Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel 16.03.2023, Tartu 3-22-195 K.M. kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 22.04.2022. a otsus K.M. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja K.M. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada K.M.le apellatsioonkaebuse lisad ja 29.05.2022. a seisukoha lisad.
2.Jätta K.M. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.04.2022. a otsuse resolutsiooni p-d 2 kuni 5 muutmata.
3.Jätta K.M. poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 30 eurot) tema enda kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses K.M. nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 17.04.2023 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
K.M. esitas 11.11.2021 Tartu Vanglale taotluse (nr 1-13/351-1), milles ta nõudis tervise kahjustamise eest hüvitist summas 3000 eurot, sest ta paigutati kambrisse koos COVID-19 testist keeldunud kinnipeetavaga. K.M. täpsustas 13.12.2021. a puuduste kõrvaldamise avalduses (nr 1-13/351-3) nõuet, märkides, et 10.11.2021 paigutati ta kambrisse nr 2135 koos kinnipeetavaga, kes oli keeldunud testist; 09.11.2021 lõpetati tema liikumine psühholoogi juurde, arvuti kasutamine jne; 11.11.2021 paigutati ta kambrisse nr 3103, mis oli desinfitseerimata. Sellega tekitati talle suur stress, seati ohtu tema tervis ning teotati tema au ja
head nime. K.M.l tuvastati 20.11.2021 COVID-19 viirusesse nakatumine. Vangla tegevuse tulemusena on tema tervis halvenenud.
2.K.M. esitas 16.11.2021 taotluse (nr 1-13/358-1), milles ta nõudis kahju hüvitamist seoses sellega, et teda hoiti 09.-12.11.2021 alusetult isolatsioonis ja keelati sellega jalutuskäigud (200 eurot), grupitegevused, psühholoogi vastuvõtud ja õigus lugeda ajalehte Postimees (1000 eurot) ning seati tervis ohtu (5000 eurot), kuna teda taheti teadlikult COVID-19 viirusesse nakatada, kui paigutati kambrisse testimata kinnipeetav.
3.K.M. esitas 22.11.2021 taotluse (nr 1-13/365-1), milles ta nõudis COVID-19 viirusesse nakatamise eest hüvitist 10 000 eurot. Lisaks selgitas, et alates 10.11.2021 üritab vangla teda nakatada. Ta paigutati 11.11.2021 desinfitseerimata kambrisse nr 3103, kus olid eelnevalt viibinud COVID-19 haiguskahtlusega kinnipeetavad ning 15.11.2021 paigutati kambrisse nr 2077, kus viibis vaktsineerimata kinnipeetav.
4.Tartu Vangla jättis 21.01.2022. a otsusega (nr 1-13/351-4, 1-13/358-2, 1-13/365-2) K.M. kahju hüvitamise taotlused rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Kuna K.M. ei keeldunud 08.11.2021 testimisest, paigutati ta 09.-11.11.2021 isolatsiooni õigusliku aluseta. Selleni viis vajaliku hoole järgimata jätmine andmete kontrollimisel. Isolatsiooniosakonna meetmete kohaldamisel ei jäänud K.M. ilma osakonnas liikumiseks ettenähtud võimalusest. Ta jäi 3-l päeval ilma õigusest viibida jalutuskäigul värskes õhus. Ei ole usutav, et see võiks põhjustada kannatusi, mis oleksid käsitletavad väärikuse alandamisena. Vangla vabandas. 2) K.M. viibis 08.11.-15.12.2021 vastuvõtuosakonnas ja talle ei olnud ette nähtud kambriväliseid tegevusi, mille mittevõimaldamist saaks pidada õigusvastaseks. Kinnitust ei leidnud vangla õigusvastane tegevus psühholoogi vastuvõtust ilmajätmisel. Vangla tellitud ajalehe Postimees lugemisvõimaluse puudumine 3 päeva vältel ei saa rikkuda isiku õigusi, kuna päevakajaliste uudistega sai ta kursis olla isikliku ajalehe kaudu. 3) Ebaõige teabe tõttu paigutati 10.11.2021 K.M.ga samasse kambrisse nr 2135 kinnipeetav, kes keeldus 08.11.2021 COVID-19 testist. Vangla vabandas. 4) Enne K.M. kambrisse nr 3103 paigutamist seda ei desinfitseeritud. Teada ei ole, et 11.11.2021 oleks kambris viibinud COVID-19 nakkusohtlikud kinnipeetavad. 5) Vaktsineerimata kinnipeetavaga samasse kambrisse nr 2077 paigutamine oli töökorralduslikult lubamatu. Vangla vabandas. 6) 2021. a novembris oli vanglas tõsine viiruse levik nii ametnike kui kinnipeetavate hulgas. Ei ole võimalik luua tõsikindlat seost testist keeldunud kinnipeetava ega vaktsineerimata kinnipeetava K.M.ga samasse kambrisse paigutamise ja tema haigestumise vahel.
5.K.M. esitas 25.01.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 06.02., 15.03., 22.03., 03.04. ja 10.04.2022 täiendavad seisukohad. Kaebaja palus mõista Tartu Vanglalt välja hüvitisena väärikuse alandamise eest 1000 eurot ja tervisekahju tekitamise eest 14 000 eurot. Kaebaja märkis kaebuses, et ta loobub hüvitamistaotluses esitatud nõude osast, mis puudutas kambriväliseid tegevusi, psühholoogi vastuvõtte, 3-l päeval jalutamist ja ajalehte Postimees. K.M. täpsustas 06.02.2022. a seisukohas, et 3-l päeval jalutamise mittevõimaldamine on isolatsiooniga kaasnev. Kaebaja põhjendused: 1) Vangla ei täida kohustust kaitsta kinnipeetavate tervist – läbiotsimist teostatakse desinfitseerimata kinnastega; rahvarohketes kohtades läbiotsimisel nõutakse kaitsemaski eemaldamist; lähikontaktsed valvurid ei jää eneseisolatsiooni; osakondadest korjati ära desinfitseerimisvahendid; kambreid ei desinfitseerita; mask on kohustuslik vaid osades üksustes; IV üksuse kinnipeetavad liiguvad samast uksest arestimajas ja kainestusmajas
viibivate isikutega; sektorite vahel tehakse põhjendamatuid ümberpaigutamisi; vaktsineeritud ja vaktsineerimata kinnipeetavaid paigutatakse läbisegi. 2) Kaebajat hoiti õigusvastaselt isolatsioonis 09.-11.11.2021 kambris nr 2135 koos testist keeldunud kinnipeetavaga ja 11.-15.11.2021 hoiti kambris nr 3013, mis oli desinfitseerimata. 15.11.2021 kambrisse nr 2077 paigutamine koos vaktsineerimata kinnipeetavaga oli õigusvastane. Vangla süülise tegevuse tõttu jäi kaebaja ilma jalutuskäikudest värskes õhus ja nakatus COVID-19 viirusesse. Vangla vabandused ei ole piisavad, et hüvitada kaebajale põhjustatud hingelist valu, hirmu ja kannatusi. Kaebajal on tekkinud seoses COVID-19 läbipõdemisega erinevad kaebused ja terviserikked. Kaebaja ei ole pääsenud kirurgi ega ortopeedi juurde. Psühhiaatriliste andmete kasutamine ei ole lubatud ja delikaatseid isikuandmeid avalikustades on rikutud psühhiaatrilise abi seadust.
6.Tartu Halduskohus jättis 22.04.2022. a otsusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata nõude osas hüvitada kahju, mis on põhjustatud kaebuses kirjeldatud erinevate tegevustega (kohtuotsuse põhjendava osa p 7.2), millega vangla väidetavalt rikkus COVID-19 viiruse leviku tõkestamise abinõusid (resolutsiooni p 1); rahuldas kaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks järgmise vangla tegevuse (resolutsiooni p 2): K.M. suhtes isolatsioonimeetmete kohaldamine 09.-11.11.2021 (resolutsiooni p 2.1); K.M. paigutamine kambrisse nr 2135 koos testimisest keeldunud kinnipeetavaga 10.11.2021 (resolutsiooni p 2.2); K.M. paigutamine kambrisse nr 2077 koos vaktsineerimata kinnipeetavaga 15.11.2021 (resolutsiooni p 2.3); jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3); mõistis Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10 eurot (resolutsiooni p 4) ja jättis ülejäänud osas menetluskulud poolte enda kanda (resolutsiooni p 5); kuulutas menetluse kinniseks kaebaja terviseseisundit kajastavate tõendite osas (tl 21, 65, 53-58p) (resolutsiooni p 7). Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja viibis alates 08.11.2021 süüdimõistetuna vastuvõtuosakonna režiimil. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 8 lg 4 kohaselt ei ole vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval õigust liikuda väljaspool kambrit osakonna piires kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Kaebajale ei olnud ette nähtud psühholoogi vastuvõtte ega grupitegevusi, millest ta oleks õigusvastase isolatsioonirežiimi kohaldamise tõttu ilma jäänud ja kahju kannatanud. Ilmajäämine võimalusest viibida värskes õhus oli õigusvastane. Jalutuskäikude mittevõimaldamine piirdus 3 päevaga, mistõttu ei saa õigusvastast kohtlemist pidada kuigi intensiivseks ja selle tulemusena tekkinud kahju ulatuslikuks. Kaebajal sai lugeda enda tellitud ajalehte. Õigusvastaseks ei saa pidada, kui vangla tellitavat päevalehte sai ta lugeda mõningase ajalise viivitusega. Isolatsiooni õigusvastane kohaldamine ja sellega kaasnenud ebamugavused, eriti arvestades ajalist kestust, ei kujutanud endast eriti intensiivset riivet. 2) Olles teadlik alusetust paigutamisest testimisest keeldunud kinnipeetavaga samasse kambrisse, võis kaebaja taluda hirmu või ärevust, sest selline paigutamine võib luua tema kui testimisega nõustunud kinnipeetava nakatumiseks võimaluse. Samas tuleb oluliseks pidada kambris viibimise lühiajalisust. Kaebaja viibis testimisest keeldunud kinnipeetavaga samas kambris kuni järgmise päevani 11.11.2021 (tl 52-52p). Tõendatud ei ole kaebaja nakatumine 10.-11.11.2021 toimunud kontakti tõttu ning hirmu- või ärevustunne testimata kinnipeetavaga samas kambris olekust ei olnud pikaajaline. 3) Usutav on kaebaja väide, et õigusvastane paigutamine kambrisse nr 2077 koos vaktsineerimata kinnipeetavaga võis põhjustada ärevust ja hirmu nakatumisohu ees. Kaebaja COVID-19 positiivne testitulemus ilmnes 19.11.2021 (tl 53). Ka andis positiivse testitulemuse kaebajaga samas kambris viibinud vaktsineerimata kinnipeetav (tl 16). Vaktsineeritud ja vaktsineerimata kinnipeetava ühte kambrisse paigutamist ei saanud viiruse intensiivset levikut arvestades pidada õiguspäraseks. Samas ei ole ilmnenud põhjuslikku seost vastustaja õigusvastase käitumise ja tagajärje (kaebaja nakatumine) vahel. Üksnes asjaolust, et kaebaja paigutati 15.11.2021 samasse kambrisse vaktsineerimata kinnipeetavaga ja mõlematel tuvastati
19.11.2021 nakatumine COVID-19 haigust tekitava viirusega, ei saa järeldada, et nakatumise tingis just konkreetne paigutamine. 08.11.2021 hommiku seisuga oli vanglas haigestunud 82 kinnipeetavat ja 16 ametnikku ning 09.11.-04.12.2021 lisandus 240 uut kinnitatud nakatumisjuhtu kinnipeetavate seas ja 30 juhtu ametnike seas (tl 84-85). 2021. a novembris viiruse omikron-tüve iseloomustas väga kiire ja ulatuslikult levik, mistõttu ei pruukinud kehtestatud abinõude järgimine nakatumist täielikult ära hoida. Arvestades viiruse laialdast levikut, s.h vangla sees, võis kaebaja nakatuda ka kokkupuutest muude isikutega. Seejuures tuleb oluliseks pidada, et viiruse omikron-tüvele (s.h korduvnakatumiste puhul) on iseloomulik haigussümptomite vähene esinemine või üldse puudumine, mis muudab konkreetse nakkusallika kindlakstegemise eriti keerukaks. 4) Olukorras, kus kambris nr 3103 ei olnud eelnevalt viibinud isikuid, kes võinuks viirust kanda või levitada, ei olnud vastustajal kehtivatest õigusnormidest tulenevat desinfitseerimiskohustust ja vangla käitumine ei saanud viia kaebaja nakatumisele. 5) Tõendatud ei ole vastustaja pahatahtlik käitumine ega teadlik tegevus kaebaja COVID-19 haigusesse nakatamisel. Tõendatav ei ole, et eelnevalt kirjeldatud hooletus vastustaja tegevuses oleks kaasa toonud kaebaja haigestumise COVID-19 haigusesse. Tuvastatud on vastustaja tegevuse osaline õigusvastasus, kuid kaebajale ei mõisteta välja rahalist hüvitist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.K.M. esitas 17.05.2022 apellatsioonkaebuse ja 29.05.2022 täiendava seisukoha. Kaebaja leiab, et talle tuleb maksta hüvitist väärikuse alandamise eest 1000 eurot ja tervise kahjustamise eest 14 000 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kaebaja nakatati COVID-19 delta-tüvesse tahtlikult ja lohakusest. Novembris levis vanglas delta-tüvi, kuigi kohtu väitel oli tegemist omikron-tüvega. Kaebaja ei puutunud 09.-19.11.2021 kokku ühegi isikuga peale valvurite ja kambrikaaslaste kambrites nr 2135, 3013 ja 2077. Kaebajat ümber paigutades viidi ta tahtlikult kokku nakkusallikatega. Kohtuotsuses ei ole ümberpaigutamise põhjuseid suudetud välja selgitada, seega on otsus puudulik. COVID-19 läbipõdemise tõttu on kaebaja tervis halvenenud oluliselt (probleemid põlveliigestega, kõhuga, roojamisega). Kõige enam on mõjutatud kaebaja vaimset tervist. Alates detsembrist ootab kaebaja kirurgi ja ortopeedi vastuvõttu. 2) Kohus jättis kaebuse tervisele tekitatud kahju osas läbi vaatamata, keskendudes ainult väärikuse alandamist puudutavale osale. Alati ei ole õigusvastasuse tuvastamiseks vajalik teha kindlaks, kas isikule on vangla toimingu tagajärjel tervisekahjustus tekkinud. Õigusvastane võib olla vangla tegevus, mis põhjustab olulise ohu kinnipeetava tervisele (26.10.2000, p-d 92-94, Kudła vs Poola; 17.09.2009, p-d 57-59, Enea vs Itaalia). Silmas tuleb pidada, et vangla mittenõuetekohased tingimused võivad eraldivõetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral (10.09.2009, 3-3-1-24-09). Mittevaralise kahju väljamõistmiseks võib võlaõigusseaduse § 134 lg 2 järgi anda aluse ka ainuüksi haigusesse nakatumine, ilma et sellega kaasneksid vahetud muudatused või kahjustused isiku organismis või otsene valu (RK 10.05.2017, 3-2-1-37-17). Hüvitise suuruse puhul tuleb arvestada Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendite mõjuga. 3) Kohtuotsus on desinfitseerimiskohustuse osas tehtud faktide kontrollita. Vastustaja väide kohustuse puudumisest on vale. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 15.03.2020. a juhiste p 6.4 käsitleb desinfitseerimist. Sama kinnitavad Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) 20.03.2020(13) p 7 põhimõtted ning piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) 25.03.2020 p 9.13 soovitused. Õiguskantsler märkis 06.04.2020. a kirjas, et tagada tuleb ruumide (s.h jalutusbokside) regulaarne desinfitseerimine. Vangla jätkab kokkuhoiu eesmärgil mittedesinfitseerimist.
4) Jalutamise mittevõimaldamine värskes õhus on üks põhjustest mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise väljamõistmiseks. Tartu Halduskohtu praktika toetab seda. 5) Rikutud on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) §-de 46, 461 ja 466 kohustusi. Ka on rikutud avaliku teabe seadust (AvTS) ja isikuandmete kaitse seadust (IKS), avalikustades kaebaja delikaatseid isikuandmeid ja välja on toodud vestlused psühhiaatriga alates 05.03.2021, mis ei puutu teemasse ja mõjutavad kohut.
8.Tartu Vangla palub 21.06.2022. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.04.2022. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: 1) Määravat tähendust ei oma, kas novembris 2021. a levis delta- või omikroni-tüvi. Kahju hüvitamise eeldused täidetud ei ole. Vangla õigusvastast ja süülist tegevust ei saa järeldada üksnes sellest, et kaebaja võis saada nakkuse ametnikult. Teadliku ja pahatahtliku nakatumise järeldamiseks tuleks tuvastada, et ametnik, teades enda haigestumisest, viibis kaebaja läheduses sedavõrd pikka aega, et viirus jõuaks edasi kanduda. Selliseid asjaolusid vanglale teada ei ole. Tõendatuks ei saa pidada kaebaja väiteid, et tema tervis on haiguse läbipõdemise järgselt halvenenud ja et halvenemine on tingitud just haiguse läbipõdemisest. Seetõttu ei ole põhjusliku seose olemasolu tõendatud ja kaebaja selgitused on paljasõnalised. 2) Ühtegi paigutust ei tehtud eesmärgiga paigutada kaebaja kokku COVID-19 haigestunuga. Kaebaja nõude aluseks ei olnud liialt sage ümberpaigutamine. 3) Kaebaja viitab tema delikaatsete isikuandmete avaldamisega seonduvale. Kohtumenetluses toimunu ei ole seotud tema hüvitamisnõude aluseks olevate asjaoludega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
10.Kaebaja vaidlustab Tartu Halduskohtu 22.04.2022. a otsust resolutsiooni p-de 2 kuni 5 osas. Vastustaja ei ole halduskohtu otsust apellatsiooniastmes vaidlustanud. Halduskohus asus otsuses kokkuvõttes seisukohale, et õigusvastane on olnud vastustaja tegevus järgnevalt nimetatud osas: kaebaja suhtes isolatsioonimeetmete kohaldamine ajavahemikus 09.-11.11.2021; kaebaja paigutamine kambrisse nr 2135 koos testimisest keeldunud kinnipeetavaga 11.11.2021 ning kaebaja paigutamine kambrisse nr 2077 koos vaktsineerimata kinnipeetavaga 15.11.2021. Halduskohus möönis, et kirjeldatud õigusvastase tegevusega võis kaasneda mõningane väärikuse alandamisest tingitud kahju (otsuse p-d 9.1.4, 9.2 ja 9.3.2), kuid pidas selle hüvitamiseks piisavaks õigusvastasuse tuvastamist kohtuotsuse resolutsioonis (HKMS § 41 lg 5). Halduskohus arvestas seejuures, et vastustaja on kohtueelses menetluses eelnimetatud tegevuste õigusvastasust tunnistanud ja kaebaja ees vabandanud. Lisaks jõudis halduskohus järeldusele, et vastustaja tegevuse ja kaebaja COVID-19 viirusesse haigestumise vahel ei ole tuvastatav põhjuslik seos, mistõttu ei saanud kaebajale tekkida tervisekahju, mille hüvitamist kaebaja taotles. Halduskohus ei pidanud põhjendatuks kaebust ka osas, mis puudutas väidetavalt tahtlikku nakatamist COVID-19 viirusega ja kambri nr 3103 desinfitseerimata jätmist. Seega halduskohus rahuldas kohtuotsuse resolutsiooni p-i 2 ja alap-de 2.1-2.3 kohaselt kaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks vastustaja tegevuse osaliselt, kuid selles osas ei mõistnud kaebajale välja rahalist hüvitist ning jättis resolutsiooni p-i 3 kohaselt ülejäänud osas kaebuse rahuldamata.
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes ei korda neid. Halduskohtu põhjendustest nähtuvalt hindas kohus nii kaebaja kui ka vastustaja seisukohti ja asjas esitatud tõendeid igakülgselt, objektiivselt ning nende kogumis ja vastastikuses seoses. Ühtki asjakohast kaebaja väidet ega esitatud tõendit ei ole jäetud tähelepanuta. Kaebaja väited ringkonnakohtule on mõneti samad, millele halduskohus on
vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule selgitab ringkonnakohus järgmist.
12.Kaebaja heidab ette, et halduskohtu väitel oli tegemist COVID-19 viiruse omikron-tüvega, kuid kaebaja väitel nakatati ta delta-tüvesse. Halduskohus nimetab otsuse p-des 9.3.3 ja 9.3.4 COVID-19 viiruse omikron-tüve. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kaebaja nakatus COVID-19 viirusesse (tl 21), kuid täpsemad andmed viiruse tüve kohta asjas puuduvad. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja kahju hüvitamise nõude lahendamise seisukohast mingit määravat tähtsust, kumb viiruse tüvi kaebajal oli. Seega ei anna kaebaja etteheide alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.
13.Kaebaja väitel jättis halduskohus kaebuse tervisele tekitatud kahju osas läbi vaatamata, keskendudes ainult väärikuse alandamist puudutavale osale. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Halduskohus on otsuse p-des 11 (viidatakse ka otsuses toodud eelnevale analüüsile) ja 13 asjakohased põhjendused esitanud, leides kokkuvõttes, et tervisekahju, mille hüvitamist kaebaja taotleb, ei saanud talle tekkida. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodust lähtudes tuleb kahju hüvitamise nõude lahendamisel kindlaks teha, kas avalik-õiguslikus suhtes on isiku subjektiivseid õigusi rikutud ja sellega kahju tekitatud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ning kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos ning oluline on ka esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Juhul, kui kasvõi üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Halduskohus asus põhjendatult seisukohale, et vastustaja tegevuse ja kaebaja COVID-19 viirusesse haigestumise vahel ei ole tuvastatav põhjuslik seos. Seega ei ole RVastS § 7 lg-s 1 nimetatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise tingimused täidetud ning halduskohus jättis kaebuse tervisekahju hüvitamise nõudes põhjendatult rahuldamata.
14.Kaebaja väitel on tema tervis COVID-19 läbipõdemise tõttu halvenenud, sest kaebajal on probleemid põlveliigestega. Nähtuvalt haigusjuhtude väljavõtte anamneesist (tl 55p) kurtis kaebaja 01.01.2022 valu alakeha liigestes, kuid selgitas samas, et analoogset asja on tal varem ka esinenud ning ta on osanud öelda, mis ravim teda sel juhul aidanud on. Probleemi roojamisel kurtis kaebaja 14.02.2022 (tl 56), mille anamneesis on märgitud, et esimesed kaebused on tekkinud ca 2 kuud tagasi. Kaebaja 28.01.2022. a diagnoosi kandes (tl 56p) on nimetatud „täpsustamata pärakulõhet“ ning 07.03.2022 kokkuvõttes (tl 56) on märgitud küsimusena, kas seedetrakti kaebused võivad olla seotud rivotril ja gabapentin raviga. Haigusjuhtude väljavõttest (tl 58-58p) nähtuvalt tarbib kaebaja rivotrili alates 30.04.2021 ja gabapentini alates 24.05.2021. Kaebaja lõpetas gabapentini tarbimise 06.08.2021 ja ravim määrati uuesti 21.02.2022. Seega on kaebaja mainitud vaevused ilmnenud juba enne COVID-19 viirusesse haigestumist või seonduvad muude asjaoludega. Ka ei nähtu haigusjuhtude väljavõttest (tl 58-58p) infot, mis toetaks kaebaja väidet, et viiruse läbipõdemine mõjutas tema vaimset tervist. Näiteks 05.01.2022 (tl 58) on kaebaja osas märgitud, et ta on üksi kambris ja eluga rahul.
15.Asjakohane ei ole kaebaja viide Riigikohtu 10.09.2009. a otsusele nr 3-3-1-24-09, kuna selles on antud hinnang kahju hüvitamise nõudele seonduvalt kinnipidamistingimustega kinnipidamisasutuses, mitte seonduvalt tervisekahjuga. Kaebaja viidatud EIK otsustes (26.10.2000. a otsus Kudła vs Poola, p-d 92-94; 17.09.2009. a otsus Enea vs Itaalia, p-d 57-59)
on sedastatud, et haige inimese kinnipidamistingimused peavad tagama selle, et tema tervis on kaitstud. Riigikohus on eeltoodust järeldanud, et oluliste terviseprobleemide käes kannatav kinnipeetav tuleb paigutada karistust kandma tingimustesse, mis ei põhjusta tema terviseprobleemide õigusvastast süvenemist. (RKHKo 05.12.2012, 3-3-1-57-12, p 11). Seega käsitlesid kaebaja viidatud EIK lahendid haige inimese kinnipidamistingimuste nõuetele vastavuse küsimust. Käesolev kaebus ei seondu kinnipidamistingimustega haigestumise ajal.
16.Kaebaja arvates on vale vastustaja väide desinfitseerimiskohustuse puudumisest. Halduskohtule esitatud 25.03.2022. a selgituse (tl 84-85) kohaselt haigustunnustega vangi kamber desinfitseeritakse pärast vangi teise kambrisse paigutamist ning lähikontaktsete, haigustunnustega, haigestunud või testist keeldunud kinnipeetavate kambri ukse kõrvale pannakse COVID-19 ohule viitav silt. Seega ei ole vastustaja eitanud mõnedes olukordades desinfitseerimiskohustuse esinemist. Kaebaja nimetatud desinfitseerimata kambri nr 3103 osas on kohus tuvastanud (halduskohtu otsuse p 10), et kambrit enne kaebaja kambrisse paigutamist ei desinfitseeritud, kuid selles eelnevalt viibinud kinnipeetavad ei olnud COVID-19 nakkusohtlikud, ka puudus uksel COVID-19 ohule viitav silt. Halduskohtu hinnangul on vangla praktika, et kambreid desinfitseeritakse juhul, kui seal viibis COVID-19 haigusesse haigestunud või nakkuskahtlusega kinnipeetav, kooskõlas viiruse leviku tõrje ja nakatumiste vältimise eesmärgiga. Ringkonnakohus nõustub sellega. Kaebaja ei ole ka apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, mille pinnalt saaks asuda eeltoodu osas halduskohtust erinevale seisukohale. Seega leidis halduskohus põhjendatult, et kuna tuvastatud ei ole desinfitseerimist tinginud asjaolusid, ei saa kambri desinfitseerimata jätmist õigusvastaseks pidada. Eeltoodut ei väära ka kaebaja viited õiguskantsleri 06.04.2020. a kirjale1 ega selles sisalduvad viited WHO 15.03.2020. a juhisele, CPT 20.03.2020(13) põhimõtetele ja SPT 25.03.2020 soovitustele. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et õiguskantsleri seisukohad ei ole konkreetset kohtuasja lahendavale kohtule siduvad ning WHO, CPT ja SPT seisukohad ei ole Eestile kohustuslikud ega siduvad, vaid üksnes soovituslikud.
17.Kaebaja väidab, et värskes õhus jalutamise võimaldamata jätmine on põhjuseks mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks, mida toetab ka halduskohtu praktika. Kaebaja arusaam on ebaõige. Kaebaja puhul piirdus jalutuskäikude võimaldamata jätmine kolme päevaga, mistõttu leidis halduskohus õigesti, et taolist õigusvastast kohtlemist ei saa pidada kuigi intensiivseks (kohtuotsuse p 9.1.4). Kohtupraktika toetab halduskohtu seisukohta. Kohtupraktikas on sedastatud, et näiteks 8-päevase ajavahemiku jooksul igapäevaselt värskes õhus viibimise võimatus ei ületa veel inimõiguste rikkumise lävendit (HKo 10.05.2022, 3-20-1295, p 21). Kokkuvõtlikult jättis halduskohus põhjendatult kaebajale rahalise hüvitise välja mõistmata.
18.Kaebaja väitel tuleb hüvitise suuruse puhul arvestada EIK lahendite mõjuga. Eeltoodust saab ringkonnakohus aru, et kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga jätta rahaline hüvitis välja mõistmata. Kohtupraktikas on sedastatud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele (RKHKm 20.10.2011, 3-3-1-43-11, p 18). Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Ka on senises praktikas (RKHKm 20.10.2011, 3-3-1-43-11, p 18 ja seal viidatud kohtulahendid) leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Mittevaralise kahju rahas hüvitamise asemel
toimingu õigusvastasuse tuvastamise võimaluse näeb ette ka HKMS § 41 lg 5. Seega kahju kohane hüvitamise viis oleneb kohtu poolt välja selgitatud asjaoludest ja sealhulgas ka hinnangust riive intensiivsusele. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus otsuses (p 13) ammendavalt põhjendanud seisukohta, miks ta peab piisavaks kohtuotsuse resolutsiooni p-des 2.1-2.3 nimetatud vangla tegevuse osas selle õigusvastasuse tuvastamist. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolude pinnalt, et esineks alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks käesolevas asjas. Ka kaebaja apellatsioonkaebuses ja täiendavas seisukohas esitatud väited ei anna alust asuda seisukohale, et halduskohus pidanuks kaebajale kahjuhüvitise rahas välja mõistma.
19.Apellatsioonkaebuses ja täiendavas seisukohas esitatud kaebaja väited seonduvalt ümberpaigutamisega, kirurgi ja ortopeedi vastuvõtu ootamisega ning NETS-i, AvTS-i, IKS-i rikkumisega on käesoleva vaidluse eseme seisukohalt asjassepuutumatud, mistõttu ringkonnakohus jätab need tähelepanuta.
20.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.04.2022. a otsuse resolutsiooni p-d 2-5 muutmata.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad apellatsiooniastmes kaebaja kantud menetluskulud (riigilõiv 30 eurot, tl 135) tema enda kanda.
22.HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisadena K. Lepasepa 17.05.2022. a kirja V üksuses maski kandmise kohta ja Terviseameti 11.05.2022. a vastuse nr 8.1-1/22/4261-1 esimese omikron-tüve juhtumi kohta. K. Lepasepp ei ole käesolevas haldusasjas osaline ning asja lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust, kas kaebaja nakatus COVID-19 viiruse delta- või omikron-tüvesse, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta haldusasja materjalide juurde eelnimetatud lisasid ja tagastab need kaebajale. Kaebaja esitas 29.05.2022. a seisukoha lisana koopia ajaleheartiklist ja Tartu Vangla 27.04.2022. a vastuse nr 2-3/969-2, milles on vastatud kaebaja pöördumisele seoses 05.04.2022 E6 eluosakonna mittedesinfitseerimisega. Käesoleva vaidluse eseme seisukohalt ei ole ka eelnimetatud lisad asjassepuutuvad, mistõttu ringkonnakohus tagastab need kaebajale.
23.Kuna kohtuotsus sisaldab kaebaja tervist puudutavaid andmeid, tuleb HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.