Jõhvi kohtumaja
Kohtuasja number
3-21-1319
Määruse kuupäev
17.01.2022
Kohtunik
Reelika Kitsing
Kohtuasi
M.M kaebus Viru Vangla kohustamise nõuetes seonduvalt üksikvangistuse kohaldamisega
Menetlusosalised
Kaebaja – M.M Vastustaja – Viru Vangla
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 204 lg 1).
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kaebajale kätte ja edastatakse teadmiseks vastustajale.
3-21-1319 Kaebuse puhul on tegemist kohustamiskaebusega (vt ka haldusasjas nr 3-21-350 esitatud esialgse õiguskaitse taotluse punktid 4.1 ja 4.2) ja kaebaja soovib esitada järgmised nõuded: 1) kohustada vanglat lõpetama tema piinamine järjestikuse üksikvangistusega, mille käigus ei võimaldata talle iga päev tähendusrikast kontakti inimestega rohkem kui kaks tundi päevas ega tagata, et tervishoiutöötaja külastaks teda iga päev ja pakuks talle psühhosotsiaalset tuge ning talle võimaldataks sihipäraseid kambriväliseid tegevusi (kaebaja 25.08.2021. a vastuse p 2.1); 2) alternatiivselt eelnevale – kohustada vanglat lõpetama tema hoidmine kartseris kuniks on lõppenud tema suhtes hetkel kohaldatavad täiendavad julgeolekuabinõud (eraldatud lukustatud kamber) (kaebaja 25.08.2021. a vastuse p 2.2); 3) alternatiivselt eelnevatele – kohustada vanglat lõpetama tema hoidmine kartseris (ja ka mitte paigutama teda kartserisse) ajal, kui COVID-19 piirangute tõttu on kõik kinnipeetavad suletud lukustatud kambritesse (mis on samuti üksikvangistus ning mille leevendamiseks jäetakse kinnipeetavatel elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt – vt nt direktori 17.03.2020. a käskkirja nr 1-1/45 ja 29.12.2020. a käskkirja nr 1-1/67) ja anda talle kambrisse isiklikud asjad (k.a televiisor, mis leevendab üksikvangistust) (kaebaja 25.08.2021. a vastuse p 2.3). Kaebaja märgib, et kuigi momendil ei ole vanglas COVID-19 tõttu kinnipeetavad oma kambritesse lukustatud, siis on see vaid „aja küsimus“, mil seda jälle tehakse. Seega on ka viimati nimetatud alternatiivne nõue aktuaalne. Kaebaja selgitab, et ta on alates 06.10.2020 viibinud järjestikuses üksikvangistuses (s.o 323 ööpäeva) ja selle aja vältel ei ole talle kordagi võimaldatud igapäevast tähendusrikast kontakti inimestega rohkem kui kaks tundi päevas ega igapäevast tervishoiutöötaja külastust, mis pakuks talle psühhosotsiaalset tuge. 31.05.2021. a käskkirjaga nr 1-1/63 lõpetati COVID-19 piirangutest tulenevalt kinnipeetavate lukustatud kambrites hoidmine (alates 01.06.2021) ning 01.06.2021 hommikul kell 7.55 paigutati ta kartserisse, et ta ei saaks kellegagi suhelda. Kui kartserikaristus lõppes, kohaldati kaebaja suhtes koheselt täiendavaid julgeolekuabinõusid (eraldatud lukustatud kamber) ning alates 30.07.2021 on ta jälle kartseris. Kaebajale koostatakse pidevalt uusi käskkirju ning kartserikaristuste arv ja päevade arv, mis tuleb kartseris (ebainimlikes tingimustes) veeta, kasvab. Kaebuse põhjendustes viitab kaebaja piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) raportile, mis koostati 2017. aastal toimunud Eesti külastuse kohta ning selles raportis välja toodud meetmetele, mis puudutavad üksikvangistuse kohaldamist.
3-21-1319 1) kohustada vanglat võimaldama kaebajale üksikvangistuses viibides iga päev tähendusrikast kontakti inimestega rohkem kui kaks tundi päevas; 2) kohustada vangla tervishoiutöötajat külastama kaebajat iga päev üksikvangistuses viibimise ajal ja pakkuma talle psühhosotsiaalset tuge; 3) keelata vanglal kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramine ning kohustada vanglat võimaldama kaebajal viibida kartserikaristuste vahel mõistlik arv päevi tavatingimustes; 4) kohustada vanglat hindama üksikvangistuse mõju kaebaja vaimsele ja füüsilisele seisundile ning keelata vanglal hoida teda pikaajalises üksikvangistuses ilma vaimse ja füüsilise stimulatsioonita. Kohus leiab, et praeguses asjas esitatud kaebaja põhinõuded kattuvad haldusasjas nr 3-21-1313 menetlusse võetud nõuetega. Nii praeguses asjas kui ka haldusasjas nr 3-21-1313 esitatud nõuete eesmärgiks on see, et kohus teeks vanglale kohustava sisuga ettekirjutused, mis puudutavad kaebaja üksikvangistuses hoidmise tingimusi ja üksikvangistuse kahjulike mõjude leevendamise võimalusi (igapäevane tähendusrikas kontakt inimestega; tervishoiutöötaja igapäevane külaskäik koos psühhosotsiaalse toe pakkumisega; vaimse ja füüsilise stimulatsiooni pakkumine, mille all võib mõista ka kambriväliseid tegevusi). HKMS § 43 lg 1 p 3 sätestab, et halduskohtule kaebuse esitamine ei ole lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses. Sellises olukorras tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel. Kohus leiab, et praegusel juhul on tegemist eelviidatud olukorraga. Haldusasjas nr 3-21-1313 on juba kohtu menetluses samad nõuded samal alusel, nagu on kaebaja välja toonud praeguses asjas oma 25.08.2021. a vastuse punktis 2.1. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebaja põhinõuded, mille sisuks on vanglale kohustavate ettekirjutuste tegemine järjestikuse üksikvangistusega piinamise lõpetamiseks, mille käigus ei võimaldata kaebajale iga päev tähendusrikast kontakti inimestega rohkem kui kaks tundi päevas ega tagata, et tervishoiutöötaja külastaks teda iga päev ja pakuks talle psühhosotsiaalset tuge ning talle võimaldataks sihipäraseid kambriväliseid tegevusi. Kohus tagastab kaebuses esitatud põhinõuded HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel.
3-21-1319 tegevust ennetava kaebuse esitamiseks peab isikul olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (vt Riigikohtu 25.10.2017. a määrus nr 3-17-749, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Antud juhul puudub kohtul alus arvata, et kaebaja ei saaks kaitsta oma õigusi tavapärase järelkontrolli raames. Kohus leiab, et kaebajal puudub kaebeõigus nõudmaks seda, et kohus keelaks tulevikku suunatult ära kõigi kaebajale määratud distsiplinaarkaristuste täitmisele pööramise, kui täitmisele pööramise aeg langeks kokku ajaga, mil kaebaja viibib eraldatud lukustatud kambris või kui samaaegselt on vangla tavarežiimis tehtud muudatusi ja kõik kinnipeetavad viibivad lukustatud kambrites. Kaebaja saab siiski vaidlustada vaid konkreetset distsiplinaarkaristuse käskkirja ja selle täitmisele pööramist, taotledes vajadusel karistuse täitmisele pööramise edasilükkamist või esialgset õiguskaitset. HKMS § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti või toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kohus ei saa etteulatuvalt ära otsustada kaebajale määratud või määratavate kartserikaristuste täitmisele pööramise lubatavust olukorras, kus kohtule ei ole ette teada kartserikaristuse täitmisele pööramise ajal kaebaja suhtes kohaldatava režiimi täpsemad asjaolud (kestus, meetmete olemas jmt) ja sellest tulenevalt režiimi mõju kaebajale. Seega puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus nõudmaks vanglale sellise üldist laadi ettekirjutuse tegemist kaebajale määratud või määratavate kartserikaristuste täitmisele pööramise keelamiseks. Mis puudutab kaebaja nõuet, et kohus kohustaks vanglat andma talle kambrisse isiklikud asjad (sh televiisor), siis tuleb kohtu hinnangul kaebajal enda õiguste kaitseks vaidlustada konkreetset haldusakti, mille tagajärjeks isiklike asjade kasutamise keeld on. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on selliste käskkirjade täitmise peatamist kohtult ka varem taotlenud (näiteks haldusasjas nr 3-21-179 esitatud taotlus Viru Vangla 22.01.2021. a käskkirja nr 6-3/38-1 täitmise peatamiseks, millega karistati kaebajat isikliku televiisori kasutamise keelamisega 25 päevaks). Kui kaebaja on aga silmas pidanud seda, et talle jäetaks kartserikaristuse kandmise ajaks kätte isiklikud asjad (sh televiisor), siis on see otseses vastuolus vangistusseaduse § 651 lõikega 2, mille kohaselt kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Kohus ei saa kohustada vanglat selleks, et kaebajal oleksid igal ajal (sh kartserikaristuse kandmise ajal) kambris isiklikud asjad, ning kaebajal puudub kaebeõigus selle nõudmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus tagastab seega kaebuse osas, mis puudutab kaebaja 25.08.2021. a vastuse punktides 2.2 ja 2.3 esitatud nõudeid HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.