2.Rahuldada kaebus. Tühistada Tartu Vangla 19.12.2019.a käskkiri nr 6-2/885 ja 14.01.2020.a vaideotsus nr 1-11/20-2.
3.Jätta menetluskulud välja mõistmata. Edasikaebamise kord ja muud selgitused
4.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.11.2020. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
5.Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 18).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Tartu Vangla tunnistas 19.12.2019.a käskkirjaga nr 6-2/885 (tl 17-18, edaspidi vaidlustatud käskkiri) kaebaja Viktor Kabanovi süüdi Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.1 rikkumises ning määras talle karistuseks noomituse. Käskkirja põhjal toimus 22.11.2019 kell 15:03 osakonna köögis seoses pliidi kasutamisega sõnaline konflikt kaebaja ja kinnipeetav A. Portnovi vahel. Pärast seda, kella 15:30 paiku liikus
kaebaja koos valvur A. H. Koppeliga meditsiiniosakonna poole, et fikseerida võimalikud vigastused. Kaebaja ütles valvurile järgmist: „Mis põhjusel me meditsiini lähme? Füüsilist kontakti ju ei olnud. Te tulite liiga vara kinni panema sektorit. Kui ta (Portnov) oleks mulle järgi tulnud, oleks ma ta ära tagunud, aga ta ei tulnud, raisk!“. Meditsiiniosakonnas kummalgi kinnipeetaval vigastusi ei fikseeritud. Vastustaja hinnangul pani kaebaja distsiplinaarsüüteo toime sellega, et ta kasutas 22.11.2019 kella 15:30 paiku ähvardavat väljendit „taon ära“. Vastustaja leidis, et kaebaja öeldud väljend vastab ähvardamise tunnustele. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tähendab „ähvardama“ sõnadega, žestidega vms väljendama oma kavatsust teha kellelegi midagi halba, kasutada vägivalda, põhjustada kahju või ebameeldivusi. Kaebaja kasutatud väljendist võib välja lugeda kavatsust teha halba ning tekitada kaaskinnipeetavas ebamugavustunnet. Kaebaja varasemates rikkumistes väljendub sarnane muster. Kaebaja on 26.08.2011 tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega. Kaaskinnipeetava ähvardamine on raske rikkumine. Ähvardavate väljendite kasutamine annab teistele kinnipeetavatele halba eeskuju, mis ohustab vangla julgeolekut.
2.Kaebaja esitas 09.01.2020 Tartu Vanglale vaide (reg nr 1-11/20-1, tl 19-20) vaidlustatud käskkirja tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Tartu Vangla jättis 14.01.2020.a vaideotsusega nr 1-11/20-2 (tl 21) vaide rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 19.01.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse tühistamise nõudes. Kaebaja esitas menetluse käigus täiendavaid avaldusi. Kaebaja tugines kokkuvõttes järgmistele põhjendustele: - kaebaja öeldu on kontekstist välja rebitud ja valesti tõlgendatud. Kaebaja vestles valvuriga sellest, miks viiakse teda meditsiiniosakonda, kui füüsilist kontakti tema ja A. Portnovi vahel ei olnud. Kaebaja leidis, et vangla reageerib üle - juhtunut arvestades oleks sektori saanud jätta lahti, aga kui A. Portnov oleks kaebajat löönud, siis ta oleks samaga vastanud; - kaebaja öeldut ei saa tõlgendada A. Portnovi ähvardamisena, kuna see isik vestluse juures ei viibinud. Puudus ka risk, et kaebaja saab ähvarduse täide viia: vestlus valvuriga leidis aset pärast konflikti lõppemist ja osakonna sulgemist; - ettekanne on koostatud 22.11.2019, kuid registreeritud alles 27.11.2019, vangla ei ole viivituse põhjust selgitanud. Kaebajat ei teavitatud viivitamata ettekande koostamisest. Kaebaja sai ettekandest teada ja selgitusi anda alles 11.12.2019; - distsiplinaarmenetluses ei kuulatud üle tunnistajat, kell 15:03 köögis viibinud kinnipeetav A. Artemjevit. Kaebaja ei ole kohtunud distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku H. H. Saarega; - kaebaja küll tutvus vangistust reguleerivate õigusaktide ja vangla kodukorraga 26.08.2011, kuid kaebaja ei ole andnud allkirja selle kohta, et ta on tutvunud pärast seda tehtud arvukate muudatustega.
4.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajale heideti ette ähvardava väljendi kasutamist. Selle koosseisu täitmiseks ei ole vaja, et ähvardus tegelikkuses realiseeruks või et isik, keda ähvardatakse, viibiks ähvarduse tegemise juures. Vastustaja ei pea usutavaks, et valvur moonutas ettekandes kaebaja sõnu. Kaebaja öeldul on ähvardav iseloom ka kaebaja versioonis. Kaebaja öeldule hinnangu andmisel tuleb arvestada eelnevalt toimunud konflikti. Vaidlustatud käskkirja õiguspärasust ei mõjuta see, millal registreeriti kaebaja kohta tehtud ettekanne. Vaide- ega kohtumenetlusest ei nähtu, et kaebajal oleks oma õiguste kaitseks jäänud
midagi olulist tegemata või et distsiplinaarmenetluse alustamise aeg oleks mõjutanud asja otsustamist. Vastustaja ei ole kaebaja ärakuulamise nõuet rikkunud. Kinnipeetav A. Artemjev ei viibinud kaebajale ette heidetava sündmuse juures. Kaebaja on 22.04.2013 oma allkirjaga kinnitanud tutvumist Tartu Vangla direktori 11.02.2013.a käskkirjaga kinnitatud kodukorraga (tl 34). Kodukorra muudatusi tutvustatakse jooksvalt nii, et need pannakse välja eluosakonda.
5.Vastustaja esitas andmed kaebajale varem sarnaste rikkumiste eest määratud distsiplinaarkaristuste kohta (tl 35-49): Käskkiri
Kaebajale ette heidetud tegu
24.04.2019 nr 6-2/263
Kaebaja ütles 27.03.2019 inspektor-kontaktisikule, et viskab toidujagajat kuuma veega, kui midagi ei muutu.
10.04.2019 nr 6-2/191
Kaebajal tekkis 25.03.2019 konflikt toidujagajaks olnud kinnipeetavaga. Kaebaja ütles toidujagajale, et kui ta toidujagaja kätte saab, siis tõmbab tal pea otsast ära.
10.04.2019 nr 6-2/190
Kaebaja nimetas 27.03.2019 toidujagajat piideriks.
25.10.2018 nr 6-2/910
Kaebajat sooviti 11.10.2018 paigutada teise kambrisse. Kaebaja ütles valvurile, et kui ta selle kinnipeetavaga kokku pannakse, siis ta paneb talle kohe vastu hambaid.
25.06.2018 nr 6-2/579
Kaebaja avaldas 25.05.2018 valvurile rahulolematust oma kambrikaaslasega ning ütles, et kui kambrikaaslast mujale ei paigutata, siis ta lööb tal näo üles / annab talle lõuga.
Kohtu seisukoht
6.Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 sätestab, et vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Tartu Vangla kodukorra (edaspidi kodukord) punkt 1.7.1 ütleb, et kinnipeetaval on keelatud teiste isikutega suhtlemisel kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargooni.
7.Vaidlustatud käskkirja põhjal pani kaebaja distsiplinaarsüüteo toime sellega, et ta kasutas 22.11.2019 kella 15:30 paiku valvuriga toimunud vestluses väljendit „taon ära“. Vastustaja leidis, et tegemist on ähvardava väljendiga ning kaebaja on seega rikkunud kodukorra punktis 1.7.1 sätestatud ähvardava väljendi kasutamise keeldu. Vaidluse lahendamiseks tuleb kohtul kindlaks teha, kas vastustaja õigesti leidis, et kaebaja öeldu „taon ära“ kujutab endast ähvardavat väljendit kodukorra punkti 1.7.1 tähenduses. Kohus hindab haldusakti õiguspärasust sellisena, nagu see on. Kohus ei saa arutleda selle üle, kas kaebaja tegevus võis kujutada endast distsiplinaarsüütegu mingil muul alusel või viisil, näiteks kas kaebajale oleks saanud ette heita sõna „raisk“ kasutamist või kas kaebaja võis rikkuda kodukorra punktis 1.6.3 toodud kohustust olla viisakas.
8.Kohtu hinnangul on kodukorra punkti 1.7.1 sõnastus praeguses vaidluses asjasse puutuvas osas ebaõnnestunud. Otsesõnu võetuna tähendab see säte, et ähvardava väljendi kasutamine on keelatud mistahes kontekstis või olukorras. Sel juhul võib keelu rikkumises süüdistada näiteks
kinnipeetavat, keda on ähvardatud ja kes toimunut kirjeldab, kuna ta ju kasutas seda tehes ähvardavat väljendit. Nii see ilmselgelt mõeldud ei ole. Kohus tõlgendab keeldu nii, et keelatud on ähvardamine. Nii on sätte sisu tegelikult mõistnud ka vastustaja, kuna ta märkis vaidlustatud käskkirjas, et tuleb hinnata, kas kaebaja öeldud väljend vastab ähvardamise tunnustele ning lähtus keelu sisustamisel sõnale „ähvardama“ Eesti keeles omistatud tähendusest. Kohtu hinnangul oleks korrektsem olnud lähtuda tähendusest, mille ähvardamisele annab karistusõigus, kuna kodukorra seletuskiri põhjendab keeldu sellega, et karistusseadustiku (KarS) § 120 kohaselt on ähvardamine kriminaalkorras karistatav. Kodukorra punktis 1.7.1 toodud ähvardamise keeldu võiks sel juhul mõista nii, et kinnipeetavale ei ole lubatud ja distsiplinaarsüüteona on karistatav teisele isikule või isikutele kahju tekitamise kavatsuse väljendamine ka siis, kui ähvardus ei ole reaalselt täideviidav või usutav ning seetõttu ei ole KarS § 120 koosseis täidetud. Eeltoodu ei oma praeguses asjas aga määravat tähendust, kuna mõlemal juhul mõistetakse ähvardamise all seda, kui isik väljendab kavatsust põhjustada tulevikus teisele isikule kahju.
9.Valvur A. H. Koppeli ettekandes (tl 13) on öeldud: „Liikudes meditsiiniosakonda peale vahetult juhtunud konflikti, rääkis kinnipeetav Kabanov: „Mis põhjusel meditsiini lähme? Füüsilist kontakti ju ei olnud. Te tulite liiga vara kinni panema sektorit. Kui ta (Portnov) oleks mulle järgi tulnud, oleks ma ta ära tagunud, aga ta ei tulnud raisk.““ Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti 03.12.2019.a õiendist (tl 14) nähtub, et E-3 osakonna köögis toimunud konflikt sai alguse sellest, et kinnipeetav A. Portnov tõstis kaebaja kausi koos supiga tagumisele pliidirauale, et ta saaks ise esimesel pliidiraual teed soojendada. Seejärel sisenes kööki kaebaja ning tema ja A. Portnovi vahel tekkis verbaalne konflikt. Konflikti käigus panid kaebaja ja A. Portnov oma otsmikud kokku, A. Portnov surus peaga kaebaja suunas ja tõstis hetkeks ähvardavalt parema käe kaebaja pea juurde. Seejärel kaebaja ja A. Portnov sõnelesid veel umbes pooleteise minuti jooksul, kuni saabusid ametnikud. Mõlemad kinnipeetavad toimetati meditsiiniosakonda kehavigastuste fikseerimiseks, vigastusi ei tuvastatud. 25.11.2019 toimunud vestlustel kummalgi kinnipeetaval teise suhtes pretensioone ei olnud.
10.Kohtu hinnangul ei saa otsuse punktis 9 toodud tõendeid koosmõjus arvestades omistada kaebaja öeldule tähendust, mille sellele on andnud vastustaja. Kaebaja ei arutlenud tuleviku, vaid mineviku üle. Kaebaja kritiseeris seda, kuidas vangla juhtumile reageeris. Kaebaja küll käsitles võimalust, et konflikt oleks võinud eskaleeruda ja ta oleks võinud A. Portnovi lüüa. Kuid asjaolusid kogumis arvestades saab kaebaja öeldut mõista üksnes nii, et füüsiline konflikt oleks võinud aset leida, kuid seda ei juhtunud ning vangla reaktsioon, s.o osakonna sulgemine ja kaebaja meditsiiniosakonda suunamine oli tegelikult aset leidnud sündmust arvestades ülemäärane. Sellise arvamuse avaldamine valvurile ei kujuta endast ähvardamist ega ähvardava väljendi kasutamist kodukorra punkti 1.7.1 tähenduses. Kaebaja sõnadest ei nähtu, et kaebajal oleks kavatsus või kaebaja möönaks võimalust, et ta tekitab A. Portnovile või mõnele muule isikule tulevikus mingil moel kahju. Vaidlusalune juhtum erineb selles mõttes olemuslikult otsuse punktis 5 kirjeldatud juhtumitest. 10.04.2019.a käskkirjas nr 6-2/190 käsitletud juhtum ei ühildu praeguse vaidluse asjaoludega, kuna tegemist ei olnud ähvardamisega. Ülejäänud neljas kirjeldatud olukorras väljendas kaebaja aga kavatsust tulevikus kellelegi kahju tekitada.
Iseenesest õige on vastustaja seisukoht, et kodukorra punktis 1.7.1 sätestatud keelu rikkumiseks ei ole nõutav, et ähvardus tegelikkuses realiseeruks või et isik, keda ähvardatakse, viibiks ähvarduse tegemise juures. Kuid see ei muuda asjaolu, et praegusel juhul ei saa kaebaja öeldut pidada ähvarduseks, kuna kahju tekitamise kavatsus kaebaja öeldus puudus.
11.Kohus peab vajalikuks märkida, et vastustajal tuleks olla korrektsem asjaolude ühest dokumendist teise ülekandmisel. Valvur kajastas oma ettekandes kaebaja viimast lauset nii: „Kui ta (Portnov) oleks mulle järgi tulnud, oleks ma ta ära tagunud, aga ta ei tulnud raisk.“ Distsiplinaarmenetluse protokollis ja vaidlustatud käskkirjas on lause lõpuks „ ... aga ta ei tulnud, raisk!“. Esimeses kirjapildis on sõna „raisk“ dokumenteeritud pigem neutraalsena või parasiitsõnana, teises on kirjavahemärkide lisamisega antud sellele sõnale rõhutatud ja A. Portnovile suunatud tähendus. Kui sündmust algselt kajastanud valvur oma ettekandes sellist rõhuasetust ei teinud, siis ei saa seda teha ka ettekande teksti tsiteerimisel.
12.Kokkuvõttes on vastustaja kohtu hinnangul valesti leidnud, et kasutades valvuriga rääkides väljendit „taon ära“, rikkus kaebaja kodukorra punkti 1.7.1. Vaidlustatud käskkirjas kaebajale ette heidetud tegu ei ole distsiplinaarsüütegu. Vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ja kohus tühistab selle.
13.Kui vaidlustatud käskkiri on õigusvastane eeltoodud põhjusel, siis puudub vajadus käsitleda kaebaja muid etteheiteid. Kohus siiski selgitab kaebajale, et tema ärakuulamise nõuet ei ole vastustaja rikkunud. Kaebaja sai 11.12.2019 kätte kirjaliku teate (tl 15), milles teda teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest, kaebajale ette heidetavast rikkumisest ning kaebaja õigustest distsiplinaarmenetluses, sh õigusest anda selgitusi. Kaebaja esitas samal päeval kirjaliku seletuse (tl 16). Distsiplinaarmenetluse protokollist (tl 11-12) nähtub, et kaebaja sai selle kätte 18.12.2019, protokollis on viidatud võimalusele anda soovi korral lisaselgitusi. On küll õige, et VangS § 64 lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Selle nõude rikkumine ei muuda aga distsiplinaarmenetlust tingimata õigusvastaseks. Kaebaja oleks saanud tugineda viivitusele tema teavitamisel, kui see oleks kaasa toonud talle kahjuliku tagajärje, näiteks raskendanud või võimatuks muutnud juhtunu täpse meenutamise või tõendite kogumise. Selliseid asjaolusid kaebaja esile toonud ei ole. Vastustaja ei ole rikkunud VangS § 64 lg 41 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega. Vastustaja on viivitust tunnistanud ja kaebaja ees vabandanud (tl 24).
14.Vaideotsusele ei ole kaebaja mingeid eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Kohus mõistab kaebust nii, et kaebaja vaidlustas vaideotsuse õigusselguse huvides, kuna ta ei nõustu vaideotsuse lõppjäreldusega vaide rahuldamata jätmise kohta. Kuna vaidlustatud käskkiri osutus kohtuliku kontrolli tulemusena õigusvastaseks, tühistab kohus ka vaideotsuse, millega jäeti kaebaja vaie rahuldamata.
Taotlused, menetluskulud, selgitused
15.Kohus jättis 24.09.2020.a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse nõuda vastustajalt välja kell 15:03 köögis toimunud konflikti kajastav videosalvestis. Kohus leidis, et sellel tõendil ei ole asja lahendamisel tähtsust, kuna kaebajale ei heideta ette kell 15:03 köögis toimunut, vaid seda, mida ta ütles kell 15:30 meditsiiniosakonda saatmisel.
Kaebaja esitas 30.09.2020 kohtule avalduse, mille järgi ta ei ole kohtu seisukohaga nõus. Salvestisega saab tõendada, et konflikti alustas A. Portnov ja et kaebaja jäi konfliktis rahulikuks. Kohus käsitleb kaebaja avaldust vastuväitena halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 90 lg 1 tähenduses. Kohus jätab vastuväite rahuldamata, jäädes 24.09.2020.a määruse põhjenduste juurde.
16.HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole (riigilõivu tasumisest oli kaebaja vabastatud). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
17.Kohus vabastas kaebaja 29.04.2020.a määrusega riigilõivu tasumise kohustusest. Vastustajale riigilõivu tasumise kohustust panna ei saa (HKMS § 104 lg 10). Sel juhul puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses.
18.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 14.10.2021.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 14.10.2021.a otsus Resolutsioon
1.Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 28.10.2020. a otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Viktor Kabanovi kaebus Tartu Vangla 19.12.2019. a käskkirja nr 6-2/885 ja 14.01.2020. a vaideotsuse nr 1-11/20-2 tühistamiseks rahuldamata ning jätta kaebaja esimese astme kohtu menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.