X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2021 otsuse nr 4.21/1201-2 ja 16.04.2021 vaideotsuse nr 4.2-1/1201-7 tühistamisening vastava küsimuse uuesti läbivaatamise kohustamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Agne Niido
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2021 otsus nr 4.2-1/1201-2 ja ka 16.04.2021 vaideotsus nr 4.2-1/1201-7;
2.Kohustada Politsei- ja Piirivalveametit kaebajale relvaloa väljastamise küsimust uuesti läbi vaatama;
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt menetluskuluna välja 15 eurot
Edasikaebamise kord
kaebaja
kasuks
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 07.03.2022. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
X esitas 12.05.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi ka PPA) 05.02.2021 relvaloa väljastamisest keeldumise otsuse nr 4.2-1/1201-2 ning 16.04.2021 vaideotsuse nr 4.2-1/1201-7 tühistamiseks. Nõudena oli nimetatud ka Politsei- ja Piirivalveameti kohustamist pikendama relvaloa kehtivust ning relvaseaduse § 36 lg 4 p 3 Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist.
2.Tallinna Halduskohtu 31.05.2021 määrusega võeti kaebus menetlusse. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 28.06.2021.
3.Tallinna Halduskohtu 11.01.2022 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
4.Kaebaja on seisukohal, et PPA otsus ei ole piisavalt põhjendatud ja põhjendused ei põhine õiguslikul alusel. PPA on kaalutlusõiguse teostamisel lähtunud sobimatutest ja ebaõigetest kaalutlustest, samuti on PPA jätnud haldusmenetluses olulised asjaolud arvestamata ja täiendavalt uurimata.
4.1.PPA otsus põhineb väitel, et kaebaja on teisi isikuid ohustav. Kaebaja suhtes 2006. aatal läbi viidud menetluse lõpetatamist otstarbekuse kaalutlusel ei saa arvestada relvaloa väljastamisest keeldumisel ning PPA otsuses viidatud asjaoluga, et tegu vastas siiski kuriteokoosseisule, ei ole kohane põhjendada kaebaja ohtu teistele isikutele. PPA on muuhulgas vaidlustatavas otsuses rõhutanud seisukohta, et kaebaja on lõhkunud korduvalt teise isiku vara. Kaebaja leiab, et 2008. aasta juhtumi arvestamine korduvusena ei ole lubatav, kuna korduvuse arvestamisel saab tugineda vaid kehtivatele andmetele. PPA on õigusvastaselt arvestanud relvaloa väljastamata jätmisel 2006. aasta ja 2008. aasta karistusregistrisse kantud andmeid ning relvaloa väljastamata jätmist ei saa eelnimetatud andmetega põhjendada. Muuhulgas tugineb PPA seiskohale, et kaebaja elukaaslase poolt tehti politseile väljakutse 2019. aastal. Teise inimese subjektiivne hinnang ei anna ilma täiendavalt asjaolusid ja olukorda hindamata kuidagi kaebaja omaduste hindamiseks alust.
4.2.Kaebaja suhtes kehtiv väärtegu (väärteoasi nr 4-20-1487, väärteootsus lisatud käesolevale kaebusele, RelvS § 36 loetletud väärtegude hulka ei kuulu. Seega ei saa olla kehtiv väärtegu kaebaja õiguste piiramisel RelvS kohaselt õiguslikuks aluseks, kuna RelvS loetlemata väärtegusid ei saa pidada sellisteks, mis annaks põhjust seaduslikult piirata isiku õigusi ja vabadusi. PPA viitab muuhulgas asjaolule, et kaebaja väljendas viha valesti pargitud sõiduki suhtes, kuid tegemist oli oletusega ning sellist fakti ei ole üheski menetluses tuvastatud. Kaebaja hinnangul on tema poolt täidetud kõik relvaloa pikendamiseks vajalikud nõuded, samuti vastab ta jätkuvalt relvaloa omamiseks vajalikele relvaseaduses toodud nõuetele.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja leiab, et kaebus tuleks jätta rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on kooskõlas seaduses sätestatud nõuetega nii vormilt kui sisult. Menetleja on uurinud kõiki tõendeid põhjalikult ja igakülgselt, kuulanud ära menetlusaluse isiku, samuti arvestanud kõigi asjasse puutuvate tõenditega, s.h kaebaja elukaaslase ütlused, kuid ka väärteoasjaga nr 4-20-1487 (2610,20,000011). Vaidlustatav otsus on kohane, vajalik, proportsionaalne, eesmärgipärane ning kaalutlusvigadeta.
5.1.Vastustaja selgitab, et on vaidlusaluse haldusmenetluse käigus välja selgitanud kõik olulist tähendust omavad asjaolud. Soovimata langetada otsust pealiskaudselt, on menetleja õigustatult oodanud ära Riigikohtu seiskoha relvaloa väljastamisest keeldumise aluseks saanud väärteoasjas ja alles seejärel langetanud otsuse kaebaja kahjuks. Võttes arvesse väärteomenetluse pikkust, ei olnud antud olukorras haldusmenetlust rutem läbi viia võimalik.
5.2.PPA negatiivse otsuse aluseks on väärteoasjas nr 4-20-1487 tuvastatud asjaolud ja kogutud tõendid, mis kinnitavad fakti, et relvaloa taotleja on tahtlikult rikkunud kolmanda isiku vara ja lisaks sellele sõidukijuhina käitunud liikluses teisi isikuid ohustaval viisil. Lisaks tuuakse paralleelina esile sarnased jooned ka tema varasemast käitumismustrist. Kuigi aastal 2006 toimunud juhtum ei ole arvestatav kui süütegu, seab tollane juhtum, samuti arusaamatus autovõtmetega 2019. aasta lõpus, 2020. aasta algul toimunud intsidendi uude valgusesse. Tegemist on isiku käitumist ja elustiili kirjeldava käitumismustri, mitte enam ühekordse juhtumiga. Kui varasemad juhtumid jäid tõepoolest juba paljude aastate taha, siis 2020. aasta alguse juhtum näitab seda, et relvaloa väljastamine sel viisil käituvale isikule on muutunud ohtlikuks. Vastustaja ei jaga kaebaja arvamust 2019. aasta lõpus toimunud intsidendi tähtsusetuse kohta. Antud juhtum annab kinnitust asjaolule, et 30.11.2019 õhtul (kuu aega enne väärteo toimepanemist) käitus kaebaja viisil, mis andis tema elukaaslasele aluse kahtlustada, et kaebaja võib alkoholi tarvitanuna minna autorooli. Mis puutub kaebuse väidetesse kaebaja isikuomaduste arvestamata jätmise kohta, peab vastustaja möönma, et tunnustus, mis kajastub kaebusega koos esitatud iseloomustuses, on tõepoolest märkimisväärne. Samas tundub omapärane, et isegi sõnastus on neis iseloomustustes sarnane. Ei oleks eluliselt usutav, et kaebaja oleks kogunud kohtule esitamiseks iseloomustusi neilt isikutelt, kes temas nii objektiivet ja ühetaolise perspektiiviga pilti ei näe.
5.3.Otsuse tegemisel on olulisimaks kriteeriumiks ja kaalukeeleks ülekaalukas avalik huvi isiku põhiseadusliku eneseteostuse õiguse ees. Eeltoodut arvesse võttes ei ole kaebaja etteheide tema (era)huvide mittearvestamise kohta põhjendatud, kuna vaidlusalune otsus lähtub avalikust huvist ning kaebaja soov relvi omada ei kaalu üles avalikkuse õigust turvalisusele. Mis puutub kaebaja meelevaldset käitumist ja teise isiku vara lõhkumist, annab senine praktika alust karta, et välistatud ei ole tulevikus ka vägivaldne käitumine teise isiku vastu. Asjaolu, et kaebaja ei ole tulirelvaga käitlemisega seotult toime pannud süütegu, ei tähenda, et ta relvaomanikuna on usaldusväärne. Relvaluba on oma olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Relva näol on tegemist kõrgema ohu allikaga. Relvaloa olemasolu eeldab selle omajalt keskmisest vastutustundlikumat käitumist. Relvaloa väljastamisest keeldumisel ei pea PPA veenvalt põhjendama mitte seda, et isik suure tõenäosusega asub edaspidi käituma viisil, mille tulemusena võivad realiseeruda mingisugused konkreetsed relvast lähtuvad ohud, vaid piisab sellest kui varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust isikut relvaloa kui eriõiguse andmiseks piisavalt usaldusväärseks pidada. X suhtes esineb asjaolu, et ta on nii enda kui teise isiku turvalisust ohustava eluviisi tõttu sobimatu tulirelvi omama. Eeltoodut arvesse võttes on vastustaja seisukohal, et isegi juhul, kui kohus leiab, et vaidlustatud otsuses esineb põhjendamispuudusi, tuleb jätta kaebus rahuldamata ja haldusorgani otsus jõusse.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2021 otsust nr 4.2-1/12012 ja 16.04.2021 vaideotsust nr 4.2-1/1201-7 ning taotletud nende tühistamist, samuti vaidlusaluse küsimuse uuesti läbivaatamise kohustamist. Selliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 31.05.2021 määrusega kaebaja avalduste tõlgendamise järgselt menetlusse võetud ning seoses nõude fikseerimisega ei ole protsessiosalised vastuväiteid esitanud. Põhivaidlus väljendub siiski Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2021 relvaloa väljastamisest keeldumise otsuse nr 4.2-1/1201-2 õiguspärasuse küsimuses. Vaideotsuse tühistamise nõude ning vastava kohustamisnõude rahuldamise võimalikkust on vaja hinnata ning kaaluda sel juhul kui peaks ilmnema, et vastustaja 05.02.2020 otsuses olid olulised kaalutlusvead. Nimetatud otsuse õiguspäraseks osutumise korral vastupidisel eeldusel baseeruvat vaideotsust ning kohustamisnõuet rahuldada ei saa kui ei peaks olema tegemist
situatsiooniga kus vaideotsusega rikuti kaebaja õigusi veel mingisugusel muul peale selle, et vaie rahuldamata jäeti.
7.Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2021 otsusega nr 4.2-1/1201-2 keelduti kaebajale relvaloa väljastamisest. Tunduvalt enne seda ehk 14.02.2020 esitas X relvaloa pikendamise taotluse, sest 06.04.2015 relvaloa kehtivusaeg oli 18.06.2020 seisuga möödumas. Nähtuvalt vaidlustatud otsusest tõi X seejärel ka relvad politseisse hoiule. Muuhulgas kohustati kaebajat 05.02.2021 otsusega nr 4.21/1201-2 hoiul olevaid relvi kolme kuu jooksul võõrandama või siis alustama võõrandamist.
8.Relvaloa väljastamisest keeldumisel on vastustaja lähtunud relvaseaduse (RelvS) paragrahvi 36 neljanda lõike punktist 3, paragarahvi 41 lõikest 9 ja paragrahvi 44 lõikest 6. Relvaseaduse § 36 lõike 4 punkti 3 kohaselt võib keelduda relvaloa andmisest (ka) isikule kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama, kusjuures § 41 lg 9 võimaldabki relvaluba või relvakandmisluba väljastada üksnes siis kui ei esine sama seaduse paragrahvides 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid. Relvaseaduse § 44 lg 6 kohaselt pidi isik relvaloa kehtivuse lõppemise korral relva ja laskemoona kolme kuu jooksul võõrandama või alustama võõrandamist selleks ettenähtud korras.
9.Sisuliselt ongi vaidlustatud otsuses asutud seisukohale, et kaebaja ei olnud enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobilik relvi omama. Seejuures on viidatud vaidlustatud haldusaktis Politse- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 16.03.2020 otsusele, millega oli isikut karistatud varavastase süüteo eest KarS § 218 lg 1 ja liiklusseaduse § 242 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest. Kaebajale määrati selle eest 320 euro suurune rahtrahv.
10.Relvaloa väljastamisest keldumisel RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt peab olema tegemist Politse- ja Piirivalveameti asjakohaste kaalutlustega. Vastavalt haldusmenetluse seaduse § 54 on tegemist õiguspärase haldusaktiga sel juhul kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
11.Arvestades käesoleva vaidluse iseloomu, on küsimus eelkõige selles kas vastustaja on lähtunud asjakohastest kaalutlustest. Antud juhul teleb asuda seisukohale, et vaidlustatud osuses sisalduvad siiski küllalt olulised kaalutlusvead. Mingil määral võib see olla tingitud ka vaidluse eripäarast. Käesoleva vaidluse eripära väljendub peamiselt selles, et relvaseaduse § 36 lõikes 1, milles on loetletud koos viidetega mitemetele karistusseadustiku paragrahvidele need erinevad asjaolud, mis peaksid välistama füüsilistele isikutele relvaloa andmise, ei sisaldu karistusseadustiku paragrahvi 218 ega ka liiklusseaduse paragrahvi 242 relvaloa andmist välistavate aspektidena. Seega ei ole üldjuhul taolistes või sarnastes situatsioonides relvaloa väljastamisest keeldumine põhjendatud. Relvaloa väljastamisest keeldumisel on vastustajal võimalik tugineda küll ka RelvS § 36 lg 4 punktile 3 ning hinnata seda kas isik on oma eluviisi või käitumise tõttu sobilik relvi omama, kuid seejuures ei saa nõndanimetatud negatiivsete hinnangutena tuua välja neid momente, mida käsitati vastavas väärteoasjas ja mis selle väärteoasjaga seostusid. Taolisel juhul muutuks relvaseaduse paragrahvis 36 välja toodud karistusseadustiku paragrahvide loetelu tähendus sisutuks kui relvaloa väljastamise või selle pikendamise taotluse lahendamisel võiks hinnata väärteoasjas kajastatut veelkordselt ning seda olenemata sellest, et vastavat väärtegu ei ole pidanud seadusandja taoliseks, mis peaks välistama relvaloa. Kaalutlusviga väljendub veel ka selles, et vastustaja tugines 2006. aasta sündmustele, mille osas oli aga menetlus lõpetatud ning sõiduauto aknaklaasi lõhkumisele 2008. aastal. Viide 2006. aastal ja 2008. aastal toimunule oli relvaloa pikendamise taotluse lahendamise kontekstis asjakohatu, sest see ei ole takistanud kaebajale relvaloa väljastamist 2015. aastal. Seda enam oli see asjassepuutumatu 2021. aastal. Vastustaja tuginemine kaebaja elukaaslase väljakutsele 2019. aastal, mis oli väidetavalt tehtud ennetava meetmena ja arvatavalt üldse põhjendamatu, on samuti asjakohatu. Haldusasja
materjalide juurde on esitatud häirekeskusele tehtud kõne osas ka vastav selgitus, et oldi unesegane ning elukaaslase peale kuri ja et väljakutse tegija oli ka häirekeskusele tagasi helistanud, kuid politsei oli selleks ajaks välja saadetud. Vastustaja on seda kõike tõlgendanud kaebaja isikut negatiivselt iseloomustava materjalina, kuid sellega ei saa olemasoleva informatsiooni pinnalt vaadatuna kuidagi nõustuda.
12.Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus rahuldada, vaidlustatud relvaloa väljastamisest keeldumise otsus nr 4.2-1/1201-2 tühistada ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit vastavat küsimust uuesti lahendama. Arvestades asjaolu, et nõndanimetatud põhivaidlusena vaadeldav relvaloa väljastamisest keeldumise otsus osutus kaalutlusvigade tõttu õigusvastaseks, võib rahuldada ka vaideotsust puudutava nõude. Kohtupraktika käigus on asutud seisukohale, et vaideotsuse võib taolistes situatsioonides samuti tühistada, kuid see on mõnikord vajalik pigem õigusselguse huvides. Kaebuses on nimetatud veel ka relvaseaduse 36 lg 4 p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist, sest väidetavalt annab see isiku põhiõiguste piiramiseks liiga laia kaalutlusruumi. Eelnimetatu ei ole siiski vältimatult vajalik ning vastuolu põhiseadusega tegelikult ka ei nähtu. Vastustajal on võimalik vajaduse korral RelvS § 36 lg 4 p 3 tugineda, kuid seejuures ei või ilmneda arvestatavaid kaalutlusvigu. Antud juhul oli tegemist oluliste kaalutlusvigadega.
13.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb kaebaja põhjendatud menetluskulu vastustajalt välja mõista. Kaebaja on tasunud kaebuselt 15 euro suuruse riigilõivu. Muid menetluskulusid haldusasja materjalist ei nähtu. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuluna välja mõista 15 euro suurune summa.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.