Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 27. detsembril 2021 (HKMS § 212 lg 1).

3-20-773 Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-773 detsembris deklareerinud vaide esitaja palgatulu kokku 1741,88 eurot. Vaide esitaja töösuhe lõppes TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel 23.12.2019 ja TLS § 84 lg 1 kohaselt oli tööandja kohustatud maksma töötajale kõik väljateenitud tasud 23.12.2019, mida ka tehti. Seetõttu on tööandja deklareerinud väljamaksed õigesti ja neid tuleb käsitada X 2019. a detsembri sissetulekuna. Kuna X 2019. a detsembri sissetulek ületas töövõimetoetuse 90-kordset päevamäära, siis vähendati temale 2020. a jaanuaris makstavat töövõimetoetust õiguspäraselt. Töövõimetoetuse suurus arvutatakse igakuiselt eelmise kuu deklareeritud brutosissetulekute alusel, mistõttu võib makstav toetus olla erinevatel kuudel erineva suurusega. Töövõimetoetuse vähendamine 2020. a jaanuaris ei mõjuta vaide esitajale edaspidi töövõimetoetuse maksmist kuni ETK 15.02.2018 otsuses nr TVT/18/009116 toodud perioodi lõpuni.

3-20-773 1741,88 eurot, ning märgitud on ka toetuse arvestamise arvutuskäik. Kuna töövõimetoetuse ümberarvestamine mõjutab vahetult kaebaja õigust saada temale määratud töövõimetoetust, siis peab otsuse adressaadil olema võimalik esiteks mõista sellise otsustuse sisu ja teiseks ka otsust vaidlustada. Haldusakti vorminõuete mittejärgimine ei välista otsustuse regulatiivset iseloomu. Asjaolust, et töövõimetoetuse ümberarvestamise alused tulenevad TVTS-st, ei saa järeldada, et ETK ei peaks töövõimetoetuse ümberarvestamise kohta andma haldusakti (vt ka Riigikohtu 17.05.2017 määrus nr 3-3-1-88-16, p 11). Sellest ei piisa, et töövõimetoetuse määramise otsuses tuuakse üldsõnalised selgitused töövõimetoetuse vähendamise kohta. MTA-lt laekunud andmetest kaebaja 2019. a detsembri sissetulekute kohta nähtus, et kaebaja palgatulu oli kokku 1741,88 eurot. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud summa koosnes 2019. a novembri töötasust (06.12.2019 makse) ja lõpparvest (23.12.2019 makse). Töötukassaga ei saa nõustuda, et TVTS § 13 lg 31 ei ole praegusel juhul kohaldatav. Vastustaja on selgitanud, et kui tegemist ei ole puhkusetasu või haigushüvitisega, siis reguleerib viidatud säte olukorda, kus väljamakse on väljamakse tegija süül tehtud seaduses sätestatust erineval ajal, kuid praegusel juhul sellist olukorda ei esinenud. TVTS § 13 lg 31 sõnastus ega asjaomase seaduse eelnõu (641 SE) seletuskiri töötukassa tõlgendust siiski ei toeta. Sätte sõnastus „või temast olenemata põhjusel muutunud tasu või hüvitise väljamaksmise aja tõttu“ võimaldab võtta arvesse ka muid olukordi kui puhkusetasu või haigushüvitise saamine või väljamakse tegemine varasemast erineval ajal väljamakse tegija süü tõttu. Sellist lähenemist toetab ka eelnõu seletuskirjas toodu. Töötukassa veebilehel toodud selgitustes ei ole samuti viidatud väljamakse tegemise erinevale ajale seoses väljamakse tegija süüga, vaid need käsitlevad puhkusetasu ja haigushüvitise maksmisega seonduvat, mis võivad samuti olla välja makstud seaduses ettenähtud ajal, nagu praegusel juhul kaebaja lõpparve. Puudub põhjendus, miks ei saaks samast põhimõttest lähtuda ka lõpparve maksmise puhul. Arvestada tuleb ka seda, et kui kaebaja tööleping oleks lõpetatud mõni päev hiljem ja lõpparve oleks välja makstud näiteks 01.01.2020, siis ei oleks kaebaja töövõimetoetust vähendatud, kuigi kaebaja sissetuleku suurus asjaomaste kalendrikuude (2019. a detsember ja 2020. a jaanuar) lõikes oleks jäänud kokkuvõttes samaks (mõningane erinevus tuleks üksnes kasutamata puhkuse eest makstava hüvitise suuruses). Seega ei saa kaebaja töövõimetoetuse vähendamine olla õige ka sel põhjusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-20-773 Töövõimetoetuse TVTS § 13 lg 31 alusel ümberarvutamise eelduseks on perioodiliste kuutasude (nt töötasu) või nende asendustasude (nt puhkusetasu, ajutise töövõimetuse hüvitis) väljamaksmine kokkulepitust / tavapärasest erineval ajal, kui väljamaksmise aega on muudetud töövõimetoetuse saajast mitteolenevatel põhjustel. TVTS § 13 lg 31 reguleerib erandlikke olukordi ja võimaldab ettenähtust erineval ajal makstud tasu või hüvitise lugeda saaduks kuul, millal maksja oleks tegelikult pidanud selle välja maksma. Praegusel juhul on lõpparve makstud välja korrektselt ja ümberarvestuse aluseks ei saa olla tasud, mis on makstud välja õigel ajal. Ümberarvestus tehakse isiku enda või tema tööandja esitatud tõendite alusel (st peab olema tõendatud, et tasu või hüvitis maksti välja erineval kuul, võrreldes sellega, kui töötaja oleks saanud sama perioodi eest töötasu). Lõpparve või mõne selle osa ülekandmine teise kuusse toimuks praegusel juhul ilma alusdokumentideta, sest puuduvad tõendid, et tööandja oleks pidanud tasu välja maksma mingil muul ajal. TVTS § 13 lg 31 sõnastus viitab selgelt, et tegemist peab olema olukorraga, mis ei sõltunud töövõimetoetuse saajast endast, vaid oli põhjustatud tööandja ühepoolsest tegevusest. Sellele viitab üheselt ka halduskohtu poolt välja toodud eelnõu (641 SE) seletuskiri. Kui töösuhe lõpetatakse poolte kokkuleppel ja tööandja maksab lõpparve välja seaduses sätestatud ajal, ei ole tegemist isikust olenemata põhjusega. Halduskohtu otsuse p-s 16 esitatud näide, et töövõimetoetust ei oleks vähendatud, kui lõpparve oleks 23.12.2019 asemel makstud välja 01.01.2020, ei ole asjakohane, sest töövõimetoetuse vähendamist ei saa rajada oletustele, vaid reaalsetele faktilistele asjaoludele, millest vastustaja ka lähtus. Lõpparve on ühekordne tasu, mis tuleb maksta välja töölepingu lõppemise päeval ja deklareerida töölepingu lõppemise kuul, ning seda ei ole võimalik jagada ega kanda üle mõne teise kuu sissetuleku hulka (nt 2020. a jaanuari, mil kaebajal kehtivat töösuhet enam polnud). Asjas ei ole esitatud ainsatki tõendit, et tööandja oleks lõpparve maksmisel eksinud. Isegi kui kaebajale oleks lõpparve makstud välja 2020. a jaanuaris, kuigi tööleping lõpetati 23.12.2019, tulnuks välja makstud summa TVTS § 13 lg 31 alusel arvestada 2019. a detsembri sissetuleku hulka. Kuigi vastustaja ei ole töövõimetoetuse vähendamist (ümberarvestamist) vormistanud haldusaktina, vaid teatisena, ei ole see takistanud kaebajal oma kaebeõiguse teostamist ning sisuliste vastuväidete esitamist. Kaebaja viide töövõimetoetuse maksmise lõpetamise alustele ei ole asjakohane, sest vastustaja ei ole lõpetanud temale töövõimetoetuse maksmist, vaid tal on jätkuvalt õigus töövõimetoetust saada. Töötukassa vähendas üksnes kaebaja 2020. a jaanuari töövõimetoetuse suurust, seega ei tehtud talle 2020. a veebruaris ka väljamakset (st 2020. a jaanuari töövõimetoetuse arvutamisel tuli võtta aluseks 2019. a detsembri sissetulekud ja toetus kuulus väljamaksmisele 2020. a veebruaris). Viide kehtivate päevamäärade alusel arvutatud sissetuleku piirmäärale (1879,15 eurot) ei ole asjakohane, sest 2020. a jaanuaris oli päevamäär osalise töövõime korral 7,8603 eurot ja 90-kordne päevamäär 1241,10 eurot. Sissetuleku suurus, millest alates kujunes 2020. a jaanuari toetuse arvutamisel toetuse suuruseks 0 eurot, oli osalise töövõime 31 kalendripäeva toetuse korral 1728,44 eurot. TVTS § 13 lg 5 kohaselt lähtutakse üldjuhul MTA andmetest brutotasu kohta ning erandina võib TVTS § 13 lg 31 alusel võtta arvesse ka isiku enda või tema tööandja esitatud tõendeid, mille alusel tõstetakse tasud või hüvitised ümber konkreetsetesse töötamise, haigestumise või puhkamise kuudesse. Ümberarvestamisele ei kuulu tasud, mis on makstud välja õigeaegselt. Kaebaja esitatud lõpparvel on eraldi toodud välja põhipalk (560 eurot), asendustasu (120 eurot) ja puhkusekompensatsioon (209,88 eurot). Kaebaja arvutuskäik lähtub valedest päevamääradest ja sissetulekust on ebaõigesti jäetud välja hüvitis kasutamata puhkuse eest.

3-20-773 ei esinenud, sest ta registreeris ennast töötuna 24.12.2019, mistõttu ei saanud temale makstava toetuse suurust vähendada. Samuti nähtub töötukassa veebilehelt, et osalise töövõime korral töövõimetoetust selle kuu eest ei maksta, kui isiku eelneva kuu sissetulek ületab 1879,15 eurot. Kaebajale ei makstud 2020. a veebruaris toetust üldse, 2020. a jaanuaris laekus talle töövõimetoetus 243,67 eurot ja 2019. a detsembris töövõimetoetus 235,81 eurot. Töötukassa ei peaks kasutama oma arvutuste jaoks MTA andmeid, sest MTA esitab üksnes viimase kuu brutosissetuleku, kuid ei suuda seda summat osadeks jaotada. Lähtuda oleks tulnud tööandja esitatud andmetest ja võtta arvesse hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest. Kaebajale oleks tulnud maksta 2020. a jaanuaris töövõimetoetust täies mahus (267,35 eurot) või summas 182,20 eurot (st vähendades 2019. a detsembri sissetulekut arvestades toetust 85,15 euro võrra). Vastustaja apellatsioonkaebuses toodud näited ei ole asjakohased ja tuleks jätta tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I Tõendite juurdevõtmise taotlused

5)

pangakonto 05.12.2019 ja 03.01.2020 väljavõtted, millest nähtuvalt on Eesti Töötukassa maksnud kaebajale töövõimetoetust vastavalt 235,81 eurot ja 243,67 eurot; MTA 11.01.2021 maksuandmete tõendi nr 8-8/18069, mille kohaselt oli kaebaja 2019. a detsembri töötasu brutosumma 1741,88 eurot; Y 25.02.2021 õiend, millest nähtub 23.12.2019 välja makstud lõpparve koosseis; MTA 12.01.2021 tõend nr 8-8/001105 tehtud väljamaksete ja maksustatava tulu kohta, mille kohaselt oli kaebaja 01.12.2019–31.12.2019 brutotulu 1741,88 eurot ning töötasu pärast maksude ja maksete kinnipidamise 1411 eurot; Eesti Töötukassa 08.02.2021 apellatsioonkaebus koos kõigi eelnevalt loetletud lisadega.

3-20-773 lõpparve, millest tingituna ületab isiku sissetulek 90-kordset kehtivat päevamäära, tuleb toetuse suurus TVTS § 13 lg 3 alusel ümber arvutada (st toetust vähendada) või saab töölepingu lõpetamisel tasutud summa (või osa sellest) lugeda TVTS § 13 lg 31 alusel saaduks mõnel teisel kalendrikuul. Vaidluse all on see, kas töötukassa vähendas kaebajale 2020. a jaanuari eest makstavat töövõimetoetust õiguspäraselt 0 euroni. Puudub vaidlus, et kaebaja TVTS § 13 lg 5 kohane brutosissetulek 2019. a detsembris oli 1741,88 eurot ning sellest 852 eurot moodustas 06.12.2019 makstud 2019. a novembri töötasu ja 889,88 eurot moodustas 23.12.2019 makstud lõpparve. Vaidlust ei ole tegelikult ka selle üle, et kõik viidatud summad on makstud välja õigel ajal (st kaebaja töölepingu p 4.3 kohaselt tuli töötasu maksta üks kord kuus järgneva kuu 6. kuupäeval ja lõpparve tuli TLS § 84 lg 1 järgi maksta välja viimasel tööpäeval). Halduskohus leidis, et TVTS § 13 lg 31 on kohaldatav ka praeguse juhtumi asjaoludele ja selline tõlgendus tagab õiglasema tulemuse. Vastustaja sellega ei nõustu, pidades määravaks, et tööandja maksis nii 06.12.2019 kui ka 23.12.2019 tasud kaebajale välja õigel ajal, mistõttu tuleb need arvestada sama kalendrikuu sissetuleku hulka.

3-20-773 „mõni päev hiljem“ oleks jäänud veel 2019. a detsembrisse või viitab töölepingu lõpetamisele 01.01.2020. Kui eeldada, et halduskohus pidas silmas olukorda, kus tööleping küll lõpetati 2019. a detsembris, ent lõpparve maksti välja alles 2020. a jaanuaris, siis on vastustaja õigesti märkinud, et tööandja õigusvastast viivitust arvestades tuleks lõpparve TVTS § 13 lg 31 alusel ikkagi lugeda 2019. a detsembri sissetuleku hulka ja kaebaja olukord ei oleks praegusest kuidagi erinev. Isegi kui selline ümbertõstmine toimuks üksnes kaebaja taotluse alusel, ei saa tööandjalt siiski eeldada õigusvastast käitumist. Kui halduskohus pidas siiski silmas olukorda, kus kaebaja tööleping oleks lõpetatud 01.01.2020, siis oleks tegemist praeguse vaidlusega võrreldes täiesti teistsuguste asjaoludega, sest lõpparve tulnukski sel juhul seaduse järgi maksta välja 2020. a jaanuaris. Ringkonnakohtu hinnangul on töötukassa lisaks põhjendatult viidanud, et kaebaja tööleping lõpetati TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel 23.12.2019, mistõttu olnuks kaebajal endal võimalik vältida 2020. a jaanuari töövõimetoetuse vähendamist, leppides nt tööandjaga kokku töölepingu lõpetamise 01.01.2020.

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.