Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Maili Lokk, Tiina Pappel 20.01.2022, Tartu 3-19-1352 Talisman Invest OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 06.02.2019. a otsuse nr 13-6/19/129, 05.04.2019. a otsuse nr 13-6/19/256 ning 17.06.2019. a vaideotsuse nr 13-30.3/19/400-1 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 11.12.2020. a otsus Talisman Invest OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Talisman Invest OÜ Volitatud esindaja v.adv. Kaarel Kais Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastustaja 22.12.2021. a menetlusdokumendi lisa, Proscript OÜ 2012. ja 2013. a majandusaasta aruanded ning vastustaja 12.01.2022. a menetlusdokumendi lisad haldusasja toimikusse.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 11.12.2020. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 21.02.2022 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Talisman Invest OÜ esitas 10.09.2012 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni
Ametile (PRIA) taotluse (viitenumber 310012781738) maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise meetme raames investeeringutoetuse saamiseks Teekalda kinnistule puhkemaja rajamiseks summas 82 682,53 eurot.
2.PRIA määras 16.01.2013. a otsusega nr 13-6/99 Talisman Invest OÜ-le toetuse summas 82 682,53 eurot taluhoone rekonstrueerimiseks puhkemajaks, võttes aluseks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 60 lg 5 p 2 ja põllumajandusministri 22.12.2010. a määruse nr 119 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 119) § 12 lg 2. PRIA maksis toetuse summas 82 005,72 eurot välja mitme osamaksena. Mitteabikõlblikuks osutus 676,81 eurot. Viimane makse tehti 21.08.2015.
3.PRIA teatas 16.08.2017. a kirjaga nr 15-6/17/14-1 Talisman Invest OÜ-le kontrolli alustamisest taotluse viitenumbriga 310012781738 kohta. PRIA fikseeris kontrolli tulemused kontrolliaruandes nr 15-6/17/14. Kontrolliaruande põhjal tekitas Talisman Invest OÜ kunstlikult tingimused toetuse saamiseks. PRIA-le esitatud dokumentides on näidatud tööde teostajana OÜ-d Projekt ja Maja, kuid tegelikult oli töövõtjaks Talisman Invest OÜ tütarettevõte Proscript OÜ. Talisman Invest OÜ on tekitanud mulje arvete tasumisest ja omafinantseeringu olemasolust. Tegelikult ei olnud Talisman Invest OÜ-l vahendeid omafinantseeringu katmiseks. Ringmaksetega on tasutud kokku 101 906,69 eurot. Talisman Invest OÜ muutis vahetult enne toetustaotluse esitamist 2012. a majandusaasta aruandes lühiajaliste kohustuste summat nii, et maksevõime näitaja vastaks määruses nr 119 sätestatud nõuetele. Kontrolliaruandes viidati toetuse tagasinõudmise õigusliku alusena Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.12.2013. a määruse (EL) nr 1306/2013 (määrus nr 1306/2013) art-le 60, määruse nr 119 § 4 lg-le 5 ja § 6 lg-le 3 ning ELÜPS § 80 lg 2 p-le 1 ja § 111 lg-le 1.
4.Talisman Invest OÜ esitas 09.11.2018 seisukoha kontrolliaruandele. Talisman Invest OÜ väitel alltöövõtulepingu sõlmimine Proscript OÜ-ga oli tingitud sellest, et OÜ-l Projekt ja Maja ei olnud soovi ega võimalust töövõtulepingut täita. Muude alltöövõtjate kasutamine oleks kaasa toonud hinnatõusu. Seetõttu pakkus Talisman Invest OÜ välja, et ta korraldab alltöövõtu korras tööd ise, OÜ Projekt ja Maja korraldab järelevalve ja jääb peatöövõtjaks. Talisman Invest OÜ-d nõustanud konsulendi sõnul kinnitas PRIA, et sellisel kujul projekti läbiviimine on reeglitepärane. Töid ei teostanud Proscript OÜ, vaid selle ühinguga sõlmitud töövõtulepingu alusel Western Project OÜ. Kõik ehitustööde teostamiseks vajalikud materjalid ja kaubad kohustus tagama Proscript OÜ. Talisman Invest OÜ finantseeris ehitust läbi erinevate laenude. PRIA väited ringmaksete kohta ei ole tõendatud ega õiged. Majandusaasta aruande muutmise tingis selles avastatud viga (üks pikaajaline laen oli valesti kajastatud lühiajalisena).
5.PRIA tunnistas 06.02.2019. a otsusega nr 13-6/19/129 kehtetuks PRIA 16.01.2013. a käskkirja nr 13-6/99 osas, millega määrati Talisman Invest OÜ-le maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetus (taotlus nr 310012781738); nõudis Talisman Invest OÜ-lt tagasi väljamakstud toetuse 82 005,72 eurot; jättis Talisman Invest OÜ toetustaotluse rahuldamata; kohustas taotlejat maksma tagasinõutava toetusraha tagasi 60 kalendripäeva jooksul alates otsuse tegemise päevast. Otsuses viidatakse ELÜPS § 79 lg 4 p-dele 1 ja 3, § 80 lg 2 p-le 1, § 81 lg-le 3, § 111 lg-dele 1 ja 4, § 112 lg-dele 1-4 ning määruse nr 1306/2013 art-le 60. Otsuse kohaselt ei ole Talisman Invest OÜ olnud puhkemaja ehitamisel vaid tellija rollis, vaid oli otseselt seotud ehitustööde teostamisega ja mõjutas ehitustegevust (tasus Proscript OÜ-le esitatud arveid, tasus ehitusmaterjalide eest ja alltöövõtjatele). Talisman Invest OÜ pangakonto väljavõtete põhjal on laenude arvel vaid osaliselt tasutud OÜ Projekt ja Maja esitatud arveid. Laenude arvel on ka tasutud arveid Proscript OÜ eest ning tagastatud
varasemaid laene. Laenude arvel tasutud omaosaluseks saab pidada 60 000 eurot, omaosalus pidi olema 138 853,13 eurot.
6.PRIA muutis 05.04.2019. a otsusega nr 13-6/19/256 PRIA 06.02.2019. a otsust maksegraafiku koostamise tõttu ja kohustas Talisman Invest OÜ-d tagastama 82 005,75 eurot 11 osamaksena lõpptähtajaga 30.03.2020.
7.PRIA jättis 17.06.2019. a vaideotsusega nr 13-30.3/19/400-1 Talisman Invest OÜ vaide PRIA 06.02.2019. a otsuse peale rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt arvestas PRIA omafinantseeringu osa lõpliku ehk kallinenud abikõlbliku maksumuse alusel. Toetuse tagasinõudmiseni viis omafinantseeringu tegelik (täielik) mittetäitmine. Talisman Invest OÜ esitatud laenulepingud ei tõenda omafinantseeringu olemasolu, kuna valdavas osas on tegemist varasemate laenude refinantseerimisega. Käibemaksu tagastusega ei ole tasutud OÜ-le Projekt ja Maja. PRIA nõudis toetuse tagasi täies ulatuses, kuna asjaolude (taotleja esitas valeandmeid ja jättis omafinantseeringu nõude täitmata) õigeaegsel teadasaamisel ei oleks Talisman Invest OÜ toetust saanud. PRIA viitas täiendavalt toetuse täieliku tagasinõudmise alustena Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-le 6, Euroopa Nõukogu määruse (EL) nr 809/2014 art 7 lg-le 1 ja määruse (EÜ, EURATOM) nr 2988/05 (määrus nr 2988/05) art 4 lg-le 1.
8.Talisman Invest OÜ esitas 16.07.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 23.11.2020 täiendava seisukoha. Kaebaja palus tühistada PRIA 06.02.2019. a otsus nr 13-6/19/129, 05.04.2019. a otsus nr 13-6/19/256 ja 17.06.2019. a vaideotsus nr 13-30.3/19/400-1. Kaebaja põhjendused: 1) PRIA ei teostanud huvide kaalumist, ei arvestanud kaebaja usaldust toetuse määramise haldusakti kehtima jäämisesse, ei kaalunud, kas on alust küsida toetus tagasi osaliselt, ei kuulanud ära Western Project OÜ ega OÜ Projekt ja Maja esindajaid, jättis kaebaja esitatud dokumendid ja selgitused suures osas tähelepanuta. 2) Üheski maksumenetluses ei ole tuvastatud, et OÜ Projekt ja Maja ei tegele ettevõtlusega või et käive on näilik. Kaebaja tegevus toetustaotluse esitamisel ega puhkemaja ehitamisel ei olnud vastuolus PRIA viidatud õigusnormidega. Tegemist ei ole määruse nr 119 § 4 lg-s 5 kirjeldatud olukorraga – kaebaja ning OÜ Projekt ja Maja osanikud ei oma osalust üksteise äriühingus ega kuulu üksteise juhatusse. Õigusaktides ei ole keeldu alltöövõtja seotuse osas toetuse taotlejaga. Konsulendilt saadi info, et alltöövõtjana Proscript OÜ kasutamine ei lähe vastuollu õigusaktidega. PRIA ei ole välja toonud, millistele toetuskava eesmärkidele kaebaja tegevus ei vasta. Puhkemaja ehitamisega on EL määruste eesmärk – maaelu areng – täidetud. 3) Kaebaja finantseeris puhkemaja ehitust läbi erinevate laenude, mis on hiljem refinantseeritud AS-s Swedbank ja läbi MTA-lt saadud käibemaksutagastuse. Kaebaja panustas projekti nõutava omafinantseeringu. PRIA väited ringmaksete kohta ei ole tõendatud. PRIA ei kaalunud võimalust teostada ekspertiis omafinantseeringu kohustuse täitmise tõendamiseks. Kaebaja ei välista, et ta on tasunud mõne Proscript OÜ-le väljastatud arve, kuid sellest ei saa järeldada, et tegemist on ringmaksetega või et kaebaja oleks alltöövõtja tegevust kontrollinud või mõjutanud ehitustegevust. Tasumine toimus selle pärast, et kindlustada projekti tähtaegne lõpuleviimine. 4) 2012. a majandusaasta aruandes esinenud ebaõige kande (üks pikaajaline laen oli bilansis kajastatud valesti lühiajaliselt) parandamine ei saa olla kaebajale etteheidetav tegevus. 5) Otsus toetuse tagasinõudmiseks ei ole proportsionaalne. Arvestada tuleb asjaoluga, et projekt on lõpuni teostatud ja kaebaja ei ole toetuskava eesmärkide vastaselt mingit kasu saanud. PRIA ei ole kaalutlusõigust teostanud. 6) PRIA viitas vaideotsuses ebaõigesti täiendavatele toetuse tagasinõudmise õiguslikele alustele.
7) Kontrollimenetluse algatamise ja läbiviimise asjakohased normid tulenevad määrusest nr 2988/95. 06.02.2019. a otsuse tegemise tähtajad tulenevad määrusest nr 1306/2013. PRIA ei esitanud väiteid ega tõendeid, millal kontrollimenetlust alustati. Tulenevalt Riigikohtu ja ringkonnakohtu praktikast kohaldub sellises olukorras määrus nr 2988/95.
9.Tartu Halduskohus jättis 11.12.2020. a otsusega kaebuse rahuldamata; jättis menetluskulud kaebaja kanda ja menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata; märkis, et Tartu Halduskohtu 29.05.2019. a määrusega kohtuasjas nr 3-19-1008 kohaldatud esialgse õiguskaitse kehtivus lõpeb kohtuotsuse jõustumisel. Otsuse põhjendused: 1) Töövõtulepingu osas saab rikkumist pidada jätkuvaks. Kontrollimenetluse algatamise tähtaega tuleb arvestada alates 31.03.2015. Jätkuv rikkumine on ka toetuse väljamaksmise tingimuste näilik täitmine. Euroopa Kohtu 06.10.2015. a otsust kohtuasjas C-59/14 (p 31-33) arvestades ei saa lugeda kahju tekkimise ajaks toetuse määramise aega. PRIA algatas kontrollimenetluse ja tegi toetuse tagasinõudmise otsuse tähtaegselt. Kaebaja 2012. a majandusaasta aruande parandamine oli ühekordne tegu. Selle rikkumise puhul tuleb aegumistähtaega arvestada toetuse määramisest ja PRIA on kaotanud võimaluse tugineda sellele asjaolule kui võimalikule rikkumisele. Eelnimetatud asjaolu äralangemine ei ole 06.02.2019. a otsuse tühistamiseks piisav (TrtRKo 28.03.2017, 3-16-1004). 2) PRIA järeldas õigesti, et töövõtuleping kaebaja ning OÜ Projekt ja Maja vahel oli näilik. Kaebaja ei ole suutnud ümber lükata väidet, et OÜ-l Projekt ja Maja ei olnud mingit puutumust investeeringuobjektil tehtud ehitustöödega. Tõendeid, et OÜ-l Projekt ja Maja võis olla majandustegevus, ei tõenda, et viimane reaalselt tegutses investeeringuobjektil peatöövõtjana. Vastupidi, kaebaja esitatud töövõtulepingu sõlmimise asjaolude kirjeldus on iseloomulik näilikule tehingule. 3) Proscript OÜ reaalselt tegeles ehitustööde teostamisega - korraldas tegevust, soetas vajalikke materjale, leidis alltöövõtja Western Project OÜ ja teised alltöövõtjad. Proscript OÜ panus ehitustööde korraldamisel oli oluline. Kaebaja positsioon on vastuoluline. Kaebaja sõnul ei pidanud tööde aktidel ja ehitustööde päevikutel olema ehitusettevõtjana märgitud OÜ-d Projekt ja Maja, kuna ta täitis töövõtulepingut alltöövõtulepingu kaudu. Sel juhul ei oleks seal pidanud olema ka Proscript OÜ-d, vaid üksnes Western Project OÜ ja teised alltöövõtjad. Eeltoodu tähendab, et tegelikuks töövõtjaks kaebaja investeeringuobjektil oli Proscript OÜ, kes oli kaebaja tütarettevõte ja kellel oli kaebajaga sama juhatus. Sellega rikkus kaebaja määruse nr 119 § 4 lg-t 5. Tegemist on toetuse saamise reeglite olulise rikkumisega. 4) Näiliselt on kaebaja talle esitatud arved tasunud, kuid tegelikult liikus raha OÜ Projekt ja Maja käest Proscript OÜ kätte ja sealt tagasi kaebajale. Investeeringu eest täieliku tasumise nõuet ei saa pidada täidetuks. Omafinantseeringu kohustuse täitmist ei saa tõendada ekspertiisiga, nagu kaebaja soovis. Määruse 1306/2013 art 60 kohaldamise eeldused on täidetud. Olukord, kus hinnapakkumise võitnud ettevõtja asemel sai tegelikuks töövõtjaks kaebaja tütarettevõtja ja investeeringuobjekti eest tasuti nii, et kaebaja majanduslik seis lõpptulemusena ei muutunud, sai olla üksnes teadlik tegevus, mis oli suunatud toetuse saamise ja väljamaksmise tingimuste näilikule täitmisele. 5) Asjaolu, et PRIA viitas vaideotsuses ka muudele Euroopa Liidu õigusaktidele, millele ta 06.02.2019. a otsuses ei tuginenud, ei muuda otsust õigusvastaseks. Otsuses välja toodud õiguslikud alused olid otsuse tegemiseks piisavad. PRIA tugines alates kontrolliaruandest ka ELÜPS § 80 lg 2 p-le 1. On selge, et taotlust ei oleks rahuldatud, kui PRIA oleks teadnud, et tegelik töövõtja on kaebaja tütarettevõte. 6) PRIA tunnistas õiguspäraselt toetuse määramise otsuse kehtetuks täies ulatuses. Kuna kaebaja täitis eelise saamiseks (toetuse saamiseks ja väljamaksmiseks) kehtestatud tingimused näilike tehingute abil ehk kunstlikult, siis kuulus erinormina kohaldamisele määruse nr 1306/2013 art 60, mis kaalutlusvõimalust toetuse määramise osaliseks tühistamiseks ei jätnud.
7) Õige ei ole kaebaja etteheide uurimispõhimõtte rikkumist. Kaebaja tuginemine konsulendi nõuannetele ei kõrvalda rikkumisi ega muuda kaebaja tegevust õiguspäraseks. Asjaolu, et investeeringuobjekt on valmis ehitatud, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust. PRIA ei pidanud arvestama kaebaja usaldust, et toetuse määramisel jääb otsus kehtima. 8) Kaebaja ei põhjendanud, miks tuleks tühistada 05.04.2019. a otsus. See otsus kaebaja õigusi ei riku. Ka vaideotsusele ei ole kaebaja iseseisvaid vastuväiteid esitanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.Talisman Invest OÜ esitas 10.01.2021 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 11.12.2020. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Ebaõige on kohtu seisukoht, et kontrollimenetluse algatamine, läbiviimine ja tagasinõue ei ole aegunud. Ka on ebaõige seisukoht, et kahte rikkumist tuleb pidada jätkuvaks ja rikkumise lõpuna tuleb käsitada tähtaega, mis kaebajale määrati investeeringu elluviimiseks (abikõlblike kulude tegemiseks). Lähtuda tuleb ajast, mil kaebaja sõlmis OÜ-ga Projekt ja Maja töövõtulepingu - 01.04.2013. Paljasõnaline on PRIA väide, et kaebajat teavitati kontrollimenetluse alustamisest 16.08.2020. Aegumistähtaja lõppemise kuupäev on jäetud tuvastamata. 2) Ebaõige on kohtu järeldus kaebaja ning OÜ Projekt ja Maja vahelise tehingu näilikkuse ja osapoolte seotuse osas. Kohus ei arvestanud, et maksumenetlustes ei tuvastatud, et OÜ Projekt ja Maja ei tegele ettevõtlusega või et käive on näilik. Kohus ei hinnanud kaebaja väidet, et tegemist ei ole määruse nr 119 § 4 lg-s 5 kirjeldatud olukorraga – kaebaja ning OÜ Projekt ja Maja osanikud ei oma osalust üksteise äriühingus ega kuulu üksteise juhatusse. Asjaolu, et töid teostavad alltöövõtjad, ei muuda alltöövõtjaid tegelikuks töövõtjaks. Õigusaktidest ei tulene keeldu tööde teostamisel alltöövõtjaid kasutada. Toetust kasutati eesmärgipäraselt. 3) Tegemist ei olnud ringmaksetega. Kaebajal oli olemas omafinantseering, mida ta projekti elluviimiseks nõutavas mahus kasutas. Ei nõustu kohtuga, et omafinantseeringu olemasolu ei saa tõendada ekspertiisiga. 4) PRIA rikkus uurimispõhimõtet. PRIA ei kuulanud ära puhkemaja faktiliselt ehitanud äriühingu (Western Project OÜ) ega peatöövõtja (OÜ Projekt ja Maja) esindajaid. 5) PRIA ei teostanud huvide kaalumist, ei arvestanud kaebaja usaldust toetuse määramise haldusakti kehtima jäämisesse, ei kaalunud, kas on alust küsida toetus tagasi osaliselt.
11.PRIA esitas 03.03.2021 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) PRIA lähtus aegumise küsimuses määruse nr 2988/95 art-st 3 ja kohtupraktikast. 2) Määruse nr 119 § 5 p 11 välistab toetuse saamise kulude eest, mis on seotud taotleja enda või temaga seotud isiku tehtud töö eest. Investeeringu eest täieliku tasumise nõuet ei saa pidada täidetuks olukorras, kus tasutud summa liigub kaebaja enda ettevõtte kaudu kaebaja kätte tagasi ning kaebaja tegelik varaline olukord lõpptulemusena ei muutu. Kaebajal puudusid vahendid omafinantseeringu katmiseks. Kui toetuse määramise või väljamaksmise tingimused ei olnud täidetud, siis ei ole toetust võimalik saada olenemata sellest, et investeeringuobjekt on tegelikult valminud. 3) Jääb arusaamatuks, mida oleks Western Project OÜ ning OÜ Projekt ja Maja esindajate ülekuulamine tuvastatud asjaolude osas ümber lükata saanud. 4) Toetuse saamine ei ole isiku subjektiivne õigus. Määruse nr 640/2014 art 35 lg-s 6 on sätestatud täielikult toetusest ilmajätmise kohustus kaalutlusõiguseta, kui on tuvastatud valeandmete esitamine toetuse saamiseks või hooletusest andmete esitamata jätmine. Valeandmete esitamine on võrdsustatud eeskirjade ränga rikkumisega. Tagasinõudemenetlusest loobumise alused tulenevad määruse nr 1306/2013 art-st 54. Antud
juhul tagasinõudemenetlusest loobumise aluseid ei esine. PRIA ei pidanud arvestama kaebaja usaldust, et toetuse määramisel jääb see kehtima. PRIA-l on pädevus kontrollida toetuse saamiseks esitatud nõuete täitmist ja toetuse saaja tegevuse vastavust enne ja pärast toetuse maksmist.
12.Talisman Invest OÜ kordas 13.12.2021. a seisukohas kokkuvõtlikult apellatsioonkaebuses esitatud seisukohti.
13.PRIA märkis 22.12.2021. a seisukohas, et ei korda varem kirjutatut. PRIA juhtis tähelepanu uuemale kohtupraktikale asjades nr 3-19-1474 ja 3-19-1473. PRIA vaidles vastu menetluskulude taotlusele summas 2191 eurot, leides, et esindaja tunnitasu on oluliselt suurem, kui Riigikohtu praktikas põhjendatuks peetav tunnitasu ning ka haldusasja kestust ja mahukust arvestades ei ole esindaja kulud taotletavas ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Kuna kaebaja lõplikud seisukohad ei sisaldanud ühtegi täiendavat argumentatsiooni, ei ole selles osas menetluskulud põhjendatud. Ajakulus esineb veel liialdusi.
14.Ringkonnakohus uuendas 10.01.2022. a määrusega haldusasjas menetluse, võttis asja materjalide juurde Proscript OÜ majandusaasta aruanded aastate 2012 ja 2013 kohta ning nõudis PRIA-lt välja kaebaja investeeringutoetuse avalduse, kaebaja taotluse projekti abikõlblikkuse tähtaja pikendamiseks koos PRIA vastava otsusega, samuti kaebaja ning Projekt ja Maja OÜ vahel sõlmitud töövõtulepingu. PRIA esitas eelviidatud tõendid ringkonnakohtule 12.01.2022. a kohtunõudele esitatud vastuse lisadena.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus ei eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme määral, mis tingiks otsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
16.Ringkonnakohus võtab haldusasja toimikusse PRIA-lt menetluse uuendamise määrusega välja nõutud ning PRIA poolt 12.01.2022. a menetlusdokumendi lisadena esitatud tõendid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele käsitleb ringkonnakohus esmalt PRIA tagasinõude aegumise küsimust (I), seejärel kaebaja ning OÜ Projekt ja Maja vahelise tehingu näilikkust (II), kaebaja omafinantseeringu olemasolu või puudumist (III), kaebaja muid vastuväiteid PRIA vaidlustatud otsustele ja vaideotsusele (IV) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused ja jaotab menetluskulud (V). I
17.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebaja rikkumiste osas (näiliku tehingu sõlmimine ja omafinantseeringu puudumine) kontrollimenetluse alustamine, läbiviimine ja tagasinõude esitamine on aegunud.
18.Aegumise küsimuses tuleb lähtuda määruse nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artiklist 3 ja asjakohasest kohtupraktikast. Määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 esimene lõik sätestab üldreegli, et aegumistähtaeg menetluste algatamiseks neli aastat, alates artikli 1 lõikes 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Valdkondade eeskirjades võib sätestada
lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat. Artikli 1 lg 2 järgi tähendab „eeskirjade eiramine“ ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu. Kohtupraktikas on leitud, et eeskirjade eiramise toimepanek, millest alates hakkab kulgema aegumistähtaeg, eeldab kahe tingimuse kumulatiivset täidetust: liidu õigusnormi rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu ja liidu eelarve kahjustamist või võimalikku kahjustamist (Euroopa Kohtu 06.10.2015. a otsus asjas C-59/14, p 24). Halduskohtu otsuses väljendatud seisukoht, et aegumistähtaeg hakkab kulgema eeltoodud sündmustest hiliseima saabumisel (otsuse p 10) ei ole eelviidatud kohtupraktikaga vastuolus.
19.Vastustaja on arvamusel, et käesoleval juhul on tegemist jätkuva/korduva eeskirjade eiramisega, millele kohaldub määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teises lõigus toodud erand. Erandi kohaselt jätkuvate või korduvate eeskirjade eiramiste korral hakatakse aegumistähtaega arvestama päevast, mil eiramine lõpeb. Mitmeaastaste programmide korral ei aegu asi mingil juhul enne programmi täielikku lõpetamist. Eeskirjade eiramine tuleb lugeda „jätkuvaks“ siis, kui asjaomast liidu õigusnormi rikkuv tegevus või tegevusetus jätkub (Euroopa Kohtu 02.12.2004. a otsus C-226/03 p 17). Ka on leitud, et eeskirjade eiramine on „jätkuv või korduv“ siis, kui selle paneb toime ettevõtja, kes saab majanduslikku kasu selliste sarnaste tehingute kogumilt, mis rikuvad liidu õiguse sama sätet (Euroopa Kohtu 11.06.2015. a otsus C-52/14 p 49). Eeskirjade eiramise lõppu tuleb mõista aga selliselt, et selle all mõeldakse päeva, mil lõpeb selle korduva eiramise koosseisu kuuluv viimane toiming (Euroopa Kohtu 11.06.2015. a otsus C-52/14, p 66).
20.Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et kaebajale etteheidetud rikkumisi saab pidada jätkuvaks/korduvaks. See nähtub rikutud õigusnormide iseloomust. Vastustaja on kaebajale ette heitnud, et ta rikkus ehitustööde tegeliku teostaja valikul ning näiliku tehinguga selle varjamisel määruse nr 119 § 4 lõike 5 tingimust, mille kohaselt ei tohi taotleja ja hinnapakkuja ning nende osanik või aktsionär omada osalust üksteise äriühingus ega kuuluda üksteise juhatusse ega nõukokku. Kuna rikkumine mõjutas kõiki kaebaja tegevusi projekti elluviimisel, ei piirdunud rikkumine 01.04.2013 näiliku lepingu sõlmimisega OÜ-ga Projekt ja Maja, vaid kestis kuni äriühingu poolt kaebajale viimase arve esitamiseni 25.03.2015 (I kd, tl 59). Seega oli tegemist jätkuva rikkumisega.
21.Teine kaebajale etteheidetud rikkumine seondus kaebaja omafinantseeringu nõude täitmisega ringmaksete kaudu, millega kaebaja täitis omafinantseeringu nõude vaid näiliselt. Kaebaja omafinantseeringu nõue tulenes määruse nr 119 § 6 lõikest 3, mille kohaselt antakse toetust kuni 50% investeeringuobjekti maksumusest, kui tegevuse elluviimise koht asub vallas või väikelinnas, mis ei piirne maakonnakeskusega ega asu Harju maakonnas. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja investeeringutoetuse avalduses „Taluhoone rekonstrueerimine puhkemajaks Puhja vallas“ oli projekti abikõlblik maksumus 165 365,05 eurot, millest määrati kaebajale toetuseks 82 682,53 eurot. Töövõtulepingule 01.09.2013 sõlmitud lisa 2 tõttu suurenes lepingu hind 184 615,55 eurole, millele lisandus käibemaks (vt kontrollaruande lk 4, I kd tl 13p). Selle järgselt oli investeeringu abikõlblik maksumus 184 615,55 eurot ning kaebaja omaosalus 138 856,13 eurot (vt vaidlustatud 06.02.2019. a otsuse lk 3, II kd tl 127). Määruse nr 119 § 15 lg 1 kohaselt tuli toetuse väljamaksmiseks esitada pärast investeeringu täielikku või osadena tegemist ja selle eest täilikult või osaliselt tasumist kuludeklaratsioon. Vastustaja on tuvastanud, et omafinantseeringuga nõutavat summat kaebajal ei olnud ning omafinantseeringu puudumise varjamiseks teostas kaebaja nn ringmakseid, mille tulemusena jõudsid juba tasutud summad kaebajani tagasi. Sellisele tegevusele kohaldub määruse nr 1306/2013 artikkel 60.
Viidatud sätte kohaselt ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele. Sarnane toetuse väljamaksmise tingimuste näilik täitmine leidis aset korduvalt. Kaebaja ei ole vaidlustanud halduskohtu otsuses märgitud asjaolu, et kõige hilisem sarnane makse leidis aset 26.-27.03.2015 järgmises jadas: kaebaja – OÜ Projekt ja Maja – Proscript OÜ – kaebaja (otsuse p 11). PRIA tegi kaebajale kuludeklaratsiooni alusel viimase osamakse 21.08.2015. Kuigi ringkonnakohtul puuduvad andmed, millal esitas kaebaja PRIA-le viimase kuludeklaratsiooni, nähtub OÜ Projekt ja Maja 25.03.2015. a arvest ning 26.-27.03.2015. a ringmaksete jadast, et eeskirjade eiramine kestis kaebaja puhul ilmselt kuni 2015. a märtsi lõpuni. See on kooskõlas sellega, et PRIA 16.12.2014. a kirjaga pikendati kaebaja investeeringu tegemise ja investeeringu teostamist tõendavate dokumentide esitamise tähtaega kuni 31.03.2015.
22.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja taotles mittepõllumajandusliku tegevuse toetust määruse nr 119 alusel mitmeaastase programmi raames. Nagu vastustaja 22.12.2021. a menetlusdokumendis õigesti selgitab, nähtub see asjaolust, et määruse nr 119 § 14 lg 1 kohaselt teeb toetuse saaja investeeringu ja esitab investeeringu tegemist tõendavad dokumendid kuni neljas osas ühe taotluse kohta kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Kohtupraktikas on leitud, et mitmeaastase programmi puhul, kui tegemist on „jätkuva või korduva“ eiramisega, hakatakse menetluse algatamise aegumistähtaega arvestama päevast, mil eeskirjade eiramine lõpeb. Programm loetakse aga „täielikult lõpetatuks“ programmi reguleerivate eeskirjade kohaselt ette nähtud lõppkuupäevast, mis on määratud tööde lõpetamiseks ja sellega seotud abikõlblike kuludega seotud maksete tegemiseks (Euroopa Kohtu 15.06.2017. a otsus C-436/15, p 70). „Eesti maaelu arengukava 2007-2013“ 5. peatüki meetme 3.1 „Majandustegevuse mitmekesistamine maapiirkonnas“ puhul pidi toetuse saaja hiljemalt 31.12.2014 tegema nii investeeringu kui ka esitama selle tegemist tõendavad dokumendid (määruse nr 119 § 14 lg 1). Ka määruse nr 119 rakendussäte § 18 lg 6 näeb ette, et investeeringu tegemise kaheaastast tähtaega võib pikendada kuni kuue kuu võrra, kuid mitte rohkem kui 31.12.2014. Samas ilmneb nii vastustaja 22.11.2020. a seletusest halduskohtule (II kd tl 179-180) kui ka eelpool (vt otsuse p 21) viidatud PRIA 16.12.2014. a kirjast, et kaebaja taotluse alusel pikendati projekti abikõlblikkuse tähtaega kuni 31.03.2015. Seega tuleb 2015. a märtsi lõppu lugeda igal juhul programmi lõppemise ajaks, millest tulenevalt oli vastustajal kuni 2019. a märtsi lõpuni aega kontrollimenetluse alustamiseks.
23.PRIA alustas täiendavat kontrolli väljamakstud toetuse osas 16.08.2017. a teavituskirjaga (II kd, tl 182) ning teavitas sellest kaebaja esindajat 17.08.2017 e-kirjaga (vastustaja 22.12.2021. a menetlusdokumendi lisana esitatud e-kirjavahetus kaebaja esindajaga). Ringkonnakohus võtab viimasena mainitud dokumendi haldusasja toimikusse. Tõenditest nähtub, et kontrolli alustamine kaebaja rikkumiste osas ei olnud 31.03.2015. a arvates aegunud. Eeltoodust tulenevalt ei ole mingil juhul aegunud ka PRIA 06.02.2019. a toetuse tagasinõude otsus, kuna see on koostatud kontrollimenetluse alustamiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Ühtlasi tuleneb määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 4. lõikest, et asi aegub lõplikult päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust, välja arvatud juhul, kui haldusmenetlus on peatatud vastavalt artikli 6 lõikele 1. PRIA on 22.11.2020. a menetlusdokumendis (II kd tl 179p) halduskohtule õigesti märkinud, et kontrollimenetluse alustamisega katkes ka menetluse aegumistähtaeg, mis pikendas vastustaja poolt toetuse tagasinõude otsuse tegemise tähtaega veelgi. Kokkuvõtlikult oli PRIA-l 2015. a märtsi lõpust arvates, aegumise katkemist arvestamata veel kaheksa aastat aega toetuse tagasinõude haldusakti andmiseks.
II
24.Kaebaja leiab, et halduskohtu järeldus kaebaja ning OÜ Projekt ja Maja vahelise tehingu näilikkuse ja osapoolte seotuse osas on ebaõige. Nimelt leiab kaebaja, et halduskohus lähtus otsuse tegemisel peamiselt vastustaja selgitustest, kuid jättis kaebaja seisukohad ja tõendid valdavalt tähelepanuta. Ka jättis halduskohus kaebaja arvates tähelepanuta asjaolu, et maksumenetlustes ei tuvastatud, et OÜ Projekt ja Maja ei tegeleks ettevõtlusega või et äriühingu käive oleks näilik. Ka ei ole kaebaja arvates määruse nr 119 § 4 lg 5 käesolevale juhule kohaldatav, sest Talisman Invest OÜ ja OÜ Projekt ja Maja osanikud ei oma osalust üksteise äriühingus ega kuulu üksteise juhatusse. Ringkonnakohus leiab, et kogutud tõendid ja asjaolud ei anna alust muuta PRIA hinnangut kaebaja ning OÜ Projekt ja Maja vahelisele tehingule.
25.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldusel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine. TsÜS § 89 lg 3 sätestab, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Kontrolliaruandes selgitatakse: „Määruse nõuetele vastamiseks on Talisman Invest OÜ näidanud PRIA-le võitnud hinnapakkujaks OÜ Projekt ja Maja, kuigi tegelikuks tööde teostajaks oli Proscript OÜ. Tegeliku tööde teostaja seotust taotlejaga tõendab 01.04.2013 sõlmitud alltöövõtuleping OÜ Projekt ja Maja ning Proscript OÜ vahel“. Sellest võib järeldada vastustaja seisukohta, et kaebaja ning OÜ Projekt ja Maja vahel sõlmitud ehituse töövõtuleping oli näilik ning 01.04.2013 OÜ Projekt ja Maja ning Proscript OÜ vahel sõlmitud alltöövõtulepingut tuleb lugeda tegelikult Talisman Invest OÜ ja Proscript OÜ vahel sõlmitud töövõtulepinguks ehk siis varjatud tehinguks, mida püüti Talisman Invest OÜ ning OÜ Projekt ja Maja vahelise näiliku tehinguga varjata. Seeläbi saab ka OÜ Projekt ja Maja hinnapakkumise omistada Proscript OÜ_le ning lugeda Proscript OÜ-d määruse nr 119 mõistes ka „hinnapakkujaks“. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja vastuväited määruse nr 119 § 4 lg 5 mittekohaldumisele seetõttu, et Talisman Invest OÜ kui taotleja ning OÜ Projekt ja Maja kui hinnapakkuja osanikud ei oma osalust üksteise äriühingus ega kuulu üksteise juhatusse, asjakohased. Varjatud tehingu puhul tuleb hinnata määruse nr 119 § 4 lg 5 kohaldumist Talisman Invest OÜ ja Proscript OÜ, mitte Talisman Invest OÜ ning OÜ Projekt ja Maja omavahelises suhtes. Äriregistris juhatuse liikme poolt 27.06.2013 allkirjastatud Proscript OÜ majandusaasta aruandest 2012. aasta kohta ilmneb, et äriühingu juhatuse liige on Talis Toompere ning osanik Talisman Invest OÜ. Samad andmed nähtuvad ka 30.06.2014 allkirjastatud Proscript OÜ 2013. a majandusaasta aruandest. Sellest võib järeldada, et nii PRIA-le taotluse esitamise ajal kui ka toetustaotluse rahuldamise otsuse tegemise ajal omas määruse nr 119 § 4 lg 5 mõistes taotleja Talisman Invest OÜ osalust hinnapakkuja äriühingus Proscript OÜ. Ühtlasi oli mõlema äriühingu juhatuse liikmeks Talis Toompere. Ringkonnakohus võtab Proscript OÜ 2012. ja 2013. a majandusaasta aruanded haldusasja toimikusse.
26.Ka ei oma tähtsust kaebaja väide, et maksumenetlustes ei tuvastatud, et OÜ Projekt ja Maja ei tegele ettevõtlusega või et äriühingu käive on näilik. Maksuhalduri ülesandeks on kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras (MKS § 10 lg 2 p 1). PRIA teostas kontrolli konkreetsemalt kaebajale väljamakstud toetuse õiguspärasuse osas. Seega ei olnud haldusorganite kontrolli esemed üks-üheselt kattuvad ning maksuhalduri järeldustest ei ole võimalik teha automaatselt järeldusi PRIA kontrollimenetluses. Ringkonnakohus möönab, et
kuigi OÜ-l Projekt ja Maja ettevõtluse ja käibe puudumine saaksid olla täiendavaks argumendiks selle kohta, et äriühing ei saanud olla vaidlusaluste ehitustööde teostaja, ei tõenda samas ka äriühingul ettevõtluse ja käibe olemasolu seda, et OÜ Projekt ja Maja faktiliselt vaidlusaluseid ehitustöid teostas ning täitis kõiki „hinnapakkuja“ rollist tulenevaid ülesandeid. Seetõttu on oluline hinnata ka muid ehitustööde teostamisega seotud asjaolusid. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, nagu oleks halduskohus otsuse tegemisel maksumenetluses tuvastatud asjaolud tähelepanuta jätnud. Halduskohus märkis otsuses õigesti, et „[k]aebaja on küll esitanud tõendeid selle kohta, et OÜ-l Projekt ja Maja võis olla majandustegevus, kuid see ei tõenda, et OÜ Projekt ja Maja reaalselt tegutses investeeringuobjektil peatöövõtjana“ (otsuse p 16).
27.Ka ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga nagu oleks halduskohus otsuse tegemisel kaebaja seisukohad ja tõendid tähelepanuta jätnud. Halduskohus on tuginenud muu hulgas kaebaja poolt kontrollimenetluses esitatud seisukohale (I kd, tl 21-25) ning leidnud, et kaebaja enda poolt töövõtulepingu sõlmimise kohta esitatud asjaolude kirjeldus on iseloomulik näilikule tehingule. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Kaebaja selgitusest ilmneb, et „[t]oetuse määramise otsuse tegemisele järgneval ajal, kui toetuse saaja hakkas OÜ-ga Projekt ja Maja puhkemaja ehitamise asjaolude ja lepingu sõlmimise osas läbirääkimisi pidama, selgus, et OÜ-l Projekt ja Maja ei olegi soovi ja võimalust ise (ilma alltöövõtjateta) töövõtulepingut täita.“ Kaebaja selgitusest ilmneb ühtlasi, et paraku ei olnud OÜ-l Projekt ja Maja seoses ehitustööde hindade olulise tõusuga võimalik leida ka alltöövõtjana sama hinnaga tegijat (kaebaja 09.11.2018. a kontrolliaruande kohta esitatud seisukoha lk 4, I kd tl 22p). Ringkonnakohus märgib, et OÜ Projekt ja Maja poolt kaebajale väga konkreetse ja põhjaliku hinnapakkumise tegemine ning poolte vahel 01.04.2013 sõlmitud detailideni reguleeritud töövõtuleping muudavad kaebaja eeltoodud selgituse ebaveenvaks. Vaidlust ei ole selle üle, et OÜ-l Projekt ja Maja puudusid töötajad. Seega pidi OÜ Projekt ja Maja juba hinnapakkumist tehes ja töövõtulepingut sõlmides teadma, et kasutab tööde tegemiseks alltöövõtjat, mistõttu pidid vastava alltöövõtja hinnad koos OÜ Projekt ja Maja kui peatöövõtja tasu ja kasumimarginaaliga kajastuma ka kaebajale esitatud hinnapakkumises. Sellises olukorras ei olnud äriühingul alust väita, et tal pole võimalik vastava hinnaga alltöövõtjat leida. PRIA on kontrollimenetluses tuvastanud, et kaebaja juhatuse liige ning OÜ Projekt ja Maja juhatuse liige on omavahel juba varasemalt tuttavad, kuna mõlemad on seotud OÜ-ga Kavilda Puhkekeskus ning on olnud seotud ka Proranero OÜ-ga. Kuigi kaebaja on proovinud oma eelnevalt viidatud seisukohas sellise tutvuse tähtsust pisendada (lk 5, I kd tl 23), kinnitab nimetatud asjaolu ringkonnakohtu hinnangul, et kaebajal oli juba hinnapakkumist saades võimalik soovi korral kõik tööde praktilise teostamisega seotud asjaolud või vähemalt asjaolu, kas töid teostab hinnapakkumise tegija või mõni tema alltöövõtja, välja selgitada. Seetõttu on ringkonnakohtu jaoks ebausaldusväärne kaebaja väide, mille kohaselt oli kaebaja jaoks OÜ Projekt ja Maja keeldumine lepingu isiklikust täitmisest ootamatu ning selle järgselt pidi kaebaja hakkama tekkinud olukorrale lahendust leidma, kusjuures ainsaks lahenduseks oli see, et kaebaja ise korraldab alltöövõtu korras tööd ära (vt kaebaja 09.11.2018. a kontrolliaruande kohta esitatud seisukoha lk 4). Ringkonnakohus peab seetõttu usutavaks, et kaebaja poolt ise alltöövõtu korraldamises olid pooled juba varem suuliselt kokku leppinud.
28.Tõenditest1 nähtuvalt ei teostanud faktiliselt ehitustöid ka mitte Proscript OÜ, vaid alltöövõtjana hoopis peamiselt Western Project OÜ. Kaebaja on kinnitanud, et kõik ehitustööde teostamiseks vajalikud materjalid ja kaubad kohustus samas tagama Proscript OÜ. Ringkonnakohus nõustub siinkohal halduskohtu seisukohaga, et õige ei ole ka kaebaja väide, OÜ Proscript ja OÜ Western Project vahel 25.04.2013 sõlmitud ehituse töövõtuleping (I kd, tl 66), Western Project OÜ 20.04.2013. a hinnapakkumine (I kd, tl 67) ning tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid (I kd, tl 6776p).
et Proscrict OÜ oli vaid materjalide ostja ning tegelik töövõtja oli Western Project OÜ. Nimelt leiab halduskohus otsuses õigesti, et näiteks saviseinte parandust ja krohvimist, teetöid, puurkaevu rajamist, katuse paigaldust ja ehitust, korstna krohvimist, soklipleki paigaldust, kaevetöid, sanitaartöid, elektri- ja põrandatöid ning köögimööbli valmistamise ja paigaldamise töid teostasid veel teisedki alltöövõtjad, kusjuures enamus nendest töödest ei olnud Western Project OÜ-ga sõlmitud töövõtulepingu lisaks olevas tööde nimekirjas (vt halduskohtu otsuse p 17). Eelnev kinnitab ringkonnakohtu hinnangul, et Proscript OÜ oli see, kes täitis reaalselt peatöövõtja ülesandeid: korraldas ehitustegevust, soetas vajalikke materjale, leidis alltöövõtja Western Project OÜ ja ka teised alltöövõtjad. Arvestades Proscript OÜ panust, puudus seega reaalne vajadus OÜ Projekt ja Maja järele, mis kinnitabTalisman Invest OÜ ning OÜ Projekt ja Maja vahelise tehingu näilikkust ning asjaolu, et kaebaja kasutas OÜ Projekt ja Maja hinnapakkumist vaid kunstlikult toetustingimuste täitmiseks.
29.ELÜPS § 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse Euroopa Liidu õigusaktides ning käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades Euroopa Liidu õigusaktide ja käesoleva seaduse erisusi. HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Ringkonnakohus on seisukohal, et juba kogutud tõendeid arvesse võttes puudus vastustajal vajadus Western Project OÜ ning OÜ Projekt ja Maja esindajate ärakuulamiseks. Ringkonnakohtule ei nähtu, et äriühingute esindajate ütlused saanuks kirjalike tõendite põhjal tehtud järeldust muuta. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus ka kaebaja seisukohaga, et PRIA rikkus uurimispõhimõtet, kui ta Western Project OÜ ja OÜ Projekt ja Maja esindajaid haldusmenetluses ära ei kuulanud. Kokkuvõtlikult on ringkonnakohus seisukohal, et PRIA ja halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja rikkus meetme määruse § 4 lõiget 5. III
30.Kaebaja arvates on ta esitanud kontrolli-, vaide ja kohtumenetluses veenvad selgitused ja tõendid omafinantseeringu nõude täitmise kohta ning selle kohta, et tegemist ei olnud ringmaksetega. Kaebaja arvates ei soovinud halduskohus vaidluse sisusse süüvida, mistõttu ei ole ta kaebaja väiteid ja tõendeid hinnanud ega analüüsinud ning on rikkunud põhjendamiskohustust. Hoolimata kaebaja etteheidetest, et PRIA ei ole kaebaja selgitustega omafinantseeringu osas arvestanud, ei ole ka kaebaja arvates ka halduskohus otsuses kaebaja vastavasisulistele väidetele ja tõenditele sisulist hinnangut andnud. Ühtlasi ei nõustu kaebaja halduskohtu seisukohaga, et omafinantseeringu olemasolu ei saaks tõendada ekspertiisiga. Kaebaja hinnangul oleks PRIA pidanud kaebaja omafinantseeringu ebaselguse korral tellima finantsekspertiisi.
31.Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuigi ta nõustub kaebajaga selles, et kohus ega vaidluse pooled ei ole finantseksperdid, puudus halduskohtul vajadus finantsekspertiisi määramiseks. HKMS § 2 lg 2 kohaselt peab haldusasja lahendama sõltumatu ja erapooletu kohus õigesti, ausalt, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kohus tagab omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele (HKMS § 2 lg 4). Halduskohus oli pädev kaaluma, kas vastustaja poolt esitatud tõendid, sh kontrolliaruande p-st 4.1.3.3 nähtuv arvete tasumine oli piisav, toetamaks vastustaja järeldust kaebaja omafinantseeringu puudumise kohta. PRIA poolt halduskohtule esitatud selgitused ja tõendid ei jäta ringkonnakohtu arvates üles kahtlust, mida tuleks finantsekspertiisiga kummutada.
32.Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja väitega selle kohta, et PRIA ei arvestanud piisavalt kaebaja selgitustega omafinantseeringu osas. PRIA on kontrolliaruandes (I kd, tl 10-13) ning vaideotsuses (II kd, tl 164p-165p) kaebaja omafinantseeringu piisavust väga põhjalikult hinnanud ning võtnud seisukoha kõigi kaebaja poolt esitatud tõendite kohta. Halduskohus nõustus otsuses vastustaja seisukohaga. Pärast ehitustööde maksumuse suurenemist oli projekti abikõlblik maksumus 184 615,55 eurot, toetuse summa 82 682,53 eurot ning kaebaja omaosalus 138 856,13 eurot (PRIA 17.06.2019. a vaideotsuse lk 2, II kd tl 164p ning 06.02.2019. a otsuse lk 3, II kd tl 127). Seega oli toetuse summa 44,7% kallinenud abikõlblikust maksumusest (184 615,55 eurot), mis on kooskõlas määruse nr 119 § 6 lõikega 3, mille järgi oli kaebajal õigus saada toetust kuni 50% investeeringuobjekti maksumusest. Kaebaja omaosalus kujunes arvestades ka abikõlblikule maksumusele lisanduvat käibemaksu (184 615,55 (abikõlblik maksumus) + 36 923,11 (KM) – 82 682,53 (toetus) = 138 856,13 eurot (kaebaja omaosalus). Määruse nr 119 § 15 lg 1 kohaselt tuleb toetuse saajal toetuse väljamaksmiseks esitada pärast investeeringu täielikku või osadena tegemist ja selle eest täielikult või osaliselt tasumist PRIA-le vormikohane kuludeklaratsioon koos muude lõikes märgitud dokumentidega. Seega tuleb järgnevalt kontrollida, kas kaebaja täitis toetustaotluse rahuldamisest arvates projekti kehtivuse ajal (16.01.2013-31.03.2015) omaosaluse nõude.
33.Haldusmenetluse käigus selgitas kaebaja, et on finantseerinud ehitust läbi erinevate laenude, mis on hiljem Swedbankis refinantseeritud (vt kaebaja 09.11.2018. a kontrolliaruandele esitatud seisukoha p 2.2, I kd, tl 24p), esitades selle kohta tõenditena ka laenulepingud (vt eelviidatud seisukoha lisad nr 12-21, I kd, tl 77-99). Kaebaja poolt esitatud tõendite alusel tuvastas PRIA, et Talisman Invest OÜ sai Teekalda kinnistule puhkemaja ehitamiseks laenu kokku 219 600 eurot2. Samas selgitas PRIA ka seda, et kaebaja 2013-2015 aastate pangakonto väljavõttest nähtub, et kaebaja on laenusummadega tasunud ainult osaliselt Projekt ja Maja OÜ poolt esitatud arveid. Laenusummadega on kaebaja tagastanud eelmiste laenulepingutega võetud laene ning on tasunud Proscript OÜ eest arveid. Näiteks OÜ-lt Mark Oil laenuna saadud 37 000 eurost osa tagastas kaebaja eelnevalt võetud laenu tagasimakseks ning 28 000 euro suurust laenumakset ei saa arvestada, kuna see summa jõudis ringmaksetena kaebaja pangakontole tagasi. Kõiki ringmakseid arvesse võttes jäi kaebaja poolseks laenulepingute alusel makstud omafinantseeringu summaks 60 000 eurot (PRIA 06.02.2019. a otsuse lk 3, II kd tl 127-127p).
34.Halduskohus on otsuses õigesti sedastanud, et kaebaja küll väidab, et ringmakseid ei ole toimunud, kuid ei ole esitanud konkreetseid vastuväiteid sellele, et ülekanded kontrolliaruandes näidatud isikute vahel, ajal ja summades (s.o korduvad rahade liikumised järgmiselt: kaebaja OÜ Projekt ja Maja – Proscript OÜ – kaebaja) toimusid. Ka ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja kontrolliaruandes selgelt näidanud, kuidas ühel ja samal päeval või kohe järgmisel päeval on Talisman Invest OÜ poolt OÜ-le Projekt ja Maja ülekantud rahasumma kantud Proscript OÜ-le, kes on omakorda selle laenuna tagasi kandnud Talisman Invest OÜ-le, millega viimane on omakorda tasunud OÜ-le Projekt ja Maja (vt kontrolliaruande lk-d 10-12, I kd, tl 16p-17p). Kaebaja ei ole selliste ringmaksete toimumist mingilgi viisil põhjendanud, ka mitte apellatsioonimenetluses. Halduskohus leiab otsuses õigesti, et kontrolliaruandes ringmaksetena tasutud summa on kokku 101 906,69 eurot (otsuse p 21). Ka sellele ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud.
35.Vaides PRIA-le viitas kaebaja omafinantseeringu katteallikana taas enda 09.11.2018. a seisukoha lisana esitatud laenulepingutele, kuid erinevalt 09.11.2018. a seisukohast selgitas Ringkonnakohus kontrollis, et PRIA on õigesti tuvastanud kaebaja 09.11.2018. a seisukoha lisadena 12-21 esitatud laenulepingute alusel erinevatelt äriühingutelt saadud laenu suuruse (47 500 + 37 000 + 15 000 + 20 000 + 1000 + 1600 + 15 000 + 11 500 + 11 000 + 60 000 = 219 600 eurot).
kaebaja, et omafinantseeringu katteallikaks oli ka 09.11.2018. a seisukoha lisaks 22 olev laenuleping. Ringkonnakohus nendib, et kaebaja seisukoht omafinantseeringu katteallikate osas on seega olnud ajas muutuv, kuna 09.11.2018. a seisukohas selgitas kaebaja, et arvestada tuleb seisukoha lisadena 12-21 esitatud laenulepinguid. Samas kui võtta arvesse ka kaebaja poolt 11.10.2012 sõlmitud laenulepingut (I kd, tl 100-101), suurendaks see kaebaja omafinantseeringut vaid 1000 euro võrra. Ühtlasi on laenuleping sõlmitud ning laenusumma lepingu järgi kaebaja arveldusarvele kantud laenulepingu sõlmimisega samal kuupäeval ehk veel enne PRIA poolt kaebaja investeeringutaotluse osas otsuse tegemist 16.01.2013. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul veenev, et summat kasutati sihtotstarbeliselt nimelt Projekt ja Maja OÜ-le Teekalda kinnistule puhkemaja ehitamise projekti raames.
36.Vaides esitas kaebaja ka täiendavad tõendid omafinantseeringu katmiseks vajalike vahendite olemasolu kohta: 17.10.2014 sõlmitud laenulepingu nr 14-082470-JI, 11.11.2014 sõlmitud laenulepingu nr 14-082470-JI Lisa nr 1 ning 01.12.2014 sõlmitud laenulepingu nr 14-094478-JI Swedbank AS-ga (II kd, tl 143-155). Ühtlasi selgitas kaebaja, et kattis täiendavalt omafinantseeringu nõuet ka käibemaksutagastuse arvelt summas 34 500 eurot (vaide lk 6, II kd tl 131p ning e-MTA arvestus Talisman Invest OÜ tagastus- ja ümberkandetaotluste kohta, II kd tl 158). Ringkonnakohus on seisukohal, et Swedpank AS-ga sõlmitud laenulepinguid ei saa kaebaja omafinantseeringu katteallikana arvestada, kuna need on selgitusest nähtuvalt sõlmitud Bigbank AS ja OÜ Proscript laenude refinantseerimiseks. Mis puudutab kaebaja käibemaksutagastust, siis ka see ei ole piisav omafinantseeringu nõude täitmiseks (60 000 + 34 500 = 94 500 eurot), sest jääb alla nõutava omaosaluse, 138 856,13 euro, määra, mistõttu on vastustaja järeldus omafinantseeringu nõude rikkumise kohta põhjendatud. IV
37.Kaebaja leiab, et PRIA ei teostanud huvide kaalumist, ei arvestanud kaebaja usaldust toetuse määramise haldusakti kehtima jäämisse ega kaalunud, kas on alust küsida toetus tagasi osaliselt.
38.Ringkonnakohus möönab, et ELÜPS § 111 lg 1 sätestab üldreegli, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Kuna tegemist on üldreegliga, tuleb lähtuda konkreetsematest normidest. ELÜPS § 80 lg 2 p-st 1 tuleneb, et maaelu arengu toetuse taotluse rahuldamise otsus tunnistatakse täielikult või osaliselt kehtetuks, kui ilmneb asjaolu, mille puhul taotlust ei oleks rahuldatud. Käesoleval juhul oli selliseks asjaoluks PRIA-le teadlikult valeandmete esitamine nii seoses hinnapakkujaga kui ka seoses omafinantseeringuga. Kui PRIA oleks toetustaotlust lahendades teadnud, et esitatud hinnapakkumus ei ole tegelik ning faktiliselt on töövõtjaks kaebajaga seotud äriühing, ei oleks PRIA-l olnud ilmselgelt alust toetustaotlust rahuldada. Seda arvestades tugines PRIA varasema investeeringutoetuse käskkirja kehtetuks tunnistamisel õigesti ELÜPS § 79 lg 4 punktile 3, mille järgi tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui taotluses on esitatud valeandmeid või taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil. ELÜPS § 79 lg 4 p 3 kaalutlusõiguse teostamist ei võimalda. V
39.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 11.12.2020. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse
põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja menetluskulude väljamõistmiseks puudub alus ning vastustaja ei ole menetluskulude taotlust esitanud, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.