Sotsiaalõigus › Sotsiaalabi

3-20-343 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-343 02.09.2019 teenuse osutamisest. Kokku sai Y tugiisikuteenust ajavahemikul 15.07.2019– 14.10.2020 ca 10–12 tundi. Pärast 02.09.2019 ei teinud vald mitte midagi, et leida uus tugiisik. Kui Y oli teenusel Türi Päevakeskuses, väitis selle juhataja kaebajale suuliselt mitu korda, et kui tema eestkostetaval oleks tugiisik, siis ta suudaks pakkuda IET teenust suuremas mahus. Kuna vald ei suutnud tagada piisavas mahus tugiisikuteenust ega ka igapäevaelu toetamise teenust Türi Päevakeskuses, pidi kaebaja oma eestkostetavale taotlema SKA-st suunamist teenuse saamiseks teise omavalitsusse, millega kaasneb transpordikulu. Türi Vallavalitsus ei soovi maksta transpordikompensatsiooni ega tagada sotsiaaltranspordi teenust juhuveona kaebaja soovitud ajal. Valla 27.11.2019 e-kirjast lähtuvalt makstakse sotsiaaltranspordi kompensatsiooni taotlemisel ühe läbitud kilomeetri eest 0,2 eurot ja kaebaja on esitatavates taotlustes sellest lähtunud. Samas koolitranspordi kompensatsioon ühe läbitud kilomeetri eest on 0,3 eurot. See on ebavõrdne kohtlemine. Halduse heale tavale tuginedes peavad olema hüvitised ühtsed ja ka võrreldavad teiste piirkondadega kogu Eestis, seega peaks ühe kilomeetri kompensatsioon olema vähemalt 0,3 eurot. Alternatiivnõudena taotles kaebaja varalise ja mittevaralise kahju õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Mittevaraline kahju seisneb moraalses kahjus, sest sotsiaalabi taotlemisel on kaebajale esitatud erinevaid seisukohti ning kogu menetlus on vastutaja tahtliku tegevuse tagajärjel olnud raskendatud. Samuti on sotsiaalabi taotlemine kaebemenetluse korras hoomamatult koormav ning tekitab stressi. Võimaliku saadava sotsiaalabi suurus ei ole proportsionaalne kaebemenetluse mahuga. Varalise kahju suuruse kindlaks tegemine on ebamõistlikult keeruline. Kaebaja on läbinud igal kuul erineva kilometraaži ning ei ole arusaadav, milline on õige ja õiglane hüvitis ühe kilomeetri läbimise eest. Transportteenuse osutamisel on oluline ka aeg ning kaebaja ei oska selle rahalist väärtust määrata. Sotsiaalteenuse puudumise tagajärjel jäi kaebajal saamata töötasu kahe nädalase töötsükli eest 2019. a septembris ja oktoobris, sest ta ei saanud oma eestkostetavat järelevalveta jätta. Lisaks suureneb kaebajale tekkiv kahju iga päev. Kahju põhjuslikuks seoseks on eelkõige tugiisikut võimaldava halduslepingu ülesütlemine. Ilma tugiisikuta ei ole võimalik osutada eestkostetavale IET teenust ulatuses, millega saab täita IET teenuse eesmärgi. SHS §-de 23 ja 24 alusel lasub tugiisikuteenuse osutamise korraldamise kohustus vastustajal. Eestkostetava transport määratud sotsiaalteenuse osutamisele ja tagasi elukohta on SHS § 38 mõistes sotsiaaltranspordi teenus. Sotsiaaltranspordi korralduslikku poolt reguleerib määrus nr 12. Eestkostetava tervislikust seisundist tulenevalt ei ole võimalik talle IET teenust osutada ilma sotsiaaltranspordita. Kui vastutaja pakutavad logistilised lahendused ei võimalda sotsiaaltransporti IET teenuse saamiseks, tekib see kohustus kaebajal. Sellise kohustuse korvamine lasub vastutajal ning korvamata jätmisel tuleb seda käsitada kahjuna.

3-20-343 ei allunud kaebaja päevakeskuses viibimise ajal ei tugiisiku ega tegevusjuhendajate korraldustele, tormas kontrollimatult ringi, käitus ettearvamatult ning seadis ohtu ka teiste teenusel olijate heaolu ja tervise. SHS 3. peatüki 3. jao sätete alusel on erihoolekandeteenused riigi korraldatavad teenused. Teenuse vajadust hindab ja teenusele suunab isiku SKA. Kui selgus, et SKA suunamisotsusest tulenevalt ei ole Türi Päevakeskuses võimalik kaebaja eestkostetavale vajalikku teenust osutada, korraldas SKA teenuse andmise ümber ja praegu osutab kaebaja eestkostetavale intervallteenust SA Koeru Hooldekeskus. Selle teenuse saamisest alates on kaebaja taotlenud teenusele viimise ja toomise kulu hüvitamist. Türi Vallavalitsus käsitas kaebaja avaldusi kui sotsiaalhoolekandelise abi korras toetuse taotlemise avaldusi. Nii 10.12.2019 otsuses kui ka vaideotsuses on selgitatud, et taotlused jäetakse rahuldamata põhjusel, et taotleja varaline seis võimaldab või võimaldas tal kulu tegemise ajal erivajadusega seotud kulud endal katta. Türi Vallavalitsus pakkus kaebajale välja ka võimaluse transportida eestkostetav teenusele Türi valla osutatava sotsiaaltranspordiga. Kaebaja väitis, et vallavalitsuse pakutud võimalused talle ei sobi, kuigi SA Koeru Hooldekeskus sõnul on välja pakutud transpordi aeg hoolekandeasutusse teenuse osutamiseks sobilik. Lisaks on Türi Vallavalitsus kaebaja hoolduskoormuse vähendamiseks määranud eestkostetavale hooldaja, kelleks on kaebaja ema (eeskostetava vanaema). Türi vald tasub hooldajale ka hooldajatoetust. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 5 ja lg 2 ning SHS § 14 lg 2 koosmõjus saab vallaeelarvest toetuste maksmise korra kehtestada vaid volikogu. Lisaks saab vallaeelarvest isikule raha maksmise õiguslikuks aluseks olla veel sõnaselgelt seadusega kohalikule omavalitsusele pandud raha maksmise kohustus või riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 alusel kahju hüvitamise kohustus. Türi Vallavalitsusele ei ole teada ühtegi muud õiguslikku alust, millest tulenevalt oleks tal võimalus või kohustus haldusakti andmise aluseks olevaid kaebaja nõudeid rahuldada. Sõidukulu kompenseerimine saab kõne alla tulla vaid juhul, kui kaebaja oleks määruse nr 12 § 97 lg-test 2 ja 3 tulenevalt toimetulekuraskustes isik, mida aga kaebaja ei ole. Türi vald kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole kohustatud erihoolekandeteenust osutama ja seega ei saa kohalik omavalitsus olla vastutav ka selle eest, kuidas ja kus riik erihoolekandeteenuse tagab. Ka juhul, kui teenuse korraldamine oleks kohaliku omavalitsuse ülesanne, ei tähenda see veel, et kõiki teenuseid saab või tuleb osutada abivajaja elukohajärgsel haldusterritooriumil. Seadus ei eelda ega kohusta, et nt igal kohalikul omavalitsusel peab olema üldhooldusteenuse osutamiseks oma sotsiaalhoolekandeasutus. SÜS §-dest 5, 6 ja 10 tuleneb, et abivajajal ei ole õigust nõuda konkreetset teenust, vaid vajadustele vastavat abi. Türi Vallavalitsus hindas toetuse taotlemisel kaebaja võimekust täita SÜS § 11 p-st 1 tulenevalt sotsiaalkaitse korraldamisel isiku ja tema perekonna omavastutust ning taotluste menetluses esitatud tõendite alusel jäi seisukohale, et taotlejal, sh tema perekonnaliikmetel, kellel on ülalpidamise andmise kohustus, oli piisav võimekus katta toimetulekuks vajalikud kulud.

4(13)

3-20-343 SHS § 71 lg 5 järgi valivad isikule sobiva erihoolekandeteenuse osutaja välja SKA, teenust saama õigustatud isik ja erihoolekandeteenuse osutaja. Kui ilmnes, et Türi Päevakeskuses pole võimalik Y-le teenust osutada (tugiisiku puudumise tõttu ei olnud asutuses pakutav IET teenus enam isiku vajadustele vastav), pakkus SKA võimalust paigutada ta erihoolekandeteenusele SA-sse Koeru Hooldekeskus, kus saab osutada sobivat teenust (IET päeva- ja nädalahoiuteenus). Y eestkostja oli selle pakkumisega nõus. SKA on järginud SHSis sätestatud menetluskorda ning leidnud Y-le sobiva teenuskoha eestkostja nõusolekul ja kaasamisel. Esitatud kahju hüvitamise nõue seondub eelkõige erihoolekandeteenusele transportimise kuludega. Selle nõude osas ei ole SKA puhul RVastS-s sätestatud eeldused täidetud. SHS 3. peatüki 3. jao sätete alusel on erihoolekandeteenused riigi korraldatav abi. Kaebaja on oma eestkostetavale erihoolekandeteenuse taotlenud ning SKA eestkostetava sobivale teenusele suunanud, seejuures on erihoolekandeteenuse saaja esindajal olnud õigus sobiva teenuseosutaja valikul kaasa rääkida. SKA tegevus erihoolekandeteenuse korraldamisel ei ole olnud õigusvastane. Ka ei ole kaebaja vaidlustanud ühtegi SKA otsust ega toimingut. Ei SHS-is (vt § 72) ega ka sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määruses nr 65 „Erihoolekandeteenuste maksimaalne maksumus, kulude koostisosad ning riigieelarvest makstava tasu maksmise tingimused ja kord“ ei ole õiguslikku alust, mis sätestaks SKA kohustuse rahastada või hüvitada IET teenust saama õigustatud isikule või tema teenusele viijale transpordikulusid, mis tal teenusele ja teenuselt tagasi liikumisega seoses on tekkinud. Riigi kohustus (SKA kaudu) on SHS-i alusel erihoolekandeteenuse saamise korraldamine ja teenuse osutamise eest tasumine. Transpordikulude kandmine on eelkõige isiku enda kohustus (SÜS § 5 lg 1), kuid kui õigustatud isik pole võimeline neid kulusid kandma, peab teda abistama kohalik omavalitsus, selgitades välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi (SHS § 15 lg 1). Seetõttu ei saa SKA olla vastustav kaebajale väidetavalt tekkinud kahju eest. SHS üks eesmärke oli muuta nii riigi kui ka omavalitsusüksuste abistamiskohustuste regulatsioon selgemaks ja arusaadavamaks. Õigusselguse tagamiseks kehtestati olulisemate omavalitsusüksuse korraldatavate sotsiaalteenuste miinimumnõuded seaduse tasandil ja kõigi nende sotsiaalteenuste osutamise korraldamine on KOKS § 6 lg-st 1 tulenevalt omavalitsusüksustele kohustuslik. Omavalitsusüksuse kohustus korraldada sotsiaaltransporditeenuse osutamist tähendab tingimuste loomist selleks, et selle omavalitsusüksuse territooriumil elavale puudega inimesele oleks tagatud tema puudest tingitud eripäradele vastav transport (vt SHS § 38). Omavalitsusüksus ei pea sotsiaaltransporditeenust osutama ise, kuid peab selgitama välja inimese abivajaduse, sh millises mahus ta sotsiaaltransporditeenust vajab, ning leidma talle sobiva transpordivõimaluse (selle ise looma või vahendama turul pakutavat sobivat transporti). Sotsiaaltransporditeenust võib inimene vajada nende avalike teenuste kasutamiseks, mis aitavad tagada teenusekasutaja või tema hooldaja toimetuleku. Transporditeenust tuleb vajaduse korral osutada ka siis, kui abivajaja majanduslik olukord võimaldab tal sobiva transpordi eest tasuda. Kas ja millises ulatuses saab teenuse saajalt küsida teenuse eest tasu, tuleb otsustada pärast abivajaduse väljaselgitamist. Seetõttu ei saa omavalitsusüksus sotsiaaltransporditeenuse osutamise korraldamisel piirduda pelgalt toetuse maksmisega transpordi kasutamiseks, s.t teenuse korraldamine ei tohi seisneda üksnes rahalise hüvitise andmises SÜS § 12 lg 1 p 1 tähenduses. Kui inimene ei jõua sotsiaalteenuse eest maksta, tuleb omavalitsusel välja selgitada, mil määral ta on võimeline teenuse eest tasuma ja mil määral peab omavalitsusüksus appi tulema.

3-20-343 SHS § 14 sätestab kohaliku omavalitsuse üksusele kohustuse kehtestada sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. Türi vallas oli kaebaja taotluse esitamise ajal selleks määrus nr 12. Määruse nr 12 § 7 lg 1 jaotab valla poolt antava sotsiaalhoolekandelise abi mittevaraliseks abiks ehk valla poolt korraldatavaks sotsiaalteenuseks ja isikule makstavaks rahaliseks hüvitiseks ehk sotsiaaltoetusteks. Türi vald on kaebaja taotlust käsitlenud just taotlusena rahalise hüvitise saamiseks ning leidnud, et sotsiaaltoetuse maksmiseks puudub alus, kuivõrd kaebaja eestkostetava varaline seis on selline, mis võimaldab sotsiaalsete riskidega toime tulla (arvelduskontol on summa, mis ületab ligi kolmekordselt isiku kahekordse toimetulekupiiri). Vaideotsuses on Türi vald veel kord kaebajale selgitanud asjakohast regulatsiooni ning viidanud, et kord ei võimalda maksta nn universaalset transpordikulude toetust ehk abivajadusest sõltumatut kulude hüvitamise toetust, kui isik ei ole toimetulekuraskustes. Kaebaja ei ole kohtumenetluse vältel Türi valla otsuses tuvastatule (sh hinnangule varalise seisu osas) vastuväiteid esitanud. Sellest tulenevalt ei nähtu kaebusest asjaolusid, mis tingiks vaidlustatava otsuse ja vaideotsuse tühistamise. SHS § 38 lg 1 kohaselt peab kohalik omavalitsus korraldama sotsiaaltransporditeenust, mille eesmärgiks on võimaldada puudega inimesel, kelle puue takistab isikliku või ühissõiduki kasutamist, kasutada tema vajadustele vastavat transpordivahendit tööle või õppeasutusse sõitmiseks või avalike teenuste kasutamiseks. Määruse nr 12 § 46 sätestab valla poolt korraldatava sotsiaaltransporditeenuse liikidena liiniveona ja juhuveona osutatavat transporditeenust. Seejuures seisneb nii SHS kui ka määruse nr 12 sätetest tulenevalt kohaliku omavalitsuse teenus transpordi korraldamises, mitte selles, et inimesele kompenseeritakse oma sõiduki kasutamise kulu. Ka ei toimu sotsiaaltranspordi teenuse osutamine isikule alati tasuta (SHS § 40 ja määruse nr 12 § 53). Seega ei kohusta SHS ega määrus nr 12 omavalitsust maksma transpordikompensatsiooni. Ka Riigikohus on 09.12.2019 lahendis nr 5-18-7 (p 260) leidnud, et transporditoetus on rahaline hüvitis, mille maksmiseks seadus omavalitsusüksust ei kohusta ja mida omavalitsusüksus võib maksta lisaks SHS 2. peatükis nimetatud teenuste osutamisele. Kui inimene sotsiaalteenuse eest maksta ei jõua, tuleb omavalitsusel välja selgitada, mil määral ta on võimeline teenuse eest tasuma ja mil määral peab omavalitsusüksus appi tulema. SHS § 16 kohustab omavalitsusüksust hindama, kas ja mil määral on inimene võimeline teenuse eest tasuma, arvestades nii teenuse mahtu, maksumust kui ka inimese ja tema pere majanduslikku olukorda. Oluline on aga, et tasu suurus ei takistaks abi saamast. Kui teenuse vajajal endal pole raha piisavalt, tuleb appi tulla tema perel. Seega on Türi vald 10.12.2019 otsusega nr 12-1.8/43 ja 27.01.2020 vaideotsusega nr 12-1.8/2 õiguspäraselt keeldunud sõidukulude hüvitamisest. Kaebaja väidetest võib aru saada, et seonduvalt erihoolekandeteenuse osutamisega teises omavalitsuses on kaebaja hinnangul riigil või kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada ka transport teenuse osutamisele ja tagasi. SHS 2. ja 3. peatükis on eristatud kohaliku omavalitsuse ja riigi poolt pakutavaid sotsiaalteenuseid. Erihoolekandeteenus, mida vajab Y, on SHS 3. peatüki 3. jao sätete alusel riigi korraldatav abi, kus isiku teenuse vajadust hindab ja suunab teenusele SKA (SHS §-d 70–71). Kaebaja on Y-le ka erihoolekandeteenust taotlenud ning SKA on kaebaja eestkostetava suunamisotsusega nr T00063166 suunanud teenusele SA-sse Koeru Hooldekeskus. Tuleb nõustuda SKA-ga, et ei SHS-ist ega määrusest nr 65 ei tulene SKA kohustust rahastada või hüvitada IET-d saama õigustatud isikule või tema teenusele viijale transpordikulusid, mis tal teenusele ja teenuselt tagasi liikumisega seoses on tekkinud (erinevalt näiteks sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusest, kus on majutus- ja transpordikulude tasumine seaduses ette nähtud (vt SHS § 60)). Riigi kohustuseks on SHS alusel seega erihoolekandeteenuse saamise korraldamine (lepingute sõlmimine erihoolekandeteenuse osutajatega, kes soovivad teenuse osutamisega tegeleda ning vastavad tegevusloa nõuetele) ja teenuse osutamise eest tasumine, kuid transpordi eest teenusele ja sealt 6(13)

3-20-343 tagasi ei ole riik kohustatud maksma ega seda ka korraldama. Sellest tulenevalt ei ole SKA-l kohustust kaebajale transpordikulusid hüvitada. Transpordikulude väljamõistmine SKA-lt kahju hüvitise nõudena oleks põhjendatud eelkõige juhul, kui SKA otsus kaebaja pojale erihoolekande teenuse määramise kohta teises omavalitsuses oleks õigusvastane ja seeläbi on kaebajale tekitatud kahju. Kaebaja ei ole SKA vastavasisulisi otsuseid vaidlustanud. SHS-st ei tule siiski riigile kohustust korraldada erihoolekande teenuse osutamist samas omavalitsuses, kus isik elab, eelkõige tuleb leida isikule sobivaim teenus (SHS § 3 lg 1), arvestades seejuures nii teenuse iseloomu kui isikule mugavaimat asukohta. Sellest ei saa eeldada, et erihoolekandeteenus peab olema kättesaadav iga kohaliku omavalitsuse territooriumil. Arvestades kaebaja ja tema eestkostetava elukohta (Pala küla, Türi vald), on arvestuslik teekond Koeru hooldekodusse (ca 45 km) vaid 30–35 km pikem, võrreldes sõiduga Türi Päevakeskusesse (ca 10–15 km). Seega ei saa asuda seisukohale, et erihoolekande teenuse saamine Koeru Hooldekeskuses oleks kaebajale või tema eestkostetavale ebamõistlikult keeruline korraldada, eriti arvestades, et Y saab nädalahoiuteenust ning liigub kodust hooldekeskusesse esmaspäeval ja tagasi reedel. Seega tuleb kaebus SKA-lt kahju hüvitamise nõudes rahuldamata jätta. Kuivõrd erihoolekande teenuse osutamine on SHS sätete kohaselt riigi ülesanne, ei saa pidada asjakohaseks kaebuse väited selle kohta, et Türi vald ei ole korraldanud erihoolekandeteenuse osutamist kaebajale sobival viisil. Sellest tulenevalt ei ole kaebajal alust nõuda transporditeenusega seotud kulude hüvitamist Türi vallalt ka kahju hüvitisena. Kuivõrd kaebusest nähtuvalt on kaebaja eesmärgiks eelkõige lahendada küsimus poja transportimiseks talle sobivale erihoolekandeteenusele, oleks kaebajal kohane selle mure lahendamiseks pöörduda Türi valla poole taotlusega võimaldada pojale sotsiaaltranspordi teenust SHS § 38 lg 1 kohaselt. Türi vald ja kaebaja ei ole jõudnud ühisele arusaamale sellest, kas pakutav teenus on kaebaja pojale sobilik ja eelkõige on küsimus selles, et esmaspäeva hommikuti ei jõuaks kaebaja poeg soovitud muusikateraapiasse. Sotsiaaltranspordi osutamise täpsemate tingimuste (sh ajagraafiku) määramisel tuleks kohalikul omavalitsusel leida võimalus korraldada koostöös erihoolekandeteenuse osutajaga sotsiaaltransport selliselt, et erihoolekande asutusse suundujal oleks võimalik maksimaalsel määral osa võtta hoolekandeasutuse poolt pakutavatest teenustest. Lähtuda tuleb terviklikust lähenemisest isiku abivajadusele (SHS § 15 lg-d 1 ja 2). See tähendab, et sobiva teenuse kohaldamisel on kohalikul omavalitsusel õigus ja kohustus kasutada kaalutlusõigust, kuid teenuse valikul peab kohalik omavalitsus oma kaalutlusotsust põhjendama, arvestades inimese abivajadust, kohaliku omavalitsuse majanduslikke võimalusi ning õigusaktides sätestatud norme ja põhimõtteid. Kohalik omavalitsus ei saa jätta sotsiaaltransporditeenust õigeaegselt osutamata põhjendusel, et samal ajal peab ta osutama teenust mõnele teisele inimesele. Tervikliku lähenemise põhimõte tähendab ühtlasi, et isikule tuleb anda abi, mis on vajalik, mitte tingimata aga abi, mida taotleja soovib. Vastustajal on seega õigus teha isiku taotlusest erinev otsustus ja määrata taotluses esitatust erinev teenus. Kaebaja ei saa vastustajale ette kirjutada, millist sotsiaalteenust peab kohalik omavalitsus kaebajale osutama. Kui kohalik omavalitsus ei korralda transporti kooskõlas õigusaktidega, on kaebajal võimalik vastavat otsustust vaidlustada. Sealjuures sätestab SHS § 16, et isikult võidakse sotsiaalteenuse osutamise eest võtta tasu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7(13)

3-20-343

8(13)

3-20-343 Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse Türi Vallavalitsuse 10.12.2019 haldusakti nr 12-1.8/43 ja 27.01.2020 vaideotsuse nr 12-1.8/2 tühistamiseks ja uuesti otsustamise kohustamiseks. Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud ühtegi teist Türi Vallavalitsuse haldusakti ega otsust, on nimetatud haldusaktide puhul tegemist kaebuse esemega. Halduskohus on lähtunud oma otsuses õigest kaebuse esemest ja analüüsinud sellega seotud asjaolusid. Vastustaja tõi ka halduskohtumenetluses esile, et kaebaja kõik seisukohad ei lähtu kaebuse esemest. Olenemata sellest, millise nimetusega rahalist hüve taotleja soovib, ei ole Türi vallal ühegi seaduse ega selle alusel kehtestatud õigusnormiga kohustust ega võimalust seda rahuldada. Vastustaja on selgitanud, et kuna sõidukulu kompenseerimiseks õiguslik võimalus puudus, kaalus ametiasutus võimalusi hüvitada taotlejale tehtud kulu nende õigusnormide alusel, mis võimaldavad isikule puuduse korral rahalist tuge anda. Taotlust ei olnud võimalik rahuldada ka määruse nr 12 alusel abivajadusest sõltuva sotsiaaltoetuse taotlusena. Halduskohus tuvastas õigesti, et erihoolekandeteenus, mida Y vajab, on SHS-st tulenevalt riigi korraldatav teenus. Teenuse vajadust hindab ja otsuse sobiva teenuse osas teeb SKA. Kuna riigil puudus võimalus Y tervislikule seisundile vastavat teenust kohe pakkuda ning selleks, et vähendada perekonna hoolduskoormust, pakkus Türi Vallavalitsuse hallatav Türi Päevakeskus riigile teenuse osutamisel ajutist tuge ning proovis Y-le senikaua teenust osutada. Arvestades, et Türi Päevakeskus ei olnud oma otstarbest tulenevalt võimeline Y tervislikule seisundile sobivat teenust osutama, määrati talle teenuse toimimiseks tugiisikuteenus. Kahjuks ei olnud ei tugiisik ega Türi Päevakeskus võimeline niivõrd suure abivajadusega isikule teenust osutama. Tugiisikuteenuse määramiseks hindab kohalik omavalitsus kõrvalabi vajaduse määra ning sellest tulenevalt teenuse osutamise vajadust ja sobivust. Y tervislik seisund eeldab väga suurt abivajadust, mida kohaliku omavalitsuse korraldatava tugiisikuteenusega ei ole võimalik tagada. Türi vald ei ole tugiisikuteenuse lõpetamisel käitunud õigusvastaselt. Tugiisikuteenus ei taganud eesmärki, mida selle osutamisega taotleti – teenuse osutamine Türi Päevakeskuses osutus võimatuks ka koos tugiisikuteenusega. Kuna riik korraldas Y-le teenuse SA Koeru Hooldekeskus kaudu, ei olnud edasine tugiisikuteenuse osutamise vajaduse hindamine enam vajalik. Kaebaja ei ole tugiisikuteenuse lõpetamise haldusakti varem vaidlustanud ega selle osas ka kaebust esitanud. Kuna Türi valla tegevus ei ole olnud õigusvastane, on kahju hüvitamise koosseis täitmata ning kaebajal puudub alus tugiisikuteenuse osutamise lõpetamisest tulenevalt kahju hüvitamist nõuda. Kuivõrd Y-le vajaliku teenuse andmine on riigi ülesanne, ei saa Türi vallale ette heita tegevust, kus ta parimal viisil püüdis olla riigile partner, püüdes nn ooteajal tagada teenuse vajajale parima võimaliku abi igapäevaseks toimetulekuks. Kui Türi vald peab katma kaebajale teenuse saamiseks vajaliku transpordikulu, peab kehtima eeldus, et vald pidi seda tegema ka juhul, kui SKA oleks saanud korraldada kaebajale kohe teenuse SA Koeru Hooldekeskus kaudu. Kaebaja toob oma kaebuses välja, et praegu osutab Türi Päevakeskus igapäevaelu toetamise teenust päeva- ja nädalahoiu teenusena ning kaebajale kahju tekkimine on sellega põhjuslikus seoses. IET teenuse taotlemine ning vastavate lepingute sõlmimine käib SKA kaudu ja Türi vallal puuduvad seadusest tulenevad õigused ja pädevus vastavaid otsuseid teha. SKA ei ole näinud vajadust muuta Y-le osutatavat teenusepakkujat. Täpsemad asjaolud ei ole Türi vallale teada, kuna tegemist on kaebaja ja SKA vahelise teenuse korraldusega. Türi vald ei ole oma teenuste edasiarendamisel kuidagi rikkunud kaebaja õigusi ning kahju hüvitamise koosseis ei ole seega täidetud. Kaebaja ei ole halduskohtus väitnud, et Y-le tekkis moraalne kahju seoses asjaoluga, et ta ei saanud ööbida kodus. Halduskohtus põhistas kaebaja moraalse kahju tekkimist keeruka menetlusega. Vastustaja on halduskohtus esitanud põhjalikud selgitused seoses asjaoluga, et 9(13)

3-20-343 teenust osutati teises omavalitsuses. Halduskohus leidis, et teenus ei pea olema tagatud sama kohaliku omavalitsuse piires, vaid olema abivajadusest tulenevalt kõige sobivam. Kuna teenusele suunamise otsus on seadusest tulenevalt SKA ülesanne, ei ole asjaolu, et sobiv teenus asub teise kohaliku omavalitsuse territooriumil, Türi valla põhjustatud. Sotsiaaltransporditeenust taotletakse iga kord vajaduse tekkimisel. Kaebaja taotles teenust vaid ühe korra ja ei ole seda rohkem taotlenud. Asjaolu, et sellel korral ei õnnestunud teenuse osutamises kokku leppida, ei anna kaebajale alust eeldada, et järgmisel korral teenuse taotlemisel ei oleks see õnnestunud. Kaebaja loobus edasisest arutelust teenuse osutamise sobivuse kokkuleppimiseks, samuti ei ole ta esitanud vaiet ega kaebust teenuse osutamise osas. Samas ei pruugi sotsiaaltransporditeenus olla taotlejale tasuta ning Türi valla sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra alusel on vallal õigus teenuse osutamise eest võtta tasu. Sotsiaaltransporditeenuse eesmärk ei ole transpordikulude hüvitamine, mida kaebaja on nii vallale esitatud vaides kui ka kohtule esitatud kaebuses taotlenud.

SKA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-343 kaebajale soovitud sõidukulude hüvitamata jätmisel oli õiguspärane. Samuti tuvastas halduskohus selle, et SHS sätete kohaselt on kaebaja eestkostetavale IET teenuse osutamine riigi, mitte kohaliku omavalitsuse ülesanne. Seega ei ole Türi vald käitunud õigusvastaselt, kui ei korraldanud erihoolekandeteenuse osutamist kaebajale sobival viisil. Kuna Türi vald ei ole tegutsenud õigusvastaselt, ei ole täidetud ka esmane eeldus, et mõista kaebaja transpordiga seotud kulud Türi vallalt välja kahju hüvitisena. Halduskohus ei pidanud eraldi analüüsima, kas kahju võis mh olla põhjustatud sellest, et Türi vald oli varem jätnud tugiisikuteenuse piisavas ulatuses tagamata.

11(13)

3-20-343

3-20-343 selgitas halduskohus, et kui vald ei osuta teenust õigusaktide kohaselt, saab kaebaja seda otsustust halduskohtus vaidlustada. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu antud suunised asjakohased.

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.