Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit, Oliver Kask
Määruse tegemise aeg ja koht
04.02.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1754
Haldusasi
X kaebus Tallinna Linnavaraameti 02.07.2021 vastuse nr 2.1-7/3113-3 tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks võõrandada kaebajale eluruum aadressil XXX, Tallinn hinnaga 43 248,33 eurot
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Angela Reinlaid
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23.09.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta asja materjalide juurde määruskaebuse lisad (Tallinna linna 01.09.2021 ja 08.09.2021 vastused kaebaja järelepärimistele).
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.09.2021 määrus asjas nr 3-21-1754 muutmata.
Tagastada X-le määruskaebuse eest tasutud riigilõiv 15 eurot.
Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 124 lg 3, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
X kasutab Tallinna linnaga sõlmitud üürilepingu alusel eluruumi aadressil XXX, Tallinn.
3-21-1754
2.Tallinna Linnavalitsus otsustas 11.01.2012 istungi protokolli nr 1 päevakorrapunkti nr 38 kohaselt anda kaebajale võimaluse omandada tema kasutuses olev eluruum hinnaga 56 222,83 eurot. Kaebajat teavitati sellest otsusest 28.02.2012 kirjaga nr 9-13/1477 II.
3.Tallinna Linnavalitsus otsustas 28.06.2012 istungi protokolli nr 26 päevakorrapunkti nr 61 kohaselt alandada kaebaja kasutuses oleva eluruumi hinda ja võimaldada tal taotleda eluruumi omandamist hinnaga 43 248,33 eurot. Kaebajat teavitati sellest otsusest 06.07.2012 kirjaga nr 9-13/1477 III. Kaebajal tuli eluruumi omandamise soovist teavitada Tallinna Kesklinna Valitsust hiljemalt 30.11.2012.
4.Kaebaja esitas 27.09.2012 Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse eluruumi aadressil XXX omandamiseks hinnaga 43 248,33 eurot.
5.Kaebaja pöördus 21.11.2014 Tallinna Linnavalitsuse poole taotlusega otsustada eluruumi aadressil XXX võõrandamise küsimus.
6.Tallinna Kesklinna Valitsus selgitas 19.12.2014 kirjas nr 9-14/478-2 kaebajale, et vastavalt volikogu kehtestatud korrale võõrandatakse Tallinna vanalinnas linnale kuuluvaid eluruume ainult turuhinnast lähtuvalt. Kui kaebaja soovib omandada eluruumi aadressil XXX turuhinnaga, paluti sellest teada anda.
7.Kaebaja esitas 02.06.2021 Tallinna Linnavalitsusele taotluse eluruumi aadressil XXX omandamiseks hinnaga 43 248,33 eurot.
8.Tallinna Linnavaraamet ei nõustunud 02.07.2021 vastuses nr 2.1-7/3113-3 kaebaja taotlusega, selgitades, et on valmis kaaluma võimalust võõrandada nimetatud korteriomand turuväärtusega.
9.X esitas 02.08.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavaraameti 02.07.2021 vastuse nr 2.1-7/3113-3 tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks võõrandada kaebajale eluruum aadressil XXX hinnaga 43 248,33 eurot. Kaebaja sai korteri aadressil XXX vahetustehingu tulemusel, mistõttu oli tal võimalik see omandada alla turuväärtuse. Ei ole õige ega õiglane, et kaebaja on nüüd sunnitud ostma korteri linnalt turuhinnaga. Kaebaja on omalt poolt kõik vajalikud toimingud teinud, kokkulepetest kinni pidanud ja kohustused täitnud. Tallinna Kesklinna Valitsus andis kaebajale lubaduse soetada korter alla turuhinna. Korter oli naabrite tegevuse ja pidevate vee läbijooksude tõttu oluliselt kahjustunud ja muutunud elamiskõlbmatuks. Ainuüksi korteri taastamine maksab ekspertide hinnangul üle 50 000 euro. Kui kaebaja oleks saanud korteri omandada esialgsete kokkulepete järgi hiljemalt 2013. a-l, oleks ta saanud kahjude põhjused ja tagajärjed viivitamatult likvideerida. Kuna XXX on üüripind, on korteri renoveerimise kohustus üürileandjal. Kuivõrd kahjud tekkisid pärast 2012. a, on õiglane korteri väljaostuhinda veelgi alandada. Linna käitumine on vastuolus hea haldustavaga. Kaebaja tasub 1996. a-st korteri eest üüri, kuigi ei ole saanud seda kasutada. Kaebaja on täitnud oma kohustusi teadmises, et talle võõrandatakse korter. Turuväärtuse eest võiks kaebaja omandada ka mõne muu korteri vanalinnas. Jääb arusaamatuks, mille eest on ta üüri tasunud. Tallinna linna 02.07.2021 vastus ei vasta haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud nõuetele, kuna see on põhjendamata. Haldusakti andmise taotluse läbi vaatamata jätmist peab kirjalikult põhjendama. Otsus korteri kaebajale võõrandamise kohta on juba Tallinna linna 28.06.2012 istungi päevakorrapunktiga nr 61 vastu võetud ning seda otsust ei ole tühistatud. Tallinna linnal on kohustus oma menetlus lõpule viia ning võõrandada korter kaebajale hinnaga 43 248,33 eurot. Tallinna linn on seaduses sätestatud tähtaegu rikkudes pahatahtlikult ja põhjendamatult menetlust venitanud.
2(8)
3-21-1754 Linna 19.12.2014 kiri ei olnud haldusakt, vaid selgitus, ja sellega ei tühistatud varasemat otsust võõrandada vaidlusalune korter kaebajale hinnaga 43 248,33 eurot. Kaebajal oli õigustatud ootus ja talle anti jätkuvalt lubadusi menetlus lõpule viia. Kaebaja on korduvalt kohtunud linna erinevate ametnikega ja teinud päringuid menetluse kohta. Kaebaja ei ole menetlustähtaegu rikkunud ega süüdi menetluse venimises, kuid esitab kohtu nõudel kaebetähtaja ennistamise taotluse. Ta on heauskne kodanik, kel puudus alus kahelda linnaametnike vastustes ja selles, et tema suhtes tehtud otsus viiakse ellu.
10.Tallinna linn palus lõpetada asja menetlus, sest kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ja puudub mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks. Linnavalitsus ja linnavolikogu otsustasid vanalinnas asuvat linnavara sellisel viisil üürnikele mitte võõrandada, seega ei ole linnavolikogu võtnud vastu kaebaja taotletud otsust. Linn teavitas kaebajat 19.12.2014 kirjaga, et korterit saab omandada turuhinnaga. Kaebaja seda kirja ei vaidlustanud ega avaldanud soovi eluruumi turuhinnaga omandada. Kaebaja 2021. a avaldus on samasisuline varasemaga ja sellele vastati analoogselt 19.12.2014 kirjaga. Kaebaja ei ole ajavahemikul 19.12.2014– 02.07.2021 linna poole pöördunud. Linn ei ole taganenud 19.12.2014 kirjas esitatud konkreetsest ja selgesõnalisest seisukohast, et eluruumi on võimalik omandada vaid turuhinnaga. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja oli segaduses haldusaktile hinnangu andmisel või vaidlustamisviite puudumise tõttu, on ta kaebusega kohtu poole pöördumisega lubamatult kaua viivitanud. Seega ei ole tühistamis- ega kohustamisnõuded tähtaegsed. Kaebus on ka perspektiivitu. Linnavara võõrandamise otsuse saab teha vaid linnavolikogu. Tallinna Kesklinna Valitsuse kirjadest ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et korter võõrandatakse talle otsustuskorras hinnaga 43 248,33 eurot. Seega ei ole kaebajal õigust nõuda korteri otsustuskorras võõrandamist talle meelepärase hinnaga. Eluruumi võõrandamine on linna õigus, mitte kohustus. Ühestki õigusaktist, haldusaktist, halduslepingust vm ei tulene Tallinna linna kohustust võõrandada kaebajale tema kasutuses olev eluruum. Tallinna Linnavolikogu ei ole alates 2012. a-st ka faktiliselt võõrandatud üürnike kasutuses olevaid Tallinna vanalinnas asuvaid eluruume turuhinnast odavamalt ning linnal puudub kohustus majanduslikult ebamõistlike otsuste tegemiseks.
11.Tallinna Halduskohus luges 23.09.2021 määruses kaebuse nõudes kohustada Tallinna linna võõrandama kaebajale eluruum aadressil XXX, Tallinn hinnaga 43 248,33 eurot esitatuks kaebetähtaega rikkudes (resolutsiooni p 1), jättis kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas kaebuse menetluse kohustamisnõudes (resolutsiooni p 2) ning tagastas kaebuse tühistamisnõudes (resolutsiooni p 3). Korteriomand aadressil XXX on kinnisturaamatu andmetel Tallinna linna omand. Reeglina on omanikul õigus otsustada, kas ja mis tingimustel ta soovib oma omandit võõrandada. Erandid näeb ette seadus (nt omandireformiga seotud õigusaktid). Kaebaja ei ole viidanud ühelegi seadusest Tallinna linnale tulenevale kohustusele võõrandada nimetatud korter kaebajale. Sellist õigust ei tulene ka Tallinna Linnavalitsuse 11.01.2012 ja 28.06.2012 istungi protokollidest. Sel ajal kehtinud Tallinna Linnavolikogu 20.03.1997 määruse nr 8 „Linnavara võõrandamise kord“ p-dest 10.1 ja 12.1 tulenevalt ei olnud vaidlusaluse korteri võõrandamise otsustamise pädevus linnavalitsusel, vaid linnavolikogul. Linnavalitsus sai teha vaid volikogule ettepaneku võõrandamiseks ja menetlust läbi viia. Linnavolikogu ei ole sellist otsust kuni praeguse ajani teinud ja selle üle menetlusosalised ka ei vaidle. Linnavalitsuse 11.01.2021 ja 28.06.2012 istungi protokollid ei ole haldusaktid, vaid menetlustoimingud, sest nendega vaid alustati haldusmenetlust, mille käigus oli kaebajal võimalik esitada oma taotlus korteri omandamiseks. Ka praegu kehtiva korra (vt Tallinna Linnavolikogu 13.06.2013 määruse nr 33 „Linnavara võõrandamise kord“ § 4 lg 2 p 1) kohaselt peab korteri võõrandamise otsustama linnavolikogu ja seda ei saa teha linnavalitsus. Kaebajale ei anna nõudeõigust korteri omandamiseks varem toimunud korterite vahetus ega linnale osutatud teened. Kaebaja ei väida, 3(8)
3-21-1754 et ta oleks sõlminud linnaga lepingu, milles oleks sellises õiguses kokku lepitud. Korteri üüri tasumisega sai kaebaja endale õiguse korterit kasutada, mitte omandada. Samuti on asjakohatud kaebaja viited korteri seisukorrale. Kaebajal oli õigus nõuda linnalt kui korteri omanikult korteri remontimist. Korteri halba seisukorda saab arvestada selle turuhinna kindlaks määramisel. Kohus ei tagasta siiski kaebust kaebeõiguse puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, sest ei saa ilmselgelt välistada, et linnavalitsuse istungite protokollid võisid tekitada kaebajas õiguspärase ootuse, et tema taotlus võidakse rahuldada ja korter talle turuväärtusest odavama hinna eest võõrandada. Olenemata sellest, kas lugeda Tallinna Kesklinna Valitsuse 19.12.2014 kiri haldusaktiks või mitte, nähtub sellest selgesti linna keeldumine võõrandada kaebajale vaidlusalune korter kaebaja soovitud hinnaga. Kiri ei saanud jätta kaebajale mõistlikku arusaama, et linn võib siiski otsustada tema taotluse rahuldada. Seega tulnuks kaebajal pöörduda kohustamisnõudega kohtu poole 30 päeva jooksul selle kirja kättesaamisest arvates (HKMS § 46 lg 2). Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks saanud selle kirja kätte olulise hilinemisega. Kaebaja esitas kaebuse 02.08.2021, st enam kui 6 aastat hiljem. Eeldades, et kaebaja ei saanud linna 19.12.2014 kirjast aru, et linn keeldub talle korterit tema soovitud hinnaga võõrandamast, ja lähtudes asjaolust, et linnavolikogu ei ole teinud siiani kirjalikku otsust kaebaja taotluse kohta (HMS § 43 lg 2 ja § 55 lg 2), tulnuks kaebajal pöörduda kohustamiskaebusega kohtu poole 2 aasta jooksul oma taotluse esitamisest (HKMS § 46 lg 2 kolmas lause), sest õigusaktid ei sätesta tähtaega, mille jooksul tulnuks linnal kaebaja taotlus lahendada. Kaebaja esitas avalduse korteri omandamiseks 27.09.2012, järelikult tulnuks kaebus esitada hiljemalt 27.09.2014. Kaebaja esitas kaebuse ligikaudu 7 aastat hiljem. Kaebaja ei ole oma kaebetähtaja ennistamise taotluses viidanud ühelegi sellisele objektiivsele asjaolule, mis takistas tal kohustamiskaebust tähtaegselt esitada. Kaebaja soov püüda lahendada vaidlus kohtuväliselt võib mõningatel juhtudel õigustada kaebetähtaja rikkumist paari kuu osas, mitte 6–7 aasta osas. Kaebajal ei saanud olla selle 6–7 aasta kestel mõistlikku arusaama, et tema taotlus lõpuks siiski rahuldatakse. Kaebaja ei ole olnud ise hoolas ja on viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult kaua. Ka õigusteadmisteta isikul ei saa olla põhjendatud lootust, et tal on võimalik oma õigusi kohtus kaitsta määramata aja jooksul. Vajaduse korral tulnuks kaebajal pöörduda professionaalse õigusteenuse osutaja poole või taotleda kohtult riigi õigusabi määramist. Seetõttu puudub alus kaebetähtaega ennistada ja menetlus tuleb kohustamisnõudes HKMS § 124 lg 2 alusel lõpetada (HKMS § 152 lg 1 p 2 ja lg 3). Tallinna linna 19.12.2014 ega 02.07.2021 vastust ei saa haldusaktiks pidada, sest otsustuskorras kinnisvara võõrandamise pädevus oli linnavolikogul ja linnavalitsusel puudus selles küsimuses pädevus otsust langetada. Linnavalitsus selgitas ka ise neis kirjades, et otsuse langetab linnavolikogu. Seega tuleb neid kirju pidada vastusteks selgitustaotlustele. Kuna 02.07.2021 vastus ei ole haldusakt, siis ei saa seda tühistada (HKMS § 37 lg 2 p 1) ja kaebajal puudub kaebeõigus tühistamiskaebuse esitamiseks. Kaebus tuleb tühistamisnõudes läbivaatamatult tagastada (HKMS § 121 lg 2 p 1). Kui nõustuda kaebaja seisukohaga, et linna 02.07.2021 vastus on haldusakt (eeldades, et see väljendab linna kui terviku otsust), siis on seda ka linna 19.12.2014 vastus. Nende kirjade erinevana käsitamiseks puudub igasugune mõistlik põhjus. Sellisel juhul on kaebaja taotlus jäetud juba 19.12.2014 vastusega rahuldamata, st kaebaja taotluse menetlus lõppes haldusaktiga ja kaebaja ei vaidlustanud seda 30 päeva jooksul. Seega on kaebaja taotluse kohta olemas kehtiv haldusakt, mis on täitmiseks kohustuslik (HMS §-d 60 ja 61). Kaebaja 02.06.2021 avaldust tuleb sellisel juhul käsitada menetluse uuendamise taotlusena (HMS § 68 lg 1), sest haldusakti kehtimise tõttu ei saanud vastustaja teha teistsugust otsust. Samas ei ole kaebaja esitanud ühtegi HMS § 44 lg-s 1 nimetatud menetluse uuendamise alust. Järelikult puudus linnal võimalus menetlust uuendada ja kaebaja taotlust uuesti lahendama hakata. Kuna linn ei ole 02.07.2021 4(8)
3-21-1754 vastuses käsitanud kaebaja 02.06.2021 taotlust menetluse uuendamise taotlusena ega seda ka vastavalt lahendanud, võib vastav eksimus tuua kaasa linna 02.07.2021 vastuse tühistamise. Samas jääks kaebaja 02.06.2021 avaldus ka uuel lahendamisel läbi vaatamata, sest ühtegi menetluse uuendamise alust ei nähtu. Seega ei saavutaks kaebaja linna 02.07.2021 vastuse tühistamisega kaebuse eesmärki – omandada vaidlusalune korter soovitud hinnaga – ja kaebus tuleks HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel läbivaatamatult tagastada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja saata asi tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kaebaja palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus oleks pidanud enne kaebuse tagastamist võimaldama kaebajal Tallinna linna seisukohale vastata ja esitada tema päringutele saadud Tallinna linna vastused. Kaebaja on käinud korduvalt Tallinna linna ametnike jutul, kuid linn ei ole kõiki külastusi registreerinud. See ei ole hea haldustavaga kooskõlas. Tallinna linn ei esitanud ka XXX korteriomandiga seotud haldusmenetluse materjale, mida halduskohus nõudis. Tallinna linna 19.12.2014 kiri ei ole haldusakt, see ei loo kaebajale õiguslikke tagajärgi seoses XXX korteriga. Selle kirja koostajaks on Tallinna Kesklinna Valitsus. Kaebaja suhtes on vastu võetud otsus 28.06.2012 Tallinna Linnavolikogu istungi protokolli nr 26 p-ga 61, mille kohaselt on tal õigus omandada korter XXX hinnaga 43 248,33 eurot. Kaebajale kinnitati korduvalt Tallinna Kesklinna Valitsuses, et selle otsuse alusel on 06.07.2012 vastu võetud haldusakt nr 9/13-1477/III. Otsuse, millega kaebajale on antud õigus omandada XXX korter hinnaga 43 284,33 eurot, on vastu võtnud Tallinna Linnavolikogu. 19.12.2014 kirjas ei ole viidatud eelnimetatud otsustele, seetõttu ei saa seda ka seostada volikogu poolt vastu võetud ning kehtiva otsusega. Puudub mistahes viide või väide, et Tallinna Linnavolikogu 06.07.2012 otsus on vahepeal kehtetuks tunnistatud. Seega on Tallinna Linnavolikogu vastu võetud otsus nr 9/131477/III Tallinna linnale kohustuslik. Asjaolu, et 19.12.2014 kirjale ei ole lisatud vaidlustamisviidet, näitab, et ka Tallinna linna enda seisukoha kohaselt ei ole tegemist haldusaktiga. Vaidlustamisviite puudumise tõttu ei olnud ega saanudki kaebaja olla teadlik vajadusest vaidlustada Tallinna linna uusi paljasõnalisi seisukohti. Sellisest vajadusest ei räägitud kaebajale ka siis, kui ta käis korduvalt erinevate ametnike juures. Kui oleks vastu võetud otsus, millega tühistatakse istungiprotokolli nr 26 otsus p 61, mille alusel väljastati haldusakt nr 9/13-1477/III, oleks kaebaja selle ilma kahtlusteta ka vaidlustanud. Kuivõrd aga otsust ei ole tühistatud ega kehtetuks tunnistatud, on tegemist kehtiva otsusega. Isegi kui selline otsus oleks tehtud, oleks pidanud linn sellest kaebajat teavitama, mida aga pole tehtud. Kuna Tallinna linn on 2012. a-l kaebaja ja mitme teise isiku suhtes võtnud vastu otsused üürnike kasutuses olevate Tallinna vanalinnas asuvate eluruumide turuhinnast odavamalt võõrandamise kohta, ei ole õige ka Tallinna linna vastuses esitatud vastupidine väide. Kaebaja on seisukohal, et rikutud on EIÕK artiklit 1, artikli 6 lg-t 1 ning artiklit 13. Kaebaja tegi kõik vajalikud toimingud, mida Tallinna linn nõudis, ning menetlus jäi venima ametnike süül. Kaebajale lubati korduvalt menetlus lõpule viia. Kaebaja vahetas oma Lasnamäe korteri XXX korteri vastu ning aitas Tallinna linnal ebameeldivatest XXX elanikest vabaneda ainult seetõttu, et talle lubati XXX korter müüa. Ainult sel põhjusel maksis ta alates 2005. aastast iga kuu üüri, kuigi ei saanud korterit kehva seisukorra tõttu kasutada. Kohus tagastas kaebuse läbivaatamatult HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, mille kohaselt kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebus ei vasta HKMS §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist. Kaebaja kõrvaldas puudused tähtaegselt ja pärast seda kohustas halduskohus
5(8)
3-21-1754 Tallinna linna esitama haldusmenetluse materjalid ja selgitused. Seega luges kohus puudused kõrvaldatuks, mistõttu tagastamise õiguslik alus ei ole õige.
13.Tallinna linn palub 28.10.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt peab tähtaja mööda lasknud menetlusosaline tõendama asjaolusid, mida tema hinnangul tuleks käsitada mõjuvate põhjustena tähtaja ennistamiseks. Kaebajal oli võimalus esitada omapoolsed tõendid halduskohtumenetluse raames. Tallinna Linnavolikogu ei ole võtnud vastu otsust, millega on kaebajale antud õigus omandada korter XXX hinnaga 43 248,33 eurot. 2012. a-l arutas Tallinna Linnavalitsus erinevatel istungitel, sh 28.06.2012 istungil Tallinna linnale kuuluvate üürilepingutega koormatud eluruumide müügihinna määramise metoodikat ja see päevakorrapunkt on avalikult kättesaadav Tallinna linna kodulehelt. Juba 2012. aasta kirjades märkis Tallinna Kesklinna Valitsus, et linnavara võõrandamise otsuse saab teha üksnes Tallinna Linnavolikogu. Eeltoodu tuleneb samuti nii 2012. a kui ka praegu kehtivast linnavara võõrandamise korrast. Tallinna Linnavalitsus sai teha linnavolikogule ettepaneku vara võõrandamiseks, kuid lõpliku otsuse selleks sai teha linnavolikogu. Volikogu ei ole vastavasisulist otsust vastu võtnud ning puudub haldusakt, mis annaks kaebajale õiguse nõuda vaidlusaluse korteri võõrandamist. Vastustaja andis 19.12.2014 kaebajale konkreetse, selgesõnalise seisukoha, selgitades ühtlasi, et eluruumi on võimalik omandada vaid turuhinnaga ja vastav pädevus on Tallinna Linnavolikogul. Sellest seisukohast ei ole linn ka kordagi taandunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Kaebaja on koos määruskaebusega esitanud Tallinna linna 01.09.2021 ja 08.09.2021 vastused kaebaja järelepärimistele, millega kaebaja soovib näidata, et on käinud korduvalt erinevate ametnike vastuvõttudel seoses XXX korteri omandamise küsimusega. Kuna määruskaebemenetluses on vaidluse all ka Tallinna linna tegevus kaebaja korteri omandamise taotluse lahendamisel ja sellest tulenevalt kaebuse esitamise tähtaegsus, võtab ringkonnakohus kaebaja esitatud tõendid asja õigemaks lahendamiseks asja juurde (HKMS § 62 lg 2). Tõendite esitamine määruskaebemenetluses ei põhjusta asja lahendamise viibimist.
15.Määruskaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu 23.09.2021 määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub enamiku halduskohtu põhjendustega ega pea seetõttu vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
16.Kaebaja arusaam, et Tallinna Linnavolikogu on 06.07.2012 otsusega nr 9/13-1477/III andnud kaebajale õiguse korteri XXX omandamiseks hinnaga 43 284,33 eurot ning tegemist on kehtiva haldusaktiga, on ekslik. Haldusasja materjalidest nähtub, et kaebaja osutatud 06.07.2012 dokumendi numbriga 9/13-1477/III (dtl 20) on koostanud Tallinna Kesklinna Valitsus ning selles antakse kaebajale teada, et Tallinna Linnavalitsuse 28.06.2012 istungi protokolli nr 26 päevakorrapunkti nr 61 alusel alandati kaebaja kasutuses oleva eluruumi hinda ja kaebajal on võimalus taotleda selle omandamist hinnaga 43 284,33 eurot. Samas on ka selgitatud, et kaebajal tuleb Tallinna Kesklinna Valitsust eluruumi omandamise soovist hiljemalt 30.11.2012 kirjalikult informeerida ning eluruumi võõrandamise otsustab Tallinna Linnavolikogu. Seega ilmneb kõnealusest dokumendist ühemõtteliselt, et Tallinna Linnavolikogu ei olnud veel kaebajale eluruumi võõrandamise otsust teinud ning 28.06.2012 Tallinna Linnavalitsuse istungil otsustati üksnes kaebaja kasutuses oleva eluruumi võõrandamise hinna üle. Kuna 2012. a-l kehtinud Tallinna Linnavolikogu 20.03.1997 määruse
6(8)
3-21-1754 nr 8 „Linnavara võõrandamise kord“1 p-dest 10.1 ja 12.1 (vt ka p 63) tulenevalt ei olnud vaidlusaluse korteri võõrandamise otsustamise pädevus linnavalitsusel, vaid linnavolikogul, ei saanudki linnavalitsus oma istungil kaebajale selle võõrandamise kohta lõplikku otsust teha. Samal põhjusel ei saa haldusaktiks pidada ka analoogset 28.02.2012 teadet eluruumi omandamise võimalusest nr 9-13/1477/II (dtl 19). Seega leidis halduskohus õigesti, et linnavalitsuse 11.01.2021 ja 28.06.2012 istungite protokollid on menetlustoimingud ning nendest ei tulene kaebajale õigust omandada XXX korter turuväärtusest odavama hinnaga. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellist kaebaja nõudeõigust ei tulene ka muudest õigusaktidest (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2012 määrus asjas nr 3-12-1257 ja 02.10.2014 otsus asjas nr 3-1-31643) ega kaebaja viidatud korterite vahetusest ja linnale osutatud teenetest. Võimalikud käsundita asjaajamisest tulenevad kulutuste hüvitamise või alusetust rikastumisest tulenevad nõuded saab esitada maakohtule.
17.Ehkki on tõsi, et Tallinna Linnavolikogu ei ole siiani teinud kirjalikku otsust kaebaja taotluse kohta (vt HMS § 43 lg 2 ja § 55 lg 2) ja seega võis kaebajal hoolimata linna 19.12.2014 selgitavast vastusest tekkida arusaam, et tema korteri omandamise taotlust alles menetletakse, tulnuks kaebajal pöörduda kohtusse kohustamiskaebusega oluliselt varem, kui ta seda tegi. HKMS § 46 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt tulnuks seda teha kahe aasta jooksul oma taotluse esitamisest, s.t ligikaudu 7 aastat varem, kui kaebaja halduskohtusse pöördus. Seega on õige halduskohtu seisukoht, et kaebaja kohustamiskaebus on esitatud oluliselt seaduses sätestatud kaebetähtaega ületades. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praeguses asjas ei nähtu selliste objektiivsete asjaolude olemasolu, mis tingiks kaebetähtaja ennistamise. Ka õigusküsimustes kogenematu isik peab olema piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord ja tähtajad (Riigikohtu halduskolleegiumi 16.01.2009 määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 17). Seda, et kaebaja võis ka pärast 2014. a-t pöörduda suuliselt linnavalitsuse ametnike poole, pole halduskohus oma määruses kahtluse alla seadnudki. Halduskohus leidis aga, et kaebaja soov lahendada vaidlus kohtuväliselt ei õigusta kaebetähtaja rikkumist 6–7 aasta vältel, seda enam, et linn oli 19.12.2014 vastuses oma keeldumisest võõrandada korter turuhinnast odavamalt juba teada andnud. Kuigi Tallinna Kesklinna Valitsus on 08.09.2021 vastuses kaebaja pöördumisele selgitanud, et andmeid linnaosa valitsusse sisenemiste ja ametnike külastuste kohta ei säilitata, ei ole usutav, et kaebajale anti pärast 2014. a-t toimunud külastuste käigus suuliselt lubadusi, mis erineksid 19.12.2014 vastuses edastatust. Õige on halduskohtu järeldus, et kaebajal ei saanud 19.12.2014 vastuse saamisele järgnenud aastate jooksul tekkida mõistlikku arusaama, et tema taotlus omandada korter turuväärtusest väiksema hinna eest lõpuks rahuldatakse. Asja materjalidest, sh määruskaebuse lisadest ei nähtu, et Tallinna linn oleks pärast 2014. a-t andnud uusi haldusakte või edastanud kirjalikke selgitusi, mis oleks võinud kaebajas tekitada sellise lootuse.
18.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et halduskohus oleks pidanud enne kaebuse tagastamist veel kord kaebaja seisukohta küsima. Kuna halduskohus selgitas 16.08.2021 määruses kaebajale, miks oli halduskohtu hinnangul kaebus esitatud kaebetähtaega ületades, andes kaebajale mh võimaluse esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus koos tähtaja ületamise põhjendustega, ei nähtu ringkonnakohtule, et halduskohus oleks pidanud enne 23.09.2021 määruse tegemist veel kord küsima samade asjaolude kohta kaebaja seisukohta. Nagu eespool märgitud, on halduskohus pidanud võimalikuks, et kaebaja on ametnike jutul käinud ka pärast 19.12.2014 vastuse saamist, kuid see ei lükka ümber kohtu järeldusi, et korteri turuhinnast odavamalt omandamise nõudeõiguse kohta puudub haldusakt ning kaebaja on kohtusse pöördumisega hilinenud. Põhjendatud ei ole ka kaebaja etteheide, et Tallinna linn ei edastanud kohtu nõudmisel haldusmenetluse materjale. Tallinna linna 20.09.2021 vastuses (p 8) on selgitatud, et kaebaja on asjaga seotud otsused ja kirjad juba kohtule edastanud ja linnal
3-21-1754 täiendavaid dokumente ei ole. Mõistlik ei ole kohtutoimikut koormata korduvate dokumentidega.
19.Kaebaja on määruskaebuses heitnud halduskohtule ette ka seda, et kaebus tagastati HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, s.t põhjusel, et kaebaja ei kõrvaldanud kohtu määratud tähtajaks puuduseid. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohus ei tagastanud kaebust puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu (HKMS § 121 lg 1 p 2). Halduskohus on Tallinna linna 02.07.2021 vastuse tühistamise nõude tagastamise alusena nimetanud mh HKMS § 121 lg 2 p 2, mille kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Halduskohtu hinnangul ei saavutaks kaebaja isegi juhul, kui Tallinna linna 02.07.2021 vastust käsitada haldusaktina, selle tühistamisega kaebuse eesmärki – omandada vaidlusalune korter soovitud hinnaga (vt halduskohtu määruse p 26). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste põhjendustega. Halduskohus selgitas veel määruse p-s 16, et praeguses asjas kaebaja kaebeõigust ilmselgelt välistada ei saa ja seega pole ka kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 2 p-st 1 tulenevalt põhjendatud.
20.Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg-d 1 ja 4). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seetõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
21.Määruskaebuse esitamisel on tasutud riigilõiv 15 eurot. Kuna määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9), tagastab ringkonnakohus tasutud riigilõivu selle maksjale (HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning RLS § 15 lg 1 p 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.