Sotsiaalõigus › Meditsiiniõigus (sh ravikindlustus)

haigushüvitise maksmist selgus, et kaebaja sai Töötukassalt töötasu hüvitist perioodi 01.04.202030.04.2020 eest. Haigekassa tegi eeltoodud asjaolude alusel Haigekassa andmekogus parandused ja ümberarvestused. Haigekassa väidab, et on maksnud kaebajale hooldushüvitist alusetult summas 896,48 eurot perioodi 01.04.2020-30.04.2020 eest. Haigekassa teavitas 01.10.2020 kirjaga nr 5-3.3/28822 kaebajat tekkinud olukorrast ning palus esitada omapoolse kirjaliku arvamuse või vastuväited. Kaebaja esitas 22.10.2020 e-postiga oma seisukoha, et on õigustatult saanud hooldushüvitist perioodi 01.04.2020-30.04.2020 eest, kuna töötab graafiku alusel ja tööpäevade eest ei ole hooldushüvitist saanud. Haigekassa andis 04.11.2020 kirjaga nr 5-3.3/28822-2 kaebajale e-posti teel täiendavad selgitused, et töötasu hüvitist maksti üksnes terve kalendrikuu eest ning kui töötajale on makstud Töötukassa poolt töötasu hüvitist, siis on ta terve kalendrikuu eest saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis välistab ajutise töövõimetuse hüvitise saamise samal perioodil. Ettekirjutuse kohaselt kaebajale alusetult makstud hüvitis tuleb Haigekassale tagastada. Ettekirjutuses selgitatakse, et kuna kaebaja sai ajutise töövõimetuse aja eest töötasu hüvitist, mis on võrdsustatud töötasuga ja on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, siis Haigekassal puudub õiguslik alus maksta teile ajutise töövõimetuse hüvitist sama aja eest ning seega on kaebaja saanud Haigekassalt alusetult hüvitist summas 896,48 eurot, mis tuleb tagastada. Kaebaja vaidlustas ettekirjutuse vaidemenetluse korras Eesti Haigekassas. Vaie jäeti vaideotsusega rahuldamata. Kaebaja vaidlustas Eesti Haigekassa ettekirjutuse ja vaideotsuse halduskohtus, taotledes nende tühistamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja väitel vastustaja nõuab kaebajalt alusetult tagasi hooldushüvitist 2020 aprillis perioodil 01.04.2020 – 13.04.2020 töövõimetuslehel oldud aja eest kokku summas 896,48 eurot. Kaebaja laps oli 2020 aprillis haige ja kaebaja seetõttu töövõimetuslehel 01.04.2020 – 06.04.2020. Ülejäänud aja aprillist ei saanud kaebaja töötada, kuna kaebaja tööandja oli COVID19 haigusega seotud piirangute tõttu suletud. Samal ajal oli kaebajal õigus saada ja kaebaja tööandjal kohustus tasuda kaebajale töötasu ka aja eest, mil kaebaja ei saanud piirangute tõttu tööd teha (TLS § 28 lg 2 p 1, p 2 ja p 4). Eesti Töötukassale sai töötasu hüvitise taotluse esitada tööandja, mitte kaebaja ning töötasu hüvitamisega seotud taotluse ja andmete õigsuse eest vastutab tööandja, mitte kaebaja. Kaebaja ei ole kunagi esitanud Töötukassale taotlust maksta talle töötasu hüvitist, mh ei ole kaebaja taotlenud, et töötasu hüvitist makstaks ka aja eest, mil kaebaja oli töövõimetuslehel. Sisuliselt puudus kaebajal võimalus Töötukassale taotlust esitada ning ka töötasu hüvitisega seotud õigusi ning kohustusi mõjutada. Töötukassa poolt makstud hüvitis ei ole töötasu 100 % hüvitamine, vaid see on piiratud ülemmääraga, milleks on 1000 eurot (bruto), s.t üle 1000 euro (bruto) töötukassa töötajale töötasu hüvitist ei tasu. Kaebajale teadaolevalt ei ole Töötukassa poolt ühes kuus makstav töötasu hüvitis piiratud mistahes päevade arvuga, s.t töötukassa tasub hüvitist mitte rohkem kui 1000 eurot (bruto) kuus summast, mis tööandja poolt töötajale tasumisele kuulub. Sarnasel seisukohal on ka Eesti Töötukassa (lisa 1), kelle pädevuses on tööandjate vastavate taotluste lahendamine, õiguspäraseks lugemine ja töötasu hüvitise töötajale välja maksmine. Töötukassa ei ole hüvitist kaebajalt tagasi nõudnud. Kaebajale teadaolevalt ei ole Töötukassa hüvitist ka kaebaja tööandjalt tagasi nõudnud. Sisuliselt on vastustaja sekkunud Töötukassa pädevusse ja asunud hindama ning tagasi nõudma töötukassa poolt tasutud hüvitist eeldades seejuures, et töötukassa hüvitis on kogu aprilli eest tasumisele kuulunud tasu, mis katab mh ka aja, mil kaebaja oli haiguslehel. Eelnevat kinnitab vastustaja vastuse punktis 2.3.4. märgitu. Nimelt leiab vastustaja, et töötajal ehk kaebajal on ka võimalus negatiivset tagajärge (ettekirjutuse tegemine) vältida. Selleks tuleks kaebajal Töötukassale tagastada makstud töötasu hüvitis ning tööandjale tema poolt makstud kohustuslik tasu (THP § 191 lg 6). Sellisel juhul langeks ära RaKS

§ 60 lg 1 p-s 5 toodud ettekirjutuse tegemise alus. Kaebaja pole seda teinud, sest on soovinud säilitada õiguse mõlemale hüvitisele samaaegselt. Kaebajale jääb arusaamatuks millisele õiguslikule alusele tuginedes leiab vastustaja, et 1) kaebaja sai Töötukassalt hüvitist kogu kuu eest; 2) kaebaja peab kogu Töötukassa hüvitise tagasi maksma, kuna see oli vastustaja hinnangul tasu kogu kuu eest, kuid on ilmne, et vähemalt pärast haiguse lõppemist oli kaebajal õigus saada töötasu, seega peaks töötasu hüvitise tagasimaksmise õigsuse korral olema see proportsionaalne ning võtma arvesse, et oleks hüvitatud aeg, mil kaebaja ei saanud piirangute tõttu tööd teha; 3) kaebaja peab Töötukassa toetuse tagasi maksma, kui kaebaja ei ole toetust taotlenud ning toetuse sai kaebaja tööandja (toetuse saamise viisiks oli selle kandmine otse tööandja asemel töötajale). Lisaks tekib kaebajal põhjendatult küsimus vastustaja kui haldusorgani selgitamiskohustuse osas. Kui vastustaja leidis, et kaebajal on võimalik negatiivsest tagajärjest vabaneda töötukassa hüvitist tagasimakstes, miks vastustaja seda siis ettekirjutusse ei märkinud. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohad vastuolulised ning vastustaja ei piirdu haiguse ajal töövõimetushüvitise õiguspärasuse kontrollil üksnes vastustaja pädevusega, vaid soovib Töötukassa haldusalasse sekkudes saavutada olukorda, kus nõuab tagasi haigekassa toetuse, andes kohtumenetluses siiski kaebajale võimaluse maksta tagasi ka töötukassa toetus. Jättes seejuures tähelepanuta, et kaebaja võib ühes kuus olla nii haige lapsega kodus kui ka töötada ning saada töötatud aja eest sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, seega ka töötukassa hüvitist piirangute tõttu, mis töötamist ei võimaldanud. Õiguskantsler on sotsiaalkomisjonile edastatud kirjas selgitanud, et Sotsiaalministeerium ja Eesti Töötukassa on avaldanud arvamust, et kui inimene oli haige või hooldas haiget pereliiget, pole Eesti Haigekassal alust hüvitise tagasimaksmist nõuda (lisa 2 – Õiguskantsleri 17.06.2021 kiri Riigikogu sotsiaalkomisjonile, lk 1, lõik 4). Õiguskantsler on leidnud, et nii on 2020. aasta kevadel töötasu hüvitist saanud inimesed pandud olukorda, kus nad ei saa aru, kas ja miks nad peaksid haigekassa nõuet täitma, sest nad ei ole saanud hüvitise maksmise tingimusi mõjutada, nad on järginud reegleid ega ole riiki petnud ning avaik võim esitab hüvitise maksmise õiguspärasuse kohta vastuolulisi seisukohti (lisa 2, lk 1, lõik 4). Seega on ka Õiguskantsleri hinnangul avaliku võimu seisukohad antud juhul vastuolulised ning kodanikele nende õigused ja kohustused arusaamatud ja haigekassa tagastusnõue esitatud inimeste vastu, kes ei ole midagi valesti teinud ega riiki petnud. Kaebaja nõustub õiguskantsleri seisukohaga. Kaebaja rõhutab veelkord, et tavaolukorras oleks kaebaja pärast lapse tervenemist läinud tööle ja saanud ülejäänud töötatud aja eest töötasu. Haigekassale oleks hüvitise tasumise kohustus jäänud ja seda vaatamata sellele, et kaebaja sai aprillis sotsiaalmaksustatud tulu. RaKS § 50 lg 1 kohaselt rravikindlustatud isik on õigustatud saama töövõimetushüvitist, kui tal jääb töökohustustest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, s.t töötasu ajutise töövõimetuse aja eest. RaKS § 50 lg 1 ei näe ette, et mistahes sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamine töövõimetuslehel olles välistab õiguse töövõimetushüvitise saamiseks. Kaebaja hinnangul on vastustaja ettekirjutuses RaKS § 50 lg 1 ebaõigesti kohaldanud ning jõudnud seetõttu ebaõige järelduseni, et mistahes sotsiaalmaksuga maksustatava tulu teenimine töövõimetuslehel olemise ajal välistab töövõimetushüvitise maksmise Haigekassa poolt. Eelnevat kinnitab ka RaKS § 60 lg 1 p 5, mille kohaselt ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu või ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel maksustatavat tulu. SMS § 2 lg 1 p 1 sätestab, et sotsiaalmaksu makstakse töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt ning SMS § 2 lg 1 p 3 kohaselt sotsiaalmaksu makstakse ametnikule makstud palgalt ja muudelt tasudelt. Ka RaKS § 60 lg 1 p 5 näeb ette konkreetsed sotsiaalmaksuga maksustavad tulud (SMS § 2 lg 1 p 1 ja p 3), mille saamine töövõimetuslehel olles välistab õiguse saada töövõimetuslehel olemise aja eest töövõiometushüvitist. Kõik muud sotsiaalmaksuga maksustatavad tululiigid on lubatud ega välista mistahes viisil töövõimetushüvitise saamist. Kaebaja ei saanud ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p 1 või 3 sätestatud tulu, seega antud juhul RaKS § 60 lg 1 p 5 ei kohaldu.

Vastustaja väitel kaebajal puudub õigus saada ajutise töövõimetuse hüvitist samal perioodil koos töötasu hüvitisega. Töötasu hüvitis on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu SMS § 2 lg 1 p-i 1 mõttes. Töötasu hüvitist tasuti kaebajale THP § 191 järgi. THP on kehtestatud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 41 alusel. Seega on selge, et tegemist ei ole Töötuskindlustuse seaduse alusel makstud hüvitisega. THP 191 lg 5 sätestab ühemõtteliselt, et töötasu hüvitis käsitletakse tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel. Töötasu hüvitis on võrdsustatud töötasuga ehk tegemist on sotsiaalmaksuga maksustatud tuluga SMS § 2 lg 1 p-i 1 mõttes. Töötasu hüvitist ei tasutud mitte konkreetsete päevade, vaid terve kalendrikuu eest (191 lg-d 8 ja 10). Vastupidist ei väida ka kaebaja (kaebuse p 2.3). Järelikult on kaebaja saanud töötasu hüvitist perioodil 01.04.2020-30.04.2020. TVH-d sai kaebaja perioodil 30.0313.04.2020 (sama kaebuse p 2.1). Järelikult on kaebaja perioodi 01.04.2020-13.04.2020 eest saanud nii TVH-d kui ka töötasu hüvitist. RaKS § 60 lg 1 p-i 5 järgi ei ole isikul õigus saada TVH-d, kui ta saab ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p-s 1 nimetatud sotsiaalmaksuga maksutatavat tulu. RaKS § 62 lg 3 kohaselt võib haigekassa teha alusetult makstud TVH kohta ettekirjutuse koos hoiatusega. Eelnevalt on näidatud, et kaebaja on saanud SMS § 2 lg 1 p-s 1 nimetatud tulu (ptk 2.1) ning ta on seda saanud samal perioodil, mil ta sai ka TVH-d. RaKS § 60 lg 1 ps 5 ning § 62 lg-s 3 kehtestatud eeldused ettekirjutuse tegemiseks on täidetud. Väär on kaebaja seisukoht, et TVH saamise piirangu toob kaasa üksnes töökohustuste täitmine (kaebuse p 2.14). RaKS § 60 lg 1 p-s 5 ja lg-s 2 on kehtestatud erinevad tingimused, mis mõlemad iseseisvalt toovad kaasa makstud TVH alusetuse. Vastustaja selgitab, et kui isik töötab ajutise töövõimetuse perioodil (RaKS § 60 lg 2), ei ole tegemist ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumiga (RaKS § 50 lg 1 ja 51 lg 1), sest isik ei ole järelikult töövõimetu. RaKS § 60 lg 1 p-s 5 toodud tingimuse täitmiseks ei ole isikul vaja töökohustusi täita, vaid saada perioodi eest vastavas punktis nimetatud tasu. Töötajal ehk kaebajal on ka võimalus negatiivset tagajärge (ettekirjutuse tegemine) vältida. Selleks tuleks kaebajal Eesti Töötukassale tagastada makstud töötasu hüvitis ning tööandjale tema poolt makstud kohustuslik tasu (THP § 191 lg 6). Sellisel juhul langeks ära RaKS § 60 lg 1 p-s 5 toodud ettekirjutuse tegemise alus. Kaebaja pole seda teinud, sest on soovinud säilitada õiguse mõlemale hüvitisele samaaegselt. Lisaks tuleb märkida, et vastustaja pole läbi viinud töötasu hüvitise maksmise õiguspärasuse kontrolli. Selleks vastustajal pädevus puudub, nagu kaebuse p-s 2.16 õigesti viidatakse. Arvestades, et kaebaja on perioodi 01.04-13.04.2020 eest saanud korraga nii töötasu hüvitist kui ka TVH-d, on vastustaja ettekirjutus õiguspärane. Vastustaja ei arvuta ega määra kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatava tulu ehk kalendripäeva keskmise tulu suurust. Seda teeb Maksu- ja Tolliamet, kelle andmetest vastustaja kohustuslikus korras lähtub (RaKS § 55 lg 1). Seega põhineb kaebaja keskmise tulu suurus MTA andmetel ning samade andmete alusel kaebajale ka TVH-d makstakse (RaKS § 54 lg 1). Kaebaja on saanud TVH-d perioodil 30.03-13.04.2020. Tagasinõutavaks on perioodil 01.04.2020-13.04.2020 saadud TVH. Hooldushüvitist tasutakse töövõimetuse esimesest päevast alates (RaKS § 56 lg 3). Seega on ettekirjutuses esitatud tagasinõue 13 kalendripäeva eest. Nagu kaebaja tõdeb, on talle tema kalendripäeva keskmine tulu teada. Seega on haldusakt kaebaja jaoks kontrollitav lihtsa jagamistehtega – kogusumma jagatud päevade arvuga.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlustatud ettekirjutusega kaebajalt hooldushüvitise summas 896,48 eurot tagasi maksmise nõude esitamine on põhjendatud või mitte. Vaidlustatud ettekirjutuse kohaselt vastustaja kontrollis kaebajale töövabastuse perioodi 30.03.2020 - 13.04.2020 eest hooldushüvitise määramise ja maksmise õigsust. Kontrolli käigus

tuvastati, et vastustaja on maksnud kaebajale hooldushüvitist 15.04.2020 hoolduslehe nr 1002671192 töövabastuse perioodiga 30.03.2020 - 13.04.2020 alusel 1 045,90 eurot. Vastustaja leiab, et kuna kaebaja sai Töötukassalt töötasu hüvitist perioodi 01.04.2020 – 30.04.2020 eest, siis on kaebaja alusetult saanud Haigekassalt hüvitist summas 896,48 eurot perioodi 01.04.2020 – 13.04.2020 eest. Vastustaja teavitas kaebajat tekkinud olukorrast 01.10.2021 e-kirjaga nr 5-3.3/28822 ning palus esitada oma arvamuse. Kaebaja vastustajaga ei nõustunud ning selgitas 22.10.2020 e-kirjas, et on õigustatult saanud hooldushüvitist, kuna töötab graafiku alusel ja tööpäevade eest ei ole ta hooldushüvitist saanud. Vastustaja esitas 04.11.2020 kirjas nr 5-3.3/28822-2 kaebajale täiendavad selgitused, et töötasu hüvitist maksti üksnes terve kalendrikuu eest ning kui töötajale on makstud Töötukassa poolt töötasu hüvitist, siis on ta terve kalendrikuu eest saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis välistab ajutise töövõimetuse hüvitise saamise samal perioodil. Vastustaja asus seisukohale, et tuleb alusetult makstud hüvitis kaebajalt tagasi nõuda. Ravikindlustuse seaduse (RaKS) kohaselt ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest Sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 p-des 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. RaKS § 60 lg 1 p-st 5 tulenevalt Haigekassa ei maksa kindlustatud isikule hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p-s 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Sotsiaalmaksu makstakse töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt ning ametnikule makstud palgalt ja muudelt tasudelt vastavalt SMS § 2 lg 1 p-dele 1 ja 3. Töötukassa poolt makstavat töötasu hüvitist käsitletakse tööandja makstud töötasuna (Vabariigi Valitsuse määruse nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017–2020" § 191 lg 5). Nimetatud tööhõiveprogrammi § 191 lg 5 kohaselt käsitletakse hüvitist tööandja makstud töötasuna, mille Töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja Töötukassa arvel. Haigekassal on õigus ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise tagamiseks ebaõigesti või põhjendamatult välja makstud summa tagasi nõuda vastavalt Eesti Haigekassa seaduse (HKS) § 4 lg-le 1. Nimetatud sätte kohaselt Haigekassa kontrollib seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, sealhulgas tervise edendamise, haiguste ennetamise, tervishoiuteenuse osutaja poolt osutatud teenuste ja väljaantud töövõimetuslehtede ning retseptide õigsust ja põhjendatust, samuti apteegi poolt ravimite soodustingimustel väljastamise ning apteekide ja meditsiiniseadmete müüjate poolt meditsiiniseadmete soodustingimustel väljastamise õigsust ja põhjendatust. Ebaõigsuse või põhjendamatuse korral on Haigekassal õigus summa väljamaksmine vaidlustada või summa väljamaksmisest keelduda. Haigekassal on õigus ebaõigesti või põhjendamatult välja makstud summa tagasi nõuda või pidada kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Haigekassa võib alusetult makstud hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest vastavalt RaKS § 62 lg-le 3, mis sätestab, et Haigekassa võib alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Vastustaja valis esimese variandi, põhjendades seda asjaoluga, et Haigekassal puudub võimalus alusetult makstud hüvitise kinnipidamiseks mõistliku ajaperioodi jooksul kaebaja järgmiste perioodide väljamaksetest, mistõttu tuleb alusetult makstud hüvitis kaebajalt tagasi nõuda. Haigekassa kontrollis, kas kaebaja oli vaadeldaval perioodil kindlustatud isik, omas töösuhet ning temale maksti haigushüvitist. Haigekassa andmetel oli kaebaja ravikindlustatud ja tal oli töösuhe. Vastustaja arvates hooldushüvitis summas 1 045,90 eurot maksti alusetult kaebajale välja 15.04.2020. Kaebaja ei ole vastustaja nõutud summat 896,48 eurot tagasi maksnud ning on selle tagastusnõude vaidlustanud kohtus.

Vaidlust ei ole, et hooldushüvitis on rahaline kompensatsioon, mida Haigekassa maksab hoolduslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töökohustustest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu vastavalt RaKS § 50 lg-le 1, milles on sätestatud, et ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida Haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu.. Seega eelviidatud sätte alusel Haigekassa maksab hüvitist kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Vastustaja on seisukohal, et olukorras, kus Töötukassa on maksnud kaebajale tööandja nimel töötasu hüvitist, mis on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, ei ole kaebajal õigust saada sama perioodi eest hooldushüvitist. Vastustaja väitel Haigekassa ei maksa kindlustatud isikule hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest Sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 pdes 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (RaKS § 60 lg 1 p 5). Vastustaja väidab, et kaebajalt nõutakse tagasi üksnes summa, mis jäi samasse perioodi töötasu hüvitisega (tagastusnõue on esitatud 13 kalendripäeva eest). Samas kinnitab vastustaja, et kahtluse all ei ole hoolduslehe meditsiiniline näidustus või selle väljastamine, ettekirjutuse aluseks on vaid asjaolu, et hoolduslehe aja eest sai kaebaja nii hooldushüvitist kui ka töötasu hüvitist. RaKS § 60 lg 1 p 5 kohaselt kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p-des 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu või ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel maksustatavat tulu. SMS § 2 lg 1 p 1 sätestab, et sotsiaalmaksu makstakse töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt ning p 3 kohaselt ametnikule makstud palgalt ja muudelt tasudelt (ametnik käesoleva seaduse tähenduses on ka avaliku teenistuse seaduse § 2 lgs 3 nimetatud isik). Kaebaja kinnitab, et ta ei saanud ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p 1 või 3 sätestatud tulu. Seega kaebaja arvates antud juhul RaKS § 60 lg 1 p 5 ei kohaldu. Vaidlust ei ole, et kaebaja oli osa 2020 aprillist hoolduslehel ja ülejäänud osa ei saanud töötada, kuna tööandja oli piirangute tõttu suletud. Samas oli tööandjal kohustus kaebajale töötasu maksta ka siis, kui kaebaja piirangute tõttu tööd teha ei saanud (TLS § 28 lg 2 p 1, p 2 ja p 4). Vaidlust ei ole ka selles, et Haigekassa hüvitis ei ole kogu 2020 aprilli eest, vaid üksnes perioodi eest, mil kaebaja oli hoolduslehel, mida vastustaja ka aktsepteerib. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et vaidlusalusel perioodil, olles hoolduslehel, kaebaja hooldas kodus haiget last ning tööd ei teinud. Vastustaja võtab omaks, et ettekirjutuses ei ole märgitud, kuidas on kujunenud tagasinõutav summa. Vastustaja märgib, et Haigekassa ei arvuta ise kindlustatud isikute keskmise töötasu suurust, vaid vastav teave saadakse Maksu- ja Tolliametilt (RaKs § 55 lg 1). Seega põhineb kaebaja keskmise tulu suurus MTA andmetel ning samade andmete alusel kaebajale ka TVH-d makstakse (RaKS § 56 lg 3). Vastustaja arvates on haldusakt kaebaja jaoks kontrollitav lihtsa jagamistehtega – kogusumma jagatud päevade arvuga. Kohtu hinnangul peab haldusorgan haldusakti adressaadile lahti kirjutama tagasinõutava summa arvutamise metoodika haldusaktis, et isikule oleks arusaadav summa kujunemine, sh selle õiguslik alus. Vaidlust ei ole, et kaevatavas ettekirjutuses arvutuste metoodika puudub. RaKS § 50 lg 1 kohaselt ajutine hooldushüvitis on rahaline kompensatsioon, mida Haigekassa maksab hoolduslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- ja kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Seega ravikindlustatud isik on õigustatud saama töövõimetuse hüvitist, kui tal jääb töökohustustest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, st töötasu ajutise töövõimetuse aja eest. Kaebaja osundab, et RaKS § 50 lg 1 ei näe ette, et mistahes sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamine hoolduslehel olles välistab õiguse hooldushüvitise saamiseks. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on ettekirjutuses RaKS § 50 lg 1 ebaõigesti kohaldanud ning jõudnud seetõttu ebaõige järelduseni, et mistahes sotsiaalmaksuga

maksustatava tulu teenimine töövõimetuslehel olemise ajal välistab hooldushüvitise maksmise Haigekassa poolt. Kohtu hinnangul kaevatav haldusakt ei ole piisavalt põhjendatud, selles puudub oluline osa arvutuste metoodika, mida tunnistab ka vastustaja ise. Haldusakt, mille alusel nõutakse selle adressaadilt rahasumma tagastamist, peab olema isikule selge ja üheselt arusaadav ning sellest peab sisalduma arvutuste metoodika. Haldusakti adressaadile peab olema põhjendustest arusaadav, kuidas on kujunenud väljamõistetav summa, mitte isik ei pea ise mingeid arvutusi tegema. Seejuures tuleb arvestada ka olukorraga, kus nii Sotsiaalministeerium kui ka Töötukassa leiavad, et kaebaja ei pea töövõimetushüvitist Haigekassale tagasi maksma, samas Haigekassa arvab, et üks toetustest tuleb tagastada. Kaebaja leiab, et ei ole õiguspärane nõuda temalt Töötukassa hüvitise tagasi maksmist, vaid see peab olema proportsionaalne ajaga, mil kaebaja oli töövõimetuslehel (hoolduslehel) ning et aja eest, mil kaebaja ei saanud piirangute tõttu tööd teha, ei saa hüvitist tagasi nõuda. Töötukassa ei ole esitanud ühtegi nõuet kaebaja tööandjale makstud hüvitise tagastamiseks. Kohus nõustub kaebajaga, et selguse mõttes oleks tulnud Haigekassal ettekirjutuses muuhulgas lahti kirjutada tingimused, mille puhul ettekirjutus ei rakenduks ehk siis kaebaja hooldushüvitist tagastama ei peaks. Lisaks eeltoodule kohus märgib, et RaKS § 62 lg 3 annab Haigekassale võimaluse valida kahe meetme vahel, s.o alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Vastustaja põhjendab valikut sellega, et Haigekassal puudub võimalus alusetult makstud hüvitise kinnipidamiseks mõistliku ajaperioodi jooksul kaebaja järgmiste perioodide väljamaksetest ning seega tuleb alusetult makstud hüvitis kaebajalt tagasi nõuda. Samas vastustaja ei selgita, mis takistaks kohaldada kaebaja suhtes teist meedet. RaKS § 62 lg 3 annab ju võimaluse kaaluda ka teist alust ehk võimalust pidada alusetult makstud hüvitise summa kinni järgmiste perioodide väljamaksetest (mingeid lisatingimusi siin seatud ei ole). Samuti ei ole vastustaja selgitanud, mida on silmas peetud „mõistliku ajaperioodi“ all. Kasutatud määratlemata õigusmõistet peab vastustaja ise sisustama ning selle haldusaktis lahti kirjutama. Kohus kordab, et pooled ei vaidle selle üle, et perioodil 30.03.2020 – 13.04.2020 oli kaebaja hoolduslehel. Samuti ei saanud kaebaja perioodil 01.04.2020 – 30.04.2020 tööd teha, kuna tema tööandja/töökoht oli COVID-19 tõttu suletud, mille tõttu maksti temale töötasu hüvitist. Töötukassa andmetel 2021. aastal Haigekassa ei nõua töötajale 2021. aastal töövõimetuslehel oldud päevade eest makstud ajutise töövõimetuse hüvitist tagasi. Sotsiaalministeerium ja Töötukassa on avaldanud arvamust, et kui inimene oli haige või hooldas haiget pereliiget, pole Haigekassal alust hüvitise tagasimaksmist nõuda (Õiguskantsleri 17.06.2021 kiri Riigikogu sotsiaalkomisjonile, mis oli edastatud teadmiseks ka Haigekassale, Töötukassale ja Sotsiaalministeeriumile, seega vastustaja oli pöördumises tõstatatud probleemidest teadlik). Õiguskantsler on eelviidatud pöördumises leidnud, et 2020. aasta kevadel töötasu hüvitist saanud inimesed on pandud olukorda, kus nad ei saa aru, kas ja miks nad peaksid Haigekassa nõuet täitma, sest nad ei ole saanud hüvitise maksmise tingimusi mõjutada, nad on järginud reegleid ega ole riiki petnud ning avalik võim esitab hüvitise maksmise õiguspärasuse kohta vastuolulisi seisukohti. Vastustajale peaks olema teada, kas nimetatud pöördumisele on vastatud ning kas asjaolud on vahepeal muutunud, millest muuhulgas tuleb lähtuda ka asja uuel arutamisel. Sellises ebaselges õiguslikus olukorras, millele on viidanud õiguskantsler eeltoodud kirjas, peab vastustaja eriti hoolikalt kaaluma kaebajale rahalise nõude esitamise kohasust, sh meetme valikut, ning nõude esitamisel seda haldusakti adressaadile arusaadavalt ka selgitama, mis eeldab haldusorgani põhjendamiskohustuse piisaval määral täitmist. Kohus kokkuvõtvalt leiab, et vaidlustatud ettekirjutus ja vaideotsus tuleb tühistada ning vastustajal asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsustus.

Vaideotsuse tühistamine on tingitud haldusakti tühistamisest, kuna ettekirjutuse tühistamisel ei saa sellega seotud vaideotsus kehtima jääda. Kohus seejuures märgib, et vaideotsus ei ole haldusakt, mis looks, muudaks või lõpetaks õigussuhteid ning vaideotsuse kohtus vaidlustamisel, sh koos haldusaktiga, on mõtet siis, kui vaideotsus võib eraldiseisvalt (sõltumata vaide esemest) rikkuda kaebaja õigusi (nt vaidemenetluses oluline menetlusnormide rikkumine).

MENETLUSKULUD

Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti vastustaja kahjuks. Kaebaja menetluskulude hüvitamist ei taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 12.01.2023 KOHTUOTSUSEGA.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.