Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 28. oktoober 2021, Tartu 3-18-474
Haldusasi
Xu kaebus Viru Vangla 10. jaanuari 2018. a käskkirja nr 6-3/31-1 ja 15. jaanuari 2018. a käskkirja nr 6-3/44-1 ning Viru Vangla 7. veebruari 2018. a vaideotsuse nr 6-12/53-2 ja 8. veebruari 2018. a vaideotsuse nr 6-12/52-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 4. märtsi 2021. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 1 ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3 ning teha uus otsus, millega jätta Xu menetluskulud tema enda kanda.
4.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. november 2021.
Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 10. jaanuari 2018. a käskkirja nr 6-3/31-1 ja 15. jaanuari 2018. a käskkirja nr 6-3/44-1 ning vaideotsuste tühistamiseks. Mõlema käskkirjaga määras vastustaja kaebajale distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamise vangla ametniku korralduse täitmata jätmise eest. Kaebuse kohaselt: - ei olnud kaebajal võimalust esitada märkusi distsiplinaarmenetluse protokollide kohta; - distsiplinaarkaristuse määramise õigus on vangla direktoril. Vaidlustatud käskkirjade puhul ei ole seda nõuet täidetud; - distsiplinaarkaristusi ei määratud tähtaegselt;
-
-
10.detsembril 2017 hommikusel loenduse ajal ei antud kaebajale korraldust võtta paber lambi pealt ära. Kaebaja ei riputanud lambi peale paberit, see rippus lambi peal juba enne seda, kui kaebaja sellesse kambrisse tuli; kaebajal on invaliidsus, ta võtab ravimeid, millel on kõrvalmõjud. Kui ta oleks saanud korralduse ja roninud kõrgele paberit lambi pealt maha võtma, siis oleks ta võinud kukkuda; ülemisel naril magas kaebaja kambrikaaslane, kaebajal ei olnud õigust tema voodit ronimiseks kasutada; kaebaja kartserisse paigutamine esimese rikkumise eest ei olnud proportsionaalne;
13.detsembril 2017 teatati kaebajale üleviimisest põhjusi selgitamata. Kaebaja palus kutsuda operatiivtöötaja, sellest keelduti. Hiljem kaebaja kogus ise kokku oma asjad ilma igasuguse agressiooni ja allumatuseta. See võttis aega, sest kaebajal oli palju asju, sh toiduaineid külmutuskapis. Kuna korrapidaja kaebaja üleviimisega ei kiirustanud, siis läks kaebaja lähedastele helistama. Helistamise ajal tuli korrapidaja käruga, kaebaja lõpetas kohe jutuajamise, aga koridori väljudes lõi närvihäire tõttu katki väljapääsulambi. Pärast lambi katki löömist pandi kambrite uksed lukku ja viie minuti pärast tulid valvurid, et kaebaja teise kambrisse viia. Teise kambrisse üleviimisel transportis kaebaja oma asju, liikus iseseisvalt ilma sundimise ja agressioonita ning ei osutanud vastupanu.
2.Vastuses kaebusele Viru Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Korraldused on vangla julgeoleku tagamiseks kinnipeetavale täitmiseks kohustuslikud viivituseta. Sündmuste asjaolud olid selged ja kaebaja kuulati ära. Vaidlust ei ole, et kaebaja keeldus ametniku korraldust täitmast ja tal puudus selleks õigustus. Kaebajal oli võimalik paber laelambi eest ära võtta. Vastustaja esitas kohtule seda kinnitava foto. Lambi kõrgus põrandast on 3,05 m, kuid sellele pääseb ligi ülemisel voodil seistes. Kaebaja sportlik vorm võimaldas tal paberit laelambi eest ära võtta. Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu probleeme, mis oleksid välistanud korralduse täitmise. Määratud karistused on rikkumise iseloomu arvestades proportsionaalsed.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
3.Tartu Halduskohus 4. märtsi 2021. a otsusega rahuldas kaebuse osaliselt, tühistas Viru Vangla
10.jaanuari 2018. a käskkirja nr 6-3/31-1, jättis kaebuse ülejäänud osas rahuldamata ning menetluskulud 1⁄4 osas vastustaja ja 3⁄4 kaebaja osas kanda.
4.Otsuse põhjenduste kohaselt on 10. jaanuari 2018. a käskkirja nr 6-3/31-1 osas tõendatud, et kaebaja pani toime talle ette heidetava teo ehk jättis täitmata talle antud korralduse eemaldada laelambi eest paber. Ülekaalus on tõendid, mis kinnitavad korralduse andmist ja selle täitmata jätmist. Kaebaja rikkus VangS § 67 punkti 1. Tõendamata on kaebaja väide, et ta ei saanud korraldust täita oma halva tervisliku seisundi tõttu. Vastustaja tugines käskkirjas üldsõnaliselt sellele, et vanglaametniku korralduse täitmata jätmine on raske rikkumine. See on põhimõtteliselt õige, kuid kõik olukorrad, kus kinnipeetav jätab täitmata vanglaametniku korralduse, ei ole võrdse kaalu ja tähendusega. Praegusel juhul tekitas vaidluse laelambi ees rippuv paber. See kujutas endast vähese ohtlikkusega korrarikkumist. Korralduse täitmiseks oleks kaebajal tulnud päevastes riietes ronida jalgupidi voodile, kus ei maganud tema, vaid teine kinnipeetav. Kuigi õiguslikult oli kaebajal kohustus valvuri korraldus täita, on inimlikult kaheldav, kas sellise tegutsemise nõudmine lambi eest paberilehe kõrvaldamise eesmärgil on kooskõlas heade kommetega. Kaebaja märkis seletuses, et ülemine voodi ei ole tema kasutuses ja et lambivalguse varjamine paberiga on ülemisel voodil magava kinnipeetava huvides. Seega võis korraldus tekitada kaebajas kõhklusi nii teise kinnipeetava voodis viibimise kui ka tema huvisfääri sekkumise seisukohast. Need asjaolud ei ühildu käskkirja seisukohtadega, et kaebaja pani toime raske rikkumise, mis näitab lugupidamatust vanglas kehtiva korra vastu ja segab vanglateenistujaid oluliselt tööülesannete täitmisel.
Käskkirjas on öeldud, et kaebajal ei ole teisi samaliigilisi distsiplinaarkaristusi. Kaebaja väitel ei olnud tal üldse mingeid karistusi, vastustaja ei ole sellele vastu vaielnud. Toodu ei muuda seda, et kaebaja pani toime distsipliinirikkumise, sh ei muuda see kaebajale antud korraldust tühiseks. Omaette väärtus on reeglil, et kinnipeetaval tuleb antud korraldusele alluda vastuvaidlematult ja viivitamata. Seda ka siis, kui konkreetse korralduse täitmata jätmine endast otsest ohtu ei kujuta. Kuid vastustaja ei ole piisavalt põhjendanud, miks tuli kõiki asjaolusid arvestades kaebajat esmakordse ja vähese ohtlikkuse astmega rikkumise eest tingimata karistada raskeima distsiplinaarkaristuse ehk kartserisse paigutamisega.
5.15. jaanuari 2018. a käskkirjas nr 6-3/44-1 heideti kaebajale ette seda, et ta ei allunud valvuri korraldusele panna asjad kokku ja valmistuda ümberpaigutamiseks. Ka see rikkumine on tõendatud. Erinevalt esimesest rikkumisest võib paigutamisega seotud korralduse täitmata jätmine või viivitamine kujutada endast otsest ohtu vangla julgeolekule. Kinnipeetavate kiire ja efektiivne paigutamine võib olla vajalik ohu või korrarikkumise ärahoidmiseks või kõrvaldamiseks. Tegemist on eelmisest oluliselt tõsisema rikkumisega.
6.Käskkirjade andmisel ei ole ületatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega. Kaebaja eksib ka selles, et distsiplinaarkaristuse saab määrata üksnes vangla direktor. VangS § 64 lg 4 kehtiva redaktsiooni järgi määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus. See tähendab, et karistuse võib määrata vanglaametnik vastavalt vanglasisesele töökorraldusele. On tõsi, et distsiplinaarasi seoses
13.detsembri 2017. a juhtumiga algatati 11. jaanuaril 2018 ehk mõned päevad enne karistuse määramise tähtaja möödumist. See üksi ei ole aga piisav, et tõdeda kaebaja õiguste rikkumist.
7.Vaietes esitas kaebaja etteheite distsiplinaarmenetluste läbiviimisele ning vastustaja lükkas need vaideotsustes põhjendatult tagasi. Vaideotsuste tühistamiseks ei ole alust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuses selgitab vastustaja, et kaebajale määratud karistust mittepõhjendatuks hinnates eksis halduskohus HKMS § 158 lg 3 teises ja kolmandas lauses sätestatud haldusorgani kaalutlusõiguse autonoomia vastu, asudes hindama karistuse otstarbekust. HKMS § 158 lg 3 piirab oluliselt kohtu kontrollivõimalust ning kohus ei saa kontrollida distsiplinaarkaristuse otstarbekust ega teha ise vangla eest kaalutlusotsust. Distsiplinaarkaristuse määramisel võetakse arvesse erinevaid aspekte, mh seda, kuidas heidutada vangi edaspidiseid rikkumisi toime panemast, aga samuti peab vangla saatma signaali, et rikkumistele reageeritakse (eri- ja üldpreventsioon). Öövalgustus põleb kambrites selleks, et pimedal ajal oleks võimalik teostada kambrites järelevalvet, sh tuvastada enesevigastusi, vangi halvenenud terviseseisundit. Valgustuse puudumine kambris on järelevalve teostamisel oluline takistus. Igakordne kambrisse sisenemine, kui valgusti on kinni kaetud, häirib tugevasti järelevalvet teostavate ametnike tööd – öösiti viibib vanglas ka vähem ametnikke. Seega on täiesti põhjendamatu halduskohtu seisukoht, et lambilt katte eemaldamata jätmine korralduse peale ei olnud tõsine rikkumine. VangS § 63 lg 1 p 4 lubab rikkumise korral kohaldada kuni 45-päevast kartserikaristust. Käskkirjaga nr 6- 3/31-1 kohaselt karistati kaebajat viiepäevase kartserikaristusega. Tegu on miinimumilähedase karistusega. Seadus ei sätesta, et distsiplinaarkaristused on kuidagi hierarhilises järjekorras, samuti, et esmakordse rikkumise eest ei tohi kartserikaristust määrata. Kuna tegu oli miinimumilähedase kartserikaristusega, ei saanud selle kohta väita, et tegu on ilmselgelt ülemäärase karistusega.
9.Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Vastustaja vaidlustas apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus kaebuse rahuldas. Kaebaja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega on halduskohtu otsus jõustunud osas, millega jäi rahuldamata kaebus Viru Vangla 15. jaanuari 2018. a käskkirja nr 6-3/44-1 ning Viru Vangla 7. veebruari 2018. a vaideotsuse nr 6-12/53-2 ja 8. veebruari 2018. a vaideotsuse nr 6-12/52-2 tühistamiseks. Vastavalt on apellatsioonimenetluses vaidluse all üksnes kaebuse nõue Viru Vangla 10. jaanuari 2018. a käskkirja nr 6-3/31-1 tühistamiseks.
11.Vaidlusaluse käskkirjaga määrati kaebajale 5-päevane kartserikaristuse VangS § 67 p 1 rikkumise, s.o vastustaja ametniku suulise korralduse täitamata jätmise eest. Halduskohus leidis asjas kogutud tõendeid hinnates, et kaebajale etteheidetav rikkumine on tõendatud, s.t et kaebaja jättis täitmata talle antud korralduse eemaldada laelambi eest paber. Ülekaalus on tõendid, mis kinnitavad korralduse andmist ja selle täitmata jätmist. Kaebaja vastassuunalised väited on tõenditega vastuolus ega väära järeldust distsiplinaarrikkumise koosseisu täitmisest. Kaebaja ei ole suutnud esitada tõendeid oma väite kinnituseks, et ta oma tervisliku seisundi tõttu ei saanud korraldust täita. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et distsiplinaarmenetluses kogutud tõendid on piisavad kaebaja rikkumise tõendamiseks. Kaebaja väited, nagu ei oleks talle korraldust antud või korralduse täitmine oleks olnud takistatud objektiivsetel põhjustel, ei ole tõendamist leidnud. Samuti nõustub ringkonnakohus sellega, et distsiplinaarkaristus määrati kaebajale VangS § 64 lg-s 41 sätestatud ühekuulise tähtaja viimasel päeval, s.o tähtaegselt. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei ole tuvastatav selliste minetuste esinemine, mis oleks takistanud kaebajal oma õigusi kaitsta või muul põhjusel viiks järelduseni distsiplinaarkaristuse määramise õigusvastasusest. Kehtiv õigus võimaldab distsiplinaarmenetluse tulemusena kinnipeetava karistamise otsustada selleks sisepädevuse jaotusega määratud ametnikul ega nõua distsiplinaarmenetluse käskkirja allkirjastamist vangla direktori poolt. Vastuses apellatsioonkaebusele ei ole ka kaebaja ise neid seisukohti kahtluse alla seadnud. Seetõttu ringkonnakohus selles osas vaidlusaluse käskkirja õiguspärasust täiendavalt ei analüüsi.
12.Halduskohtu hinnangul vastustaja ei ole piisavalt põhjendanud, miks tuli kõiki asjaolusid arvestades kaebajat esmakordse ja vähese ohtlikkuse astmega rikkumise eest tingimata karistada kartserisse paigutamisega. Tegemist on sedavõrd olulise eksimusega, mis viib kaevatava käskkirja tühistamiseni. Ringkonnakohus halduskohtuga ei nõustu.
13.Esmalt märgib ringkonnakohus siiski, et vastustaja ekslikult leiab, et vaidlusaluse käskkirja tühistamist otsustades halduskohus ületas HKMS § 158 lg-s 3 sätestatud volituse piire ja rikkus vastustaja kaalutlusautonoomiat. Kuigi distsiplinaarmenetluses kinnipeetava karistamise otsustamine ning karistuse liigi ja määra valik toimuvad VangS § 63 lg-te 1 ja 3 kohaselt kaalutlusõiguse aluse, ei ole vastustaja tegevus selles osas siiski väljaspool kohtulikku kontrolli. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga.1
Vt näiteks RKHK 2. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-72-13 (p 21).
Praegusel juhul asuski halduskohus seisukohale, et vaidlustatud käskkirjast ei nähtu kõigi oluliste asjaoludega arvestamist kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel. Seega heitis halduskohus vastustajale ette kaalutlusvea tegemist, mitte ei asunud ise vastustaja asemel hindama kaebaja karistamise otstarbekust. Kaalutlusvea korral haldusorgani tegevusse sekkumine on HKMS § 158 lg 3 järgi kohtu õigus ja kohustus ega ole sellisena ka käesolevas asjas halduskohtule etteheidetav.
14.Samas ei jaga ringkonnakohus halduskohtu arusaama, et kaebaja rikkumist tuleks hinnata vähese ohtlikkusega rikkumiseks võrreldes näiteks Viru Vangla 15. jaanuari 2018. a käskkirjas nr 6-3/44-1 tuvastatud kaebaja allumatusega. Kaebajale antud korralduse eiramisega kaebaja selgesti vastandus vanglas kehtivale korrale. Seejuures ei ole määravat tähendust sellel, kas laelambi varjamiseks oli paberi paigaldanud kaebaja või keegi teine. Praegusel juhul ei ole oluline seegi, kas enne korralduse saamist kaebaja teadvustas laelambi varjamise keelatust. Vastustaja ei rakendanud kaebaja suhtes sanktsiooni laelambi paberiga varjamise tõttu, vaid üksnes põhjusel, et kaebaja jättis täitmata otsese korralduse paber lambi eest ära võtta. Kui ka nõustuda halduskohtuga, et paberi äravõtmiseks vajalikud toimingud asetasid kaebaja ebamugavasse positsiooni, sest toimingu tegemiseks pidanuks ta ronima teise kinnipeetava kasutuses olnud narivoodi ülemisele korrusele ja laelambi varjamine puudutas eelkõige selle teise kinnipeetava huve, ei saa sellest järeldada nagu olnuks kaebajal õigus kaaluda korralduse täitmata jätmist. Kaaskinnipeetava huvide eelistamisega ja talle vangla teenistuse poolt antud korralduse täitmata jätmisega tegi kaebaja valiku käituda õigusvastaselt. Ringkonnakohus ei näe võimalust hinnata kaebaja rikkumist seetõttu kergemaks, pigem vastupidi, see osutab, et kaebaja otsustas teadlikult rikkumise toime panna. Sellisena tuleb rikkumist siiski raskeks pidada. Karistuse määramisel ongi vastustaja esile toonud, et seaduslikule korraldusele mitteallumist loetakse vanglas raskeks rikkumiseks, kuna see näitab, et kinnipeetav vanglas kehtivast korrast lugu ei pea. Korraldusele mitteallumine on raske rikkumine, millega segatakse oluliselt vanglateenistujate igapäevaste tööülesannete täitmist. Seetõttu on proportsionaalne määrata kinnipeetavale karistuseks kartserikaristus. Kuna kinnipeetaval puuduvad varasemad samaliigilised distsiplinaarkaristused, siis peab karistuse määr olema miinimumilähedane. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja seega arvestanud asjas oluliste asjaoludega ega ole lähtunud lubamatutest kaalutlustest. Seetõttu ei ole kaebaja karistamisel kaalutlusõiguse rikkumine vastustajale etteheidetav. Kuigi kartserikaristus on VangS § 63 lg-s 1 loetletud distsiplinaarse mõjutamise meetmetest kinnipeetava õigusi kõige enam piirav, ei ole siiski keelatud määrata kartserikaristust kinnipeetava poolt esmakordse rikkumise tuvastamisel, kui rikkumise raskus ja muud asjaolud seda õigustavad. Vastustaja sellekohased põhjendused on küll üldsõnalised, kuid neist nähtub siiski piisava selgusega, et vangla pidas oluliseks mõjutada karistusega hoiduma kaebajat ja ka teisi kinnipeetavaid sarnaste rikkumiste toimepanemisest tulevikus. Leebemat liiki karistuse kohaldamine selle eesmärgi saavutamiseks ei olnud põhjendatud rikkumise raskuse tõttu.
15.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et Viru Vangla 10. jaanuari 2018. a käskkiri nr 6-3/31-1 on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. Vastavalt tuleb tühistada halduskohtu otsus osas, milles halduskohus kaebuse rahuldas ja käskkirja tühistas. Otsuse selguse huvides tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 1 tervikuna ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.
16.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 järgi kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Seega tuleb tühistada ka halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3. Ringkonnakohus teeb ka selles osas uue otsuse ja jätab kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
17.Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.
18.Kaebuse väiteid ja vaidluse all olnud asjaolude iseloomu arvestades tuleb kaebaja isikuandmete kaitseks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.