A kaebus Tallinna Vangla 25.06.2021 käskkirja nr 52/21/435 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – A Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta A kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Otsuse avaldamisel Riigi Teatajas asendada kaebaja, tema kambrikaaslase ning vanglaametniku nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 25.11.2021. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
Tallinna Vangla 25.06.2021 käskkirjaga nr 5-2/21/435 (edaspidi distsiplinaarkäskkiri) määrati kinnipeetav Ale vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 punkti 1 ning Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (edaspidi TVK) punkti 1.13.1 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks noomitus.
Käskkirja põhjendustest nähtuvalt leidis 25.05.2021 õhtuse toidujagamise ajal alates kella 17:43-st poole tunni jooksul aset juhtum, milles valvur B andis Ale korraldusi tema kambrisse väljastatud telefoni tagastamiseks, kuid A neile ei allunud, vaid nõudis võimalust telefoniga edasi rääkida. Valvuriga toimunud vaidluse käigus kasutas A mitmeid ebatsensuurseid väljendeid. Vaidlus lõppes sellega, et valvur tõmbas telefonijuhtme seinast välja ning viis telefoni juhet pidi kambrist välja, kuna A ei nõustunud telefoni ise luugi kaudu tagastama, vaid ütles valvurile „tule võta ise“.
2.Distsiplinaarkäskkirjale 27.06.2021 esitatud vaide jättis Tallinna Vangla 26.07.2021 vaideotsusega nr 5-15/21/327-2 (edaspidi vaideotsus) rahuldamata.
3.A (edaspidi kaebaja) esitas 10.08.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse distsiplinaarkäskkirja tühistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukoht Kaebajale antud korraldus oli vastuolus seadusega. Valvur ei andnud korraldust kaebajale, vaid ütles „andke telefon välja“. Kuna kambris oli ka teine kinnipeetav, kellega valvur paralleelselt suhtles, siis jäi kaebajale täiesti arusaamatuks, kellele korraldus anti. Kaebaja kasutas ebaviisakaid väljendeid, sest valvur otseselt provotseeris teda juhtme väljatõmbamisega ning mittevõimaldamisega öelda lähedastele isegi seda, et helistab teisel päeval. Lisaks, kaebaja palus menetlejalt korduvalt suuliselt, et valvurilt küsitaks, kas ta andis kaebajale nimelise korralduse ja selgitas korralduse täitmata jätmise tagajärgi, kuid menetleja keeldus sellest. Kaebaja kohta koostatud ettekanne on seadusvastane.
5.Vastustaja seisukoht
5.1.Kaebus on põhjendamatu ning vastustaja jääb vaideotsuse põhjenduste juurde. Distsiplinaarkäskkiri vastab haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-le 54. Kaebaja suhtes on läbi viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebajale võimaldati anda omapoolseid selgitusi ja esitada vastuväiteid protokollile, olulised asjaolud on menetleja poolt välja selgitatud ja kaebaja süü on tõendatud. Distsiplinaarkaristus on määratud pädeva isiku poolt ja tähtaegselt ning määratud karistus on proportsionaalne.
5.2.Kaebaja rikkumised on fikseeritud valvur B 26.05.2021 ettekandega nr 1-21-4930. Kaebaja tunnistab, et kasutas ebaviisakaid sõnu. Küll aga väidab kaebaja, et temale ei antud korraldust telefoni tagastamiseks, kuid selline väide on otsitud ja tegelikkusele mittevastav. Pole alust kahelda valvuri ettekandes, sh on ebausutav, et valvur esitaks enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega riskides valeettekande. Ka kaebaja pole esitanud valeettekande koostamise ajendiks olevaid võimalikke põhjuseid või tõendeid. Muud tõendid kinnitavad ettekandes märgitu tõesust. Menetleja tuvastas, et videosalvestiselt nähtuvalt asus B kambris olevate isikutega vestlusesse kell 17:43:43 ning nagu B 23.06.2021 menetlejale täiendavalt selgitas, andis siis ka esimest korda korralduse telefon ära anda. Nähtuvalt „Prion“ telefonilogi väljavõttest kasutas kell 17:43 telefoni kaebaja (igal kinnipeetaval on isikustatud kõnekaart ning seda kaarti võib kasutada üksnes isik, kellele see on väljastatud), seega ilmselgelt oli korraldus telefoni äraandmiseks suunatud kaebajale. B naasis kambri juurde kell 18:01:39 ning ka siis kasutas kõnelogi väljavõttest nähtuvalt telefoni kaebaja. Arvestades kaebaja selgitusi, mille kohaselt lõpetas siis koheselt kõne
2 (7)
ning palus ametnikult veel luba helistada, on üheselt selge, et kaebaja sai aru, et tal tuleb telefon ära anda, kuivõrd vastupidisel juhul ei oleks kaebajal olnud mingit vajadust ametnikuga telefoni kambrisse jätmise teemal diskuteerida. Kaebaja väited, et tema ei saanud aru, kellele oli antud korraldus telefoni äraandmiseks, on absurdsed – olukorras, mil telefon oli kaebaja valduses, on üheselt arusaadav, et korralduse adressaat sai olla vaid kaebaja.
5.3.Mis puutub kaebaja väitesse selle kohta, et distsiplinaarmenetluses ei võetud sündmuse tunnistajaks olnud kaaskinnipeetava selgitusi, märgib vastustaja, et tõendite kogumise vajaduse üle otsustamisel on vastustajal kaalutlusõigus. Praegusel juhul ei saa sündmuse juures olnud kaaskinnipeetava ära kuulamata jätmist pidada uurimisprintsiibi rikkumiseks, kuna menetlejale teadaolevalt on kaaskinnipeetav kaebajaga solidaarne ning kaebajat kahjustavaid ütlusi ei anna. Praktikas toetatakse ütlustes eranditult kambrikaaslast ja kaaskinnipeetava poolt antud ütlustel praktiliselt tõeväärtus puudub, tõenditena nendel sisuliselt mingit kaalu pole. Kui kaebaja pidas asjas tingimata vajalikuks kaaskinnipeetava tunnistust, saanuks ta selle ise menetlejale edastada.
5.4.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on vangistust reguleerivate õigusaktidega tutvunud ja VangS § 67 p-st 1 ning Tallinna Vangla kodukorra p-st 1.13.1. tulenevatest kohustustest teadlik. Kinnipeetaval ei ole ühelgi juhul õigust vanglaametnikega ebaviisakalt suhelda ning kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Praegusel juhul ei olnud vanglaametniku antud korraldused ilmselgelt tühised ja neid tuli täita.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kaebus jääb rahuldamata.
7.Kohus nõustub distsiplinaarkäskkirjas1 ning vaideotsuses2 esitatud põhjendustega neid kõiki kohtuotsuses kordamata (halduskohtumenetluse seadustiku ehk HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist.
8.VangS § 67 punkt 1 näeb ette, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. TVK3 punkti 1.13.1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud käituma vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega viisakalt ning suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses, pöördumises ega muus kontekstis ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.
9.Kuna kaebaja ei vaidle distsiplinaarkäskkirjale ebatsensuursete väljendite kasutamise osas vastu, siis kohus TVK p 1.13.1 rikkumist pikemalt ei käsitle, vaid loeb selle tuvastatuks distsiplinaarkäskkirjas kirjeldatud viisil.
10.Kaebaja vaidleb vastu VangS § 67 p 1 rikkumise tuvastamisele, põhjendades selles osas distsiplinaarkäskkirja õigusvastasust asjaoluga, et temale jäi arusaamatuks, kas korraldus telefoni
tagastamiseks anti talle või kambrikaaslasele. Sisuliselt viitab kaebaja korralduse tühisusele HMS § 63 lg 2 punkti 2 tähenduses ehk korraldusest ei selgunud selle adressaati.
10.1.Distsiplinaarkäskkirjas on viitega B 26.05.2021 ettekandele nr 1-21-49304 kirjeldatud, et A ei allunud 25.05.2021 õhtuse toidujagamise ajal valvuri korduvatele korraldustele tagastada kambrisse väljastatud telefon. Ettekandest nähtub täpsemalt, et esimest korda ütles valvur kambris S3-21 viibivatele kinnipeetavatele, et tahab telefoni tagasi saada, toidujagamise ajal. Kinnipeetavad C ja A kuulsid valvurit ning telefon oli A käes, kes küsis: „Mida sa tahad?“, mispeale valvur kordas, et tahab telefoni tagasi (see oli kambris olnud juba alates kella kolmest). Umbes 15 minutit hiljem toidunõude korjamise ajal andis valvur uuesti korralduse telefon tagasi anda, kuid siis tuli A luugi juurde ja hakkas paluma, et valvur jätaks telefoni kambrisse, kuna tahab veel rääkida. Valvur selgitas, et nii kaua ei saa rääkida ja kell 18:20 pole erakõnede aeg. Telefonikõne avaldused olid kirjutatud kella 15:00 ja 16:00 sooviga. A ei nõustunud valvuriga ja vaidles umbes 5 minutit tõusvalt ärritunud toonil, kasutades ka ebatsensuurseid väljendeid. Valvur selgitas, et rääkimine pole enam võimalik, tõmbas telefoni juhtme seinast välja ja andis uuesti korralduse telefon luugile anda. A ei allunud ja ütles „tule võta ise“. Valvur viis toidujagaja sööklasse ja pärast seda tõmbas juhtmest telefoni kambrist välja.
10.2.Sarnaselt kaebuses esitatule väitis kaebaja ka distsiplinaar- ning vaidemenetluses, et ta ei saanud aru, et korraldus telefoni tagastamiseks anti talle. Kaebaja märkis 26.05.2021 selgituses5, et mis puudutab telefoni äraandmist, siis valvur ei andnud selgelt viidet, kellele ta kambris viibivatest kinnipeetavatest korralduse andis ja seega oli see tühine. Kambri ukse juures olid vestluses nii kaebaja kui kambrikaaslane ja kui valvur andnuks kaebajale nimelise korralduse, oleks kaebaja kohe selle täitnud. Oma 23.06.2021 selgituses6 põhjendas kaebaja, et valvur vestles tema ja teise kambris viibiva kinnipeetavaga vaheldumisi ega andnud korraldust nimeliselt. Kaebaja 27.06.2021 vaides7 tugineti samuti adressaadi puudumisele korralduses.
10.3.Distsiplinaarkäskkirjas (punkt 2) põhjendati vastuseks kaebajale, et pole usutav, et valvuri korraldusest ei olnud aru saada, kellele korraldus antud oli. A selgituste kohaselt anti esimene korraldus kambrikaaslasele, kuid siis asus A ise valvuriga vestlusesse, mis nähtub mitmetest palvetest telefonikõnega jätkata ja on kooskõlas ettekandega 1-21-4930. Videosalvestise vaatlusest8 on näha, kuidas kogu sündmus võtab aset umbes pool tundi, ning B vestleb pikalt kinnipeetavaga, kelleks selgitustest nähtuvalt on A. Kuna valvur rääkis kindla kinnipeetavaga, siis polnud Al alust arvata, et korraldus võis olla mõeldud kellelegi teisele. Valvur kinnitas 23.06.2021 antud ütlustes9, et andis arusaadavalt korduvaid korraldusi Ale. Valvuri korraldust kuulsid mõlemad kambris viibinud kinnipeetavad, kuid A vastas korraldusele küsimusega „Mida sa tahad?“, mille peale valvur kordas korraldust. Seega kaebaja reageeris esmasele korraldusele ja sai teada, et valvur soovib telefoni ära võtta. Vanglaametnikul puudub igasugune tõsiseltvõetav motiiv omistada ettekandes kinnipeetavale väljamõeldud distsipliinirikkumist. Vaideotsuses põhjendas vastustaja, et B ettekandest lähtuvalt andis ta korraldusi Ale ja videosalvestise vaatlus on kooskõlas ettekandes kajastatuga. B 23.06.2021 ütlusi ei saa pidada vastuoluliseks, kuna isik ligi kuu aega hiljem täpselt ei mäletanud, kelle käes telefon oli. B kinnitas, et A ei allunud tema korraldustele ning valvur tõmbas ise telefoni kambrist välja.
11.Kohus nõustub eeltoodud põhjenduste ning vangla järeldusega, et asjaolusid arvestades pole usutav, et kaebaja ei saanud aru telefoni tagastamise korralduste suunatusest temale. Riigikohus on selgitanud, et vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus ilmselgelt vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele (Riigikohtu 14.11.2012 otsuse nr 3-3-1-44-12, punkt 17). Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita (vt Riigikohtu 01.03.2007 otsus asjas nr 3-3-1-103-06, punkt 14). Valvur B korraldused telefoni tagastamiseks polnud ilmselgelt tühised. Õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulene nõuet, et vanglaametnik peab suulise korraldusega pöörduma kinnipeetava poole nimeliselt ning et selle tingimuse täitmata jätmisel on korraldus ilmselgelt tühine. Korralduse suunatus konkreetsele kinnipeetavale võib nähtuda ka situatsioonist ning praegusel juhul see kahtlemata nii oli.
12.Kohus möönab, et B ettekandest nr 1-21-4930 nähtuvalt andis ta esimese korralduse „kinnipeetavatele“, s.o mõlemale kambris S3-21 viibinud kinnipeetavale. Distsiplinaarkäskkirjast seda asjaolu otseselt ei nähtu, vaid selles kirjeldatakse üldisemalt, et A ei allunud õhtuse toidujagamise ajal valvuri korraldusele tagastada kambrisse väljastatud telefon (distsiplinaarkäskkirja punkti 1 esimene lõik, punkti 2 teine lõik) ning edasi kirjeldati hilisematele korraldustele allumata jätmist toidunõude korjamisel ja selle järel. Seega kaebaja väide, et korraldust ei antud talle, ei ole täielikult ekslik, kuid samas käsitleb kaebaja seda asjaolu puudulikult ja ebatäpselt. Nimelt kaebaja räägib „korraldusest“ ainsuses, kuid valvuri ettekandest (vt otsuse punkti 10.1) nähtuvalt andis valvur intsidendi jooksul korraldusi kokku neli korda – toidujagamise ajal esimest korda mõlemale kinnipeetavale; toidujagamise ajal korduva ehk teise korralduse kaebajale, kes oli eelnevalt küsinud valvurilt „mida sa tahad?“ ja kelle käes oli telefon; kolmandat korda toidunõude korjamise ajal kaebajale; neljandat korda pärast telefonijuhtme seinast välja tõmbamist kaebajale. Seega väide, et korraldus polnud suunatud otseselt kaebajale, puudutab ainult toidujagamise ajal antud esimest korraldust. See asjaolu ei too aga kaasa distsiplinaarkaristuse õigusvastasust ja tühistamist, kuna arvestades sündmuste käiku, siis on kaebaja poolt VangS § 67 punkti 1 rikkumine aset leidnud. Nimelt jätab kaebaja tähelepanuta, et distsiplinaarkäskkirjas kirjeldati ka järgneva kolme korralduse andmist, mis asjaoludest nähtuvalt olid kahtlemata suunatud kaebajale ning millele kaebaja ei allunud. Sündmuste käigust, sh A poolsest suhtlusest valvuriga, on selgelt nähtav, et pärast mõlemale kinnipeetavale antud esimese korraldust oli edasiste korralduste adressaat A, sest just tema käes oli telefon ning tema vaidles valvurile vastu, palus veel võimalusi kõnede tegemiseks ega tagastanud telefoni. Kaebaja enda 26.05.2021 selgitus ja kaebus kinnitavad neid asjaolusid, kuivõrd kaebaja kirjeldas, et palus veel pojale helistamise võimalust, kuid valvur keeldus ja tõmbas telefonijuhtme välja, kaebajat otseselt provotseerides. Kaebaja ütles vaidluse lõpus valvurile „tule võta ise“, mis näitab konkreetselt korraldusele allumatust. Kaebaja tunnistas kaebuses ka ebatsensuursete väljendite kasutamist, mis kinnitab samuti, et tema vaidles valvuriga. On ebamõistlik eeldada, et kui telefon oli A käes ja just tema palus valvurilt lisaaega helistamiseks, siis oleks valvuri korraldused olnud suunatud kaebaja kambrikaaslasele, kes pidanuks vägisi kaebajalt telefoni võtma ning valvurile viima. Kohus märgib, et ehkki distsiplinaarkäskkiri on küsimuses, et kogu intsidendi ajal kasutas telefoni kaebaja ja seega oli tema ka isikuks, kellele olid telefoni tagastamise korraldused suunatud, piisavalt põhjendatud, kinnitavad selle järelduse õigsust ka vangla poolt kohtumenetluses esitatud täiendavad tõendid10, et valvuri poolt telefoni tagastamise korralduste andmise ajal kasutas telefoni just kaebaja („Prion“ telefonilogi väljavõte mh 25.05.2021 ajavahemiku 17:29:0717:53:17 ja 17:54:51-18:01:16 kohta).
Vastustaja 23.09.2021 vastuse lisa 2, 15.10.2021 esitatud täiendava seletuse lisad 1 ja 2.
5 (7)
Eelnevat arvestades on distsiplinaarkäskkirjas õigesti märgitud, et kaebaja ei allunud mh toidujagamise ajal antud korraldusele, ehkki käskkirjas võinuks täpsemalt kajastuda, et esimene korraldus anti mõlemale kinnipeetavale ning seejärel ei tagastanud kaebaja ka korduva korralduse peale telefoni. Viidatud ebatäpsus distsiplinaarkäskkirjas on aga ebaoluline, kuna ei muuda järeldust, et kaebaja näitas korduvalt üles allumatust. Sisuliselt on õige ka järeldus, et kaebaja ei allunud juba esimesele, s.o mõlemale kinnipeetavale antud korraldusele, kuivõrd tema käes oli telefon ning seega oli just tema isikuks, kes oleks saanud korralduse täita.
13.Kokkuvõtvalt nähtub tõenditest koosmõjus, et kaebaja jättis tahtlikult valvuri korraldused telefoni tagastamiseks täitmata ehk tuvastatud on VangS § 67 p 1 süüline rikkumine. Lisaks kaebaja tunnistas ise TVK p 1.13.1 rikkumist ning puudub vaidlus süülisuses. Seega esines alus kaebajale distsiplinaarvastutuse kohaldamiseks distsiplinaarkäskkirjas kirjeldatud asjaoludel (VangS § 63 lg 1). Kaebajale määratud karistus on leebe ja proportsionaalne, kuna allumatusesse tuleb suhtuda täie tõsidusega, sest ohustab otseselt vangla julgeolekut.
14.Kaebaja toob menetlusliku rikkumisena välja, et palus menetlejalt korduvalt suuliselt, et valvurilt küsitaks, kas ta andis kaebajale nimelise korralduse ja selgitas korralduse täitmata jätmise tagajärgi, kuid menetleja keeldus sellest. Teisisõnu väidab kaebaja, et vangla rikkus uurimispõhimõtet ja jättis olulised asjaolud välja selgitamata. Kohus sellega ei nõustu. HMS § 6 näeb ette, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kohus selgitas eespool, et B ei pidanud suulise korraldusega pöörduma kaebaja poole nimeliselt, seega pole tegemist menetluses välja selgitamata olulise asjaoluga. Käskkirja õiguspärasust ei mõjuta ka see, kas B selgitas kaebajale korralduse täitmata jätmise tagajärgi, kuna VangS § 67 p 1 rikkumise tuvastamiseks piisab sellest, et kaebaja jättis täitmata vanglaametniku seadusliku korralduse. Vangistuses viibiv isik peab niigi olema teadlik sellest, et korralduse täitmata jätmise tagajärjeks võib olla distsiplinaarkaristus. Lisaks, distsiplinaarmenetluses küsiti Blt 23.06.2021 e-kirjaga üle, millisel moel ta Ale korralduse andis, kas see oli üheselt arusaadav ja kas korraldusi andis ta kõigil kolmel korral, kui kambri juures käis. Kuigi B enam täpselt osasid asjaolusid ei mäletanud, teadis ta, et andis Ale korduvalt arusaadavaid korraldusi.11 Seega sisuliselt kaebaja taotletud selgitusi Blt ka küsiti, ehkki küsimus korralduse arusaadavuse kohta polnud ega pidanudki olema sõnastatud kaebaja soovi järgi. Kokkuvõtvalt kohus ei tuvastanud asjas uurimispõhimõtte rikkumist.
15.Kohus on seisukohal, et vaidlustatav distsiplinaarkäskkiri on nii vormiliselt kui sisuliselt õiguspärane, käskkirjas on kajastatud kõik olulised asjaolud ja põhjendused, sh karistamise kaalutlused. Samuti ei nähtu asjas menetluslikke rikkumisi. Kaebajale leebeima distsiplinaarkaristuse ehk noomituse määramine on proportsionaalne. Seega ei kuulu distsiplinaarkäskkiri ega sellega koos vaidlustatud vaideotsus tühistamisele ning kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata.
Menetluskulud
Kaebuse lisade lk 1.
6 (7)
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
18.Kooskõlas HKMS § 175 lg-ga 3 asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja, tema kambrikaaslase ning kaebaja suhtes ettekande teinud vanglaametniku nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.