Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-21-1968 26. aprill 2022 Kadri Palm X kaebus Võru Linnavalitsuse 26. mai 2021. a korralduse nr 425 ja 28. juuli 2021. a korralduse nr 512 tühistamiseks ning taotluse rahuldamise kohustamiseks Kaebaja – X, volitatud esindajad vandeadvokaadid Janne-Liisa Ottis ja Kalle-Kaspar Sepper Vastustaja – Võru linn, volitatud esindaja Helin Potter Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Xle kaebuse lisana 1 esitatud Võru Linnavalitsuse 26. mai 2021. a korraldus nr 425 (dtl 28-29).
2.Võtta asja materjalide juurde Tartu Halduskohtu 5. märtsi 2021. a otsus asjas nr 3-20-2306 ja Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2022. a otsus asjas nr 3-20-2306.
3.Jätta X kaebus rahuldamata.
4.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus Võru Linnavolikogu 18. novembri 2020. a määruse nr 14 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ kohaldamata jätmiseks.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26. mail 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb
3-21-1968 tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X(kaebaja) esitas 18. mail 2021. a Võru Linnavalitsusele taotluse, milles palus toetust seoses viipekeeletõlgi teenuse kasutamisega 30. aprillil 2021 lasteaias Sõleke (dtl 53-55). Taotluse lisaks oli MTÜ Tartu Viipekeeletõlgid arve summas 131,65 eurot (dtl 56).
2.Võru Linnavalitsus keeldus 26. mai 2021. a korraldusega nr 425 kaebaja taotluse rahuldamisest (dtl 84-87).
3.Kaebaja esitas 5. juulil 2021 vaide ja 20. juulil 2021 vaide täienduse Võru Linnavalitsuse keelduva otsuse peale (dtl 38-42, 18-23). Võru Linnavalitsus jättis 28. juuli 2021. a korraldusega nr 512 (vaideotsus) kaebaja vaide rahuldamata (dtl 24-27).
4.Kaebaja esitas 27. augustil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Võru Linnavalitsuse 26. mai 2021. a korralduse nr 425 viipekeele tõlketeenuse osutamisega seonduvate kulude kandmise osas, mis on jäetud kaebaja kanda, ja Võru Linnavalitsuse 28. juuli 2021. a vaideotsuse nr 512 ning kohustada Võru Linnavalitsust hüvitama kaebajale viipekeele tõlkekulud täies ulatuses ehk summas 131,65 eurot (dtl 1-17). Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse kaasata kolmanda isikuna menetlusse Eesti Vabariigi Õiguskantsler ja taotluse tunnistada Võru Linnavolikogu poolt 18. novembril 2020 vastu võetud määruse nr 14 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ § 24 lg 2 p 7 Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks osas, mille kohaselt viipekeele tõlketeenusega osutamisega seonduvad kulud on võimalik jätta taotleja kanda.
5.Tartu Halduskohus võttis 31. augusti 2021. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Võru linna, kohustas vastustajat kaebusele vastama ning jättis rahuldamata kaebaja taotluse õiguskantsleri kaasamiseks kolmanda isikuna haldusasja menetlusse (dtl 31-33).
6.Võru linn esitas 29. septembril 2021 vastuse kaebusele (dtl 44-52).
7.Vastusena kohtunõudele esitas Sotsiaalkindlustusamet (SKA) 25. jaanuaril 2022 kaebaja kohta tehtud ja vastuses kaebusele välja toodud otsused (dtl 73-80).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja taotleb Võru Linnavalitsuse 26. mai 2021. a korralduse nr 425 ja 28. juuli 2021. a korralduse nr 512 tühistamist ning taotluse rahuldamise kohustamist, põhjendades kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
8.1.Kaebaja vajab iga kuulmist nõudva teenuse puhul viipekeele tõlketeenust (nt arsti juures käimine, sotsiaalteenuste saamine, pangatoimingud, lasteaia koosolekutel osalemine jm). Selleks, et kaebuse esitaja saaks tarbida teenuseid, mille tagamise kohustus on riigil (sh kohalikul omavalitsusel), tuleb vastustaja korraldus tühistada. Vastasel korral jääksid ka tulevikus nii kaebuse esitaja kui ka teiste viipekeelt vajavate isikute õigused kaitseta. Olukorras, kus viipekeele tõlketeenust vajavatele isikutele ei ole kohaliku omavalitsuse
3-21-1968 poolt teenused täiel määral tagatud, on tegemist eelkõige võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega ja kuulmispuudega isikute diskrimineerimisega, kuna riik ei suuda tagada kõikidele isikutele võrdseid võimalusi saada riigi poolt pakutavaid teenuseid.
8.2.Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 15 lg 3 alusel tuleb kohalikul omavalitsusel tagada puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 tähenduses puudega isikule tema abivajadusest tingitud takistuste vähendamiseks või kõrvaldamiseks vastav abi, sealhulgas vajaliku tugi- või tõlketeenuse korraldamine. Praegusel juhul ei saa käsitleda vastustaja seisukohta abi tagamisena olukorras, kus kaebuse esitaja peab sellega seonduvad kulud ise hüvitama.
8.3.Seadus ei anna kohalikule omavalitsusele õigust jätta viipekeele tõlketeenuse eest tasumist taotleja kanda.
8.4.Võru Linnavolikogu määruse § 24 lg 2 p 7 sätestab, et sissetulekust sõltuvad toetused on puudega isikule sotsiaalteenuse osutamise toetused (mh ka viipekeele tõlketeenuse hüvitamine). Määruse § 25 lg 1 sätestab, et sissetulekust sõltuvat toetust määratakse allpool toimetulekupiiri elava isiku toimetuleku soodustamiseks, kui see on selgunud abivajaduse hindamise põhjal. Sissetulekust sõltuvat toetust võib erandkorras määrata toimetulekupiiril elavale isikule, kui abivajadus on tuvastatud. Viipekeele tõlketeenuse hüvitamise osas on tegemist toetusega, mis peaks olema abivajadusest (sissetulekust) mittesõltuv toetus.
8.5.Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on tegemist olukorras, kus vastustaja ei ole taganud viipekeele tõlketeenuse täielikku hüvitamist ning on seadnud riigilt ja kohalikult omavalitsuselt teenuste saamise (antud juhul töövõime hindamise) sõltuvusse isiku majanduslikust olukorrast (mh sissetulekust), mis teistele, ilma kuulmispuudeta isikutele oleks ilma täiendavate kuludeta.
8.6.Veelgi enam, vastustaja tegevuse tõttu ei ole võimalik kaebajal osaleda oma lapse haridustegevuses. Samas on teistel lapsevanematel (kes ei vaja viipekeele tõlketeenust) võimalik osaleda oma lapse haridustegevuses tasuta. Selline olukord, kus vastustaja seab kaebuse esitaja avalikust elust osavõtmise (lasteaia koosoleku) sõltuvusse viipekeele tõlketeenuse hüvitamisest, on võrdsuspõhiõiguse raske rikkumine.
8.7.Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni (konventsioon) art 5 sätestab, et osalisriigid tunnistavad, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ning neil on ilma mingi diskrimineerimiseta õigus seaduse võrdsele kaitsele ja võrdsetele hüvedele.
8.8.Euroopa Liit on nii esmase õiguse (aluslepingute) kui ka teisese õiguse tasandil võtnud endale kohustuseks tagada inimeste diskrimineerimise keelu ning ühtlasi edendada puuetega inimeste sotsiaalset integreerumist ja osavõttu ühiskondlikust elust.
8.9.Olukorras, kus kohalik omavalitsus ei ole taganud kuulmispuudega isikutele viipekeele tõlkteenust täielikult kohaliku omavalitsuse eelarvest, on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega ja seeläbi ka kuulmispuudega isikute diskrimineerimisega.
8.10.Selline käsitlus, et riigilt ja kohalikult omavalitsuselt teenuste saamine on seotud taotlejapoolse kulude hüvitamisega, on vastuolus PS-ga ja ka rahvusvaheliste konventsioonidega.
8.11.Seetõttu, kui isikule on vajalik viipekeele tõlketeenuse tagamine (sh kulutuste täielik hüvitamine), et saada lasteaia üldkoosolekul osaleda, mis on kõigile teistele lapsevanematele kättesaadav, siis peaks tal olema ka kohaliku omavalitsuse kohustus hüvitada viipekeele tõlketeenuse osutamisega seonduvad kulud täielikult vastustaja eelarvest.
9.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades kokkuvõtvalt järgmised seisukohad.
3-21-1968
9.1.Millist abi inimesele konkreetsel juhul anda, on õigus kaalutleda vallal või linnal, arvestades sotsiaalseadustiku üldosa seaduses (SÜS) ja SHS-s sätestatud üldisi abi andmise põhimõtteid ja ka avalike vahendite säästlikku ja otstarbekat kasutamist (SÜS § 10 lg 1).
9.2.SHS 2. jagu sätestab kohalikule omavalitsusele kohustuslikud osutatavad sotsiaalteenused. Viipekeele tõlketeenust ei ole selles loetelus eraldi välja toodud ning riik ei ole pidanud vajalikuks selle teenuse osutamist kohalikule omavalitsusele kohustuslikuks teha. Vastustaja ei osuta viipekeele tõlketeenust Võru linnas. Seega on kohalikul omavalitsusel vajadusel võimalik toetada viipekeele tõlketeenuse eest tasumist lähtuvalt isiku abivajadusest.
9.3.PS § 154 ning PISTS § 17 lg-st 1 tulenevalt on puudest tingitud lisakulude hüvitamine ja lisakulude suuruse määramine SKA pädevuses. PISTS § 1 lg 2 kohaselt on nimetatud seaduse eesmärgiks puuetega inimeste iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja võrdsete võimaluste toetamine ning õppimise ja töötamise soodustamine puudest tingitud lisakulude osalise hüvitamise kaudu. PISTS § 3 lg 1 sätestab, et puuetega inimeste sotsiaaltoetusi määratakse ja makstakse Eesti alalisele elanikule või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elavale isikule lisakulutusi põhjustava keskmise, raske või sügava puude korral vastavalt PISTS-s sätestatule. Seega on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise eelduseks puude tuvastatus. Kaebajal on tuvastatud raske puue (kuulmispuue) kehtivusega kuni 18. november 2023. Seega on kaebaja isikuks, kellel on õigus puuetega inimeste sotsiaaltoetusele puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse tähenduses.
9.4.Lähtudes Riigikohtu seisukohast 16. märtsi 2010 otsuse põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 3-4-1-8-09 p-dest 52 ja 53 PS § 154 osas ning PISTS § 17 lg-st 1, on puudest tingitud lisakulude hüvitamine ja lisakulude suuruse määramine SKA pädevuses. Seega ei ole PS § 154 lg-st 1 tulenevalt viipekeele tõlketeenuse hüvitamine kohaliku omavalitsuse olemuslik ülesanne PS § 154 tähenduses, antud ülesanne (s.o puudest tingitud lisakulude hüvitamine ja suuruse määramine) on SKA pädevuses, kellele on ka riik ette näinud vastavad rahalised vahendid (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 3-4-18-09 16. märtsi 2010 otsuse p 76 kohalike omavalitsuste rahastamine).
9.5.Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et kuna vastustaja ei hüvita viipekeele tõlketeenust 100% ulatuses, on sellega rikutud kaebaja õigusi. PISTS-st tulenevalt määrab SKA puudest tulenevate lisakulude hüvitamise. Võru Linnavolikogu 18. novembri 2020. a määruse nr 14 "Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord" (SAAK) § 5 p 3 kohaselt võib toetuse määramisest keelduda juhul kui abivajadus on kaetud riiklike toetustega või teenustega.
9.6.Abivajaduse hindamisel on tuvastatud, et taotleja sissetulekuks oli taotluse esitamisel ajutise töövõimetuse hüvitis 77 eurot 10 senti, lapsetoetus 120 eurot, muu igakuiselt makstav peretoetus 57 eurot 54 senti, palgast saadud sissetulek 564 eurot 72 senti, töövõimetoetus 461 eurot 59 senti, puudega tööealise inimese toetus 35 eurot 80 senti, seega kaebaja sissetulek oli 1316 eurot 75 senti. Kaebaja abikaasa Y sissetulekuks oli ajutise töövõimetuse hüvitis 34 eurot 71 senti, muu pension 25 senti, palgast saadud sissetulek 1166 eurot 72 senti, töövõimetoetus 258 eurot 72 senti, puudega tööealise inimese toetus 41 eurot 17 senti. Kaebaja pere on neljaliikmeline. Kokku on pere keskmiseks sissetulekuks 2818 eurot 32 senti kuus. Neljaliikmelise pere 2021. a toimetulekutoetuse määra piiriks on 630 eurot. Kaebaja pere sissetulek kuus summas 2818 eurot 32 senti ületab toimetulekutoetuse piiri mitmekordselt.
9.7.Asjakohane ei ole kaebaja viide võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) alusel tema ebavõrdsele kohtlemisele teiste isikutega.
3-21-1968
9.8.Vastustaja saab lähtudes kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 2 lg 2 p-st 1 tegutseda vaid oma haldusterritooriumil ning vastustaja ei saa tagada kõigi viipekeelt vajavate isikute võrdset võimalust kasutada riigi poolt pakutavaid funktsioone, selline nõue ei ole ka õiguspärane.
9.9.Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et viipekeele tõlketeenuse hüvitamise osas on tegemist toetusega, mis peaks olema abivajadusest (sissetulekust) mittesõltuv toetust. Kaebaja seisukoht ei ole kooskõlas keeleseaduse § 8 lg-ga 1, SHS § 14 ja § 15 lg-ga 2, mille kohaselt tuleb abivajadusest tuleneva teenuse saamisel arvestada SHS-s toodud erisustega, sh tuleb arvestada isiku toimetulekut.
9.10.Juhul kui lähtuda kaebaja soovist, et puudega isiku sotsiaalteenuse osutamise toetus ei ole sõltuv isiku abivajadusest, toob see kaasa olukorra, kus viipekeele tõlketeenuse osutamise toetust on õigus taotleda ka isikutel (nt liikumispuudega isikul), kellel tegelikult puudub vajadus antud toetuse järele. Seega on õiguspärane, et puudega isiku sotsiaalteenuse osutamise toetus on seatud sõltuvusse isiku tegelikust abivajadusest.
9.11.SKA on leidnud, et kaebajale kaasnevad puudest tingituna igakuiselt lisakulud summas 35 eurot 80 senti. Kui kaebaja soovib, et vastustaja hüvitaks kaebajale 100% puudest tingitud lisakulud, tekib olukord, kus kaebaja saab toetust nii vastustajalt kui ka SKA-lt sama teenusega (vajadusega) kaasnevate kulude hüvitamiseks. Selline olukord ei saa olla kooskõlas kehtivate õigusnormidega ning seab ebavõrdsesse olukorda teised abivajavad isikud. 9.12.PS §-st 154 tulenevalt ei ole asjakohane kaebuse p 3.8, mille kohaselt on Pärnu ja Viljandi linnas viipekeele tõlketeenuse osutamine linna elanikele tasuta. Pärnu Linnavolikogu 24. mai 2018. a määruse nr 20 „Sotsiaalteenuste osutamise kord“ § 18 kohaselt on Pärnu linnas viipekeele tõlketeenus avahoolduse osa ning enne teenuse osutamist määratakse kindlaks teenuse maht. Pärnu linnas on teenus linnakodanikele tasuta. Tegemist on Pärnu linna poolt SHS-s sätestatud kohustuslikele sotsiaalteenustele omapoolse toetusega täiendava teenuse osutamiseks. Vastustaja võimaldab näiteks abivajavatel isikutel hindamise tulemusel saada psühholoogilise nõustamise teenust, mis on teenuse saajatele üldjuhul tasuta.
9.13.Kaebaja poolt viidatud 2014. aasta Sakala artikkel, millest nähtuvalt osutatakse ka Viljandis viipekeele tõlketeenust abivajajale tasuta, ei ole asjakohane. Käesoleval ajal osutatakse Viljandi linnas viipekeele tõlketeenust tasuta kuni 6 tundi aastas (http://www.viljandi.ee/viipetolgi-teenus). Samuti ei osuta täies mahus tasuta viipekeele tõlketeenust ka Tallinna linn. Tallinna linn osutab abivajajale tasuta viipekeele tõlketeenust kuni 2 tundi kuus (https://www.tallinn.ee/Teenus-Viipekeele-tolk). Viimsi vallas on võimalik taotleda viipekeele tõlketeenuse toetust 100 eurot aastas (https://www.viimsivald.ee/teenused/sotsiaalabi-ja-tervishoid/muud-toetused-jateenused/viipe keele-tolketeenuse-toetus). Seega on viipekeele tõlketeenuse toetus erinevates kohalikes omavalitsustes väga erinev, kuna toetus viipekeele tõlketeenuse osutamiseks on vabatahtlik kohaliku omavalitsuse toetus, mille määramise tingimused otsustakse kohaliku omavalitsuse tasandil.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Kohus leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja põhjendusi üle korrata. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
11.Kaebuse esitajale osutati viipekeele tõlketeenust 30. aprillil 2021 Võru lasteaias Sõleke. Seejärel pöördus kaebuse esitaja linnavalitsuse poole, et viimane hüvitaks viipekeele
3-21-1968 tõlketeenuste eest esitatud arve summas 131,65 eurot. Vastustaja keeldus 26. mai 2021. a korraldusega nr 425 kaebaja taotluse rahuldamisest, kuna kaebaja pere sissetulek ületab toimetulekutoetuse piiri. Kaebuse esitaja ei nõustu vastustaja esindaja seisukohaga, mille kohaselt ei hüvitata talle tekkinud kulusid. Selline vastustaja käsitlus on kaebaja hinnangul vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Ebavõrdne kohtlemine on vastuolus PS-ga, Eesti Vabariigi poolt vastuvõetud rahvusvaheliste konventsioonidega ja Euroopa Liidu õigusaktidega.
12.Esmalt märgib kohus, et Tartu Halduskohus lahendas kaebaja analoogset kaebust 5. märtsi 2021. a otsusega asjas nr 3-20-2306. Viidatud asjas oli vaidluse esemeks vastustaja korraldus, millega otsustati vaid osaliselt hüvitada kaebaja viipekeele tõlkekulud seoses osalemisega lasteaia lastevanemate koosolekul (10. ja 17. septembril 2020). Tartu Halduskohus jättis kaebaja kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel.
12.1.Linnavalitsus tugines otsuse tegemisel Võru Linnavolikogu 9. märtsi 2016. a määruse nr 14 „Sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise kord“ (määrus nr 14) § 2 lg 2 p-le 5, § 3 lg-le 1 ja § 7 lg-le 1, millest tuleneb kokkuvõttes, et kaebajale määrati viipekeele tõlketeenuse hüvitamiseks toetust abivajadusest sõltuva toetusena, mille määramise aluseks on perekonna sissetulek. Linnavalitsus põhjendas, et kaebaja ei ole küll toimetulekutoetuse saaja, kuid arvestades taotleja rahalist olukorda viipekeeletõlgi kulude mahaarvamisel, ei ole taotlejal endal võimalik kõiki neid kulusid kanda. Kuna tegemist on ettenägemata hädavajalike kulutustega, on taotluse rahuldamine 50% osas põhjendatud.
12.2.Selle osa teenustasust, mida vastustaja määratud toetus ei kata, on tõlgile tasunud MTÜ Tartu Viipekeeletõlgid. Samas on MTÜ poolt väljastatud arve siiski kaebaja nimele, kaebaja on teenust saanud ja ei ole välistatud, et MTÜ-l tekib vajadus kaebajalt selle arve tasumist nõuda ka ulatuses, milles kaebaja toetust ei saanud.
12.3.Kaebaja viidatud Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õiguse normid ei vii järeldusele, et viipekeele tõlketeenust tuleb puudega isikule sotsiaalse integreerumise ja võrdsete võimaluste tagamiseks igal juhul tasuta ja omaosaluseta võimaldada.
12.4.KOKS § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist ja sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal. Ka SHS § 16 lg 1 lubab omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest võtta teenuse saajalt tasu.
12.5.Kohtu hinnangul on vastustaja korraldanud Võru linna viipekeeletõlke vajadusega isikutele tõlketeenuse saamise: teenuse tellimine toimub linnavalitsuse vahendusel ning teenuse eest tasumiseks on võimalik taotleda toetust. Vastustaja on sotsiaalhoolekande korraldust Võru linnas reguleerides ette näinud võimaluse osaliselt hüvitada viipekeele tõlketeenus, makstes selleks abivajadusest sõltuvat toetust. Määruses nr 14 on reguleeritud, mida võetakse arvesse abivajadusest sõltuva toetuse määramise aluseks oleva perekonna sissetuleku kujunemisel.
12.6.Viipekeele tõlketeenuse kulude täieliku hüvitamise kohustust ei ole seadusandja kohalikule omavalitsusele ette näinud. Seda kohustust ei tulene Euroopa Liidu ega rahvusvahelise õiguse normidest.
12.7.PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse kontekstis on võrreldavad grupid kuulmispuudega lapsevanemad ja lapsevanemad, kellel sellist puuet pole. Mõlemal grupil on vaieldamatult õigus saada lasteaia tegevust puudutavat infot, ja kui selle info edastamine toimub lastevanemate koosolekul, siis sellel koosolekul osaleda. Kuigi kohalik omavalitsus peab vaieldamatult arvestama PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõuet, on omavalitsus
3-21-1968 oma valikutes vabam, kui tegemist ei ole toetuste või teenustega puudust kannatavatele isikutele või kohalikul omavalitsusel lasuva kohustusliku ülesandega. PS ei näe ette absoluutset keeldu isikuid erinevalt kohelda. Isikuid võib erinevalt kohelda, kui selleks on olemas legitiimine eesmärk ja see on proportsionaalne. Kuna SHS § 16 lg 1 lubab sotsiaalteenuse osutamise eest võtta tasu, ei pidanud kohus põhiseadusevastaseks olukorda, kus kaebajal tuleb vastavalt oma majanduslikule seisule osaliselt viipekeele tõlkekulud ise kanda. Võrdsuspõhiõiguse riive legitiimseks eesmärgiks on peetud ka avaliku ressursi – riigi raha – otstarbekat ja säästlikku kasutamist (Riigikohtu 6. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-18-14, p 59).
12.8.Kaebaja taotlusele eelnenud Võru Linnavalitsuse 3. septembri 2020. a e-kirjas kaebajale selgitati, et viipekeeletõlgi vajadusel tuleks esmalt pöörduda oma sooviga Võru Linnavalitsuse poole. Kohus nõustus vastustajaga, et tõlketeenuse tellimine läbi kohaliku omavalitsuse on eelduslikult soodsam ning teenib paremini raha otstarbeka ja säästliku kulutamise eesmärki, võimaldades kokkuvõttes teenust või hüvitist isikutele suuremas määras. Praegusel juhul ei tellinud kaebaja tõlget linnavalitsuse vahendusel, vaid pöördus otse teenuse osutaja (MTÜ Tartu Viipekeeletõlgid) poole. Ei saa välistada, et teenuse tellimisel Võru Linnavalitsuse kaudu olnuks vastustajal võimalik leida kaebajale soodsamaid lahendusi.
12.9.Tõlkekulude osaline kaebaja kanda jätmine tulenes asjaolust, et tema pere keskmine sissetulek ei tinginud abivajadust tõlkekulude täies mahus hüvitamiseks. Kulude osaline isiku enda kanda jätmine on vajalik selleks, et tagada avalike vahendite otstarbekas ja õiglane jaotus ühiskonnas laiemalt.
12.10.Kaebaja diskrimineerivale kohtlemisele ei viita see, et mõnedes kohaliku omavalitsuse üksustes on viipekeele tõlketeenus selle vajajatele täiesti tasuta. Kohalikul omavalitsusel on otsustusruum, kuidas korraldada selle teenuse kättesaadavus ja kuidas jagada kulud.
13.Tartu Ringkonnakohus leidis 21. aprilli 2022. a otsuses asjas nr 3-20-2306, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning jättis Tartu Halduskohtu 5. märtsi 2021. a otsuse muutmata. Kuigi haldus- ja ringkonnakohtu otsused pole veel jõustunud, leiab kohus, et kohtute seisukohad on asjakohased ka käesoleva asja lahendamisel. Kohus võtab Tartu Halduskohtu 5. märtsi 2021. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2022. a otsuse käesoleva haldusasja materjalide juurde. Seejuures nõustub kohus halduskohtu ja ringkonnakohtu poolt asjas nr 3-20-2306 välja toodud põhjendustega.
14.Kaebaja palus tunnistada Võru Linnavolikogu poolt 18. novembril 2020 vastu võetud määruse nr 14 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (SAAK) § 24 lg 2 p-i 7 PS-i ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks osas, mille kohaselt viipekeele tõlketeenusega osutamisega seonduvad kulud on võimalik jätta taotleja kanda. Kohus tõlgendab seda taotlust SAAK-i kohaldamata jätmise taotlusena selle vastuolu tõttu PS-ga ja Euroopa Liidu õigusega, kuna HKMS § 158 lg 4 näeb halduskohtule ette just sellise volituse. Kohus jätab selle taotluse rahuldamata, kuna kohtu hinnangul ei ole SAAK § 24 lg 2 p 7 põhiseadusevastane ega Euroopa Liidu õigusega vastuolus.
15.SAAK § 4 lg 2 sätestab, et linnavalitsus peab isiku pöördumisel või abivajajast teada saamisel hindama sotsiaalhoolekandelise abi vajadust ja selle ulatust ning tagama vastava abi. SAAK § 4 lg 4 kohaselt arvatakse sissetuleku hulka kõik netotulud, välja arvatud riigi- ja linnaeelarve vahenditest makstavad ühekordsed toetused. SAAK § 24 lg 2 p 7 kohaselt on sissetulekust sõltuvaks toetuseks puudega isiku sotsiaalse teenuse osutamise toetus. SAAK § 47 lg 1 kohaselt määratakse puudega isiku sotsiaalteenuse osutamise toetus teenust saavale isikule
3-21-1968 puudega isiku abivahendite, transpordikulude või muu sotsiaalteenuste kulude omaosaluse osaliseks või täielikuks hüvitamiseks.
16.Kohus ei nõustu kaebajaga, et käsitlus, mille kohaselt riigilt ja kohalikult omavalitsuselt teenuste saamine on seotud taotlejapoolse kulude hüvitamisega, on vastuolus PS-ga ja ka rahvusvaheliste konventsioonidega. EL ja rahvusvahelise õiguse normid ei vii kohtu hinnangul järeldusele, et viipekeele tõlketeenust tuleb puudega isikule sotsiaalse integreerumise ja võrdsete võimaluste tagamiseks igal juhul tasuta ja omaosaluseta võimaldada ega paku kohtu hinnangul ulatuslikumat kaitset kui PS. Ühestki kaebaja poolt nimetatud rahvusvahelisest õigusaktist ei tulene kohustust hüvitada kuulmispuudega isikule viipekeeletõlgi kasutamise kulusid täies ulatuses.
17.Ka kaebaja viidatud siseriikliku õiguse normidest ei tulene selgesõnaliselt kaebajale subjektiivset õigust ega riigile juriidilist kohustust viipekeeletõlgi kasutamise kulude täielikuks hüvitamiseks. Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lõige 1, §-d 11 ja 12; viidatud otsus asjas nr 518-7, p 120). Seega on nii kehtiv õigus kui ka kohtupraktika rõhutanud isiku enda ja perekonna olulist osa sotsiaalkaitse süsteemis. Kui isik ei ole oma majanduslikust olukorrast tulenevalt üldse võimeline teenuse eest tasuma ning seda ei suuda ka tema perekonnaliikmed, tuleb kohalikul omavalitsusel teenuse eest täielikult või osaliselt tasuda ning inimest ei jäeta abita. Isiku enda osalus teenuse eest tasumisel sõltub tema abivajaduse suurusest.
18.PS § 12 lg-ga 1 tagatud võrdsuspõhiõiguse kohta on Riigikohtu üldkogu märkinud, et see on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (7. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-112-10, p 31). Kohtupraktikas on võrdsuspõhiõiguse riive legitiimseks eesmärgiks peetud ka avaliku ressursi – riigi raha – otstarbekat ja säästlikku kasutamist (vt nt Riigikohtu 6. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-18-14, p 59). Kohus leiab, et eeltoodu võib üle kanda ka kohaliku omavalitsuse raha kasutusele, mis peab samuti olema otstarbekas ja säästlik. Arvestades vajadusega säästa avalikke vahendeid, ei ole põhiseadusvastane regulatsiooni puudumine, mis annaks kaebajale subjektiivse õiguse nõuda viipekeeletõlgi maksumuse täielikku hüvitamist.
19.Ringkonnakohus selgitas asjas nr 3-20-2306, et kaebaja suhtes ei ole kohaldatud ühtegi seadust teistmoodi kui ülejäänud lastevanemate koosolekul osalenud isikute suhtes. Kaebaja soovis osaleda lastevanemate koosolekul, mis oli tema jaoks kuulmispuude tõttu keerulisem kui normaalse kuulmisega isikutel. See ei tähenda, et riik või kohalik omavalitsus oleks kohaldanud seadust tema suhtes ebasoodsamalt kui teiste isikute suhtes. Kaebajalt ei nõutud otseselt ühegi kohustuse täitmist, mille juures oleks vajalik olnud normaalne kuulmine ning teda ei koheldud sealjuures ebavõrdselt normaalse kuulmisega isikutega võrreldes. On paratamatu, et kuulmispuudega isiku jaoks võib igapäevaelu olla paljudes situatsioonides märksa keerulisem kui normaalse kuulmisega isiku jaoks, kuid see ei pruugi olla taandatav võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele.
20.Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et Võru Linnavalitsuse 26. mai 2021. a korralduse nr 425 ja 28. juuli 2021. a korralduse nr 512 tühistamiseks puudub alus.
21.Kuna kohus vaidlusalust korraldust ei tühista, jääb rahuldamata ka kaebaja kohustamisnõue Võru Linnavalitsuse kohustamiseks hüvitama kaebajale viipekeele tõlkekulud täies ulatuses ehk summas 131,65 eurot. Kohus jätab kaebuse seega tervikuna rahuldamata.
3-21-1968
22.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja võimalikud kulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
23.Kohus tagastab kaebajale kaebuse lisana 1 esitatud Võru Linnavalitsuse 26. mai 2021. a korralduse nr 425 (dtl 28-29), kuna vastustaja on kohtu nõudmisel esitanud 25. veebruaril 2022 vaidlusaluse korralduse nr 425 (dtl 84-87), mis on paremas formaadis ja paremini loetav, kui kaebaja poolt esitatud dokument. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.