Aigo Uude kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu Pärnu arestimaja tingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel
Menetlusosalised
Kaebaja – Aigo Uude Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Irina Punko
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Aigo Uude kaebus ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Aigo Uude kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest 60 eurot.
2.Jätta kaebaja menetluskulud, s.o kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 250 eurot, Eesti Vabariigi kanda.
3.Jätta muud võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.06.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-20-1295 Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aigo Uude viibis Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Pärnu arestimajas kahel korral: alates 20.06.2019 kuni 12.07.2019 (23 päeva) vahistatuna ning alates 06.09.2019 kuni 13.09.2019 (8 päeva) kohtualusena, kokku 31 päeva.
2.A. Uude esitas 08.06.2020 Pärnu Maakohtule kaebuse, milles palus hüvitada talle Pärnu arestimajas viibimisega põhjustatud kahju. Pärnu Maakohus edastas maakohtul asja lahendamiseks pädevuse puudumise tõttu kaebuse Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohus andis 02.09.2020. a määrusega kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.
3.Tartu Halduskohus võttis 16.10.2020. a määrusega A. Uude kaebuse menetlusse nõudes hüvitada kaebajale ajavahemikel 20.06.2019–12.07.2019 ja 06.09.2019–13.09.2019 tekitatud mittevaraline kahju seoses Pärnu arestimajas valitsenud ebainimlike tingimustega kohtu äranägemisel. Sama määrusega tagastas kohus kaebuse osas, milles kaebaja palus hüvitada talle ajavahemikel 14.06.2019–19.06.2019 ja 14.09.2019–11.11.2019 tekitatud mittevaraline kahju.
4.PPA esitas kaebusele 18.11.2020 kirjaliku vastuse. Vastuses viitas PPA kaebaja 28.07.2020. a kahjunõudele, milles kaebaja taotles PPA-lt hüvitist osaliselt samade asjaoludega seoses, millele ta tugineb kaebuses, ning mille PPA jättis 28.08.2020. a vastusega nr 2.3-1/1498-2 rahuldamata.
5.Tartu Halduskohus palus 27.01.2022. a määrusega kaebajal täpsustada kaebuse alust ehk asjaolusid, millega seoses ta hüvitist taotleb. Kaebaja ei vastanud kohtule.
6.Tartu Halduskohus otsustas 08.04.2022. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade, taotluste ja tõendite esitamiseks. Kohus märkis samas määruses, et lähtub kaebuse nõude sisustamisel üksnes kaebuses toodust ega võta arvesse neid asjaolusid, millele on täiendavalt viidatud kaebaja 28.07.2020. a kahjunõudes PPA-le.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja palub mõista PPA-lt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel ning põhjendab kaebust järgmiselt. 1) Pärnu arestimajas olid kaebaja seal viibimise ajal ebainimlikud elamistingimused. Nendes elama sundimine oli kaebaja inimõiguste rikkumine. 2) Kambrites olid erinevad putukad, keda võis leida voodist linade vahelt, põrandalt ja seintelt. 3) Kambrites puudus ventilatsioon ja seal oli väga umbne. 4) Kambrites puudus looduslik valgus. 5) Kaebaja ei saanud käia värske õhu käes jalutamas. 6) Kaebaja sai kasutada dušši heal juhul ühel korral nädalas. Vahel ei saanud dušši kasutada ka pesemispäeval ja nii kuu aega järjest. 7) Õiguskantsleri ettekirjutuste järgi peab olema kambris piisavalt looduslikku valgust ning võimalus korrapärasele hügieenile.
3-20-1295
8.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata; alternatiivselt juhul, kui kohus tuvastab kaebaja õiguste rikkumise, tuvastada toimingu õigusvastasus; ning alternatiivselt juhul, kui kohus tuvastab kaebaja õiguste rikkumise perioodil 20.06.2019–12.07.2019 ja leiab, et see väärib hüvitamist rahas, mõista mittevaralise kahju katteks mitte rohkem kui kaks eurot iga arestimajas viibitud päeva eest. Vastustaja esitab kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 1) Arestimaja on mõeldud isikute ajutiseks kinnipidamiseks ega ole määratletav iseseisva kinnipidamiskohana. 2) Kaebaja väide kambris putukate olemasolu kohta on kummutatav sellega, et Pärnu arestimaja desinfitseeritakse perioodiliselt ning 2019. aastal tehti seda üheksal korral. Pärnu arestimaja juhi ettekandest nähtuvalt toimus arestimaja tiiva desinfektsioon regulaarsete vahedega kogu kalendriaasta vältel. Voodipesu vahetatakse kord nädalas, mis on kooskõlas siseministri 27.09.2011. a määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASKE) § 26 lg 2 nõuetega. 3) Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et kambris puudus õhutusvõimalus. Vajalik õhuringlus oli tagatud sundventilatsiooni kaudu. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et kinnipeetu peaks saama ise kambrit oma eelistuste kohaselt ventileerida. 4) Õigusaktidest ei tulene konkreetseid arvulisi näitajaid arestimaja kambri valgustusele. Arestimaja akent ei saa võrrelda tavapärase eluruumi aknaga, kuivõrd arestimaja on eriotstarbeline ehitis. Kambris olnud loomulik valgus kombinatsioonis kunstliku valgustusega oli elutegevuseks piisav, nagu nõuab vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1. Kambri aken on klaasplokkidest ja kambri võimalik hämarus on kompenseeritud kunstliku valgusega, mille paigaldamisel on arvestatud elutegevuseks vajaliku normaalse võimsusega. Kaebaja on aktiivselt kasutanud õigust kirjavahetusele ja suhtlusele, mistõttu ei ole tema väited ebapiisavast valgusest kooskõlas tema elukorraldusega Pärnu arestimajas. 5) Põhjendatud ei ole kaebaja etteheited seoses pesemisvõimaluse kasutamise sagedusega ja pesemisvõimaluste vahele jätmisega. Duširuumi kasutamine on fikseeritud arvestusraamatus, mille kohaselt sai kaebaja ennast pesta kord nädalas, nagu ASKE § 26 lg 2 ette näeb. 6) Pärnu arestimajas puudub jalutushoov. Pikemal ajavahemikul, mil kaebaja arestimajas viibis, võis kaebajale värskes õhus jalutamise võimaluse puudumine põhjustada teatud ebamugavusi, kuid need ei ületanud inimõiguste rikkumise lävendit. Teine, kaheksapäevane ajavahemik on liialt lühike, et selle jooksul oleks saanud kaebajal tekkida piiratud liikumisvõimalusest selliseid füüsilisi või psüühilisi vaevusi, mis õigustaksid nõude esitamist. Lisaks jäi kahe perioodi vahele ligi kaks kuud, mis on piisav aeg Pärnu arestimaja kinnipidamistingimustest taastumiseks. Õiguskantsler on leidnud, et Pärnu arestimaja kinnipidamistingimusi võib lugeda rahuldavateks, kui neis ei viibita järjest kauem kui 30 päeva. 7) Kui kohus leiab, et rikkumise intensiivsusaste ei ole suur, piisab kaebuse rahuldamiseks PPA poolt kaebajale ASKE § 31 lg-s 2 ette nähtud õiguse tagamata jätmise õigusvastasuse tuvastamisest. Silmas pidades kaebaja Pärnu arestimajas viibimise perioodi; seda, et ta ei pidanud kõikidel päevadel viibima kogu päeva ulatuses kambris; tema muud õigused olid tagatud; puudub info, et värskes õhus viibimise mittevõimaldamine pärssis mingil moel kaebaja aktiivsust; asjaolu, et kaebus on esitatud ca aasta pärast arestimajast lahkumist; ning kaebaja õiguste riive iseloomu, ei põhjustanud kinnipidamine Pärnu arestimajas kaebajale ülemääraseid kannatusi. Seetõttu ei ole tõendatud kaebajale sellise mittevaralise kahju tekkimine alanduse ja hingeliste kannatuste tõttu, mis vajaks tingimata rahalist hüvitamist. Äärmisel juhul võiks tulla kõne alla hüvitise väljamõistmise kaalumine pikema arestimajas veedetud ajavahemiku eest.
3-20-1295
KOHTU SEISUKOHT
9.Kaebaja palub mõista talle PPA-lt kohtu äranägemisel välja hüvitise mittevaralise kahju eest, mis tekkis kaebajale 2019. aastal Pärnu arestimajas väidetavalt ebainimlikes tingimustes viibimisega. Kaebaja on 28.07.2020 esitanud PPA-le ka kaebusest eraldiseisva kahjunõude, mille PPA jättis 28.08.2020. a otsusega rahuldamata. Arvestades seda, et kaebus praeguses asjas on esitatud enne kahjunõude esitamist PPA-le ning kaebaja ei ole kohtule esitatud avaldustes 28.07.2020. a kahjunõudele ega selles täiendavalt toodud asjaoludele viidanud, lähtub kohus kaebuse lahendamisel üksnes nendest asjaoludest, millele on viidatud kaebuses. PPA kinnitusel viibis kaebaja Pärnu arestimajas kahel perioodil: esmalt alates 20.06.2019 kuni 12.07.2019 (23 päeva) vahistatuna ning seejärel alates 06.09.2019 kuni 13.09.2019 (8 päeva) kohtualusena. Kuigi kaebuses viidatud arestimajas viibimise perioodid erinevad PPA poolt välja toodust, puudub kohtul alus kahelda PPA esitatud andmete õigsuses. Kohus on täpsustanud kinnipidamise perioode kaebuse menetlusse võtmise määruses ning kaebaja ei ole kohtumenetluses nende andmete õigsuse osas vastuväiteid esitanud.
10.Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral.
11.Kohus mõistab kaebajat selliselt, et tema hinnangul on Pärnu arestimaja tingimustega alandatud tema inimväärikust. Sellele, et kaebajal oleks seoses arestimajas viibimisega tekkinud mingeid tervisehäireid, ei ole kaebaja viidanud.
12.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma praktikas rõhutanud riigi kohustust tagada, et isiku vahi all pidamise tingimused austaksid inimväärikust ning et selle meetme rakendamise viis ei põhjustaks isikule kannatusi ega raskusi määral, mis ületaks kinnipidamisega paratamatult kaasneva kannatuse määra (vt EIK 02.07.2009. a otsus asjas Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, p 40). Seega tuleb pidada inimväärikust alandavaks selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 21.04.2010. a otsus nr 3-3-1-14-10, p 9; samuti 15.03.2010. a otsus nr 3-3-1-93-09, p 11).
13.Kaebuse kohaselt seisnes Pärnu arestimajas valitsenud tingimuste õigusvastasus ning inimõigusi rikkuv iseloom järgmises: 1) kambrites olid putukad; 2) kambrites oli umbne ja seal puudus ventilatsioon; 3) kambrites puudus looduslik valgus; 4) kaebaja sai kasutada dušši ainult üks kord nädalas ja sedagi mitte igal nädalal; 5) kaebaja ei saanud käia värskes õhus jalutamas.
14.VangS § 156 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse isiku kinnipidamisele arestimajas sama seaduse sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta (ennekõike VangS 4. ja 5. ptk). Vastavalt VangS § 41 lg-le 1 tuleb vahistatut kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega. Arestimajas isikute kinnipidamise
3-20-1295 tingimusi täpsustab VangS § 156 lg 5 alusel siseministri 27.09.2011. a määrusega nr 21 kehtestatud ASKE.
15.Vastavalt ASKE § 31 lg-le 2 võimaldatakse vahistatul tema soovil viibida vähemalt üks tund päevas valve all värskes õhus. Sarnase sisuga on VangS § 93 lg 5. PPA ei ole kohtumenetluses vaielnud vastu kaebaja väitele, et Pärnu arestimajas puudus kaebajal värskes õhus jalutamise võimalus. Seega ei ole kaebajale olnud tagatud ASKE § 31 lg-s 2 ja VangS § 93 lg-s 5 sätestatud õigus ning selles osas tuleb pidada kaebaja kinnipidamistingimusi õigusvastaseks.
16.Kohtule esitatu pinnalt ei ole aga võimalik tuvastada kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasust seoses kaebaja väidetega arestimajas valitsenud antisanitaarsest olukorrast (mis väljendus ennekõike seal erinevate putukate olemasolus), ventilatsiooni ja loodusliku valguse puudumisest ning duši piisava sagedusega kasutamise võimaldamata jätmisest.
17.Kohus mõistab kaebaja viidet kambris putukate olemasolule selliselt, et kaebaja on pidanud silmas putukaid, kelle esinemist eluruumides ei saa pidada tavapäraseks (nt täid, kirbud, lutikad). PPA on kaebusele esitatud vastuses märkinud, et 2019. aastal desinfitseeriti Pärnu arestimaja üheksal korral. Desinfitseerimise täpsed ajad on toodud Pärnu arestimaja juhi 26.10.2020. a ettekandes (dtl 77–78) ning ettekandes toodu kohaselt on kaheksal korral üheksast olnud tegemist rutiinse kontrolliga. Selline rutiinne kontroll toimus enne kaebaja esimest korda arestimajas viibimist 04.06.2019 ning enne kaebaja teist korda arestimajas viibimist 16.08.2019. Ajal, mil kaebaja arestimajas viibis, desinfektsioone ei teostatud. Seda, et 2019. aastal oleks kambritest avastatud täisid, arestimaja juhile ei meenunud (küll meenus talle, et hoone teises tiivas asuvatest kainestuskambritest avastati kirbud). Vastavalt ASKE § 26 lg-le 4 tehakse arestimajas kambri ning teiste ruumide desinfektsiooni töid vajaduse ilmnemisel. Ka arestimaja juht on kinnitanud, et juhul, kui arestimajast täid avastatakse, tellitakse spetsiaalne puhastaja, kes kambri desinfitseerib. Kohus peab eluliselt usutavaks, et kui kaebaja oleks tegelikkuses arestimaja kambrist seal viibimise ajal teda häirivaid putukaid avastanud, oleks ta sellest arestimaja töötajaid teavitanud. Kohtul sellekohased andmed aga puuduvad. Arvestades veel seda, et PPA kinnitusel vahetati arestimajas voodipesu kord nädalas (mis on kooskõlas ASKE § 26 lg-ga 2) ning 2019. aasta alguses teostati Pärnu arestimajas remont (PPA 28.08.2020. a otsuse p 12), ei ole kohtul alust lugeda tuvastatuks, et kaebaja elamistingimusi oleks halvendanud kambri antisanitaarne olukord, mis väljendus seal erinevate putukate olemasolus.
18.Tulenevalt VangS § 45 lg-st 1 ja § 90 lg-st 4 peab vahistatu kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. PPA selgituste järgi oli Pärnu arestimaja kambrites vajalik õhuringlus tagatud sundventilatsiooni kaudu. Veel on PPA oma 28.08.2020. a otsuses märkinud, et õhuvahetuse süsteemi korrastatakse regulaarselt ning ventilatsioonifiltreid puhastatakse tihti. Kambris ventilatsiooniavade olemasolu on nähtav ka kohtule esitatud fotodelt (dtl 82–86). VangS § 45 lg-st 1 ega muudest õigusaktidest ei tulene, et arestimaja kambris peaks olema lisaks sundventilatsioonile tagatud täiendav õhutusvõimalus. Kohtul puudub vastustaja esitatud väidete ja tõendite pinnalt alus arvata ka seda, et arestimaja kambrites ei oleks olnud kindlustatud ruumi piisav valgustatus. Kuigi kaebajaga tuleb nõustuda, et kambri klaasplokkidest aknad ei lase loomulikku valgust läbi täiel määral, on fotodelt nähtuvaga tõendatud kambris ka kunstliku valgustuse olemasolu. Arvestades muu hulgas seda,
3-20-1295 kaebaja ei ole valgustatuse ebapiisavust ega sellega talle kaasnenud tagajärgi täpsemalt avanud, võib tõenditest nähtuval määral loomuliku ja kunstliku valguse koosmõju pidada VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele vastavaks.
19.Kaebaja väidab, et ta sai arestimajas pesta üks kord nädalas ning ka siis ei võimaldatud talle pesemist igal korral. Arestimajas duši kasutamist käsitleb ASKE § 26 lg 2, millest tulenevalt võimaldatakse kinnipeetule duši kasutamist sagedamini kui üks kord nädalas vaid põhjendatud juhul. Pärnu arestimaja juht on 26.10.2020. a ettekandes selgitanud, et kinnipeetul võimaldatakse arestimajas kasutada dušši kord nädalas ca 15 minutit ning soovi korral ja võimalusel (sõltuvalt arestimaja hetke töökoormusest) on võimaldatud duši all käia ka paar korda nädalas. Arestimaja arvestusraamatu väljavõttest (dtl 80–81) nähtub, et kaebaja on arestimajas viibimise ajal (20.06.–12.07.2019 ja 06.09.–13.09.2019) saanud kasutada dušši 25.06.2019, 01.07.2019, 08.07.2019, 06.09.2019 ja 11.09.2019. Seega on kaebaja saanud esimese, 23-päevase arestimajas viibimise perioodi kestel dušši kasutada kolmel korral (6., 12. ja 19. päeval) ning teise, 8-päevase perioodi kestel kahel korral (1. ja 6. päeval). Eeltoodu kinnitab, et kaebajale arestimajas võimaldatud dušikordade vahele ei jäänud üle 6 päeva. Selle kohta, et kaebaja oleks taotlenud talle duši kasutamise võimaldamist tihemini, andmed puuduvad. PPA kinnitusel olid kõikides arestimaja kambrites olemas ka pesukausid, mida kinnipeetud said koos kambrisse antud sooja veega samuti enda pesemiseks kasutada.
20.Eeltoodust tuleneb kokkuvõtlikult, et kaebaja kinnipidamistingimusi saab pidada õigusvastaseks üksnes seoses sellega, et arestimajas puudus jalutushoov ja sellest tulenevalt võimalus viibida igapäevaselt värskes õhus. Tegemist on olulise kaaluga õigusega, mis aitab olulisel määral kaasa isiku vaimsele ja füüsilisele heaolule (vrd nt Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2019. a otsus nr 3-16-231, p 17; Tartu Ringkonnakohtu 23.03.2012. a otsus nr 3-10-2676, p 20).
21.Antud juhul viibis kaebaja arestimajas esmalt 23 päeva ja siis 8 päeva, nii et nende perioodide vahele jäi 55 päeva, s.o enam kui 1,5 kuud. Kohtu hinnangul on nendel perioodidel värskes õhus jalutuskäikudel käimise võimaluse puudumisel kaebaja inimväärikust alandav iseloom ning sellest tingitud kahju on hüvitatav RVastS § 9 lg 1 alusel. Kuigi 8-päevase ajavahemiku jooksul igapäevaselt värskes õhus viibimise võimatus ei pruugi veel ületada inimõiguste rikkumise lävendit, siis 23 päeva ehk 3 nädalat ja 2 päeva kestval ajavahemikul samas olukorras viibimist tuleb pidada selliseks, mille kestel isikule füüsiliste või psüühiliste vaevuste tekkimine on usutav. Kohus ei pea praegusel juhul põhjendatuks jätta 8-päevast ajavahemikku kaebajale kahju tekitamise perioodist täielikult välja ning leiab, et selle perioodi lühiajalisusega on võimalik kahju hüvitamisel arvestada.
22.Vastustaja õigusvastane tegevusetus ehk kaebajale värskes õhus jalutamiskäikude võimaldamata jätmine ja kaebajal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses.
23.RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu õigusvastane tegevus oli süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse § 104 lg 2 järgi hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Kohtupraktikas tulenevalt piisab ka organisatsioonilisest süüst ehk arvesse tuleb võtta süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17.06.2021. a otsus nr 3-19-1416, p 27 ja seal viidatud praktika). Pärnu arestimajas vahistatud isikutele värskes õhus jalutamiseks mõeldud ala puudumist tuleb seega pidada vastustaja tahtlikuks tegevuseks.
24.Kohtu hinnangul tuleb kaebajale põhjustatud kahju hüvitada rahas. Kaebaja on jätnud hüvitise suuruse kaebuses märkimata ja taotlenud õiglast hüvitist kohtu äranägemisel (HKMS § 38 lg 2 teine lause). Kohus hindab mittevaralise kahju eest väljamõistetava hüvitise suurust kaalutlusõiguse alusel.
3-20-1295 Kohtupraktikas on peetud näiteks olukorras, kus isik viibis ilma värskes õhus jalutamise võimaluseta Pärnu arestimajas kahel eraldiseisval perioodil esmalt 47 päeva ja siis 68 päeva, nii et nende perioodide vahele jäi u 1 aasta ja 4 kuud, kohaseks kahjuhüvitiseks 1000 eurot (vt Riigikohtu 19.06.2020. a otsus nr 3-18-562, p 12). Arvestades seega kohtupraktikas välja kujunenud põhimõtteid sarnases olukorras hüvitiste väljamõistmisel; kaebaja arestimajas viibimise perioodide kestust, kahju suurenemist ajas ning kõnealuste perioodide vahelist aega; seda, et nende perioodide kestel oli kaebajal siiski võimalus erinevatel põhjustel, nt tema etapeerimise ajal, liikuda lühiajaliselt väljaspool kambrit ja värskes õhus (vt PPA 28.08.2020. a otsuse p 10); samuti Eesti elatustaset, on põhjendatud mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja hüvitis 60 eurot.
25.Eelnevalt toodud põhjendustest lähtuvalt rahuldab kohus kaebuse ning mõistab PPA-lt kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju eest kaebaja kasuks välja rahalise hüvitise 60 eurot.
26.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 neljas lause). HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta. Pooled ei ole kohtule menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud. Kohus vabastas 16.10.2020. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel 250 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest. Arvestades, et vastustajaks on Eesti Vabariigi valitsusasutus, jääb see menetluskulu HKMS § 118 lg 2 alusel tervikuna Eesti Vabariigi kanda. Poolte võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.