Muud

3-21-2880 osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut (RÕS § 6 lg 1). Menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu arvesse võetav taotleja sissetulek on kokku 11 481,77 eurot. HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel saab eeltoodud sissetulekust arvata maha samal ajavahemikul tasutud eluasemekulud 524,60 eurot (kodulaenumaksed 131,15 × 4) ja majandusliku seisundi teatises märgitud transpordikulud 1000 eurot (4 × 250), samuti muud vältimatud kulutused 2502,12 eurot ((400 + 100 +85 + 28,73 + 11,8) × 4). Pärast mahaarvamiste tegemist on taotleja taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmine kahekordne kuusissetulek 3727,52 eurot [(11 481,77 – 524,60 – 1000 – 2502,12) / 4 × 2]. Eeltoodust nähtuvalt ei ole taotleja majanduslik seisund selline, mis annaks aluse riigi õigusabi taotluse rahuldamiseks. Sõltumata taotleja majanduslikust seisundist tuleks riigi õigusabi taotlus jätta rahuldamata ka RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel. Taotleja on läbinud vaidemenetluse ning riigi õigusabi taotlusest on selgelt arusaadav, milles seisneb probleem, mille lahendamiseks riigi õigusabi soovitakse. HKMS § 2 lg-tes 4‒6 sätestatud põhimõtetest tulenevalt on halduskohtul kohustus tagada asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamine ning kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes menetlusosalistele tõhus ja võrdne võimalus esitada ja põhjendada oma seisukohti ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste seisukohtadele või toetada neid. Samuti peab halduskohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega tagama, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata menetlusosalise õigusliku kogenematuse tõttu. Seega aitavad halduskohtus valitsev uurimisprintsiip ja selgitamiskohustus kompenseerida kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist ning kohtul on haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada. Seetõttu ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Praegune vaidlus ei ole ka sedavõrd keeruline, et eeldaks süvateadmisi õigusest. Vaidlus puudutab küsimust, millised terviseinfosüsteemis olevad andmed toetavad kaebaja poolt märgitud piiranguid töövõime hindamise taotluses. Seega on küsimus pigem faktiliste asjaolude väljaselgitamises ning taotleja teab ise kõige paremini oma tervislikku seisundit. Seejuures märgib kohus, et töövõime hindamise taotluses taotleja poolt välja toodud piiranguid peavad toetama tervishoiuinfosüsteemis olemasolevad andmed. Kohtule esitatud andmetest lähtudes ei nähtu vajadust taotleja esindamiseks haldusmenetluses (vaidemenetlus on läbitud) ega muu õigusdokumendi koostamiseks (kaebuse koostamine on hõlmatud esindamisega halduskohtumenetluses). Seetõttu ei pea kohus vajalikuks X taotluse edastamist maakohtule (RÕS § 10 lg 7). Põhjendatud vajadusel on taotlejal õigus pöörduda vastava taotlusega maakohtu poole.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-2880 336 lg 4). Ringkonnakohus leiab HKMS § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1, RÕS § 15 lg 8), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele määral, mis võimaldab selle lahendamist. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

(allkirjastatud digitaalselt)

3(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.