Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. aprill 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-534
Haldusasi
X kaebus Mustamäe Linnaosa Valitsuse 24. novembri 2020. a ja 2. detsembri 2020. a kirjade tühistamiseks osas, milles X taotlused jäeti rahuldamata, Tallinna Linnavalitsuse 10. veebruari 2021. a vaideotsuse nr 156 tühistamiseks ning Tallinna linna kohustamiseks vaadata X 16. novembri 2020. a ja 24. novembri 2020. a taotlused rahuldamata jäetud osas uuesti läbi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna linn, esindajad Kristel Soodla ja Ülle-Triin Enden
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13. jaanuari 2022. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-21-534 muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste ringkonnakohtus kantud menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtulahendi avaldamisel asendada kaebaja ja tema tütre nimed tähemärkidega.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 30. mail 2022. a (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-21-534 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 16.11.2020 Mustamäe Linnaosa Valitsusele sotsiaaltoetuse avalduse oma 17-aastase tütre Y Värska Sanatooriumis sanatoorsel teenusel viibimise arve hüvitamiseks 320 euro ulatuses.
2.X esitas 24.11.2020 Mustamäe Linnaosa Valitsusele sotsiaaltoetuse avalduse seoses sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusel osalemise ja tervise taastamisega Värska Sanatooriumis sanatoorsel teenusel viibimise arve hüvitamiseks 195 euro ulatuses.
3.Mustamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja rahuldas 16.11.2020 ja 24.11.2020 taotlused 24.11.2020 ja 02.12.2020 kirjaga osaliselt ning X kontole kanti üle tema tütre Y tervisetoetus 76,50 eurot (sanatooriumi protseduurid) ja X tervisetoetus 74 eurot (aroomimassaaž ja käsimassaaž).
4.X esitas 12.12.2020 Mustamäe Linnaosa Valitsusele uuesti sotsiaaltoetuse avalduse enda ja oma tütre Y sanatoorsel teenusel viibimise arvete täielikuks hüvitamiseks.
5.Mustamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond saatis 02.12.2020 X-le kirja nr S1-3/1368-2, milles selgitas taotluse osaliselt rahuldamist. Kirja kohaselt hüvitatakse vastavalt Tallinna Linnavolikogu 29.11.2012 määruse nr 27 „Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord“ (määrus nr 27) § 3 p-le 2 tervise säilitamise ja taastamisega seotud kulud osaliselt, nagu Mustamäe Linnaosa Valitsus tegi. Ülejäänud kulutuste kompenseerimine ei ole põhjendatud, sest nii X-le kui ka tema lastele on määratud puue ning osaline töövõime kaotus, mis tähendab, et teenusevajadust hinnatakse Eesti Töötukassa või Sotsiaalkindlustusameti poolt. Vajadusel võtab riik üle rehabilitatsiooniteenuste maksmise kohustuse (sh majutus- ja sõidukulud).
6.Mustamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna 15.12.2020 kirjas nr S-13/1948-2 esitati täiendavad kirjalikud põhjendused 16.11.2020 ja 24.11.2020 sotsiaaltoetuse taotluste osalise rahuldamise kohta. Parafango protseduur on kehahoolitsus, mida pakutakse ka ilusalongides ning mille puhul ei saa rääkida tõenduspõhisest meditsiinilisest otstarbest. Parafango protseduuri ei ole soovitanud eriarst ning see ei ole kehtivas rehabilitatsiooniplaanis kirjas. Protseduuri saab kompenseerida vaid juhul, kui taotleja esitab eriarsti saatekirja või selle koopia, tõendi või kehtiva rehabilitatsiooniplaani, kus asjaomased teenused on näidustatud ning riik ei ole neid kompenseerinud ega võimaldanud. Mustamäe Linnaosa Valitsus on tasunud massaažiprotseduuride eest, mida tingimuslikult saaks lugeda füüsiliseks teraapiaks ja mis võivad omada efekti tervise säilitamiseks.
2(7)
3-21-534
7.X esitas 03.01.2021 Mustamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale vaide 16.11.2020, 24.11.2020 ja 12.12.2020 taotluste uueks läbivaatamiseks ning X ja Y sanatoorsel teenusel viibimise kulutuste hüvitamiseks täies ulatuses või vähemalt oluliselt suuremas mahus.
8.Tallinna Linnavalitsus jättis vaide 10.02.2021 vaideotsusega nr 156 rahuldamata. Vaide esitaja ja Y poolt Värska Sanatooriumis kasutatud teenuste puhul ei ole tegemist taastusvõi hooldusraviga määruse nr 27 § 3 p 2 mõistes. Eesti Haigekassa andmetel puudub sanatooriumitel tegevusluba statsionaarse taastusravi osutamiseks. Sanatooriumis majutuse ja toitlustamise teenuste hüvitamist määruse nr 27 § 3 p 2 ette ei näe. Tervise säilitamise ja taastamisega seotud kulude osalise hüvitamise eesmärk on eelkõige isiku elule ja tervisele vältimatult vajalike kulutuste katmine, mille aluseks on pere- või eriarsti tõend või muu pädeva asutuse dokument. X ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et temal või tema tütrel Y-l oleks arsti saatekiri, tõend või kehtiv rehabilitatsiooniplaan, mille kohaselt on X-le ja tema tütrele Värska Sanatooriumis kasutatud teenused vältimatult vajalikud ning mida riik ei ole kompenseerinud ega võimaldanud (määrus nr 27 § 5 lg 3 p 1). Kuna linna eelarve vahendeid on piiratud hulgal, ei ole võimalik hüvitada kõiki tervise taastamist ja säilitamist toetavaid teenuseid (määruse nr 27 § 7 lg 1). Sotsiaaltoetuse taotlused lahendatakse konkreetse juhtumi põhiselt. Asjaolu, et linnaosavalitsus on varem maksnud sissetulekust sõltuvat toetust, ei anna vaide esitajale õigustatud ootust eeldada, et linn on edaspidi kohustatud hüvitama tema pere tervisega seotud kulutused soovitud ulatuses.
9.X esitas 12.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 02.04.2021) Mustamäe Linnaosa Valitsuse otsuste ja 10.02.2021 vaideotsuse nr 156 tühistamiseks ning Tallinna linna kohustamiseks vaadata kaebaja 16.11.2020 ja 24.11.2020 taotlused rahuldamata jäetud osas uuesti läbi ja määrata toetus, mis on samaväärne võrreldes varasematel aastatel samades asjades talle ja tema lastele määratud toetustega. Kaebajal oli olemas rehabilitatsiooniplaan, mille alusel ta viibis Värska Sanatooriumis ja kasutas teenuseid. Samuti oli mõni kuu varem lõppenud Y rehabilitatsiooniplaan, kus olid kirjas vajalikud teenused, tegevused ja eesmärgid. Nii kaebajal kui ka Y-l olid tekkinud tervisehäired, mis vajasid tavapärasest suuremaid kulutusi. Y ei pääsenud eelmisel aastal rehabilitatsiooniteenusele koroonaviiruse leviku tõttu kehtinud piirangutest tingituna. Kuna riik jättis ta vajaliku teenuseta, eeldas kaebaja, et seda teeb kohalik omavalitsus. Kaebaja lisas vaidele osa tema rehabilitatsiooni tegevuskavast. Muude dokumentide esitamist vastustaja ei nõudnud. Vaidemenetluses suuliselt esitatud selgitustega ei ole arvestatud. Kaebajale on varem hüvitatud märksa suuremad kulutused, mistõttu oli tal õigustatud ootus, et ka seekord on toetus samas suurusjärgus. Näiteks on linnaosa valitsus varem hüvitanud kaebaja teisele tütrele Värska ravipaketi (250 eurot 298 eurost). Lisaks on kompenseeritud kaebaja omaosalus ja võetud protseduurid suures mahus. Linnavalitsus rikkus hea usu põhimõtet ega menetlenud taotlusi juhtumipõhiselt. Taotluste osaline rahuldamine ei ole kooskõlas sotsiaalhoolekande eesmärgiga (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28). Nii kaebajal kui ka Yl on tuvastatud osaline töövõime ja puue.
10.Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata. Parafango protseduur, mida ei kompenseeritud, on Värska Sanatooriumi veebilehel märgitud hoolitsuse, mitte raviprotseduurina. X rehabilitatsiooniplaanist nähtub, et selliste teenuste vajadust konkreetsele isikule ette nähtud ei ole.
3(7)
3-21-534 Nii kaebaja kui ka tema tütar Y on puuduva töövõimega ja neile on määratud puue, millest johtuvalt hindab nende teenusevajadust Eesti Töötukassa või Sotsiaalkindlustusamet ning vajadusel võtab riik üle rehabilitatsiooniteenuste maksmise kohustuse. Mustamäe Linnaosa Valitsus on 02.12.2020 vastuskirjas selgitanud, et uue plaani koostamiseks tuleb pöörduda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutaja poole. Tallinna linnaeelarvest makstavad toetused on ette nähtud eelkõige inimese toimetuleku ja tervise tagamiseks hädavajalike kulutuste kompenseerimiseks.
11.Tallinna Halduskohtu 13.01.2022 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Halduskohus nõustus vaidlustatud otsuste ja vaideotsuse põhjendustega ega korranud neid HKMS § 165 lg 2 alusel. Vaidlusalune toetus on vajaduspõhine ja seda makstakse üksnes kulutusi tõendavate dokumentide alusel. Toetuse eesmärk on leevendada isiku toimetulekuraskusi. Määruse nr 27 § 3 p 2 alusel on võimalik kulu hüvitada osaliselt. Seega ei saanud kaebajal olla õigustatud ootust, et tema ja tema tütre sanatooriumis käimisega seotud kulud hüvitatakse täies mahus või suures ulatuses. Kaebaja ja tema tütre teenusevajadust hindab Eesti Töötukassa või Sotsiaalkindlustusamet ning vajadusel võtab riik üle rehabilitatsiooniteenuste maksmise kohustuse. Kaebajal oli kehtiv rehabilitatsiooniplaan, mille alusel ta sai Värska Sanatooriumis teenust. Kaebajal tuli endal tasuda vaid omaosalus 87 eurot. Kaebaja vaba soov oli lisaks rehabilitatsiooniteenuse raames saadavatele protseduuridele võtta sanatooriumis juurde täiendavaid protseduure, mis ei tulenenud otseselt tema rehabilitatsiooniplaanist ega olnud muul moel arsti poolt ette kirjutatud. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida põhjendatud ootust, et täiendavate protseduuride kulu hüvitab täies mahus kohalik omavalitsus. Värska Sanatooriumis viibimise ajal ei olnud kaebaja tütrel kehtivat rehabilitatsiooniplaani, mille alusel oleks tema majutust ja toitlustust kui rehabilitatsiooniteenuse osa võimalik riigieelarve vahenditest katta. Asjaolu, et kaebaja tütar ei asunud rehabilitatsiooni teenust õigeaegselt kasutama ega taotlenud aegsasti uut rehabilitatsiooniplaani, ei anna alust nõuda kulude katmist kohalikult omavalitsuselt. Võimalust hüvitada majutus- ja toitlustuskulu ei näe ette ka määruse nr 27 § 3 p 2. Kaebajal ei ole õigustatud ootust, et tema kulu hüvitatakse igal aastal sama suures ulatuses. Varasemaid Värska Sanatooriumi arveid ja nende eest kaebajale makstud hüvitist kõrvutades nähtub, et ka varem ei ole kaebajale hüvitatud toitlustusega seonduvaid kulusid, vaid üksnes protseduuridele tehtud kulutused ja rehabilitatsiooniteenuse omaosalus. Hüvitised makstakse linna eelarvest, mis ei ole igal aastal ühesugune ning vastustajal tuleb taotlusi lahendades arvestada kohaliku omavalitsuse majanduslike võimalustega (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 10 lg 1). Kaebaja sai Värska Sanatooriumis rehabilitatsiooniteenust, seega puudus otsene vajadus võtta täiendavaid protseduure. Kaebaja tütrel puudus kehtiv rehabilitatsiooniplaan ning ta oli jätnud riigi poolt rahastatava rehabilitatsiooniteenuse õigeaegselt kasutamata. Eelneva tõttu on alusetu väide PS §-ga 28 arvestamata jätmise kohta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
12.X esitas 14.02.2022 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 13.01.2022 otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Vastustaja ei teostanud korrektselt kaalutlusõigust. Kuna linnaosavalitsus oli varem suures ulatuses kulu hüvitanud, tekkis kaebajal põhjendatud ootus, et nii toimitakse ka seekord. 4(7)
3-21-534 Varasema praktika järgi hüvitati ca 90% kulutusi, kuid seekord vaid 10–20%. Kaebaja esitas vaidemenetluses enda rehabilitatsiooniplaani, milles on kirjas tema vajadused. Lisaks selgitas ta täiendavate protseduuride vajalikkust. Selle kinnituseks ei ole vaja arstitõendit. Kaebaja ei ole taotlenud hüvitist samas suurusjärgus nagu eelmistel aastatel, vaid seda, et kulu hüvitatakse samade põhimõtete alusel nagu varem. Y ei saanud rehabilitatsiooniplaani kasutada koroonapiirangute ja sellest tingitud järjekorra pikenemise tõttu. Tema plaan lõppes 2020. a augustis. Vale on väide, et ta ei asunud uut plaani taotlema. Taotlemisel sai Y eitava vastuse, sest ta ei vajanud enam füsioteraapiat ja seetõttu ei tulnud tal plaani jaoks vajalike teenuste arvu täis. Riik pikendas koroonapandeemia ajal küll puude ja töövõime määramise otsuseid automaatselt kuus kuud, kuid mitte rehabilitatsiooniplaane. Asjakohane ei ole väide, et määruse nr 27 § 3 p 2 ei näe ette võimalust hüvitada majutus- ja toitlustuskulu. Kuna kaebaja teine tütar oli varem analoogsel põhjusel saanud kohalikult omavalitsuselt sanatoorse teenuse eest hüvitist, oli kaebajal õigustatud ootus, et seda saab ka Y. Kuna Y-l on tuvastatud puue, on kohalikul omavalitsusel võimalik teha täiendavaid väljamakseid lapsehoiuteenuseks mõeldud eelarvevahenditest, mida igal aastal jääb üle. Ka teise tütre sanatooriumipakett sisaldas majutust, toitlustust ja protseduure. Vaidlusalused otsused ei täida sotsiaalhoolekande eesmärke.
13.Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
15.Sotsiaalkindlustussüsteem on üles ehitatud nii, et sotsiaalhüvitisi maksab isikule riik või kohalik omavalitsus vastavalt oma pädevusele (vt SÜS § 15 p-d 1 ja 2). Seejuures võib hüvitist maksta ka osaliselt (SÜS § 23 lg 2 p 3). Kohaliku omavalitsuse üksuse osutatavad teenused on märgitud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) 2. ptk-s ja riigi osutatavad teenused 3. ptk-s. SHS § 14 lg 1 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. Kohaliku omavalitsuse üksus võib korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras (SHS § 14 lg 2). Seega tuleb eristada, kas tegemist on SHS-s märgitud kohaliku omavalitsuse üksuse või riigi osutatava kohustusliku teenuse või makstava toetusega või kohaliku omavalitsuse poolt vabatahtlikult makstava täiendava toetusega.
16.X sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise otsuse nr K00045032 kohaselt võttis Sotsiaalkindlustusamet kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest maksmise üle kuni 13.01.2021. Viidatud otsuses on märgitud teenused, mille maksumuse hüvitab Sotsiaalkindlustusamet (dtl 117 ja 118). X-le 24.11.2020 väljastatud arvelt nähtub, et rehabilitatsiooniteenuse eest tuli kaebajal tasuda omaosalus 87 eurot. Parafango, aroomimassaaži ja käsimassaaži tellis kaebaja rehabilitatsiooniplaanis märgitud teenustele lisaks (dtl 56). Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasumise kohustuse ülevõtmine kuulub riigi korraldatava sotsiaalabi valdkonda (SHS §-d 56–69) ning selle eest tasub Sotsiaalkindlustusamet. Seega tuli X Värska sanatooriumis tarbitud rehabilitatsiooniteenused kompenseerida riigil. Viidatud arvelt nähtuvalt on riik seda teinud. Kuigi arvel ei kajastu 5(7)
3-21-534 täpsemalt, milliseid rehabilitatsiooniteenuseid kaebajale osutati, nähtub arvelt, et nende eest tuli kaebajal tasuda üksnes omaosalus. Seega on riik oma SHS-st tuleneva kohustuse täitnud. Ka kaebaja ei ole seda kahtluse alla seadnud.
17.Tallinna linn kompenseeris kaebajale 24.11.2020 arve alusel 74 eurot aroomi- ja käsimassaaži kulutuste katteks. Seega on vaidluse all parafango ja rehabilitatsiooniteenuste omaosaluse kulude hüvitamine. Nende teenuste hüvitamise kohustust ei ole SHS alusel kohaliku omavalitsuse üksusel ega riigil. Küll aga viitab SHS § 14 lg 2 sellele, et kohalik omavalitsus võib lisaks SHS 2. ptk-s sätestatud teenustele maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi. Vastustaja on toetuse maksmise alusena viidanud määruse nr 27 § 3 p-le 2 – sissetulekust sõltuv toetus tervise säilitamise ja taastamisega (taastus- ja hooldusravi, retseptiravimid, vaktsineerimine jms) ja abivahendite soetamisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks. Taotluse rahuldamata jätmise otsuses on kokkuvõtvalt selgitatud, et parafango puhul ei ole tegemist protseduuridega, mida on soovitanud eriarst või mis on kehtivas rehabilitatsiooniplaanis kirjas.
18.Määruse nr 27 § 3 p 2 kohaselt makstakse mh sissetulekust sõltuvaid toetusi tervise säilitamise ja taastamisega (taastus- ja hooldusravi, retseptiravimid, vaktsineerimine jms) ja abivahendite soetamisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks. Toetuse taotlemisel tuleb põhjendada selle vajadust (§ 5 lg 1). Taotluse lahendamisel on õigus küsida isikult lisadokumente (§ 5 lg 3 p 1 ja lg 4). Toetuse määramisel hinnatakse mh toetuse saamise vajadust, vahendite mahtu linnaeelarves ja isiku ning tema perekonnaliikmete sissetulekut (§ 7 lg 1).
19.Määruse nr 27 § 3 p 2 sätestab lahtise loetelu võimalikest tervise säilitamise ja taastamise protseduuridest, mida vastustaja osaliselt võib hüvitada. Määruse nr 27 § 3 p 2 ja § 5 lg 1 teine lause näevad ette, et lisaks sissetulekutele tuleb vastustajal hinnata ka seda, kas konkreetsel juhul on tegemist tervise säilitamiseks ja taastamiseks vajaliku protseduuriga (vrdl ka § 5 lg 3 p-d 1–4). Seega tuli vastustajal hinnata, kas parafango protseduur oli vajalik kaebaja tervise säilitamiseks ja taastamiseks. Ravi põhjendatusele hinnangu andmisel on põhjendatud lähtuda arsti väljastatud tervisetõendist. Vastustaja ei küsinud kaebajalt lisadokumente (määruse nr 27 § 5 lg 4), kuid see asjaolu ei too praegusel juhul kaasa kaebuse rahuldamist. Hiljemalt kohtumenetluse ajaks pidi kaebajale olema selge, et tal tuleb esitada tõendid selle kohta, et protseduur oli vajalik tema tervise säilitamiseks ja taastamiseks. Kaebaja ei ole selliseid tõendeid esitanud. Värska sanatooriumi veebilehel on parafango protseduuri kirjeldatud hoolitsusena, mis vähendab väsimust ja stressi, kiirendab ainevahetust ja muudab naha siledaks ning pehmeks. Kuigi hoolitsus vähendab ka lihas- ja liigesvalusid, viitab protseduuri üldine kirjeldus pigem sellele, et tegemist on üldise lõõgastava protseduuriga, mis ei olnud vajalik spetsiifiliselt kaebaja tervise taastamiseks. Iluteenuse alla liigituvate kehahoolitsuste kompenseerimine ei ole hõlmatud määruse nr 27 § 3 p-ga 2 ega eesmärgipärane (määruse nr 27 § 7 lg 1). Seega jättis vastustaja kaebaja taotluse selles osas põhjendatult rahuldamata.
20.Täiendavalt taotles kaebaja 87 euro suuruse rehabilitatsiooniteenuse omaosaluse hüvitamist. Kaebusest nähtub, et vastustaja on varem hüvitanud kaebajale ja tema tütardele arveid, mille alusel on tasutud rehabilitatsiooniteenuse omaosalus. Samas on teenuse omaosalus hüvitatud juhul, kui muid teenuseid ei ole tellitud. Kuna tegemist on kohaliku omavalitsuse vabatahtliku toetusega, oli vastustajal ulatuslik kaalutlusõigus, kui suures summas osutatud teenused hüvitada. Seega ei pidanud vastustaja maksma kaebajale hüvitist igal aastal samas summas ega hüvitama samaliigilisi teenuseid, vaid tal tuli arvesse võtta ka linna eelarvesse planeeritud rahaliste vahendite suurust ning teenuste iseloomu, mille hüvitamist kaebaja konkreetsel juhul taotleb. Samadel põhjendustel on vastustaja jätnud õigesti hüvitamata Y majutus- ja 6(7)
3-21-534 transpordikulud. Toitlustamisega seonduvat kulu pole vastustaja ka varem hüvitanud (vt nt arve nr 194611) ning see ei ole hõlmatud määruse § 27 § 3 p-ga 2.
21.Haldusasja lahendamisel pole määrav, et Y rehabilitatsiooniplaan oli Värska sanatooriumis käimise ajaks lõppenud. Kaebajal ei saanud tekkida õigustatud ootust, et sellisel juhul kannab Y kulud kohalik omavalitsus, sest nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, hüvitab rehabilitatsiooniplaani alusel osutatavad teenused riik. Kaebajal oli võimalik taotleda Sotsiaalkindlustusametilt uut rehabilitatsiooniplaani.
22.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad X apellatsioonimenetluse menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Tallinna linn ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
23.Kohtulahendi avaldamisel tuleb kaebaja ning tema tütre nimed asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.