Roby Koik Värska Laht OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 17. aprilli 2020. a otsuse nr 13-6/20/200 ja 13. juuli 2020. a vaideotsuse nr 3-4/20/4-3 tühistamiseks Kaebaja – Värska Laht OÜ, esindaja vandeadvokaat Karin Ploom Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Eva Rückenberg
Kohtuasi
Menetlusosalised
Kohtuistungi kuupäev Resolutsioon
8. märts 2022
1.Jätta Värska Laht OÜ kaebus haldusasjas nr 3-20-1497 rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 15. juuni 2022. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Asjaolud
1.Värska Laht OÜ esitas 23.09.2010. a Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) taotluse nr 310010650995 maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringu toetuse saamiseks, tõstmaks ettevõtte tootmismahtu kaminapuude tootmisel, milleks kavandati katlamaja, kütusehoidla ja nelja puidukuivati ehitamist ning seadmete soetamist. PRIA määras 31.01.2011. a otsusega nr 13-6/165 Värska Laht OÜ-le maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise toetuse summas 299 680,24 eurot. PRIA on toetuse 22.05.2014. a seisuga taotlejale välja makstud. PRIA algatas 02.05.2017. a täiendava kontrolli tagamaks toetuse määramise ja toetussummade väljamaksete õiguspärasus. 23.01.2020. a saatis PRIA toetuse saajale teistkordse otsuse eelteavituse, et toetuse määramise otsus tuleb osaliselt tühistada ning TKM Ehitus OÜ arvete nr 11/123 ja 11/129 eest väljamakstud toetus summas 19 202,63 eurot taotlejalt tagasi nõuda.
2.PRIA tunnistas 17.04.2020. a otsusega nr 13-6/20/200 (tl 86-88) Värska Laht OÜ toetusetaotluse nr 310010650995 rahuldamise otsuse kehtetuks, nõudes alusetult makstud 19 202,63 eurot toetust tagasi, sest pärast taotluse rahuldamist ning toetuse välja maksmist ilmnes, et toetuse saaja poolt arvete nr 11/123 ning 11/129 tasumine on toimunud kunstlikult.
3.PRIA jättis 13.07.2020. a vaideotsusega nr 13-4/20/4- 3 (tl 12-15) otsusele esitatud Värska Laht OÜ vaide rahuldamata, sest arved on tasutud näiliselt.
4.Värska Laht OÜ (kaebaja) esitas 12.08.2020. a Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 17.04.2020. a otsuse nr 13-6/20/200 ja 13.07.2020. a vaideotsuse nr 3-4/20/4-3 tühistamiseks.
5.PRIA esitas11.09.2020. a vastuse kaebusele, taotledes kaebuse rahuldamata jätmist.
6.Tartu Halduskohus jättis 23.12.2021. a määrusega rahuldamata PRIA taotluse kohtumenetluse kiirendamiseks ja otsustas vaadata asja läbi istungimenetluses. Kaebaja nõue
7.Kaebuse kohaselt on PRIA 17.04.2020. a otsus õigusvastane. Kaebaja ei ole rikkunud toetuse väljamaksmise tingimusi ning toetuse tagasinõudmiseks puudub õiguslik alus.
8.Haldusorgan leiab, et tegelikkuses pole ostuarvete nr 11/123 ja 11/129 eest tasumist nõutavas ulatuses toimunud, olenemata esitatud maksedokumentidele. Seda seisukohta põhjendab haldusorgan sellega, et: pangaülekanded toetuse saaja ja TKM Ehitus OÜ vahel on toimunud 21.12.2011 ajavahemikus 22:22-23:12; puudub eluline või majanduslik loogika tegemaks samal kuupäeval erinevaid arveid samale kaubale; 2011.a väljastatud müügiarvete hulk TKM Ehitus OÜ-le oli tavapärasest suurem. Samas ei ole haldusorgan kahtluse alla seadnud asjaolu, et kõnealuste arvete esitamise aluseks on olnud reaalne majandustegevus. Vastupidiselt, - PRIA on otsuse põhjendamisel ekspressis verbis märkinud: „ /../ on usutav, et toetuse saaja ja TKM Ehitus OÜ vahel on arvete alusel toimunud reaalne kaubavahetus.“.
9.Vaidluse all ei ole seega asjaolu, et toetuse saaja on teostanud kauba müüki TKM Ehitus OÜle juba alates 2003. a, st vähemalt kaheksa aastat enne toetuse saamist ning reaalne kaubavahetus toimus ka detsembris 2011. a. Olukorras, kus haldusorgan ei vaidlusta asjaolu, et kõnealuste arvete aluseks (mille osas PRIA nn raharinglust ette heidab) on reaalne kaubavahetus ja kaebaja müügikäive, jääb arusaamatuks miks tuleb neid tehinguid pidada näiliseks ning nendest saadud vahendite arvel ei saanud kaebaja tasuda arveid nr 1/123 ja 11/129.
10.Tegemist on toetuse saaja majandustegevusest laekunud rahaliste vahenditega, mille arvelt on kaebaja täitnud omafinantseerimise kohustuse.
11.PRIA etteheide seisneb sisuliselt (üksnes) selles, et poolte vaheline arveldamine on toimunud lühikese ajaperioodi jooksul, mis on võimaldanud kaebajal tasuda arve nr 11/129 selliselt, et osamaksed on tasutud TKM Ehitus OÜ-lt laekunud vahenditest. Miks tuleb sellist tegevust pidada õigusvastaseks, jääb toetuse saajale arusaamatuks ning PRIA haldusakti põhjendamisel selles osas selgitusi pole andnud. Vaideotsuses on PRIA märkinud, et kuigi haldusorgan ei sea kahtluse alla tehingute majanduslikku sisu (st tegelikku kaubavahetust), ei
muuda see fakti, et reaalselt on poolte vahel ringelnud ainult 4 600 eurot. Vaideotsuse punktis nr 14 järeldab haldusorgan arusaamatult, et see lõi olukorra, kus poolte rahalises seisus ei tekkinud vähimatki muutust ja veelgi enam, tulemus sarnaneb sellele, kui kaebaja oleks investeeringuobjekti ehitanud enda tarbeks ja PRIA oleks osaliselt kandnud selleks vajaliku materjali kulu ning maksnud tasu ka tehtud töö eest. Selline haldusorgani seisukoht on ilmselgelt ekslik, mis on viinud ka ebaõige haldusakti tegemiseni.
12.PRIA jätab arvestama, et reaalselt on toetuse saaja üle andnud kauba, millel on reaalne majanduslik väärtus ning mille eest oli kaebajal ostuhinna tasumise nõue. Jääb nii eluliselt kui majanduslikult mõistetamatuks, miks haldusorgan jätab kõnealuse asjaolu täielikult tähelepanuta ning seda olukorras, kus kaebaja sellele järjepidevalt rõhub. Poolte rahalises seisus ei oleks toimunud muudatusi üksnes juhul, kui tehingud oleksid fiktiivsed, st kaebaja poleks üle andnud kaupa ning tal poleks tegelikkuses olnud nõudeõigust TKM Ehitus OÜ vastu. Olukorras, kus iga laekumisega väheneb toetuse saaja nõudeõigus ostja vastu ja kaebaja on reaalselt ilma jäänud oma kaubast, ei saa kuidagi väita nagu poleks toimunud mingisugust muudatust poolte varalistes suhetes ning omafinantseeringu kohustuse täitmine (müügitulu arvelt) on näiline/formaalne. Situatsioonis, kus müügitehingud on reaalsed, ei ole ka määrav, kas osamaksete tegemiseks vajalikud vahendid on eelnevalt toetuse saajale kandnud üks võlgnik või mitu võlgnikku ja kas need osamaksed on võlgnike poolt laekunud ühes või mitmes osas. Olukorras, kus TKM Ehitus OÜ-l oli kohustus tasuda soetatud kauba eest toetuse saajale ning OÜ-l Värksa Laht oli kohustus tasuda TKM Ehitus OÜ-le arve nr 11/123 ja nr 11/129 alusel, ei saa väita, et poolte vaheline arveldus, st vastastikune kohustuste täitmine on alusetu või teostatud eesmärgil üksnes luua kohustuste täitmisest mulje.
13.Olukord, kus kaks äriühingut on teineteisele lühikese ajavahemiku jooksul kandnud sisuliselt sama summa ulatuses raha, võib küll tekitada tehingute näilisuses põhjendatud kahtluse, kuid tõsikindlalt saab väita, et tegemist on tingimuste kunstliku loomisega üksnes siis, kui poolte vahel liikusid üksnes arved ja rahaülekanded ilma kaupu või teenuseid müümata (Tartu Halduskohtu otsus nr 3-19-1391, p 19). Antud juhul ei vaidle pooled selle üle, et kauba müük on reaalselt toimunud.
14.Toetuse saaja hinnangul on ebaõige ka haldusorgani seisukoht (millega põhjendati kohustuse täitmise näilisust), et puudub eluline või majanduslik loogika tegemaks samal kuupäeval erinevaid arveid samale kaubale ning 2011. a väljastatud müügiarvete hulk TKM Ehitus OÜ-le oli tavapärasest suurem. Olukorras, kus haldusorgan on tuvastanud, et nt 2013. a on väljastatud neli müügiarvet ning 2014. a viis müügiarvet, ei saa 2011. a kuut müügiarvet pidada silmatorkavaks erisuseks. Mõistetav oleks kõnealune etteheide olukorras, kus müügimaht oleks kasvanud hüppeliselt (nt 20-le müügile). Kontekstis, kus müügimaht jääb nii eelnevatel kui järgnevatel aastatel 1-5 tehingu vahele, ei ole mahu suurenemine ühe tehingu võrra märkimisväärne. Seega on meelevaldne järeldada, nagu väljuks 2011. a tavapärasest müügikäitumisest.
15.PRIA on omistanud ebaõige tähenduse ka arvete vormistamisele ühel ja samal kuupäeval. Õigemini ei ole haldusorgan selles osas esitanud muid selgitusi, kui et on eluliselt põhjendamatu, miks on vormistatud neli arvet samal kuupäeval, mille esemeks on sama kaup. Miks tuleb jätta kõrvale vaide esitaja selgitus, et pooled on arved vormistanud mitte kauba üleandmise päeval, vaid nö arveldusperioodi lõppemisel (kuu lõpus), ei ole haldusorgan selgitanud. Tegemist on küllaltki tavapärase käitumisega pikaajaliste koostööpartnerite seas, kus on olemas väljakujunenud praktika ja usaldus ning pooled ei pea vajalikuks jooksvat arveldust iga tehingu osas, vaid on kokku leppinud teatud arveldusperioodis. Tegemist ei ole ka raamatupidamislikult õigusvastase käitumisega, kuivõrd poolte vaheline arveldamine
toimub eelkõige lepingupoolte kokkuleppe alusel. Olukorras, kus müüja ja ostja on kokku leppinud, et vormistavad iga tehingu eraldiseisva arvega arveldusperioodi lõpus, koostabki müüja arved sama kuupäevaga. Erinevalt PRIA väitest, on iga müügitehingu vormistamine eraldiseisva arvega tavapärane (ka ühel päeval arveldusperioodi lõpus) ning levinud majandustegevuses, kus ei ole kasutusel eraldi kauba saatelehti.
16.Kokkuvõtlikult leiab kaebaja, et PRIA ei ole käesoleval juhul selgelt määratlenud objektiivsete asjaolude kogumit, millest tuleneks, et kaebaja pole õigusnormides taotletud eesmärki tegelikult saavutanud. Objektiivsete asjaolude kogum, mille pinnalt teha kaebaja suhtes negatiivne haldusakt ja nõuda tagasi toetus, ei saa tugineda üksnes tehingute ajalisele järjestusele, jättes kõrvale nende majanduslik sisu. Haldusorgan pidi haldusakti tegemiseks tuvastama eelkõige, kas tehingutel on reaalne majanduslik sisu, st kas arvete ning maksete aluseks on majandustegevus (müük) või mitte. Haldusorgan ei ole tuvastanud, et kaebajal puudus õigus esitada TKM Ehitus OÜ-le arveid ning TKM Ehitus OÜ-l puudus alus arvete tasumiseks. Seetõttu ei saanud haldusorgan ka tuvastada, nagu oleks toetuse saajal välistatud sellisel viisil omafinantseeringu tasumine ning järeldada, et tegelikkuses vaidlusaluseid arveid omafinantseeringuga tasutud pole. Antud juhul ei ole PRIA tuvastanud ka kaebaja tahet saada alusetut eelist. Kaebaja tegevus ei olnud ühelgi juhul suunatud selle, et saada nö tasuta omafinantseering, vaid kaebaja on reaalselt majandustegevuse raames üle andnud kauba ning sellest laekunud ostuhinna alusel tasunud omafinantseeringu. Seega on omafinantseering täidetud müügitegevusest laekunud vahendite arvel ning seda ka juhul, kui toimunud on vastastikkuste kohustuste täitmine lühikese ajaperioodi sees. Kaebaja on igal juhul investeerinud kogu kauba müügist saadud raha omafinantseeringuna.
17.Vaidlustatav otsus on igal juhul õigusvastane arvet nr 11/123 puudutavas osas ning on sellest tulenevalt selgelt ebaproportsionaalne.
18.Kuigi kaebaja on seisukohal, et toetuse tagasinõudmisel puudub tervikuna õiguslik alus ning PRIA otsus pole õiguspärane terves ulatuses, esitab toetuse saaja alternatiivselt vastuväite ka selles osas, et PRIA on põhjendamatult jätnud arvestamata, et vähemalt 4 600 euro osas on haldusorgan tuvastanud tasumise, mistõttu selles ulatuses toetuse tagasimaksmine oleks põhjendamatu. Ehk kaebajale jääb arusaamatuks, miks on vaidlustatavas otsuses tehtud etteheide arve nr 11/123 tasumise osas. Haldusorgan on ise haldusaktis välja toonud, et toetuse saaja Swedbank arveldusarvele laekus 5 000 eurot OÜ-lt Orava Puit selgitusega „ettemaks“, millest tasuti arve nr 11/123 täies ulatuses (2 058,29 eurot) ja arvest nr 11/129 osaliselt (summas 2 541,71) eurot. Isegi, kui muus osas leiab PRIA, et tegemist oli näiliste vahenditega (millega vaide esitaja ei nõustu), siis vaidlust ei saa olla selles, et arve nr 11/123 tasuti terves ulatuses OÜ-lt Orava Puit laekunud vahenditest, mille osas ei ole haldusorgan ühtegi etteheidet teinud. Seega, arusaamatuks jääb täielikult haldusorgani seisukoht, et tagasi tuleb nõuda 19 202,63 eurot. Millest just selles ulatuses nõudesumma tuleneb, ei ole otsusest jälgitav. Haldusorgani enda põhjendustest tulenevalt, tuleb lugeda 4 600 euro ja arve nr 11/123 tasumist nö reaalseks (vt otsuse lk 3), seega on haldusorgan ise tuvastanud, et 20 508,7 eurost on igal juhul tasutud 4 600 ehk nn tasumata osa saaks olla üksnes 15 908,37 eurot. Seega, haldusorgani etteheited arve nr 11/123 tasumise osas on igal juhul põhjendamatud, kuivõrd see on tasutud OÜ-lt Orava Puit saadud vahenditest ning selles osas ei saaks olla tagasinõuet.
19.Otsus on õigusvastane ka seetõttu, et haldusorgan on ebamõistlikult viivitanud kontrollmenetluse läbiviimisega ning toetuse tagasimaksmise nõue on esitatud hilinenult.
20.Kaebaja on seisukohal, et PRIA on 17.04.2020. a otsuse teinud tähtaega ületades, mis toob kaasa selle, et haldusorgan on hilinenult taotlenud toetusesaajalt selle tagasimaksmist. Õigus asja menetlemisele mõistliku aja jooksul on isiku menetluspõhiõiguse oluline osa.
21.Käesolevas asjas teostas PRIA viimase investeeringu kohapealse kontrolli 16.09.2013. a. Seejärel alustas PRIA täiendavat kontrolli 02.05.2017. a ning alles 17.04.2020. a tegi PRIA otsuse toetuse osalise tagasinõudmise kohta. PRIA-l kulus täiendava kontrolli algatamisest otsuse tegemiseni ligikaudu kolm aastat.
22.ELÜPS § 111 lg 1 kohaselt tuleb toetusraha toetuse saajalt tagasi nõuda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 54 lg 1 näeb ette, et iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud.
23.Kaebaja on seisukohal, et ehkki formaalselt on kontrollaruanne koostatud 2019. a, ei saanud sisulise kontrollmenetluse (aruande koostamise) peale kuluda rohkem kui 6 kuud, äärmisel juhul kui 12 kuud. Kaebaja ei nõustu PRIA vaideotsuses toodud selgitusega, et tegemist oli keeruka juhtumiga, mis põhjendab täiendava kontrolli ülemäärast kestust. Kaebaja on seisukohal, et põhjendatuks ei saa pidada kolme aasta pikkust tähtaega olukorras, kus PRIA vaatas üle toetusega seotud arved ning pangakontode väljavõtted (st selged ja lihtsad raamatupidamisdokumendid), ega teostanud kontrolli selle üle, kas kauba müük on reaalselt toimunud. Kontrollmenetlus polnud mahukas ega põhjalik ei oma sisu ega dokumentide hulga poolest. Ka on kaebaja omalt poolt teinud igakülgselt viivitamatult koostööd, mis ei saanud tingida kontrollmenetluse venimist.
24.PRIA on vaideotsuses välja toonud, et ei ole eksinud EL asjakohastes õigusaktides toetuse tagasinõudmist sätestavate tähtaegade vastu. Riigikohtu praktika kohaselt on õigus kiirele haldusmenetlusele üks osa õigusest heale haldusele. Sama tuleneb EL põhiõiguste harta art 41 lg-st 1 (RKPKo 3-4-1-1-03 p 15). Õiguskirjanduses on selgitatud, et HMS § 5 lg 4 tähendab, et võimalikult kiire menetlemise nõue kehtib ka siis, kui seadus näeb menetluse läbiviimiseks ette maksimumtähtaja. Seega kui asutus ei vii menetlust läbi nii kiiresti kui võimalik, on tema viivitus õigusvastane ka siis, kui menetluse lõpptähtaeg on veel kaugel. Eeltoodu tähendab, et sõltumata sätestatud menetlusajast tuleb menetlus alati läbi viia nii kiiresti kui võimalik. Antud juhul on kontrollmenetluse läbiviimisega põhjendamatult venitatud ja kaebaja hinnangul on käesolevas asjas möödunud mõistlik menetluse tähtaeg 02.11.2017. a (või äärmisel juhul 02.09.2018). See on toonud kaasa olukorra, kus tähtaeg toetuse tagasimaksmiseks möödus 02.05.2019. a (või äärmisel juhul 02.11.19), kuid haldusorgan on otsuse toetuse tagasinõudmiseks teinud alles 17.04.2020 ehk ilmselgelt hilinenult. Vastustaja vastuväited
25.Vastustaja ei pea esitatud kaebust õigeks ja vaidleb sellele vastu. Kokkuvõtlikult on vastustaja taotluse täiendava kontrolli käigus tuvastanud, et taotletud tegevuse „Katlamaja, kütusehoidla ja 4 puidukuivati ehitamine“ eest tasumisel on kaebaja vastustajale jätnud mulje investeeringu eest täielikust tasumisest. Korduvate maksetega on kaebaja näidanud kogu arve nr 11/123 ning osa arvest nr 11/129 tasumist selliselt, et reaalset ringles poolte vahel ainult 4 600 eurot. Antud järeldusele viitavad kontrolliaruandes kajastatud asjaolud kogumis, mitte
pelgalt see, et kaebaja ja TKM Ehitus OÜ vaheline arveldamine toimus lühikese ajaperioodi jooksul, nagu kaebaja ekslikult arvab.
26.Kaebaja ning TKM Ehitus OÜ kontoväljavõtete analüüsimisel ilmnes, et vaidlusaluste arvete tasumine toimus 21.12.2011. a mitmete maksetena. Kaebaja ja TKM Ehitus OÜ vahel ringles üks ja seesama rahasumma ning ilma selle summata ei oleks kaebajal olnud võimalik tasuda vaidlusaluste arvete eest määruses nr 119 ette nähtud viisil. Kaebaja on täitnud kunstlikult kohustuse kogu abikõlbulik kulu, sh nõutav omafinantseering enne toetuse väljamaksmist tasuda. Tasumise kunstlikkust ei kõrvalda ka see, et pooled tegid ülekanded üksteisele väljastatud arvete alusel, ning et kaebaja tegi ülekanded tema kontole laekunud raha arvel. See ei muuda asjaolu, et lõpptulemusena ringles poolte kontodel üks ja sama raha, mis tähendab, et majanduslikult isikute olukord ei muutunud. Selliselt vastastikku samas suuruses arvete esitamise ja tasumise tulemusel ei tekkinud vähimatki muutust poolte rahalises seisus. Kaebaja seisukohaga, justkui poolte rahalises seisus ei oleks muutusi toimunud üksnes juhul, kui tehingud oleksid fiktiivsed, vastustaja eeltoodud põhjustel ei nõustu.
27.Vastustaja ei sea kahtluse alla kaebaja ning TKM Ehitus OÜ vahelist kaubavahetust aastate jooksul. Esinevad aga märgid, mis näitavad, et kaebaja on müügitegevust kunstlikult kujundanud, eesmärgiga näidata investeeringuobjekti eest tasumist (sh omafinantseeringu tasumist). Kaebaja poolt menetluse kestel esitatud dokumentidest nähtuvalt on müüki TKM Ehitus OÜ-le läbi aastate toimunud kuni 04.05.2015. a . Samas on 30.11.2011. a väljastatud arved nr 152, 76, 77, 78, 80 selgelt eristuvad tavapärasest müügikäitumisest. 2003. aastal väljastati neli müügiarvet (neist kaks samal kuupäeval), 2004. aastal kolm müügiarvet, 2005. aastal kaks müügiarvet, 2006. aastal müüki TKM Ehitus OÜ-le ei toimunud, 2007. aastal üks müügiarve, 2008. aastal üks müügiarve, 2009. aastal kaks müügiarvet, 2010. aastal kolm müügiarvet, 2011. aastal kuus müügiarvet (neist viis ühel kuupäeval, 30.11.2011), 2012. aastal kolm müügiarvet, 2013. aastal kaks müügiarvet, 2014. aastal viis müügiarvet, 2015. aastal üks müügiarve. Seega oli 2011. aastal TKM Ehitus OÜ-le väljastatud müügiarvete hulk tavapärasest suurem, sealjuures 83% arvetest väljastati ühel ja samal kuupäeval (tavaliselt on müügitegevus olnud aasta peale hajutatud). Samuti on tähelepanuväärne, et kõigil 30.11.2011. a kuupäevaga metsamaterjali arvetel on müügiks „pruss“ ning ühiku hind on sama, kuid kogused erinevad. Kaebaja on küll selgitanud, mis olid väidetavad põhjused selliseks arveldamiseks, kuid vastustaja hinnangul on tegemist paljasõnaliste väidetega. Vastustaja jääb endiselt seisukohale, et puudub majanduslik loogika tegemaks samal kuupäeval erinevaid arveid samale kaubale. Ka ei ole vastustaja arvates usutav, et vaatamata pikaajalisele koostööle poolte vahel, ning olukorras, kus arve-saateleht vormistatakse arvelduserioodi lõpus, ei fikseerita jooksvalt kauba üle andmist- vastu võtmist. Kaebaja vastavaid tõendeid esitanud ei ole. Ka ei toeta kaebaja selgitusi poolte vaheline varasem koostöö praktika, millest nähtub, et tavapäraselt on poolte vahel arveldamine toimunud jooksvalt, mitte arveldamisperioodi lõpus nagu kaebaja väidab. Vastustaja hinnangul võimaldas aga selline olukord hajutada tähelepanu müügiarvete tasumiselt. Samuti andis selline praktika kaebajale võimaluse vastata näilikult toetuse saamise tingimustele.
28.Vastavalt määruse nr 119 § 4 lg-le 5 ei tohi taotleja ja hinnapakkuja ning nende osanik või aktsionär omada osalust üksteise äriühingus ega kuuluda üksteise juhatusse ega nõukokku. Määruse seletuskirja järgi on nimetatud piirangu eesmärgiks vältida taotleja ja hinnapakkuja seotusest tingitud kahjulikke tehinguid Euroopa Liidu finantshuvidest lähtuvalt. Kuigi kaebaja ja TKM Ehitus OÜ vahel puudub määrusega nr 119 vastuollu minev seos, on vastustaja siiski tuvastanud asjaolu, et TKM Ehitus OÜ juhatuse liige ning osanik Kalju Toomas on kaebaja osaniku ja juhatuse liikme Taivo Toomase vend, st taotleja ja hinnapakkuja otsustuspädevad isikud on omavahel külgjoones sugulased.
29.Tulumaksuseaduse § 8 lg 1 kohaselt on isikud omavahel seotud, kui neil on ühine majanduslik huvi või kui ühel isikul on teise üle valitsev mõju. Ühise majandusliku huvi puhul tegutsevad isikud ühise eesmärgi nimel, annavad näiteks mõlemad oma panuse toote või teenuse väljatöötamisse, valmistamisse või turule toomisesse, sõlmivad omavahel kulude jagamise kokkuleppeid, sõlmivad kokkuleppeid eesmärgiga hoiduda kõrvale maksukohustuste täitmisest. Vastustaja hinnangul võib ühise majandusliku huvi avaldumiseks pidada ka seda, kui isikud tegutsesid ühiselt toetuse saamise tingimuste näilise täitmise eesmärgil. Seega on vastustaja hinnangul kaebaja ning hinnapakkuja omavahel seotud isikud ning neil oli tavapärasest lihtsam ettevõtete koostööd kavandada selliselt, et vastata toetuse saamise tingimustele. Ka ei ole välistatud, et TKM Ehitus OÜ esitatud hinnapakkumus võis saada konkurentsieelise teiste hinnapakkujate ees. See omakorda oleks toetuskõlblikkuse kriteeriumide rikkumine, mis tooks kaasa toetuse tühistamise terves ulatuses.
30.Kontrolliaruandes ja vaidlustatud otsuses toodud argumendid eraldiseisvalt ei pruugi olla samavõrd kaalukad. Kuid eraldi võetuna justkui vähest kaalu omavad argumendid on asjakohased ja omavad tähtsust asjaolude kogumis. Asjaolude kogumi alusel tehtud vastustaja järeldusi ei lükka ümber see, et mõne asjaolu kaal eraldi võetuna on kaebaja hinnangul väike või kui sellest asjaolust üksi ei oleks saanud sama järeldust teha.
31.Mis puudutab kaalutlust, et kaebajalt tuleb tagasi nõuda just 19 202,63 eurot, siis ka seda on vastustaja vaidlustatud otsuses ning ka vaideotsuses põhjendanud. Kaebaja on endiselt vääralt aru saanud, justkui oleks vastustaja hinnangul 4 600 euro tasumist lugeda nõuetekohaseks. Nagu ka vastustaja juba selgitas, ei ole määruse nr 119 § 15 lg-s 1 sätestatu tegelikkuses täidetud vaidlusaluste arve puhul (täidetud kunstlikult), mistõttu ei saa neid arveid terves ulatuses arvesse võtta (arvete toetuse summa kokku 19 202,63 eurot). Kuivõrd tuvastatud toetuse väljamaksmise tingimuste rikkumine (toetuse väljamakse eelduste kunstlik loomine) seondub vaid vaidlusaluste arvetega, peab vastustaja proportsionaalseks toetuse tühistamist üksnes nende arvete osas, mitte näiteks taotletud tegevusele „Katlamaja, kütusehoidla ja 4 puidukuivati ehitamine“ määratud toetuse osas või veelgi enam kogu määratud toetuse ulatuses.
32.Seoses PRIA kaalutluse ning vaidlustaava otsuse proportsionaalsusega selgitab vastustaja lisaks, et PRIA peamiseks eesmärgiks on Euroopa Liidu finantshuvide kaitse ning kunstlikult toetuse saamise tingimustele vastamine on oluline oht Euroopa Liidu finantshuvidele. Sestap on ka Euroopa Kohtu praktika pettuse tuvastamisel pigem jäik. Nimelt tuleneb Euroopa Kohtu praktikast (C-240/03, C-500/99), et toetuse tagasinõudmine ei ole piiratud üksnes selle osaga, mis ei ole õigustatud eeskirjade eiramise seisukohast lähtuvalt. Sisuliselt on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et valeandmete esitamine, haldusorgani eksitusse viimine ning oluliste andmete varjamine rikub toetuse andmise olulisi tingimusi ning kogu toetuse tagasinõudmine on nende asjaolude esinemisel proportsionaalne. Ka rahastamisega taotletud eesmärgi saavutamine ei ole asjaolu, mis iseenesest avaldaks sellist mõju, et finantsabi täies ulatuses tühistamist nõudev sanktsioon oleks ebaproportsionaalne. Kohustus järgida rahastamise tingimusi on võrdväärselt asjaomase meetme tegeliku täitmise kohustusega üks toetuse saaja peamisi kohustusi ja on seetõttu ühenduse finantsabi andmise eelduseks. PRIA märgib, et kunstlikult toetuse väljamaksmise tingimuste täitmise näol ongi tegemist rahastamise tingimuste eelduste rikkumisega. Mis tähendab, et kunstlikult toetuse saamise tingimustele vastamise tuvastamisel, vaatamata sellele, et toetuse eesmärgid on ellu viidud, oleks õigustatud ka toetuse täies ulatuses tagasi nõudmine. Vastustaja märgib, et kuivõrd kaebaja taotluses märgitud tegevused on tegelikkuses omavahel seotud ning moodustavad terviku, oleks eelnevat arvestades õigustatud ka toetuse täies ulatuses tagasi nõudmine. Vastustaja leiab, et kaalutlemise tulemusel on vaidlustatud otsus langetatud maksimaalselt kaebaja kasuks.
Eeltoodust tulenevalt ei nõustu vastustaja kaebaja seisukohaga justkui oleks vaidlustatav otsus arvet nr 11/123 puudutavas osas õigusvastane ja sellest tulenevalt ebaproportsionaalne.
33.Vastustaja on nii kontrolliaruandes, vaidlustatud otsuses kui ka vaideotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis on viinud järeldusteni, et kaebaja deklareeritud kulutused on osaliselt tehtud vaid näiliselt. Eelnevalt kirjeldatud edasi-tagasi maksete toimumine, vastastikku arvete esitamine, kaebaja rahaline seis enne kõnesoleva ülekannete ahela korraldamist ning kõrvale kaldumine poolte varasemast koostöö praktikast moodustavadki objektiivsete asjaolude kogumi, mis koostoimes näitavad, et määrus nr 119 § 15 lg 1 ja § 6 lg-s 3 sätestatud nõuded on täidetud vaid kunstlikult. Vastustaja peab oluliseks asjaoluks ka ettevõtete otsustuspädevate isikute vahelist seotust, mis lihtsustas koostöös asju ajada selliselt, et kaebaja vastaks toetuse saamise tingimustele. Vaidlusaluse makseahela loomise näol on vastustaja hinnangul tegemist kaebaja tahtliku tegevusega, eesmärgiga vastata toetuse saamise tingimustele (subjektiivne kriteerium).
34.Kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole kohapeal kontrollinud reaalset kauba liikumist kaebaja ja TKM Ehitus OÜ vahel, jääb vastustajale arusaamatuks. Mida oleks vastustaja kaebaja hinnangul saanud tagantjärele kohapeal tuvastada? Vastustaja hinnangul on antud asjaolu tuvastamine puhtalt halduskontrolli küsimus, st dokumentide kontrollimisel tuvastatav. Kaebaja on PRIA-le esitanud küll vastavad müügiarved, kuid vastustaja hinnangul ei tõenda pelgalt arve olemasolu (veelgi enam tagantjärgi vormistatud arvete olemasolu) reaalset tehingu toimumist. Kaebaja ei ole esitanud muid tehingu reaalset toimumist kinnitavaid tõendeid (so üleandmise-vastuvõtmise aktid vms) ning vastustaja on seisukohal, et vastavate dokumentide puudumisel ei oleks PRIA ka kohapeal olnud võimeline praegusest midagi enamat kindlaks tegema. Seega peab vastustaja kaebaja vastavat etteheidet asjakohatuks.
35.Vastustaja möönab, et vaidlusaluse taotluse täiendava kontrolli kestus on olnud pikk, kuid ei pea vastustaja asjakohaseks ka kaebaja väidet mõistliku menetlustähtaja möödumise kohta.
36.Nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artikkel 3 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg menetluste algatamiseks on neli aastat, alates artikli 1 lg-s 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Asi aegub lõplikult päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust, välja arvatud juhul, kui haldusmenetlus on peatatud vastavalt artikli 6 lg-le 1. Kuivõrd rikkumine loetakse toimepanduks toetuse väljamaksmisega, algas antud juhul aegumise tähtaeg tagasinõudemenetluse algatamiseks 22.05.2014. a. Vastustaja algatas täiendavat kontrolli 02.05.2017. a ning tegi tagasinõude otsuse 17.04.2020. a, seega igal juhul sätestatud tähtaegadesse mahtudes. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 artikkel 54 lg 1 kohaselt iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Antud juhul on kontrolliaruanne kinnitatud ja kaebajale edastatud 13.12.2019. a, mis tähendab, et ka nimetatud sättest tulenevalt on vaidlustatav otsus tehtud tähtaegselt. Seega jääb vastustaja selle juurde, et ei ole eksinud Euroopa Liidu asjakohastes õigusaktides toetuse tagasinõudmist sätestavate tähtaegade vastu ning kaebaja vastav väide, justkui oleks vastustaja vaidlustatud otsuse teinud hilinenult, on alusetu. Kohtu põhjendused
37.Vastustaja on 17.04.2020. a otsuse nr 13-6/20/200 ja 13.07.2020. a vaideotsuse nr 3-4/20/43 põhikaalutluses tuginenud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 79 lõike 4 punktidele 1 ja 3: mille kohaselt tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui taotleja, taotlus või toetatav tegevus ei vasta vähemalt ühele nõudele, mis on esitatud taotlejale, taotlusele või toetatavale tegevusele (punkt 1); taotluses on esitatud valeandmeid või taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil (punkt 3). Neid sätteid on kohaldatud viitega ELÜPS § 80 lõike 2 punktile 4, mille kohaselt, maaelu arengu toetuse taotluse rahuldamise otsus tunnistatakse täielikult või osaliselt kehtetuks, kui toetuse saaja ei täida Euroopa Liidu õigusaktides või käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud kohustusi. Samuti ELÜPS § 111 lõikele 1, mille kohaselt, kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel; toetusraha tagasinõudmise otsuse teeb PRIA Euroopa Liidu asjakohastes määrustes ja käesolevas seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Toetuse saamiseks vajalike tingimuste kunstlikult loomise kvalifitseerimise osas on tuginetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 artiklile 60 viitega põllumajandusministri 22.12.2010. a määruse nr 119 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 119) § 6 lõikele 3 ja § 15 lõikele 1, mis sätestavad toetuse saamiseks vajaliku omaosaluse määra (50%) ja mille kohaselt peab tehtud töö või osutatud teenuse eest olema tasutud. Toetust, mida kaebaja taotles ja sai, antakse tegelikult tehtud ja välja makstud abikõlblike kulude hüvitamise vormis.
38.Kaebaja on kaebuse põhistamiseks esitanud vaidlustatud otsuse, vaide ja vaideotsuse, kaebust põhistavate tõenditena TKM Ehitus OÜ arved nr 11/123, nr 11/29, tööde üleandmise aktid ja arved-saatelehed.
39.PRIA on kaebusele esitatud vastuväidete põhistamiseks esitanud haldusmenetluse toimiku materjalidest toetusetaotluse, täiendava kontrolli alustamise teatise, kontrolliaruande koos lisadega, otsuse eelteavituse ja kaebaja vastuse kontrolli tulemustele, täiendava otsuse eelteavituse ja kaebaja vastuse otsuse eelteavitusele.
40.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
41.Kaebaja ei ole kohtule esitatud tõendite kohaselt võrreldes haldusmenetluses esitatutega määravalt uusi tõendeid kaebuse põhistamiseks esitanud. Kuna tõendikogum on jäänud sisuliselt samaks, kaebus kordab suuresti kohustuslikuks kohtueelses vaidemenetluses esitatud
vaide asjaolusid, on kohus seisukohal, et kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumist ja tema esitatud tõenditega arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis ja vaideotsuses piisavalt põhjendatud, mistõttu järgib kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, viidates vastustaja põhjendustega nõustumisele (HKMS § 165 lg 2).
42.Kaebaja on määruse nr 119 kohase omaosaluse nõude ning tehtud tööde ja osutatud teenuse eest tasumise tõendamiseks kaebusega esitanud TKM Ehitus OÜ 01.11.2011. a arve nr 11/123 (tl 16) ja 14.11.2011. a arve nr 11/129 (tl 17) teostatud ehitustööde eest tasumiseks vastavalt teostatud tööde aktidele nr 11/034 ja nr11/038 vastavalt summas 2 058,29 eurot ja 44 028,02 eurot.
43.Teostatud tööde akti nr 11/034 (tl 18) kohaselt on katlamaja ja kütusehoidla sokli krohvimisel, puidukuivati põranda liivaaluse ning elektrimaanduse teostamisel töid teostatud kokku summas 2 058,29 eurot. Teostatud tööde akti nr 11/038 (tl 26) kohaselt on katlamaja ja kütusehoidla fiboplokist seinte, vundamendi- ja betoonpõranda teostamisel töid teostatud kokku summas 44 028,02 eurot.
44.TKM Ehitus OÜ 01.11.2011. a arve nr 11/123 (tl 16) ja 14.11.2011. a arve nr 11/129 (tl 17) tasumise osas 21.12.2011. a on PRIA haldusmenetluses kaebaja esitatud ja PRIA välja nõutud tõendite alusel tuvastanud, et Värska Laht OÜ on esitanud ka TKM Ehitus OÜ-le arveid, mille tasumine toimus 21.12.2011. a. Samuti on Värska Laht OÜ poolt arvete nr 11/123 ja 11/129 tasumine toimunud 21.12.2011. a. Kusjuures eelmisel päeval, s.o 20.12.2011. a oli Värska Laht OÜ SEB konto jäägiks 365,73 eurot, millele kaebaja kandis oma Swedbank kontolt 21.12.2011. a ühelt kolmandalt isikult laekunud „ettemaks“ 5 000 eurost 4 250 eurot. Seejärel on Värska Laht OÜ tasunud arve nr 11/123 täies ulatuses (2 058,29 eurot) ja samuti arvest nr 11/129 2 541,71 eurot. Seega moodustas nende kannete summaks 4 600 eurot. TKM Ehitus OÜ-lt on laekunud seejärel Värska Laht OÜ pangakontole tagasi 3 575,04 eurot arvete nr 76 ja osa arve 77 eest summas 1 024,96 eurot. Nende kahe kande summaks moodustas seega samuti 4 600 eurot. Värska Laht OÜ kandis oma kontolt TKM Ehitus OÜ kontole 4 600 eurot arve nr 11/129 eest. TKM Ehitus OÜ-lt laekus omakorda Värska Laht OÜ kontole 2 981,33 eurot selgitusega „arve nr 35 lõplik tasumine“ ja 1 618,67 eurot „arve nr 77 osa“, kusjuures kahe kande summa moodustas jälle 4 600 eurot. Värska Laht OÜ on kandnud seejärel 4 600 eurose osamakse TKM Ehitus OÜ kontole arve nr 11/129 eest. TKM Ehitus OÜ-lt on Värska Laht OÜ kontole laekunud tagasi kolm kannet: 1 964,37 eurot selgitusega „arve nr 77 lõpp“, 1 824 eurot selgitusega „arve nr 78“ ja 811,63 selgitusega „arve nr 80“ osa“. Kannete summa moodustab jälle 4 600 eurot. Värska Laht OÜ on kandnud veelkord 4 600 eurose osamakse TKM Ehitus OÜ kontole arve nr 11/129 eest. TKM Ehitus OÜ-lt laekus tagasi Värska Laht OÜ kontole 2 108,37 eurot selgitusega „arve nr 80 osa, 152“. Värska Laht OÜ on kandnud tagasi TKM Ehitus OÜ kontole 2 108,37 eurot arve nr 11/129 eest.
PRIA on tuvastanud eelpool käsitletud kannete tegemise ajaks 21.12.2011. a kella 22.22-st kella 23.12-ni ja tuvastanud, et eelpool käsitletud maksetehingute ahela kohaselt on Värska Laht OÜ PRIA-le näidanud kogu arve nr 11/123 ja osa arvest 11/129 tasumist, kahe arve peale kokku 20 508,37 eurot selliselt, et reaalselt ringles Värska Laht OÜ ja TKM Ehitus OÜ vahel 4 600 eurot.
45.Kaebuse kohaselt on kaebaja ja TKM Ehitus OÜ vahel toimunud tavapärane majandustegevus ja teostatud tööde ja teenuste eest tasumine.
46.Kohtule ei ole äratuntav võimalus kaebaja käsitlusega nõustumiseks vaatamata sellele, et kohtule arusaadavalt on kaebaja PRIA-lt saadud toetuse abil toetatud katlamaja, kütusehoidla ja neli puidukuivatit rajanud, sest vastasel juhul ei oleks kaebajale varasemalt kogu toetust välja makstud ja käesolevalt ei oleks vaidlustatud otsusega tagasi nõutud ainult osa toetusest.
47.Kaebaja on kohtule majandustegevuse tavapärasuse tõendamiseks esitanud Värska Laht OÜ poolt TKM Ehitus OÜ-le 30.11.2011. a väljastatud arve-saatelehed (tl 19-20, 22-24) ja 01.07.2011. a väljastatud arve-saatelehed (tl 21) prusside, killustiku ja liiva müügi eest. Kohtu arusaamisel ei seondu nimetatud arve-saatelehed otseselt kaebaja poolt PRIA-lt taotletud toetusega tehtud kulutustega, vaid on kohtu arusaamisel esitatud tõendamaks TKM Ehitus OÜ poolt rahaliste kohustuste täitmist kaebaja ees.
48.Erinevalt kaebajast tõendavad kohtu hinnangul nimetatud tõendid vastustaja poolt uuritud ja tuginetud tõendite kõrval vähemalt osaliselt PRIA versiooni toimunust.
49.Nimelt on ühelt poolt 21.12.2011. a esitanud vaidlusalusel perioodil kaebajale vaidlusaluse arve nr 11/034 katlamaja ja kütusehoidla sokli ja põranda liivaaluse tööde eest (tl 16, 18).
50.Teisalt on Värska Laht OÜ müünud vaidlusalusel perioodil TKM Ehitus OÜ-le arve nr 152 kohaselt killustikku ja liiva (tl 20).
51.Kaebaja ei ole kaebuses käsitlenud ega ka tõendanud, kas katlamaja ja kütusehoidla sokli ja põranda liivaaluse töödeks kasutas ehitaja kaebajalt soetatud killustikku ja liiva või mitte.
52.Taoliselt tõendavad kaebaja tõendid kohtu hinnangul pigem PRIA versiooni, sest tõendamata on kaebaja ja ehitaja vahelise müügitehingu majanduslik sisu olukorras, kus vaidlusalusel perioodil on vastastikku esitatud arveid katlamaja ja kütusehoidla sokli ja põrandatöödel kasutatava materjali ja tööde eest.
53.Kaebaja on PRIA-lt toetust taotlenud mh katlamaja kütusehoidla ehitamiseks. PRIA on haldusmenetluses kontrollakti (tl 42–42p) kohaselt tuvastanud, et arve nr 152 eest tasumine on toimunud 21.12.2011. a kaebajale eelpool käsitletud ringmaksete käigus kella 23.04 ja 23.12 vahel. Kaebaja on müünud seega TKM Ehitus OÜ-le liiva ja killustikku ja viimane on teostanud kaebajale kütusehoidla sokli ja põranda liivaaluse rajamisega seonduvaid töid.
54.Nii ringmaksete teostamise aeg 21.12.2011. a kella 22.22-st kuni 23.12-ni kui TKM Ehitus OÜ teostatud tööde iseloom (põranda liivaaluse valmistamine) koos kaebaja poolt TKM Ehitus OÜ-le liiva ja killustiku müümisega viitavad kohtu hinnangul vastustaja tuvastatud kaebaja ja TKM Ehitus OÜ juhatuse liikmete vahelise seose sisulisele tähendusele. Nimelt määruse nr 119 § 4 lg 5 koostoimes tulumaksuseaduse § 8 lg-ga 1, mis muudab kohtu hinnangul kaebaja versiooni toimunust ebausutavamaks võrreldes PRIA poolt haldusmenetluses usaldusväärselt tuvastatud ja tõendatud versiooniga toimunust.
55.Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et mitteseotud isikud oleks PRIA tuvastatud asjaoludel ja kellaajal 599 360, 43 eurosest investeeringust 4 600 eurot edasi-tagasi kandnud tekitamaks PRIA-s muljet kaebaja poolt 20 508,37 euro tasumisest.
56.Kusjuures PRIA on tuvastanud ja tõendanud, et kaebaja rahaline seis ringmaksete tagajärjel ringmaksete eelse ajaga võrreldes ei muutunud, mistõttu kajastab vaidlustatud otsus õiguspäraselt nii arvet nr 11/123 kui arvet nr 11/129.
57.Kohtu hinnangul on tõendamiskoormus vaidlustatud haldusaktide õigusvastasusest läinud kaebajale (HKMS § 59 lg 1). Kohtu hinnangul ei ole kaebaja kohtumenetluses kummutanud PRIA vaidlustatud haldusaktides kajastatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid kaebajalt toetuse osaliselt tagasi nõudmiseks ja PRIA 31.01.2011. a otsuse osaliselt, s.o 19 202,63 euro ulatuses kehtetuks tunnistamiseks.
58.Määruse (EL) nr 1306/2013 artikkel 60 kohaselt ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele.
59.Kohus nõustub kaebajaga, et kohtupraktikas (RKHKo 3-16-567, p 10 jj) on valitsevaks seisukoht, mille kohaselt väljendab viidatud säte üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused.
60.Kohus loeb üldteada olevaks asjaolu, et analoogsed PRIA toetused eeldavad taotleja omapoolset panustamist investeeringusse, s.o omaosalust ja toetuse andmist tegelikult tehtud ja välja makstud abikõlblike kulude hüvitamise vormis.
61.PRIA on kaalukalt ja usaldusväärselt tõendanud kaebaja poolt toetuse saamiseks vajalike tingimuste tekitamise kunstlikult. Seetõttu nõustub kohus PRIA käsitlusega, et vaidlusaluste tehingute puhul on tegemist ebakohaste tehingutega, mida iseloomustab tegeliku majandusliku sisu puudumine. Vaidlusaluseid tehinguid ei tehtud tavapärase majandustegevuse raames, vaid määruse nr 119 eesmärgiga vastuolus oleva toetusõigusliku tagajärje saamiseks.
62.Kaebaja taotles ja sai PRIA-lt Eesti maaelu arengukava 2007–2013 maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamine toetust, mille andmise eesmärkidega ei ole kooskõlas toetada tegevusi ja taotlejaid, kes ei ole suutnud ise leida rahalisi allikaid investeeringuobjekti eest osaliselt tasumiseks ja kes ei ole tegelikult maksnud tehtud tööde ja teenuste eest.
63.PRIA on kohtu hinnangul käesoleval juhul tõendanud kohtupraktika kohased olulised subjektiivse ja objektiivse külje asjaolud kohaldamaks vaidlustatud haldusaktide õiguslikku alust tuvastamist leidnud faktilistele asjaoludele.
64.PRIA on haldusmenetluses tuvastanud, et nii arvete nr 11/123 kui nr 11/129 osas on kaebaja 21.12.2021. a teostanud TKM Ehitus OÜ-ga edasi-tagasi makseid. Arve nr 11/123 on esitatud
teostatud tööde akti nr 11/034 kohaste tööde kohta. Teostatud tööde akt nr 11/034 seondub põranda liivaaluse rajamisega, mistõttu ei toeta kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud tõendid eelpool toodud faktilistel asjaoludel kaebuse kohast versiooni vaidlustatud otsuse õigusvastsusest seonduvalt arvega nr 11/123, vaatamata arve nr 11/129 osaliselt tasumisele vaidlusalusel perioodil.
65.Vaidlustatud haldusaktid on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 artikliga 60 ja Nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artikkel 4 lõigetega 1 ja 3, mille kohaselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine.
66.Kaebaja viidatud ELÜPS § 111 lg 1 kohaselt tuleb toetusraha toetuse saajalt tagasi nõuda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 54 lg 1 kohaselt on toetuse tagasi nõudmiseks sätestatud 18 kuuline tähtaeg kontrolliaruande heaks kiitmisest.
67.Vaidlustatud otsuse tähtaegsuse lahendamise seisukohalt on kohtu hinnangul olulised järgmised daatumid.
68.Kaebaja investeeringu kohapealne kontroll toimus asjas kogutud tõendite kohaselt 16.09.2013. a. Toetuse viimase väljamakse kuupäevaks oli 22.05.2014. a.
69.PRIA on 02.05.2017. a teavitanud kaebajat täiendava kontrolli algatamisest, tagamaks toetuse määramise ja toetussummade väljamaksete õiguspärasus.
70.Kontrolli tulemused fikseeriti kontrolliaruandes nr 15-6/17/9-56, mis edastati kaebajale 13.12.2019. a.
71.Kaebaja 15.01.2020. a vastuväidete alusel on PRIA 23.01.2020. a koostanud uue otsuse eelteavituse nr 15-6/17/9-61, millele kaebaja vastas 10.02.2020. a, rõhutades, et tegemist on üheksa aasta taguste tehingutega.
72.Vaidlustatud PRIA otsus on dateeritud 17.04.2020. a.
73.Vastustaja viidatud Nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kohaselt on aegumistähtaeg menetluste algatamiseks neli aastat, alates artikli 1 lg-s 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Asi aegub lõplikult päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust, välja arvatud juhul, kui haldusmenetlus on peatatud vastavalt artikli 6 lg-le 1.
74.Vastustaja on rikkumise lugenud toimepanduks toetuse väljamaksmisega ja lugenud aegumise tähtaja kulgema hakkamise ajaks 22.05.2014. a. Täiendav kontroll algatati 02.05.2017. a. Toetuse tagasinõudmise otsus on dateeritud 17.04.2020. a, seega tähtaegselt. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 54 lõikega 1 kooskõlaliselt on PRIA kontrolliaruande hiljemalt 13.12.2019. a seisuga kinnitanud ja sellega lõplikult heaks kiitnud.
75.Toetustaotluse ja teiste asjas kogutud tõendite kohaselt taotles kaebaja määruse nr 119 kohast toetust mitmeaastase programmi „Eesti maaelu arengukava 2007–2013” raames.
76.Nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95, Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikkel 3 lõige 1 kohaselt mitmeaastaste programmide korral ei aegu asi mingil juhul enne programmi täielikku lõpetamist. Menetluste aegumistähtaeg katkeb, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest. Aegumistähtaega hakatakse arvestama pärast iga katkestust uuesti.
77.PRIA on eiramise lõppemise kuupäevana tuvastanud 01.08.2013. a, milleni kaebaja taotles kontrollaruande kohaselt PRIA-lt investeeringu teostamise tähtaja pikendamist.
78.PRIA on kaebajale taganud kahel korral siseriikliku õiguse mõttes ärakuulamise planeeritava otsuse suhtes eelteavituste esitamisega (tl 56–57, 60–63), mille puhul on tegemist määruse nr 2988/95 kohase teavitamisega, millega kaasneb menetluse aegumistähtaja katkemine ja aegumistähtaja uus kulgemine. Seega ei ole PRIA poolt tuginetud ja viidatud sätete kohaselt vaidlustatud otsus aegunud, tõendatud on aegumistähtaja katkemine ja kaebaja teavitamineõiguserikkumise kahtlusest (tl 38) ja seega alused uuesti aegumistähtaja arvestamisega alustamiseks (vrdl RKHKo 3-15-241, p 20, RKHKo 3-15-241, p 9).
79.Ka kaebaja viidatud ELÜPS-i ja EL õiguse sätetest tulenevalt ei ole vaidlustatud otsus seega kohtu hinnangul aegunud.
80.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab kohus kaebuse rahuldamata.
81.Kaebaja peab kandma menetluskulud seoses kaebuse rahuldamata jätmisega (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude taotlust esitanud (HKMS § 109 lg 1). Seega jäävad poolde menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.