Rahvastik › Kodakondsus

3-20-2498 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-2498 kodakondsusele. F-le 2011. a-l sünnijärgse Eesti kodakondsuse andmisega tekkis kaebajal õiguspärane ootus, et ka temal on võimalik muuta enda kodakondsuse saamise alus sünnijärgseks. Kaebaja ei saanud ette näha, et tema tegevusetus aastatel 2003‒2015 toob kaasa tagajärje, et ta ei saagi alates 2015. a-st määratleda ennast sünnijärgse Eesti kodanikuna. Kaebaja oli juba taotluse esitamisel Eesti Vabariigi kodanik. Seega ei kujuta Eesti Vabariigi jaoks tema Eesti kodakondsuse aluse muutmine mingit negatiivset tagajärge või mõjutust. Samuti on kaebaja töötanud Eesti Vabariigi riigiasutuses ja läbinud Kaitsepolitseiameti julgeolekukontrolli ning puudub vähimgi kahtlus tema lojaalsuses. PPA ei ole lükanud ümber kaebaja väidet, et Y-l jäi Eestisse tagasi pöördumata elulistel asjaoludel, esmalt ema raske haiguse ja seejärel juba otseste repressioonide tõttu. Hiljem ta repressioonide tõttu ka suri. C-le (C) väljastati kodakondsuse tunnistus ja ta tuli lõpuks Eestisse tagasi. Seega viis C optsiooniprotsessi lõpuni, mistõttu on nii tema kui ka tema otsene järeltulija X sünnijärgsed Eesti Vabariigi kodanikud. PPA tugineb Riigikohtu 02.03.2018 otsusele nr 3-16-1810, mille põhjenduskäigu, argumendid ja järeldused lükkab ümber Kristiina Albi artikkel „Optantide järeltulijad kui sünnijärgsed Eesti kodanikud“ (ajakiri Juridica 9/2020). Teadlaste analüüsi põhjal ei saa järeldada, et optantidele antud Eesti kodakondsuse kehtivus oli seotud Eestisse tagasi pöördumisega. Tartu rahulepingus ei ole sätestatud, et kui optant välismaalt lahkumise kohustust ei täida, jääb ta Eesti kodakondsusest ilma. Seda kinnitas ka Eesti riigi tegevus opteerunute suhtes Tartu rahulepingu sõlmimisest kuni esimese nõukogude okupatsioonini 1941. a-l. Isikud saidki pöörduda Eestisse tagasi kui Eesti Vabariigi kodanikud, st nende tagasipöördumise aluseks oli Eesti kodakondsus. Venemaalt lahkumise kohustus oli Eesti kodakondsuse valimise tagajärg, mitte kodakondsuse omandamise tingimus. Y ja kaebaja vanaisa C (C) olid neile väljastatud kodakondsuse tunnistuse kohaselt Eesti Vabariigi kodanikud. Vastavad dokumendid edastas vastustaja 10.02.2021 vastuse lisades. Kaebaja on põhjendanud ja tõendanud, et enne Eesti Vabariigi okupeerimist Nõukogude Liidu poolt tunnustas Eesti Vabariik Eestisse mitteasunud optante Eesti kodanikena. Nad olid Eesti kodanikud nii rahvusvahelise õiguse kui ka siseriikliku õiguse alusel ning ka 1920-ndate õiguspraktika alusel. Nende järeltulijate kodakondsuse üle otsustamisel tuleb lähtuda õigusliku järjepidevuse põhimõttest.

PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja kodakondsuse muutmiseks ei ole alust, kuna kaebaja ei ole omandanud Eesti kodakondsust sünniga. Kaitsepolitseiameti seisukoht on märgitud riigisaladuseks. Seega ei ole PPA-l õigust antud seisukohta avaldada. Kaitsepolitseiameti seisukoha avaldamise põhjuseks oli 2015. a-l asjaolu, et tõusetus küsimus halduspraktika muutmise ja senise praktika õigsuse osas, mis oli tingitud Tartu rahulepingu artiklis IV sisaldunud kriteeriumide tõlgendamisest. PPA analüüsis Tartu rahulepingut uuesti, tuginedes täiendavalt ilmnenud arhiivimaterjalidele. Analüüsi tulemusel asus PPA seisukohale, et Eesti kodakondsuse opteerija kohustus Venemaalt Eestisse lahkuda oli oluliseks tingimuseks, millest sõltus, kas isik viis opteerumise lõpuni ja realiseeris õiguse Eesti kodakondsusele. Halduspraktika muutmisel võeti arvesse mh Kaitsepolitseiameti 11.09.2015 kirjas toodud seisukohti. Halduspraktika muutmine ei ole õigusvastane. Õiguspärane ootus saab olla isikul, kellele tuleneb õigusaktist subjektiivne õigus ja kes on hakanud oma õigust realiseerima. Tartu rahulepingu artiklist IV ei tulenenud õigust Eesti kodakondsuse opteerimiseks ja opteerumise tingimuse täitmisel kodakondsuse saamiseks mitte kaebajale endale, vaid tema esivanematele. Optsiooni tuli vaadelda kui protsessi ja kodakondsuse saamiseks tuli ühe aasta jooksul pärast tunnistuse saamist tulla Eestisse. Sellisele seisukohale on jõudnud Riigikohus haldusasjas nr 316-1810. 3(10)

3-20-2498 Kaebaja vanaisa C, kes oli sündinud 19.03.1918 Venemaal, sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras 1992. a-l Vabariigi Valitsuse otsusega. Kodakondsuse taotlemise toimikus on C kirjutatud elulookirjeldus, millest nähtub, et ta sündis, õppis ja töötas Nõukogude Venemaal ja Eestisse tuli alles 1969. a-l. Kaebaja vanaisa sai kodakondsuse naturalisatsiooni korras, kaebaja ema sai kodakondsuse samuti naturalisatsiooni korras ja kaebaja isa on määratlemata kodakondsusega. Seega ei saa väita, et järjepidevuse põhimõtet on rikutud. Kui C sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras, ei loetud teda sünnijärgseks Eesti kodanikuks. Y ja W olid küll vennad ja olid mõlemad H pojad, kuid nad kumbki ei omandanud Eesti kodakondsust oma isa kaudu. Nad mõlemad soovisid Eesti kodakondsust opteerida iseseisvalt, kuna olid sel ajal täisealised. Seega ei ole nende järeltulijate kodakondsuse määratlemisel omavahel mingit seost. Optandi ühe aasta jooksul Eestisse tagasi pöördumine oli kõige olulisem tingimus opteerumise lõpuleviimiseks ja kodakondsuse saamiseks. Jättes selle tingimuse täitmata mis iganes põhjusel, ei realiseerinud isik oma õigust Eesti kodakondsusele ning seega ei saa olla ka selle isiku järeltulijad sünnijärgsed Eesti kodanikud. Tagasipöördumise kohustust on analüüsitud ka Tartu Ülikooli ja Siseministeeriumi koostatud dokumendis „Aastatel 1918‒1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud õiguse ja halduspraktika analüüs“.

3-20-2498 otsuse vastuvõtmisel piisavalt kaalutud. Vaidlustatud otsusest ei selgu, kas kaebajale keelduti kodakondsuse määratluse muutmisest pelgalt seetõttu, et tema vanavanaisa ja vanaisa ei lahkunud Venemaalt hiljemalt ühe aasta jooksul pärast kodakondsuse tunnistuse väljaandmist, või pigem põhjusel, et nad ei naasnud Eesti Vabariiki enne okupatsiooniperioodi algust, või siis näiteks motiivil, et kaebaja vanaisal endal ei olnud sünnijärgset kodakondsust (talle oli omistatud see naturalisatsiooni korras 1992. a-l). Seonduvalt eelnimetatuga tekib küsimus, kas kaebaja vanaisa oleks võinud vaadelda sünnijärgse kodanikuna, kui ta ei oleks naasnud Eestisse mitte 1969. a-l, vaid 1992. a-l ehk samal aastal, kui talle omistati kodakondsus naturalisatsiooni korras. Kaalutlusvead väljenduvad selles, et kõiki vajalikke küsimusi, mis kaebaja on tõstatanud, ei ole piisavalt analüüsitud. Arvestades asjaolu, et halduspraktika on olnud varasemalt teistsugune ja halduspraktikat on võimalik ümber kujundada või täpsustada, peaks taotluse uuel läbivaatamisel nähtuma kaalutlustest, milline tähendus võiks olla asjaolul, et kaebaja puhul on tegemist Eesti Vabariigi kodanikuga, kes soovib lihtsalt kodakondsusesse kuulumise määratlust muuta ja kas sellel oleks ka mingisugune laiem mõju; kuidas hinnata kaebaja seisukohta, mille kohaselt peaks õigusliku järjepidevuse põhimõttest tulenevalt lugema sünnijärgseteks kodanikeks ka Eestisse mitteasunud optantide järeltulijad või kas sellist asjaolu oleks üldse vaja kaebaja puhul käsitada ning kas ja milline tähendus on kaebaja põhjendustel selle kohta, et esivanemate varasem naasmine Eestisse ei olnud võimalik objektiivsetel põhjustel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-20-2498 sünnijärgse Eesti kodanikuna, sõltumata sellest, et ta on varem saanud Eesti kodanikuks naturaliseerumise teel. Halduskohus on ekslikult leidnud, et PPA on teinud kaalutlusvea, jättes analüüsimata opteeruja Venemaale jäämise ja sealt mittelahkumise põhjused. Kuna kodakondsuse andmine ei ole kaalutlusotsus, ei pidanudki PPA neid asjaolusid analüüsima. Kaebaja kas vastab sünnijärgse Eesti kodakondsuse saamise tingimustele või mitte. Asjassepuutumatu on halduskohtu küsimus, kas kaebaja vanaisa oleks võinud vaadelda sünnijärgse kodanikuna, kui ta ei oleks naasnud Eestisse mitte 1969. a-l, vaid 1992. a-l. Kaebaja vanaisa määratlemine sünnijärgse Eesti kodanikuna ei ole võimalik, kuna tema sündimise ajal 19.03.1918 ei olnud tema vanemad Eesti kodanikud. Viidet Rahvusarhiivi materjalidele ei saa pidada kaalutlusveaks, mille tõttu tuleks kaebus rahuldada. Viide ei olnud alusetu, kuna kaebaja ise esitas koos avaldusega Rahvusarhiivi tõendid. Halduskohus ei nõustunud PPA väitega kaebaja vanavanaisa ja vanavanaisa venna seoste puudumisest. PPA rõhutab, et seos puudub, sest kaebaja vanavanaisa ja tema vend ei omandanud Eesti kodakondsust oma isa kaudu. Mõlemad soovisid taotleda kodakondsust iseseisvalt, kuna olid sel ajal täisealised. Kaebaja suhtes ei ole eiratud õiguspärase ootuse põhimõtet. See, et kaebaja vanavanaisa venna järeltulija on ekslikult loetud sünnijärgseks kodanikuks, ei laiene mingil moel kaebaja vanavanaisa järeltulijatele. Asjaolu, et osade Eestisse naasmata optantide järeltulijate õiguslik olukord on varasema eksliku halduspraktika tõttu võrdsustatud sünnijärgsete kodanike omaga, ei anna kaebajale alust nõuda ka enda suhtes sama eksliku praktika kohaldamist (Riigikohtu 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-29-06, p 12).

3-20-2498 faktiliste asjaolude tuvastamisega. Seega on ebaõige ka vastustaja järeldus, et kaebaja kas vastab sünnijärgse Eesti kodakondsuse saamise tingimustele või mitte. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2021 otsuse nr 3-20-1455 p 20 põhjenduste kohaselt on tegelikult kaalutlusõiguse kohaldamine võimalik. Tartu rahulepingu art IV ja viidatud kohtulahendid ei käsitle tagasipöördumist kui kõige olulisemat Eesti kodakondsuse omandamise tingimust. Tartu rahulepingu art IV kehtestas Venemaalt lahkumise kohustuse, mitte aga Eestisse tagasipöördumise kohustuse. Venemaalt lahkumise kohustus oli Eesti kodakondsuse omandamise tagajärg, mitte kodakondsuse omandamise tingimus. Kuna isik oli omandanud Eesti kodakondsuse, tekkis tal Venemaalt lahkumise kohustus ja Venemaa sai teatud perioodi möödumisel vajadusel nõuda tema lahkumist enda territooriumilt. Vastustaja otsusest ei nähtu kaalutlused, kas kaebajale keelduti kodakondsuse määratluse muutmisest pelgalt seetõttu, et tema vanavanaisa ja vanaisa ei lahkunud Venemaalt hiljemalt ühe aasta jooksul peale kodakondsuse tunnistuse väljaandmist, või pigem põhjusel, et nad ei naasnud Eesti Vabariiki enne okupatsiooniperioodi algust, või põhjusel, et kaebaja vanaisal endal ei olnud sünnijärgset kodakondsust. Vastustaja on esitanud apellatsioonkaebuses uue õigusliku väite, nagu oleks opteerunute suhtes kehtinud õiguslik mõiste „kodakondsuse opteerumise jõustumine“ juhul, kui opteerunud Y oleks koos kodakondsuse tunnistusele märgitud lastega ühe aasta jooksul tagasi tulnud. Kaebaja vanaisa ei saanudki Eestisse tagasi tulla, kuna ta polnud sellele eelnevalt Eestis üldse viibinudki – ta sündis 19.03.1918 Venemaal. Opteerunute suhtes ei saanudki kehtida tagasipöördumise kohustust, vaid kehtis Venemaalt lahkumise kohustus. Nii Y kui C (C) omandasid Eesti kodakondsuse neile opteerumise kohta kodakondsustunnistuse väljastamisega ja Eestisse tagasi pöördumine ei olnud kodakondsuse saamisel vältimatu lisatingimus. Seetõttu on ka vastustaja sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik ja tal on õigus taotleda enda kodakondsuse aluse muutmist ja lugeda tema Eesti kodakondsuse alus sünnijärgseks. Vastustaja poolt alates 2015. a-st kohaldatav kodakondsuspoliitika ei ole kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Kaebaja suhtes on vastustaja seega rikkunud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7(10)

3-20-2498 väljastati ka kodakondsustunnistused (dtl 83‒93). Vaidlus puudub selles, et Y ei naasnud Eestisse, vaid suri Venemaal.

3-20-2498 optante jätkuvalt Eesti kodanikena, johtus muu hulgas lootusest säilitada nende isikute õigus varale ja võimalikele varalistele nõuetele Nõukogude Liidu vastu. Kodakondsuse välisfunktsiooni püüti säilitada isegi juhul, kui kodakondsustunnistuse omanikud omandasid nõukogude kodakondsuse ilma Eesti kodakondsusest väljaastumist taotlemata. Kõik see ei tähendanud, et need isikud, kelle kodakondsuse püsimist välisfunktsioonis jaatati, oleks üksikjuhul ja kaasuspõhist kontrolli läbimata võinud asuda kodakondsuse sisefunktsiooni teostamisele. Kodakondsuse tunnistus ei taganud isikule vahetut võimalust asuda Eestisse ja saada Eesti kodaniku isikutunnistus. Üksnes Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistuse väljaandmist saab lugeda ajaks, mil isik sai hakata oma kodanikuõigusi realiseerima. 12. Analüüsi järeldused kinnitavad, et kõik kodanikuõigused tekkisid optantidele alles pärast Eestisse naasmist ja siin täiendava kontrolli läbimist. Kodakondsustunnistus ja välispass võimaldasid Venemaal elanud eestlastel üksnes Venemaalt lahkuda ja Eesti ametiasutused tegid jõupingutusi, et lahkumiseks ei tehtaks takistusi. Üheaastane tähtaeg ei tähendanud praktikas, et selle tähtaja möödumise järel Eestisse naasnute opteerimisprotsessi lõpule ei viidud (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-16-1810, p 14), kuid selle tähtaja olemasolu ei saa eirata täielikult. /.../ 13. TÜ analüüsis selgitati, nagu apellant õigesti viitab, et „riikidevahelistes lepingutes sätestati vahel ka opteerunud kodanike kohustus või õigus lahkuda selle riigi territooriumilt, mille kodakondsusest nad olid loobunud. Lahkumisklausel ei mõjutanud kodakondsusotsust ega ole käsitatav optsiooni paratamatu tingimusena.“ Sellest ei saa siiski teha järeldust, et isiku valik enda kodakondsuse osas on kodakondsusriigile siduv ja opteerumistunnistus peab kehtima tingimusteta. Analüüsi lk-l 13 selgitati ka järgmist: „Tänapäevases rahvusvahelise õiguse teoorias leitakse, et optandi otsus on reeglina konstitutiivne, s.t optsioon ei ole kodakondsuse saamise taotlus, mille riik peaks veel heaks kiitma. Seetõttu kinnitab optsiooniotsuse kohta antud tõend vaid konkreetseid asjaolusid ja erinevate tingimuste (vorm, tähtaeg jne) täitmisel puudub haldusorganil ka kaalutlusõigus optsiooniotsuse tunnustamise osas; sise- ja välisriiklikel organitel on optsiooniks olemasoleva õigusega seonduvate eeskirjade ja menetluse osas siiski õigus asjaolude ja kriteeriumitele vastavuse kontrolliks. Uuritava perioodi riikidevahelises lepingupraktikas tuli ette, et riigid reserveerisid endile sisulise õiguse otsustada, kas nad tunnustavad isiku valikut ja annavad talle kodakondsuse või mitte. Eesti ja Venemaa vahel 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingu artikkel IV sisaldab sellist reservatsiooni.“ 14. Kodakondsuse omandamine opteerumise teel oli ette nähtud üksnes välislepinguga. Varasemad kodakondsuse seadused ega Maanõukogu määrus rahulepingu artikliga IV võrreldavat regulatsiooni ette ei näinud ja nõudsid kodakondsuse omandamiseks elamist Eestis. Isegi kui asuda seisukohale, et kodakondsuse saamise tingimusi ei saanud välislepinguga kokku leppida, vaid seda oleks tulnud teha seadusega, ei oleks kaebuse rahuldamine võimalik, sest seaduses opteerumise kaudu kodakondsuse saamise alus sellisel kujul, mis võimaldaks kaebajat pidada sünnijärgseks Eesti kodanikuks, puudus. Tartu rahulepingut ei ole võimalik kohaldada vaid osaliselt, lubades sellega sätestada kodakondsuse opteerimise võimaluse, kuid mitte kõiki selle tingimusi, sh elukohanõuet. Seetõttu ei ole asjakohased kaebaja väited, et rahvusvahelise lepinguga ei saanud kodakondsuse omandamise tingimusi kindlaks määrata. Kui jätta Tartu rahulepingu kodakondsuse optsiooni puudutav regulatsioon tähelepanuta, ei oleks kaebaja eesmärgi saavutamine võimalik tõhusamalt. 15. Rahulepinguga ei pandud optantidele kohustusi. Ühelgi isikul ei olnud kohustust Venemaalt Eestisse naasta. Olukorras, kus kodakondsuse omandamise tingimused on määratletud rahulepingus, pidid isikud kodakondsuse opteerimiseks neile tingimustele vastama, Eesti kodakondsuse omandamiseks olema seejuures Eesti soost ja üle 18-aastased ning pöörduma ühe aasta jooksul tagasi elama Eestisse. 16. /.../ Eesti kodakondsusse saab isiku sünnijärgselt lugeda vaid juhul, kui tema vanem oli omandanud kodakondsuse mõlemad funktsioonid, st asunud Tartu rahulepingu art IV alusel ka Eestisse elama. /.../ 18. Tartu rahulepingu art XII kohaldamisega seotud väited saaksid olla õiged juhul, kui artiklit IV mõista nii, et sellest tulenes isikutele õigus Eesti kodakondsusele sõltumata sellest, kas nad jäävad Venemaale või mitte, 9(10)

3-20-2498 ning Eesti kodakondsusse opteerunutele oleks pandud rahulepinguga kohustus lahkuda Venemaalt. Artikkel XII sisaldab deklaratsiooni, mille kaudu ei ole võimalik laiendada Eesti kodakondsuse saajate ringi rahvusvahelise lepinguga, mida Eesti ei ole sõlminud („Venemaa teatab, et käesoleva rahulepingu läbi Eestile ja tema kodanikkudele antavad hõlpsused, õigused ja eesõigused ei või mingil juhtumisel ega mingisugustel tingimustel pretsedendiks olla rahulepingute tegemisel Venemaa poolt teiste endise Vene keisririigi territooriumil tekkinud riikidega; teiselt poolt, kui nende rahulepingute tegemisel kellelegi tähendatud riikidest või nende kodanikkudest antakse iseäralised hõlpsused, õigused ja eesõigused, siis lahendatakse need viibimata ilma erikokkuleppeta täiel määral Eesti ja tema kodanikkude peale.“). Kui opteeruda soovijatel on artiklist IV tulenevalt nõutav kodakondsuse omandamiseks asuda kodakondsusjärgsesse riiki elama, siis ei ole artikkel XII kohaldatav juba seetõttu, et puudutatud isikud ei ole Eesti kodanikud, kellele teistest Venemaa sõlmitud välislepingutest tulenevaid õigusi saaks laiendada; muude isikute peale Eesti kodanike õigusi artikli XII kaudu laiendada ei saa. Artikli XII asjassepuutuvuse välistab aga ka see, et õigust Eesti kodakondsusele ei andnud Venemaa, kuid artikkel XII näeb ette vaid Venemaa poolt antud eeliste ja õiguste laiendamise Eesti kodanikele.“

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.