikute puhul, kellel on tekkinud puue töötamise käigus, võttes asjakohaseid meetmeid, sealhulgas ka seadusandluses, et muu hulgas: (h) edendada puuetega inimeste tööhõivet erasektoris asjakohaste poliitikate ja meetmetega, mille hulka võivad kuuluda positiivsed meetmed, soodustused ja muud meetmed võrdsete võimaluste loomiseks; (i) tagada puuetega inimeste jaoks mõistlike abinõude võtmine töökohal.
4.12.Euroopa Sotsiaalharta artikkel 15 sätestab puuetega isikute õiguse elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust. Et rakendada tulemuslikult puuetega inimeste õigust elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust, sõltumata nende vanusest ning puude põhjusest ja laadist, kohustuvad lepingupooled eelkõige: edendada nende täielikku sotsiaalset integreerumist ning osavõttu ühiskondlikust elust meetmete abil (kaasa arvatud tehnilised abivahendid), mille eesmärk on suhtlemis- ja liikumistakistuste ületamine ning transpordi, eluaseme ja kultuuritegevuse ning vaba aja veetmise võimaluste kättesaadavaks tegemine.
4.13.Seega, võttes arvesse eeltoodud konventsioonide sätteid, on riik võtnud endale ka rahvusvaheliselt kohustuseks edendada puudega inimeste tööhõivet, mis sisaldab endast ka eesmärke minimeerida ja ennetada puuete lisandumist. TVTS-ist tulenev toetuse määramine peab olema selline, mis ei sõltu isiku sissetulekust. Toetamise eesmärk peaks olema primaarselt kompenseerida puuet, parandada töövõime säilimist ning ennetada tervisekahjustuse süvendamist. Seetõttu kui isikul on tuvastatud osaline või puuduv töövõime, peaks tal olema säilitatud riigipoolne kohustus hüvitada talle töövõime vähenemisest tulenevad lisakulutused, olenemata sissetulekust. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on tegemist olukorras, kus riik on pannud toetuse saamise sõltuvusse isiku majanduslikust sissetulekust.
4.14.Asjakohane on käesoleval juhul tuua võrdluseks perehüvitiste seaduse (edaspidi PHS) alusel makstavat lapsetoetust. PHS § 17 lg 1 alusel on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel kuni 16-aastaseks saamiseni. PHS § 17 lg 3 alusel on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on 60 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on lapsetoetuse suurus 100 eurot. PHS alusel on riigil kohustus maksta lapsetoetust olenemata perekonna sissetulekust. Seega, kui riigi kohustus on kompenseerida töövõime kaotanud isiku töövõime kaotust, siis on TVTS põhiseaduse ja konventsiooniga vastuolus, sest töövõimetoetuse maksmine on seatud sõltuvusse isiku sissetulekust.
4.15.Ka õigusalases kirjanduses on toodud välja, et puuetega inimeste toetused on olulised, et puudetega inimesed oleksid kaasatud ja osaleksid aktiivelt ühiskonnaelus. Samas, kui toetused on määratud vale põhimõttega, siis võivad nad puuetega inimeste osalemist takistada. Kui puuetega inimeste hüvitised pakuvad abi puudega seotud lisakulude või tervishoiuteenuste kättesaadavuse katmiseks koos vaesuse vähendamisele sunnatud sissetulekutoetusega, võivad puudega inimesed kaotada kogu hüvitiste paketi, kui nad saavad teatud „miinimumsissetuleku“ piirist kõrgema sissetuleku. See asetab puuetega inimesed valiku ette, kus nad peavad valima minimaalsema kui stabiilse sissetuleku tagamise ning tööotsimise ja sotsiaalmajandusliku osaluse ja toetuste vahel. Kõige viimane võimalus asetab puudega inimesed ebakindlusesse, kus sissetuleku suurenedes kaob neil ära võimalus näiteks kasutada oma toetusi puudega seotud lisakulude katmiseks. Õiguskirjanduses on välja toodud, et tegemist on justkui „hüvitiste lõksuga“, mis viib inimese valiku ette, kus ta valib pigem madalama sissetulekuga töökoha. Seda probleemi raskendab veelgi see, kui töövõimetushüvitised on seotud töövõimetuse
eeltingimusega (erinevalt madalast sissetulekust või väiksest sissetulekupotentsiaalist) osana abikõlblikkuse kriteeriumidest, mis mitte ainult ei süvenda puuetega inimeste stereotüüpilist käitumist nende endi silmis, vaid ka säilitab nende sõltuvuse hüvitistest, kaotades igasuguse ootuse seoses nende tööturule sisenemisega. Seega on sotsiaalse kaitse kasutamine tööturu aktiivsuse toetamiseks puuetega inimeste seas oluline eriti samba artikli 17 osas - hüvitiste kasutamine töökoha kohandamisega seotud või puuetega töötajate toetamise osaliste või kõigi kulude katmiseks. Lisaks on mittediskrimineerimisel ja paindlikul tööpoliitikal oluline roll kaasavate töökohtade kujundamisel. Võimalused töö kaudu elatamiseks pakuvad puuetega inimestele, samamoodi kui teistele, võimalusi ühiskonnas osaleda ja vaesusest pääseda. Eeltoodu tulemina soovitab Puuetega inimeste õiguste komitee Euroopa Liidul võtta koostöös oma liikmesriikide ja puuetega inimeste esindusorganisatsioonidega kiireloomulisi meetmeid, et takistada kokkuhoiumeetmete edasist ebasoodsat ja tagasiulatuvat mõju puuetega inimeste piisavale elatustasemele, sealhulgas minimaalse sotsiaalkaitse alammäära tagamine. (Lisa Waddington. Mainstreaming disability rights in the European Pillar of Social Rights – a compendium. Maastircht Centre for European Law. February 2018, lk 82. Arvutivõrgus: https://cris.maastrichtuniversity.nl/en/publications/mainstreaming-disability-rights-in-theeuropean-social-pillar )
4.16.Seega arvestades eeltoodut, on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega tegemist olukorras, kus riik ei maksa peale isiku sissetuleku teatud ülemist määra talle toetust. Seetõttu lasub Töötukassal kohustus tasuda täielikult päevamäära alusel kaebajale määratud toetus.
4.17.17.11.2017 võtsid Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon ühiselt vastu Euroopa sotsiaalõiguste sambad (Arvutivõrgus: https://ec.europa.eu/commission/priorities/deeper-andfairer-economic-and-monetary-union/european-pillar-social-rights/endorsing-european-pillarsocial-rights_et ). Euroopa sotisaalõiguste sammas (edaspidi sambad) hõlmab endas Euroopa liidu kodanike võrdseid võimalusi ja juurdepääsu tööturule, õiglaseid tingimusi ja sotsiaalkaitsed ja sotsiaalset kaasatust. Muuhulgas sätestavad eeltoodud sambad ka puudega inimeste õiguste kaitse (Arvutivõrgus: https://ec.europa.eu/commission/priorities/deeper-andfairer-economic-and-monetary-union/european-pillar-social-rights/european-pillar-socialrights-20-principles_et ). Antud sammaste artikkel 17 sätestab, et puudega inimestel on õigus sissetulekutoetusele, mis tagab neile väärika elu, teenustele, mis võimaldavad neil osaleda tööturul ja ühiskonnaelus, ning nende vajadustele kohandatud töökeskkonna järele. Sammaste artikkel 20 sätestab, et igaühel on õigus saada juurdepääs kvaliteetsetele esmatähtsatele teenustele, sealhulgas vesi, kanalisatsioon, energia, transport, finantsteenused ja digitaalne kommunikatsioon. Sellistele teenustele juurdepääsu toetatakse nende inimeste puhul, kes seda vajavad. Ka antud juhul on Töötukassa määratav toetus, mis on seatud sõltuvusse isikute sissetulekust, vastuolus sammaste põhimõtetega ja rahvusvaheliste konventsioonidega. Töövõimetoetuse näol peaks olema tegemist toetusega, mille eesmärk peaks olema kompenseerida puuet ja parandada töövõime säilitamist, ennetada tervisekahjustuse süvendamist ja kasutada toetust tervishoiu teenuste jaoks. PS § 123 sätestab, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Eestis jõustus konventsioon 29.06.2012. Seega on tegemist olukorraga, kus TVTS § 13 lõige 3 on mh vastuolus ka konventsiooniga ja Euroopa Liidu õigusega.
4.18.Kuna TVTS § 13 lg 3 tulenevalt on seatud toetuse maksmine sõltuvusse isiku sissetulekust, siis on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Seega on TVTS § 13 lg 3 näol tegemist sättega, mis on vastuolus nii põhiseaduse, kui konventsiooniga. Kaebaja palub tunnistada kohtul antud säte põhiseadusega ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks. Põhiõiguste riive ja kaebeõigus
4.19.Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on tegemist olukorras, kus riik ei hüvita peale isiku sissetuleku päevamäära ületamist talle töövõime vähenemisest tulenevaid lisakulutusi. TVTS § 1 lg 1 kohaselt on TVTS üheks eesmärgiks pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega isikute töötamise toetamine. TVTS seaduse seletuskirja alusel on töövõimeskeemi reformi esmane eesmärk vähenenud töövõimega inimeste tööturule tagasitoomine, neile sobiva töö leidmine ja säilitamine. Teine eesmärk on töövõime kaotuse ennetamine. Vähenenud töövõimega isikute töötamise toetamine on välistatud olukorras, kus riik ei hüvita peale isiku sissetuleku päevamäära ületades talle töövõime vähenemisest tulenevaid lisakulutusi. Seetõttu kui isikul on tuvastatud osaline või puuduv töövõime, siis peaks tal olema säilitatud riigi poolne kohustus hüvitada talle töövõime vähenemisest tulenevad lisakulutused, olenemata isiku sissetulekust, vastasel korral on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Kui Töötukassa ei taga täielikult oma eelarvest toetust ehk toetust selliselt, et see ei sõltu sissetulekust, siis ei ole puudega isikutel võrdset võimalust toetust eesmärgipäraselt kasutada ja seetõttu on tegemist diskrimineerimisega. Seadusloome võrdsuse põhimõtet on rikutud, kui ebavõrdset kohtlemist ei ole võimalik põhiseaduslikult õigustada (RKPJKo 3-4-1-23-11, p 56). Arvestades riive intensiivsust, seejuures asjaolu, et töötukassa ei ole taganud toetust täielikult ning on seadnud riigilt toetuse saamise sõltuvusse isiku majanduslikust olukorrast (mh sissetulekust), on tegemist olulise riivega. Kaebaja võrdsuspõhiõigust on ebaproportsionaalselt ning seega põhiseaduse vastaselt riivatud. Töötukassa tegevuse õigusvastasuse tuvastamine on äärmiselt oluline, et ka tulevikus Töötukassa toetuse osas ei jääks kaebaja õigused kaitseta ning kaebajat ei asetataks diskrimineerivasse olukorda.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastutaja leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.1.Antud juhul tingis kaebajale detsembris 2021 makstava töövõimetoetuse vähendamise 0 euroni asjaolu, et kaebaja sissetulek ületas 90-kordse päevamäära. Makse kuule eelneval kuul (november 2021) olid kaebaja sissetulekud 7044,50 eurot (bruto), mis ületab 90-kordset päevamäära. Makse aluseks olev päevamäär nimetatud perioodil oli 15,13 eurot. Tulenevalt TVTS § 13 lg-st 3 on selliselt vähendamine õiguspärane. Samuti tingis kaebajale jaanuaris 2022 makstava töövõimetoetuse vähendamise 11,52 euroni asjaolu, et makse eelneval kuul (detsember 2021) olid kaebaja sissetulekuks 2276,71 eurot (bruto). Makse aluseks olev päevamäär nimetatud perioodil oli 15,13 eurot. Tulenevalt TVTS § 13 lg-st 3 on selliselt vähendamine õiguspärane.
5.2.Vaidlust ei ole selles, et TVTS § 13 lg 1 kohaselt on töövõimetoetuse arvutamise aluseks TVTS §-s 14 sätestatud töövõimetoetuse päevamäär (edaspidi päevamäär) vaidlusalustel kuudel (november 2021 ja detsember 2021) 15,13 eurot. Toetuse suurus puuduva töövõimega isikul ühe kalendripäeva eest on TVTS § 13 lg 2 p 2 järgi 100 protsenti päevamäärast, s.o 15,13 eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et maksete kuule eelnevatel kuudel (november 2021 ja detsember 2021) olid kaebaja sissetulekud Maksu- ja Tolliameti andmekogu andmetel vastavalt 7044,50 eurot (bruto) ja 2276,71 eurot (bruto). Vastustajale arusaadavalt seisneb vaidlus selles, kas TVTS § 13 lõige 3 on kooskõlas põhiseaduse ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga, eelkõige osas, mis näeb ette kohustuse arvutada töövõimetoetus ümber, kui inimese sissetulek töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud kalendrikuul ületab 90-kordset töövõimetoetuse päevamäära. Säte annab õiguse vähendada inimese töövõimetoetust summa võrra, mis on pool tema sissetuleku ja 90-kordse päevamäära vahest.
5.3.Vastustaja märgib esmalt, et töövõimereformi lähtealuseks on tõdemus, et puue ei tähenda alati töövõimetust ega töövõimetus puuet. Töövõime hindamise tulemuseks võib olla: sõltumata
tervisekahjustusest on inimene töövõimeline; inimese töövõime on vähenenud; inimene ei ole töövõimeline (see ei tähenda, et ta üldse mitte mingisugust tööd teha ei saa, aga ta tervisekahjustus on selline, et temalt töötamist nõuda ei saa). Reformi alusidee seisneb inimese töövõime hindamises, selle hindamises, kuivõrd inimene suudab ise tööga elatist teenida. See on igati kooskõlas põhiseadusega - täisealine inimene vastutab enda äraelamise eest eelkõige ise (Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne 2017. § 28 lg 3 komm 19). Pelgalt eeltoodu tõttu ei saa juba pidada reformi põhiseadusega vastuolus olevaks. Vastustaja märgib täiendavalt, et rahalise toetuse vähendamist siis, kui kahanenud töövõimega inimene suudab ka ise sissetulekut teenida, ei saa põhiseadusevastaseks pidada. PS § 28 lõige 2 sätestab, et Eesti kodanikul on õigus saada töövõimetuse korral riigilt abi. Töövõimetuse all peetakse silmas olukordi, kus inimene on kaotanud täielikult või osaliselt oma töövõime. Abi ulatuse ja abi saamise tingimused otsustab Riigikogu. Riigikohus on kinnitanud, et Põhiseadus ei kirjuta Riigikogule ette, millises õiguslikus vormis ja mis seadustega tuleb inimesele abi tagada (RKHK otsus 3-3-1-27-11 p 12). Lisaks töövõimetoetusele on ette nähtud erinevaid toetusi ja muid meetmeid abistamaks neid, kellel on puude ja/või vähenenud töövõime tõttu tekkinud lisakulud. Otsuse toetuse suuruse ja abi liikide kohta teeb Riigikogu. Eeltoodust tulenevalt ei saa ka nõustuda kaebaja väitega, et kui riik vähendab makstavat toetust, siis on töövõime parandamine ja säilitamine komplitseeritud paljudes olukordades ning kui töövõimetoetuse maksmine on peatatud, st vähendatud 0-ni, siis ei ole võimalik maksta ka töövõime vähenemisest tulenevaid lisakulutusi, mistõttu on need isikud kellel on tuvastatud osaline või puuduv töövõime ja kellel on suurem sissetulek ebavõrdses olukorras võrreldes nendega, kellel seda ei ole tuvastatud. Kui neist toetustest ja teenustest konkreetsel juhul ilmselgelt ei piisa, saab alles seejärel sellise olukorra vaidlustada.
5.4.Ka kaebaja viidatud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon (PIÕK) ja Euroopa Sotsiaalharta ei kirjuta ühelegi riigile ette, kuidas tuleb abi ja toetus puuetega inimestele tagada. Iga riik loob oma süsteemi, nii et konventsiooni eesmärgid oleksid täidetud. Muu hulgas tuleb tagada puuetega inimestele õigus teha tööd teistega võrdsetel alustel (PIÕK art 27 lg 1). Konventsioon, ega harta ei kohusta tagama tööga seotud õigusi just töövõimetoetuse maksmise kaudu. Nagu eelnevalt kirjeldatud on Eestis Riigikogu juba otsustatud puude ja/või vähenenud töövõime tõttu tekkinud lisakulude kompenseerimise, toetuse suuruse ja abi liikide korra üle.
5.5.Kaebaja on oma kaebuses võrrelnud töövõimetoetust lapsetoetusega. Erinevalt töövõimetoetusest ei käsitata perehüvitiste seaduse (PHS) alusel makstavat lapsetoetust asendussissetulekuna, vaid see on riigi universaaltoetus lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks (Vt perehüvitiste seaduse eelnõu 217 SE algataja seletuskiri lk 17 jj). Seega esitatud võrdlus pole asjakohane. Riigikogu valib erinevate kaitset vajavate ühiskonnagruppide abistamiseks sobivad meetmed oma poliitilistest eesmärkidest ja võimalustest lähtuvalt. Küll on aga näiteks PHS-s sätestatud vanemahüvitis mõeldud asendama lapsevanema sissetulekut lapsega kodus olemise ajal (PHS § 32). Ka vanemahüvitist vähendatakse juhul, kui inimene saab tulu üle seaduses sätestatud määra (PHS § 42).
5.6.Ka kaebaja viidatud Sotsiaalõiguste sambad ja selles sätestatud põhimõtted puuetega inimeste kaitseks on sätestatud üldiselt ja sellega liitunud riikidele, kuid siseriiklikult on jäetud seadusandja pädevusse täpsemalt määrata, millist liiki abi ja millises ulatuses töö leidmisel osutatakse ning kehtestada tingimused abi saamisele. Praegusel juhul puudub alus kahelda, et töövõimetoetuse vähendamise korral olukorras, kus inimese sissetulek töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud kalendrikuul ületab 90-kordset töövõimetoetuse päevamäära, ei oleks osalise või puuduva töövõimega inimesele kaebaja kaebuses. kirjeldatud teenused tagatud siseriiklikult. Nagu vastustaja märkinud on, siis kui osalise või puuduva töövõimega inimesel on samal ajal puudest ja/või töövõimekaost tingitud lisakulud, siis nende katmiseks saab kasutada lisaks muid toetusi (ennekõike puudetoetus) ja töötukassa teenuseid.
5.7.Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab vastustaja, et TVTS § 13 lg 3 ei ole vastuolus põhiseadusega, Euroopa Liidu õigusega ja kaebuses viidatud konventsioonidega. Samuti ei esine kaebaja poolt viidatud ebavõrdset kohtlemist, kuivõrd riik on töövõime kaotanud inimestele töötamise soodustamiseks, tööl püsimiseks ja lisakulude kandmiseks ette näinud mitmeid meetmed ning abi piisavuse hindamiseks tuleb vaadata neid kõiki kogumis. Näiteks reguleerib sotsiaalhoolekande seadus sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust ja abivahendite korraldust ning kohalike omavalitsuste pakutavaid teenuseid (tugiisik, isiklik abistaja, sotsiaaltransport jne). Kohalik omavalitsus võib küll nõuda teenuste eest tasu, ent see tasu ei tohi teenuse saamist takistada ning tasu suurust määrates peab vald või linn arvestama inimese tegeliku maksevõimega (SHS § 16). Tööturuteenuste ja -toetuste seadus (TTTS) sätestab veel mitu meedet puudega ja/või töövõimekaoga inimestele (TTTS § 9 lg 5, mh tööruumide ja -vahendite kohandamine, töötamiseks vajaliku abivahendi tasuta kasutada andmine). Tööturutoetusi (nt stipendium, sõidu- ja majutustoetus) reguleerib TTTS § 25 jj. Töövõimetoetus on vaid üks neist meetmetest ning see on mõeldud asendama töövõimekaoga inimese sissetulekut seni, kuni inimene on võimeline ise piisavalt sissetulekut teenima. Neile selgitustele toetudes saab öelda, et Riigikogu otsus vähendada osalise või puuduva töövõimega inimese töövõimetoetuse suurust neil kuudel, mil inimene ise teenib piisavalt, on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga.
5.8.Vastustaja peab vajalikuks märkida, et samale seisukohale on jõudnud ka Eesti Vabariigi õiguskantsler. Õiguskantsleri seisukoht on lisatud käesolevale kaebusele.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohti järgnevalt.
7.Õiguslik regulatsioon Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 13 lg 3 sätestab, et kui osalise või puuduva töövõimega isiku sissetulek töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud kalendrikuul ületab 90-kordset kehtivat päevamäära, arvutatakse toetuse suurus ümber, vähendades tema toetust töövõimetoetuse maksmise kuu eest summa võrra, mis on pool tema sissetuleku ja 90-kordse päevamäära vahest. TVTS § 13 lg 5 kohaselt arvutatakse TVTS § 13 lg-s 3 nimetatud sissetulek ühes kalendrikuus, võttes arvesse Maksu- ja Tolliameti andmeid tasu kohta, millelt makstakse sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 1, 3, 4, 6 ja 9 alusel (töötasu, puhkusetasu jm), ning andmeid välisriigist saadava töötasu kohta. Sissetulekuks loetakse ka töötuskindlustushüvitis, vanemahüvitis, ajutise töövõimetuse hüvitis ja tööandja makstav haigushüvitis. TVTS § 13 lg 4 alusel on töövõimetoetuse maksmise kuu kalendrikuu, mille eest toetust makstakse. TVTS § 17 lg 1 alusel makstakse töövõimetoetust igakuiselt eelmise kalendrikuu eest jooksva kalendrikuu kümnendaks kuupäevaks. Asjas tuvastatud faktilised asjaolud
8.X esitas 18.04.2019 Eesti Töötukassale töövõime hindamise taotluse. Eesti Töötukassa 02.05.2019 otsusega nr TVH/19/017102 tuvastati Xl puuduv töövõime kestusega neli aastat (18.04.2019 - 17.04.2023) (dtl 48-50).
9.Eesti Töötukassa 03.05.2019 otsusega nr TVT/19/021903 määrati Xle töövõimetoetus ajavahemikuks 01.06.2019 - 17.04.2023 (dtl 52-54).
10.Eesti Töötukassa vähendas detsembris 2021 Xle makstavat töövõimetoetust perioodil 01.11.2021-30.11.2021 eest 0,00 euroni seoses tema sissetuleku ületamisega töövõimetoetuse 90 kordset riiklikku päevamäära ja jaanuaris 2022 perioodi 01.12.2021-31.12.2021 eest 11,52 euroni (dtl 55-57). Põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotlus
11.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 sätestab, et kohus jätab asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) või Euroopa Liidu õigusega. Kohus märgib esmalt, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lõike 1 ja § 14 lõike 2 järgi võib Riigikohus konkreetse normikontrolli menetluses hinnata üksnes sellise õigusnormi põhiseaduspärasust, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mille põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (esimest korda Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15). Kaebaja on palunud kohtul kontrollida TVTS § 13 lg 3 põhiseaduspärasust. Vaidlusaluse normi kohaselt kui osalise või puuduva töövõimega isiku sissetulek töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud kalendrikuul ületab 90-kordset kehtivat päevamäära, arvutatakse toetuse suurus ümber, vähendades tema toetust töövõimetoetuse maksmise kuu eest summa võrra, mis on pool tema sissetuleku ja 90-kordse päevamäära vahest. Kaebaja eesmärgiks on esiteks tuvastada Eesti Töötukassa 03.05.2019 otsuse nr TVT/19/021903 p 3.3 õigusvastasus, mille kohaselt arvutatakse toetuse suurus ümber, vähendades toetust töövõimetoetuse maksmise kuu eest summa võrra, mis on pool taotleja sissetuleku ja 90-kordse päevamäära vahest. Töövõimetoetuse maksmise kuu on kalendrikuu, mille eest toetust makstakse. Sissetulekuteks loetakse töötasu ja muu sotsiaalmaksuga maksustatav tasu, töötuskindlustushüvitis, vanemahüvitis, ajutise töövõimetuse hüvitis ja tööandja makstav haigushüvitis ning samad sissetulekud, mida saadakse välisriigist. Kui osalise või puuduva töövõimega isikule määratakse töövõimetoetus perioodi eest, mille eest talle maksti töötutoetust, vähendatakse sama perioodi eest makstavat töövõimetoetust töötutoetuse summa võrra. Töövõimetoetust vähendatakse ka välisriigist töövõimetoetusega samal eesmärgil makstava toetuse, pensioni või muu rahalise hüvitise võrra. Teiseks taotleb kaebaja kohustada Eesti Töötukassat määrata kaebajale töövõimetoetus, mis ei ole sissetulekust sõltuv (kuivõrd vastav TVTS § 13 lg 3 on põhiseaduse ja Euroopa Liidu õiguse vastane ja tuleb jätta kaebaja arvates kohaldamata) ning kohustada välja maksta detsembri kuu 2021 töövõimetoetus täies ulatuses. Kohus on seisukohal, et üksnes siis kui vastav norm tuleks jätta kohaldamata, oleks võimalik kaebaja poolt märgitud nõuded rahuldada. Järelikult on vaidlusaluse normi kohaldamisel kohtuasja lahendamise seisukohast otsustav tähtsus. Vaidlusalune säte on seega asjassepuutuv.
12.Kaebaja näeb praeguses asjas PS §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõiguse riivet. Samuti leiab kaebaja, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni (PIÕK) (art 5, 25, 26.1 ja 27) ja Euroopa Sotsiaalharta (art 15) mõistes. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse kontrollimiseks tuleb kõigepealt leida kaebajaga võrreldavas olukorras olevad isikud, keda koheldakse soodsamalt. Kaebaja on viidanud esmalt varem kehtinud olukorrale ehk sellele, et varasemalt kehtinud riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määrati isikule töövõimetuspension olenemata isiku sissetulekust. Kohus märgib, et hetkel kehtiv TVTS redaktsioon kehtib kõigile ühtemoodi ja seega ei kohelda kaebajat seetõttu ebavõrdselt. Ka õiguskantsler on oma 15.10.2019 vastuses nr 61/191413/1905033 kaebaja esindajale selgitanud, et: „Rahalise toetuse vähendamist siis, kui kahanenud töövõimega inimene suudab ka ise sissetulekut teenida, ei saa siiski põhiseadusevastaseks pidada. Põhiseaduse ja ka rahvusvahelise õiguse kohaselt aitab ühiskond raskemas olukorras inimesi; mil määral ja kuidas, on aga rahva valitud parlamendi otsustada. Vaadeldes uut süsteemi tervikuna ei saa väita, et Riigikogu oleks väljunud põhiseaduse raamest. Lisaks töövõimetoetusele on ette nähtud erinevaid toetusi ja muid meetmeid abistamaks neid, kel on puude ja/või vähenenud töövõime tõttu tekkinud lisakulud. Otsuse toetuse suuruse ja abi
liikide kohta teeb Riigikogu.“ (Arvutivõrgus kättesaadav: (https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/T%C3%B6%C3%B6v%C3 %B5imetoetuse%20v%C3%A4hendamine%20sissetuleku%20kasvades.pdf ) Vastav TVTS § 13 lg 3 kehtib kõigile ühtemoodi. Teiseks viitas kaebaja, et kui töövõimetoetuse maksmine on peatatud, siis ei ole võimalik maksta ka töövõime vähenemisest tulenevaid lisakulutusi, mistõttu on need isikud, kelle on tuvastatud osaline või puuduv töövõime ja kellel on suurem sissetulek ebavõrdses olukorras nendega, kellel seda ei ole tuvastatud. Kaebaja vastav väide, et tegemist on võrdse kohtlemise rikkumisega, on põhjendamatu. Kohus leiab, et vastustaja on siinkohal asjakohaselt selgitanud, et kaebaja poolt viidatud ebavõrdset kohtlemist ei esine, kuivõrd riik on töövõime kaotanud inimestele töötamise soodustamiseks, tööl püsimiseks ja lisakulude kandmiseks ette näinud mitmeid meetmed ning abi piisavuse hindamiseks tuleb vaadata neid kõiki kogumis. Näiteks reguleerib sotsiaalhoolekande seadus sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust ja abivahendite korraldust ning kohalike omavalitsuste pakutavaid teenuseid (tugiisik, isiklik abistaja, sotsiaaltransport jne). Kohalik omavalitsus võib küll nõuda teenuste eest tasu, ent see tasu ei tohi teenuse saamist takistada ning tasu suurust määrates peab vald või linn arvestama inimese tegeliku maksevõimega (SHS § 16). Tööturuteenuste ja -toetuste seadus (TTTS) sätestab veel mitu meedet puudega ja/või töövõimekaoga inimestele (TTTS § 9 lg 5, mh tööruumide ja -vahendite kohandamine, töötamiseks vajaliku abivahendi tasuta kasutada andmine). Tööturutoetusi (nt stipendium, sõidu- ja majutustoetus) reguleerib TTTS § 25 jj. Töövõimetoetus on vaid üks neist meetmetest ning see on mõeldud asendama töövõimekaoga inimese sissetulekut seni, kuni inimene on võimeline ise piisavalt sissetulekut teenima. Kohus nõustub nende põhjendustega ning jagab vastustaja seisukohta selles, et neile selgitustele toetudes saab öelda, et Riigikogu otsus vähendada osalise või puuduva töövõimega inimese töövõimetoetuse suurust neil kuudel, mil inimene ise teenib piisavalt, on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga. Samasugusele järeldusele on jõudnud ka õiguskantsler juba ülal viidatud 15.10.2019 vastuses nr 6-1/191413/1905033. Kohus nõustub nende seisukohtadega ega pea vajalikuks neid detailselt korrata. Lisaks rõhutab kohus, et töövõimetoetus on meede, mis o mõeldud asendama töövõimekaoga inimese sissetulekut seni kuni ta suudab seda ise teenida. Töövõimetoetus ei ole spetsiifiliselt suunatud üksnes tervisest tekkivate lisakulude hüvitamiseks, vaid selle eesmärk on tagada üldine sissetulek (vt TVTS § 1 lg 1). Ka sel põhjusel ei esine kaebaja poolt viidatud ebavõrdset kohtlemist. Kohus rõhutab siinkohal, et töövõimetoetuse vähendamine toimub sissetuleku kasvades kõigil selle saajatel ühte moodi. PIÕK art 5 (võrdsus ja mittediskrimineerimine), 25 (tervishoid), 26.1 (habilitatsioon ja rehabilitatsioon) ja 27 (töö ja tööhõive) ning Euroopa Sotsiaalharta art 15 (puuetega isikute õigus elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust) sätestavad üldised põhimõtted, kuidas tuleb puuetega inimesi kohelda ning nende elu ka edendada (sh üldise võrdsuspõhimõtte). Kaebaja ei ole ära näidanud, millise konkreetse kaebaja poolt viidatud PIÕK artikliga on TVTS § 13 lg 3 vastuolus ja milles see vastuolu konkreetselt seisneb. Samuti jääb kaebusest ebaselgeks, milles seisneb vastuolu Euroopa Sotsiaalharta art 15. Kohus toob välja, et õiguskantsler on oma 15.10.2019 vastuses nr 6-1/191413/1905033 põhjendatult selgitanud, et: „PIÕK ei kirjuta riigile ette, kuidas tuleb abi ja toetus puuetega inimestele tagada. Iga riik loob oma süsteemi, nii et konventsiooni eesmärgid oleksid täidetud. Muu hulgas tuleb tagada puuetega inimestele õigus teha tööd teistega võrdsetel alustel (PIÕK art 27 lg 1). Konventsioon ei kohusta tagama tööga seotud õigusi just töövõimetoetuse maksmise kaudu.“
Kaebaja on oma kaebuses võrrelnud veel töövõimetoetust lapsetoetusega. Kohus leiab, et vastav võrdlus ei ole asjakohane, kuna nagu ka vastustaja välja tõi, ei käsitleta erinevalt töövõimetoetusest perehüvitiste seaduse (PHS) alusel makstavat lapsetoetust asendussissetulekuna, vaid see on riigi universaaltoetus lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks (vt perehüvitiste seaduse eelnõu 217 SE algataja seletuskiri lk 17 jj). Õige on vastustaja seisukoht ka selles, et Riigikogu valib erinevate kaitset vajavate ühiskonnagruppide abistamiseks sobivad meetmed oma poliitilistest eesmärkidest ja võimalustest lähtuvalt. Näiteks PHS-s sätestatud vanemahüvitis mõeldud asendama lapsevanema sissetulekut lapsega kodus olemise ajal (PHS § 32). Ka vanemahüvitist, mille eesmärk on samuti asendussissetuleku tagamine, vähendatakse juhul, kui inimene saab tulu üle seaduses sätestatud määra (PHS § 42). Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja viidatud Sotsiaalõiguste sambad p 17 ja 20 (Arvutivõrgus kättesaadav: https://ec.europa.eu/commission/priorities/deeper-and-fairereconomic-and-monetary-union/european-pillar-social-rights/endorsing-european-pillar-socialrights_et) ja selles sätestatud põhimõtted puuetega inimeste kaitseks on sätestatud üldiselt ja sellega liitunud riikidele, kuid siseriiklikult on jäetud seadusandja pädevusse täpsemalt määrata, millist liiki abi ja millises ulatuses töö leidmisel osutatakse ning kehtestada tingimused abi saamisele. Kaebaja ei ole tõendanud, et töövõimetoetuse vähendamise korral olukorras, kus inimese sissetulek töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud kalendrikuul ületab 90-kordset töövõimetoetuse päevamäära, ei oleks osalise või puuduva töövõimega inimesele kaebaja kaebuses kirjeldatud teenused tagatud siseriiklikult. Seejuures viidatud sammaste artikkel 17 sätestab, et puudega inimestel on õigus sissetulekutoetusele, mis tagab neile väärika elu, teenustele, mis võimaldavad neil osaleda tööturul ja ühiskonnaelus, ning nende vajadustele kohandatud töökeskkonna järele. Sammaste artikkel 20 sätestab, et igaühel on õigus saada juurdepääs kvaliteetsetele esmatähtsatele teenustele, sealhulgas vesi, kanalisatsioon, energia, transport, finantsteenused ja digitaalne kommunikatsioon. Kaebaja ei ole ka selgitanud sisuliselt, milles seisneb TVTS § 13 lg 3 vastuolu viidatud sammaste artiklitega. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võrdsuspõhimõtet ei ole rikutud. Kaebajat ei kohelda võrreldes teiste sarnases olukorras olevate isikutega ebasoodsamalt (kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt). Kaebaja ei ole suutnud ära näidata, kellega võrreldes (seejuures peab olema tegemist võrreldavate gruppidega) koheldakse teda ebasoodsamalt. Ka kohus selliseid isikuid ei tuvastanud. Järelikult ei ole tegemist võrdsuspõhiõiguse riivega põhiseaduse mõttes. Sellest tulenvalt ei ole kohtul vaja käsitleda ka võrdsuspõhiõiguse riive legitiimset eesmärki ega läbi viia riive proportsionaalsuse kontrolli. Samuti ei ole rikutud TVTS § 13 lg 3 kehtestamisega muid kaebaja poolt viidatud PIÕK artikleid ega ka Euroopa Sotsiaalharta art 15, millest tulenevalt on kaebaja taotlus jätta TVTS § 13 lg 3 kohaldamata põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Tuvastamisnõude ja kohustamisnõude lahendamine
13.Kaebaja esitas kohtule ka taotlused tuvastada Eesti Töötukassa 03.05.2019 otsuse nr TVT/19/021903 p 3.3 õigusvastasus ning kohustada Eesti Töötukassat määrata kaebajale töövõimetoetus, mis ei ole sissetulekust sõltuv. Kuivõrd esitatud taotluste rahuldamise eelduseks oli TVTS § 13 lg 3 põhiseaduse vastasus ja Euroopa Liidu õiguse vastasus ning sellest tulenevalt vastava sätte kohaldamata jätmine, siis arvestades, et kohus jättis kaebaja vastava taotluse rahuldamata, siis on kaebus ka selles osas põhjendamatu. Muid väiteid kaebaja kohtule ei ole esitanud.
14.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus on tervikuna põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
15.HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud, siis jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.