X kaebus Maardu Linnavalitsuse 19.11.2020 otsuse nr 20240408721 ja 12.01.2021 korralduse nr 29 tühistamiseks ning Maardu linna kohustamiseks maksma kaebajale toimetulekutoetust 2020. a novembrikuu eest
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Maardu linn, volitatud esindaja Neeme Sild Kaasatud haldusorgan – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Kaira Perv
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Xle asjakohatu tõend – Maardu Linnavalitsuse 21.12.2020 otsus nr 20241160142.
Rahuldada X kaebus.
3.Tühistada Maardu Linnavalitsuse 19.11.2020 otsus nr 20240408721 ja 12.01.2021 korraldus nr 29 ning kohustada Maardu linna X 11.11.2020 taotlust uuesti läbi vaatama.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.03.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Avaldatavas kohtumääruses asendatakse puudutatud isiku nimi tähemärkidega.
1.X (kaebaja) esitas 11.11.2020 Maardu Linnavalitsusele taotluse toimetulekutoetuse määramiseks 2020. a novembrikuu eest koos eluasemekulusid tõendavate lisadega (Eesti Energia AS-i 31.10.2020 arve summas 55,49 eurot ja xxxxxxx KÜ arve summas 100,99 eurot).
2.Maardu linn (vastustaja) palus 18.11.2020 e-kirjaga Sotsiaalkindlustusametilt (SKA, kaasatud haldusorgan) teavet sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 133 lg 8 tõlgendamise kohta. Avalduse toimetulekutoetuse taotlemiseks esitas isik, kelle leibkonda kuulub tema abikaasa, ja ta elab eluruumis, mille omanikuna on kinnistusraamatu registriossa kantud taotleja lapse abikaasa. Kuidas tuleb sel juhul toimetulekutoetuse arvestamisel üüri arvesse võtta.
3.Kaasatud haldusorgan vastas 18.11.2020 vastustajale, viidates SHS § 133 lg-le 8, et vara kuuluvus ei oma toimetulekutoetuse taotluse menetlemise mõttes tähtsust, üürikulu ei saa arvesse võtta.
4.Maardu Linnavalitsus jättis 19.11.2020 otsusega nr 20240408721 kaebaja taotluse rahuldamata. Perekonna sissetulek pärast SHS § 133 lg-des 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist ületab toimetulekupiiri 132,41 euro ulatuses.
5.Kaebaja esitas 19.11.2020 otsuse peale 15.12.2020 vaide. SHS § 133 lg 8 alusel ei võeta toimetulekutoetuse arvestamisel üüri arvesse, kui üürijaks ja üürnikuks on esimese ja teise astme alanejad ning ülenejad sugulased. Perekonnaseaduse (PKS) § 80 lg-s 1 on kehtestatud sugulastest isikute ringi, kuid väimees nende hulka ei kuulu. Korteriomand kuulub Y lahusvara hulka vastavalt sõlmitud abieluvaralepingule ja korteriomandi müügilepingule.
6.Maardu Linnavalitsus jättis 12.01.2021 korraldusega nr 29 (vaideotsus) kaebaja vaide rahuldamata. Kaasatud haldusorgani 18.11.2020 selgituse kohaselt puudub alus toimetulekutoetuse määramiseks. See, kellele kuulub vara, ei oma toimetulekutoetuse menetlemise mõttes tähtsust ja üürikulu ei saa arvesse võtta.
7.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid Maardu Linnavalitsuse 19.11.2020 otsuse ja 12.01.2021 korralduse tühistamine ning vastustaja kohustamine maksma kaebajale toimetulekutoetust 2020. a novembrikuu eest. Kaebaja elab koos abikaasaga Maardu linnas, xxxxxxxxx asuvas eluruumis suurusega 61,50 m2, mida üürib Y igakuise üürimaksega 300 eurot. Kaebaja on töövõimetuspensionär igakuise töövõimetoetusega 446,70 eurot ja tema abikaasa on töötu, kellele alates novembrist 2020. a töötutoetust ei määratud. Kuigi Y omandas vaidlusaluse korteri, olles abielus kaebaja tütrega, kuulub korteriomand Y lahusvara hulka. Kaebaja tütrel ei ole korteriga mingit seost. Nii vastustaja kui ka kaasatud haldusorgan ignoreerisid PKS-is sätestatud suguluse tõlgendust.
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
8.1.Pikaajaliselt üksnes riiklikest toetustest elatuv kaebaja palus toimetulekutoetuse taotluses kanda toetus kolmanda isiku Q kontole. Märgitud isik on teinud hiljem oma pangakontolt kaebajale ilma selgituseta ülekandeid. Sellelaadsed raha ülekanded on mitteselged (hägusad) ning kolmanda isiku pangakontole toetuse kandmisega varjas kaebaja teadlikult temale toetusena antud ja kuuluva raha kasutamist, kuna kolmandate isikute pangakontodele haldusorganil juurdepääs puudub ja puudub õigus seda ka kolmandalt isikult nõuda.
8.2.Väimehega oli äärmiselt lihtne kokku leppida igakuiselt maksmisele kuuluva üüri suuruses, samas, kui kaebaja tütar on PKS § 96 järgi ülalpidamist andma kohustatud isik.
2(9)
3-21-297
8.3.Kaebaja pangakonto väljavõtetelt juuli ja augusti 2020. a kohta ei nähtu, et ta oleks kokkulepitud üüri tasunud, kuigi ta on Y kasuks teinud igakuiselt ülekandeid summas 34 eurot. Kaebaja ei esitanud vaidemenetluses üüri tasumist tõendavaid dokumente ja tugines üksnes väljatöötatud skeemi õiguslikule põhjendusele, sh PKS § 80 lg-le 1 ja eluruumi omandamisel Y ning kaebaja tütre vahel sõlmitud abieluvaralepingule.
8.4.Vastustaja esitas 18.11.2020 SKA-le selgitustaotluse SHS § 133 lg 8 tõlgendamise ja rakendamise kohta. SKA teostab SHS § 157 lg-s 1 sätestatud riiklikku järelevalvet ja SHS § 157 lg-s 3 sätestatud haldusjärelevalvet. Toimetulekutoetuste määramisel ja maksmisel on eluruumi kasutamiseks sõlmitud üürilepingu alusel tasutav üür oluline komponent üldistest kuludest ja seetõttu on järelevalveorgani seisukohad aktsepteeritavate üürisuhete kohta äärmiselt olulised.
8.5.Näiliku lepingu puhul puudub pooltel tahe tehingu õiguslikke tagajärgi kaasa tuua ja nende sooviks on jätta tagajärgedest vaid mulje. Kuna kaebaja ja tema abikaasa elavad nende tütre abikaasale kuuluvas eluruumis, siis ei olnud üürilepingu sõlmimise eesmärgiks üüritulu saamine, vaid kaebaja ja tema abikaasa kulude kunstlik suurendamine riigieelarvelistest vahenditest võimalikult suure toimetulekutoetuse saamiseks, tehes sellest kaebajale ja tema abikaasale täiendava igakuise sissetuleku allika.
8.6.Kaebaja poolt toimetuleku taotlemine on ilmses vastuolus SHS § 3 p-s 1 ja § 131 lg-s 1 sätestatud eesmärkidega isiku vajaduse ning iseseisvat toimetulekut soodustava ajutise abimeetmena leevendada abi vajavate isikute ja perekondade materiaalset puudust, tagades minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks.
8.7.Kaebaja ei saa nõuda toimetulekutoetuse maksmist 2020. a novembrikuu eest, kuna vastustaja on nimetatud küsimuse otsustanud 19.11.2020 haldusaktiga. Seega ei ole ühtegi menetlust, mille osas oleks haldusakt andmata. Halduskohtu pädevuses ei ole haldusorgani pädevusse kuuluvate haldusaktide vastuvõtmine ja kohustamisnõue tuleb jätta rahuldamata.
Kaasatud haldusorgan leidis kohtule esitatud seisukohas järgmist:
9.1.Kaebaja ja tema tütre abikaasa vahel sõlmitud üürilepingu näol võib olla tegemist näiliku tehinguga.
9.2.Toimetulekutoetus on riigi rahaline abi puuduses inimestele ja seda maksab kohalik omavalitsus. Puuduse leevendamiseks kasutavad kohalikud omavalitsused sõltuvalt olukorrast nii sotsiaalteenuseid kui ka muud sotsiaalabi. Toimetulekutoetust makstakse siis, kui kõik muud vaesuse ja puuduse leevendamise abinõud on osutunud ebapiisavaks. Toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava inimese või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ja toimetulekupiir. Toimetulekutoetus on vaesuse leevendamise abinõu, mis peaks tagama vaid kõige minimaalsema ehk vaid esmavajadused ja sellest lähtub kogu toimetulekutoetuse kontseptsioon. Toimetulekutoetus peaks olema ajutine abimeede, mille raames pakutakse inimesele igakülgset abi selleks, et ta ei sõltuks enam sotsiaaltoetustest. Muu hulgas ei tohiks toimetulekutoetuse maksmine olla eesmärk omaette, vaid see peaks panustama üldise toimetuleku paranemisse ning see eeldab kohalikult omavalitsuselt ka vajalike teenuste loomist ja pakkumist (nt on võimalik vaadata üle eluaseme suurus ja hind ning vajadusel pakkuda alternatiive).
9.3.SHS annab iseenesest sugulaste või abielulistes suhetes inimeste või perekonna osas mitmeid piiranguid toimetulekutoetuse määramisel. Eluasemekulusid ei pea arvestama, kui lepingu on sõlminud sama eluruumi jagavate ja ühise majapidamisega sugulaste või isikutega. Samas käesolevas vaidluses SHS § 132 lg-st 5 tulenevat eluasemekulude arvestamata jätmise alust ei esine. SHS § 133 lg 8 sätestab konkreetse aluse üüri mitte arvesse võtmiseks, kuid säte
3(9)
3-21-297
reguleerib väga konkreetselt üüri mitte arvestamist toimetulekutoetuse arvestamisel üürija ja üürileandja kui esimese ja teise astme alaneja ja üleneja sugulaste või abikaasade vahel sõlmitava lepingu puhul, mistõttu sätet automaatselt selle juhtumi puhul kohaldada ei saa. Küll aga näeb haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 haldusorganile ette uurimispõhimõtte, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kui kohalikul omavalitsusel tekib kahtlus, et tegemist võib olla sisuliselt näiliku tehinguga, tuleb kasutada uurimispõhimõtet asjas tähtsust omavate oluliste asjaolude väljauurimiseks.
9.4.Välistele isikutele mulje jätmisel on enamasti eesmärgiks mingi isikliku kasu saamine, käesolevas vaidluses võib selleks olla toimetulekutoetuse taotlemisel 300 euro suuruse üürisumma eluasemekulude hulka arvestamise ja kulude suurendamise saavutamine võimalikult suure toimetulekutoetuse saamiseks. Kohalikul omavalitsusel on võimalik tulenevalt HMS § 38 lg-st 1 üürisumma tasumise tõendamiseks nõuda taotlejalt tõendeid. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on menetlusosaline kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Tõendiks võib olla dokumentaalne tõend igakuise makse tegemise kohta: sularahatehingu korral kviitung, ülekande korral pangaväljavõte. Tehingu õigsuse kahtluse korral võib sekkumine olla intensiivsem, nt üürilepingu pikaajalisuse korral on võimalik asjaolude tõendamiseks nõuda isikult ka varasemate maksete tõendamist. Seejuures tuleb tähele panna, et mida intensiivsem ja ulatuslikum on isiku ellu sekkumine, seda põhjendatum peab see ka kohaliku omavalitsuse poolt olema.
9.5.Toimetulekutoetuse määramiseks vajalike tõendite esitamise kohustus on toetuse taotlejal. Põhjendatud kahtluse korral on toetuse määrajal õigus asjaolusid täiendavalt kontrollida. Kaebaja ei ole esitanud vastustajale dokumente sellises mahus ja sellisel viisil, mis oleks võimaldanud vastustajal jõuda selgusele toimetulekutoetuse taotleja varalises seisus ja veenduda, et kaebaja perekonna sissetulek jäi allapoole toimetulekupiiri. Kaebaja ei ole tõendanud varasemalt korteri kasutamise eest üürilepingus kokku lepitud summa tasumist. Tegemist võib olla fiktiivse tehinguga eesmärgiga saada toimetulekutoetust. Taotleja kasutab küll taotluses märgitud eluaset, kuid reaalselt üürilepingus kokku lepitud üüri maksmist ei toimu. Ka ei ole eluliselt usutav, et üüritulu saamise eesmärgil sõlmitakse üürileping abikaasa toimetulekuraskuses vanemaga seejuures tegelikkuses üüri maksmise kohustuseta.
9.6.Kui kohalik omavalitsus leiab uurimispõhimõtte rakendamisel, et tehing on näilik ehk tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 lg 2 alusel tühine – käesoleval juhul, et üürisuhet ei ole ning tegelikkuses ei ole ka üüri maksmise kohustust –, on tal õigus üüri toimetulekutoetuse määramisel arvesse mitte võtta.
9.7.Eluliselt muidugi ei saa välistada olukorda, kus inimese jaoks kõige lihtsam ja turvalisem variant kinnisvaraturult eluruumi leidmiseks on oma muu sugulase käest korteri üürimine. Kuid sellisel juhul tuleb üürileandjal üüritulu deklareerida ja selle pealt maksud tasuda. Kohalikul omavalitsusel on võimalik selles osas teha koostööd Maksu- ja Tolliametiga ning õigus saada andmeid tuleneb maksukorralduse seaduse § 29 p-st 13.
KOHTU PÕHJENDUSED
Tõendid 4(9)
3-21-297
10.Kohus palus korduvalt (11.02.2021 ja 04.03.2021 määrused) kaebajal esitada kohtule koos kaebusega 10.02.2021 esitatud venekeelse dokumendi (dtl 9-10, kaebuse lisade nimekirja kohaselt üürileping) eestikeelne tõlge, ent kaebaja jättis kohtu nõude täitmata. Kaebaja esitas kohtule 04.03.2021 eestikeelse eluruumi üürilepingu (dtl 44-49). Kohus palus 01.04.2021 määruses esitada venekeelse üürilepingu eestikeelne tõlge ja selgitada esitatud eestikeelse üürilepingu asjaolusid. Kohus viitas 04.03.2021 määruses, et eestikeelne üürileping kannab küll venekeelse üürilepingu sõlmimisega sama kuupäeva, ent on sisult erinev (lepingu punktide arv erineb) ning ei ole usutav, et kaebaja ja väidetav üürileandja sõlmisid samal kuupäeval sama lepingueseme kohta kaks erinevat lepingut. Kohus selgitas 04.03.2021 määruses, et tagantjärgi kuupäevaga teise lepingu sõlmimine jätab võltsimise mulje. Kohus hoiatas kaebajat 01.04.2021 määruses, et üürilepingu tõlke ja kahe erineva lepingu sõlmimise kohta selgituse esitamata jätmisel jätab kohus need asja lahendamisel tähelepanuta. Kuna kaebaja ei ole kohtu nõuet täitnud, jätab kohus kaebaja esitatud venekeelse dokumendi üürilepingu sõlmimise tõendamiseks tähelepanuta (HKMS § 55 lg 2).
11.Kaebaja 04.03.2021 esitatud eestikeelse üürilepingu jätab kohus HKMS § 62 lg 6 alusel tõendina arvestamata. Kohtu jaoks ei ole usutav, et kaebaja sõlmis ühel ja samal kuupäeval ühe ja sama elamispinna üürimiseks kaks täiesti erinevat üürilepingut. Kaebaja saatis koos 10.02.2021 kaebusega venekeelse üürilepingu ja alles hiljem esitas kohtule eestikeelse üürilepingu, mis erineb algselt kohtule esitatust juba lepingupunktide arvukuse osas (nt venekeelsel lepingul on punktid 3.1 ja 3.2, kuid eestikeelel versioonil on lisaks alapunktid 3.1.13.1.3, 3.2.1-3.2.3, ja p 3.2.3 alapunktidena a-m, täiendavalt punktid 3.3, 3.4 ja viimase mitmed alapunktid) ja lepingu sisu mahukuse osas. Seega on kaebaja poolt kohtule 04.03.2021 esitatud eestikeelne üürileping kohtu hinnangul ebausaldusväärne ja kohus ei saa sellele tugineda.
12.Kuna kohus tagastas 01.04.2021 määrusega kaebuse nõuetes Maardu Linnavalitsuse 21.12.2020 otsuse nr 20241160142 tühistamiseks ning kohustamiseks maksta kaebajale toimetulekutoetust 2020. a detsembri- ning 2021. a jaanuari- ja veebruarikuu eest, siis tuleb kaebajale tagastada ka tema poolt 04.03.2021 kohtule esitatud Maardu Linnavalitsuse 21.12.2020 otsus nr 20241160142. Vaidlustatud haldusaktide tühistamise nõue
13.SHS § 131 lg 1 kohaselt on toimetulekutoetuse eesmärk isikute iseseisvat toimetulekut soodustava ajutise abimeetmena leevendada abi vajavate isikute ja perekondade materiaalset puudust, tagades minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks. Kuivõrd tegemist on ajutise meetmega, tuleb igal toimetulekutoetuse määramisel olla kohalikul omavalitsusel hoolikas, et kontrollida eeldusi toetuse saamiseks.
14.SHS § 131 lg 2 alusel on toimetulekutoetust õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. SHS § 132 lg 4 sätestab, et kui taotleja soovib, et toimetulekutoetuse määramisel võetakse arvesse ka eluasemekulud, lisab ta taotlusele dokumendid, mis tõendavad: 1) eluruumi kasutamise õigust – need esitatakse esmapöördumisel ning eluruumi kasutamise õigusliku aluse muutumisel; 2) SHS § 133 lg-s 5 nimetatud jooksval kuul tasumisele kuuluvaid eluasemekulusid. SHS § 133 lg 5 sätestab, et arvestades SHS § 133 lg 6 alusel kehtestatud piirmäärasid ja elamuseaduse § 7 lg 1 p 2 alusel kehtestatud eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi või perekonnaliikmete arvu, võetakse toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse järgmised jooksval
5(9)
3-21-297
kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud: 1) üür; 2) korterelamu haldamise kulu, sealhulgas remondiga seotud kulu; 3) korterelamu renoveerimiseks võetud laenu tagasimakse; 4) veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste maksumus; 5) soojaveevarustuseks tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus; 6) kütteks tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus; 7) elektrienergia tarbimisega seotud kulu; 8) majapidamisgaasi maksumus; 9) maamaksukulu, mille arvestamise aluseks on kolmekordne elamualune pind; 10) hoonekindlustuse kulu; 11) olmejäätmete veo tasu. SHS § 133 lg 6 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus toimetulekutoetuse määramiseks SHS § 133 lg-s 5 nimetatud kulude piirmäärad, mis tagavad isiku ja tema perekonnaliikmete inimväärse äraelamise. Kohaliku omavalitsuse üksus vaatab kehtestatud piirmäärad vähemalt üks kord aastas üle ning vajaduse korral kehtestab uued piirmäärad. HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 järgi peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Sama paragrahvi lg 2 järgi tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sama paragrahvi lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. SHS § 2 ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 26 lg 2 kohaselt tuleb hüvitise andmisest keeldumise haldusaktis märkida vähemalt: 1) isiku taotluse kokkuvõte, kui hüvitise saamiseks on esitatud taotlus; 2) hüvitise andmisest keeldumise põhjendus; 3) muud seaduses sätestatud andmed.
15.Seega pidi vastustaja märkima haldusaktis õigusliku aluse ja esitama põhjendused ning jälgima, et õiguslik alus oleks kehtiv ja vastavuses põhjenduste ja järeldusega. Vastustaja on tuginenud 19.11.2020 otsuses õigusliku alusena SHS § 131 lg-le 2, § 133 lg-tele 5 ja 6 ning § 134 lg-le 1. Vastustaja põhjendas vaidlustatud 19.11.2020 otsust ühe lausega: „Sissetulek ületab toimetulekupiiri“. Otsuse resolutsioonis olevat teist lauset võib pidada samuti põhjenduseks („Perekonna sissetulek pärast SHS § 133 lõigetes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist ületab toimetulekupiiri 132,41 EUR ulatuses.“). Kohus leiab, et kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel ei saa sellises mahus põhjendust pidada piisavaks.
16.Otsuse alusandmetesse ei ole kaebaja poolt väidetavalt makstud üüri (300 eurot) märgitud. Otsuses ei kajastu, milliseid dokumente/alusandmeid kaebaja lisaks taotlusele esitas. Taotluse vormi1 kohaselt on taotlejal võimalik lisada taotlusele erinevaid dokumente (eluruumi kommunaalkulude arved eelmise kalendrikuu eest, elektrienergia arve eelmise kalendrikuu eest, kõigi leibkonnaliikmete pangaväljavõte eelmise kuu netosissetulekute kohta, üürileping, eelmisel kuul saadud elatise suurust tõendav dokument), ent kaebaja ei ole 11.11.2020 taotluse kohaselt mitte ühtegi lisadokumenti vastustajale esitanud, sh kõigi leibkonna liikmete pangaväljavõtteid eelmise kuu netosissetulekute kohta. Siiski väidab vastustaja 12.01.2021 korralduses vaide läbivaatamisel, et kaebaja on esitanud eluasemekulusid tõendavad lisad (Eesti Energia AS 31.10.2020 arve nr 872027260409 summas 55,49 eurot ja xxxxxx KÜ arve nr 10/01 summas 100,99 eurot). Vastustaja 19.11.2020 otsuse põhjal võib arvata, et kaebaja esitatud lisade alusel on andmed kantud vaidlustatavasse 19.11.2020 otsusesse, ent juba varasemalt haldusorganile esitatud üürilepingu alusel väidetavalt kaebaja poolt makstud 300 euro suurust üüri ei ole andmetesse kantud. Vaidlustatud 19.11.2020 otsuses ei ole vastustaja ka põhjendanud, miks ta ei ole kaebaja poolt varasemalt esitatud ja ilmselt vaidlusalusele
https://maardu.kovtp.ee/toimetulekutoetus.
6(9)
3-21-297
perioodile eelnenud kuudel toimetulekutoetuse saamisel arvestatud üürikulu võtnud arvesse 2020. a novembrikuu üüri arvestamisel.
17.Vastustaja on alles kohtumenetluses heitnud kaebajale ette seda, et kaebaja palub kanda toetuse kolmanda isiku (väidetavalt kaebaja õe) arveldusarvele. Vajadusel pidanuks vastustaja ka seda asjaolu juba oma otsuses analüüsima, mitte sellele alles kohtumenetluses tähelepanu pöörama.
18.Riigikohus märkis 05.11.2008 otsuses asjas nr 3-3-1-49-08 (p 11), et üldjuhul ei saa kohus asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Riigikohus leidis 29.11.2012 otsuses asjas nr 3-3-1-29-12 (p 19), et erandjuhtudel on kolleegium pidanud võimalikuks põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata jätmist, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma (vt nt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-74-11 (p 16), 3-3-1-57-09 (p‐d 13 ja 23), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-33-07 (p 16)). Praegusel juhul ei ole selge, millisel põhjusel jättis vastustaja kaebaja taotluse rahuldamata. Otsusest ei nähtu põhjendusi üürilepinguga arvestamata jätmise kohta. Seda, et üürileping on näiline, tulnuks otsuses põhjendada. Juhul, kui üüritasuga tulnuks kaebaja kulude osas arvestada, ületanuks kaebaja kulud tema sissetulekud ja esinenuks alus toimetulekutoetuse määramiseks. Seega on tegemist veaga, mis võis mõjutada asja otsustamist.
19.Vastustaja on vaideotsuses märkinud täiendava (lisaks varasemale) õigusliku alusena SHS § 133 lg 8 ja tuginenud samuti kaasatud haldusorgani 18.11.2020 selgitusele, et üüri arvesse võtmisel ei oma tähtsust, kellele vara (ilmselt korteriomand) kuulub. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Esiteks on SHS § 133 lg-s 8 selgesõnaliselt sätestatud, et üüri ei võeta toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse, kui üürijaks ja üürnikuks on omavahel abielus olevad isikud või esimese ja teise astme alanejad ja ülenejad sugulased. Kaebaja tütre abikaasa ei kuulu kaebaja alanejate sugulaste hulka. Vaidlusalune korter on kaebaja väimehe lahusvara ja seetõttu ei saa seda arvestada kaebaja alanejalt sugulaselt üüritavaks elamispinnaks. Küll aga saaks ja tuleks vastustajal välja selgitada, kas tegemist võib olla näilikult sõlmitud üürilepinguga ja arvestada kõiki võimalikke asjaolusid, mis seda kinnitaksid või ümber lükkaksid, sh kontrollides kaebaja pangakonto väljavõtet. Kohus juhib vastustaja tähelepanu temal lasuvale uurimiskohustusele (HMS § 6).
20.Sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu 98 SE seletuskirjas2 on märgitud, et kui toetuse taotleja ei suuda dokumentaalselt tõendada eluruumi kasutamise õigusliku aluse olemasolu, siis toimetulekutoetuse raames eluasemekulusid ei hüvitata (lk 48). Kui vastustaja leiab, et üürileping on näilik, tuleks tal hinnata, millisel õiguslikul alusel kaebaja vaidlusaluses korteris elab ja kas tal lasub kommunaalkulude tasumise kohustus või kas ta neid üldse tasub. Toimetulekutoetuse andmine ei ole iseenesest kaalutlusotsus, aga selle aluseks esitatud andmete arvestamist või arvesse mittevõtmist tuleb otsuses kajastada ja samuti esitada põhjendused, miks jäeti esitatud andmed arvestamata. Praegusel juhul ei ole vastustaja kaebaja 2020. a novembrikuu toimetulekutoetuse taotluse kohta tehtud otsuses märkinud, et ta ei arvesta üürilepingu alusel väidetavalt kaebaja poolt tasutud eluaseme üürisummat. Samuti ei ole ta selle tegemata jätmist põhjendanud.
21.Vastustaja esitas kohtule kaebaja AS-i SEB Pank arveldusarve väljavõtte perioodi 01.07.31.08.2020 kohta ja väitis kohtule esitatud vastuses, et konto väljavõtetelt ei nähtu, et kaebaja oleks pangaülekandega kokkulepitud üüri tasunud. Kohtule jääb vastustaja poolt alles
kohtumenetluses esitatud seesugune väide arusaamatuks, sest vaidlus käib 2020. a novembrikuu toimetulekutoetuse üle, kuid pangaväljavõtted, millele vastustaja ilmselt tugines, on varasemast perioodist. Samas ei saa valeks pidada, et kohalik omavalitsus on kontrollinud ja arvestanud täiendavalt ka kaebaja varasemaid sissetulekuid ja väljaminekuid. Kaebaja ei ole vastu vaielnud sellele väitele, et ta pole igakuiselt tasunud üüri 300 eurot. Pigem võib kohtule esitatud materjalidest järeldada, et kaebaja ei ole tasunud ka xxxxxxx KÜ arvet (ehk tegelikult ei ole tõendatud ka kommunaalkulude tasumine kaebaja poolt), ja selle pinnalt tekib kahtlus, kas kohalik omavalitus oli õigustatud toimetulekutoetuse saamise eelduste hindamisel arvestama kaebaja kohustust kommunaalkulude tasumise osas. Kokkuvõttes ei saanud kogutud ja kohtule esitatud andmete alusel vastustaja kuidagi jõuda lõplikule järeldusele kaebaja poolt üüri tasumise osas. Asjaolu, et toimetulekutoetuse taotlemisel ei pea jooksva kuu eluasemekulud olema kantud ehk ei pea jooksval kuul nende tasumise tõendamist nõudma, ei tähenda, et kohalik omavalitsus ei saaks kontrollida taotleja poolt elusaseme kulude kandmist.
22.Ehkki toimetulekutoetuse määramisel tuleb vastustajal lähtuda kindlatest kriteeriumitest ja enamasti ei pruugi jääda ruumi kaalutlusõiguse teostamiseks, siis olukorras, kus haldusorgan on jätnud ilmselt osad haldusmenetluse tarbeks esitatud tõendid arvestamata (kaebaja poolt võimalik üüri tasumine), tulnuks vastustajal seda otsuses kindlasti põhjendada. Vastustajal tuleb toimetulekutoetuse taotluse läbivaatamisel selgitada otsuses taotluse esitanud isikule, kuidas kehtestatud norme/metoodikat rakendades tema puhul tulemuseni jõuti.
23.SHS § 2, SÜS § 3 lg 6, HMS § 6 ja § 38 lg 1 annavad haldusorganile õiguse nõuda haldusmenetluse käigus ka muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Need sätted võimaldavad koostoimes kaaluda, kas nõuda kaebajalt ja teistelt isikutelt infot ning millist infot nõuda, sh kui ulatuslikult, et välistada toimetulekutoetuse vahendite kui avaliku finantsressursi väärkasutamine.
24.Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud otsus on tehtud oluliste põhjendamispuudustega (HMS § 56 lg 1 ja 3) ning see võis mõjutada asja otsustamist. Ka vaidemenetluses tehtud 12.01.2021 korraldus, mille põhjendavas osas on kajastatud SHS § 131 lg 2, § 133 lg 5 p 1 ja § 133 lg 8 ning kaasatud haldusorgani 18.11.2020 selgitus, ei ole piisav põhjendamaks kaebajale toimetulekutoetuse maksmisest keeldumist. Kohus tühistab eeltoodu alusel vastustaja 19.11.2020 otsuse ja 12.01.2021 korralduse. Kohustamisnõue
25.Vastuseks vastustaja menetluslikule märkusele, et kaebaja ei saa nõuda HKMS § 37 lg 2 p 2 alusel vastustaja kohustamist 2020. a novembrikuu eest toimetulekutoetuse maksmiseks, selgitab kohus, et kuna kohus rahuldab kaebuse ja tühistab vaidlusalused otsused, siis saab kohus kohustada vastustajat kaebaja 11.11.2020 taotluse üle uuesti otsustama.
26.Kohus rahuldab kaebaja kohustamisnõude, kuid mitte tema soovitud kujul. Kuna vastustaja peab kaebaja taotluse uuesti lahendamisel otsustama haldusakti õigusliku aluse üle, koguma taotluse lahendamiseks vajalikke tõendeid, kohaldama kaalutlusõigust ja kohus ei saa seda teha haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3), siis kohustab kohus vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama (HKMS § 41 lg 3).
Menetluskulud
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja oli kaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumise kohustuses. Muude võimalike 8(9)
3-21-297
menetluskulude kohta ei ole kaebaja kohtule dokumente esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.