Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 04. veebruar 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2431
Haldusasi
Paldiski Sadamate AS kaebus Maa-ameti tegevusega, mis seisnes katastriüksuse 58001:001:0239 kaldajoone ja pindala ebaõigesti maakatastrisse kandmises, tekitatud 23 485,70 euro suuruse kahju hüvitamise nõudes.
Menetlusosalised
Kaebaja: Paldiski Sadamate AS Esindaja: v.adv Toomas Pikamäe Vastustaja: Maa-amet Esindaja: Anneliina Siitan
RESOLUTSIOON
1.Jätta Paldiski Sadamate AS-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 7. märtsil 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja omandas 17.10.2013. aastal sõlmitud lepinguga Paldiskis Jaama tn 13a (endine aadress Jaama tn 4b) kinnisasja (registriosa nr 14341602, katastritunnus 58001:001:0239) hinnaga 185 000 eurot. Tegemist on merega piirneva maatükiga. Vastava katastriüksuse oli Maa-amet registreerinud 10.07.2013 ning maakatastris (ja sellest tulenevalt ka kinnistusraamatus) kajastus maatüki pindala 18 267 m2. Maakatastriseaduse (edaspidi „MaaKatS“) § 193 lg 2 alusel parandas Maa-amet 17.04.2019 katastriüksuse piiri nii, et see oleks kooskõlas Eesti topograafia andmekogus kajastatud rannajoone
asukohaga, mille andmed avalikustati 09.04.2013. Muudatuse tulemusena jäi katastriüksuse suuruseks 15 998 m2.
2.1.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maa-ameti tegevusega tekitatud 23 485,70 euro suuruse kahju hüvitamist. Kaebaja väitel tekkis talle kahju sisuliselt seetõttu, et Maa-amet rikkus oma kohustust tagada maakatastri andmete õigsus, registreerides vaidlusaluse katastriüksuse hoolimata sellest, et maamõõtja poolt esitatud piiriandmed ei olnud kooskõlas Eesti põhikaardi kaldajoone asukoha andmetega. Kahju seisneb kaebaja väitel kuludes, mille kaebaja kandis kinnistu pindala kohta maakatastrisse ja kinnistusraamatusse kantud ebaõigeid andmeid usaldades ning mida ta ei oleks kandnud, kui pindala andmed olnuksid õiged. Kõnealusteks kuludeks on 12,43% kinnistu ostuhinnast (22 995,5 eurot), kinnistu omandamisel põhjendamatult suure ostuhinnaga seotult tasumisele kuulunud notaritasu (342,50 eurot) ja riigilõiv (38,35 eurot) ning viimaks kaebaja poolt kinnistu eest 01.01.2014—31.12.2019 enam tasutud maamaks (109,02 eurot).
2.2.Kaebaja leiab sisuliselt, et Maa-ametil on kohustus tagada maakatastri andmete õigsus ning kuna katastriüksuse pindalaandmed kajastuvad ka kinnistusraamatus kinnisasja andmete hulgas, võib igaüks neid usaldada ja nende usaldamisest tingitud kahju eest vastutab seega Maa-amet. Siinkohal viitab kaebaja analoogia alusel Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas 3-14-50398. Kaebaja hinnangul oleksid maakatastri andmed vastasel juhul sisutühjad ning tekiks küsimus, miks maakatastrit üldse peetakse. Kaebaja leiab, et kuivõrd katastriüksuse moodustamise tööd tehti pärast 09.04.2013 ehk pärast seda, kui olid avaldatud Eesti põhikaardi andmed rannajoone asukoha kohta, ei oleks Maa-amet tohtinud registreerida katastriüksust, mille piirid ei ole rannajoone asukohaga kooskõlas. Kaebaja hinnangul oleks vastustaja pidanud vigaste andmetega katastriüksuse registreerimisest keelduma. Kuna Maa-amet õigusvastaselt siiski katastriüksuse registreeris ning edastas vastavad katastriandmed kinnistusraamatusse, soetas kaebaja kinnistusraamatu andmetele tuginedes Jaama 13a kinnistu enampakkumisel teadmisega, et selle suurus on 18 267 m2 ning sellest teadmisest lähtus ka hinnapakkumise tegemisel, kuigi tegelikult oli soetatud kinnisasja pindala maakatastris ja kinnistusraamatus märgitust 12,43% võrra väiksem. Kaebaja hinnangul tähendab see, et ta maksis Maa-ameti poolt kinnistusraamatusse esitatud valeandmetele tuginedes kinnistu väärtusest 12,43% võrra rohkem, samuti suurenes tehinguväärtuse tõttu ka notaritasu ja riigilõiv. Ka maamaksu tuli kaebajal aastatel 2014—2019 tasuda lähtudes maakatastrisse kantud ebaõigetest pindalaandmetest.
3.1.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, leides esiteks, et kahju hüvitamine on välistatud juba seetõttu, et kaebaja ja vastustaja vahel ei ole mingisugust avalik-õiguslikku suhet, kuna kinnistu müügihind oli lepingupoolte vahelise kokkuleppe küsimus ning ka maamaksu kogumisega ei tegele vastustaja. Teiseks leiab vastustaja, et katastriüksuse registreeritud pindala arvutuslikul suurusel puudub selline õiguslik tähendus, millest saaks tekkida õigustatud ootus omandile samasuguse pindalaga. Viidates Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11 leiab vastustaja, et kinnistusraamatu I jao kannetele õigsuse eeldus ei laiene. Vastustaja hinnangul tähendas ka enne 01.07.2018 kehtinud maakatastri seaduse (edaspidi MaaKatSv.r.) § 4 lõige 21, üksnes seda, et Maa-amet vastutas selle eest, et katastrisse kantud andmed vastaksid maamõõtja esitatud andmetele, mis tulenes selgelt ka MaaKatSv.r. § 8 lõikest 5.
3.2.Vastustaja leiab samuti, et vaidlusaluse katastriüksuse registreerimine oli õiguspärane, selgitades esmalt, et enne 01.07.2018 oli katastripidaja kohustatud registrikanded tegema maamõõtja esitatud andmete alusel ning tal puudus endal õigus katastriüksust moodustada. Järgnevalt selgitab vastustaja, et Maa-amet registreeris katastriüksuse maamõõtja esitatud katastriüksuse plaani alusel, mis koostati 28.03.2013 ning millele kantud avaliku veekogu kaldajoone ristkoordinaadid olid määratud enne 09.04.2013, mil avalikustati andmed kaldajoone täpsustunud asukoha kohta. Lisaks sellele täpsustab vastustaja, et katastripidajal ei oleks olnud õigust keelduda katastrikande tegemisest, sest 2013. aastal
kehtinud MaaKatS-i § 8 lõike 2 järgi oli kandest õigus keelduda ainult juhul, kui esitatud dokumentidest ei selgunud soovitava kande õiguslik alus. Vastustaja selgitab, et võimalikud objektiivselt väärad andmed kinnistu pindala kohta ei riku kaebaja omandiõigust, kuna AÕS § 133 lg 1 kohaselt ulatub Jaama tn 13a kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni. Vastustaja selgitab, et avaliku veekogu kaldajoone ehk keskmise tasemega veepiiri asukoht kaardistatakse iga 8 aasta järel ning kuna suuremate veekogude kaldajoon on looduses pidevalt muutumises, mõjutab see oluliselt kinnisasja tegelikku suurust. Vastustaja märgib, et olenemata sellest, kuidas katastriüksuse piirid kaardistati, ei tekkinud kaebajal kunagi omandiõigust veealusele maale ning omandiõiguse tekkimist ei saanud kaebaja ka eeldada.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebus tuleb rahuldamata jätta. Riigivastutuse seaduse (edaspidi „RVastS) § 7 lõikes 1 on sätestatud, et „[i]sik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud [...], võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega on isikul õigus nõuda hüvitist, kui talle on tekkinud kahju (mis varalise kahju puhul seisneb eelkõige vara vähenemises, varaliste kohustuste suurenemises või tulu saamata jäämises), mis on põhjuslikus seoses mingisuguse avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega.
5.Õige ei ole vastustaja seisukoht, nagu välistaks kahju hüvitamise nõudeõiguse käesoleval juhul see, et kaebaja ja vastustaja vahel puudub avalik-õiguslik suhe. Avalik-õigusliku suhte sisuks võib olla muuhulgas avaliku võimu poolt kahju õigusvastane tekitamine, sarnaselt lepinguvälise kahju tekitamisele eraõiguslikes suhetes. Asjaolu, et kaebajal ei olnud vaidlusaluse katastriüksuse esemeks oleva maaga puutumust katastriüksuse registreerimise ajal, ei välista iseenesest talle selle tegevusega kahju tekitamist. Haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõudeõigust ei välista pelgalt see, et hüvitist nõudev isik ei olnud haldusakti adressaat või isik, keda toiming selle tegemise ajal vahetult puudutas. Riiklike registrite pidamine ning nende andmete kättesaadavaks tegemine on avalik-õigusliku iseloomuga tegevus, mis põhimõtteliselt võib põhjustada isikule kahju ning sellisel juhul on isikul õigus nõuda selle hüvitamist.
6.Käesoleval juhul ei ole kaebajale tekkinud kahju, mis seisneb Jaama 13a kinnistu eest väidetavalt selle väärtusega võrreldes enam tasutud ostuhinnas. Paldiski Linnahoolduse OÜ ja kaebaja vahelise lepingu (kaebuse lisa 3) esemeks oli konkreetse maatüki omandiõiguse üleandmine. Selle maatüki omanikuks kaebaja ka sai. Tegemist on ühest küljest merega piirneva kinnistuga, mille puhul määrab kinnisomandi ulatuse ära muuhulgas kaldajoon ehk veekogu tavaline veepiir (asjaõigusseaduse § 133 lg 1). Kaldajoone asukoht on looduslik, mitte õiguslik nähtus ehk teisisõnu – kaldajoone asukoha ja vastavalt ka veekoguga piirneva kinnisomandi ulatuse kindlaksmääramine ei toimu mingisuguse õigusliku instrumendiga (lepingu, haldusakti vms). Kaldajoone asukoht võib ajas muutuda ja selle muutumisega muutub ka kinnisomandi ulatus. See tähendab, et mereäärse kinnistu merepoolse piiri ja vastavalt kinnisomandi ruumilise ulatuse määrab kindlaks loodus, mitte maakataster ega kinnistusraamat. Sellest omakorda järeldub, et mistahes mereäärse kinnistu omanik või selle soetamisest huvitatud isik peab arvestama sellega, et kinnisomandi ulatus mere suunas võib ajas teatud määral muutuda ning kinnistusraamatusse kantud pindalaandmed ei pruugi kinnistu omandamise ajal olla enam täpsed. See omakorda tähendab seda, et mereäärse kinnistu turuväärtuse seisukohast ei saa selle kinnistusraamatus märgitud pindalal – eelkõige osas, milles see sõltub sellest, kas katastriüksuse moodustamisel on kaldajoonena võetud arvesse maale lähemal või kaugemal asuv joon – olla olulist tähtsust. Seega ei ole usutav – ja kaebaja ei ole selle kohta esitanud ka mitte ühtki tõendit – et mereäärse kinnistu väärtus sõltuks selle suurusest sel määral, et 12,43%-line erinevus
maakatastrisse (ja kinnistusraamatusse) kantud pindalaandmetes mõjutaks selle kinnistu väärtust 12,43% võrra.
7.Kinnisasja väärtus saab sõltuda eeskätt selle õiguslikest ja faktilistest kasutusvõimalustest, nt. sellest, kas või mida saab sinna ehitada, kas või kui palju vilju on sealt võimalik saada jne. Kaebaja väide, et kinnistu väärtus sõltub selle suurusest, ei ole iseenesest mõistagi väär, aga samavõrd ilmne on, et suuruse mõju väärtusele sõltub väga palju konkreetsest kinnistust. Näiteks ühtlaselt ühetaolise raieküpse metsaga kaetud maatüki väärtuse puhul saab eeldada, et suures osas sõltub see saadaoleva metsamaterjali hulgast, mistõttu sellise maatüki puhul on tõesti usutav, et hind, millega ostja sellist maatükki nõus ostma on, sõltub üsna palju sellest, kui suur see maatükk on ehk tegelikult sellest, kui palju on sealt tõenäoliselt võimalik saada metsamaterjali. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebaja omandas kinnisasja, mis piirneb kolmest küljest teis(t)e kinnistutega ning neljandast küljest merega. Tegemist pikki mereäärt asuva kitsa maatükiga, mille kaldajoonega ristuvate külgede vaheline kaugus on sirgjoones umbes 440 meetrit ning eelnimetatud merega ristuvad küljed ise on vastavalt umbes 40 meetrit ja 16 meetrit pikad. Sellise kinnistu puhul on kahtluseta selge, et selle tegelik kasutatavus ja seega ka väärtus ei sõltu märkimisväärselt sellest, kas selle pindalaks on maakatastris märgitud 18 267 m2 või 15 998 m2. Väärib kordamist, et kinnisomand ulatub kaldajooneni, mis on looduslik nähtus.
8.Vaidlusaluse maatüki kuju, asukoht ja sihtotstarve on erilised ning ei ole usutav, et kinnistu ostmisel oleks hinna kujunemisel mingisugust tõsiseltvõetavat rolli mänginud selle pindala. Kinnisasja asukoht looduses ja paiknemine teiste kinnisasjade suhtes, samuti asjaolu, et mere poolt määrab kinnisasja ulatuse ära ajas muutuv kaldajoon, ei saanud kaebajale kinnistu soetamisel teadmata olla. Pole mistahes põhjust arvata, et kaebajal oli vaidlusaluse kinnistu omandamise vastu huvi üksnes, põhiliselt või mingisuguseski arvestavas ulatuses tingituna selle täpsest pindalast. Samuti ei ole usutav, et kaebaja ei oleks seda kinnistut omandanud, kui ta oleks teadnud, et kaldajoone asukohta silmas pidades on kinnistu pindala väiksem kui maakatastris kajastatud. Usutav pole ka see, et müügihind oleks olnud sel juhul madalam. Vaidlusaluse kinnistu üheks piiriks on ajas muutuv kaldajoon, mis tähendab seda, et sõltuvalt kaldajoone asukoha muutumisest kaebaja kinnisasja pindala kas suureneb või väheneb. Kaebaja pidi sellega kinnisasja soetamisel arvestama.
9.Viimaks ei saa tähelepanuta jätta ka seda, et kõnealune kinnistu müüdi enampakkumisel, mille alghinnaks oli 100 500 eurot (kaebuse lisa 2) ning kaebaja omandas kinnistu hinnaga 185 000 eurot, tehes seega alghinnast 84% võrra kõrgema pakkumise. Sarnase enampakkumise puhul väljendab pakutav hind pakkumise tegija isiklikku huvi konkreetse enampakkumise eseme vastu. On ilmne, et antud juhul määras selle ära kinnistu kui terviku väärtus kaebaja jaoks, mitte mingisuguse ühiku, näiteks pindalaühiku väärtus. Kinnisasja väärtus erineb põhimõtteliselt mõne asendatava kaalukauba väärtusest, mille puhul võib eeldada, et müüdava kaubakoguse väärtus ja hind kujunevad ühikuhinna ja koguse korrutisena. Eeltoodud põhjustel saab asuda seisukohale, et Jaama tn 13a kinnistu väärtus ei sõltunud 2013. aastal, mil kaebaja selle soetas ega sõltu ka praegu sellest, kas maakatastris ja kinnistusraamatus on selle pindalaks märgitud 18 537 m2 või 15 998 m2. Seega ei ole kaebajale mingisugust kahju tekkinud ning hüvitamisnõue, mis puudutab kinnistu eest väidetavalt enam tasutud ostusummat, on põhjendamatu. Kuna lepingu sõlmimisel tasutud notaritasu ja riigilõiv olid vahetult seotud ostuhinnaga (tehinguväärtusega) – ega sõltunud seega otseselt kinnistu pindalaandmetest – tuleb neid kulusid käsitada samamoodi nagu ostuhinda ning ka selles osas kaebus rahuldamata jätta.
10.Maamaksu puhul seevastu tuleb kahju tekkimise võimalikkust möönda. Maamaksuseaduse § 5 lg 1 kohaselt arvutatakse tasumisele kuuluv maamaks maksumäära ja maa maksustamishinna korrutisena. Maa hindamise seaduse § 6 lg 1 kohaselt arvutab maa maksustamishinna kohalik omavalitsus. Vabariigi Valitsuse 22.05.2001 määruse nr 179 „Maa maksustamishinna arvutamise kord“ §-i 3 kohaselt tehakse
maa maksustamishinna saamiseks korrutustehe, kus üheks teguriks on „maatüki pindala maakatastri andmetel“. Seega on maakatastris maatüki pindala kohta esitatud andmete näol tegemist maksuõigussuhte kindlaks määramise seisukohast tähtsust omava asjaoluga. Maa maksustamishinna määramisel ei ole kohalikul omavalitsusel selles osas kaalutlusõigust, vaid ta peab lähtuma maakatastri andmetest. Kohalik omavalitsus – aga samamoodi ka maamaksu tasumiseks kohustatud isik – peavad saama maakatastri andmeid usaldada. Vastustaja osutatud kohtupraktikast tuleneb küll, et maakatastris esitatud pindala- ja piiriandmetel ei ole sellist õiguslikku tähendust, millele saaks tugineda kinnisasja heauskne omandamine, ent see ei välista riigi vastutust avalik-õiguslike suhete (näiteks maksuõigussuhete) kindlaks määramise seisukohast tähtsust omavate riiklike registrite andmete õigsuse eest. Olukorras, kus maamaksu suurus sõltub kinnisasja pindalast ning pindalaandmed võetakse maakatastrist, on katastripidajal kohustus tagada nende andmete õigsus. Pindalaandmete õigsus ei tähenda seejuures tingimata seda, et kinnisasja pindalaandmed maakatastris vastaksid igal konkreetsel hetkel kinnisasja tegelikule suurusele, küll aga seda, et andmete maakatastris registreerimisel on vähemalt nõuetekohaselt kontrollitud nende õigsust ning kui õigusaktid selle ette näevad, siis vastavaid andmeid korrigeeritud. On ilmne, et kinnisasja omanikul või muul maamaksu tasumiseks kohustatud subjektil ei ole endal võimalik – vähemalt mitte mõistlikke pingutustega – katastriandmete õigsust kontrollida. Seega juhul kui isik saab teada, et maamaksu tasumise arvutamise aluseks olevad andmed, mille maa maksustamishinda määrav kohalik omavalitsus pidi võtma riiklikust registrist, olid sinna registrisse kantud õigusvastaselt, on tal põhimõtteliselt õigus nõuda enam tasutud maamaksusummale vastava summa hüvitamist riigilt ja konkreetsemalt katastripidajalt.
11.Riik ei saa seejuures vastutust pareerida pelgalt sellega, et katastriüksuse moodustas maamõõtja. MaaKatSv.r. §-is 16, mis käsitles katastriüksuse moodustamist, oli tõepoolest reguleeritud maamõõtja tegevust ja ka viimase vastutust. Samas oli MaaKatSv.r. § 8 lõikes 1 sätestatud, et katastriüksusi registreerib ning kandeid teeb ja muudab katastripidaja. Sama paragrahvi lõikes 5 oli ka sätestatud, et katastripidaja vastustab tehtud kande vastavuse eest algdokumendile. Algdokumendi mõistet seadus ei ava. MaaKatSv.r. alusel antud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 37 kinnitatud riigi maakatastri pidamise korra (edaspidi „VVm 1995/37) punkti 34 alapunktide 2 ja 3 kohaselt oli katastripidaja kohustus kande või muudatuse tegemiseks muuhulgas kontrollida, kas teostatud katastrimõõdistamised ja vormistatud plaanimaterjal vastavad nõuetele ning kas esitatud dokumentidest tulenevad kanded sobivad katastrikaartide eelnevate kannetega. Sellest sättest tulenevalt pidi katastripidaja kontrollima vähemalt seda, kas maamõõtja moodustatud piiriandmetega katastriüksus n-ö mahub tegelikult kaardile teiste juba moodustatud katastriüksuste kõrvale ega lähe nendega konflikti. Samuti pidi katastripidaja kontrollima seda, kas mereäärse maatüki puhul on piiriks määratud katastri aluskaardil olev rannajoon. Piiri sellise määramise vajadus tulenes sõnaselgelt Vabariigi Valitsuse 23.10.2003 määruse nr 264 „Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord“ (edaspidi „VVm 2003/264“) § 5 lg 2 punktist 1.
12.Vastupidine tõlgendus muudaks VVm 1995/37 punktis 34 sätestatud kontrollimise kohustuse sisutuks. Kui tõdeda, et konkreetselt merepoolse piiri ja katastri aluskaardile kantud rannajoone vastavuse osas oli katastripidajal pelgalt kontrollimise kohustus, ilma et kontrolli tulemusest lähtudes mingisuguseid järelmeid kohaldada saanud oleks, jääb arusaamatuks ka see, mis alusel või miks antud juhul katastriüksuse moodustamise toimikud maamõõtjale puuduste kõrvaldamiseks tagastati (vt. vastav märkus Jaama tn 6 katastriüksuse moodustamise toimiku lk 28-30, vastustaja 29.11.2021 vastuse lisa 1). Tõsi on ka see, et mingisuguse avalik-õigusliku registri pidajale registrisse esitatud andmete kontrollimise pädevuse andmine pelgalt selleks, et tuvastada neis andmetes vead, ilma et see mõjutaks andmete registrisse kandmist, on täiesti ebaloogiline. Sel juhul jääks arusaamatuks ka maakatastri kui tervikliku riikliku registri kontseptsioon, kuna sisuliselt oleks tegemist maamõõtjate n-ö loomingulise koguga, kuhu igaüks neist saab nõuda sissekannete tegemist sõltumata sellest, kas
maatükid, mille nad välja mõõtnud on, ka tegelikult sellisena olemas olla saavad ning ilma, et miski välistaks maakatastris erinevate katastriüksuste kattumist.
13.Eeltoodu tõttu ei saa nõustuda ka vastustaja väitega, et katastriüksuse merepoolse piiri hälbimine katastri aluskaardil näidatud kaldajoonest ei oleks saanud kaasa tuua katastriüksuse registreerimisest keeldumist. MaaKatSv.r. § 8 lg 2 punktis 1 oli sätestatud, et katastripidajal on õigus keelduda kande tegemisest, kui esitatud dokumentidest „ei selgu soovitava kande õiguslik alus“. Vastustaja on sellest sättest teinud põhjendamatu järelduse, et maamõõtja esitatud andmed tuli peaaegu automaatselt katastrisse kanda, kui katastriüksuse moodustamiseks põhimõtteliselt oli alus (nt detailplaneeringus ette nähtud krundijaotus, maa erastamine vms). MaaKatSv.r. § 8 lg 2 punktis 1 kasutatud sõnastust „ei selgu soovitava kande õiguslik alus“ tuleb mõista laialt ning koosmõjus katastripidajale VVm 1995/37 punktist 34 tuleneva kontrollifunktsiooni sisu ja eesmärgiga. Teisisõnu sai katastripidaja MaaKatSv.r. § 8 lg 2 punkti 1 alusel kande tegemisest – sh katastriüksuse registreerimisest – keelduda, kui talle VVm 1995/37 sätetest tuleneva kontrollipädevuse teostamisel ilmnes, et katastriüksuse mõõdistamine ei ole toimunud nõuetekohaselt.
14.Järgnevalt on küsimus selles, kas katastripidaja tegevus Jaama 13a kinnistu pindalaandmete (st. pindala 18 437 m2) registreerimisel maakatastris oli õigusvastane. Sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Haldusakti või toimingu õiguspärasust tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 2 kohaselt hinnata haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Vaidlust ei ole selles, kas katastripidaja registreeris vaidlusaluse katastriüksuse maakatastris 10.07.2013. MaaKatSv.r. sätetes ega maakatastri pidamist ega katastrimõõdistamise teostamist puudutavates Vabariigi Valitsuse määrustes ei ole täpsustatud, millisest katastri aluskaardist pidi katastripidaja oma kontrollifunktsiooni teostamisel lähtuma. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et vastustaja tegi põhikaardi kaldajoone uued andmed avalikult kättesaadavaks 09.04.2013. Vaidlusaluse katastriüksuse moodustamise toimikust nähtub, et katastrimõõdistamine on toimunud 28.03.2013. Pole ühtki viidet sellele, et katastrimõõdistamise toimingute tegemise ajal oleks maamõõtjale olnud kättesaadavad uue aluskaardi andmed, eelkõige kaldajoone asukoha andmed.
15.Katastriüksuse moodustamine koosneb mitmest etapist ning üheski õigusaktis ei ole üheselt sätestatud, millise aja seisuga tuleb lugeda katastriüksus moodustatuks. Leian, et katastripidamise loogikat silmas pidades tuleb selleks nimelt lugeda katastrimõõdistamise tulemusi kajastava katastriüksuse plaani koostamise aeg. Seda järeldust õigustab esiteks MaaKatSv.r. § 16 lg 1 esimene lause, kus on sätestatud, et „katastriüksuse moodustamiseks teostab [maamõõtja] katastrimõõdistamised“. Teiseks on oluline, et VVm 2003/264 § 18 punkti 8 kohaselt oli katastriüksuse plaanil vaja kajastada ka mõõdistamise aeg ja plaani koostamise kuupäev. Tegemist ei olnud tähtsusetu vorminõudega, vaid see oli vajalik muuhulgas selleks, et oleks võimalik kontrollida, kas katastrimõõdistamisel ja plaani koostamisel on järgitud vastava toimingu tegemise ajal kehtinud nõudeid. Ühestki õigusaktist ei tulenenud, et olukorras, kus katastri aluskaart vahetub või seal kajastatavad kaldajoone andmed muutuvad pärast seda, kui maamõõtja on katastriüksuse moodustamiseks vajaliku katastrimõõdistamise teostanud ja plaani koostanud, peaks maamõõtja läbi viima uue mõõdistamise või koostama katastriüksuse plaani. Samuti polnud täpsustatud, millise aja jooksul pärast katastriüksuse plaani koostamist tuleb toimik registreerimiseks esitada. Maaüksuse mõõdistamise lähteülesanne väljastati antud juhul 12.03.2013 (vt kaebuse lisa 1, lk 2 ja vastustaja 29.11.2021 vastuse lisa 1, lk 7). VVm 2003/264 § 4 lg 5 kohaselt pidi maamõõtja esitama toimiku registreerimiseks 6 kuu jooksul, mida ta antud juhul ka tegi. Seega käesoleval juhul, mil katastriüksuse plaan oli koostatud 28.03.2013 ehk enne seda kui vastustaja vahetas katastri aluskaarti, ei olnud ka katastripidajal õigust kontrolli tulemusena asuda seisukohale, et mõõdistamine on toimunud valesti. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kaldajoon, mille järgi maamõõtja katastriüksuse merepoolse piiri
kindlaks määras ja millest lähtudes katastriüksuse pindala arvutas, vastas katastriüksuse plaani koostamise ajal, st. 28.03.2013 maamõõtjale katastripidaja poolt kättesaadavaks tehtud aluskaardile. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et katastripidajal ei olnud alust maamõõtja poolt mõõtmise ajal kättesaadavast aluskaardist lähtuvalt moodustatud katastriüksuse registreerimisest keelduda ning vastava katastriüksuse registreerimine selliste piiri- ja pindalaandmetega, nagu katastriüksuse plaanil kajastusid, oli õiguspärane. Seega ei olnud katastripidaja tegevus katastriüksuse moodustamise kontrollimisel ega katastriüksuse registreerimisel õigusvastane. See välistab kaebajale väidetavalt tekkinud kahju hüvitamise.
16.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, seega jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.