Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Maili Lokk, Tiina Pappel 14.10.2021, Tartu 3-20-117 Viktor Kabanovi kaebus Tartu Vangla 19.12.2019. a käskkirja nr 6-2/885 ja 14.01.2020. a vaideotsuse nr 1-11/20-2 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 28.10.2020. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Viktor Kabanov Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.1. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus.
2.2. Tühistada Tartu Halduskohtu 28.10.2020. a otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Viktor Kabanovi kaebus Tartu Vangla 19.12.2019. a käskkirja nr 6-2/885 ja 14.01.2020. a vaideotsuse nr 1-11/20-2 tühistamiseks rahuldamata ning jätta kaebaja esimese astme kohtu menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 15.11.2021 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla tunnistas 19.12.2019. a käskkirjaga nr 6-2/885 V. Kabanovi süüdi Tartu Vangla kodukorra (kodukord) p 1.7.1 rikkumises ja määras talle karistuseks noomituse. Käskkirja kohaselt valvuri A. H. Koppeli 22.11.2019. a ettekandest nr 6-38/5669 ja spetsialisti J. Paluoja 03.12.2019. a õiendist nähtuvalt toimus 22.11.2019 kella 15.03 paiku köögis seoses pliidi kasutamisega sõnaline konflikt kinnipeetavate V. Kabanovi ja A. Portnovi vahel. Kella 15.30 paiku liikus V. Kabanov koos valvur A. H. Koppeliga meditsiiniosakonna poole, et fikseerida võimalikud vigastused, öeldes valvurile järgmist: „Mis põhjusel me meditsiini lähme? Füüsilist kontakti ju ei olnud. Te tulite liiga vara kinni panema sektorit. Kui ta (Portnov)
oleks mulle järgi tulnud, oleks ma ta ära tagunud, aga ta ei tulnud, raisk!“. Meditsiiniosakonnas kinnipeetavatel vigastusi ei fikseeritud. Vangla hinnangul pani kaebaja distsiplinaarsüüteo toime sellega, et ta kasutas 22.11.2019 kella 15.30 paiku ähvardavat väljendit „taon ära“. Kasutatud väljendist võib välja lugeda kavatsust teha halba ja tekitada kaaskinnipeetavas ebamugavustunnet. Kaaskinnipeetava ähvardamine on raske rikkumine. Teistega suheldes ähvardavaid väljendeid kasutades annab see kaaskinnipeetavatele halba eeskuju, mis kaudselt ohustab vangla julgeolekut.
2.Tartu Vangla jättis 14.01.2020. a vaideotsusega nr 1-11/20-2 rahuldamata V. Kabanovi vaide vangla 19.12.2019. a käskkirja nr 6-2/885 peale. Vangla leidis, et käskkiri on õiguspärane, põhjendatud, antud pädeva ametiisiku poolt ja kehtiva õiguse alusel.
3.V. Kabanov esitas 19.01.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Tartu Vangla 19.12.2019. a käskkiri ja 14.01.2020. a vaideotsus. Kaebuse põhjendused: 1) Valvur muutis kaebaja väljendit ning juhul kui ta oleks öelnud valvuri märgitud väljendi, siis ei saanud ta seda ähvardust öelda A. Portnovile. Puudus ka risk, et kaebaja saab ähvarduse täide viia, sest vestlus valvuriga leidis aset pärast konflikti lõppemist ja osakonna sulgemist. 2) Kaebajat ei teavitatud viivitamata ettekande koostamisest. Kaebaja sai ettekandest teada ja selgitusi anda alles 11.12.2019. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et kaebajal on teada, milles teda süüdistatakse, et ta saaks anda seletusi kohe. Distsiplinaarmenetluses ei kuulatud üle tunnistajat, s.o kell 15.03 köögis viibinud kinnipeetavat A. Artemjevit. Kaebaja ei kohtunud distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku H. H. Saarega. Kaebaja tutvus vangistust reguleerivate õigusaktide ja vangla kodukorraga 26.08.2011, kuid ta ei ole andnud allkirja, et on tutvunud pärast seda tehtud arvukate muudatustega.
4.Vastustaja esitas 28.05.2020 vastuse kaebusele, milles ta palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Koosseisu täitmiseks ei ole vajalik, et ähvardus tegelikkuses realiseeruks või et isik, keda ähvardatakse, viibiks ähvarduse tegemise juures. Ei ole usutav, et valvur moonutas ettekandes kaebaja sõnu. Kaebaja öeldul on ähvardav iseloom ka kaebaja versioonis. Menetleja on piisavalt põhjendanud, miks saab väljendit „taon ära“ pidada ähvardavaks. 2) Käskkirja õiguspärasust ei mõjuta see, millal registreeriti ettekanne. Kaebaja ärakuulamise nõuet ei ole rikutud. Kinnipeetav A. Artemjev ei viibinud sündmuse juures. Kaebaja on 22.04.2013 allkirjaga kinnitanud tutvumist kodukorraga. Kodukorra muudatusi tutvustatakse jooksvalt, pannes need välja eluosakonda.
5.Tartu Halduskohus jättis 28.10.2020. a otsusega kaebaja vastuväite videosalvestise välja nõudmata jätmisele rahuldamata (resolutsiooni p 1); rahuldas kaebuse ning tühistas Tartu Vangla 19.12.2019. a käskkirja ja 14.01.2020. a vaideotsuse (resolutsiooni p 2); jättis menetluskulud välja mõistmata (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: 1) Kodukorra p 1.7.1 sõnastus on ebaõnnestunud. Otsesõnu võetuna tähendab säte, et ähvardava väljendi kasutamine on keelatud mistahes kontekstis või olukorras. Kohus tõlgendas keeldu nii, et keelatud on ähvardamine. Vastustaja lähtus keelu sisustamisel sõnale „ähvardama“ eesti keeles omistatud tähendusest. Korrektsem olnuks lähtuda tähendusest, mille ähvardamisele annab karistusõigus, kuna kodukorra seletuskiri põhjendab keeldu sellega, et karistusseadustiku (KarS) § 120 kohaselt on ähvardamine kriminaalkorras karistatav. Kodukorra p-s 1.7.1 toodud ähvardamise keeldu võiks sel juhul mõista nii, et kinnipeetavale ei ole lubatud ja distsiplinaarsüüteona on karistatav teisele isikule või isikutele kahju tekitamise kavatsuse väljendamine ka siis, kui ähvardus ei ole reaalselt täideviidav või usutav ning seetõttu ei ole KarS § 120 koosseis täidetud. Eeltoodu ei oma asjas määravat tähendust, kuna mõlemal juhul
mõistetakse ähvardamise all seda, kui isik väljendab kavatsust põhjustada tulevikus teisele isikule kahju. 2) Tõendeid (ettekanne, õiend) koosmõjus arvestades ei saa omistada kaebaja öeldule vastustaja antud tähendust. Kaebaja ei arutlenud tuleviku, vaid mineviku üle. Asjaolusid kogumis arvestades saab kaebaja öeldut mõista üksnes nii, et füüsiline konflikt oleks võinud aset leida, kuid seda ei juhtunud ning vangla reaktsioon, s.o osakonna sulgemine ja kaebaja meditsiiniosakonda suunamine oli ülemäärane. Arvamuse avaldamine valvurile ei kujuta ähvardamist ega ähvardava väljendi kasutamist kodukorra p 1.7.1 tähenduses. Kaebaja sõnadest ei nähtu, et tal oleks kavatsus või ta möönaks võimalust, et tekitab A. Portnovile või mõnele muule isikule tulevikus mingil moel kahju. Kaebaja öeldut ei saa pidada ähvarduseks, kuna kahju tekitamise kavatsus kaebaja öeldus puudus. Vastustaja leidis valesti, et kasutades valvuriga rääkides väljendit „taon ära“, rikkus kaebaja kodukorra p 1.7.1. Kaebajale ette heidetud tegu ei ole distsiplinaarsüütegu. Käskkiri on õigusvastane, mistõttu tühistas kohus ka vaideotsuse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.Tartu Vangla esitas 20.11.2020 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 28.10.2020. a otsus täies ulatuses ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Ähvardavate väljendite kasutamine kodukorra mõttes tähendab, et kinnipeetaval on keelatud kasutada suhtlemisel ähvardava sisuga väljendeid. Kodukorras sätestatud keelu rikkumise tuvastamisel omab tähtsust vaid sellise väljendi kasutamise fakt. Puudub vajadus kaaluda, kui tõenäoline või usutav on ähvardavas väljendis kirjeldatu saabumine või kas kinnipeetav arutleb tuleviku või mineviku üle. Igasugune viide teise isiku suhtes võimaliku vägivalla kasutamisele kujutab ohtu vangla julgeolekule. See sunnib vanglat taolistele ähvardustele reageerima ning võtma tarvitusele meetmeid, et selliste ähvarduste kasutamist tulevikus ära hoida. Distsiplinaarkaristuse määramine on sobivaks meetmeks, mille eesmärgiks on kinnipeetava kallutamine käituma tulevikus õiguspäraselt (TlnRKo 16.08.2012, 3-12-23). Vangla ei saa lasta tekkida olukorral, kus kinnipeetavatel on võimalik karistusest pääseda, kasutades selleks vabandust, et nad kirjeldasid mineviku sündmusi, mitte tulevikku. Ilmselgelt kannab väljend „taon ära“ endas teisele isikule kahju tekitamise kavatsust ja sündmuse asjaolusid arvesse võttes on tegemist ähvardava väljendiga.
7.V. Kabanov esitas 14.02.2021 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.10.2020. a otsus muutmata. Kaebaja väitel ükski apellatsioonkaebuses toodud asjaolu ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Halduskohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning hindas õigesti tõendeid.
8.V. Kabanov jäi 09.09.2021. a seisukohas varasemalt väidetu juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
10.Tartu Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada Tartu Halduskohtu 28.10.2020. a otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus rahuldamata ning jätta menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Kuna vangla ei esitanud
apellatsioonkaebuses vastuväiteid halduskohtu otsustusele jätta rahuldamata kaebaja vastuväide videosalvestise välja nõudmata jätmisele (kohtuotsuse resolutsiooni p 1), siis märkis ringkonnakohus 08.02.2021. a määruses (tl 74-74p), et kohtu arusaamist mööda ei vaidlusta vastustaja halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 1. Vangla ei vaielnud eeltoodule vastu. Seega vaidlustab Tartu Vangla apellatsiooniastmes Tartu Halduskohtu 28.10.2020. a otsust resolutsiooni p-de 2 ja 3 osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse ning tühistas vangla 19.12.2019. a käskkirja ja 14.01.2020. a vaideotsuse ning jättis menetluskulud välja mõistmata.
11.Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et vaidlustatud käskkirjast (tl 17-18) nähtuvalt tunnistati kaebaja süüdi kodukorra p 1.7.1 rikkumises, kuna kaebaja kasutas ähvardavat väljendit „taon ära“. Ka vastuses kaebusele (tl 32-33) ja apellatsioonkaebuses (tl 71-72) väidab vastustaja eelmärgitud väljendi kasutamist kaebaja poolt. Vastustaja märkis vastuses kaebusele, et ei ole eluliselt usutav, et valvur moonutas ettekandes kaebaja öeldud sõnu. Ametnik on teadlik tagajärgedest, mis võivad talle tõele mittevastava ettekande koostamisega kaasneda. Halduskohtule esitatud kaebuses (tl 1-3p) väitis kaebaja, et valvur muutis tema väljendit. Samas märkis kaebaja, et juhul kui ta oleks öelnud valvuri märgitud väljendi, siis ei saanud ta seda ähvardust öelda A. Portnovile. Seega kaebuses kaebaja siiski selgelt ei välista vastustaja väidetud väljendi kasutamist. Ka distsiplinaarmenetluse raames antud 11.12.2019. a seletuses (tl 16) kaebaja ei väitnud, et valvur on tema väljendit muutnud, vaid üksnes väitis, et lause „ma oleks ta ära tagunud“ on kontekstist välja rebitud. Samuti vaides (tl 19-20p) kaebaja ei väitnud, et valvur on tema väljendit muutnud. Eeltoodut arvestades ei esine ringkonnakohtu arvates asjas alust kahelda vastustaja väidetu tõele vastavuses. Seega saab järeldada, et vastustaja annab kaebaja öeldud sõnu õigesti edasi.
12.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi VangS-i, vangla sisekorraeeskirja või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Selliseks muuks õigusaktiks on ka vangla kodukord. Kodukorra p 1.7.1 kohaselt on kinnipeetaval keelatud teiste isikutega suhtlemisel kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargooni. Seega peab kinnipeetav suhtlemisel kontrollima nii oma kehakeelt kui ka väljendeid. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Selleks, et saavutada vangistuse ühe eesmärgina kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, ongi kodukorras sätestatud, milliste väljendite kasutamine on vanglas kinnipeetavatel keelatud.
13.Käesolevas haldusasjas on põhivaidlus selle üle, kas vastustaja leidis õigesti, et kaebaja öeldu „taon ära“ kujutab endast ähvardavat väljendit kodukorra p 1.7.1 tähenduses, millise keelatud väljendi kasutamine on käsitatav distsiplinaarsüüteona. Halduskohtu hinnangul leidis vastustaja valesti, et kasutades valvuriga rääkides väljendit „taon ära“, rikkus kaebaja kodukorra p-i 1.7.1. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga.
14.Ringkonnakohtu hinnangul on kodukorra p-s 1.7.1 sätestatud koosseisu täitmiseks iseenesest piisav, kui kinnipeetav kasutab suhtlemisel ähvardavat väljendit. Ringkonnakohtu hinnangul üldteadaolevalt saab väljendit „taon ära“ pidada ähvardavaks väljendiks. Seejuures ei oma tähtsust asjaolud, et kaebaja ei öelnud seda otse kaaskinnipeetavale või et kaebajal ei tekkinud võimalust ähvardust ellu viia. Tegemist on siiski teise isikuga suhtlemisel ähvardava väljendi kasutamisega, kuid kodukorra p 1.7.1 näeb ette, et kinnipeetav ei tohi suhtlemisel ähvardava sisuga väljendeid kasutada. Vastustaja leidis ka õigesti, et ähvardavaid väljendeid kasutades annab see kaaskinnipeetavatele halba eeskuju, mis omakorda kaudselt ohustab vangla julgeolekut. Ka viitab vastustaja apellatsioonkaebuses (p 5) asjakohasele kohtupraktikale (TlnRKo 16.08.2012, 3-12-23, p 9), milles on tõdetud, et vanglal on raske hinnata, kas kinnipeetav kasutab ähvardavaid väljendeid üksnes oma emotsionaalse pinge maandamiseks
või mõtleb neid tõsiselt. See sunnib vanglat taolistele ähvardustele reageerima ning võtma tarvitusele meetmeid, et selliste ähvarduste kasutamist tulevikus ära hoida. Distsiplinaarkaristuse määramine on seejuures sobivaks meetmeks, mille eesmärgiks on kinnipeetava kallutamine käituma tulevikus õiguspäraselt. Ringkonnakohtu hinnangul saab asuda seisukohale, et kaebaja poolt ülalnimetatud väljendi kasutamine vestluses vanglaametnikuga oli kodukorra p-i 1.7.1 tähenduses keelatud käitumine. Asjas on tõendatud kaebaja poolt ähvardava väljendi kasutamine, millega kaebaja rikkus kodukorra p-i 1.7.1. Seega on distsiplinaarsüüteo koosseis täidetud ning esines alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks.
15.Ringkonnakohtu hinnangul ei ilmne distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ka menetlusnormide rikkumisi, mis annaksid aluse vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirjas on esitatud selle andmise faktiline ja õiguslik alus, samuti on põhjendatud karistamise vajalikkust ja karistuse valikut. Kaebaja ei ole karistuse valikut vaidlustanud.
16.Kaebaja tõi kaebuses etteheitena välja asjaolu, et teda ei teavitatud viivitamatult ettekande koostamisest, viidates ka ärakuulamisõigusele. Ringkonnakohus märgib, et VangS § 64 lg 2 kohaselt kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ning kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Eelviidatud sättest saab järeldada keeldu läbi viia distsiplinaarmenetluse toiminguid, ilma et isikut oleks tema suhtes käimasolevast distsiplinaarmenetlusest teavitatud, ning kohustust isik distsiplinaarmenetluse jooksul ära kuulata. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja on eelmainitud alusel võimalik tühistada vaid siis, kui taoline menetluslik rikkumine mõjutas asja otsustamist (TrtRKo 09.12.2014, 3-13-14, p 13). Haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 kohaselt tuleb menetlusosaline ära kuulata enne haldusakti andmist. Seega distsiplinaarvastutuse kohaldamise puhul peab ärakuulamine toimuma enne karistuse määramist. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (RKHKo 10.12.2010, 3-3-1-72-10, p-d 16 ja 17; 22.10.2012, 3-3-1-46-12, p 24).
17.Kaebajat teavitati 11.12.2019. a teatega (tl 15) talle ette heidetavast rikkumisest ja selgitati tema õigust anda distsiplinaarsüüteo kohta selgitusi, s.h esitada enda kaitseks asjaolusid ja tõendeid või taotleda vangla poolt tõendi kogumist ja anda muid selgitusi juhtunu kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjaolu, et karistatava teo toimepanemise ja ettekande (tl 13) koostamise järel teavitati kaebajat distsiplinaarmenetluse alustamisest peaaegu 3 nädalat hiljem, selline menetluslik rikkumine, mis tooks kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamise. Oluline on see, et teate kättesaamisega algas distsiplinaarmenetlus. Vastustaja ei ole rikkunud ka VangS § 64 lg-s 41 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega. Kaebaja ei ole asjas esile toonud, et ilmnenud viivitus teavitamisel oleks takistanud tal juhtunut meenutamast või tõendeid kogumast. Seega ei ole kaebaja välja toonud mingeid teavitamisega viivitamisest tingitud kahjulikke tagajärgi. Vastustaja ka vabandas kaebaja ees teavitamisega viivitamise pärast (tl 24).
18.Kaebaja on distsiplinaarmenetluse käigus ära kuulatud. Kaebaja esitas vanglale seletuse 11.12.2019. 18.12.2019 tutvustati kaebajale distsiplinaarmenetluse protokolli (tl 11-12), milles on mainitud võimalust lisaselgitusi anda. Kaebaja ei ole lisaselgitusi andnud. Ringkonnakohtu hinnangul tagas vastustaja asjas kaebajale piisavas mahus õiguse olla ära kuulatud enne vaidlustatud käskkirja andmist. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses selgitanud, mida ta saanuks
veelgi põhjalikuma ärakuulamise käigus esitada või selgitada. Eelnevat arvestades jääb ringkonnakohtule arusaamatuks kaebaja etteheide, et ta ei saanud kohtuda distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnikuga.
19.Kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse raames teatanud, et ta soovib tunnistajana A. Artemjevi ülekuulamist. Etteheite A. Artemjevi üle kuulamata jätmise kohta esitas kaebaja alles kaebuses (p 1.4). Vastustaja väitel (vastus kaebusele, alajaotus II) ei viibinud A. Artemjev olukorra juures, kui kaebajat toimetati 22.11.2019 kell 15.30 meditsiiniosakonda, mil kaebaja ähvardavat väljendit kasutas. Seega ei olnud A. Artemjevi ülekuulamine vajalik. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja etteheide A. Artemjevi üle kuulamata jätmise kohta sisutu.
20.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlustatud käskkirja tühistamise aluseks ka kaebaja viidatud asjaolu, et ta tutvus kodukorraga 26.08.2011, kuid ta ei ole andnud allkirja, et on tutvunud pärast seda tehtud muudatustega. Haldusasja materjalidest nähtuvalt tutvus kaebaja Tartu Vangla direktori 11.02.2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorraga 22.04.2013 (tl 34). Tartu Vangla kodulehel avaldatud kodukorrast nähtuvalt ei ole kodukorra p 1.7.1 sõnastust pärast kodukorra vastuvõtmist muudetud1. Seega tutvus kaebaja kodukorra eelviidatud punktiga 22.04.2013. Vastustaja tõi vastuses kaebusele asjakohaselt välja, et kaebajat on varasemalt karistatud ähvardavate väljendite kasutamise eest. Seega on kohatu kaebaja viide võimalikule teadmatusele kodukorra p-s 1.7.1 sätestatust.
21.Kaebaja taotles kaebuses ka Tartu Vangla 14.01.2020. a vaideotsuse tühistamist. Kaebaja ei ole kaebuses vaideotsusele eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna vaidlustatud käskkiri ei ole õigusvastane, siis ei ole ka alust vaideotsuse tühistamiseks.
22.Kõike eeltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus Tartu Vangla apellatsioonkaebuse ja tühistab Tartu Halduskohtu 28.10.2020. a otsuse resolutsiooni p-i 2 ning teeb selles osas uue otsuse, millega jätab rahuldamata kaebaja kaebuse vangla 19.12.2019. a käskkirja ja 14.01.2020. a vaideotsuse tühistamiseks.
23.HKMS § 109 lg 4 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, siis tuleb muuta menetluskulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus vabastas 29.04.2020. a määrusega (tl 29-29p) kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata ning kaebaja oli halduskohtus menetluskulude tasumisest vabastatud, siis tuleb jätta kaebaja esimese astme kohtu menetluskulud HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 28.10.2020. a otsuse resolutsiooni p-i 3 ning teeb selles osas uue otsuse, millega jätab kaebaja esimese astme kohtu menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
24.Tartu Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.