Kaebaja X (ik XXXXXXXXXXX) Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja AN
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26.06.2023 otsus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada X apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 26.06.2023 otsus.
3.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada X kaebus ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 13.12.2022 otsus nr 4.2-1/13547-1.
Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja X kasuks 40 eurot menetluskulu katteks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.03.2024. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas Xle 06.04.2015 relvaloa nr RL763051 kehtivusajaga 18.06.2020, mille alusel oli tal enese ja vara kaitse otstarbel õigus omada ja kanda järgmisi relvi: vintraudsed püssid Ural-2 (kaliiber 22LR, nr H251) ja Anschütz-1516 (kaliiber 22WMR, nr 3021605) ning revolver Arminius-HW-38 (kaliiber 38 Special, nr 1512405). X esitas 14.02.2020 relvaloa pikendamise taotluse ja tõi 25.03.2020 relvad politseisse hoiule.
2.PPA keeldus 05.02.2021 otsusega Xle relvaloa andmisest.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 07.03.2022 otsusega asjas nr 3-21-1014 X kaebuse, tühistas PPA otsuse ning kohustas PPA-d asja uuesti läbi vaatama. Halduskohus leidis, et PPA on teinud olulisi kaalutlusvigu. PPA ei saanud tugineda sellele, et kaebajat on väärteo korras karistatud karistusseadustiku (KarS) § 218 ja liiklusseaduse (LS) § 242 järgi, kuna relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 1 ei näe ette neid väärteokoosseise relvaloa andmist välistava asjaoluna. Väärtegudega seonduvaid asjaolusid ei tohi seetõttu käsitada negatiivse hinnanguna kaebajale. Viide 2006. ja 2008. a-l toimunud sündmustele oli asjakohatu, sest need ei takistanud kaebajale relvaloa väljastamist 2015. a-l. Samuti on asjakohatu tugineda kaebaja elukaaslase 2019. a-l tehtud väljakutsele. Elukaaslane oli unesegane ja kaebaja peale kuri ning helistas häirekeskusele hiljem tagasi, kuid politsei oli selleks ajaks välja saadetud. Seda episoodi ei saa tõlgendada kaebaja isikut negatiivselt iseloomustavana.
4.Politsei- ja Piirivalveamet tegi 13.12.2022 otsuse nr 4.2-1/13547-1, millega keeldus Xle relvaloa väljastamisest ja kohustas teda politseis hoiul olevad relvad kolme kuu jooksul võõrandama või alustama võõrandamist. 2006. a-l oli kaebaja kahtlustatav tervisevastase kuriteo toimepanemises (lõi teist inimest rusikaga selja tagant kuklasse), menetlus lõpetati otstarbekuse kaalutlusel. 2008. a-l lõhkus kaebaja sõiduauto aknaklaasi. Aastatel 2015–2018 on isik rikkunud LS-i nõudeid vähemalt kolmel korral (ületas lubatud suurimat sõidukiirust, juhil ei olnud turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud, sõiduk ei olnud läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli). 2019. a-l on politsei andmebaasis registreeritud juhtum, kus kaebaja oli joobes ja otsis autovõtmeid, et sõitma minna. Kaebaja viskas 01.01.2020 kl 04.07 Põlvas telliskiviga sõiduautot, lõhkus tagaklaasi ja tekitas tagaluugile muljumisjälje. Lisaks juhtis kaebaja samal päeval kl 04.09 mootorsõidukit, kiirendas intensiivselt ja liikus sõidutee ääres seisva jalakäija suunas, kes oli sunnitud otsasõidu vältimiseks hüppama sõiduteelt haljasalale, tekitades liiklusohu. Menetluse käigus 17.08.2022 relvahoiutingimuste kontrollimisel tuvastati RelvS-i rikkumine. Kaebaja hoidis oma kodus relvakapis tulirelva laskemoona, omamata selleks kehtivat relvaluba. Juhtumi kohta alustas PPA väärteomenetluse (menetlus on pooleli). Isiku käitumine ja eluviis on teisi isikuid ohustav, ta ei ole seaduskuulekas ega vasta relvaloa omajale seatud kõrgendatud nõudmistele. Taotlejat ei saa pidada vastutustundlikuks. Temaga seotud juhtumid annavad aluse arvata, et ta võib teatud olukorras käituda ettearvamatult, ennast ja teisi ohustavalt. Nii on ta korduvalt lõhkunud teise isiku vara, kasutanud teise isiku suhtes vägivalda ja käitunud korduvalt riskeerivalt ka mootorsõiduki roolis. PPA-l on otsust tehes avar kaalutlusruum. Politsei andmebaasis on registreeritud piisavalt juhtumeid, mis seavad kahtluse alla X usaldusväärsuse relvaomanikuna. PPA hindab isiku käitumist pikema aja jooksul, eelkõige kontrollimaks võimalust, et konkreetne õigusvastane tegu ei olnud n-ö ühekordne ja väheoluline episood, mille pinnalt ei ole põhjust teha põhjapanevamat järeldust isiku käitumise kohta. Taotleja on jätkanud oma käitumisjoont ka pärast seda, kui talle keelduti 2021. a-l relvaloa väljastamisest, omades pikema aja vältel kehtiva relvaloata tulirelva laskemoona. Elukaaslase positiivne iseloomustus ei kaalu üles isiku ennast ja teisi ohustavat käitumist. 2(7)
3-23-646
5.Politsei- ja Piirivalveamet jättis 22.02.2023 vaideotsusega X vaide rahuldamata.
6.X esitas halduskohtule kaebuse PPA 13.12.2022 otsuse nr 4.2-1/13547-1 ja 22.02.2023 vaideotsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema taotlus uuesti läbi. PPA-l ei ole õiguslikku alust tugineda aastatel 2006 ja 2008 ning ajavahemikul 2015–2018 toimunu andmetele. PPA on tuginenud ka kaebaja elukaaslase 2019. a väljakutsele. Elukaaslane on selgitanud olukorda arusaamatusena, mistõttu ei saa selle alusel hinnata kaebaja ohtlikkust. Kaebajalt ei ole siiani keegi selgitust küsinud. Kaebajat ei ole selles küsimuses ära kuulatud. Kaebaja 2020. a väärtegu on aegunud. 17.08.2022 tuvastatud rikkumise osas ei ole väärteootsus jõustunud. Kaebaja käitumist ja eluviisi iseloomustatakse õigusliku tähenduse kaotanud ja asjakohatute andmetega ja ühe aegunud väärteoga. Arvestatud ei ole kaebaja kasuks rääkivaid tõendeid, s.o positiivseid iseloomustusi. Otsusega piiratakse alusetult kaebaja põhiõigusi ning see ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Ka on rikutud uurimispõhimõtet, eesmärgipärasuse ja ärakuulamise põhimõtet. Kaebajal on relvaluba olnud 10 aastat. Kaebaja varasemad teod ei ole varem välistanud relvaloa saamist. Otsusega riivatakse kaebaja õigust kaitsta ennast ja oma perekonda ning sunnitakse võõrandama endale kuuluvat, emotsionaalse väärtusega vara. RelvS § 36 lg 4 p 3 on põhiseadusega vastuolus, sest see ei ole piisavalt täpne. Sätte sisu, ulatus ja eesmärk ei ole piiritletud.
7.Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. PPA peab lähtuma kaalutlusotsuse tegemisel oma kogemusest. Tegemist on prognoosotsusega, s.t vajalik ei ole ära oodata tagajärje saabumist. Otsuse tegemisel ei ole PPA arvestanud kaebaja kunagise karistatusega, vaid on arvesse võtnud politsei infosüsteemis kajastuvat. Hindamisel võeti arvesse isiku käitumist ja õiguskuulekust, kuivõrd pidevalt konfliktsetesse olukordadesse sattumine või endale ja teistele ohtlikuks osutumine võib korduda. Kaebajale ei saanud tulla üllatusena, et ta ei tohtinud laskemoona omada. Kaebaja esitatud iseloomustused ei ole objektiivsed. Kaebaja vastuväited väärteoasjas ei ole asjassepuutuvad. Õigust vabale eneseteostusele ei ole rikutud, kuna riive on formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Kaalutlusõiguse teostamisel on piisavalt arvesse võetud kaebajat iseloomustavaid andmeid.
8.Tallinna Halduskohus jättis 26.06.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. RelvS § 36 lg 4 p 3 sätestab, et loa andja võib soetamisloa ja relvaloa andmisest keelduda isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Vastustajal on ühelt poolt ulatuslik kaalumisruum, teiselt poolt ka põhjendamiskohustus. RelvS § 36 lg 4 p 3 ei ole põhiseadusega vastuolus. Kohtupraktikal kohaselt võib PPA relvaloa kohta otsuse tegemisel arvestada ka muid asjaolusid peale kehtivate karistuste, hinnates isiku süstemaatilist käitumist. Sealjuures võivad aluseks olla ka politsei andmebaasist nähtuvad ja karistusregistrisse kandmata või arhiveeritud andmed. PPA selgitas, et hindas isiku teguviisi laiemalt, kontrollimaks võimalust, et mõni konkreetne õigusvastane tegu ei olnud n-ö ühekordne ja väheoluline episood. Seetõttu on nii 2006, 2008 kui ka 2015–2018 sündmustele tuginemine kaebajat iseloomustavate andmetena lubatav.
3(7)
3-23-646 Relvaloa andmise otsustamisel on lubatav tugineda ka liiklusrikkumistele. Mootorsõidukit kui kõrgema ohu allikat vastutustundetult juhtides ohustab inimene nii ennast kui ka teisi inimesi. Seepärast iseloomustavad ka liiklusrikkumised kaebajat ja tema suhtumist õiguskorda. Kui kaebaja ei pea oluliseks üldise ohutuse tagamiseks kehtestatud liiklusreeglitest kinnipidamist, on oht, et ta ei pea oluliseks ka avaliku korra ja julgeoleku tagamise eesmärgil kehtestatud tulirelva käitlemise nõuete järgimist. PPA ei ole tuginenud üksnes ammustele episoodidele. PPA on järeldanud, et kaebaja võib teatud olukorras käituda ettearvamatult, ennast ja teisi ohustavalt. PPA kirjeldusest nähtub teise isiku füüsiline ründamine, sõiduauto lõhkumine (aastatel 2008 ja 2020), liiklusrikkumised (sh kiiruse ületamine ja jalakäija suunas kiirendamine), joobes sõitma mineku võimalik soov ning relvaseaduse rikkumine. Need viitavad enamikel juhtudel impulsiivsele käitumisele; s.o teise isiku või vara suhtes on kasutatud esimest kättesaadavad vahendit: rusikat, telliskivi või ka sõiduautot (jalakäija suhtes). Tulirelvaga on võimalik ohustada samuti teise isiku elu, tervist ja vara, kui tulirelv on kergelt kättesaadav. Samas võib tulirelva hooletu, meeleolu ajel kasutamine tuua kaasa fataalsed tagajärjed. Kaebaja 2022. a rikkumisest tuleneb, et kaebaja ei pruugi täita kõiki relvaseaduses toodud nõudeid. Kohtupraktikas on leitud, et lähtealuseks saab võtta nii toimepandud tegude asjaolud kui ka selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse. PPA ei saanud arvestada kergendava asjaoluna kaebaja suhtumist, kuivõrd kaebaja ei ole sisuliselt väljendanud, et tema teguviis on olnud vale, ta on sellest õppinud ning proovib edaspidi tegevusi vältida. Pigem on kaebaja seisukohad olnud ennast õigustavad, s.o miks need teod ei tohiks kaebajal relvaloa saamist takistada ning pöörates juhtumid naljaks (18.08.2020 ettekanne). Sisulisi selgitusi oma teguviisi ja selle edasise vältimise kohta kaebaja esitanud ei ole. Kaebaja on pärast oma käitumise kohta negatiivse signaali saamist jätkanud tegevusega, mis võib viidata tema sobimatusele relva omamisel – ilma relvaloata laskemoona omamine. Olles aastaid relvaomanik, ei saanud kaebajale tulla üllatusena, et ta ei tohtinud tulirelva laskemoona omada ja ta oleks pidanud selle koos relvadega politseisse hoiule tooma. Asjaolu, et kaebaja relvakapist leiti tulirelva laskemoona ja et see kuulus just talle, on politsei poolt fikseeritud. Isik, kes ei tunne relvaseadust, ei saa tulirelvi omada ja selline isik ei ole relvaomanikuna PPA silmis usaldusväärne. Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2023 otsuse nr 3-21-2975 p-s 15 (kus vaidluse all oli relvakapile muu isiku juurdepääsu võimaldamine) selgitati, et kui isiku tegevus on olnud selline, kus ta on kas tahtlikult või hoolimatusest jätnud järgimata RelvS-st tulenevad nõuded, lubab see järeldada, et RelvS-st tulenevate nõuete täitmine ei ole kaebaja jaoks oluline. Sellises olukorras pole välistatud teiste inimeste turvalisuse kahjustamine. Relvaloa andmisest keeldumise menetluses on võimalik karistusõiguslikke hinnanguid andmata lähtuda tegudest, millele ei ole (veel) või ei anta üldsegi karistusõiguslikku hinnangut. Kaebaja on pidanud ebaõigeks, et vastustaja tugines 2019. aasta juhtumile, mida ta peab õigeks käsitleda arusaamatusena. 2019. a väljakutsest ja elukaaslase hilisemast selgitusest politseile saab järeldada, et kaebaja võib teatud situatsioonis käituda ettearvamatult. Ka siis, kui tegemist oli arusaamatuse või kaebaja ebaõnnestunud naljaga, tuleb arvesse võtta, et kaebaja käitus viisil, mille alusel tema pereliige tõlgendas, et on vähemalt võimalik oht teistele isikutele. Kaebaja ei ole väitnud, et ta üldse mingit tahet joobes sõitma minna ei väljendanud, st et tegemist oleks terves ulatuses näiteks väljamõeldisega või sellise avalduse oleks teinud mõni muu isik, mitte kaebaja. Elukaaslane on selgitanud, et ta polnud siiski kindel, et kaebaja oleks joobnuna sõitma läinud, samas tegi politseile väljakutse ennetava meetmena. Teiste inimeste elu ja tervist võib ohustada ka naljatlemine või arusaamatus teemal, kas kaebaja võiks asuda konkreetses olukorras relva kasutama või mitte.
4(7)
3-23-646 Relvaloa omamine ei loo kaitstavat usaldust, et edaspidi ei võidaks kaebajale relvaloa andmisest keelduda, kui ilmneb uusi rikkumisi. Kui algselt relvaluba saades (kaebaja kirjeldatu kohaselt 10 aastat tagasi) oli kaebajal vaid 2 rikkumist, millele ca 5 aastat hiljem lisandusid ka liiklusrikkumised (vähemalt 3 korda 3 aasta jooksul), siis viimase 5 aasta jooksul on kaebaja rikkumiste arv pigem kasvanud. Omandiõigus ei ole kaalukam teiste inimeste õigusest elule, tervisele ja üldisele turvalisusele. Kaaludes ühelt poolt kaebaja võimalikku emotsionaalset seotust relvaga (mida kaebaja ei ole täpsemalt sisustanud) ning teiselt poolt kaebaja käitumisest ja eluviisist tulenevat ohtu teistele isikutele, kaalub viimati nimetatu kaebaja õiguse omandile üles. Kaebaja ei ole toonud välja erilisi ohte, mille tõttu on tal keskmisest suurem vajadus enda turvalisust tagada või milles seisneb keskmisest suurem risk tema turvalisuse riivamiseks nii, et vajalik on ennekõike tulirelv. Soov tegeleda laskespordiga, alustada kunagi jahipidamisega või säilitada reservväelasena oma oskused, ei ole seotud turvalisuse tagamisega. PPA ei rikkunud kaebaja õigust olla ära kuulatud ja täitis oma uurimiskohustust. Ehkki varasemas haldusmenetluses esitatud iseloomustused on PPA otsuses jäetud kajastamata, ei ole see kaasa toonud ebaõiget kaalutlusotsust, kuivõrd need iseloomustused ei kummuta kaebaja tegusid, mis on muul viisil tuvastatud. Iseloomustustes kirjeldatu – kaebaja lahendab olukordi rahumeelselt – on ilmselges vastuolus PPA tuvastatuga ega saanuks seega muuta haldusakti resolutsiooni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
9.X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 26.06.2023 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Väide, et liikluseeskirjade rikkumine muudab inimese teistele ohtlikuks, kui tal on relv, ei ole loogiline ega kooskõlas seaduse mõttega. PPA ega halduskohus ei ole näidanud loogilist seost liiklusrikkumise ja relva omamisest tuleneva võimaliku ohu vahel. Kohus ei ole selgitanud, milles seisneb kaebajast lähtuv oht. PPA otsus põhineb suures osas eeldustel, valedel faktidel ja kuulujuttudel. 11.02.2020 toimus sündmus, kus kaebaja kaitses oma maja ründajate eest relva demonstreerimisega. PPA tunnistas kaebaja tegevuse küll õigeks, kuid politsei enda toimingud sündmuse ajal olid ebaõiged, seotud jõu liigse kasutamisega ning tekitasid kaebajale varalist kahju. Relvaloa äravõtmine on PPA kättemaks selle eest, et kaebaja kaebas politsei peale prokuratuuri. Pärast seda, kui PPA on andnud relvaloa ja seda hiljem pikendanud, ei saa kümne aasta tagused asjaolud olla aluseks tunnistada relvaluba kehtetuks. Praegusel ajal ei ole kaebajal kellegagi konflikte, mis võiksid agressiooni esile kutsuda. Kaebaja ei ole kunagi ilmutanud vägivalda ega ohtlikku agressiooni ümbritsevate suhtes.
10.Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. PPA hindas RelvS § 43 lg-st 31 tuleneva avara kaalutlusõiguse alusel kaebaja isikut tema toime pandud tegude kaudu ning leidis, et kaebaja elustiil ja käitumine ohustavad teiste isikute turvalisust. PPA on asjaolusid ning tõendeid hinnanud igakülgselt ja kogumis. Kaebaja pani lisaks liiklusrikkumistele 28.01.2020 toime varavastase süüteo. Ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et tegemist on olnud teiste isikute turvalisust ohustava käitumisega. Kaebaja on pannud rikkumised toime pikema aja vältel, mis kinnitab, et ta ei ole seadusekuulekas ning tal puudub tahe oma käitumismustrit muuta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5(7)
3-23-646
11.Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Kaebus tuleb rahuldada ja PPA vaidlustatud otsus tühistada.
12.RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt võib PPA keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. PPA peab sisustama sättes toodud määratlemata õigusmõisted, tegema prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus ja langetama kaalutlusõiguse alusel otsuse.
13.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaalutlusõigus võib olla redutseerunud, kui samas haldusmenetluses on halduskohus tühistanud haldusorgani varasema otsuse ja kohustanud asja uuesti otsustama. HKMS § 177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. See säte ei piira kohtuotsuse kohustuslikkust üksnes otsuse resolutsiooniga. Kui kohus teeb haldusorganile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, on haldusorganile kohustuslikud ka asja uut läbivaatamist puudutavad õiguslikud seisukohad ja suunised, mis on ära toodud kohtuotsuse põhjendustes. Need on hõlmatud kaebuse alusega HKMS § 177 lg 1 mõttes. Haldusorganil ei ole lubatud ignoreerida kohtu seisukohti asja uuel läbivaatamisel. Vastasel juhul võiks haldusorgan korduvalt teha samu kaalumisvigu. See tooks kaasa juba lahendatud vaidluste kordumise ning võiks lõppkokkuvõttes viia põhiseaduse § 15 lg 1 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 rikkumiseni (RKHK otsus 3-3-1-14-15, p 27; otsus 3-14-52793, p 37).
14.PPA oli kaebajale relvaloa andmise otsustamisel seotud Tallinna Halduskohtu 07.03.2022 otsuses asjas nr 3-21-1014 tuvastatud asjaoludega ja antud hinnangutega. Ringkonnakohus leiab, et PPA on läinud vastuollu halduskohtu tuvastatud asjaolude ja asja uueks otsustamiseks antud suunistega. Kui PPA ei nõustunud halduskohtu tuvastatud asjaolude ja antud suunistega, siis oli tal võimalus esitada apellatsioonkaebus halduskohtu 07.03.2022 otsuse peale, vajadusel vaidlustades üksnes otsuse põhjendusi (HKMS § 211 lg 1 teine lause). Kuna uue haldusakti andmisel halduskohtu põhjendustest mittelähtumine on õigusvastane, ei ole kohtul praeguses asjas samuti võimalik halduskohtu eelmise otsuse põhjendustest kõrvale kalduda.
15.Halduskohtu 07.03.2022 otsuse kohaselt ei tohtinud PPA võtta arvesse ega hinnata kaebajat negatiivselt iseloomustavana asjaolusid, mis seondusid kaebaja KarS § 218 ja LS § 242 järgi toime pandud väärtegudega, samuti 2006. ja 2008. a-l toimunud sündmustega ning elukaaslase 2019. a-l tehtud väljakutsega. PPA aga tugines 13.12.2022 otsuses nr 4.2-1/13547-1 nendele asjaoludele jätkuvalt ja pidas neid kogumis kaebajat negatiivselt iseloomustavaks. PPA tugines küll ka muudele asjaoludele, sh pärast eelmise otsuse tühistamist ilmnenud RelvS-i rikkumisele, kuid võttis kaebaja kohta tervikliku hinnangu kujundamisel ja kaalutlusõiguse alusel otsuse tegemisel arvesse asjaolusid, millele tuginemine oli halduskohtu jõustunud otsuse järgi lubamatu. Seetõttu ei ole PPA otsus kooskõlas kehtiva õigusega. Kuna ringkonnakohus ei saa teostada kaalutlusõigust vastustaja eest ega hinnata, kas Tallinna Halduskohtu 07.03.2022 otsuses viidatud asjaolude kaebajat iseloomustavate asjaolude kogumist välja jätmisel oleks PPA teinud samasuguse otsuse, tuleb PPA kaalutlusotsus tühistada (HKMS § 158 lg 3, riigivastutuse seaduse § 3). PPA peab asjas tegema uue otsuse, mis ei ole vastuolus Tallinna Halduskohtu 07.03.2022 otsusega asjas nr 3-21-1014. Uue haldusakti andmisel saab arvestada vaid neid asjaolusid, millele tuginemist ei ole halduskohus eelmises kohtuasjas välistanud.
6(7)
3-23-646
16.Kui uue otsuse ajaks on ilmnenud uued asjaolud, mis välistavad imperatiivselt relvaloa andmise, ei ole aga halduskohtu varasemad suunised enam asjassepuutuvad (RKHK 3-3-1-1415, p 30) ja PPA-l tuleb otsus teha teisel õiguslikul alusel. Ringkonnakohus märgib väljaspool siinse asja piire, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Harju Maakohus jätnud jõustunud 14.09.2023 otsusega asjas nr 4-23-2044 rahuldamata X kaebuse PPA 09.06.2023 otsuse peale väärteoasjas nr 2317,22,005951, millega määrati Xle karistus RelvS § 8913 järgi tulirelva laskemoona ebaolulises koguses ebaseadusliku käitlemise eest. RelvS § 36 lg 1 p 7 sätestab, et relvaluba ei anta isikule, keda on väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest.
17.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus rahuldatakse, tuleb PPA-lt kaebaja kasuks välja mõista kaebaja poolt kaebuselt ning apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv kokku 40 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.