Korrakaitse › Muu korrakaitse

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-2734 1-3 ja 5 ning lg-te 3, 5, 6 ja 8 alusel, samuti NETS § 452 lg 1 ja riigipiiri seaduse § 17 lg 1 p 1 alusel inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi (sh riigi toimepidevuse) kaitseks. Muuhulgas näeb korralduse p 10 riigisiseste meetmete ja piirangutena ette, et sisetingimustes sportimine ja treenimine (alap 1), avalikes saunades, spaades, basseinides jmt viibimine (alap 3), kinoseansside, teatrietenduste ja kontsertide korraldamine (alap 4), muuseumides ja näituseasutustes viibimine (alap 6), toitlustusettevõtte müügi- või teenindusalal viibimine, v.a kaasaostmiseks (alap 7) on lubatud, kui täidetakse korralduse p-des 7-9 ja III osas sätestatud nõudeid. Korralduse p 13 kohaselt tuleb p-s 10 nimetatud tegevuste läbiviimisel mh tagada korralduse p 14 täitmine. Korralduse p 14 sätestas loetelu isikutest, kes võivad loetletud tegevustes osaleda. Kaebuse esitamise ajal kehtinud korralduse redaktsiooni kohaselt (korralduse p 5 alap 2-4) kuulusid sellesse loetellu teiste hulgas isikud, kes: 2) on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva; 3) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta; 31) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse kaitse ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta; 4) on võrdsustatud vaktsineerituga. Vaktsineerituga võrdsustatuks loetakse isikut, kes on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes alap-s 2 sätestatut.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3-21-2734 inimestega (kaebuse taotlused 3.1. ja 3.2.). Kaebuse põhjendused (täiendavad seisukohad 23.02.2022 ja 07.03.2022) on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Vaidlustatud korraldused riivavad kaebaja õigusi vabale eneseteostusele ja kaebaja liikumisvabadust. Kaebajal puudub võimalus võtta osa avalikest üritustest, sh külastada kultuuriüritusi, einestada perekonnaga kohvikutes ja restoranides jne. 2) Korraldusega nr 305 kehtestatud piirangud ei ole sobivad Vabariigi Valitsuse kirjeldatud eesmärkide saavutamiseks, sest need lähtuvad valest eeldusest, et haiguse rohkem kui 180 päeva eest läbi põdenud inimestel on väga kõrge nakatumise risk. Läbipõdemine näib andvat tõhusama kaitse kui vaktsineerimine. Professor Krista Fischeri arvutuste järgi on vaktsineerimise läbinud isikutel tõenäosus uuesti COVID-19 haigusesse nakatuda neli korda väiksem kui isikutel, kes ei ole ei vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud; samas kui haiguse läbi põdenud isikutel on tõenäosus uuesti COVID-19 haigusesse nakatuda üheksa korda väiksem. Terviseameti andmetel on COVID-19 haigusesse nakatunutest varasemalt haiguse läbipõdenute arv oluliselt väiksem kui eelnevalt vaktsineeritute arv – vastavalt 547 ja 10935 (sh lõpetatud vaktsineerimiskuuriga 6449); samuti sümptomaatilise COVID-19 haiguse tõttu hospidaliseeritud varasemalt haiguse läbipõdenute arv oluliselt väiksem kui eelnevalt vaktsineeritute arv, vastavalt 23 ja 436 (sh lõpetatud vaktsineerimiskuuriga 250). Ka Iisraeli uuringu1 andmetel on COVID-19 haiguse läbipõdenul oluliselt väiksem tõenäosus uuesti nakatuda kui vaktsineeritul. Ajakirjas Science ilmunud uuringu järgi on COVID-19 haigusest paranenud patsientidel jätkuvalt tugev immuunsus koroonaviiruse vastu ka kaheksa kuud pärast nakatumist. Immuunsus kestab tõenäoliselt mitu aastat.2 Arkadi Popov tunnistas ETV saates UV Faktor, et COVID-19 läbipõdemine annab vaktsineerimisest parema immuunsuse ning et läbipõdemistõendi lühem kehtivusaeg ei ole põhjendatud.3 Irja Lutsar on selgitanud, et antikehade olemasolul võiks anda nn koroonapassi ning et Teadusnõukoda kavatseb vastava ettepaneku Vabariigi Valitsusele teha.4 Ka vaktsineeritud inimesed haigestuvad, kõige paremini on kaitstud need, kes on haiguse läbi põdenud ja ühe vaktsiinidoosiga vaktsineeritud, teisel kohal läbipõdenud ja kolmandal kohal vaktsineeritud.5 Sama nähtub ka Tartu Ülikooli seireuuringust – läbipõdenute seas on koroonaviirusega nakatunuid vähem kui vaktsineeritute seas.6 3) Läbipõdenute suhtes rangemate meetmete rakendamine võrreldes vaktsineeritutega on põhjendamatu, sest esiteks on mõlemal grupil tekkinud immuunsus ning teiseks näitab siseriiklik empiiriline kogemus, et läbipõdenud on vaktsineeritutest uue haigestumise eest isegi paremini kaitstud. Kaebaja nakkusohtlikkus ei ole tänase teadusliku konsensuse kohaselt kindlasti kõrgem kui keskmisel vaktsineeritud isikul. Kuigi antikehade testid pole ideaalsed, on nende tulemused siiski piisavalt selgelt mõistetavad, et hinnata samaväärselt vaktsiinide ja läbipõdemisel tekkinud antikehade alusel isiku nakkusohutust. Läbipõdenuid peaks kohtlema võrdselt vaktsineeritutega, kuid koroonapass antakse neile vaid 6 kuuks. 4) Piirangud ei ole sobivad ja on ebaproportsionaalsed osas, mis välistavad negatiivse testitulemusega isiku võrdsustamise vaktsineeritud isikutega. Vastustaja on põhjendanud korralduse muudatusi sellega, et vaktsineerimata isikud kannavad viirust suurema tõenäosusega

Internetis kättesaadav: https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2021.08.24.21262415v1. Andreas Radbruch & Hyun-Dong Chang (2021), Nature, June 2021. A long-term perspective on immunity to COVID. Clinical studies now indicate that immunity will be long-lasting. Internetis kättesaadav: https://www.nature.com/articles/d41586-021-01557-z.

https://etv.err.ee/1608349088/uv-faktor.

https://www.delfi.ee/artikkel/94832341/irja-lutsar-teeme-valitsusele-ettepaneku-anda-antikehadega-inimesteleluhiajaline-toend.

Vt dr. Edward Laane ja Arkadi Popovi seisukohad 24.09.2021 artiklis, internetis kättesaadav: https://saartehaal.postimees.ee/7345155/looktooga-voi-looklausetega-me-viirustest-vabaks-ei-saa.

https://www.err.ee/1608352631/antikehad-on-77-protsendil-taiskasvanutest.

3(14)

3-21-2734 edasi kui vaktsineerimata isikud. Vaktsineerimata isiku testimisel ja üksnes negatiivse testitulemuse andnud vaktsineerimata isikute lubamisel tegevustes osaleda on võimalik nakkuse edasikandumise oht viia miinimumini. Korraldusega koheldakse inimesi nakatumise tegelikku riski arvesse võttes ebavõrdselt. 5) NETS § 28 lg 2 p 5 ja lg 6 kohaselt võib nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks Vabariigi Valitsuse korraldusega kohustada isikuid järgima nakkusohutuse ettevaatusabinõusid, kuid need abinõud on jäetud määratlemata. Ettevaatusabinõude määratlemist ei saa volitusnormiga anda Vabariigi Valitsuse pädevusse, sest see annab võimaluse piirata põhiõigusi seaduses defineerimata ulatuses. Seega on viidatud NETS sätted vastuolus PS §-ga 3 (olulisuse, määratletuse ja seaduslikkuse põhimõte). Liikumisvabadust ja õigust võrdsele kohtlemisele võib piirata üksnes seaduse alusel. Jättes ettevaatusabinõud Vabariigi Valitsuse määratleda, ei ole välistatud omavoli. Juhul, kui volitusnorm ise PS-ga vastuolus ei ole, on vaidlustatud korraldused vähemalt vaidlustatud ulatuses formaalselt põhiseadusega vastuolus. 6) Kaebaja ei saanud tervislikust seisundist ja võetavatest ravimitest tuleneva riski tõttu, arvestades teaduslike uuringute puudumist, riskida vaktsineerimisega, mis võinuks kokkuvõttes osutuda kahjulikumaks kui mitte vaktsineerimine ja tuua kaasa selliseid tagajärgi kaebaja tervisele, mida ei kompenseeriks ka vaktsiinikindlustus.

Internetis kättesaadav: https://view-hub.org/covid-19/effectiveness-studies.

4(14)

3-21-2734 kõrvaldada seni, kuni viiruse edasikandumine ühiskonnas jätkub.8 Ainus usutav lahendus COVID-19 haiguse leviku pidurdamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. 4) Kaebajal on võimalik vaktsineerimise teel piirangutest vabaneda. Riik on nii vaktsiinid kui tõhustusdoosid kõigile tasuta kättesaadavaks teinud. Vaktsiine saab pidada piisavalt ohutuks. Vastustajal ja kohtul puuduvad eriteadmised, hindamaks riske vaktsineerimise ja kaebaja terviseseisundi vahel. Perearst oskab selles osas anda seisukoha ning jõudes järeldusele, et vaktsineerimine on kaebaja jaoks ebamõistlik, saab ta kaebajale väljastada sellekohase tõendi, mis korralduse nr 305 p 14 alap 3 kohaselt võimaldab reguleeritud tegevustest osa võtta. 5) Läbipõdemistõendi 180-päevane kehtivusaeg on põhjendatud. See tugineb ECDC 10.05.2021 tehnilisel raportil (vt vastustaja 21.01.2022 vastuse lisa 9), milles on ka leitud, et täna ei ole konkreetset teadmist selle kohta, kui suur antikehade hulk uuesti haigestumise eest kaitseb või millise aja jooksul ja mis tempos antikehade hulk väheneb. Euroopa Terviseohutuse Komitee (HSC) andis 18.10.2021 kinnituse, et ECDC 10.05.2021 raport ja selles antud hinnangud on endiselt kehtivad, kuna pole uusi andmeid, mis annaks alust neid hinnanguid teistkordselt tõlgendada ning ümber vaadata (vastustaja 21.01.2022 vastuse lisa 10). Niisamuti on ECDC kinnitanud ka 17.09.2021 HSC kohtumisel riikidele, et ECDC seisukohad läbipõdemise tõendi 180-päevase kehtivuse osas ei ole muutunud (vastustaja 21.01.2022 vastuse lisa 11). CDC uuringust nähtub, et ka enne 6 kuu möödumist haiguse läbipõdemisest on immuunsus uue nakatumise vastu märgatavalt väiksem kui vaktsineerimise korral. Vastustaja on arvesse võtnud lisandunud teadmisi selle kohta, kui kaua kestab prognoositav immuunsus vaktsineerimiskuuri läbimise järel. Tänane lahendus, kus piiranguid ei kohaldata olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute suhtes (st vaktsineeritud, vaktsineeritutega võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud isikud), on mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldab mh toetada immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas. 6) ECDC on seisukohal, et praegu kättesaadavad antikehade testid ei sobi inimese nakatumisaja ja immuunsuse hindamiseks, mistõttu ei peeta seda ka piisavaks uue läbipõdemistõendi andmiseks (vastustaja 21.01.2022 vastuse lisa 13, lk 3-5). Antikehade osas puudub referentsväärtus, millele saaks tugineda. Antikehade tasemed on varieeruvad ja nende põhjal pole võimalik põhjapanevaid järeldusi teha.9 7) Negatiivse testitulemuse alusel tegevustes osalemine ei soosi korralduse nr 305 eesmärke. Negatiivne test ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest ega ole efektiivne nakkuse leviku tõkestamisel. Inimene võib negatiivse proovi andmisel olla juba nakatunud või pärast proovi andmist puutuda viirusekandjaga kokku ja nakkusohtlikuks muutuda, seega ei ole see viiruse leviku takistamiseks sobiv. Korralduse nr 362 p 1 alap 7 oli kooskõlas korralduse nr 305 eesmärkidega. Vastustaja on lähtunud Teadusnõukoja soovitustest eesmärgiga leida konkureerivaid õigushüvesid arvestades parim lahendus. Teadusnõukoja hiljutise hinnangu kohaselt ei ole seni olnud põhjust uuesti võtta kasutusele negatiivse testi tegemise võimalust tagamaks inimestele sotsiaalsetele üritustele. Teadusnõukoja 25.01.2022 ülevaate kohaselt ei ole põhjust taastada testimise võimalust varasemal kujul, kus antigeeni testi tõend kehtis 48 tundi ja PCR-testi tõend 72 tundi, kuna see ei ole omikrontüve leviku tingimustes mõistlik. Suurtel üritustel kasutatakse madalama tundlikkusega antigeeni kiirteste (vt vastustaja 07.03.2022 seisukoha lisa 1).

Internetis kättesaadav: https://www.cdc.gov/coronavirus/2019-ncov/science/science-briefs/fully-vaccinatedpeople.html.

Vt Kai Kisandi ja Paul Naaberi seisukohad, internetis kättesaadav: https://www.err.ee/1608353109/inimesedtestivad-massiliselt-koroonaviiruse-antikehade-hulka; ja Le Vallikivi seisukohad https://www.delfi.ee/artikkel/95136699/le-vallikivi-antikehade-mootmine-on-tuhja-tuule-taga-ajamine-kaitseannab-ka-rakuimmuunsus.

5(14)

3-21-2734 8) Riive kaebaja õigustele on proportsionaalne, seda õigustab ülekaalukas avalik huvi. Epidemioloogiline olukord Eestis on võrdlemisi halb ja haiguse riskitase 13.01.2022 seisuga väga kõrge (vt vastustaja 21.01.2022 vastuse lisa 16; 07.03.2022 lisa 2). Vabariigi Valitsus ei saanud jääda ära ootama kaalukate huvide kahjustumist, vaid pidi tegutsema proaktiivselt. Kehtestatud meetmetega kaitstakse teiste ühiskonnaliikmete vähemalt sama olulisi põhiõigusi (õigus tervise kaitsele) ja olulisi avalikke huve. Avalik huvi on praegusel juhul kaebaja huvidest kaalukam. Kaebaja viidatud tegevustele, milles ta osaleda ei saa, on võimalik leida alternatiive. Pole selge, kas riive kaebaja õigustele on olnud jätkuvalt olemas. 9) NETS volitusnorm on põhiseaduspärane ja üldkorralduse vorm sobilik. NETS sätetes on seadusandja andnud vastustajale volituse kehtestada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks erinevad liikumis- ja tegevusvabaduse piiranguid. Vastustaja peab ja ongi lähtunud sellest eesmärgist ega saa meetmeid põhjendamatult kehtestada. Kaebaja ei ole vastustaja võimalikku omavoli kuidagi põhistanud. Vaidlustatud korraldus on kooskõlas volitusnormiga. Kuna volitusnormi piire ei ole ületatud, ei ole ka vaidlustatud korraldused formaalselt põhiseadusvastased. Muutuvates oludes on üldkorralduse vorm sobiv, võimaldades piiranguid jooksvalt kohandada ning korraldused ongi antud eeldusel, et neid võidakse muuta. See ei kahjusta ka isikute kaebeõigust, võrreldes piirangute kehtestamisega määrusega. Ka piirangute kehtestamisel seadusega poleks lähtutud mingitest teistest kaalutlustest. Taotlus tunnistada NETS § 28 lg 6 koosmõjus NETS § 28 lg 2 p-ga 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ei ole põhjendatud. 10) Kaebajal tuleb nõuet muuta, kuna korralduse nr 305 p 5 alap-de 2 ja 4 sisu on viidud üle korralduse punkti 2. Seega oleks korralduse nr 305 p 5 alap-de 2 ja 4 tühistamine põhjendamatu.

KOHTU PÕHJENDUSED

3-21-2734 osas tuleb jätkata menetlust vastava regulatsiooni õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kaebuse muutmise lubatavuse üle otsustamisel HKMS § 152 lg 2 alusel ei ole kohus seotud HKMS § 45 lg-st 2 tulenevate tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega. Õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek HKMS § 152 lg 2 alusel teenib praeguses olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud, ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki. Seega lubab kohus korralduste nr 305 ja nr 362 osas kaebust muuta ja minna nendele esitatud nõuete osas üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele.

3-21-2734 kohta, et ta on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning tema veres sisalduvad haiguse läbipõdemisest tekkinud ja normväärtust < 50 AU/ml ületavad antikehad. Kaebaja leiab, et kehtestatud piirangud ei ole tema suhtes põhjendatud ning teda koheldakse vaktsineeritud inimestega võrreldes põhjendamatult erinevalt, välistades mh isegi võimaluse negatiivse testitulemuse alusel reguleeritud tegevustes osaleda. Kaebuse peamised väited seonduvad COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud ja haiguse läbipõdenud isikute põhjendamatult ebavõrdse kohtlemisega. Haiguse läbipõdenud isikutel on kaebaja hinnangul tõenäosus teistkordseks nakatumiseks oluliselt madalam kui vaktsineeritud isikutel. Kaebaja on ka välja toonud tervislikud põhjused, mis tema hinnangul muutnuks tema vaktsineerimise riskantseks.

Vt Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmise seletuskiri. Internetis leitav nt aadressi https://www.kriis.ee/covidi-kriisijuhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine/oigusaktid-ja-seletuskirjad#korraldus-305 vahendusel.

8(14)

3-21-2734 sisuliselt vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemist. Seda põhjendas vajadus suurendada elanikkonnas COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks tervishoiusüsteemi jätkusuutlikku toimimist ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu. Lisaks sellistele nakkusohutuse ettevaatusabinõudele nagu ulatuslikud kontaktide piiramised, viibimiskeelud jmt, mida ei ole ühiskonnas võimalik täielikult ja pikaaegselt viiruse leviku tõkestamiseks kasutada ja mis seetõttu ei saa tulla kõne alla leebema meetmena, saab viiruse levikut ohjata ka elanikkonnas immuunkaitsega inimeste osakaalu suurenemise abil. Ehkki on tõsi, et immuunkaitse saavutamine on võimalik nii haiguse vastu vaktsineerimise kui ka selle läbipõdemise teel antikehade omandamise kaudu, saab rahvatervise kaitse seisukohast neist mõeldavaks viisiks olla üksnes vaktsineerimine. Kuna COVID-19 haiguse kulg erinevatel isikutel ja selle mõjud, sh pikaajalised mõjud, ei ole tänaseni piisava kindlusega teada, haiguse vastu puudub teaduspõhist kinnitust leidnud efektiivsusega ravim ning haigust põhjustav viirus lisaks väga kiirele levikule ka muteerub, ei saanuks avalik võim mõistlikult asuda viiruse pandeemilist levikut tõkestama massilise läbipõdemise soodustamise teel. Sellise lähenemisega kaasnevat surmade ja raskelt haigestumise suurt riski arvestades, mis tooks kaasa nii suured kulud tervishoiule, arstiabi kättesaadavuse halvenemise kui ka tervishoiusüsteemi ülekoormamise ohu, on vastustaja korralduste seletuskirjas põhjendatult leidnud, et kõige efektiivsem viis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks on vaktsineerimine ehk COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu suurendamine elanikkonnas on koroonaviiruse leviku tõkestamiseks vajalik. Ka Tallinna Ringkonnakohus on rõhutanud, et massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus (nt TLRKm 02.12.2021, nr 3-21-2473, p 12).

9(14)

3-21-2734 testitulemuse alusel. Seega on võrreldavateks gruppideks erineva kohtlemise hindamisel vaktsineerimata läbipõdenud pärast 180 päeva möödumist, kellel on viirusevastased antikehad, ja täielikult vaktsineeritud või nendega võrdsustatud inimesed. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus siis, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust, tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (nt RKÜKo 20.10.2020, nr 5-20-3, p-d 93-94).

Nt CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate järgi võib läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute puhul tõenäoliselt esineda kallutatus haiglaraviga seotud haigusjuhtumite poole – vt https://www.cdc.gov/mmwr/volumes/70/wr/mm7044e1.htm?s_cid=mm7044e1_w.

https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/RRA-SARS-CoV-2-17th-update-Nov-2021.pdf.

https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Interim-public-health-considerations-for-theprovision-of-additional-COVID-19-vaccine-doses.pdf

https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Risk-of-transmission-and-reinfection-of-SARSCoV-2-following-vaccination.pdf

10(14)

3-21-2734 antikehade olemasolul säilib organismi efektiivne kaitsevõime määramata aja jooksul. Ka ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18) on rõhutatud, et nn loomulik immuunsus varieerub suurel määral ja seetõttu soovitataksegi riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi. Praegusel hetkel puudub seega üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui pikaajalist kaitset pärast haiguse põdemist verre jäävad antikehad inimesele pakuvad, kui suur antikehade hulk on immuunkaitse tagamiseks vajalik ning millise aja jooksul ja millises tempos antikehade hulk väheneb. Statistilistest andmetest korduvnakatumise tõttu haiglaravi vajanud inimeste koguarvu kohta Eestis ei saa teha veenvaid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võib läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus kesta, sest neist ilmnevad suurusjärgud võivad sõltuda paljudest erinevatest teguritest, nt asjaolust, et täielikult vaktsineerituid on Eestis rohkem kui haigusest tervenenud isikuid, kõik varasemad nakatumised ei pruugi olla PCR-testiga tuvastatud, aga ka sellest, et kohaldatavate piirangute tõttu ongi teiste hulgas haiguse varem läbipõdenutel nakatumise võimalusi olnud nt vaktsineeritud inimestest vähem. Seega ei võimalda üksnes statistilised andmed nn läbimurdenakkuste ja nendele järgnenud haiglaravi vajaduse kohta üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus (vt ka TLRKm 30.12.2021, nr 3-212179, p 11).

3-21-2734 väita, et kehtestatud piirangud ja nendest tehtud erandid olnuks ilmselgelt ebatõhusad ja põhjendamatud ega aidanuks üldse saavutada taotletavat eesmärki – nakkuse leviku kontrolli all hoidmist ja tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamist. Kohtupraktikas on ka selgitatud, et teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele, nt ECDC raportitele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista iseenesest ka see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal (nt RKHKm 25.11.2021, nr 3-21-2241; TLRKm 02.12.2021, nr 3-212473). Vastustaja võis piirangute kehtestamisel seega lähtuda sel hetkel olemasoleval teabel põhinevast eeldusest, et vaktsineerimine, isegi kui selle tõhusus ei vasta esialgselt loodetule, annab inimesele vähemalt teatud perioodiks immuunkaitse, võimaldades vähendada nakatumisi ühiskonnas määrani, kus võib eeldada, et kõik nakatumisjuhtumid on olemasolevate võimalustega hallatavad. Järeldust, et koroonavastane vaktsineerimine aitab vähendada haigusesse nakatumise, sümptomaatilise haigestumise, raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ning surmade ohtu, toetab ka ECDC 01.09.2021 tehniline raport.15 Samuti on vaktsineerimise tõhusust COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamisel kinnitanud Vabariigi Valitsuse Teadusnõukoda, kes on järjepidevalt olnud seisukohal, et vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse ärahoidmisel ja haiglasse mitte sattumisel ning vaktsineerimist soovitanud.16 Ka kaebaja viidatud Irja Lutsari seisukohas antikehadega inimestele lühiajalise tõendi väljastamise kohta on Irja Lutsar sidunud sellise tõendi väljastamise vaktsineerimisega, selgitades, et tegu oleks „ajutise hädaabinõuga, mis on eelkõige suunatud neile inimestele, kes ootavad teist vaktsiinidoosi.“17

Internetis kättesaadav: https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Interim-public-healthconsiderations-for-the-provision-of-additional-COVID-19-vaccine-doses.pdf, lk 9-15; vt RKHKm 25.11.2021, nr 3-21-2241, p 27.

Soovitused internetis kättesaadavad: https://kriis.ee/covidi-kriisi-juhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisijuhtimine/teadusnoukoda.

https://www.delfi.ee/artikkel/94832341/irja-lutsar-teeme-valitsusele-ettepaneku-anda-antikehadega-inimesteleluhiajaline-toend.

12(14)

3-21-2734 kõrvaltoimed, sh ei ole harvadel juhtudel välistatud tõsised või ülitõsised kõrvaltoimed. Samas olukorras, kus mitte üksnes Eestis, vaid Euroopa Liidu tasandil ravimite turule lubamiseks pädevad organid on teatud vaktsiinidele andnud müügiloa ja vaktsiini on manustatud sedavõrd suurele hulgale inimestest, ilma et oleks tuvastatud selliseid riske ja ohtusid, mis väljuvad mistahes ravimi puhul teaduslikult põhjendatud tolerantsi piiridest, võis Vabariigi Valitsus võtta lähtekohaks teadmise, et vaktsiinide ohutus on kõrge ja võimalikud kõrvalmõjud ei ole nii sagedased või tõsised, et kaaluksid üles vaktsineerimisega saadava üldise kasu nii üksikisikule kui ka ühiskonnale tervikuna. Lisaks ei saa vaktsineerimisega kaasnevaid riske üldjuhul pidada suuremaks COVID-19 haiguse läbipõdemisega kaasneda võivatest riskidest, arvestades selle haigusega haiglasse sattunud isikute hulka ja haiguse võimalikku raskusastet. Selles olukorras tuleb pidada mõistlikuks, et avalik võim propageerib vaktsineerimist ning kasutab erinevaid avalik-õiguslikke meetmeid selle soodustamiseks. Vaktsiinide ohutust jälgitakse pidevalt nii Eestis kui ka Euroopa Liidus tervikuna ja teistes riikides. Vaktsiinide sissevedu, turustamine, käitlemine ja tõsistest kõrvaltoimetest teatamine on reguleeritud Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktidega. Võimaldamaks potentsiaalsete vaktsiinikahjude eest hüvitise taotlemise lihtsustamist, on riik lisatagatisena valmistamas ette avalik-õigusliku vaktsiinikindlustuse loomist, kusjuures COVID-19 vaktsiinide kahjujuhtumid hüvitataks tagasiulatuvalt.18 Kaebaja argumendid seoses võimaliku vastunäidustusega vaktsineerimisele on kaalukad, ent kaebaja kirjeldatud olukordade tarvis on vaidlustatud korraldusse 21.10.2021 korralduse nr 362 p 1 alapga 6 lisatud erisäte, mille kohaselt kohaldub korralduse p 14 alap 2 erand ka isikutele, kelle vaktsineerimine ei ole võimalik tema tervislikku seisundit arvestades ning seda tõendab vastav arsti otsus. Ehkki kaebajal on kahtlused vaktsineerimise sobivuses, ei ole ta välja toonud, et ta oleks selles osas küsinud arsti otsust. Üldteadaolevalt soovitati immuunpuudulikkuse seisundiga inimestele vaktsineerimist, sh lisadoosi võimaldamist esmase vaktsineerimiskuuri osana. Konkreetse seisukoha vaktsineerimise näidustuse osas ning vastava tõendi saanuks kaebajale anda eriarst või perearst.

Eelnõu internetis kättesaadav: https://m.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/13fc4462-95c1-4bc8-b101089d9a253cbe/Tervishoiuteenuse%20osutaja%20kohustusliku%20vastutuskindlustuse%20seadus.

13(14)

3-21-2734 haldusorgani õigusabikulusid teiselt poolelt välja, kui vaidlus ei välju haldusorgani põhitegevuse raamidest. Praegune vaidlus ei välju vastustaja põhitegevuse raamidest. Tegemist on vastustajale seadusega pandud ülesande täitmisega, mida vastustaja on täitnud praeguseks 2 aastat, seejuures korduvalt piirangute vajaduse ja põhjendatuse üle otsustades. Vastustaja pidi olema valmis selleks, et kehtestatud piiranguid võidakse kohtus vaidlustada ja võimeline oma otsustusi kohtumenetluses selgitama. Vastustaja tavapärast koormust ületav kohtuasjade maht ei õigusta vastustaja õigusabikulude kaebaja kanda jätmist. Puudub põhjendatud alus arvata, et kaebaja oleks praegust kaebust esitades oma kaebeõigust kuritarvitanud ja sellega vastustajale asjatut menetluskulu põhjustanud. Kohtu hinnangul puuduvad praegusel juhul erandlikud asjaolud, mis õigustaksid vastustaja õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt.

(allkirjastatud digitaalselt)

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.