Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-21-1960 31. märts 2022 Kadri Palm X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 11. märtsi 2021. a ettekirjutuse nr 4.1-16/27017-1 ja 28. juuli 2021. a vaideotsuse nr 5.2-3/18164-2 tühistamiseks Kaebaja – X, lepinguline esindaja Marit Seesmaa Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X kaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kuulutada menetlus haldusasjas nr 3-21-1960 kinniseks. Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja, W, Z, Q, C ja Y nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. mail 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) kohustas 11. märtsi 2021. a otsusega nr 4.1-16/27017-1 X (kaebaja) tagasi maksma alusetult makstud perehüvitise summas 4465,10 eurot ning tasaarvestas perehüvitise võlgnevuse 4465,10 eurot kaebajale makstava perehüvitisega alates
1.aprillist 2021 kuni võlgnevuse tasumiseni (dtl 11-14). Tasaarvestatav summa on 20% kuus.
2.Kaebaja esitas SKA 11. märtsi 2021. a otsusele nr 4.1-16/27017-1 vaide, mille SKA jättis 28. juuli 2021. a vaideotsusega nr 5.2-3/18164-2 rahuldamata (dtl 15-18, 37).
3.Kaebaja esitas 10. augustil 2021 Tartu Maakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks (dtl 147-157).
4.Kaebaja esitas 26. augustil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse SKA 28. juuli 2021. a vaideotsuse nr 5.2-3/18164-2 tühistamiseks ja SKA kohustamiseks teha uus otsus, millega kaebaja vaie rahuldada ning tühistada SKA 11. märtsi 2021. a ettekirjutus nr 4.1-16/27017-1 (dtl 2-6). Lisaks taotles kaebaja, et kohus nõuaks SKA-lt välja alusdokumendid, mille alusel kaebajale peatati väljamaksed.
5.Tartu Halduskohus jättis 27. augusti 2021. a määrusega kaebuse käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (dtl 20-22).
6.Kaebaja esitas 27. augustil 2021 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märkis, et esitab kaebuse SKA 11. märtsi 2021. a ettekirjutuse nr 4.1-16/27017-1 ja 28. juuli 2021. a vaideotsuse nr 5.2-3/18164-2 tühistamiseks (dtl 24-28).
7.Tartu Halduskohus võttis 30. augusti 2021. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks SKA ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 43-45).
8.Tartu Maakohus keeldus 9. septembri 2021. a määrusega menetlusse võtmast kaebaja taotlust riigi õigusabi saamiseks ning edastas taotluse lahendamiseks Tartu Halduskohtule (dtl 143-144).
9.SKA esitas 28. septembril 2021 vastuse kaebusele ja haldusmenetluse toimiku materjalid (dtl 50-57, 58-140).
10.Tartu Halduskohtusse saabus 29. septembril 2021 maakohtu poolt edastatud kaebaja riigi õigusabi taotlus (dtl 141-160). Tartu Halduskohus jättis 30. septembri 2021. a määrusega kaebaja riigi õigusabi saamise taotluse rahuldamata (dtl 161-163).
11.Vastustena kohtunõuetele esitasid pooled 10. jaanuaril 2022 täiendavad selgitused ja tõendid (dtl 168-176, 177-180). Kaebaja esindaja teavitas 24. märtsil 2022 kohut, et ei esita menetluskulude nimekirja, kuna osutas kliendile pro bono korras õigusabi (dtl 185-186).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.Kaebaja taotleb SKA 11. märtsi 2021. a ettekirjutuse nr 4.1-16/27017-1 ja 28. juuli 2021. a vaideotsuse nr 5.2-3/18164-2 tühistamist, põhjendades kaebust järgmiselt.
3-21-1960
12.1.W sai Soomest lastetoetusi ilma kaebaja loata ja kasutas seda raha iseenda tarbeks. Lapsed Q, C ja Y ei ole W kuidagi seotud, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas mees, kes ei ole laste isa, saab taotleda raha ilma teise vanema teadmata. Kaebajal puudus seejuures igasugune teadmine, et W sai kaebajaga paralleelselt perehüvitisi Soomest.
12.2.Kaebaja ei nõustu SKA väitega, et Soome Vabariik oli W tulenevalt esmane perehüvitiste maksja, kuna kaebaja oli kuni 5. juunini 2018. a lapsehoolduspuhkusel, mis on SKA vaideotsuses märgitu kohaselt tööga võrdsustatud tegevus. Ka 11. märtsi 2021. a otsuses on SKA märkinud, et Euroopa Liidu perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määramisel on otsustav lapsevanema(te) töötamise riik. Töötamisega võrdsustatakse lapsehoolduspuhkusel viibimine ja töötusega seotud hüvitiste saamine. Seega on tegemist olukorraga, kus mõlema vanema tegevus on võrdustatud töötamisega.
12.3.Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 art 68 sätestab prioriteetsuse määramise eeskirjad kattumise puhul. Eeskirjade kohaselt on Euroopa Liidu perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määramisel esmaseks maksjaks lapsevanema(te) töötamise riik. Pere jagunemisel kahe riigi vahel maksab perehüvitisi see riik, kus lapsevanem töötab. Juhul kui mõlemad lapsevanemad töötavad, aga erinevates Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikides, on perehüvitiste esmaseks maksjaks riik, kus laps elab. Käesolevas asja ei ole vaidlust selles, et lapsed elasid koos kaebajaga Eestis, mistõttu oli kaebajal õigus saada Eesti Vabariigilt perehüvitisi. Ka SKA on vaideotsuses välja toonud, et lapsevanematele ei ole jäetud õigust valida, millisest riigist nad soovivad perehüvitisi saada, vaid see otsustatakse vastavalt põhimääruses sätestatud reeglitele ning määruse art 68 alusel oli kaebaja õigustatud saama Eesti Vabariigilt perehüvitisi.
12.4.Eelnevale vaatamata leiab kaebaja, et igal juhul on SKA nõue aegunud, mistõttu kuulub SKA vaideotsus koos 11. märtsi 2021. a ettekirjutusega tühistamisele.
12.5.Hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmisele ja tasaarvestamisele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) aegumistähtaegade kohta sätestatut (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 35). TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue.
12.6.SKA peatas 2017. a oktoobris kaebajale perehüvitiste maksmise. Sellest järeldub, et SKA-l pidi juba siis olema informatsiooni selle kohta, et W makstakse paralleelselt kaebaja laste eest perehüvitisi Soomes.
12.7.Kolmeaastast aegumistähtaega tuleb hakata lugema 2017. a oktoobrist, mistõttu aegus SKA nõue hiljemalt 2020. a novembriks.
13.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades kokkuvõtvalt järgmised seisukohad.
13.1.Tulenevalt perehüvitiste seaduse (PHS) § 1 lg-st 3 kohaldatakse juhul kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis perehüvitiste määramisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 883/2004 (edaspidi põhimäärus) sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta.
13.2.Põhimääruse art 1 p i annab pereliikme mõiste määruse tähenduses. Eelnimetatud sätte kohaselt on pereliikmeks isik, keda määratletakse või tunnistatakse pereliikmena või leibkonna liikmena nendes õigusaktides, mille alusel hüvitisi antakse, st siseriikliku õiguse alusel. Soome Vabariik tunnistas pereliikmena leibkonna liikmeid, sh ka abikaasa lapsi. Ajavahemikul 1. veebruar kuni 31. oktoober 2017 ei olnud ükski neljast lapsest ametlikult W bioloogiline laps (dtl 113-114), kuid nad kuulusid Soomest perehüvitisi taotlenud W leibkonda, mida kinnitas kaebaja ka hiljem (dtl 95).
13.3.W töötas kõnealusel perioodil Soomes. Kaebaja ei olnud sel perioodil vastustajale teadaolevalt aktiivne isik. Kaebuses oleva info kohaselt oli kaebaja kuni 5. juunini 2018
3-21-1960 lapsehoolduspuhkusel. Vastustaja lisab seisukohale väljavõtte töötamise registrist (dtl 139-140), millest ei nähtu kaebaja viibimist lapsehoolduspuhkusel.
13.4.Töötamise register on maksukorralduse seaduse (MKS) § 17 lg-s 1 sätestatud registri alamregister, mida peetakse muuhulgas ka SKA-le seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks. Tööd võimaldav isik on kohustatud töötamise registris registreerima MKS § 251 lg-tes 4 ja 5 nimetatud töötamise alustamise, peatumise ja lõpetamise ning töötamise liigi, kusjuures töötamise peatumine registreeritakse kümne tööpäeva jooksul töötamise peatumise päevast arvates (MKS § 252 lg 2). Töötamise peatumise all mõistetakse ka tööd tegeva isiku lapsehoolduspuhkusel viibimist (MKS § 251 lg 5). Töötamise register on andmeandjaks isiku töötamise ja lapsehoolduspuhkuse andmete kohta isikule perehüvitise määramiseks (Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimäärus, § 17 lg 10). Sotsiaalkaitse infosüsteem on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mida peetakse seadusest tulenevate SKA avalike ülesannete täitmise eesmärgil, sh riiklike toetuste ja hüvitiste pakkumise, määramise ja maksmis eesmärgil (SÜS § 38 lg 1).
13.5.W töötas Soome Vabariigis 31. jaanuarist kuni 24. oktoobrini 2017. Kaebaja ei olnud sel perioodil perehüvitiste saamise mõttes aktiivne isik, st ta ei töötanud, ei olnud ettevõtja ega olnud hõivatud tööga võrdsustatud tegevusega (töötuna arvel, lapsehoolduspuhkusel). Muid andmeid vastustajal ei ole. Tulenevalt põhimäärusest oli Soome Vabariik kaebaja abikaasa töötamise alusel esmane perehüvitiste maksja perele.
13.6.7. novembril 2018 toimus telefonivestlus kaebaja ja SKA ametniku vahel. Pärast telefonivestlust paluti kaebajalt e-kirja teel kinnitust, kas nad moodustavad Wga ühise leibkonna. Kaebaja kinnitas e-kirjas, et nad moodustavad Wga jätkuvalt ühise leibkonna.
13.7.Kaebaja elas lastega Eestis ning tal oli õigus saada Eestis lisahüvitist (põhimääruse art 68 lg 2), st hüvitist summas, mil määral oli Eestis makstav perehüvitis suurem Soome Vabariigi poolt makstavast perehüvitisest. Otsuse andmisel on arvestatud pere õigusega saada Eestis lisahüvitist ning seda tagasi ei nõuta.
13.8.Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 987/2009 (16. september 2009), milles sätestatakse põhimääruse rakendamise kord (edaspidi nimetatud rakendusmäärus), art 71 kohaselt nõutakse nõuded võimaluse korral sisse alati tasaarvestuse teel nii asjaomaste liikmesriikide asutuste vahel kui ka asjaomase füüsilise või juriidilise isikuga rakendusmääruse art-te 72 kuni 74 kohaselt. Seega toimub võimaluse korral esmalt tasaarvestus riikide vahel, et isikud ise ei peaks enamsaadud summat tagastama. Sel eesmärgil võib alusetult hüvitisi maksnud liikmesriigi asutus taotleda teise liikmesriigi asutuselt, kes peab isikule hüvitisi maksma, et alusetult makstud summa peetaks kinni isikule võlgnetavatest või jooksvalt makstavatest summadest. Summa peetakse kinni selle liikmesriigi tasaarvestuseks ettenähtud tingimustel ja piirides, nagu oleks tegemist selle riigi poolt makstud summadega. Kinnipeetud summa kantakse üle alusetult hüvitisi maksnud asutusele (rakendusmääruse art 72 lg 1).
13.9.Riikide vahelise tasaarvestuse teostumisel ei oleks nõuet kaebajale esitatud. Soome riik tasaarvestust teha ei saanud ning teavitas sellest vastustajat 20. mail 2020 (dtl 138). Kuna alusetult makstud summat määrustes ette nähtud tasaarvestusega tagastada ei olnud võimalik, kuulub alusetult makstud hüvitis tagasinõudmisele SÜS alusel kaebajalt.
13.10.Enne otsuse tegemist saadeti kaebaja e-posti aadressile 5. juunil 2020 teavitus nõudest. Teavituskirjas oli ka info alusetult saadud summa tagastamise võimaluste kohta. Kaebaja teavituskirjale ei vastanud ja oma arvamust tagasinõude osas või tagastamise viiside osas ei avaldanud. Juhul kui kaebaja soovib alusetult saadud perehüvitisi tagastada muul viisil kui otsusega määratud, on tal õigus pöörduda vastava sooviavaldusega SKA poole.
13.11.Tulenevalt SÜS § 31 lg 1 p-st 2 nõuab hüvitise andja isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma osaliselt või täielikult tagasi, kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigus oli peatunud või lõppenud. Kõnealusel perioodil oli kaebaja perel
3-21-1960 õigus saada perehüvitisi Soome Vabariigilt ning Soome Vabariigi poolt makstava summa ulatuses ei olnud õigus saada hüvitisi Eesti Vabariigilt. Perel ei ole õigust saada perehüvitisi täismääras kahest riigist sama perioodi eest. Järelikult maksis Eesti kaebajale otsuses toodud summades perehüvitisi alusetult. Tagasinõudest loobumiseks seadus alust ei anna ning alusetult makstud summa nõutakse tagasi täielikult. Hüvitise andjal on õigus hüvitise andmiseks tehtud kulutuste tagasinõue tasaarvestada sama hüvitise andja poolt isikule antava sama või muu rahalise nõudega võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 alusel (SÜS § 34 lg 1). Alusetult makstud perehüvitisi võib tasaarvestada PHS alusel makstavate perehüvitistega, kusjuures tasaarvestatav summa ei või ületada 20% isikule määratud peretoetuste summast (PHS § 14 lg 2).
13.12.Kaebaja on kaebuses välja toonud, et W sai Soomest lastetoetusi ilma tema loata ja kasutas seda raha iseenda tarbeks. Kaebaja peres oli aktiivne isik vaid tema abikaasa, mistõttu oli perehüvitiste esmane maksja W töötamise riik ning seejuures ei ole määrav, kas tal on selleks abikaasa luba või mitte.
13.13.Peretoetuste taotleja on kohustatud SKA-le viivitamata teatama pereliikme (sh vanema abikaasa) tööle asumisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriiki (PHS § 9 p 2). Sel viisil oleks olnud võimalik vältida enammakse tekkimist ning Eesti ja Soome riik oleksid saanud varem määratleda perehüvitiste esmase ja teisese maksja.
13.14.Kaebaja sõnul kasutas W Soome lastetoetusi iseenda tarbeks. Juhul kui isik, kellele tuleks anda perehüvitisi, ei kasuta neid pereliikmete ülalpidamiseks, maksab pädev asutus hüvitised pereliikmeid ülalpidavale isikule (põhimääruse art 68a).
13.15.Ühelt poolt väidab kaebaja, et W kasutas Soome lastetoetusi iseenda tarbeks, teisalt väidab ta, et tal puudus igasugune teadmine, et W sai kaebajaga paralleelselt perehüvitis Soomes.
13.16.Kaebajale peatati 23. oktoobri 2017 otsusega peretoetuste maksmine kõigi 4 lapse eest alates 1. novembrist 2017 (dtl 73-74). Otsuses on selgitatud peatamise asjaolusid (abikaasa töötamine Soomes, perehüvitiste maksmise prioriteetsuse reeglid jne) ning välja toodud ka, et W taotleb Soomest peretoetusi ning perele on esmaseks peretoetuse maksjaks Soome Vabariik. Kaebaja otsust ei vaidlustanud. 10. novembril 2017 esitas ta avalduse, et soovib seoses abikaasa töölepingu peatumisega Soomes, saada peretoetusi endiselt edasi Eesti riigilt (dtl 91). Järelikult pidi ta olema teadlik, et abikaasa taotleb Soomest perehüvitisi ja et perel võib olla õigus saada perehüvitisi Soome riigilt. Puuduvad andmed, et kaebaja oleks vastustajat teavitanud, et peretoetused abikaasa kaudu temani ei jõua.
13.17.Kaebaja leiab, et nõue on aegunud. Vastustaja sellega ei nõustu. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi lg 2 p-i 4 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Rakendusmäärus kehtestab põhimõtte, et võimaluse korral nõutakse nõuded alati sisse tasaarvestuse teel liikmesriikide vahel. Vastustaja esitas vastava sooviavalduse Kansaneläkelaitosele (KELA) 12. märtsil 2019 (dtl 131-137), kuid sai 25. mail 2020 vastuse tasaarvestuse võimatuse kohta (dtl 138). Seega peatus aegumine 12. märtsi 2019 tagasinõude esitamisega KELA-le ning vastustaja nõue ei ole aegunud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3-21-1960
14.Kaebaja on esitanud kaebuse SKA 11. märtsi 2021. a ettekirjutuse nr 4.1-16/27017-1 ja 28. juuli 2021. a vaideotsuse nr 5.2-3/18164-2 tühistamiseks. Vaidlustatud 11. märtsi 2021. a otsusega kohustas vastustaja kaebajat tagasi maksma alusetult makstud perehüvitise summas 4465,10 eurot ning tasaarvestas SKA perehüvitise võlgnevuse 4465,10 eurot kaebaja makstava perehüvitisega alates 1. aprillist 2021 kuni võlgnevuse tasumiseni. Tasaarvestatav summa on 20% kuus.
15.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja tühistamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
16.Asja materjalidest nähtub, et Soome pädeva asutuse poolt on W määratud perioodil 1. veebruar kuni 31. oktoober 2017 täismääras perehüvitisi järgmiselt: 1) lapse Q kasvatamise eest summas 153,24 eurot kuus; 2) lapse C kasvatamise eest summas 133,79 eurot kuus; 3) lapse Z kasvatamise eest summas 614,29 (94,88 PT+519,41 LHT) eurot kuus; 4) lapse Y kasvatamise eest summas 104,84 eurot kuus.
17.Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebajale on SKA kaudu makstud perehüvitisi järgmiselt: 1) lapse Q eest perehüvitist (lapsetoetus ja lapsehooldustasu) summas 69,18 eurot kuus perioodil 1. veebruar kuni 31. oktoober 2017 ning lasterikka pere toetust summas 75 eurot kuus perioodil 1. juuli kuni 31. oktoober2017; 2) lapse C eest perehüvitist (lapsetoetus ja lapsehooldustasu) summas 69,18 eurot kuus perioodil 1. veebruar kuni 31. oktoober 2017 ning lasterikka pere toetust summas 75 eurot kuus perioodil 1. juuli kuni 31. oktoober 2017; 3) lapse Z eest perehüvitist (lapsetoetus, lapsehooldustasu ja üksikvanema lapse toetus) summas 157,54 eurot kuus perioodil 1. veebruar kuni 31. oktoober 2017 ning lasterikka pere toetust summas 75 eurot kuus perioodil 1. juuli kuni 31. oktoober 2017; 4) lapse Y eest perehüvitist (lapsetoetus ja lapsehooldustasu) summas 119,18 eurot kuus perioodil 1. veebruar kuni 31. oktoober 2017 ning lasterikka pere toetust summas 75 eurot kuus perioodil 1. juuli kuni 31. oktoober 2017.
18.Vastustaja on seisukohal, et samaaegselt ei ole õigus saada ühe ja sama lapse eest kahe riigi perehüvitisi täies mahus. Vastustaja heidab kaebajale ette, et ta ei teavitanud SKA-d peretoetuse maksmisest Soome Vabariigi poolt. Kaebaja leiab, et W sai Soomest lastetoetusi ilma tema loata ja kasutas neid rahasid iseenda tarbeks. Lapsed Q, C ja Y ei ole Wga kuidagi seotud.
19.Asja lahendamiseks on vaja esmalt välja selgitada, kumb riik, kas Eesti või Soome, on Euroopa Liidu perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määramisel esmaseks maksjaks.
20.PHS § 1 lg 3 sätestab, et kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, kohaldatakse perehüvitiste määramisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT L 166, 30. aprill 2004, lk 72-116). Nimetatud määruse nr 883/2004 preambuli p 35 kohaselt on vaja selleks, et vältida hüvitiste lubamatut kattumist, kehtestada prioriteetsuse määramise eeskirjad juhuks, kui perehüvitist on õigus saada nii pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel kui ka pereliikmete elukoha liikmesriigi õigusaktide alusel. Kohus nõustub vastustajaga, et see tähendab, et perel ei ole õigust saada sama lapse eest perehüvitisi täismääras kahest riigist samaaegselt.
3-21-1960
21.Viidates põhimääruse art 68 lg-tele 1 ja 2, leidis SKA, et perioodil 1. veebruar kuni 31. oktoober 2017 oli perehüvitise esmane maksja Soome Vabariik.
22.Põhimääruse art 68 lg 1 sätestab, et kui samal perioodil ja samadele pereliikmetele antakse hüvitisi enam kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel, rakendatakse järgmisi prioriteetsuse eeskirju: a) kui hüvitisi maksavad mitu liikmesriiki erinevatel alustel, on prioriteetsusjärjekord järgmine: esmalt õigused, mis saadakse töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel, teiseks õigused, mis saadakse pensioni saamise alusel, ja lõpuks elukohast tulenevad õigused; b) kui hüvitisi maksavad mitu liikmesriiki samadel alustel, kehtestatakse prioriteetsusjärjekord järgmistele allkriteeriumitele viitamisega: i) töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel saadavate õiguste puhul: laste elukoht, tingimusel et seal selline tegevus eksisteerib, ja lisaks, kui see on asjakohane, vastuolulistes õigusaktides sätestatud hüvitiste suurim summa. Viimasel juhul jagatakse hüvitiste kulu kooskõlas rakendusmääruses kehtestatud kriteeriumitega; ii) pensionite saamise alusel saadavate õiguste puhul: laste elukoht, tingimusel et sealsete õigusaktide alusel pensioni makstakse, ja lisaks, kui see on asjakohane, vastuoluliste õigusaktide alusel sätestatud pikim kindlustus- või elamisperiood; iii) elamise alusel saadavate õiguste puhul: laste elukoht. Lg 2 kohaselt antakse kattuvate õiguste puhul perehüvitisi kooskõlas õigusaktidega, mis on prioriteetsed vastavalt lõikele 1. Õigus perehüvitistele peatatakse ühe või mitme riigi vastuoluliste õigusaktide korral esimesena nimetatud õigusaktidega sätestatud summa ulatuses ja seda summat ületava summa puhul antakse vajadusel diferentseeritud lisahüvitist. Sellist diferentseeritud lisahüvitist pole vaja anda teises liikmesriigis elavatele lastele, kui õigus kõnealusele hüvitisele tugineb üksnes elukohal.
23.Seega on põhimääruse kohaselt Euroopa Liidu perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määramisel esmaseks maksjaks lapsevanema(te) töötamise riik. Pere jagunemisel kahe riigi vahel maksab perehüvitisi see riik, kus lapsevanem töötab ning juhul kui elukohajärgse riigi perehüvitised on suuremad, maksab viimane lisahüvitist.
24.Vaidlust ei ole selles, et W töötas Soome Vabariigis 31. jaanuarist kuni 24. oktoobrini 2017. Pooled on erineval seisukohal, kas ka kaebaja oli sel perioodil perehüvitiste saamise mõttes aktiivne isik. Kaebaja leiab, et kuna ta oli kuni 5. juunini 2018 lapsehoolduspuhkusel, mis on SKA vaideotsuses märgitu kohaselt tööga võrdsustatud tegevus, siis ei saa nõustuda SKA väitega, et W oli esmane perehüvitiste maksja.
25.Töötamise registri väljavõttest (dtl 139-140) nähtub, et kaebaja ei viibinud lapsehoolduspuhkusel. Töötamise register on MKS § 17 lg-s 1 sätestatud registri alamregister, mida peetakse muuhulgas ka SKA-le seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks. Töötamise peatumise all mõistetakse ka tööd tegeva isiku lapsehoolduspuhkusel viibimist (MKS § 251 lg 5). Töötamise register on andmeandjaks isiku töötamise ja lapsehoolduspuhkuse andmete kohta isikule perehüvitise määramiseks (Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimäärus, § 17 lg 10). Kaebaja on kohtule esitanud kuvatõmmised selle kohta, et kaebaja on saanud perehüvitisena lapsehooldustasu perioodi 1. juuli 2018 kuni 16. oktoober 2019, 5. detsember 2106 kuni 30. juuni 2018 eest (dtl 178-180). Seega nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja ei olnud perioodil 31. jaanuar kuni 24. oktoober 2017 perehüvitiste saamise mõttes aktiivne isik. Mistõttu tulenevalt põhimäärusest oli Soome Vabariik W töötamise alusel esmane perehüvitiste maksja perele. Soome Vabariik tunnistas pereliikmena leibkonna liikmeid, sh ka abikaasa lapsi.
3-21-1960 Ajavahemikul 1. veebruarist 31. oktoobrini 2017 ei olnud ükski neljast lapsest ametlikult W bioloogiline laps (isaduse omaksvõtu kanne on Zga seoses vormistatud 12. novembril 2018, dtl 113). Kaebaja on ise 7. novembril 2018 SKA-le kinnitanud, et ametlikult on nad Wga leibkond endiselt (dtl 95).
26.Perioodil, mil kaebajale maksti lapsehooldustasu, sätestas PHS § 18 lg 1, et lapsehooldustasu saamise õigus on ühel vanematest, kes: 1) kasvatab kuni kolmeaastast last – 38,36 eurot iga kuni kolmeaastase lapse kohta; 2) kasvatab kuni kolmeaastasele lapsele lisaks ka kolme- kuni kaheksa-aastast last – 19,18 eurot iga kolme- kuni kaheksa-aastase lapse kohta; 3) kasvatab kolme- või enamalapselises perekonnas kolme või enamat lapsetoetust saavat last – 19,18 eurot iga kolme- kuni kaheksa-aastase lapse kohta. PHS-st ei tulene, et lapsehooldustasu saamiseks pidi isik viibima lapsehoolduspuhkusel. Seega ei tõendada kaebaja kuvatõmmised asjaolu, et ta viibis lapsehoolduspuhkusel. Küll aga tõendavad vastustaja poolt esitatud töötamise registri väljavõtted, et ta ei viibinud lapsehoolduspuhkusel. Seega oli ainult W perehüvitise saamise mõttes aktiivne isik ning seega oli Soome Vabariik hüvitise maksmisel prioriteetne riik.
27.Lisaks leiab kaebaja, et W sai Soomest lastetoetusi ilma tema loata ja kasutas seda raha iseenda tarbeks. Kaebaja märgib, et lapsed Q, C ja Y ei ole Wga kuidagi seotud, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas mees, kes ei ole laste isa, saab taotleda raha ilma teise vanema teadmata. Kaebajal puudus igasugune teadmine, et W sai kaebajaga paralleelselt perehüvitisi Soomest.
28.Asja materjalidest nähtub, et SKA peatas 23. oktoobri 2017. a otsusega nr 27967 kaebajale peretoetuste maksmise, kuna „W töötab Soomes ja taotleb sealt peretoetusi, siis vastavalt Euroopa Liidus kehtivatele reeglitele on esmaseks peretoetuse maksjaks Soome Vabariik, sest X Eestis ei tööta. Seega ei vasta X peretoetuste saamiseks perehüvitiste seaduses sätestatud tingimustele ning tuleb peatada Xle peretoetuse maksmine Eestist.“ (dtl 73-74). Otsuse peale oli võimalik 30 päeva jooksul esitada vaie SKA-le või kaebus halduskohtule. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kaebaja oleks seda otsust SKA-s vaidemenetluse korras vaidlustanud. Samuti ei nähtu kohtute infosüsteemist, et kaebaja oleks otsuse peale esitanud kaebuse halduskohtule. Kaebaja on 10. novembril 2017 esitanud taotluse, et soovib seoses abikaasa töölepingu peatamisega Soomes saada peretoetust endiselt edasi Eesti riigilt (dtl 91). Seega on väheusutav ja tõendamata kaebaja väide, et tal puudus igasugune teadmine, et W saab temaga paralleelselt perehüvitisi Soomest. Kaebaja ei ole SKA-d teavitanud, et peretoetused abikaasa kaudu temani ei jõua.
29.Kaebaja väide, et W sai Soomest lastetoetusi ilma tema loata, ei ole asjakohane, sest sellise loa olemasolu ei ole nõutav.
30.PHS § 9 kohaselt on taotleja kohustatud SKA-le viivitamata teatama järgmistest asjaoludest, mis mõjutavad perehüvitise saamist või selle suurust: 1) taotleja või lapse elama või õppima asumine teise riiki või teises riigis õpingute katkestamine või lõpetamine; 2) pereliikme – vanema, eestkostja, hoolduspere vanema, vanema abikaasa või muu hüvitist saama õigustatud isiku – tööle asumine Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriiki või Šveitsi Konföderatsiooni; 3) perehüvitiste saamine välisriigilt. SKA-d viivitamata teavitades, oleks olnud võimalik vältida enammakse tekkimist ning Eesti ja Soome riik oleksid saanud varem määratleda perehüvitiste esmase ja teisese maksja. Hüvitise taotlemisel peab isik aitama igakülgselt kaasa eesmärgipärasele menetlusele ning asjaolude muutumise korral hüvitise kohandamisele (SÜS § 5 lg 2). Sellist teavitamist paraku ei toimunud.
3-21-1960
31.Kaebaja leiab, et nõue on aegunud. Vastustaja sellega ei nõustu.
32.SÜS § 35 lg 1 sätestab, et hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmisele ja tasaarvestamisele kohaldatakse TsÜS-is aegumistähtaegade kohta sätestatut. Riigikohus on olnud seisukohal, et kui sotsiaalvaldkonna õigusaktid ei sätesta teistsuguseid aegumistähtaegu, on kohaldatav TsÜS alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kui seadusandja on valinud võimaluse mitte sätestada tagasinõude tähtaegu SÜS-is, vaid viidata eraõiguse valdkonda kuuluvale seadusele, siis tuleb kinni pidada ka viidatud sätte kohaldamisel eraõiguses kujunenud praktikast. Puudub põhjendus tõlgendada sätet avalikus õiguses oluliselt teisiti.
33.Praeguses asjas tähendab see, et toetuse iga väljamakse tagasinõudmise tähtaeg algas väljamakse tegemisest, kuna seeläbi oli vastustaja teadlik nii rikastumise toimumisest kui ka rikastuja isikust. Vastustaja ei saanud väljamaksete tegemise ajal küll õiguslikult aru nõude olemasolust ehk sellest, et toetuse maksmise alus on ära langenud, kuid see ei oma määravat tähendust.
34.Vastustaja on seisukohal, et nõue ei ole aegunud, kuna aegumisnõue peatus 12. märtsil 2019, kui SKA esitas põhimääruse art 68 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009 (rakendusmäärus) art-te 58, 60 lg 5 ja 73 alusel KELA-le tagasimaksetaotluse perioodi 1. veebruar kuni 31. oktoober 2017 kohta (dtl 131-137). Kohus nõustub vastustajaga.
35.Rakendusmääruse art 58 näeb ette, et kui põhimääruse art 68 lg 1 p-i b ap-de i ja ii kohaldamisel ei võimalda laste elukoht prioriteetsusjärjekorda kindlaks määrata, arvutab iga asjaomane liikmesriik hüvitiste summa, võttes arvesse lapsed, kes ei ela tema territooriumil. Art 68 lg 1 p-i b ap i kohaldamisel maksab selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusaktides on ette nähtud kõige kõrgema tasemega hüvitised, välja terve selle summa ning teise liikmesriigi pädev asutus maksab talle tagasi poole nimetatud summast oma riigi õigusaktides ette nähtud summa piirides. Art 60 lg 5 sätestab, et kui hüvitised ajutiselt välja maksnud asutus on maksnud rohkem kui summa, mille ta lõplikult maksma peab, võib ta nõuda esmaselt vastutavalt asutuselt üleliigselt makstud summa tagasimaksmist rakendusmääruse art-s 73 sätestatud korra kohaselt.
36.Asja materjalidest nähtub, et vastustaja esitas vastava sooviavalduse KELA-le 12. märtsil 2019, kuid sai 25. mail 2020 vastuse tasaarvestuse võimatuse kohta (dtl 138). Seega peatus aegumine 12. märtsi 2019 tagasinõude esitamisega KELA-le umbes üheks aastaks ja kaheks kuuks, mistõttu vastustaja nõue ei ole aegunud. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi lg 2 p-i 4 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka SKA 12. märtsi 2019. a taotlus KELA-le. Rakendusmäärus kehtestab põhimõtte, et võimaluse korral nõutakse nõuded alati sisse tasaarvestuse teel liikmesriikide vahel. Seetõttu ei nõustu kohus kaebajaga, et kolmeaastast aegumistähtaega tuleb hakata lugema 2017. a oktoobrist, mistõttu aegus SKA nõue hiljemalt 2020. a novembriks. Kui aegumine ei oleks peatunud, siis oleks tõesti ettekirjutuses märgitud perioodi ehk 1. veebruar kuni 31. oktoober 2017 osas lõppenud
3-21-1960 hiliseima ehk oktoobris 2017 välja makstud toetuse tagasinõudmise tähtaeg oktoobris 2020, aga arvesse tuleb võtta ka aegumise peatumist.
37.Eeltoodud põhjustel jätab kohus rahuldamata kaebuse SKA 11. märtsi 2021. a ettekirjutuse nr 4.1-16/27017-1 ja 28. juuli 2021. a vaideotsuse nr 5.2-3/18164-2 tühistamiseks.
38.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja kulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
39.HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuivõrd haldusasja nr 3 20-482 toimikusse liidetud dokumendid sisaldavad andmeid kaebaja eraelu kohta, ning kohtu hinnangul on asja kinniseks kuulutamine vajalik seega kaebaja eraelu kaitseks ja antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu, leiab kohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kuulutada kaebaja eraelu kaitseks kinniseks.
40.Jõustunud kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas tuleb kaebaja, W, Z, Q, C ja Y nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.