X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 08.02.2022 otsusele nr 7002210001-1
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X (sündinud XX.XX.XXXX) Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Mirja Sarap
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel Riigi Teatajas asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 13.05.2022. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
VRKS § 21 lg 1 punkt 6 näeb ette, et rahvusvahelise kaitse taotlus jäetakse sisuliselt läbi vaatamata, kui Dublini III määruse järgi vastutab selle läbivaatamise eest muu riik. VRKS § 21 lg 2 kohaselt lõpetatakse rahvusvahelise kaitse menetlus sel juhul taotluse tagasilükkamise otsusega ning PPA ei pea seejuures hindama, kas taotleja vastab rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele. PPA jättis 08.02.2022 otsusega kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 21 lg 1 punkti 6 alusel läbi vaatamata ning lükkas selle VRKS § 21 lg 2 alusel tagasi, sest taotluse läbivaatamise eest vastutab Dublini III määruse art 18 lg 1 punkti d) järgi Leedu. PPA 08.02.2022 otsus on Dublini III määruse artikli 26 lg 1 tähenduses üleandmisotsus, millega palve esitanud liikmesriik (Eesti) teavitas kaebajat otsusest jätta tema taotlus läbi vaatamata ja anda ta üle Leedule kui vastutavale liikmesriigile (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2020 määrus nr 3201232, punkt 15.1).
8.Vaidlust ei ole, et PPA algatas Dublini III määruse artikli 23 lg 1 alusel Leedule 06.01.2022 tagasivõtmispalve esitamisega tagasivõtmismenetluse (Dublini III määruse artiklid 23–25), mida kohaldatakse määruse art 18 lg 1 punktides b–d või artikli 20 lg-s 5 nimetatud isikute suhtes (vt Euroopa Kohtu 02.04.2019 otsus H. ja R., liidetud kohtuasjades C-582/17 ja C583/17, ECLI:EU:C:2019:280, punktid 46–52 ja 65–66; Euroopa Kohtu 25.01.2018 otsus Hasan, C-360/16, ECLI:EU:C:2018:35, punktid 42–44). Tagasivõtmispalve kohaselt vastab kaebaja Dublini III määruse art 18 lg 1 punktis d) nimetatud isiku tunnustele ehk tegemist on kolmanda riigi kodanikuga, kelle taotlus on tagasi lükatud ja kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil. Leedu nõustus vaikimisi kaebaja tagasi võtma, mistõttu on PPA 08.02.2022 otsuses õigesti hinnanud, et Leedu Vabariik on vastavalt Dublini määruse artikkel 18 lg 1 punktile d) vastutav riik ning sellest tulenevalt jätnud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatama kooskõlas VRKS § 21 lg 1 punktiga 6.
9.VRKS § 18 lg 1 kohaselt on PPA pädev läbi vaatama neid rahvusvahelise kaitse taotlusi, mille läbivaatamise eest on vastutavaks riigiks Eesti. VRKS § 21 lg 1 punkti 6 kohaselt jäetakse taotlus sisuliselt läbi vaatamata, kui Dublin III määruse järgi vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest muu riik. PPA teeb sellisel juhul VRKS § 21 lg 2 alusel rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse, seda sisuliselt hindamata. Sellest reeglist on kaks erandit. Esiteks olukord, kus liikmesriik otsustab erandina ise taotluse läbi vaadata (Dublin III määruse artikkel 17) ning teiseks olukord, kus Dublin III määruse alusel rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks määratud liikmesriigis esinevad varjupaigamenetluses ja rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtutingimustes süsteemsed puudused, mistõttu on reaalne oht, et vastutavasse riiki tagasisaatmisel on taotlejal võimalus saada koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses (Dublin III määruse artikkel 3 lg 2 ja artikkel 4 ning Euroopa Kohtu 19.03.2019 kohtuotsus Jawo, nr C-163/17, ECLI:EU:C:2019:218). Euroopa Kohus selgitas otsuses nr C-163/17 seoses Dublin III määruse artikli 3 lg-ga 2, et selles on silmas peetud ainult olukorda, mille kohta tehti kohtuotsus N. S. jt (C-411/10 ja C-493/10), see tähendab olukorda, kus reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses tuleneb sellest, et selle määruse alusel rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks määratud liikmesriigis esinevad varjupaigamenetluses ja rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtutingimustes süsteemsed puudused. /.../ Artikli 4 kohaldamise seisukohast on tähtis, kas asjaomasel isikul tekib tema üleandmise tõttu vastutavasse liikmesriiki Dublini III määruse tähenduses tõsine oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt üleandmisel, varjupaigamenetluse ajal või pärast seda. Selleks peavad esinema kaalukad ja tõendatud asjaolud, mis annavad alust arvata, et taotlejal tekib selline oht tema üleandmisel või selle tagajärjel. /.../ Näiteks, kui liikmesriigi asutuste ükskõiksuse tagajärjel 2 (5)
satuks täielikult riigi abist sõltuv isik olenemata oma tahtest ja isiklikest valikutest nii äärmuslikku materiaalsesse puudusse, et tal ei oleks võimalik rahuldada oma kõige esmasemaid vajadusi, nagu eelkõige enda toitmine, pesemine ja majutamine, ning mis kahjustaks tema füüsilist või vaimset tervist või asetaks ta alandavasse olukorda, mis rikub inimväärikust. /.../ Siiski ei saa täielikult välistada, et rahvusvahelise kaitse taotleja suudab konkreetselt temaga seoses tõendada selliste erakorraliste asjaolude esinemist, mille tõttu satuks see taotleja enda üleandmise korral tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise eest üldjuhul vastutavasse liikmesriiki pärast rahvusvahelise kaitse saamist tema erilise haavatavuse tõttu ning olenemata oma tahtest ja isiklikest valikutest äärmuslikku materiaalsesse puudusse.
10.Kohus nõustub, et võimalik töökoha olemasolu ning sõbranna olemasolu Eestis ei ole sellisteks asjaoludeks, mis võiksid tuua endaga kaasa olukorra, kus Eesti vastutaks kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. Muid asjaolusid, mille alusel oleks PPA pidanud n-ö humaansetel kaalutlustel otsustama kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutuse võtmise, kaebaja toonud ei ole. Dublin III määruse artikli 17 lg 1 kohaselt võib liikmesriik erandina otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsusetu isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest. Tegemist on kaalutlusõigust võimaldava sättega ning liikmesriigile sellest kohustust ei tulene (vt Euroopa Kohtu 23.01.2019 kohtuotsus M.A. jt, C-661/17, ECLI:EU:C:2019:53). Kohtule ei nähtu asjaolusid viidatud artikli kohaldamiseks ning kohus nõustub PPA otsuses toodud põhjendusega neid siinkohal kordamata.
11.Seega taandub vaidlus küsimusele, kas Leedu, kes on EL liikmesriik, on turvaline ning selle rahvusvahelise kaitse menetlus vastab nõuetele.
11.1.Dublin III määruse preambula punkti 3 kohaselt peetakse Euroopa Liidu liikmesriike, kes kõik järgivad tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, kolmandate riikide kodanikele turvalisteks riikideks, ilma et see mõjutaks Dublin III määruses sätestatud vastutuskriteeriume. Lisaks selgitas Euroopa Kohus eelviidatud kohtuasjas nr C-163/17, Jawo, et Euroopa ühtne varjupaigasüsteem põhineb vastastikusel usaldusel ja selle eesmärk on rahvusvahelise kaitse taotluste ratsionaliseerimisega kiirendada nende menetlemist nii taotlejate kui ka osalisriikide huvides, ning eeldada tuleb, et igas liikmesriigis toimub rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemine kooskõlas harta, Genfi konventsiooni ja EIÕK nõuetega. Kõnealune eeldus ei ole siiski ümberlükkamatu, vaid liikmesriik ei tohi rahvusvahelise kaitse taotlejat anda üle vastutavale liikmesriigile, kui talle ei saa olla teadmata, et selle liikmesriigi varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes esinevad eriti olulised süsteemsed puudused kujutavad endast kaalukaid ja tõendatud asjaolusid, mis annavad alust arvata, et taotlejal tekib reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 4 tähenduses. Näiteks kui täielikult riigi abist sõltuv isik satuks enda tahtest ja isiklikest valikutest olenemata nii äärmuslikku materiaalsesse puudusse, et tal ei oleks võimalik rahuldada oma kõige esmasemaid vajadusi (eelkõige toit, pesemine ja majutus) ning mis kahjustaks tema füüsilist või vaimset tervist või asetaks ta inimväärikust alandavasse olukorda (vt Jawo, punktid 82–93).
11.2.PPA on analüüsinud Leedu faktilist ja õiguslikku olukorda ning kohus nõustub selles osas otsuse põhjendustega neid siinkohal koguulatuses kordamata (HKMS 165 lg 2). Kohtu hinnangul tuleb Leedut pidada turvaliseks ning asjaolu, et pärast Valgevene korraldatud rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute mass-sisserännet esineb Leedu
3 (5)
rahvusvahelise kaitse taotlejate majutamisel puudujääke, siis ei too see kaasa Dublin III määruse kohaldamata jätmist. Internetist kättesaadavast infost nähtub, et kinnipidamistingimused on aja jooksul muutunud ning nt Leedu tegeleb tõstatud probleemidega1. Samuti ei tingi Dublin III määruse kohaldamata jätmist asjaolu, et pärast Venemaa agressioonisõja algust Ukraina vastu on Ukrainast Leetu lahkunud kümneid tuhandeid sõjapõgenikke. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja Leedust lahkumise aluseks ei olnud puudujäägid majutuskeskustes või tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses, vaid kaebaja enda sõnul oli selleks soov oma majanduslikku olukorda parandada.
11.3.PPA kontrollis sisuliselt Leedus kaebaja taotluse osas läbiviidud menetlust ning kohus nõustub, et asjaoludest ei nähtu, et taotlust oleks menetletud pealiskaudselt. Kaebajal oli riiklik kaitsja ning ligipääs kohtumenetlusele. Asjaolu, et Leedu on kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaadanud ja jätnud taotluse rahuldamata, ei ole Dublin III määruse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Samuti ei välista Dublin III määruse kohaldamist asjaolu, et kaebaja vaidlustas Leedus tehtud otsuse kohtus ning kohus jättis kaebaja kaebuse rahuldamata. Need asjaolud ei kinnita ka seda, et Leedus oleks puudujääke rahvusvahelise kaitse taotluste menetluses. Liikmesriigiti on kohtumenetlused erinevad ning kuna kaebaja viibis vabaduses, siis on tema enda ülesanne muu hulgas tunda huvi enda kohtuasja vastu ning kohtuistungi toimumisel sellel osaleda. Kaebaja väidetest ei nähtu, et ta ei olnud teadlik oma kohtumenetluse käigust. Esindaja ülesandeks ei ole olla suhtes aktiivne pool. Seda peab olema siiski kohtumenetluse pooleks olev kaebaja.
11.4.Puudujääke menetluses ei saa järeldada ka sellest, et kaebaja väitel ei olnud tal Leedus pangakonto avamine rahvusvahelise kaitse taotlejatele isikukoodi puudumisele viidates võimalik või et töötasu ei ole sularahas võimalik maksta. Vaidlust ei ole, et kaebaja otsustas ise hävitada enda passi ning välistada seeläbi pangakonto avamise võimaluse, kuivõrd Leedu Migratsioonikeskuse kodulehel oleva info kohaselt on võõramaalastele pangakonto avamine võimalik2. Lisaks märgib kohus, et ka Eestis ootaks kaebajat negatiivse rahvusvahelise kaitse taotluse tegemise järgselt illegaali staatus ning seaduslik töötamine oleks sellisel juhul kaebajal välistatud ka Eestis.
11.5.Lisaks peab kohus vajalikuks välja tuua, et nt Eesti meediast on läbi käinud, et EL liikmesriikidest toetab Valgevene opositsioonilise liikumise eesmärke ja on andnud kaitset mitmetele opositsiooni aktivistidele just Leedu 34 . Samuti on Valgevene demokraatia pooldajatele turvalise varjupaiga pakkumise eest Leedut tunnustanud ka Ameerika Ühendriigid 5 . Seega võib väita, et Leedu on Valgevenest saabunud rahvusvahelise kaitse taotlejate suhtes üks liberaalsemaid liikmesriike. Asjaolu, et kaebajat rahvusvahelise kaitse saajana ei tunnustatud, ei anna alust vastupidiseks seisukohaks.
12.Kaebaja ei viibinud Leedus olles vastuvõtu- või majutuskeskuses. Ehkki Leedust lahkumise tõttu ei ole välistatud kaebaja paigutamine majutuskeskusesse, siis ei kinnita kaebaja
esitatud tõendid, et majutuskeskuses viibimine võiks tuua kaasa ebainimliku või alandava kohtlemise. Kaebaja esitatud veebilingid viitavad olukorrale Kybartai välismaalaste registreerimiskeskuses, kuid majutuskeskusi on Leedus veelgi ning puudub alus arvata, et kaebaja paigutataks just konkreetsesse majutuskeskusesse. Majutuskeskuses elades võimaldatakse taotlejal tasuta majutust, sotsiaal- ja psühholoogiteenuseid ning meditsiiniabi6.
13.Vaidlustatud otsuse tegemisel olid kaebaja menetluslikud õigused tagatud. Talle võimaldati olla ärakuulatud ning talle olid tagatud Dublin III määrusega ettenähtud menetluslikud õigused. Kaebaja ei ole haavatav (erivajadusega) isik.
14.Vastuseks PPA kaebuse vastusele vastas kaebaja, et ta ei ole PPA vastust kätte saanud. Kohus ei pea seda usutavaks, kuna vastuses kohtule selgitas PPA, et kaebajale tutvustati PPA vastust 24.03.2022, kusjuures see tõlgiti kaebajale ka vene keelde. Seega on kaebajale olnud tagatud ka kohtumenetluses tõhus osalemine ning kaebaja vastupidised väited on pahatahtlikud.
15.Kaebus jääb rahuldamata. Leedu Vabariik tunnustas vaikimisi vastutust kaebaja taotluse läbivaatamise ja tema tagasivõtmise eest ning kaebaja kuulub Leedule üleandmisele Dublin III määruse artikli 29 lg 1 alusel. Seda, kas kaebajat tuleb tunnustada rahvusvahelise kaitse saajana või mitte, on Leedu otsustada. Samuti on Leedu otsusta, kas tänases julgeolekuolukorras on isikute väljasaatmine Valgevenesse võimalik või mitte. Seda otsust ei tee Eesti Leedu eest. Vaidlust ei ole, et täna ei ole Valgevene territooriumil sõda või relvakonflikti ning ehkki Euroopa riigid on piiranud kaubanduslikke ja majanduslikke suhteid Valgevenega, siis puudub kohtul alus arvata, et Leedu jätaks vajadusel non-refoulement põhimõtte järgimata. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
17.Kooskõlas rahvusvahelise kaitse menetluses kehtiva konfidentsiaalsuse nõudega asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).