Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 22. detsember 2021, Tartu 3-20-13
Haldusasi
Vladimir Kirsanovi kaebus Viru Vangla 4. novembri 2019. a käskkirja nr 6-3/802-1 ja 6. detsembri 2019. a vaideotsuse nr 6-12/415-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 9. märtsi 2021. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Vladimir Kirsanov Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 21. jaanuar 2022.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla 4. novembri 2019. a käskkirjaga nr 6-3/802-1 tunnistati kaebaja süüdi Viru Vangla kodukorra (VVK) p 1.12.7, s.o keelu kasutada füüsilist ja/või vaimset vägivalda teiste kinnipeetavate, vanglateenistujate ning teiste isikute suhtes, rikkumises ja karistati teda seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega.
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla
4.novembri 2019. a käskkirja nr 6-3/802-1 ja 6. detsembri 2019. a vaideotsuse nr 6-12/425-2 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei kavatsenud kaebaja vaidlusaluses intsidendis kakelda. Vastupidisele seisukohale tuginedes kaebaja karistamine on õigusvastane.
3.Vastuses kaebusele Viru Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja hinnangul viidi distsiplinaarmenetlus läbi õiguspäraselt ja kaebaja karistamine on põhjendatud. Järgitud on vormi- ning menetlusnõudeid ja käskkirjas on esitatud põhjendused
rikkumise tuvastamise kohta. Määratud karistus on toime pandud distsiplinaarrikkumisega proportsionaalne.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus 9. märtsi 2021. a otsusega rahuldas kaebuse, tühistas Viru Vangla 4. novembri 2019. a käskkirja nr 6-3/802-1 ja 6. detsembri 2019. a vaideotsuse nr 6-12/415-2 ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 15 eurot kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu katteks.
5.Vaidlusaluse käskkirja põhjenduste kohaselt 3. oktoobril 2019 kavatses kaebaja kasutada teise kinnipeetav suhtes füüsilist vägivalda. Vaidlust ei ole, et jalutuskäigult kambrisse naasmisel tekkis kaebajal teise kinnipeetavaga tüli, mille käigus kinnipeetavad karjusid üksteise peale, selle konflikti käigus ei läinud aga kinnipeetavad füüsiliselt kokku. Vastustaja hinnangul, kuna kaebaja käed olid kaitseseisundis, oli tema eesmärgiks kasutada füüsilist vägivalda teise kinnipeetava vastu, kuid vangla ametniku sekkumise tõttu jäi kavatsus teostamata.
6.Sellest teokirjeldusest ei ilmne, et täidetud oleks VVK p-s 1.12.7 sätestatud faktiline teokoosseis. Teokoosseisu täitmiseks peab tegu olema lõpule viidud. Lõpetamata katsestaadiumis tegu, s.o kaitseasendi võtmine, ei ole koosseisu täitmiseks piisav. Selleks, et võtta kinnipeetav vastutusele teo lõpetamata või lõpetatud katse eest, peab õigustloovas aktis või selle alusel välja antud haldusaktis olema vastav volitus. Sellist volitusnormi ei ole vangla sisekorraeeskirjas ega vangistusseaduses (VangS).
7.Samuti ei ole tõendatud, et just kaebaja, kuid mitte teine kinnipeetav, soovis kasutada füüsilist vägivalda.
29.oktoobri 2019. a videosalvestuse läbivaatamise protokolli kohaselt kaamera 2.9 videosalvestuse läbivaatamisel selgus, et kell 11.03.09 taganeb kaebaja kambrist välja selg ees. Kell 11.03.11 väljub kambrist ka teise kinnipeetav, käed on kaitsvas seisus enda ees. Kell 11.03.17 liigub teine kinnipeetav kambri S402 poole, vaatab korra tagasi ning kell 11.03.21 haarab kambris asuva kapi pealt tuvastamata eseme ning liigub kiirete liigutustega kambrist välja. Kaamera 2.8 videosalvestuse läbivaatamisel selgus, et kell 11.03.59 taganeb kaebaja mööda päevaruumi, teine kinnipeetav liigub kaebaja poole kiirete sammudega, mõlema kinnipeetava käed on enda kaitseks ees. Kaebaja pidevast taganemisest on võimalik aru saada, et tema oli pigem kaitse-, mitte ründavas positsioonis. Kaebajal puudus selgelt väljendatud tahe teise kinnipeetava ründamiseks. Kaebaja käitumine oli pigem reaktsioon teise kinnipeetava aktiivsetele tegevustele. Seega väide, et kaebaja oleks kasutanud teise kinnipeetava suhtes füüsilist vägivalda, kui vanglaametnik ei oleks sekkunud, on oletuslik ja vähetõenäoline.
8.Seega ei ole tõendatud, et kaebaja oleks rikkunud VVK punkti 1.12.7 ja oleks sellega pannud toime distsiplinaarrikkumise. Vastustajal puudus õiguslik alus määrata kaebajale VangS § 63 lg 1 p 4 alusel distsiplinaarkaristust ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on materiaalselt õigusvastane haldusakt.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuses on vastustaja seisukohal, et halduskohus leidis ebaõigesti, nagu puudunuks vangla direktoril volitus kehtestada VVK-s vaidlusalune säte (p 1.12.7), mille alusel kaebajat karistati. Vangla direktor kehtestab kodukorra VangS § 105 lg 3 alusel. Vangla kodukorras reguleeritavad küsimused on kajastatud sama paragrahvi lõikes 21 . Tegemist on avatud nimekirjaga – sellele viitab selle lõike p 14 – muud reguleerimist vajavad asjaolud. Halduskohus tuvastas, et vangid, sh kaebaja karjusid üksteise peale, olles valmis kakluseks. Kakluse hoidis ära vanglaametniku sekkumine. VangS § 67 p 1 kohaselt peab vang alluma vangla
sisekorraeeskirjadele ja muudele õigusaktidele, p 2 kohaselt ei tohi vang häirida ka teisi vange. Teise vangi peale karjumine ja kaklemine (positsiooni võtmine kakluseks on sisult juba kakluse alguse osa) seda ilmselgelt aga on. Põhjendamatu on halduskohtu poolt karistusõiguse katse instituudi vahetu kohaldamine distsiplinaarkaristuse asja lahendamisel. Distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaolude kohaselt oli ka kaebaja ise konfliktis aktiivne pool. Tema tegevust ei saa pidada hädakaitseks või teda hädaseisundis olevaks, mis välistaks tema distsiplinaarkorras vastutuse. Põhjendatud ei ole ka halduskohtu poolt meditsiinitõendite kõrvalejätmine. Kuna mõlemal vangil vigastused tuvastati, siis on eluliselt usutav, et aset leidis ka füüsiline kontakt. Kohus jättis arvestamata, et mitte igal hetkel ei olnud konflikti osapooled videokaamerate vaateväljas. Seega ei ole õige ka kohtu järeldus, et füüsilise konflikti mittetoimumise osas vaidlust ei ole.
10.Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
12.Vaidlusaluse käskkirjaga määrati kaebajale seitsmepäevane kartserikaristus VVK p 1.12.7 rikkumise eest, s.o teiste kinnipeetavate, vanglateenistujate ning teiste isikute suhtes füüsilise ja/või vaimse vägivalla kasutamise keelu rikkumise eest. Halduskohus leidis asjas kogutud tõendeid hinnates, et kaebajale etteheidetav rikkumine ei ole tõendatud ning et kaebaja karistamine VVK p 1.12.7 rikkumise katse eest ei lubatav. Ringkonnakohus halduskohtu nende seisukohtadega ei nõustu.
13.Vangla kodukord on vangla direktori käskkirjaga antud üldkorraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 mõttes. Seega vangla kodukord on õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54). Vangla kodukorraga on lubatud täpsustada vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja regulatsiooni selleks antud volituse aluse ja piires. Samas ei ole vangla direktoril õigust reguleerida õiguse üldaktis reguleeritud küsimusi neis sätestatust erinevalt. Vangla direktori volitus kodukorra kehtestamiseks tuleneb VangS § 105 lg-st 3. VangS § 105 lg 21 näeb avatud loeteluna ette ka need küsimused, mida võib ja tuleb vangla kodukorras reguleerida. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et VVK p 1.12.7 täpsustab VangS § 67 p-ga 2 kehtestatud kinnipeetava kohustust mitte takistada vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist ega häirida teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. VVK p 1.12.7 sõnastusest saab järeldada, et keeld ei ole suunatud üksnes vägivalla tagajärgede ärahoidmisele, vaid sellega soovitakse saavutada vägivaldse käitumise ärahoidmine üldisemalt. Vaimse ja füüsilise vägivalla kasutamise keeld on hõlmatud kohustusega mitte häirida teisi kinnipeetavaid või muid isikuid ning mitte takistada vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist. Sellisena tuleb VVK p 1.12.7 mõista ja tõlgendada koostoimes VangS § 67 p-ga 2. Pidades silmas VangS § 67 p-s 2 sätestatud kohustuse laia ulatust tuleb ka vägivalla kasutamise keeldu mõista selliselt, et see hõlmab kõiki vägivalla kasutamisele suunatud toiminguid ja tegusid, s.h ka ettevalmistusi vägivalla kasutamiseks. Vastavalt on keeldu rikkuvaks kinnipeetava käitumine, kui tema poolt füüsilise vägivalla kasutamine jääb toimumata temast mitteolenevatel asjaoludel, näiteks vastustaja ametniku sekkumise tõttu. Seetõttu on ekslik halduskohtu arusaam, et nn vägivalla katse VVK p 1.12.7 keeldu ei riku ja et kaebajale etteheietava teo eest karistamiseks peaks VVK otsesõnu ette nägema rikkumise katse eest karistamise võimaluse.
14.Asjas on tuvastatud, et 3. oktoobril 2019 toimus kaebaja ja teise kinnipeetava vahel konflikt, mille käigus mõlemad kinnipeetavad võtsid asendi, millest ilmnes valmidus ennast kaitsja ja/või teist konflikti osapoolt rünnata. Vaidluse all ei ole seegi, et konflikt lõppes vastustaja ametniku
sekkumise järel. Konfliktis osalejate karjumise ja kehakeeles avaldunud agressiivsuse tõttu ei saa välistada, et vastustaja ametniku sekkumiseta oleks konflikt lahendatud füüsilise vägivalla kasutamisega mõlemalt poolt.
15.Halduskohtu hinnangul viitab 29. oktoobri 2019. a turvakaamera salvestise vaatlemise protokoll sellele, et kaebajal ei olnud konfliktis ründavat rolli, vaid ta üksnes taganes teise kinnipeetava eest ja oli valmis ennast kaitsma. Seejuures ei ole halduskohus aga selgitanud osa vastustaja tuvastatud asjaoludest. Täpsemalt ei ole halduskohus pööranud tähelepanu sellele, et kaamerate salvestiste vaatlemise protokolli kohaselt kell 11.03.06 liikus kaebaja teise kinnipeetava kambrisse nr S402, seejärel nähtus kaamerast, et kaebaja jalg oli kambris S402 ukse ette asetatud, kambris sees oleva, rohelise rätiku peal, rätik tõmmati jalaga kortsu, samal ajal kaebaja keha näha ei olnud. Alles sellele sündmusele järgnes halduskohtu kirjeldatu, milles kaebaja väljus teise kinnipeetava kambrist ja taganes teise kinnipeetava ees. Vastustaja tuvastas, et konflikt algas 3. oktoobril 2019, kui jalutuskäigult naasmisel tekkis kaebaja tüli teise kinnipeetavaga, kusjuures teine kinnipeetav karjus kaebaja peale. Vanglateenistuse ametnik andis korralduse karjumine lõpetada, misjärel teine kinnipeetav läks oma kambrisse. See eelnes eelmisel lõigus kirjeldatud sündmustele. Ringkonnakohtu hinnangul on eluliselt usutav, et kaebaja oli ärritatud teise kinnipeetava karjumisest ja läks teise kinnipeetava kambrisse varasemat verbaalset konflikti jätkama. Halduskohus siinkohal alusetult jättis tähelepanuta vangla meditsiiniosakonnas samal päeval tuvastatud kaebaja ja teise kinnipeetava pisivigastused – kaebajal täppverevalumid mõlemal õlal ja teisel kinnipeetaval väike verevalum ninal. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et need osutavad võimalusele, et kaebaja teise kinnipeetava kambris viibimise ajal toimus nende vahel füüsiline kontakt. Kaebaja hilisem taganemine teise kinnipeetava eest on seletatav sellega, et teise kinnipeetava kambris kaebaja ründas teist kinnipeetavat, milles eest teine kinnipeetav omakorda soovis kätte maksta. Tähelepanuväärne on, et distsiplinaarmenetluses antud seletustes kaebaja ega teine kinnipeetav ei ole püüdnudki usutavalt oma käitumist selgitada, väites et konflikti ei olnudki ja valjuhäälne suhtlemine oli tingitud vajadusest ennast olmemüra taustal kuuldavaks teha. Seega ei ole esitatud ühtegi selgitust kaebaja käitumisele, mida vastustaja oleks pidanud ja saanud alternatiivse versioonina kontrollida. Seetõttu ei ole vastustajale etteheidetav, et ta distsiplinaarmenetluses ei suutnud konflikti kummagi osapoole käitumist täpsemalt kirjeldada ega välja selgitada kumb kinnipeetavatest oli ründavas ja kumb kaitsvas rollis.
16.Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et distsiplinaarmenetluses kogutud tõendid kinnitavad VVK p-s 1.12.7 nimetatud vägivalla kasutamise keelu rikkumist kaebaja poolt. Määravat tähendust ei ole siinjuures sellel, et füüsilise kontakti toimumine teise kinnipeetava kambris ei ole tõsikindlalt tõendatud ning vastustaja ametniku sekkumine hoidis hiljem ära kakluse puhkemise. Kaebaja tegevus on piisav teiste isikute elu, tervise ja kehalise puutumatuse õiguse rikkumisele suunatud käitumise jaatamiseks, seega käsitatav vägivalla kasutamisest hoidumise kohustuse rikkumisena.
17.Vastustaja on karistuse määramisel selgelt põhjendanud, miks tuli kõiki asjaolusid arvestades kaebajat esmakordse rikkumise eest karistada kartserisse paigutamisega. Ringkonnakohus nõustub, et vägivalla kasutamine kinnipeetava poolt on raske rikkumine, sest ohustab vangla julgeolekut üldiselt, süvendades vaenulikkust kinnipeetavate vahel ning võib kaasa tuua kehavigastusi ja/või tervisekahjustusi. Seetõttu ei saa kaebajale rikkumise eest karistuse määratud seitsmepäevast kartseris viibimist pidada ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja kaebaja karistamisel seega arvestanud oluliste asjaoludega ega ole lähtunud lubamatutest kaalutlustest. Seetõttu ei ole kaebaja karistamisel kaalutlusõiguse rikkumine vastustajale etteheidetav. Kuigi kartserikaristus on VangS § 63 lg-s 1 loetletud distsiplinaarse mõjutamise meetmetest kinnipeetava õigusi kõige enam piirav, ei ole siiski keelatud määrata kartserikaristust kinnipeetava poolt esmakordse rikkumise tuvastamisel, kui rikkumise raskus ja muud asjaolud seda õigustavad. Vastustaja sellekohased põhjendused on küll üldsõnalised, kuid neist nähtub siiski piisava selgusega, et vangla pidas oluliseks mõjutada karistusega hoiduma
kaebajat ja ka teisi kinnipeetavaid sarnaste rikkumiste toimepanemisest tulevikus. Leebemat liiki karistuse kohaldamine selle eesmärgi saavutamiseks ei olnud põhjendatud rikkumise raskuse tõttu.
18.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et Viru Vangla 4. novembri 2019. a käskkirja nr 6-3/802-1 on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. Seetõttu ei ole põhjust ka vaideotsuse tühistamiseks. Vastavalt tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.
19.Vastuses apellatsioonkaebusele märkis kaebaja, et juhul kui ringkonnakohus tuvastab uusi asjaolusid, soovib kaebaja riigi õigusabi esindamiseks kohtumenetluses. Ringkonnakohus ei tuvastanud uusi asjaolusid, vaid rajas otsuse juba distsiplinaarmenetluses tuvastatule. Seetõttu ei ole kaebaja taotluse tingimus täidetud ning taotlus tuleb jätta tähelepanuta. Juhul, kui kaebaja siiski pidanuks vajalikuks talle riigi õigusabi korras esindaja määramist ka praeguse apellatsioonimenetluse asjaoludel, tuleks taotlus jätta rahuldamata. Asjas vaidluse all olevate asjaolude iseloomu tõttu ei ole apellatsioonimenetluses osalemiseks vajalik kaebajale esindaja määramine. Kaebaja on menetluses näidanud, et suudab iseseisvalt esitada oma õiguste kaitsmiseks vajalikud seisukohad ja taotlused.
20.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 järgi kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Seega tuleb tühistada ka halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 2. Ringkonnakohus teeb ka selles osas uue otsuse ja jätab kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
21.Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.