Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 07.07.2021 otsuse nr 15.3-3.1/1605-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata Xi tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja: X, volitatud esindaja vandeadvokaat Andres Simson Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Julia Novodevitšenski von Jung ja Ragne Õunap
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Menetlusosaliste võimalikud menetluskulud jätta nende endi kanda.
3.Kohtulahendi avaldamisel asendada kaebaja ja tema pereliikmete tähemärkidega.
nimed
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 02.05.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja 1(9)
tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X on Aserbaidžaani Vabariigi kodanik, kes esitas 18.03.2021 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks (välismaalaste seaduse (VMS) § 118 lg 9 alusel).
2.PPA 07.07.2021 otsusega nr 15.3-3.1/1605-1 keeldus PPA VMS § 124 lg 1 punktile 1 tuginedes Xile tähtajalise elamisloa väljastamisest. Selle sätte alusel võib PPA keelduda tähtajalise elamisloa andmisest, kui on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda.
3.X esitas 02.08.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 07.07.2021 otsuse nr 15.33.1/1605-1 tühistamiseks ja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks (haldusasi nr 3-211773).
4.PPA tegi 21.07.2021 VMS § 7 lg 1 alusel kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. 06.09.2021 pidas PPA kaebaja kinni lahkumisettekirjutuse sundtäitmiseks.
5.X esitas 10.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 21.07.2021 ettekirjutuse nr 1052244757 tühistamiseks. Ühes kaebusega taotles kaebaja vaidlustatud ettekirjutuse täitmise peatamist esialgse õiguskaitse korras kuni kohtuotsuse tegemiseni ning kaebuse liitmist haldusasjaga nr 3-21-1773
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 10.09.2021 määrusega haldusasjas nr 3-21-2058 esialgse õiguskaitse taotluse ning keelas Politsei- ja Piirivalveametil HKMS § 252 lg-le 4 alusel Xi Eestist väljasaatmise ehk 21.07.2021 ettekirjutuse nr 1052244757 sunniviisilise täitmise kuni 11.10.2021 (k.a.). Sama määrusega jättis kohus kaebuse käiguta ning andis kaebajale riigilõivu tasumiseks tähtaja.
7.Tallinna Halduskohus liitis 21.09.2021 määrusega haldusasjad nr 3-21-1773 ja 3-21-2058 ühte menetlusse (ühise menetluse numbriks sai 3-21-2058) ning võttis kaebuse menetlusse.
8.PPA esitas 06.10.2021 Tallinna Halduskohtule seisukoha esialgse õiguskaitse taotlusele ning selgitas, et kaebaja on juba 06.09.2021 (s.o enne esialgse õiguskaitse taotluse esitamist) välja saadetud Aserbaidžaani Vabariiki.
9.Tallinna Halduskohus jättis 07.10.2021 määrusega Xi esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, tühistas 10.09.2021 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse ning palus kaebajal nõuet täpsustada.
10.Tallinna Halduskohtu 19.10.2021 määrusega lõpetas kohus menetluse osas, milles kaebaja nõudis PPA 21.07.2021 ettekirjutuse nr 1052244757 tühistamist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.Kaebaja nõuab PPA 07.07.2021 otsuse nr 15.3-3.1/1605-1 tühistamist ning PPA kohustamist vaadata kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi. Kaebaja põhjendused on järgmised: 1) Haldusaktis ei ole esile toodud faktilised asjaolud piisavad, nentimaks VMS § 124 lg 1 p-s 1 toodud aluste esinemist Xi tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumiseks. Kaebaja viibimine Eestis ei ohusta avalikku korda. Elamisloa pikendamisest keeldumisel koormatakse oluliselt kaebaja õigusi, sest ta on elanud Eestis enam kui 30 aastat, on kohanenud siinse eluga ning tema eksimused ei ole olnud taolised, mis nõuaksid tema väljasaatmist. 2(9)
2) Vaidlustatud otsuses ei ole PPA 1985. ja 2003. a sündmuste puhul esile toonud, millised on need teiste isikute õigushüved, millele kaebaja ohtu kujutab. Sõjaväekohustuse eiramine, valeandmete esitamine ja teabe varjamine ei ole süüteod, mis kahjustaksid mõne konkreetse füüsilise isiku õigushüvesid. Isiku süüdimõistmist ENSV-s ei tohi arvestada isiku kahjuks. Isegi kui ENSV-s mõistetud karistus oleks praegu asjakohane, ei saaks see anda alust väitele, et kaebaja kujutab endast ohtu Eesti Vabariigile. Absurdne on PPA argument, mille kohaselt 1985. a kriminaalkaristus Nõukogude Liidus sõjaväekohustuse eiramise eest põhistab kaebaja ohtlikkust avalikule korrale. Seega on väär ka varasema korduva karistatuse argument. 3) Ka valeandmete esitamist ei saa tänases õigusruumis pidada raskeks kuriteoks. Seda süütegu saab olemuselt väheoluliseks pidada ennekõike põhjusel, et käesoleval ajal on valeandmete esitamise üldkoosseisu puhul tegemist väärteoga (vt KarS § 280 lg 1). Valeandmete esitamise eest mõisteti talle ka 2003. a kõigest rahaline karistus, mis viitab otseselt, et tegemist ei saanud olla olulise või tõsise rikkumisega. 4) Pelk asjaolu, et isikut on 18 või 36 a tagasi karistatud, ei anna vähemalt üldjuhul alust eeldada, et isik võiks asuda avalikku korda rikkuma. 5) Elamisloa pikendamisest keeldumisel ei ole PPA teostanud kaalutlusõigust nõuetekohaselt. PPA on diskretsiooni kuritarvitanud, läinud vastuollu regulatsiooni eesmärgiga, jätnud arvestamata olulised asjaolud ja arvestanud asjasse puutumatute asjaoludega. Kaebaja varasemal karistatusel ei ole elamisloa pikendamise üle otsustamisel tähtsust. 6) Põhjendatud ei ole seisukoht, et iga välismaalane, kes on toime pannud rahvatervisevastase kuriteo, tuleks alati ja eranditult riigist välja saata. Rahvatervisevastaste kuritegude karistusmäärade kontekstis ei olnud kaebajale määratud karistus (neli aastat vangistustes) eriliselt raske. Arvestada tuleb, et kaebaja eksimuste vahel on olnud väga pikad vahed, samuti on need olnud olemuselt erinevad. 7) Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on jõudnud korduvalt seisukohale, et isiku võib riigist välja saata vaid siis, kui ta kujutab endast olulist ohtu riigikorrale. Riik peab sellise ohu olemasolu hoolikalt kontrollima ning põhjendama, mil viisil isik avalikule korrale ohtu kujutab (Regner vs Tšehhi, p-d 43-44; Lupsa vs Rumeenia, p 41; Kaya vs Rumeenia, p 42; Ljatifi vs Makedoonia, p 40). 8) PPA on jätnud tähelepanuta asjaolu, et EIK on ühtlasi seisukohal, et väljasaatmine on põhjendatud vaid olulise ohu korral. PPA on viidanud küll otsusele asjas Üner vs Holland, kuid jätnud tsiteerimata EIK otsuse osas, millest nähtub, et riigil peaks olema võimalik välismaalane välja saata siiski vaid siis, kui ta on toime pannud eriti raske rikkumise riigi julgeoleku vastu (Üner vs Holland, p 56). Ühestki sellisest rikkumisest antud juhul rääkida ei ole alust. 9) Asjaolu, et kaebaja jäeti tingimisi ennetähtaegselt vabastamata, ei ole elamisloa väljastamisest keeldumisel asjakohane. See, et kohus ei ole pidanud vabastamist põhjendatuks või et vabastamist pole toetanud prokuratuur, ei saa olla iseseisvaks kaebaja ohtlikkust põhistavaks asjaoluks. 10) Absurdne on PPA otsuse väide, mille kohaselt „Taotleja ei ole küll pärast talle väljastatud tähtajalise elamisloa saamist toime pannud uut kuritegu, kuid ta ei ole ka hakanud käituma õiguskuulekalt ning kujutab enesest endiselt ohtu ühiskonnale.“ Oht ühiskonnale ei tulene sellest, et kaebajat on vangistuse jooksul distsiplinaarkorras karistatud. Kaebajale jääb see mõistmatuks, sest oht ühiskonnale saab ennekõike seisneda just ohus, et isik võib toime panna uusi kuritegusid. Avalikku korda ja riigi julgeolekut ei ohusta asjaolu, et kaebajat on distsiplinaarkorras karistatud. PPA on ise möönnud, et kaebaja ei ole vahepealsel ajal sooritanud uusi kuritegusid. 11) PPA on jätnud arvestamata, et kaebaja on Eestis täiesti kohanenud, tal on Eestiga tugevad sidemed ning Aserbaidžaaniga ei seo teda peale kodakondsuse mitte miski. Kaebaja sidemed 3(9)
Eestiga tekkisid mitukümmend aastat tagasi. Sagedaste siinviibimiste käigus on kaebajal kujunenud välja tugevad sidemed Eestiga: tal on siin abikaasa, lapsed, elukoht ja vara. Alates 2005. a on kaebaja elanud Eestis seoses abiellumisega. Kaebaja sidemete puudumist Aserbaidžaaniga ning soovi Eestis elada näitab just see, et hoolimata Aserbaidžaani kodakondsusest on ta otsustanud oma elu üles ehitada Eestis.
12.PPA palub jätta kaebuse rahuldamata. 1) Kaebajat on korduvalt karistatud nii kuritegude kui väärtegude toimepanemise eest. PPA on karistusega seotud asjaolusid põhjalikult analüüsinud ning teinud kaebaja varasemat käitumist arvestades prognoosotsuse. 2) Kaebaja senisest käitumisest ning pelgalt sellest, et ta on aastaid Eestis elanud, ei saa järeldada, et ta oleks Eestis kohanenud. 3) Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemine, tema seal viibimine ja riigist väljasaatmine. Välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust saada või pikendada Eestis elamisluba. Seega jääb vastustajale arusaamatuks kaebaja seisukoht justkui oleks elamisloa pikendamisest keeldumine vastuolus elamisluba puudutava regulatsiooni eesmärkidega. 4) Kuivõrd kaebajat on süütegude eest korduvalt karistatud, kujutab ta endast ohtu avalikule korrale. Asjaolu, et kohus keeldus kaebajat ennetähtaegselt vangistusest vabastamast, kinnitab PPA seisukohta, et kaebaja võib ohustada avalikku korda. Elamisloa andmisel või sellest keeldumisel on PPA-l diskretsiooniõigus ning taotluse menetlemisel võtab PPA arvesse kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ning hindab kogutud tõendeid. 5) PPA on otsuses selgitanud ja põhjendanud, miks tuleb elamisloa pikendamise menetluses kaebaja eelnevate karistusega arvestada. Ka on PPA selgitanud, milline kaal millisel teol on ning millistele neist PPA otsuse tegemisel suuremat kaalu omistas. Kaebaja süüteod iseloomustavad kaebaja käitumist ja õiguskuulekust ning 1985. a määratud karistus üksi ei olnud keelduva otsuse aluseks. 6) Kaebaja argumentatsioon justkui olnuks tema viimane karistus, millega talle määrati 4 aasta pikkune vangalakaristus „kerge“, ei ole põhjendatud. See, et kaebaja süüteod on läinud ajas raskemaks, on üheks asjaoluks, mis viitab sellele, et kaebaja võib ka tulevikus süütegusid toime panna. 7) Prokuratuuri või maakohtu seisukohad ei olnud iseseisvaks kaebaja ohtlikkuse hindamise aluseks. Need üksnes toetasid PPA hinnangut. Ohtu avalikule korrale põhjustab kaebaja käitumine, mitte aga prokuratuuri või kohtu arvamus. Ka vangistuses viibitud aja jooksul distsiplinaarkorras karistatus näitab ilmekalt, et kaebaja ei ole suuteline õiguskuulekalt käituma. 8) VMS § 10 sätestab, et perekonna VMS-i mõttes moodustavad abikaasad ja nende alaealised lapsed. Tartu Vangla iseloomustusest selgub, et kaebaja lapsed on teda vanglas külastanud ning nad on omavahel telefoni teel suhelnud. Kaebaja saab poegadega suhtlemist jätkata elektroonilisi sidevahendeid kasutades. Kaebaja abikaasa on kinnitanud, et ta ei suhtle kaebajaga, millest järeldub, et kaebaja ja tema abikaasa vahel puudub majanduslik ja psühholoogiline sõltuvus. Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja abikaasa ei ole kaebajat vanglas külastanud ega teda rahaliselt toetanud. 9) Üksnes kaebaja väidetav soov oma elu Eestis üles ehitada ei ole tähtajalise elamisloa pikendamise aluseks. Vastustaja hinnangul näitaks just Eesti kodakondsuse taotlemine, et kaebaja ei tunne Aserbaidžaaniga mingit sidet.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4(9)
13.Kaebaja nõuab PPA 07.07.2021 otsuse nr 15.3-3.1/1605-1 tühistamist ning PPA kohustamist vaadata tema tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus uuesti läbi.
14.Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vaatamata vaidlustatud haldusakti mõningatele puudustele on PPA järeldus kaebaja ohtlikkuse osas õige ning tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine põhjendatud. Kohtu põhjendused on järgmised.
15.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on Aserbaidžaani Vabariigi kodanik, kellel oli alates 2005. a tähtajaline elamisluba Eestisse abikaasa juurde elama asumiseks. Viimati pikendati tema tähtajalist elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks ajavahemikuks 30.06.2015 kuni 29.06.2018. Vaidlust ei ole ka selles, et PPA väljastas kaebajale 14.06.2019 tähtajalise (s.o kuni 14.06.2021) elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks ning selgitas, et elamisluba võib pikendada, kui elamisloa pikendamise tingimused on täidetud ning ei esine elamisloa pikendamisest keeldumise aluseid. Vaidlust ei ole selleski, et Eestis elavad nii kaebaja abikaasa Y kui ka nende kaks täisealist poega A ja B.
16.Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas PPA keeldumine tähtajalise elamisloa andmisest (praegusel juhul loa pikendamisest) oli õiguspärane. Ennekõike on vaidlus selles, kas PPA on kaebaja ohtlikkust ning pereelu võimalikku riivet õigesti hinnanud.
17.Vaidlustatud otsuses on PPA tuginenud VMS § 124 lg 1 p-le 1. Viidatud sätte kohaselt võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. Tegemist on diskretsiooni võimaldava elamisloa andmisest keeldumise alusega ning nimetatud alusel otsuse tegemisel on PPA-l avar kaalutlusruum.
18.Kaalutlusotsuse kohtulik kontroll on piiratud. Kooskõlas HKMS § 158 lg-ga 3 ei teosta kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasuse hindamisel kaalutlusõigust haldusorgani eest. Samuti ei hinda kohus eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus kontrollib üksnes seda, kas järgitud on kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning muid kaalutlusreegleid. Kohus kontrollib, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning kas ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga (RKHKo 14.10.2003, nr 3-3-1-54-03, p 38). Üheks kaalutlusreegliks on mh asjaolude õige väärtustamine. Asjaolude väärtustamisel sekkub kohtuvõim oluliselt täitevvõimu tegevussfääri ja ebaõigele väärtustamisele saab seetõttu tugineda üksnes ilmselge meelevaldsuse tuvastamise korral (RKHKo 27.02.2014, nr 3-3-1-1-14, p 26). Asjaolude õige väärtustamise hindamisel saab mh arvestada ka kohtupraktikas väljakujunenud seisukohti. Eelnevast järeldub, et kuigi kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud, on kaebajal õigus nõuda, et tema puhul oleks kõiki asjas tähtsust omada võivaid asjaolusid kaalumisel arvestatud ning et otsus ei oleks meelevaldne.
19.Vaidlustatud otsuse kohaselt võttis PPA kaebaja ohtlikkuse hindamisel aluseks nii kaebaja käitumise tingimuslikult antud elamisloa kehtivusajal, Tartu Maakohtu seisukohti kaebaja ennetähtaegse vabanemise arutamisel kui ka kaebaja varasemaid süütegusid (PPA otsuse p 23). Lisaks nähtub otsusest, et PPA võttis kaebaja ohtlikkuse hindamisel arvesse tema poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust (PPA otsuse p 25). Järgnevalt analüüsib kohus, kas vastustaja järeldus, et kaebaja võib kujutada ohtu avalikule korrale, on põhjendatud.
20.Ohu hindamine on prognoosotsus. Kohtu hinnangul on PPA põhjendatult leidnud, et isikust lähtuva ohu hindamisel saab lähtuda minevikus toimunud sündmustest. Seda kinnitab ka Riigikohtu praktika, mille kohaselt võib isiku teatav käitumine minevikus anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks avalikule korrale, sh riigi 5(9)
julgeolekule. Seejuures on isikust lähtuv oht avalikule korrale käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise (RKHKo 27.02.2014, nr 3-3-1-1-14, p-d 16 ja 19). Välismaalasest lähtuva ohuprognoosi tegemisel tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (vt RKHKo 27.02.2014, nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19).
21.Vaidlust ei ole selles, et kaebajat on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Kohus nõustub PPA-ga, et isiku ohtlikkus võib tuleneda tema kavandatava tegevuse kohta teada olevatest andmetest või varasematest süütegudest (kui süütegude laad ja viis, korduvus või asjaolud annavad alust põhjendatud kahtluseks, et isik võib panna toime uusi süütegusid). Seejuures ei pea tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks tõendama, et isik on põhjustanud kahju või seda kindlasti põhjustab. Piisab sellest, kui on välja selgitatud asjaolusid, mille põhjal on tuvastatav piisav tõenäosus, et isik võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut.
22.Haldusasja materjalist nähtub, et PPA ei ole arvestanud üksnes süüteo toimepanemise faktiga, vaid on hinnanud ka süüteo raskust ja selle laadi (vrd ka RKHKo 18.11.2020, nr 3-19-92, p 22). Vaidlust ei ole selles, et Harju Maakohtu 24.01.2019 otsusega mõisteti kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 1 (narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) alusel ning talle määrati karistuseks 4 aastat vabadusekaotust.
23.Kohus nõustub PPA seisukohaga, et narkootikumidega seotud süütegu on käsitatav rahvatervisevastase süüteona ning järeldusega, et tegemist on raskema kuriteoga (vt ka vaidlustatud otsuse p 25). Et tegemist oli narkokuriteoga, on ka selle võimalik kordumine tõenäolisem (nt RKHKo 05.12.2019, nr 3-16-2123, p 12). Samuti on kohtupraktikas rõhutatud, et narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus ja narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale (RKHKo 19.02.2019, nr 3-17-1545, p 27). Seega nõustub kohus PPA-ga, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegudes süüdi mõistetud ning reaalse vanglakaristusega karistatud.
24.Põhjendatuks saab pidada PPA seisukohta, et kaebaja taotluse menetlemisel ning tähtajalise elamisloa andmise põhjendatuse hindamisel on uimastikuriteo toimepanemisele omistatud teistest suurem kaal. Narkootikumide käitlemine, sh nende müümine ja levitamine, ohustavad nii konkreetseid narkootikume tarbivaid isikuid, rahvatervist kui ka avalikku korda laiemalt.
25.Kohus nõustub vastustajaga, et nelja aasta pikkust reaalselt täitmisele pööratud vanglakaristust ei saa pidada leebeks. Üksnes asjaolu, et kaebajale määratud karistus on väiksem kui pool vastava süüteoga seotud maksimaalsest karistusmäärast, ei tähenda, et tegemist olnuks väheohtliku teoga. See viitab üksnes sellele, et konkreetse raske kuriteo asjaolud ei olnud teistest sarnastest rasketest süütegudest raskemad.
26.Vaidlustatud otsuses asus PPA seisukohale, et kaebaja varasem elukäik ja toime pandud õigusrikkumised kinnitavad, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on tegelik ja piisavalt tõsine. Kohtu hinnangul on PPA järginud vaidlustatud otsuse tegemisel nii kehtivat õigust kui ka väljakujunenud kohtupraktikat ning lähtunud otsuse tegemisel asjaga seotud olulistest asjaoludest. Kohus nõustub vastustaja järeldusega, et kogutud tõendid annavad aluse eeldada, et kaebaja võib kujutada ohtu avalikule korrale. Seega on täidetud elamisloa andmisest keeldumise eeldus VMS § 124 lg 1 p 1 mõttes.
27.Kohtud on varasemates haldusasjades korduvalt selgitanud (nt Tallinna Halduskohtu 03.12.2018 otsus haldusasjas nr 3-18-1535, p 17), et rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete kohaselt on igal riigil suveräänne õigus otsustada välismaalase riiki lubamise, riigis viibimise aja 6(9)
ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust saada Eestis elamisluba. EIK on seejuures korduvalt rõhutanud, et EIÕK ei taga välismaalasele õigust siseneda või elada konkreetses riigis. Riikidel on õigus avaliku korra tagamiseks saata riigist välja kuritegude toimepanemises süüdimõistetud välismaalane (EIK otsus nr 41697/12 ja 17570/15). Riigil puudub kohustus respekteerida mittekodanike elukohariigi valikut, mistõttu välismaalasel on õigus viibimisalusele vaid juhul, kui ta täidab selleks riigi poolt kehtestatud tingimusi. Nimetatud põhimõte on sätestatud ka VMS § 13 lg-s 1, mille kohaselt on välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise ja Eestist lahkuma kohustamise menetluste eesmärk tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine, Eestis ajutine viibimine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele.
28.Kohus nõustub kaebajaga selles, et vastustaja seisukoht, justkui näitaks endise Nõukogude Liidu sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmine ükskõikset suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda, on põhjendamatu. Süütegusid, mis pandi toime ajal, mil Eesti Vabariik oli ebaseaduslikult okupeeritud ning mille eest karistati vastavalt tollal kehtinud seadustele (s.o vastavalt ENSV kriminaalkoodeksile), võib isiku varasema karistatuse juures arvestada üksnes piiratud ulatuses. Selliste karistuste puhul tuleb igakordselt kontrollida, kas tegemist on süütegudega, mida on demokraatlikus õigusriigis üldse alust süüteoks pidada ning kas vastav tegu oleks ka tänapäeval karistatav. Praegusel juhul võis kogumis teiste kaalutlustega ka 1985. a toimepandud süüteoga siiski arvestada. Haldusasja materjalist nähtuvalt (vrd kaebaja karistusregistri väljavõttes esitatud viited ENSV kriminaalkoodeks sätetele) ei olnud tegemist sõjaväekohustusest kõrvalehoidmisega. ENSV kriminaalkoodeksi1 sätted, mille alusel kaebajat karistati, puudutavad vägivalda ülema suhtes, ühe sõjaväelase solvamist teise poolt vägivaldse teoga ning siseteenistuse määrustiku sätete rikkumist. Seega oli tegemist süütegudega, mille iseloomust tulenevalt sai PPA nendega arvestada. Lisaks on vastustaja kohtu hinnangul omistanud 1985. a toimepandud süüteole üksnes vähest kaalu ning on ilmne, et ka sellega arvestamata jätmisel oleks vastustaja samasuguse otsuse teinud. Seega ei ole tegemist asjaoluga, mis tooks kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise. Vastustaja on vaidlustatud otsuses sõnaselgelt märkinud, et arhiveeritud kriminaalja väärteokaristused on võrreldes kaebaja kehtiva kriminaalkaristusega elamisloamenetluses proportsionaalselt väiksema kaaluga.
29.Kuigi vastustaja on asjaolu, et kaebajat ennetähtaegselt ei vabastatud, otsuse tegemisel arvestanud, ei ole ka sellele põhjendamatult suurt kaalu omistatud.
30.Kohtule ei nähtu, et kaalutlused, millele vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel tugines, oleksid ilmselgelt meelevaldsed. Ka ei ole vastustaja asjaolude tuvastamisel ning analüüsimisel teinud selliseid vigu, mis oleksid võinud mõjutada asja otsustamist. PPA on vaidlustatud otsuses analüüsinud kaebaja karistatust ning arvestanud ka tema käitumist viimase vangistuse ajal ja põhjendatult leidnud, et isik võib kujutada ohtu avalikule korrale.
31.Lisaks kaebaja süütegudele on PPA kaalunud ka kaebaja isikuga seonduvaid asjaolusid ning põhjendatult arvestanud mh kaebaja käitumisega vanglas. Distsiplinaarsüüteod vanglas võivad olla üheks kaalutluseks, mis võimaldavad hinnata kaebaja käitumist ja mis võivad aidata ka prognoosotsuste tegemisel. Neile ei saa siiski omistada ülemäära suurt kaalu või määravat tähtsust. Ühest küljest on tegemist kontrollitud keskkonnaga, kus hea käitumine ei tähenda ilmtingimata, et ka vabaduses jätkab isik hästi käitumist. Teisest küljest ei saa üksnes distsiplinaarsüütegude toimepanemisest, mis võibki tuleneda vaid vangla eripärasest keskkonnast, järeldada, et isik jätkab ka vabaduses normide vastast käitumist. Distsiplinaarsüütegusid ei saa samastada süütegudega, mis õigustaks uue tähtajalise elamisloa
andmisest keeldumist. Arvestades, et valdav enamus distsiplinaarsüütegudest vanglas puudutas tööst keeldumist, ei saa põhjendatuks pidada järeldust, justkui viitaks see ilmtingimata sellele, et vabaduses olles võiks kaebaja avalikku korda ning rahvatervist ohustada. Distsiplinaarsüütegude hulka arvestades ei saa siiski teha ka vastupidist järeldust ning asuda seisukohale, et hea käitumine vanglas annaks aluse eeldada eeskujulikku käitumist vabaduses. Vastavaid kaalutlusi ja järeldusi ei saa siiski ilmselgelt meelevaldseteks pidada. Vastustaja seisukoht, et kaebaja Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda, tugineb ennekõike raske uimastikuriteo toimepanemisele ning tema hilisem käitumine vanglas on olnud vaid üheks argumendiks, mis kaebajaga seotud ohuprognoosi toetavad. Seda, et suurt kaalu omistab PPA ennekõike kaebaja viimasele kuriteole, mille eest teda karistati 4 aasta pikkuse vangistusega, on vaidlustatud otsuses ka otsesõnu mainitud.
32.Haldusasja materjalist järeldub, et kaebaja on oma varasema käitumisega (s.o sooritatud rahvatervisevastase uimastikuriteoga) loonud reaalse ohu avalikule korrale. Narkootikumide käitlemise (sh narkootilise aine edasi andmisega tuvastamata isikutele, vt Harju Maakohtu 24.01.2018 otsust kriminaalasjas nr XXXXXX) kaudu on see oht ka realiseerunud. Kohus leiab, et sellises olukorras oli PPA-l põhjendatud alus arvata, et kaebaja ohustab jätkuvalt avalikku korda.
33.Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, justkui annaks ainuüksi pikaajaline Eestis viibimine talle subjektiivse õiguse elamisluba saada. Kaebaja ei ole Eesti Vabariigi kodanik ning tal ei ole pikaajalise elaniku elamisluba. Seetõttu ei laiene talle Euroopa Kohtu pikaajalistest elanike kolmandate riikide kodanike staatust puudutav kohtupraktika. Üksnes pikaajalise elamise tulemusena sellist kaitstavat seisundit ei teki (vt ka RKHKo, 23.09.2019, nr 3-16-2436, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika).
34.Sellegipoolest tuleb VMS § 124 lg 1 p-s 1 sätestatud aluse esinemisel hinnata ka tähtajalise elamisloa andmata jätmisega kaasnevat perekonnaelu riivet (õigus era- ja perekonna austamisele – EIÕK art 8, EV põhiseaduse § 26 ja § 27) ning selle hindamiseks tuleb kaaluda eelkõige järgmisi asjaolusid: isiku poolt toimepandud kuriteo iseloom ja raskus; aeg, mille kestel võõramaalane on riigis elanud; kuriteo toimepanemise ajast väljasaatmise otsuseni kulunud aeg ja isiku käitumine sellel perioodil; erinevate seotud osapoolte rahvus; isiku abielu kestus; kas abikaasa teadis abiellumise ajal isiku poolt toimepandud õigusrikkumistest; kas perekonnas on lapsi ja nende vanused; võimalikud raskused abikaasa sisenemisel riiki, kuhu isikut soovitakse välja saata; laste parimad huvid ja heaolu (vt EIK lahend nr 52812/07, RKHKo 13.04.2016, nr 3-3-1-2-16, p 16).
35.Haldusasjas esitatud tõenditest ei järeldu, et kaebaja perekonnaelu riive oleks väga intensiivne. Kaebaja ja tema täisealiste laste vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet, mistõttu ei ole nad käsitatavad perekonnana EIÕK art 8 tähenduses (vt ka EIK 15.01.2007 otsus asjas Sisojeva ja teised vs Läti).
36.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 29 lg 4 mõttes moodustavad perekonna abikaasad. Perekonna määratluse juures on oluline mehe ja naise ühine majapidamine ning nende omavaheline emotsionaalne ja psühholoogiline seotus. Haldusmenetluse käigus kogutud tõenditele tuginedes on alust eeldada, et kaebaja ja tema abikaasa emotsionaalne ja psühholoogiline seotus on pigem vähene. Ehkki vastustaja järeldus, justkui võiks väita, et kooselu abikaasade vahel katkes hiljemalt alates Xi vangistusest 2017. a (vt vaidlustatud otsuse lk 9 esimene lõik), võib olla ennatlik, annavad vangistuse ajal kaebaja külastamata jätmine ning see, et mitme aasta vältel ei suhelnud (või oli see vähene) kaebaja ka telefoni teel oma abikaasaga, piisava aluse eeldada, et ka abielu formaalsele kestusele vaatamata on tähtajalise elamisloa rahuldamata jätmisega kaasnev võimalik pereelu riive vähene.
8(9)
37.Kuigi kaebaja on suurema osa oma elust elanud Eestis ning tema abikaasa ja kaks poega elavad siin, ei ole tal õiguspärast ootust veeta oma tulevik Eestis. Asjaolu, et kaebajal väidetavalt puuduvad Aserbaidžaanis sidemed, ei välista iseenesest talle tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist (Tartu Ringkonnakohtu 08.10.2015 otsus asjas nr 3-14-51395, p 12). Kaebajal on võimalik oma abikaasa ja poegadega suhelda infotehnoloogilisi vahendeid kasutades. Ka EIK on aktsepteerinud eri riikides elavate sugulaste suhtlust nii telefonitsi kui ka e-kirja teel ning seda isegi juhul, kui isikul on alaealised lapsed, kellega ta koos ei ole elanud (vt nt EIK 08.01.2009 otsus asjas Joseph Grant v. United Kingdom, p 40).
38.Eeltoodut arvestades jääb PPA 07.07.2021 otsuse nr 15.3-3.1/1605-1 otsuse tühistamise nõue rahuldamata. Tühistamisnõude rahuldamata jätmise tõttu jääb ka sellega olemuslikult seotud kohustamisnõue rahuldamata.
39.Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema pereliikmete ees- ja perekonnanimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). Menetluskulud
40.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jäi rahuldamata ning vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.