A. J. kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt jalutuskäikude mittevõimaldamise ja diskrimineerimisega ning Viru Vangla kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – A. J. Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada A. J. kaebus.
2.Jätta A. J. menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega.
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 204 lg 1).
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kaebajale kätte koos tõlkega vene keelde ning edastatakse vastustajale.
Viru Vanglas kinni peetav isik A. J. esitas 10.06.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-21-1306), millest nähtus tema soov esitada kaebus Viru Vangla ning osaliselt ka Justiitsministeeriumi peale seonduvalt mitme erineva temaatikaga. Kaebaja viitas seejuures Viru Vangla vastusele nr 6-16/44-2 ning enda poolt vanglale esitatud pöördumistele numbritega 6-16/44-1, 6-16/42-1, 6-16/40-1, 6-16/39-1 ning 6-16/41-1.
2.Tartu Halduskohus tagastas 24.11.2021. a määrusega haldusasjas nr 3-21-1306 A. J. kaebuse osaliselt ning eraldas sama määrusega haldusasjast nr 3-21-1306 iseseisvaks menetluseks A. J. kaebuse, mis seondub Viru Vanglas jalutuskäikude mittevõimaldamisega (käesolev haldusasi nr 3-21-2740).
3.Kaebaja märgib jalutuskäikude mittevõimaldamisega seonduvas kaebuses järgnevat. Kaebaja jäeti 05.03.2021 hommikul kella üheksa ajal jalutuskäigust ilma, sest teda sunniti valima jalutuskäigu ning advokaadile tehtava telefonikõne vahel. Kaebajal oli vaja teha tähtis kõne ja muu aeg selleks ei sobinud. Valvur aga teatas, et kaebaja peab valima, kuigi valvuril ei ole õigust otsustada, millal kaebajal ja advokaadil on vaja helistada. Sellistes olukordades on tavapärane praktika, et jalutama viiakse õhtul. Sellised rikkumised toimuvad süstemaatiliselt (sh 17.09.2020, 21.09.2020, 28.10.2020, 18.01.2021). Kaebaja viitab, et näiteks 21.09.2020
3-21-2740 jäeti ta jalutuskäigust ilma seetõttu, et ta ei oska eesti keelt. Enne jalutuskäiku toimuva läbiotsimise käigus hakkas valvur talle midagi eesti keeles rääkima, kuid kaebaja valdab eesti keelt halvasti. Ta ütles seda valvurile, kuid viimasele see ei meeldinud ja kaebajat ei lastud jalutuskäigule. Kaebaja märgib, et mitte kellelgi ei ole õigust teda millestki ilma jätta tema rahvuse või keeleoskamatuse tõttu. See on diskrimineerimine. Kaebajat häirib tugevalt see, et oma vastustes püüab vangla ametniku tegevust õigustada. Kaebaja nõuab, et: 1) tuvastataks diskrimineerimise fakt ning vangistusseaduse (VangS), haldusmenetluse seaduse ja riigivastutuse seaduse (RVastS) rikkumised; 2) vanglat kohustataks võtma süüdlased isiklikule vastutusele; 3) talle makstaks välja hüvitis moraalse ja tervisele tekitatud füüsilise kahju eest summas 3000 eurot. Eeltoodu puhul viitab kaebaja enda vanglale esitatud kahjunõudele nr 6-16/42-1. Kaebaja selgitab, et rikkumise muudavad veelgi intensiivsemaks kahjunõudes nr 6-16/44-1 kirjeldatud asjaolud. Kahjunõudes nr 6-16/44-1 heidab kaebaja vanglale ette seda, et Viru Vangla on COVID-19 pandeemia ajal rikkunud ohutusmeetmeid, millega seadis kaebaja elu ohtu ja tekitas tervisekahju.
4.Viru Vangla on 12.08.2021 edastanud kohtule A. J. vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlused ning Viru Vangla 11.05.2021. a otsuse nr 6-16/44-2, millega jäeti taotlused numbritega 6-16/39-1, 6-16/40-1, 6-16/41-1, 6-16/42-1 ja 6-16/44-1 rahuldamata. Kahjunõude nr 6-16/42-1 osas märgib Viru Vangla oma 11.05.2021. a otsuses järgmist. Tegu on mittevaralise kahju hüvitamise nõudega ning kindlaks tuleb teha, kas vangla tegevus, kus kaebaja seati valiku ette, kas minna helistama või jalutama, oli õigusvastane. Samuti tuleb kindlaks teha, kas kaebajat on keeleoskuse tõttu diskrimineeritud. Vangla ei pea kumbagi nõuet põhjendatuks. Vangla on tutvunud ettekandega nr 6-20/1056-1, mille kohaselt pakuti kaebajale jalutama minekut, kuid ta soovis samal ajal hoopis helistada. Vangla on seisukohal, et üldiselt saab korraldada tööd selliselt, et helistamise ja jalutuskäikude ajad ei kattu. Küll aga võib ette tulla üksikuid olukordi, kus tuleb teha valikuid, kumba õigust kasutada. Selliste valikute tegemine kuulub ka vanglavälise elu juurde. Kaebaja ei saa vanglale ette dikteerida, millisel ajal peab vangla teda jalutama viima, sest ametnikel on ka muid tööülesandeid peale kinnipeetavate jalutuskäikudele saatmise. Kaebaja ei saanud seega 05.03.2021 eeldada, et kui ta jalutuskäigule saatmise eel ametnikku teavitab, et soovib sel ajal hoopis helistada, siis vangla korraldab koheselt oma töö ümber ning saadab teda jalutuskäigule muul ajal. Lisaks oli tegu ühekordse juhtumiga ning ei ole aru saada, milline oli kahju, mis kaebajale oleks võinud ühest jalutuskäigust ilma jäämisega tekkida. Kaebaja väide, et teda on varasemalt diskrimineeritud keeleoskuse tõttu, ei ole põhjendatud. Ettekandest nr 6-20/4181-1 nähtub, et jalutuskäigule saatmine oli katkestatud, sest taotleja ei allunud vanglaametnike korraldustele ja nõudis endaga vene keeles suhtlemist. Eestis on riigikeeleks eesti keel ning kinnipeetav, kes viibib Eestis ja kannab siin karistust, ei saa nõuda muus keeles suhtlemist. Lisaks tuleb ka menetletavatest kahjunõuetest välja, et kaebaja oskab eesti keelt.
5.Kohus jättis käesolevas asjas 18.01.2022. a määrusega A. J. kaebuse käiguta ning andis kaebajale kaebuse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Kaebaja pidi kohtule täpsustama, mis asjaoludel jäi ta 17.09.2020, 28.10.2020 ja 18.01.2021 jalutuskäikudest ilma. Samuti pidi kaebaja kohtule teatama, kui suurt hüvitist nõuab ta oma tervisele tekitatud kahju eest ning kui suurt hüvitist enda inimväärikuse alandamise eest. Kaebajal tuli täpsemalt selgitada, milline tervisekahju kaasnes talle sellega, et talle ei võimaldatud 17.09.2020, 21.09.2020, 28.10.2020, 18.01.2021 ja 05.03.2021 jalutuskäike ning teda diskrimineeriti 21.09.2020. Kaebaja pidi teatama, kas ta on seonduvalt eeltooduga pöördunud meditsiinitöötaja poole. Lisaks tuli kaebajal täpsemalt selgitada, millised üleelamised kaasnesid talle jalutuskäikudest ilmajäämisega ning 21.09.2020 toimunud intsidendiga, kus vangla töötaja teda väidetavalt diskrimineeris. Ühtlasi tuli kaebajal teatada, millises vormis ta kaebuse läbivaatamist soovib.
3-21-2740
6.Vastuseks kohtunõudele edastas Viru Vangla 24.01.2022 kohtule Viru Vanglas koostatud ettekanded nr 6-20/1056-1 ja nr 6-20/4181-1.
7.03.02.2022 saabus kohtusse A. J. vastus kaebuse käiguta jätmise määrusele. Kaebaja märgib vastuses järgnevat. 17.09.2020, 28.10.2020 ja 18.01.2021 jäi ta jalutuskäigust ilma seetõttu, et ühel korral teda lihtsalt ei viidud jalutskäigule, teisel korral pandi teda valiku ette, kas asjade pesemine või jalutuskäik, ning kolmandal korral pandi teda valiku ette, kas telefonikõne advokaadile või jalutuskäik. Milline nendest juhtumitest osutatud kuupäevadele vastab, seda ta enam ei mäleta, sest möödunud on juba väga palju aega. Kaebaja märgib, et esitas antud juhtumid kohtule tõendamaks, et rikkumistel on süstemaatiline iseloom, mis omakorda peab andma 05.03.2021. a ja 21.09.2020. a rikkumistele veelgi intensiivsema iseloomu. Kaebaja märgib, et ta viibib 23 tundi ööpäevas kinnises ruumis, kus aknad ei avane. Kambris ei ole võimalik liikuda ega spordiga tegeleda, sest ruumi selleks ei jätku. Kaebaja kirjeldab seda, mis juhtub inimesega, kellel puudub füüsiline koormus, viidates, et kõik muutused põhjustavad lõppkokkuvõttes eluea lühenemist. Samuti kirjeldab kaebaja seda, mis juhtub inimesega, kui ta on hapnikupuuduses ja viibib umbses ruumis. Kaebajal esinevad peavalud, hingeldamine ning suurenenud väsimustunne. Sümptomite intensiivsus kasvab, kui tal puudub võimalus minna õue. Värskes õhus enesetunne paraneb. Kui ta ei ole õues käinud, siis ta magab halvasti, tal tekib hingeldamine ja ta väsib kiiresti. Tekivad peavalud, apaatia ja depressioon. Tema tervisele on seega tekitatud kahju, mis mõjutab otseselt tema eluiga ja elukvaliteeti. Antud hetkeks on kaebajal välja arenenud allergia, aga vangla meditsiiniosakond väidab, et nad ei ole kohustatud tuvastama allergia põhjust ja liiki. Kaebaja palub kohtul lugeda tervisekahju tekitamine praegusel juhul üldteada faktiks, mis on teaduslikult tõestatud ja ei vaja täiendavat tõendamist. Seonduvalt 21.09.2020 toimunud diskrimineerimisega märgib kaebaja, et tundis end alandatuna ja solvatuna. Diskrimineerimine on väga raske inimõiguste rikkumine ja on vastik, kui valvur kasutab oma võimu ning alandab teist inimest, saades ise suurepäraselt aru, et vanglas on suur värske õhu puudus ja tema tegevus põhjustab füüsilist ebamugavust. Eelnev on tekitanud kaebajas nii suurt pahameelt, et ta kaalub Eesti kodakondsusest loobumist ning Rootsis varjupaiga küsimist. Ta on väga solvunud ja märgib, et hakkas juba rootsi keelt õppima. Kaebaja märgib, et ta nõuab väärikuse alandamise eest 1800 eurot ja tervisekahju tekitamise eest 1200 eurot. Ta palub asja läbi vaadata kirjalikus menetluses.
8.Vastuseks kohtunõudele teatas Viru Vangla 22.02.2022 kohtule, et Viru Vanglal on säilinud informatsioon jalutuskäikudele liikumise osas alates 17.03.2021. Kinnipeetavatele pakutakse võimalust jalutamiseks, kuid praktikas nad seda võimalust igapäevaselt ei kasuta. 28.10.2020 saabus kaebaja COVID-19 testi tulemus, millest tulenevalt tuli vanglal COVID-19 viiruse tõkestamiseks hoida teda isolatsioonis.
KOHTU SEISUKOHT
9.Kohus määratleb esmalt vaidluse eseme (I) ja selgitab seejärel, miks tuleb kaebus tagastada
(II).
I
10.Kaebaja on algses ehk 10.06.2021 kohtule esitatud kaebuses soovinud, et: 1) tuvastataks diskrimineerimise fakt ning VangS, haldusmenetluse seaduse ja RVastS rikkumised; 2) vanglat kohustataks võtma süüdlased isiklikule vastutusele (kaebuses viidatud AvTS §-dele 78 ja 80); 3) makstaks välja hüvitis moraalse ja tervisele tekitatud füüsilise kahju eest summas 3000 eurot.
3-21-2740 Kohtusse 03.02.2022 saabunud kaebuse täpsustuses märgib kaebaja, et nõuab väärikuse alandamise eest hüvitist 1800 eurot ning tervisele tekitatud kahju eest hüvitist 1200 eurot.
11.Eeltoodut arvestades mõistab kohus kaebajat selliselt, et ta soovib esitada kohtule kohustamis- ja kahju hüvitamise nõuded (HKMS § 37 lg 1 p 2 ja p 4). Kohustamisnõude puhul soovib kaebaja vanglale kohustava ettekirjutuse tegemist, mille kohaselt tuleks vanglal võtta ametnikud, kelle tegevuse osas on kaebajal etteheiteid, distsiplinaarvastutusele. Kuigi kaebaja viitab kaebuses avaliku teabe seaduse (AvTS) §-dele 78 ja 80, on kaebaja tegelikkuses ilmselgelt silmas pidanud avaliku teenistuse seaduse paragrahve 78 ja 80. Hüvitamisnõude puhul soovib kaebaja Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Kohus mõistab, et kaebaja hinnangul on jalutuskäikudest ilmajätmine tekitanud talle tervisekahju ning alandanud tema inimväärikust. Samuti on inimväärikust alandav olnud kaebaja diskrimineerimine 21.09.2020, mil ta jäeti jalutuskäigust ilma keelelistel põhjustel. Kuigi kaebaja poolt kirjeldatust jääb ebaselgeks, kas ta nõuab hüvitist üksnes kahel päeval (21.09.2020 ja 05.03.2021) või viiel päeval (17.09.2020, 21.09.2020, 28.10.2020, 18.01.2021 ja 05.03.2021) jalutuskäikudest ilmajätmise eest, siis arvestades seda, et kaebaja on nii kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotluses kui ka kohtule esitatud kaebuses toonud välja viis kuupäeva, mil ta ei saanud jalutada, tõlgendab kohus kaebust nii, et kaebaja soovib saada hüvitist viiel päeval jalutuskäigust ilmajäämise eest ning enda keelelise diskrimineerimise eest 21.09.2020. II
12.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et A. J. kaebus tuleb alljärgnevatel põhjustel tagastada.
12.1.Kaebaja on ühe nõudena soovinud vangla kohustamist võtta vanglaametnikud distsiplinaarvastutusele. Kohus märgib, et vanglaametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise ja distsiplinaarkaristuse määramise õigus on ametiisikul, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus (VangS § 148), ning kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vanglaametniku distsiplinaarvastutusele võtmist. Asjaolu, kas mingi teo pinnalt algatatakse vanglaametniku suhtes distsiplinaarmenetlus või mitte, ei puuduta kaebaja õigusi ning kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus sellise kohustamisnõude esitamiseks. Kaebaja saab kohtus kaitsta vaid enda subjektiivseid õigusi (HKMS § 44 lg 1). Kohus tagastab seega kaebaja kohustamiskaebuse, milles ta soovib vanglale kohustava ettekirjutuse tegemist ametnike distsiplinaarvastutusele võtmiseks, HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ilmselgelt kaebeõiguse puudumise tõttu.
12.2.Kohus leiab, et ka hüvitamisnõudes tuleb kaebus tagastada ning seda HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mis sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
12.2.1.Kaebaja leiab, et Viru Vangla on talle tekitanud mittevaralist kahju seonduvalt sellega, et kaebaja ei saanud 17.09.2020, 21.09.2020, 28.10.2020, 18.01.2021 ja 05.03.2021 käia jalutuskäigul värskes õhus, milleks tal on õigus vastavalt VangS § 55 lõikele 2. Eeltoodu tekitas kaebaja sõnul kahju tema tervisele ning alandas tema inimväärikust. Kaebaja leiab, et vangla ei tohiks panna teda valiku ette, kas teha telefonikõne advokaadile või minna jalutama, ning vangla rikub süstemaatiliselt tema õigusi.
12.2.2.Asja materjalidest nähtub, et kaebajal jäi tema nimetatud kuupäevadel jalutuskäigule minemata järgmistel põhjustel. 17.09.2020 ja 18.01.2021 tuli kaebajal valida asjade pesemise, telefonikõne tegemise või jalutuskäigule mineku vahel (tl 40, 43).
3-21-2740 28.10.2020 saabus kaebaja COVID-19 testi tulemus, millest tulenevalt tuli vanglal COVID-19 viiruse tõkestamiseks hoida teda isolatsioonis (tl 47). 21.09.2020 jäi jalutuskäik kaebaja hinnangul ära tema keelelise diskrimineerimise tõttu. Kaebaja kirjeldab, et ta tõstis enne jalutuskäiku toimunud läbiotsimise ajal käed üles, nagu on ette nähtud, kuid valvur hakkas talle jämedas vormis midagi eesti keeles rääkima. Kaebaja ütles valvurile, et ei saa temast aru, sest valdab eesti keelt halvasti. Valvurile see ei meeldinud ja ta lihtsalt ei lasknud kaebajat jalutuskäigule. Kaebaja leiab, et talle tuleks korraldusi anda arusaadavas vormis ehk vene või inglise keeles. Mitte kellelgi ei ole õigust teda millestki ilma jätta rahvuse või keeleoskamatuse tõttu. Viru Vangla poolt kohtule edastatud vanemvalvur S. Sakkose 21.09.2020. a ettekandes nr 6-20/4181-1 (tl 38) kajastatu kohaselt keeldus kaebaja 21.09.2020 kella 9.58 paiku täitmast tema korraldust asetada käed läbiotsimise ajaks seinale. Valvur märgib, et andis kinnipeetavale kahel korral korralduse asetada käed seinale, kuid kinnipeetav ütles talle vastu, et ta peab temaga rääkima ainult vene keeles, sest kaebaja on venelane ja ei saa eesti keelest aru. Valvur märgib, et andis kinnipeetavale teada, et ta ei ole kohustatud talle venekeelseid korraldusi andma. Kuna kinnipeetav korraldusele ei allunud, siis jättis vanemvalvur kaebaja läbiotsimise teostamata ning kaebajat jalutuskäigule ei lubanud. Nimetatud sündmus leidis aset S2 osakonna lõpus trepikotta viiva ukse juures. 05.03.2021 pidi kaebaja valima advokaadile tehtava telefonikõne või jalutamise vahel. Viru Vangla poolt kohtule edastatud valvur C. Kuusiku 05.03.2021. a ettekande nr 6-20/1056-1 (tl 37) kohaselt pakkus ta 05.03.2021 kella 9.08 paiku kaebajale jalutuskäigule minekut, millest viimane keeldus, valides jalutuskäigu asemel helistamise.
12.2.3.Kohus leiab, et kui kinnipeetav jääb kuue kuu pikkuse perioodi vältel erinevatel põhjustel viiel korral jalutuskäigust ilma, siis ei saa pidada tema õigusi intensiivselt riivatuks. Kui isik jääb jalutuskäigust ilma mõnel üksikul päeval (nt kord kuus), võib see tekitada talle küll pahameelt, kuid tegemist ei saa olla tema õiguste suure riivega. Kuigi kaebaja kirjeldab üleelamisi, mis talle kaasnesid jalutuskäikude mittetoimumisega, siis ei ole usutav, et 17.09.2020, 21.09.2020, 28.10.2020, 18.01.2021 ja 05.03.2021 värskes õhus jalutamise võimaluse puudumine saaks mõjutada kaebaja eluiga või olulisel määral tema elukvaliteeti ning tekitada näiteks allergiat. Tegemist ei ole olnud viie järjestikuse päevaga, mil kaebaja ei saanud jalutada, vaid jalutamine jäi ära erinevatel kuudel üksikutel päevadel. Viiel korral jalutuskäigust ilma jäämisel ei saa sellises olukorras olla olulist mõju kaebaja tervislikule seisundile ega tema väärikusele. Arvestades ka seda, et kaebaja on ise näiteks jalutamise asemel eelistanud samal ajal asjade pesemist, siis ei saa jalutuskäigust ilmajäämise puhul ka kaebaja enda hinnangul olla tegemist tema õiguste intensiivse riivega. Vastasel juhul oleks kaebaja igal juhul valinud oma asjade pesemiseks muu aja/võimaluse ning oleks läinud jalutuskäigule. Eelnevat arvestades leiab kohus, et pika perioodi kestel üksikutel päevadel (kokku viiel päeval) jalutamisvõimalusest ilma jäämine ei riivanud kaebaja õigusi intensiivselt.
12.2.4.RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevalt on mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise üheks esmaseks eelduseks isiku subjektiivseid õigusi rikkuv õigusvastane ja süüline tegevus. Lisaks peab esinema põhjuslik seos kahju tekkimise ja õigusvastase tegevuse vahel. Arvestades asjaolusid, mille tõttu kaebaja viiel eelnimetatud kuupäeval jalutamas ei käinud, ei saa kohtu hinnangul Viru Vanglale suure tõenäosusega ette heita seda, et kaebaja oleks jalutamisvõimalusest ilma jäänud vangla õigusvastase ja süülise tegevuse tagajärjel. Kohus nõustub Viru Vangla 11.05.2021. a otsuses nr 6-16/44-2 (tl 23–24) märgituga, et kinnipeetav ei saa vanglale ette dikteerida, millisel ajal peab vangla teda jalutama viima. Nimetatud otsuses selgitatakse, et üldiselt saab tööd korraldada selliselt, et helistamise ja jalutamise ajad ei kattu, kuid ette võib tulla üksikuid olukordi, kus tuleb teha valikuid, kumba õigust kasutada. Selliste valikute tegemine kuulub ka vanglavälise elu juurde ning kaebaja ei saa eeldada, et vanglal on võimalik alati vastavalt tema soovidele oma tööd ümber korraldada. Kohus märgib, et ka kaebaja ise on oma kaebuses viidanud sellele, et kui ta soovis hommikul helistada, siis oleks valvur võinud teda saata jalutama õhtusel ajal, mis on sellistel juhtudel
3-21-2740 tavaline praktika. Seega möönab ka kaebaja ise, et tavaliselt leitakse jalutamiseks teine aeg (kui nt jalutamise kellaaeg kattub ajaga, mil on vajalik kasutada telefoni) ning järelikult ei saa väita, et vangla rikuks süstemaatiliselt kaebaja õigusi, nagu kaebaja viitab. Asja materjalidest nähtub, et 17.09.2020, 18.01.2021 ja 05.03.2021 tuli kaebajal valida asjade pesemise, telefonikõne tegemise või jalutuskäigule mineku vahel. Võib eeldada, et kaebaja teavitas oma soovist teha telefonikõne jalutuskäiguga samal ajal vahetult enne selle toimumist. Seega ei pruukinud vanglal olla võimalik koheselt samal päeval oma tööd vastavalt kaebaja vajadustele ümber korraldada. Nagu eelnevalt märgitud, siis vangla kinnitusel seda üldjuhul tehakse, kuid võib esineda juhtumeid, kus see ei ole võimalik. Eeltoodu ei tähenda, et vangla tegevust saaks käsitada õigusvastasena. VangS § 55 lg 2 alusel on küll kinnipeetavatel õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas, kuid seda õigust ei ole kohtupraktikas peetud täiesti piiramatuks (vt nt Tartu Halduskohtu 15.01.2021. a otsus asjas nr 3-20-766). Samuti puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda jalutuskäiku endale sobival kellaajal. Kui telefonikõne tegemise vajadust just jalutuskäigu toimumise kellaajal võib möönda, siis asjade pesemine on selline tegevus, mille aega saab kaebaja ise valida. Seega, kui kaebaja valis jalutuskäigule minemise asemel asjade pesemise, siis ei saa jalutuskäigust ilmajäämist pidada õigusvastaseks. Samuti on kohtu hinnangul kaebaja enda tegevus 21.09.2020 toonud kaasa selle, et tal jäi sellel päeval jalutuskäik ära. Asja materjalidest nähtub, et vangla oli valmis viima kaebaja sellel päeval jalutuskäigule, kuid kaebaja jättis sellele eelneva läbiotsimise ajal täitmata vanglaametiku korralduse asetada käed seinale ning nõudis endaga vene keeles suhtlemist. Kuigi kaebaja väidab, et ta ei saa eesti keelest aru (või valdab seda halvasti), siis arvestades seda, et kaebaja on esitanud vanglale eestikeelseid pöördumisi (nt käesolevas asjas esitatud taotlus nr 6-16/42-1, tl 29) ning seda, et kaebaja ei viibinud vanglas esimest päeva ja talle pidi jalutuskäikudele saatmise ja sellele eelneva läbiotsimise rutiin olema tuttav, ei ole usutav kaebaja väide, et ta ei mõistnud, mida ta peab läbiotsimise ajal tegema. Kuna kaebaja ei võimaldanud vanglaametnikul enda läbiotsimist, siis ei saa jalutuskäigule saatmise katkestamist pidada õigusvastaseks. Seoses 28.10.2020 kaebaja jalutuskäigule viimata jätmisega on vangla kohtule selgitanud, et sellel päeval saabus kaebaja COVID-19 testi tulemus, mis kohtule arusaadavalt oli positiivne (tl 47). Seega tuli kaebaja kui haige isik teistest isoleerida ning tema vanglasisene saatmine jalutuskäigule oleks olnud ohuks vangla julgeolekule, sest oleks soodustanud vanglas nakkushaiguse levikut.
12.2.5.Kohus märgib, et isegi kui möönda, et mõnel eeltoodud juhul võis vangla tegevus olla õigusvastane, ei oleks praegusel juhul täidetud ka muud eeldused mittevaralise kahju tekitamise eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Kohus leiab, et kaebaja jalutuskäikude ärajäämisel ei saa vanglale ette heita süülist käitumist. Lisaks on äärmiselt vähetõenäoline, et mõni kaebaja võimalik tervisekahjustus saaks olla tingitud asjaolust, et ta ei ole kuue kuu pikkuse perioodi jooksul saanud viiel päeval ühe tunni jooksul värskes õhus jalutada. Seega on põhjusliku seose olemasolu vangla tegevuse ning väidetavalt saabunud kahju vahel ilmselt olematu. Mis puudutab kaebaja võimalikku inimväärikuse alandamist, siis selle eest rahalise hüvitise määramine on erandlik ning põhjendatud vaid isiku õiguste äärmiselt intensiivsete riivete korral, milleks kuue kuu jooksul viiel päeval jalutamisvõimalusest ilmajäämist pidada ei saa. Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebaja hüvitamisnõude (viiel päeval jalutuskäigust ilma jäämisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude) rahuldamist ei saa pidada tõenäoliseks.
12.2.6.Kaebaja on eraldiseisvalt välja toonud, et 21.09.2020 jäi tal jalutuskäigule minemata põhjusel, et teda diskrimineeriti keeleliselt. Kohus mõistab kaebajat selliselt, et kaebaja hinnangul on diskrimineerimine alandanud tema inimväärikust ning kaebaja nõuab seetõttu hüvitist ka eelnimetatud asjaoludel. Kohus leiab, et isiku diskrimineerimist ei saa ühelgi juhul käsitada tema õiguste väheintensiivse riivena. Samas leiab kohus, et arvestades vanglaametniku ettekandes esitatud sündmuste kirjeldust (S. Sakkose 21.09.2020. a ettekanne nr 6-20/4181-1, tl 38), ei saa kaebaja kohtlemist
3-21-2740 21.09.2020 toimunud läbiotsimise ajal pidada diskrimineerimiseks. Viidatud ettekandest nähtub, et vanglaametnik andis kaebajale läbiotsimise ajal mitmel korral korralduse asetada käed seinale, mida kaebaja ei teinud, nõudes temaga suhtlemist vene keeles. Kohus märgib, et vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 6 on Eesti riigikeeleks eesti keel ning riigiasutuses võõrkeeles suhtlemist on õigus nõuda vaid keeleseaduse § 9 lõikes 1 nimetatud eelduste täidetuse korral. Seega, kui Eesti Vabariigis kasutab vanglaametnik kinnipeetavaga suhtlemisel riigikeelt, siis ei saa seda pidada kinnipeetava diskrimineerimiseks. Olukorras, kus kohtu hinnangul kaebaja tegelikkuses mõistis, mida temalt läbiotsimise käigus oodati, ei saa vanglaametniku poolt kaebajaga vaid eesti keeles suhtlemist pidada kaebaja õiguste intensiivseks riiveks. Nagu ka eelnevalt viidatud, siis tõendavad kaebaja poolt vanglale esitatud taotlused (tl 25–29), et kaebaja ei ole isikuks, kes eesti keelt üldse ei valdaks. Lisaks pidi jalutuskäigule saatmise ja läbiotsimise rutiin olema kaebajale selge. Asjaolust, et kaebaja on Rootsi suundumise plaani tõttu alustanud rootsi keele õpinguid, nähtub, et ka kaebaja ise ei eelda, et temaga peaks alati suhtlema vene keeles. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda endale korralduste andmist vene või inglise keeles. Kohus märgib, et kaebaja jalutuskäik ei jäänud 21.09.2020 ära seetõttu, et kaebaja ei oska eesti keelt, vaid põhjusel, et kaebaja takistas jalutuskäigu eelselt enda läbiotsimise toimingute teostamist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja õigusi ei ole 21.09.2020 jalutuskäigu eelselt intensiivselt riivatud. Kaebaja kohtlemist ei saa pidada diskrimineerivaks ega inimväärikust alandavaks, mistõttu oleks kaebajale praeguses asjas hüvitise väljamõistmine ebatõenäoline.
12.3.Tuginedes eeltoodule, HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
tagastab
kohus
kaebaja
hüvitamiskaebuse
tervikuna
13.Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus sisuliselt lahendada kaebaja menetlusabi taotlust tema riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
14.Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel avaldatavas määruses kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.