Korrakaitse › Muu korrakaitse

distsiplinaarsüüteo tunnused. Vastavalt AdvS § 18 lg-le 1 aukohtu otsuse peale võib huvitatud isik esitada kaebuse halduskohtule. HKMS § 44 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Seega kaebuse sisuline menetlemine halduskohtus eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming rikub kaebaja subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi. Kohus märgib, et halduskohtusse pöördumise eelduseks on isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Riigikohtu halduskolleegium on 07.03.2002 otsuse nr 3-3-1-9-02 p-s 9.1 leidnud, et haldusakt piirab subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab õiguse kasutamise osaliselt või täielikult, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist. Praegusel juhul on AdvS § 16 lg-s 1 nimetatud huvitatud isik esitanud halduskohtule kaebuse aukohtu otsusele, millega otsustati mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaat Katrin Orava tegevuse suhtes. Tallinna Ringkonnakohus on 31.05.2017 määruse p-s 10 haldusasjas nr 3-17-160 leidnud, et viidatud sätetest tulenevalt võib kohtusse pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla ka isik, kelle taotluse alusel aukohtumenetlus algatati. Seejuures kohus märgib, et huvitatud isikul on võimalik aukohtu otsuseid vaidlustada üksnes piiratud ulatuses. Tallinna Ringkonnakohus on 04.11.2009 määruse p-s 8 haldusasjas nr 3-09-1589 leidnud, et sellise kaebuse sisuline menetlemine eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab kaebuse esitanud isiku subjektiivseid õigusi rikkuda või vabadusi piirata ja et haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine saab kaebajale anda õigussuhetes mingi eelise. Advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmisest või sellest keeldumisest kaebaja õiguste või vabaduste realiseerimine ei sõltu. Kaebajale ei tulene vaidlustatud otsusest mingeid õiguslikke tagajärgi, mistõttu tema olukorda aukohtu otsus ei mõjuta, seega ei saa ka tema subjektiivseid õigusi ilmselgelt rikkuda. Aukohtus toimuva aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle. Kohus selgitab, et AdvS § 18 lg-s 1 sätestatud kaebeõigus aukohtu otsuse peale on selle otsuse adressaadil, st advokaadil, kelle suhtes aukohtu otsus tehakse. Aukohtumenetluse mittealgatamise otsuse vaidlustamisõigust AdvS § 16 lg-s 1 nimetatud huvitatud isikule õigusaktidest ei tulene. Kohus osundab, et kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks aukohtule ning taotlus on läbi vaadatud haldusmenetluse reegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Asjaolu, kas aukohtumenetlus algatada ning milline otsus menetluse käigus teha (distsiplinaarkaristuse määramine või sellest loobumine) on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse. Kohus ei saa huvitatud isiku kaebuse alusel asuda sisuliselt hindama, kas aukohus on väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud tuvastanud õigesti või mitte jms (Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2015 otsuse p 10 asjas nr 3-14-50174). Samuti ei tulene seadusest ega ühestki teisest õigusaktist isiku subjektiivset õigust nõuda advokaadi distsiplinaarkorras vastutusele võtmist ja karistamist. Kohus osundab Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2010 määrusele haldusasjas nr 3-10-1037, milles ringkonnakohus on asunud järgnevale seisukohale: „Asjaolu, kas aukohtumenetlust algatada ja milline otsus aukohtumenetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus. Kaebajal puudub

subjektiivne õigus nõuda advokaadile distsiplinaarkaristuse määramist, seega puudub kohtul võimalus kohustada aukohut temale esitatud kaebuse rahuldamiseks või uueks läbivaatamiseks. Samuti ei ole halduskohtu pädevuses rahuldada ise kaebaja poolt aukohtule esitatud kaebust ja määrata advokaadile distsiplinaarkaristust“. Kaebaja väidab, et advokaat on kaebajale valetanud ning kliendilepingu alusetult üles öelnud. Viidatud asjaolud on käsitletavad eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumisena, kuivõrd selline käitumine oleks vastuolus advokaadi kohustusega käituda ausalt ja väärikalt ning heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Lisaks kahjustaks selline käitumine advokatuuri ja advokaadi kutse mainet. Aukohus märgib, et aukohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et advokaat oleks kliendile valetanud või kliendilepingu alusetult üles öelnud. Asja materjalidele tuginedes ei tuvastanud aukohus advokaadi käitumises eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumist. Aukohus leidis aukohus, et advokaadipoolne lepingust ülesütlemine on põhjendatud. Advokatuuri eetikakoodeksi § 18 lg 2 p 3 kui ka pooltevaheline kliendileping sätestavad advokaadi õiguse kliendileping üles öelda, kui klient tegutseb advokaadi juhiste vastaselt või muul viisil väljendab, et ta on kaotanud usalduse advokaadi vastu. Aukohtul puudus asjas esitatud materjalile tuginedes alus kahelda, et klient oli advokaadi suhtes usalduse kaotanud ning seda ka advokaadile väljendanud. Kaebuses aukohtule väljendas kaebaja, et on teinud täiendavaid kulutusi, kuna pidi pärast advokaadi poolt kliendilepingu lõpetamist sõlmima uue lepingu teise advokaadiga, mis tõi kaebajale kaasa lisakulutused. Kaebaja hinnangul olid sellised kulutused tekkinud advokaadi tegevuse tõttu. Aukohus sedastas, et kuivõrd advokaadipoolne lepingu ülesütlemine oli tuvastatud asjaoludele tuginedes põhjendatud, siis ei ole advokaat eetikakoodeksi § 14 lg 3 tähenduses kaebajale põhjendamatuid kulutusi tekitanud. Eetikakoodeksi § 18 lg-le 4 vastavalt ei võta õigusteenuse andmisest loobumine advokaadilt õigust tasule juba ostutatud õigusabi eest, mistõttu aukohtu arvates advokaat ei ole rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg 3 sätestatud kohustust. Aukohus leidis, et advokaadi tegevuses ei esine distsiplinaarsüüteo tunnuseid, seega jäeti aukohtumenetlus advokaadi suhtes algatamata. Kohus osundab, et aukohus on otsuses viidanud tõenditele ning seisukoha kujundamine on jälgitav. Aukohus on võtnud seisukoha kaebuses esitatud väidete kohta. Seega on aukohus esitatud taotlust sisuliselt menetlenud ja oma otsust põhjendanud. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust vaidlustada aukohtu otsuse põhjendusi ega hinnanguid (Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2021 määrus asjas nr 3-20-2226, p 10). Aukohtu otsus mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaat Katrin Orava tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Vandeadvokaat Katrin Orava tegevuse suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tuvastamisest ja tema suhtes aukohtumenetluse mittealgatamise otsusest ei tulene kaebajale ühtegi õigust, kohustust ega ka piirangut. Eeltoodust tulenevalt kohus tagastab kaebuse läbivaatamatult HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. HKMS § 43 lg 2 kohaselt kaebuse tagastamine ja läbi vaatamata jätmine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel või läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.