A.J. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu 200 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – A.J., esindaja vandeadvokaat Küllike Namm; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Heli Insler Jätta kaebus rahuldamata
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 10.12.2021. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A.J. esitas 28.12.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti vastu 200 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja selgituste kohaselt kasutati tema suhtes 28.11.2020 kell 12.45 kuni 13.15 erivahendit. Kohaldatavaks erivahendiks olid käerauad. Kaebaja leiab, et erivahendi kasutamine ja tema toimetamine küsitlemiseks Politsei ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Sõle tänaval asuvasse politseijaoskonda oli õigusvastane. Kaebusest nähtuvalt seisneb kaebajale tekkinud kahju tema au teotamises, väärikuse alandamises ning alusetus vabaduse võtmises.
2.Tallinna Halduskohtu 20.01.2021 määrusega võeti kaebus menetlusse. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 25.02.2021.
3.Tallinna Halduskohtu 13.10.2021 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
4.Kaebaja esitas 12.11.2021 menetluskulude nimekirja ja videosalvestuse seoses 28.11.2020 aset leidnud sündmusega. Vastustaja esitas seonduvalt eelnimetatuga 30.11.2021 veel ka omapoolse seisukoha.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
5.Kaebaja selgitab, et saabus 28.11.2020 Tallinna Sadama Terminal D kaudu Helsingist Tallinna, kus sadamahoones teda peatati politseiametniku poolt. Kaebaja sai aru, et soovitakse kontrollida tema isikut ja ta esitas teda kontrollinud politseiametnikule isikut tõendava dokumendi, milleks oli Eesti Vabariigi kodaniku pass. Kaebaja palus tõlkida, miks tema poole pöörduti, kuid pöördumise põhjust ei selgitatudki. Seejärel surusid Politsei- ja Piirivalveameti ametnikud teadmata põhjusel kaebaja pikali ja kasutasid tema suhtes erivahendit – käeraudu ning viisid ta küsitlemiseks ja isikusamasuse tuvastamiseks politseijaoskonda. Erivahendi kasutamise protokollist ei nähtu, et eksisteeris kõrgendatud oht, mida oli vajalik tõrjuda. Samuti ei pannud kaebaja toime mistahes korrarikkumist. Jääb täiesti selgusetuks, mis oli politseiametniku eesmärk riikliku järelevalve teostamisel pärast seda, kui ta oli kaebaja dokumendi ära kontrollinud. Kuivõrd mingit mõistliku eesmärki ei ole võimalik tuvastada, on kaebaja seisukohal, et tema suhtes riikliku järelevalve teostamine ning sellel eesmärgil ka erivahendi kasutamine, olid ebaproportsionaalsed. Kaebaja leiab, et tema suhtes erivahendi – käeraudade kasutamine, tema toimetamine küsitlemiseks ja dokumendi nõudmiseks Politsei ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Koplis Sõle tänaval asuvasse politseijaoskonda oli õigusvastane. Kaebaja on seisukohal, et tema suhtes viidi 28.11.2020 haldusmenetlust läbi väärikust alandaval ning au teotaval viisil, kuna tema vabadust piirati mittekohasel moel ja põhjendamatult – ta suruti avalikus kohas näoli põrandale ja temale olid alusetult paigaldatud käerauad, mistõttu nõuab kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist summas 200 eurot.
6.Täiendavas 12.11.2021 seisukohas esitab kaebaja täiendava tõendina videosalvestise, millelt on näha, et kaebaja näitas politseiametnikule passi. Kaebaja arvates puudus politseiametnikul vajadus passi enda kätte nõuda, sest passi andmed olid loetavad distantsilt. Kaebaja oli politseiametnikele piisavalt lähedal, et passi andmeid arusaadavalt lugeda. Kaebaja palus jätta tema poolt kantud menetluskulud summas 2 127 eurot vastustaja kanda.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
7.Politsei- ja Piirivalveamet leiab, et kaebus tuleks jätta rahuldamata.
8.Vastustaja selgitab, et riikliku järelevalve erimeedet on lubatud kohaldada ohu ennetamiseks, kui ohuprognoosile tuginedes saab pidada võimalikuks olukorda, mille realiseerumisel tekib oht (KorS § 24 lg 1). Antud juhul oli selliseks olukorraks COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 uus puhang ja selle kontrolli all hoidmise vajadus. Kaebaja suhtes toimuv menetlus vastas seega tingimustele, mis on ette nähtud riiklikule järelevalvele ohu ennetamiseks ning selles menetluses on õigustatud riikliku järelevalve erimeetmena kaebajalt teabe ja dokumentide nõudmine KorS § 30 lg 3 alusel. Vastavalt KorS § 5 lg-le 7 on ohu ennetamine see osa korrakaitsest, kus puudub ohukahtlus, kuid saab pidada võimalikuks olukorda, mille realiseerumisel tekib ohukahtlus või oht. Ohu ennetamine on muu hulgas teabe kogumine, vahetamine ja analüüs, toimingute kavandamine ja elluviimine ning riikliku järelevalve meetmete kohaldamine avalikku korda tulevikus ähvardada võivate ohtude tõrjumiseks, sealhulgas süütegude ennetamine.
9.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et ta esitas teda kontrollinud politseiametnikule isikut tõendava dokumendi, milleks oli Eesti Vabariigi kodaniku pass. Juhul, kui kaebaja politseiametniku korralduse oleks täitnud, puudunuks vastustajal vajadus erivahendi kasutamiseks KorS § 781 p 1 tähenduses. Asjaoludest ning tõenditest nähtub, et kaebaja ei allunud politseiametniku korduvatele korraldustele esitada dokument, et ametnik saaks veenduda, et tegemist on ehtsa ja sellele isikule kuuluva dokumendiga, vaid püüdis dokumenti politseiametniku kätte andmata väljuda Tallinna Sadama Terminalist D. Kuuldes ja nähes toimuvat, tõttas korraldust „mitte lahkuda ja esitada dokument“ andes kaebaja juurde teine politseiametnik, kuid kaebaja ei allunud ka sellele korraldusele, vaid filmis mobiiltelefoniga sündmust. Politseiametnik tegi kaebajale hoiatuse, et kui ta politseiametniku korraldust dokumentide kontrolliks ja isikusamasuse tuvastamiseks ei täida ning püüab lahkuda, siis on politseiametnik õigustatud (KorS § 75 lg 1) kasutama vahetut sundi ehk mõjutama kaebajat erivahendiga korraldust täitma. Põhjusel, et kaebaja dokumenti kontrolliks jätkuvalt ei esitanud, filmis sündmusi, väljendas ennast selliselt, et ta justkui ei saaks aru korraldustest, kuigi politseiametnikud pöördusid tema poole ka vene keeles ja püüdis lahkuda, olid ametnikud otsustanud kaebaja provokatiivse ja kahtlase käitumise tõttu tuvastada kaebaja isikusamasuse. Kuna kaebaja jätkas liikumist Tallinna sadama Terminalist D lahkumiseks, kasutasid politseiametnikud kaebaja suhtes erivahendit – viisid kaebaja pikali asendisse ning paigaldasid käerauad. Politseiametnikud viisid kaebaja küsitlemiseks ja isikusamasuse tuvastamiseks Põhja prefektuuri korrakaitse büroo kesklinna politseijaoskonda aadressil Kolde pst 65, kuhu oli kutsutud menetlustoimingutest osa võtma tõlk. KorS § 79 lg 1 p 2 kohaselt võib politsei kasutada isiku suhtes käeraudu, kui on alust arvata, et isik võib põgeneda. Selline alus antud juhul esines.
10.Kaebaja väide, et dokumendi kontrolli võimaldas kaebaja vabatahtlikult enne vahetu sunni kasutamist, ei ole õige. Nii nagu nähtub faktilistest asjaoludest, ei esitanud kaebaja dokumenti kontrollimiseks (KorS § 30), mistõttu ei olnud võimalik ka teada, kas kaebaja puhul on tegemist isikuga, kellel on õigus tulla Eestisse. Seetõttu tekkis vajadus tuvastada isik (KorS § 32). Põhjusel, et Eestis kehtisid erinõuded ning kaebaja hoidus kõrvale dokumentide kontrollist ehk kaebaja käitumisest tulenevalt tekkis põhjendatud kahtlus, et tegemist võib olla isikuga, kellel puudub õigus Eestisse tulla, osutus vajalikuks viia läbi isiku tuvastamine. Kuna kaebaja dokumente ei esitanud, ei olnud võimalik veenduda, kes Eestisse siseneb ning kas kaebajal on õiguslik alus Eestisse sisenemiseks. Kaebaja suhtes rakendati sundi algusega kell 12:45 kuni 13:15. Isikuandmed said politseiametnikud teada enne kaebaja politseisõidukisse paigutamist, peale turvakontrolli. Kaebaja isikusamasus tuvastati läbi politsei andmebaasi Apollo kell 12:53, so alles siis kui kaebaja oli politseisõidukis ning politseiametnik logis süsteemidesse päringu tegemiseks. Seega sunnivahendi rakendamise eelselt ei olnud vastustajale kaebaja isik teada. Kaebaja suhtes riikliku järelevalve teostamine toimus õiguspäraselt ning erivahendi kasutamine eesmärgi saavutamiseks (dokumentide kontroll ja isiku tuvastamine) oli proportsionaalne. Vastustaja leiab, et just kaebaja enda provokatiivne käitumine võis kolmandatele isikutele jätta mulje, et kaebaja ei ole isikuks, kellel on Eestisse sisenemiseks õiguslik alus. Vastustaja nõustub, et sunni (füüsilise jõu) kasutamine politseiametniku poolt tema ülesannete täitmisel peab jääma vajaliku intensiivsuse piiridesse ja olema vastavuses saavutatava eesmärgiga ning et isikut tuleb järelevalvemenetluses kohelda tema au teotamata ja inimväärikust alandamata. Samas puudusid teised vähemtõhusamad meetmed eesmärgi saavutamiseks (KorS § 7). Vastustaja tegevus erivahendi kasutamiseks oli vältimatu, kohane ja õigustatud.
11.Täiendavas 30.11.2021 seisukohas täpsustab vastustaja, et kaebaja näitas politseiametnikele passi distantsilt ega andnud seda politseiametnike kätte. Kindlasti ei ole võimalik pidada kaugelt passi näitamist passiga tutvumiseks ja isikuandmete tuvastamiseks. Eluliselt ei ole usutav, et 31. aastane ja Eesti kodaniku (punast) passi omav isik ei valda eesti keelt vähemalt määral, millega end
tavapärases ja kõige lihtsamas kõnekeeles arusaadavaks teha. Seega on tõenäoline, et tegelikult kaebaja sai väga hästi aru eesti keelest ja politseiametniku korraldustest, kuid püüdis teadlikult jätta mulje, et ei saa eesti keelest aru. Põhjusel, et kaebaja poolt esitatud tõend - mobiiltelefoni salvestis – ei kajasta asjaolusid täielikus mahus, siis vastustaja palub nimetatud tõendit hinnata koos teiste esitatud tõenditega kogumis. Vastustaja jääb kaebusele vastuses toodud seisukohtade juurde ning leiab, et vastustaja tegevus, s.h erivahendi kasutamine olukorras, kus kaebaja ei allunud korraldustele ning püüdis lahkuda, oli õiguspärane (KorS § 32 lg 5 ja 6, § 79 lg 1 p 1 ja 2). Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Käesolevas haldusasjas on esitatud kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu 200 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. A.J. selgitab, et saabudes 28.11.2020 Tallinna Sadama Terminal D kaudu Helsingist Tallinna, surusid Politsei- ja Piirivalveameti ametnikud teadmata põhjusel ta pikali, kasutasid erivahendina käeraudu ning viisid küsitlemiseks ja isikusamasuse tuvastamiseks politseijaoskonda. Kaebaja märgib, et erivahendi kasutamise protokollist ei nähtu, et oleks eksisteerinud tõrjumist vajav kõrgendatud oht, samuti ei pannud ta toime mistahes korrarikkumist. Kaebajale jäi ka selgusetuks, mis oli politseiametnike eesmärk riikliku järelevalve teostamisel pärast seda, kui nad olid dokumendi ära kontrollinud ja kuivõrd mingit mõistliku eesmärki ei olnud võimalik tuvastada, oli riikliku järelevalve teostamine ning erivahendi kasutamine ebaproportsionaalne. Seetõttu oli kaebaja arvates õigusvastane ka tema politseijaoskonda toimetamine. Kaebaja on seisukohal, et tema vabadust piirati mittekohasel moel ja põhjendamatult ning haldusmenetlus viidi läbi väärikust alandaval viisil. Vastustaja omakorda leiab, et antud juhul oli erivahendi kasutamine vältimatu, kohane ja õigustatud, selgitades, et riikliku järelevalve erimeedet on lubatud vastavalt korrakaitseseaduse § 24 lg 1 kohaldada ohu ennetamiseks, kui ohuprognoosile tuginedes saab pidada võimalikuks olukorda, mille realiseerumisel tekib oht. Vastustaja märgib, et antud juhul oli taoliseks olukorraks COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 uus puhang ning selle kontrolli all hoidmise vajadus, kusjuures korrakaitseseaduse § 5 lg 7 kohaselt on ohu ennetamine see osa korrakaitsest, kus puudub ohukahtlus, kuid saab pidada võimalikuks olukorda, mille realiseerumisel tekib ohukahtlus või oht. Sellises situatsioonis oli korrakaitseseaduse § 30 lg 3 alusel dokumentide esitamise nõudmine õigustatud. Mis puutub väitesse isikut tõendava dokumendi esitamise kohta, siis selgitab vastustaja, et kaebaja näitas politseiametnikele passi distantsilt, kusjuures taolist passi näitamist ei ole võimalik pidada isikuandmete tuvastamiseks, mille alusel oleks võimalik veenduda, et tegemist on ehtsa ja isikule endale kuuluva dokumendiga. Seetõttu ei olnud vastustajal ka selgust kas kaebaja puhul on tegemist isikuga, kellel oli õigus tulla Eestisse. Vastustaja on seisukohal, et vastavate korralduste täitmata jätmisel võis taolises olukorras kasutada vahetut sundi ning põgenemise vältimiseks ka käeraudu. Vastustaja pidas vajalikuks konfliktse sündmuse fikseerimiseks protokolli koostada ning protokolli koostamiseks isiku politseijaoskonda toimetada, kus oli võimalik neid kaebajale tõlgi vahendusel ka tutvustada. Politsei- ja Piirivalveamet on seisukohal, et kogu vaidlusega seonduvat tegevust ja erivahendi kasutamist tuleb pidada õiguspäraseks olukorras, kus kaebaja käitus provokatiivselt, ei allunud korraldustele ning püüdis lahkuda.
13.Lähtuvalt eeltoodust on vaja menetlusosaliste vastandlikku positsiooni sisuliselt hinnata ning seda eelkõige mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise eelduste täidetavuse kontekstis.
14.Lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 5 lg 1 punktist 4 on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest vastav hüvitis välja mõista kui sellekohased eeldused on täidetud.
Vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lõikele 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral. Mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb arvestada konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ning võimalikke kumulatiivseid mõjusid. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. See omakorda seostub veel ka riigivastutuse seaduse §-s 13 sätestatud kriteeriumite ning nendest tulenevate vastutuse piiramise võimalustega.
15.Kaebaja on seisukohal, et pärast dokumendi kontrollimist ei olnud politseiametnike tegevus eesmärgipärane, kusjuures erivahendi kasutamine oli ebaproportsionaalne ning õigusvastaseks peab kaebaja ka tema politseijaoskonda toimetamist. Kaebaja on seisukohal, et tema vabadust piirati mittekohasel moel ja väärikust alandaval- ning au teotaval viisil, millega tekitati talle ühtlasi ka mittevaralist kahju. Kohtupraktika käigus on asutud seisukohale, et kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta, mis tähendab ka seda, et väidetava mittevaralise kahju suurust otseselt tõendada ei saagi. Taolistes situatsioonides eeldatakse mittevaralise kahju tekkimise võimalikkust kui menetlusosaline seda väidab. Seega on üks põhilistest mittevaralise kahju rahalise hüvitamise tingimustest vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lõikele 1 formaalselt vaadatuna täidetud. Järgmisena tuleb hinnata nõude rahuldamiseks vajalike muude eelduste olemasolu ehk antud juhul eelkõige seda kas vastustaja tegevus on olnud õigusvastane ja kas võimaliku õigusvastase tegevuse või siis teatavate minetuste ning vajakajäämiste puhul võiks rääkida süülisest tegvusest, sest riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt eeldab mittevaralise kahju hüvitamise nõue vastustaja süülist tegevust.
16.Politsei- ja Piirivalveamet on kaebaja etteheiteid kaebuse kohta esitatud 25.02.2021 kirjalikus vastuses ning 30.11.2021 täiendustes küllalt põhjalikult käsitanud. Sisuliselt on kaebaja väited ümber lükatud. Vastustaja viitab põhjendatult Vabariigi Valitsuse 17.09.1997 määrusega vastu võetud piirirežiimi eeskirja punktidele 14, 17 ja 19, mille kohaselt on piiripunkt rahvusvaheliseks liikluseks avatud sadama territooriumi osa koos seal paiknevate ehitistega, piiripunktis viibival isikul peab olema kaasas isikut tõendav dokument ja ta peab selle politsei- või tolliametniku nõudmisel esitama, kusjuures isikusamasuse tuvastamiseks peatatud või kinnipeetud isik tohib piiripunktist lahkuda ainult politsei- või tolliametniku loal. 16.05.2020 oli vastu võetud ka Vabariigi Valitsuse korraldus nr 169. Nimetatud korralduse punkti 2 kohaselt oli lubatud Eestisse sisenemise eesmärgil riigipiiri ületada isikul, kellel on Eesti kodakondsus, Eesti elamisluba või elamisõigus või kelle alaline elukoht rahvastikuregistri järgi oli Eestis, kusjuures vastavalt sama korralduse punktile 121 võis Eestisse sisenemise eesmärgil riigipiiri ületada isik, kellel ei esine haigusnähte (Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõttu) ja kes saabub Euroopa Liidu või Schengeni konventsiooni liikmesriigist või Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigist. Seega võisid politseiametnikud isikuid peatada, neid küsitleda ning nõuda ka dokumentide esitamist. Eelnimetatu on kooskõlas ka korrakaitseseaduse § 30 lõigetega 1 ja 3, millele vastustaja viitab. Tegemist oli situatsiooniga, kus oli vaja ennetada, välja selgitada või tõrjuda ohtu või saada andmeid ohutuse tagamiseks, millega oli sisuliselt hõlmatud vajadus saada selgust veel ka selles kas välismaalt saabunud isikul oli õigus riiki siseneda. Dokumentide kontrollimisel võib tekkida olukord, kus dokumendi ehtsust on vaja isikusamasuse tuvastamiseks põhjalikumalt hinnata (KorS § 32 lg 1) ning vastavalt KorS § 32 lg 5 on isikusamasuse tuvastamisel õigus kasutada ka vahetut sundi kui see on eesmärgi täitmiseks vältimatu. Vahetu sunni kasutamisel on õigus kasutada vajaduse korral erivahendit (KorS § 74 lg 1 ja § 76 lg 1). Haldusasja materjalist ei saa ka seda järeldada, et kaebajat ei hoiatatud eelnevalt vahetu sunni kasutamise võimaluse eest (KorS § 78 lg 1). Kaebuse juurde lisatud relva või erivahendi kasutamise protokollist nähtub, et isikut hoiatati sunni või erivahendi kasutamise võimalusest. Politsei- ja Piirivalveameti 23.09.2021 vastuse lisast nr 3 ilmneb, et isik keeldus maski
kandmisest ja ei allunud korraldusele suunduda isiku tuvastamiseks ametiruumi. Eelnimetatu ei ole vastuolus ka politseiametnike A. Russak ja K. Jaas selgitustega, mille vastustaja haldusasja materjalide juurde esitas. Lähtuvalt eeltoodust ei saa asuda seisukohale, et vastustaja tegevus oleks olnud õigusvastane. Mis puutub kaebaja väitesse, et ta esitas teda kontrollinud politseiametnikule enda isiku tuvastamiseks Eesti Vabariigi kodaniku passi ja et sellega jõuti tutvuda (pidi jõudma tutvuda), mis peaks kaebaja arvates viitama sellele, et politseiametnike edasine tegevus oli ebavajalik ja ebaproportsionaalne, siis ei saa sellega nõustuda. Kaebaja esitas 12.11.2021 tõendina vastava video, kuid selle alusel ei saa tõdeda, et passi oleks soovitud ka tegelikult esitada või et passi lühiajalise viibutamise käigus oleks politseiametnikul olnud võimalik vastavalt KorS § 32 lõikele 1 sellega tutvuda või võrrelda fotot isikuga. Ajaperioodil, mida video kajastab, oli rõhuasetus pigem vajadusel kanda maski ja hoida kahemeetrist vahemaad. Nimetatud video vastustaja tervikkäsitlust ümber ei lükka. Isiku politseijaoskonda toimetamise vajadus seostus aga peamiselt vastavate protokollide koostamise ja tõlke tagamise võimalusega. Seega ei nähtu käesoleva haldusasja materjalist, et vastustaja tegevus oleks olnud õigusvastane, kuid isegi sel juhul kui asuda seisukohale, et midagi võis jääda vaieldavaks (näiteks küsimus sellest kas kaebajat oli vaja toimetada protokollide tutvustamiseks ja tõlke tagamiseks nimelt politseijaoskonda või oleks see võinud toimuda mõnevõrra hiljem ka sadama territooriumil või kas küsitlemise ja erivahendi kasutamise protokollides oleks võinud teatavaid asjaolusid põhjalikumalt kajastada), siis ei saaks need vaieldavused või võimalikud vaieldavused olla sellised, mille puhul peaks asuma seisukohale, et vastav tegevus või tegevusetus oli süüline ning mille tõttu peaks rahalise hüvitise välja mõistma. Seega ei olnud mittevaralise kahju väljamõistmise eelduslikud tingimused antud juhul täidetud ning seetõttu jääb ka kaebus rahuldamata.
17.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.