X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Edvard Remsel
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
3.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. märtsil 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla 12. juuni 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/96 kohaldati alates 11. juunist 2021 Tartu Vangla kinnipeetava X suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena kuni asjaolude äralangemiseni eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, ohjeldusmeetmetena käeraudade kasutamist ning isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist (dtl-d 46-49).
2.X esitas 15. juunil 2021 vaided Tartu Vangla 12. juuni 2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/96 peale (dtl-d 51-66), mille Tartu Vangla jättis 14. juuli 2021. a vaideotsusega nr 1-11/182-2 rahuldamata (dtl-d 68-70).
3.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati Tartu Vangla 25. juuni 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/107 (dtl-d 50).
4.X esitas 14. juunil 2021 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/162-1, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot. Taotluse kohaselt tekitasid vangla ametnikud temale nii tervisekahjustuse kui posttraumaatilise stressi seisundi. X viitas käskkirjale nr 2-21/1-2/96 ning selgitas 11. juunil 2021 juhtunut. X sõnul on vanglale teada tema vaimne ja psüühilise puue ning vaimse häiretega isikute osas on üksikvangistus keelatud. X avaldas, et ametnikud tõlgendavad tema väiteid vastuoluliselt, ei taga õigusest tulenevat garantiid helistada advokaadile, ei tutvusta lukustamise aluseid, ei kontrolli ütluste tõesust, samuti ei kuula üle tunnistajaid. Lisaks avaldas X, et teda hoiti ebainimlikes tingimustes ilma padjapüüri ja käterätita (dtl-d 18-24).
5.Tartu Vangla jättis 13. augusti 2021. a otsusega nr 1-13/162-2Xkahju hüvitamise taotluse rahuldamata (dtl-d 13-16). Otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 1)X suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusakti alusel. Isegi kartserikaristuse täitmisega paralleeli tõmmates ei annaks kohtupraktika valguses pidada vangla tegevust õigusvastaseks ja 14 päeva vältel üksinda kambris viibimist ebaproportsionaalseks. X etteheited asjaolude täpsema kontrollimise ja tunnistajate ülekuulamata jätmise kohta ei muuda käskkirja õigusvastaseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole karistus toimepandud teo või tegude eest. Tegemist on julgeoleku tagamise ühe meetmega. Sellise meetme kohaldamiseks ei pea alati etteheidetav tegu olema selliselt tõendatud nagu see on nõutav distsiplinaar- või kriminaalmenetluses. 2) Kehtiv õigus ei keela kinnipeetavaid üksinda kambrisse paigutada. Kuna psühhiaater Siim Kaili hinnangul ei ole X eraldamine teistest lubamatu, siis ei ole alust pidada ka X üksinda kambris paiknemist õigusvastaseks. 3) Kehtivast õigusest ei tulene imperatiivse iseloomuga norme, mille kohaselt tuleks piirangute kohaldamisel võimaldada isikul koheselt ka advokaadile helistada. X selline avaldus annab alust arvata, et kinnipeetav on silmas pidanud kriminaalmenetlusele seatud reegleid. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise näol on tegemist haldusmenetlusega, mistõttu kriminaalmenetluse läbiviimisele kehtestatud reeglid haldusmenetlusele ei kohaldu. Kui isik soovib helistada enda advokaadile, siis on võimalik seda teha vanglas kehtivat korda järgides. 4) Kuivõrd Teele Naari ettekandest (dtl 45) nähtuvalt oli X lubanud end üles puua, kui ta kambrikaaslast ei saa ja viidanud suremuse statistika tõusule, siis on vangla võimaliku ohu ja
3-21-1954 isiku tervise kahjustamise vältimiseks põhjendatult kambrist ära võtnud esemed, mida on võimalik kasutada enese vigastamiseks. 5) Psühhiaater S. Kaili 11. augusti 2021. a e-kirjast nähtuvalt ei ole X perioodil 11. – 25. juuni 2021 tuvastatud posttraumaatilise stressi seisundit ning puuduvad andmed, mis kinnitaksid tema tervise halvenemist üksinda lukustatud kambris viibimise tõttu perioodil 11. – 25. juuni 2021. Seega ei ole tervise kahjustumine ega posttraumaatilise stressi tekkimine menetluse käigus tõendamist leidnud ja kahjuliku tagajärje saabumine kui üks kahju hüvitamise eeldustest on täitmata.
6.X esitas 25. augustil 2021 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot kaebaja tervise kahjustamise eest. Kaebaja selgitas, et kaebaja kui vaimse häirega isik paigutati alusetult üksikvangistusse ning üksikvangistusse paigutamisel ei kontrollinud arst kaebaja terviseseisundit ja samuti ei tehtud seda ühelgi üksikvangistuses viibitud päeval. Lisaks võeti üksikvangistusse paigutamisel kaebajalt ära käterätt, saunalina, padjapüür, madratsikott ja voodilina ning kaebaja ei saanud helistada advokaadile (dtl-d 1-6, 29-32).
7.Tartu Halduskohus tagastas 2. septembri 2021. a määrusega X kaebuse osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist selle eest, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ei kontrollitud igapäevaselt kaebaja vaimset tervist ning kaebajalt võeti ära madratsikott, voodilina ja saunalina, võttis ülejäänud osas X kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl-d 36-39).
8.Tartu Vangla esitas 11. oktoobril 2021 vastuse kaebusele (dtl-d 78-81) ja 24. jaanuaril 2022 täiendavad selgitused (dtl-d 94-95).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt: 1) Kuna kaebaja on vaimse puudega isik, oli ilma psühhiaatrilise hinnanguta kaebaja üksikvangistusse paigutamine õigusvastane. Psühhiaater, andes kaks kuud hiljem kaebaja vaimsele tervisele hinnangu, on rikkunud seadusest ja Tartu Vangla meditsiiniosakonna psühhiaatri ametijuhendist tulenevat kohustust, mille kohaselt tuleb kinnipeetava vaimset seisundit hinnata enne üksikvangistuse kohaldamist. Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus asjas nr 3-20-1634 tehtud 28. aprilli 2021. a määruse p-s 13 ning CPT poolt tehtud ettekirjutustes. 2) Käskkirja, mille alusel paigutati kaebaja üksikvangistusse, väljaandmisel rikuti menetlusreegleid, kuna see rajati ühepoolsetele tõenditele ning tunnistajaid üle ei kuulatud. 3) Käskkiri nr 2-21/1-2/96 nägi ette isiklike asjade keeldu, mitte vangla poolt väljastatud voodipesuta jätmist. 4) Vangla keelas kaebajal teavitada oma advokaati täiendavate juelgeolekuabinõude kohaldamisest.
3-21-1954 5) Vangla käitus kaebaja füüsilist ja vaimset tervist kahjustavalt. Kuna kaebaja pidi olema kaks nädalat ilma voodipesuta ja käterätita, tekkis kaebaja näonahale lööve, mis vajas meditsiinilist ravi. Üksikvangistuses hoidmise tõttu halvenes kaebaja vaimne seisund, lisaks tekkis kaebajal posttraumaatiline stressi seisund.
10.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Vangla palub 13. augusti 2021. a otsuses toodud seisukohti arvestada vastuväidetena esitatud kaebusele. Vastuses kaebusele märkis vastustaja mh järgmist. 1) Valvur Richard Toome ettekandest (dtl 44) nähtub selgelt, et kaebaja kasutas ametniku suhtes ähvardava sisuga väljendeid. Kaebaja selline väljendusviis andis vanglale piisava aluse kahtlusteks, et kaebaja võib kujutada ohtu teistele isikutele. 2) Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ei ole nõutav arsti (psühhiaatri) kaasamine ja tema arvamuse ärakuulamine. Kui seaduseandja oleks pidanud vajalikuks siduda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lubatavuse psühhiaatri või üldarsti seisukohaga, siis oleks selline kohustus ka seaduses ette nähtud. 3) Kui isik soovib helistada enda advokaadile, siis on võimalik seda teha vanglas kehtivat korda järgides. Seda, et kaebajal ei oleks võimalik helistada advokaadile kehtivat korda järgides (suletud eluosakonnas on see võimalik kirjaliku taotluse alusel), kaebaja ei väida ka halduskohtule esitatud kaebuses.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Kohtu menetluses on X kaebus Tartu Vangla vastu tervise kahjustamise eest hüvitise väljamõistmiseks seonduvalt asjaoluga, et 11. juunil 2021 paigutati kaebaja kui vaimse häirega isik alusetult ja õigusvastaselt üksikvangistusse, üksikvangistusse paigutamisel võeti kaebajalt ära käterätt ja padjapüür ning kaebajal keelati teavitada advokaati sellest, et kaebaja paigutati üksikvangistusse.
12.Kohus on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega neid üle kordamata, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
13.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
14.Eeltoodud sätetest tulenevalt on kahju hüvitamise eeldused seega haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
3-21-1954
15.Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-st 2 tuleneb üldine alus vabadust piiravate meetmete kohaldamiseks julgeolekukaalutlustel. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ning üldise julgeoleku vanglas. VangS § 66 lg 2 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut.
16.VangS § 69 lg 1 ja 2 tulenevalt võib vanglateenistus kohaldada kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega, on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule, samuti raske õiguserikkumise ärahoidmiseks, täiendavate julgeolekuabinõudena kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja ohjeldusmeetmete kasutamist.
17.Seega on VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõu kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69.
18.VangS § 11 lg 1 sätestab, et VangS-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega saab kohus kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 11).
19.Tartu Vangla 12. juuni 2021. a käskkirjast nr 2-21/1-2/96 nähtub, et vangla kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid sisuliselt kahel alusel: 1) tõrjumaks ohtu vanglaametnike elule ja tervisele ning sellest tulenevalt ära hoidmaks rasket õigusrikkumist; 2) tõrjumaks ohtu kaebaja enda elule ja tervisele.
20.Kohtu hinnangul võimaldab VangS § 69 lg 1 eelpool nimetatud alustel täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjas nr 3-3-1-94-10, p 12, nr 3-3-1-33-10, p 12 ja nr 3-3-1-88-14, p 11).
3-21-1954
21.Vangla on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuginenud T. Naari ja R. Toome ettekannetele. Tartu Vangla 12. juuni 2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/96 kohaselt ajendas julgeolekuabinõusid kohaldama 11. juunil 2021 kella 15.05 paiku aset leidnud sündmus, kus X küsis ametnikult, kas viimane tahab veel koju minna ning teatas, et sellisele on paras vastu hambaid panna. Käskkirjast ilmneb, et kaebaja poolt vanglaametnikule eelöeldu tingis asjaolu, et kaebajal ei võimaldatud jalutada tema poolt soovitud aedikus ning ametnik andis kaebajale teada ettekande koostamisest. Muuhulgas tingis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pärast mainitud sündmust, kell 17.05 aset leidnud telefonivestlus, mille kohaselt ähvardas kaebaja end üles puua, kui ta endale kambrikaaslast ei leia.
22.Kohtu hinnangul väljendavad vanglaametnikule öeldud laused: “Koju tahad kunagi minna veel? ... vastu hambaid sellistele paras panna“ selget ähvardust nii konkreetse vanglaametnike kui ka teiste vanglaametike aadressil. Lisaks viitab kaebaja poolt Tartu Vangla meditsiiniosakonna õele telefoni teel öeldu, mille kohaselt kui kaebaja endale kambrikaaslast ei saa, siis poob ta end üles, ning kaebaja jutt selle kohta, et Tartu Vangla suremuse statistika saab sel päeval suuremaks, kaebaja suitsiidikalduvusele. Eelnevat öeldes on seega kaebaja märku andnud sellest, et kaebajast võib lähtuda oht nii kaebajale endale kui ka vanglaametnike elule ja tervisele.
23.Kaebaja väide, et tema sõnu on moonutatud ning ta ei ähvardanud ametnikku, on paljasõnaline ning selle tõele vastavust ei kinnita ükski haldus- ega kohtumenetluses kogutud tõend. Selles asjas on tegemist klassikalise sõna sõna vastu olukorraga, kus kohus peab hindama poolte seisukohtade usaldusväärsust. Kohtupraktikas on selgitatud, et vanglaametniku pahausklikku käitumist ning ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist, ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama veenvad põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks. Vastupidisel juhul kujuneks olukord, kus sõna sõna vastu olukordades oleks kinnipeetava väidetel ettemääratult suurem kaal ning oleks ebamõistlikult keerukas või lausa võimatu ühe ametniku juuresolekul toime pandud rikkumiste korral kinnipeetavate suhtes distsiplinaarseid mõjutusvahendeid kohaldada (vt Tartu Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-58, p 14).
24.Eelduslikult ei ole vanglaametnikul huvi ja vajadust ebaõigeid ütlusi anda. Küll aga võib kahelda kinnipeetava ütluste usaldusväärsuses, kui väidete kinnituseks ei ole ühtegi tõendit. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis seaksid vanglaametniku ettekandes märgitu usaldusväärsuse kahtluse alla. Kaudselt vähendab kaebaja seisukoha usaldusväärsust 14. juunil 2021 esitatud vaides nr 1-11/182-1, milles kaebaja vaidlustas vangla 12. juuni 2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/96, kajastatu, milles kaebaja on ise kinnitanud, et ta võis öelda ametnikule ebatsensuurseid sõnu ning kaebaja oli ärritunud olekus. Seega ei ole ka kaebaja ise täpselt teadlik sellest, milliseid sõnu ta tol hetkel kasutas. Samuti on usutav, et pärast ametniku teadaannet ettekande koostamise kohta võis vestluses seda öelnud ametnikuga kaebaja kasutada talle etteheidetud ähvardava iseloomuga lauseid. Eeltoodule tuginedes peab kohus vanglaametniku ettekandes kajastatut kaebaja vastupidistest selgitustest usaldusväärsemaks.
25.Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetlus toimub väga piiratud aja tingimustes ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ei ole võimalik üksikasjalikult välja selgitada kõiki juhtumi asjaolusid, ei saa vanglale ette heita, et vangla on jätnud tunnistajatena üle kuulamata sündmuse juures viibinud 12-15 isikut. Lisaks ei oleks tunnistajad saanud anda hinnangut sellele, kas kaebaja poolt kasutatud väljendeid sai pidada ähvardavaks või solvavaks. Sellise hinnangu andmine on osa vastustaja kaalutlustest vaidlustatud käskkirja
3-21-1954 andmisel ning kaalutlusõiguse teostamine oli vastustaja ülesanne. Ka ei olnud tunnistajate ülekuulamine antud juhul oluline, sest isegi, kui kõrvale jätta kaebaja poolt vanglaametnikule öeldu ja sellest tulenevalt vanglaametniku ettekandes märgitu usaldusväärsuse küsimus, pole kaebaja vastu vaielnud sellele, et ta ütles meditsiiniosakonna õega telefoni teel toimunud vestluses ettekandes märgitud ja kaebajale omistatud laused.
26.Vanglaametnikul on kohustus tagada vangla julgeolek (VangS § 111 lg 1), mis tähendab ka seda, et vangla peab välistama ohu nii kinnipeetavate kui ka vanglaametnike elule ja tervisele. Kuivõrd vanglal puudus veendumus, et kaebaja ei või kujutada ohtu vanglaametnikele ja endale, on kohtu hinnangul proportsionaalne julgeoleku tagamiseks ja tõhusama julgeoleku kohaldamiseks eraldada kaebaja teistest kinnipeetavatest.
27.Kohtu hinnangul on Tartu Vangla 12. juuni 2021. a käskkirjas nr 2-21/1-2/96 piisavalt põhjendanud kaitstavate õigushüvede kahjustamise tõenäosust ja seda, miks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on vajalik. Kohus nõustub, et vanglal oli tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstavate õigushüvede kahjustamises. Vangla on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel arvestanud ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega. Kaebaja suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude eesmärk oli vältida tema poolt aset leidvaid võimalikke õigusrikkumisi ja ohtu kaebaja enda tervisele. Käskkirjas on iga rakendatud meetme kohta esitatud põhjendus, mida soovitakse meetmega ära hoida ja miks on selle rakendamine vajalik. Kohtu hinnangul ei ole alust väita, et rakendatud meetmed ei olnud vanglaametike ja kaebaja enda õigushüvedele esineva ohu ja õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud. Arvestada tuleb ka sellega, et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 13).
28.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vangla tegutses kooskõlas VangS § 69 lg-ga 1, kui ta kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kohtu hinnangul vastab Tartu Vangla 12. juuni 2021. a käskkiri nr 2-21/1-2/96 HMS §-s 54 ja § 55 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning on õiguspärane, sh selge ja üheselt mõistetav. Muuhulgas on käskkirjas täpsustatud, et kaebajalt võetakse turvalisuse kaalutlusel ära käterätid ja padjapüür ning toodud loetelu esemetest, mis kaebajale on kambrisse lubatud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust või asjaolu, mis tõendaks, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õigusvastane.
29.Lisaks ei muuda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks asjaolu, et enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei küsitud psühhiaatrilt hinnangut, kas kaebajat võib paigutada eraldatud lukustatud kambrisse, ning kaebaja ei saanud koheselt helistada advokaadile.
30.Riigikohus on selgitanud, et pikaajaline üksikvangistus võib kahjustada isegi vaimselt ja füüsiliselt terve isiku tervislikku ja sotsiaalset olukorda (vt ka kolleegiumi otsus nr 3-15-2943/85, p 19). Isikut, kellel on diagnoositud psüühikahäired, võib pidada üksikvangistuse suhtes vaieldamatult tavapärasest enam haavatavaks. Euroopa Nõukogu Ministrite komitee soovitus liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta Rec(2006)2 11/01/2006 näeb p-s 60.5 ette, et üksikvangistust määratakse karistusena üksnes erandjuhul ja kindlaks ajavahemikuks, mis on võimalikult lühike. Samas on ette nähtud, et arst või arsti
3-21-1954 alluvuses töötav meditsiiniõde pöörab erilist tähelepanu üksikvangistuses viibivate vangide tervisele, külastab neid iga päev ning osutab neile kohest arstiabi ja ravib neid vangi enda või vangla personali nõudel (p 43.2) ning kannab direktorile ette juhtudest, mil vangistuse jätkumine või vangistuse tingimused, sealhulgas üksikvangistus, ohustavad tõsiselt vangi füüsilist või vaimset tervist (p 43.3). Soovitustes on tähelepanu pööratud nende isikute kinnipidamise erisustele, kes põevad vaimuhaigust või kelle vaimne tervis ei võimalda nende kinnipidamist vanglas (p-d 12 ja 47).
31.Eesti õiguskorras on rõhutatud vanglareeglistiku soovituslikku iseloomu ja käsitatud seal sätestatut eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-5-10, p 19). Kehtivast riigisisesest õigusest ei tulene otsesõnu kohustust arvestada eraldi lukustatud kambrisse paigutamisel isiku terviseseisundit, sh vaimset tervist. Eelpool viidatud reeglid on olemuselt soovituslikud.
32.Samuti ei tulene kehtivast õigusest vanglale kohustust võimaldada kaebajal täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel viivitamatult helistada advokaadile. Sellised õiguslikud garantiid on ette nähtud kriminaalmenetluses, mille hulka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei kuulu. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et vangla oleks tal takistanud helistada oma advokaadile vanglas kehtivat korda järgides, pole vangla kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud.
33.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tartu Vangla 12. juuni 2021. a käskkiri nr 2-21/1-2/96 anti õiguspärases menetluses vormi- ja sisunõudeid rikkumata ja kaalutlusreegleid järgides. Seega puudub alus tunnistada õigusvastaseks eelmainitud käskkirja täitmine, sh käteräti ja padjapüüri äravõtmine ning Tartu Vangla tegevus seonduvalt sellega, et kaebajale ei võimaldatud viivitamatult helistada oma advokaadile. Sellest tulevalt on kahju hüvitamise eeldused täitmata ning kohus jätab rahuldamata X kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks.
34.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole kohtule esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4), jäävad kaebaja ja vastustaja võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
35.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.