X kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 499 eurot ja 99 senti seoses perioodil 16.03.-28.04.2020 kehtinud piirangutega
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X kaebus rahuldamata.
Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.04.2022 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele.
1.Tallinna Vangla direktori 19.03.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/11 otsustati: 1. Piirata kinnipeetava vanglasisest ja –välist liikumis- ja suhtlemisvabadust järgmiselt: 1.1. lukustada kõik Tallinna Vangla kinnise vangla eluosakonnad; 1.2. lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks; 1.3. peatada Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra (viimati muudetud direktori 20.12.2019 käskkirjaga nr 1-1/19/79, edaspidi kodukord) kinnitatud päevakavade järgsed tegevused; 1.4. peatada kõik Tallinna Vangla avavangla poolt VangS § 22 alusel antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi, mida üksuse juht ei ole enne käesoleva käskkirja allkirjastamist veel peatanud; 1.5. helistamine võimaldatakse vastavalt taotlusele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele; 2. Ära jätta kehakultuuriga tegelemine, mis seisneb spordisaali ja spordiväljakute, sh osakonnas paikneva trenažööri kasutamises, kuna sinna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramine ega välistatud võimalik nakkusoht. 3. Peatada Tallinna Vangla kaupluse tegevus. Vangla tagab kinnipeetava taotluse alusel hädavajalikud hügieeni- ning kirjatarbed, kõneaja laadimine telefonikaardile on võimalik taotluse alusel kinnipeetava isiklike vahendite arvelt. 4. Punktides 1—3 sätestatud julgeolekuabinõusid kohaldatakse tagasiulatuvalt alates 16.03.2020. Piiranguid põhjendati eriolukorra kehtestamisega Eestis seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga ja massilise nakatumise ohuga. Koroonaviiruse massilise nakatumise ohtu tuli vähendada ka vanglas julgeoleku tagamiseks. Piiranguid jätkati Tallinna Vangla direktori 30.03.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/13 ja 13.04.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/17, Tallinna Vangla direktori 27.04.2020 käskkirjaga nr 1-1-/20/18, 11.05.2020 käskkirjaga nr 11/20/21 ja 17.05.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/22. Piirangud jalutuskäikudele saatmiste osas lõpetati alates 29.04.2020, v.a karantiini- või isolatsiooniosakonnas olevatele kinni peetavatele. Üldised liikumispiirangud lõpetati ja kaupluse tegevus taastati 18.05.2020.
2.Tallinna Vangla kinnipeetav X esitas 20.04.2021 Tallinna Vanglale taotluse (registreeritud 21.04.2021 nr 5-37/21/107-1) perioodil 16.03.—28.04.2020 kehtinud piirangutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 499 eurot ja 99 senti. Taotluse põhjenduste kohaselt ei saanud X viidatud perioodil värskes õhus jalutada ja kehakultuuriga tegeleda, piiratud oli vangla kauplusest sisseostude tegemine ning puudus ligipääs õigusaktidele.
3.Tallinna Vangla direktor jättis 22.06.2021 vastusega nr 5-37/21/107-2 X mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõkestamiseks olid vangla perioodil 16.03.—28.04.2020 kohaldatud piirangud vajalikud, proportsionaalsed ja eesmärgi saavutamiseks hädavajalikud. Jalutuskäikude ajutine piiramine oli õiguspärane. Olukorras, mil kinnipeetavate liikumist väljaspool kambrit ei toimunud oli taotluse esitajal võimalik teha spordiharjutusi ka kambris – kätekõverdused, kükid jne. Kehakultuuriga tegelemise võimaldamiseks kambrites väljastati soovijatele treeningharjutuste lehed. Vangla ei ole õigusvastaselt käitunud, kui piiras kaupluse tegevust. Vangla tagas kinnipeetavatele toitlustamise kolm korda päevas sooja toiduga ja tagatud oli elutegevuseks vajalik toidutarve. Samuti võimaldas vangla alates 19.03.2020 erinevaid lisatoite (nt muna, šokolaadi, portsjon õunakisselli vm). Ühtlasi ei nähtu taotlejale mingisuguse kahju tekkimist. Kuivõrd taotluse esitajal oli võimalik tutvuda õigusaktidega paberkandjal, sai ta oma õigusi kaitsta, vaatamata vangla poolt kehtestatud piirangutele. Inimväärikuse alandamist ei esinenud. Kohaldatavad meetmed olid minimaalselt vajalikud, et tagada teiste isikute elu ja tervise kaitse ja arvestades
2(11)
3-21-1464
ülekaalukat avalikku huvi viiruse leviku tõkestamisel eriolukorra tingimustes, ka proportsionaalselt. Vangla pakkus kinnipeetavatele erinevaid huvitegevusi kambrites. Piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldas vangla jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt. Lisaks vabastati kinnipeetavad alates 16.03.2020 kuni aprilli lõpuni elektriseadme kasutamise kuludest. Vangla suurendas ajalehtede „Postimees“ ja „Novaja Gazeta“ tellimusi; samuti sai kasutada raamatukogu teenust ning vaba aja veetmiseks anti kambrisse sudokusid ja värvimiseks mandala töölehti ning soovijatele ka puslesid ja lauamänge. Kahju hüvitamise eeldused on täitmata.
4.X esitas 30.06.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise 499,99 euro väljamõistmiseks seoses perioodil 16.03.—28.04.2020 kehtinud piirangutega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla direktori käskkirjadega perioodiks 16.03.-28.04.2020 kohaldatud piirangud olid ebaproportsionaalsed ning piinava mõjuga, millega on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju.
5.1.Tallinna Vanglas ei võimaldatud kaebajale jalutamist 44 päeva järjest. Lisaks ei võimaldatud spordisaali ega osakonna spordinurga kasutamist. Sellega piirati kehakulutuuriga tegelemist. Vabas õhus nõuetekohastes tingimustes jalutamise eesmärk on kaitsta kaebaja tervist. Jalutamine vabas õhus võimaldab juurdepääsu päikesevalgusele ja värskele õhule, kuid võimaldab ka liikuda väljaspool tavapäraseid kitsaid kambritingimusi. Jalutamise mittevõimaldamine 44 päeva järjest on piinava iseloomuga ning õigusvastane. Kambris ei olnud võimalik võimelda, kuna õhku ei jätkunud. Kaebajal oli kogu aeg ärevus ning peavalud. Kaebaja sai tihti valvuritelt valuvaigisteid. Kaebaja palus korduvalt ka arsti. Samuti esitas vaideid ja tegi ettepanekuid jalutamise ja kehakultuuriga tegelemiseks.
5.2.Ekslik on vastustaja väide, et hiljem ei ole kaebaja kambri umbsust kurtnud. Hiljem olid jalutuskäigud taastatud ning osakond avatud. Sellegipoolest pöördus kaebaja kambrite umbsuse tõttu vangla poole. 2021. a suvel toimus ka selle teemaline kohtumine. Peale kohtumist esitas kaebaja vangla direktorile taotluse ventilatsioonisüsteemi ümber lülitamiseks.
5.3.Vangla ei võimaldanud kaebajale sisseostude tegemist ning hiljem piiras vangla kaupluses oluliselt kauba valikut. Kauplusest sisseostude tegemise mittevõimaldamine oli distsiplinaarkaristuse iseloomuga. Viimane kaupluse külastus oli märtsis, kuid mõnedele võimaldati kauplusest sisseoste teha ka aprillis. Kaebaja avaldas ka soovi kauplusest sisseoste teha aprillis, kuid sellest keelduti. Hiljem taastati kauplusest sisseostude tegemine, kuid piirati kaubavalikut (nt liha, kala ja piimatooteid ei lubatud osta). Otsitud oli põhjendus, et külmkappidele ligipääs puudus. Samas 10.11.2020 käskkirjaga kohaldati piiranguid, kuid punktis 4 on sätestatud, et lubatud on osta ka kiiresti riknevaid kaupu, mille säilivusaeg ja tingimused eeldavad külmkapis hoiustamist. Kaebajale jääb selgusetuks, miks sellist võimalust varasemalt ei olnud.
5.4.Vangla ei võimaldanud kaebajal tutvuda õigusaktidega, kuigi kaebaja avaldas selleks korduvalt soovi. Vangla väljastas kaebajale õigusaktidega seonduvat väga piiratult. See eeldas, et tuli teada lahendite numbreid või kindlaid paragrahve. Seetõttu esinesid kaebaja esitatud vaietes puudused ning äärmiselt koormav oli vaideid koostada ning puudusi kõrvaldada. Lisaks tegi kaebaja seetõttu ebasoodsaid otsuseid. IV üksuses on 6 arvutiruumi. Ei ole usutav, et vangla ei oleks leidnud lahendusi nende kasutamiseks näiteks osaliselt või piiratult.
5.5.Vastustaja 22.06.2021 vastuses kahjunõudele on viidatud erinevatele leevendustele piirangute ajal, kuid kaebajani need leevendused ei jõudnud (nt õunakissell, ajaleht 3(11)
3-21-1464
„Postimees“, pusled). Ajalehte „Postimees“ sai kaebaja lugeda maksimaalselt 1 kord nädalas. Vangla ei andnud kaebajale õigeaegselt kätte kaebaja tellitud perioodikat. Portsjon õunakisselli ja muud leevendused ei avaldanud kaebajale mingisugust mõju.
5.6.Kohaldatud piirangud olid ebaproportsionaalsed. Jääb selgusetuks, et kui vastustaja arvates olid 2020 piirangud proportsionaalsed, siis kas vastustaja teadlikult ohustab kaebajat 2021. a alguses, kui ei kohaldanud varasemaid meetmeid. Piirangud olid vastuolus erinevate õigusaktidega (Eesti Vabariigi põhiseadus (PS), WHO juhised, Euroopa Vangla reeglistik ja Euroopa Inimõiguste kohtu lahendid ning üldised head tavad).
5.7.Riik on varem ka kaebajale kahju tekitanud (vt haldusasi nr 3-20-450) jalutamise mittevõimaldamise ja muuga, kuid seekord oli kaebaja õiguste riive tunduvalt suurem ja piinavama iseloomuga. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista mittevaralise kahju summas 499,99 eurot. Ühiskonna õiglustunne saaks riivatud juhul, kui riik otsustaks kõigile vangidele hüvitist maksta.
6.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
6.1.Tallinna Vangla on COVID-19 viiruse tõrjeks kehtestatud piiranguid põhjendatud Tallinna Vangla direktori 19.03.2020 käskkirjas nr 1-1/20/11, 30.03.2020 käskkirjas nr 1-1/20/13, 13.04.2020 käskkirjas nr 1-1/20/17 ja 22.06.2021 vastuses nr 5-37/21/107-2. Vastustaja jääb neis dokumentides toodud põhjenduste ja seisukohtade juurde ning palub kohtul nendega kaebuse lahendamise arvestada. Piirangute kohaldamise aluseks olnud käskkirju ei ole vaidemenetluses kehtetuks tunnistatud ega kohtumenetluses tühistatud ega õigusvastaseks tunnistatud. Kaebajale ei ole tekkinud mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise nõuet (RVastS § 9 lg 1).
6.2.Kinnipeetava õigus jalutuskäiguks tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-st 2. COVID19 viirust puudutav informatsioon on küll pidevalt täienenud, kuid viiruse täpsed levimisviisid ei olnud 2020. a kevadel teada. Võimalust jalutada piirati eesmärgiga kaitsta kinnipeetavate tervist. Piirang oli hädavajalik viiruse leviku tõkestamiseks ja seeläbi inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks. Vanglas ei ole võimalik välistada täielikult kokkupuudet vanglateenistujatega ega nakatunud pindadega, kuid neid ohte sai inim- ja pindkontaktide välistamise kaudu oluliselt vähendada. Kohaldatud meetmed olid minimaalselt vajalikud, et tagada teiste isikute elu ja tervise kaitse ning arvestades ülekaalukat avalikku huvi ja vajadust kaitsta kõigi elu ning tervist viiruse leviku tõkestamisel eriolukorra tingimustes.
6.3.Vastustaja hinnangul ei ole 44 päeva aeg, mille jooksul võis värskes õhus jalutuskäigu puudumine põhjustada iseseisvalt kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel hüvitamisele. Kaebajalt ei võetud õigust üldse tulevikus värskes õhus viibida, vaid seda piirati põhjendatud ajutiselt vajadusega kaitsta kinni peetavate isikute sh kaebaja ning vanglas töötavate isikute elu ja tervist. Pole alust pidada jalutuse võimaluse puudumist vanglas rohkem kannatusi põhjustavaks, kui see oleks vabaduses. Ka vabaduses võib tulla ette olukordi, nt haigestumine, raske trauma, vanadus, füüsiline või vaimne puue vmt, kus värskes õhus viibimine pole võimalik ning sellist olukorda ei peeta iseenesest isiku tervist kahjustavaks ega väärikust alandavaks. COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks kehtestati eriolukord kogu riigis ning see puudutas paratamatult ka vanglas viibivaid ja töötavaid isikuid.
6.4.Kinnipeetavatele ajavahemikul 16.03. – 28.04.2020 jalutuskäikude mittevõimaldamist ja sellega seonduva kahju tekkimist on kohtupraktikas korduvalt hinnatud ning leitud, et kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramisel oli legitiimne eesmärk ning kohaldatud meede oli vajalik ja õiguspärane (vt Tallinna Halduskohtu 15.04.2020 määrus nr 320-628; Tartu Halduskohtu 15.01.2021 otsus nr 3-20-766; Tartu Halduskohtu 29.01.2021 otsus nr 3-20-1067). Kinnipeetavatele ei põhjustatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega. 4(11)
3-21-1464
Kohus tõdes, et arvestades Eesti Vabariigis COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ja selle ohtlikkust, on kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud minimeerimaks inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Sellises olukorras ei olnud keeld värskes õhus jalutada ülemäärane ega kvalifitseerunud seetõttu ka kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes (vt Tartu Halduskohtu 31.12.2020 otsus nr 3-20-1277, 20.01.2021 otsus nr 3-20-1367; 29.01.2021 otsus nr 3-201067).
6.5.VangS § 55 lg-st 1 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda konkreetse endale meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist ning vanglal on kohustus tagada üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Olukorras, mil kinnipeetavate liikumist väljaspool kambrit ei toimunud oli kaebajal võimalik teha spordiharjutusi kambris. Kaebaja väide, et kambris ei jätkunud õhku, on ilmselge liialdus. Vangla ventilatsioonisüsteem töötab igapäevaselt ja ööpäevaringselt. Õhuhulk, mis kambrisse sisse puhub, on päeval 20 l/s, mis tagab kahele inimesele kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga. Tervisekaardist nähtub, et kaebaja on 19.03.2020 ja 06.04.2020 õhupuudust kurtnud, kuid kaebaja võis õhupuudust tunda ka esinenud terviseprobleemi tõttu, sest 19.03.2020 sissekande (haigusjuht A5907) kohaselt tundis kaebaja hingamisel ka valulikkust. Hiljem ei ole X kordagi kambri umbsust ja hingamisraskust maininud (vt tervisekaardi väljavõte ajavahemikul 01.01.2020-21.09.2021, vastustaja 21.09.2021 menetlusdokumendi lisa 7). Ei ole seda teinud isegi 2021 suvel, mil väljas oli erakordselt palav. Ei ole usutav, et 2020 kevadperioodil olid kambrid umbsemad, kuid enne ja peale seda, sest ventilatsioonisüsteemi tööpõhimõte ei ole muutunud. Tallinna Vangla dokumendihaldusprogrammis Delta on 16.06.2021 registreeritud kinnipeetavate, sh X ühispöördumine, milles taotletakse ventilatsioonisüsteemi seadmist selliselt, et see töötaks täisvõimsusel ka öösiti. Pöördumine on esitatud enam kui aasta hiljem vaidlusalusest perioodist ja ligi kolm kuud peale X kahjunõude nr 5-37/21/107-1 laekumist. Tallinna Vangla selgitas 15.07.2021 vastuses, et ventilatsioon töötab ööpäevaringselt täisvõimsusel ja elutegevuseks vajalik õhuhulk on tagatud. Ühispöördumisele on vastatud peale Tallinna Vangla direktori 22.06.2021 otsust nr 5-37/21/107-2. Seega ei ole need tõendid X kahjunõude menetlemisel tähtsust omavad.
6.6.Kahtlemata võis kaebaja olla nördinud, et ta ei saanud kaupluseteenust kasutada ja toidukaupu soetada endale harjumuspärases mahus, kuid talle ei ole saanud tekkida hüvitatavat kahju. Vanglal on kohustus tagada, et kinnipeetav saaks toitlustatud vastavalt temale elutegevuseks ettenähtud vajaliku kaloraaži sisaldusega toitu (vt sotsiaalministri 31.12.2002 määrus nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 1 lg-d 2 ja 4). Kaebajat toitlustati kolm korda päevas sooja toiduga. Toidud sisaldasid nii liha-, kala-, kui piimatooteid ning menüüs oli ka soe jook – tee, kohv või kakao. Lisaks võimaldas vangla alates 19.03.2020 ka erinevaid lisatoite, nt muna, šokolaadi, portsjon õunakisselli vm. Et kaebaja lisatoidu andmises midagi positiivset ei näe, on kahtlemata kahetsusväärne, kuid see ei õigusta rahalise hüvitise nõuet. Kaupluses käimine oli piiratud ka tavaühiskonnas ja paljud pidid karantiini tõttu ka kodudes vähesema toiduga toime tulema. Väga paljudel inimestel vähenesid sissetulekud või kadusid need sootuks. Erinevalt kinnipeetavatest, neile riigi kulul kolm korda päevas sooja toitu ei pakutud. Ühiskonna õiglustunne saab tugevalt riivatud, kui riik maksab vangile hüvitist selle eest, et ta ei saanud eriolukorra ajal kehtinud piirangute tõttu vangla kauplusest kohvi, jogurtit vms osta.
6.7.Mõningased ebamugavused õigusaktidega tutvumisel ei takistanud kaebajal oma õigusi kaitsta. Vastustajal ei nähtu, et kaebajal oleks tänu arvuti kasutamise piirangute kehtimisele jäänud oma õigused kaitsmata või oleks olnud kaitstud väiksemas mahus, kui need olid enne piirangute kehtima hakkamist. Kaebaja väide, et ta tegi õigusaktidega tutvumise piiratuse tõttu haldusasjas ebasoodsaid otsused, on paljasõnaline ja tõendamata. Vaidlus asjas nr 3-20-450 on
5(11)
3-21-1464
kaebajale edukas olnud. Halduskohtus on uurimisprintsiip, st kohus lahendab kaebuse ja teeb õiguspärase otsuse kaebaja õigusteadlikkusest olenemata.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas Tallinna Vangla poolt perioodil 16.03.2020-28.04.2020 kehtestatud piirangud (jalutuskäikudele saatmise lõpetamine, kehakultuuriga tegelemise peatamine, interneti kasutamise peatamine ning vangla kaupluses sisseostude tegemise peatamine ja alates 27.04.2020 kaupluses pakutavate toodete sortimendi valiku piiramine) on tekitanud kaebajale hüvitatavat mittevaralist kahju, milleks kaebuse kohaselt on tervise kahjustamine ja inimväärikuse alandamine piinava iseloomuga piirangute tõttu.
9.Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise eest. Seega peab mittevaralise kahju hüvitamiseks olema tuvastatud: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu; 2) isiku õiguste rikkumine; 3) isikule kahju tekitamine; 4) avaliku võimu kandja süü; 5) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel ning 6) esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine. Kahjunõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik loetletud tingimused.
10.Esmalt analüüsib kohus, kas Tallinna Vangla direktori 19.03.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/11 kohaldatud (ja 30.03.2020 käskkirjaga nr 1-1-/20/13, 13.04.2020 käskkirjaga nr 1-1-/20/17 ning 27.04.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/17 pikendatud) piirangud, millega lõpetati kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule (p 1.2), jäeti ära kehakultuuriga tegelemine, mis seisnes spordisaali ja spordiväljakute kasutamises (p 2) ning peatati Tallinna Vangla kaupluse tegevus (p 3), alates 27.04.2020 taastati sisseostude tegemine osaliselt (st piiratud toodete ulatuses), olid õiguspärased. Juhul, kui leiab kinnitust, et tegemist oli õigusvastase haldusorgani tegevusega, siis asub kohus analüüsima järgmisi mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldusi. Küll aga juhul, kui tegemist oli õiguspärase avaliku võimu teostamisega, siis järgnevaid eeldusi kohus kontrollima ei asu, sest mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik eelnevalt loetletud tingimused.
11.Vaidlust ei ole selles, et vastustaja 19.03.2020, 30.03.2020, 13.04.2020 ja 27.04.2020 käskkirjad, millega kohaldati ja pikendati eriolukorras piiranguid Tallinna Vanglas, on avaliku võimu kandja tegevus avalik-õiguslikus suhtes (haldusmenetluse seadus (HMS) § 51 lg 2). Samuti ei ole vaidlust osas, et Tallinna Vangla direktor kohaldas 19.03.2020 käskkirjaga nr 11/20/11 vaidlusaluseid piiranguid tulenevalt asjaolust, et Vabariigi Valitsus kehtestas 12.03.2020 korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses COVID19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga (vt vastustaja 21.09.2021 menetlusdokumendi lisa 2, lk 2; digitaalse kohtutoimiku lehekülg (dtl) 66). Haldusakti õiguspärasust hinnatakse haldusakti andmise aja seisuga. Ka üldkorralduste õiguspärasust hinnatakse nende andmise ajal teada olnud olukorra, ohuprognoosi, teaduslike teadmiste ja sel ajal olemas olnud tõrjemeetmete pinnalt. Meetme sobivuse test ei nõua meetme 100% efektiivsust. Ajas on teadmised koroonaviirusest muutunud ning käesolevaks ajaks on teada oluliselt rohkem, kui kriisi tekkimise alguses. Samas ei muuda 6(11)
3-21-1464
täiendavad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid õigusvastaseks. See tähendab, et juhul, kui ajaliselt hiljem on vastustaja teatud piirangud lõpetanud, ei tähenda, et algselt nende piirangute kohaldamine oli automaatselt õigusvastane.
12.Kohus nõustub vastustaja 22.06.2021 vastuses nr 5-37/21/107-2 esitatud põhjendustega seoses Tallinna Vangla direktori käskkirjade nr 1-1/20/11, nr 1-1/20/13 ja nr 1-1-/20/17 õiguspärasusega (vt kaebuse lisad, lk 7-8; dtl-d 10-11) ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Samad argumendid kohalduvad ka Tallinna Vangla 27.04.2020 käskkirja nr 11/20/18 osas, kuivõrd sellega jätkati koroonaviiruse leviku takistamiseks ning vanglas nii kinni peetavate isikute kui ka vanglateenistujate elu ja tervise kaitseks, kuid ka üldise julgeoleku tagamiseks Tallinna Vangla direktori 19.03.2020 käskkirjaga nr 1-1-/20/11 kohaldatud vaidlusaluseid piiranguid, v.a vangla kaupluse tegevus, mis osaliselt taastati. Seda, et kinnipeetavate kambritesse lukustamine, vangla kaupluse kasutamise, ühistegevuste ja kokkusaamiste keelamine on sellises olukorras mõistlik ning vajalik, on kinnitanud ka õiguskantsler Ülle Madise oma 06.04.2020 kirjas nr 7-7/200489/2001899.1 Puudub kahtlus, et kehakultuuriga tegelemise piiramiseks, jalutuskäikudele saatmise ajutiseks peatamiseks ning vangla kaupluses sisseostude tegemise peatamiseks esines ülekaalukas avalik huvi – vanglatöötajate ja kinni peetavate isikute elu ning tervise kaitse, kuid ka vanglas julgeoleku tagamine. Seega esines vaidlusaluste piirangute kohaldamiseks ja nende jätkamiseks kuni 28.04.2020 legitiimne eesmärk.
13.Kohus ei nõustu kaebajaga, et tegemist oli ebaproportsionaalsete piirangutega.
14.VangS § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Võimalus tegeleda kehakultuuriga teenib eesmärki hoida kinnipeetavate füüsilist ja vaimset tervist. VangS § 55 lg-s 1 nimetatud õigus tegelda kehakultuuriga ei ole absoluutne õigus, vaid muu põhiõiguse kaitseks (nagu õigus tervise kaitsele (PS § 28 lg 1)) võib seda piirata. Nii on Tallinna Vangla direktori 19.03.2020 käskkirjas nr 1-1/20/11 selgitatud: „PS § 28 lg-st 1 tuleneb, et riik peab kaitsma inimest ka teistest inimestest lähtuva terviseohu eest. PS § 28 lg 1 paneb riigile soorituspõhiõigusena kohustuse kaitsta inimese tervist, st riigil tuleb rakendada õigeaegselt meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu. /.../ Seega, riigile põhiseaduses pandud elu ja tervise kaitse kohustus kaaluvad oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule), mille eelduseks need on. /.../ Selliste õiguste piiramine epideemia tõkestamiseks on möödapääsmatu. Eriti oluline on vältida viiruse levikut riskirühmade seas (eelkõige eakad ja kroonilisi haigusi põdevad inimesed) kuivõrd nende tervist võib viirus eriliselt halvendada või olla eluohtlik. /.../ Vanglas viibib väga palju riskirühma kuuluvaid kinnipeetavaid, kelle puhul viirusesse nakatumine võib osutuda eluohtlikuks. /.../ Kuigi vanglas ei ole 18.03.2020. a seisuga diagnoositud ühtegi juhtumit, siis Terviseameti riskihinnangu seisukohalt on Eestis haiguse kohapealse laialdase leviku tõenäosus kõrge. Lähtutakse teabest, et üks haigestunud inimene võib keskmiselt edasi nakatada kaks kuni kolm inimest. /.../ Käskkirja punktides 1-3 rakendatud meetmete eesmärk on tõkestada viiruse võimalikku levikut vangide hulgas. Erinevalt väljaspool vanglat viibivatest isikutest ei ole vangil võimalik võtta kasutusele nakkust vältivaid meetmeid. /.../ Viirusjuhtumite ja nende leviku tõkestamiseks ei ole muude meetmetega võimalik saavutada eesmärki sama efektiivselt, kuna vaid teatud kinnipeetavatele piirangute seadmisel ei pruugi olla kõikide vangide elu ja tervise sedavõrd mõjusalt kaitstud. Piirangud vastavad täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega moonuta seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kohaldatavad meetmed on minimaalselt vajalikud, et tagada teiste isikute elu ja tervise kaitse võimalikult kõrgel määral ning riiklikus eriolukorras on sellised piirangud,
Avalikult kättesaadav internetiaadressilt: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/COVID19%20haigust%20p%C3%B5hjustava%20viiruse%20leviku%20t%C3%B5kestamise%20meetmed.pdf
7(11)
3-21-1464
arvestades kaalul olevat õigushüve, proportsionaalsed. Piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldab vangla käskkirja kehtivuse ajal jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt. Vangidele tagatakse lisatoitlustamine iga päev.“ (vt vastustaja 21.09.2021 menetlusdokumendi lisa 2, lk-d 2-4; dtl 66-68).
15.Kohtu hinnangul on need põhjendused asjakohased. Piirangu tegeleda kehakultuuriga spordisaalis, muudab proportsionaalseks asjaolu, et ka kambris oli kaebajal võimalik sooritada võimlemisharjutusi. Usutav ei ole, et kambris oli sedavõrd kehv õhuvahetus, mis muutis harjutuste tegemise võimatuks. Nii nähtub ka kohtule esitatud kaebaja ja teiste kinnipeetavate 16.06.2021 taotlusest Tallinna Vanglale, et Tallinna Vanglas on pisteliselt teostatud kontrollmõõtmisi päevasel ajal ehk ajal kui ventilatsioon töötab nõuetekohaselt, kuid öisel ajal ei tööta ventilatsioon nõuetekohaselt (vt vastustaja 14.02.2022 menetlusdokumendi lisa 1, lk 2). Seega ei ole ka hilisemalt kaebaja väitnud, et päevasel ajal, mil on ettenähtud päevakavajärgsed tegevused (vt justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 10 lg 2; Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud Tallinna Vangla kodukord, lisa 1), oleks kambris õhku vähe.
16.Kohus järeldab vastustaja vastusest kaebusele, et kaebaja jagab kambrit ühe kinnipeetavaga, seega viibib kambris kokku kaks isikut (vt vastustaja 21.09.2021 menetlusdokument, lk 3; dtl 116). Nii on vastustaja selgitanud, et õhuhulk, mis kambrisse sisse puhub, on päeval 20 l/s, mis tagab kahele inimesele kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga (dtl 116). Aga ka juhul, kui kaebaja on silmas pidanud, et kehakultuuriga pole võimalik kambris tegelda mõlemal kinnipeetaval samal ajal, sest õhku on vähe, siis selgitab kohus järgmist. Nimelt on võimalik kambris sooritada rahulikumaid harjutusi (nt kätekõverdused, kükid, venitusharjutused), millega ei kaasne kõrge pulss ja kiire hingamine, mis võiks mõjutada õhuhulka kambris märkimisväärselt. See tähendab, et soovi korral oleks kaebaja saanud kehakultuuriga ka tegeleda perioodil 16.03.-28.04.2020 oma kambris. Tõendatud pole, et ka kambris kehakultuuriga tegelemine oleks olnud ilmselgelt võimatu. Järelikult ei olnud perioodil 16.03.-28.04.2020 kohaldatud piirang (jätta ära kehakultuuriga tegelemine, mis seisneb spordisaali ja spordiväljakute, sh osakonnas paikneva trenažööri kasutamises) õigusvastane.
17.Kaebaja hinnangul oli kaupluse tegevuse peatamine ning hiljem (alates 27.04.-28.04.2020) selle tootevaliku piiramine õigusvastane.
18.Vastavalt VangS § 48 lg-le 1 võib kinnipeetav osta oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud.
19.Vastustaja on õigesti märkinud, et vanglal on kohustus tagada, et kinnipeetav saaks toitlustatud vastavalt temale elutegevuseks ettenähtud vajaliku kaloraaži sisaldusega toiduga (vt sotsiaalministri 31.12.2002 määrus nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 1 lg-d 2 ja 4). Vaidlust ei ole selles, et kaebajat toitlustati kolm korda päevas sooja toiduga. Seejuures ei ole kaebaja vastu vaielnud vastustaja väitele, et toidud sisaldasid liha-, kala- ja piimatooteid ning menüüs oli ka soe jook – tee, kohv või kakao. Seda, et vangidele tagatakse lisatoitlustamine iga päev, on sätestatud ka Tallinna Vangla direktori 19.03.2020 käskkirja nr 1-1/20/11 punkti 5 viimases lauses (vt vastustaja 21.09.2021 menetlusdokumendi lisa 2; dtl 65). See tähendab, et piirangute leevendamiseks nähti ette meetmed. Samuti tagas vangla kinnipeetava taotluse alusel hädavajalikud hügieeni- ning kirjatarbed (vt Tallinna Vangla direktori 19.03.2020 käskkirja nr 1-1/20/11, p 3). Eeltoodust lähtuvalt nõustub kohus vastustajaga, et Tallinna Vangla käskkirjad, millega otsustati peatada vangla kaupluse tegevus ei olnud õigusvastased.
20.Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, milliseid kaupu vangla kaupluses müüakse. Tegemist on vastustaja kaalutlusõigusega, millele seavad piirangud õigusaktid (nt VangS). Nii on Tallinna Vangla direktori 27.04.2020 käskkirjas nr 1-1-/20/18 põhjendatud piiratud 8(11)
3-21-1464
sortimenti vangla kaupluses järgmiselt: „Samuti on põhjendatud edaspidi lubada vangla kauplusest osta hügieeni- ja kirjatarbeid ning mõistlikus koguses kaupu, mis ei eelda nende külmikus hoiustamist, mis ei ole kiiresti riknevad ja mida saab vang hoida oma kambris. Kuna muud liikumispiirangud, peale jalutuskäikude suhtes kehtestatud piirangute, on jätkuvalt vajalikud ja kehtivad, siis ei ole mõeldav, et vangla kauplusest soetatud toidukaupu hakatakse hoiustama ühiskasutatavas külmkapis. See suurendaks ebavajalikku liikumist ning inim- ja pindkontakte. Kuna viiruse levikuks piisab ka vähesest või lühiajalisest inim- või pindkontaktist (mis ei pea olema tingimata just vahetu kontakt), siis ei ole võimalik veel kõiki piiranguid leevendada. Muud piirangud jäävad kehtima kuni vajaduse äralangemiseni, mida vaadatakse üle iga kahe nädala tagant.“ (vt kaebuse lisad, lk 26; dtl 29).
21.Kohtu hinnangul on esitatud põhjendused asjakohased ning piirangu järk-järguline leevendamine oli mõistlik olukorras, kus jätkuvalt oli kõrge viiruseleviku oht. Seejuures ei ole kaebaja välja toonud, et tema toitlustamine oleks olnud ebapiisav või kaasnes kaupluses tootevaliku piiramisega perioodil 27.04.-28.04.2020 kaebajale tervisekahjustusi. Tähelepanuta ei saa seejuures jätta asjaolu, et üleriigilisi kasutusele võetud rangeid meetmeid inimeste liikumisvabaduse piiramiseks ei olnud veel asutud leevendama. Liialdatud on kaebaja väide, et kaupluse tegevuse peatamine on distsiplinaarkaristuse iseloomuga. Esmalt juhib kohus tähelepanu asjaolule, et distsiplinaarkaristusena võib kohaldada: 1) noomitust; 2) isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamist kuni 45 päevaks; 3) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist; 4) töölt eemaldamist kuni üheks kuuks; 5) kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks (vt VangS § 63 lg 1). Käesoleval juhul oli tagatud kaebajale raadio, elekter ja kaabeltelevisioon ööpäevaringselt. Lisaks oli kaupluse külastamise võimatus kompenseeritud lisatoiduga.
22.Küsimus sellest, miks kaebajale keelduti aprillis 2020 sisseostude tegemisest vangla kaupluses, kuid teistele kinnipeetavatele mitte, seondub vangla keeldumise õiguspärasusega, mitte 16.03.-28.04.2020 kohaldatud piirangute õiguspärasusega. Kaebajal on õigus vaidlustada vangla keeldumist õigusaktides ettenähtud korras. Kuivõrd käesoleva vaidluse esemeks ei ole vangla keeldumine sisseostude tegemise võimaldamisest kaebajale aprillis 2020, siis jätab kohus sellekohased kaebaja väited tähelepanuta.
23.Kaebaja on leidnud, et interneti kasutamise võimatus perioodil 16.03.-28.04.2020 on põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju.
24.Vastavalt VangS §-le 311 ei ole kinnipeetaval lubatud kasutada internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele, kohtulahendite registrile, Riigikogu veebilehele ja õiguskantsleri veebilehele. Kohus nõustub vastustaja 22.06.2021 vastuses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Täiendavalt märgib kohus, et ilmselt on 22.06.2021 vastuses tegemist kirjaveaga, kui vastustaja on viidanud oma 22.06.2021 vastuses Tallinna Vangla direktori 10.11.2020 käskkirjale nr 1-1/20/52 ning selle asemel on ilmselt silmas peetud 19.03.2020 käskkirja nr 1-1/20/11, kuivõrd vastuses viidatud 10.11.2020 käskkirja punkt 1.1 ja punkt 1.2 kattuvad oma sisult 19.03.2020 käskkirja nr 1-1/20/11 punktidega 1.1 ja 1.2.
25.Kohtu hinnangul ei saa pidada ebaproportsionaalseks ka piirangut, mille kohaselt ei saanud kaebaja kasutada lühiajaliselt internetti, et tutvuda õigusaktidega, vaid õigusaktidega võimaldati tutvuda paberkandjal. Nagu eelnevalt märgitud oli piirangu kohaldamisel legitiimne eesmärk, seejuures võimaldati kaebajal kasutada õigusakte paberkandjal, mida on kinnitanud ka kaebaja. Interneti kasutamise piiramine lühiajaliselt ei saanud viia kaebaja õiguste rikkumiseni, kuivõrd halduskohtumenetluses on ette nähtud selgitamiskohustus ja uurimispõhimõte; samuti kehtivad haldusmenetluses selgitamiskohustus ja uurimispõhimõte,
9(11)
3-21-1464
mistõttu nii halduskohtumenetluses kui ka haldusmenetluses osalemisel abistatakse menetlusosalist efektiivse nõude formuleerimisel kui ka tõendite esitamisel ning oma õiguste kaitsmiseks ei ole vaja õigusteadmisi omada.
26.Kaebaja leiab, et talle on mittevaralist kahju tekitatud mh ka piiranguga, millega lõpetati kinnipeetavate saatmised jalutuskäigule.
27.Vastavalt VangS § 55 lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist ei ole absoluutse õigusega, vaid ülekaaluka avaliku huvi korral ja teiste isikute elu ning tervise kaitseks võib seda õigust piirata.
28.Kaebaja on viidanud õiguskantsleri Ülle Madise 06.04.2020 kirjale nr 77/200489/2001899, milles õiguskantsler asus seisukohale, et keeld värskes õhus jalutada on ülemäärane ja võib kvalifitseeruda kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 mõttes. Õiguskantsler lisas, et kui värskes õhus jalutamist on võimalik nakkusohtu tekitamata korraldada, tuleb seda teha; inimeste piinava ja alandava kohtlemise keeld on absoluutne ja kehtib ka eriolukorra ajal erandi tegemise võimaluseta.
29.EIÕK art 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Lisaks sätestab PS § 10 inimväärikuse põhimõtte ning PS § 18 lg 1 inimväärika kohtlemise põhimõtte.
30.Kahtlus puudub, et kinnipeetavale värskes õhus jalutuskäikude tagamisel on väga oluline tervisekaitse eesmärk. Samas on piirangutel olnud legitiimne eesmärk – tagada kinnipeetavate ja vanglaametnike tervise ja elu kaitse viiruse leviku tõkestamisega. Vangla on püüdnud leida mõistlikku tasakaalu vastanduvate huvide ja õiguste vahel. Kuigi kaebaja tervisekaardilt nähtub, et 20.03.2020 ja 03.04.2020 on kaebaja pöördunud tervishoiuteenuse osutaja poole seoses nahale tekkinud laikudega (vt kaebuse lisad, lk 1 ja 2; dtl 4 ja 5), siiski nähtub, et terviseprobleemid seoses nahaga on olnud juba varasemad, kuid on väidetavalt ägenenud, kui peatati jalutuskäikudele saatmised ning kaebajale on määratud varasem ravi. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ravi selles osas ei saanud. Kohus järeldab sellest, et välistatud ei ole mõju kaebaja tervisele jalutuskäikude mittevõimaldamisega perioodil 16.03.-28.04.2020, siiski ei kaalunud see üles teiste kinnipeetavate ja vanglaametnike tervise ja elu kaitset ning avaliku huvina julgeoleku tagamist vanglas. Värskes õhus viibimise õiguse piiramine võis omada koosmõjus muude liikumisvõimalustele kehtestatud piirangutega kinnipeetavatele negatiivset mõju, seda aga eelkõige juhul kui piirangut kohaldati liiga pikalt. Käesoleval juhul kohaldati piirangut 16.03.-28.04.2020, s.o 44 päeva. Kohtu hinnangul ei saa seda pidada ebamõistlikult pikaks. Seejuures tuleb arvestada ka piirangute leevendamiseks kohaldatud meetmeid. Nähtuvalt vastustaja 22.06.2021 vastusest kahju hüvitamise taotlusele pakkus vangla kinnipeetavatele erinevaid huvitegevusi kambrites; piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldas vangla jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt; lisaks vabastati kinnipeetavad alates 16.03.2020 kuni aprilli lõpuni elektriseadme kasutamise kuludest; vangla suurendas ajalehtede „Postimees“ ja „Novaja Gazeta“ tellimusi; samuti sai kasutada raamatukogu teenust ning vaba aja veetmiseks anti kambrisse sudokusid ja värvimiseks mandala töölehti ning soovijatele ka puslesid ja lauamänge (vt kaebuse lisad, lk 10; dtl 13). Vastuolulised on kaebaja väited, et kaebajani need leevendused ei jõudnud. Nimelt on kaebaja kinnitanud, et sai lugeda ajalehte „Postimees“ maksimaalselt 1 kord nädalas; samuti märkinud, et portsjon õunakisselli ja muud leevendused ei avaldanud talle mingisugust mõju.
10(11)
3-21-1464
31.Viimaks ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et ka väljaspool vanglat kehtisid eriolukorra väljakuulutamise tõttu olulised piirangud (vt Vabariigi Valitsuse 12.03.2020 korraldus nr 76)2. Kohus nõustub vastustajaga, et praegusel juhul pole alust pidada jalutuse võimaluse puudumist vanglas rohkem kannatusi põhjustavaks kui see oleks vabaduses. See tähendab, et isegi kui möönda jalutuskäikude peatamise piirangu õigusvastasust, ei oleks täidetud nõue, et kaebajale on kahju tekkinud.
32.Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata.
33.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole. Seega jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Kättesaadav avalikult internetiaadressilt: https://www.riigiteataja.ee/akt/313032020001
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.