Rahvastik › Välismaalased

02.03.2024. Pikaajalise elaniku elamisloa menetluse käigus PPA tuvastas, et kaebajat on korduvalt karistatud süütegude toimepanemise eest. PPA teavitas kaebajat pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevatest asjaoludest 04.12.2020 e-kirjaga. Keeldumise algatamist põhjendati asjaoludega, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. PPA andis isikule võimaluse esitada pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevate asjaolude kohta oma arvamuse ja vastuväited. Pikaajalise elaniku elamisloa väljastamisest keeldumise aluseks olevate asjaolude kohta esitas kaebaja oma arvamuse/vastuväited. X vaidlustas halduskohtus PPA 20.01.2021 pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/11-1, taotledes selle tühistamist ning asja uuesti läbivaatamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja elab Eestis tähtajalise elamisloa alusel (kehtivusega kuni 02.03.2024), kuid ka antud juhul peab haldusorgan korrektselt tuvastama kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud ning esitama nende põhjal selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud. Antud juhul on tegemist otsustuskaalutlusega, s.t PPA peab üksikjuhtumil põhjendama, miks ta just antud isiku puhul leiab, et esinevad tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevad asjaolud. Seejuures peab põhjendustest nähtuma, et arvesse oleks võetud kõiki asjaolusid, s.t välismaalase toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Haldusorgan peab korrektselt tuvastama kaebaja isikut, elukäiku, toimepandud õigusrikkumisi, käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud ning esitama nende põhjal selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud. PPA-l tuleb põhjendada isikust lähtuvat ohtu (Riigikohtu 19.02.2019 otsus asjas nr 3-17-1545, p 21) Kaebaja arvates tegeliku ja piisavalt tõsise ohu tuvastamiseks ei piisa ainuüksi andmetest isiku kuritegeliku tausta kohta ehk selle teabe üleslugemisest, millal ja millise normi alusel isik süüdi mõisteti ning milline oli karistus, vaid PPA-l tuleb täiendavalt analüüsida süütegude toimepanemise asjaolusid, laadi jms iseloomustavaid tegureid (Riigikohtu 03.05.2019 otsus asjas nr 3-18-89, p 16). Antud juhul ei nähtu otsusest, millise otsustuskaalutluse põhjal jõudis vastustaja seisukohale, et kaebaja “kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule”. Otsus ei ole põhjendatud. Vastustaja et ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebaja ei kujuta endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kaebaja poolt toime pandud süütegude puhul on tegemist korduvalt lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega sõiduautot juhtides. Kiiruse ületamise puhul on tegemist üldohtliku süüteokoosseisuga, mis suurendab oluliselt liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskeid tagajärgi. Lähtudes eelnevast kujutab suurima lubatud sõidukiiruse ületamine endast alati ohtu liikluses osalejate turvalisusele, isegi siis, kui sellega ei põhjustatud raskeid tagajärgi. Korrakaitseseaduse (KorS) § 4 lg 1 sätestab, et avalik kord on ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Kohtupraktikas on õigushüvena kaitstavat avalikku korda määratletud tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ning

võimaluse realiseerida enda õigusi, vabadusi ja kohustusi (RKKKo 3-1-1-7-07 p 7.1). Kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisneb selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest ehk rikub põhiseaduslikku korda kahjustades riigis viibivate inimeste õigushüvesid. Vastustaja selgitab, et välismaalasel on VMS § 11 tulenev kohustus Eestis viibides ja elades järgida Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, austama põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust. PPA on vaidlusaluses otsuses piisava põhjalikkusega kaalunud välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust ja isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust ning sidemeid Eestiga. Eesti ei pea võimaldama välismaalasele, kes ei täida Eesti seadusi ja paneb süstemaatiliselt toime süütegusid, rikkudes sellega avalikku korda, Eestis elamist tähtajatu elamisloa näol ning sellega kaasnevat kõrgendatud kaitset, arvestades, et kaebaja on oma käitumisega näidanud äärmist lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorda. Vastustaja peab vajalikuks välja tuua, et kaebaja poolt välja toodud kohtupraktika ei ole antud juhul asjakohane, kuivõrd kaebaja ei ole kunagi omanud pikaajalise elaniku elamisluba. Isik on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel, millest tulenevalt on kohatu võrrelda pikaajalise elaniku elamisluba tähtajalise elamisloaga, kuivõrd situatsioonid ja subjektid ei ole võrreldavad. Nimelt on pikaajalise elaniku elamisloa puhul tegemist suurema õigushüvega. PPA on otsuse punktis 12 välja toonud ning analüüsinud kaebaja perekonna ja eraelu riivet. Vastustaja rõhutab, et pikaajalise elamisloa andmisest keeldumise otsusega ei rikuta isiku põhiõigust pereelule ja eraelule ning pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise otsus on proportsionaalne. Kaebaja väide, et pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisega laguneb kaebaja perekond ning isikul puudub võimalus perega koos elada ja oma lapsi, sh lapselapsi külastada, on meelevaldne. Kaebaja omab tähtajalist elamisluba kehtivusega kuni 02.03.2024, millest tulenevalt on isikul võimalik elada ka edaspidi Eestis perekonnaelu ja tegeleda ettevõtlusega. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et PPA 20.01.2021 otsus on õiguspärane ning PPA ei ole otsuse tegemisel rikkunud HMS § 4 tulenevat kaalutlusõigust ja on otsuse tegemisel kaalunud kõiki asjaolusid.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike selgitustega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise otsus on õiguspärane või mitte. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, millise otsustuskaalutluse põhjal jõudis vastustaja seisukohale, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule ning et vaidlusalune otsus ei ole põhjendatud ega kaalutletud. Vastustaja leiab, et vaieldav otsus on õiguspärane ning PPA ei ole otsuse tegemisel rikkunud Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 tulenevat kaalutlusõigust. PPA on piisava põhjalikkusega kaalunud kaebaja toimepandud süütegude raskust ja isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, sidemeid Eestiga ning tema perekonnaelu. Vastustaja on selgitanud, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisneb selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest õigusnormidest ehk rikub põhiseaduslikku korda, kahjustades sellega riigis viibivate inimeste õigushüvesid ja ohustades avalikku korda. Välismaalaste seaduse (VMS) § 230 kohaselt pikaajalise elaniku elamisluba on välismaalasele antav luba Eestisse saabumiseks ja tähtajatult Eestis elamiseks vastavalt käesolevas seaduses sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustele.

VMS § 231 lg 1 alusel pikaajalise elaniku elamisluba annab välismaalasele nõukogu direktiivi 2003 109 EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELTL 016, 23.01.2004, lk 44 53) III peatükis sätestatud õigused. Sellest tulenevalt PPA analüüsib ja hindab pikaajalise elaniku elamisloa menetluse raames täiendavalt ka isiku käitumist ja seaduskuulekust. Pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimused on loetletud VMS §-s 232. VMS § 237 lg 1 p 1 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa andmisest võib keelduda, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (piisab ühest alusest). VMS § 237 lg 3 kohaselt pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise korral põhjusel, et isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule või et ta on esitanud pikaajalise elaniku elamisloa taotlemisel valeandmeid või kasutanud pettust või välismaalast on karistatud Eestis riigivastase tahtliku kuriteo eest ja tema karistatus ei ole kustunud, kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. VMS § 237 lg 4 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisel põhjusel, et isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 124 sätestatut. VMS § 124 lg 1 p 5 näeb ette, et tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo (kuriteo või väärteo) eest. Sama paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane on rikkunud käesoleva seaduse §-s 11 kehtestatud kohustust. VMS § 11 kohaselt Eestis ajutiselt viibiv või Eestis elav välismaalane on kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, austama põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri. VMS § 242 kohaselt pikaajalise elaniku elamisloa andmise või andmisest keeldumise otsustab Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), kui välisleping ei sätesta teisiti. Pikaajalise elaniku elamisloa andmine või sellest keeldumine on haldusorgani kaalutlusotsus. Pikaajalise elaniku elamisluba antakse välismaalastele eeldusel, et seda liiki elamisloa andmise tingimused oleksid täidetud ega esineks elamisloa andmisest keeldumise aluseid. Pikaajalise elaniku elamisloa taotluse menetlemisel kontrollitakse elamisloa andmise üldiste ja eritingimuste täitmist, keeldumise aluste olemasolu ning hinnatakse elamisloa taotluse põhjendatust. Pikaajalise elaniku elamisloa menetluse käigus PPA tuvastas, et kaebajat on korduvalt karistatud süütegude (väärtegude) toimepanemise eest. PPA teavitas kaebajat pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevatest asjaoludest 04.12.2020 e-kirjaga. Keeldumise algatamist põhjendas PPA asjaoluga, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Poolte viidatud Riigikohtu lahendid haldusasjades nr 3-17-1545, 3-18-89 ja 3-3-1-1-14 käsitlevad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ja selle tagajärgi. Käesolevas haldusasjas on vaidluse esemeks pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine. Antud juhul on tegemist sisult erinevate kohtuvaidlustega. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel välismaalane kaotas seadusliku aluse Eestis elamiseks/töötamiseks ning haldusasjades nr 3-17-1545 ja 3-18-89 oli vaidluse all lisaks pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise vaidlusele ka lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise vaidlustamine. Praegusel juhul pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine ei too kaasa kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemist ega sissesõidukeelu kohaldamist, kuna tal on õiguslik alus Eestis elamiseks/töötamiseks olemas (kehtiv tähtajaline elamisluba kuni 02.03.2024), millest tulenevalt kaebaja saab jätkuvalt takistuseta elada ja

töötada Eestis. See tähendab, et kaebaja side Eesti Vabariigiga ei katke pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise tõttu ning tema suhtes ei esine ka eraelu- ja perekonnariivet. Samuti PPA muuhulgas arvestas kaebaja poolt toime pandud süütegude liiki, raskusastet, ühiskonnaohtlikkust nende toimepanemisel ning leidis, et kaebaja poolt toime pandud süütegude puhul tuleb kõne alla avaliku korra ohustamine. Liiklusseaduse (LS) § 14 lg 2 seab kõigi liiklejate kohustuseks järgida liiklusalaste õigusaktide nõudeid ning olla liikluses hoolikas ja ettevaatlik. PPA on õigesti leidnud, et kiiruseületamine on ohtlik, kuna sõidukiirus mõjutab nii liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust kui ka selle raskusastet. Sõidukiiruse valik on vaieldamatult juhi teadlik otsus, mis ei sõltu kaasliiklejatest. PPA on käsitlenud kaebaja poolt toime pandud süütegusid ning kuigi tegemist on ka arhiveeritud väärteokaristustega, on nende analüüsimine antud olukorras vajalik ja proportsionaalne. Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p 4 alusel on registri arhiivis asuvaid andmeid õigus saada mh politseiasutusel Välismaalaste seaduses ning Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Kohtu hinnangul oli PPA õigustatud käesolevas menetluses kasutama karistusregistri arhiivi andmeid. Kohus nõustub PPA-ga, et arhiveeritud karistuse analüüsimine otsuses on kooskõlas Põhiseaduse (PS) §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Arhiveeritud karistused iseloomustavad isiku pikemaajalist suhtumist õiguskorda ning eelnevat isiku käitumist. Eelmainitud isikuomadused on määrava tähtsusega isikust tuleneva reaalse ja jätkuva ohu analüüsimisel Eesti Vabariigi avaliku korra ja julgeoleku vastu. PPA on õigesti leidnud, et eelmainitud eesmärki ei ole võimalik täita mõne teise, isikut vähem koormava, abinõuga, mis oleks sama efektiivne kui karistusregistri arhiivi andmete analüüs. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat on süütegude toimepanemise eest karistatud väärteokorras 16. korral ning otsuse tegemise seisuga oli 1 väärteokaristus kehtiv. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 24 lg 1 p 1 kohaselt karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest, aresti kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisest on möödunud üks aasta. Kohtu hinnangul PPA-l on õigus isiku käitumist hinnates menetluse käigus tutvuda ka karistusregistri, sh arhiivi, andmetega. PPA tuvastas pikaajalise elaniku elamisloa taotlust menetledes, et kaebaja on korduvalt karistatud väärteokorras ning kõik väärteokaristused on määratud lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Vaieldamatult sõidukiiruse piirmäära ületamine on ohtlik ja vastutustundetu juhi käitumine liikluses, millel võivad olla rasked tagajärjed. Sellist käitumist ei saa pidada seaduskuulekaks ega mõistlikuks. Seaduskuulekus väljendub Eesti põhiseadusliku korra ja Eesti õigusaktide järgimises ning austuses põhiseaduslike väärtuste ja printsiipide, sh Eesti ühiskonna korralduse, vastu. Eestis ajutiselt viibiv või Eestis elav välismaalane on kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, austama põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri (VMS § 11). Kohus seejuures osundab, et relvaloa omanikuna peab kaebaja olema väga hästi teadlik seaduskuuleka käitumise nõude järgimise kohustusest ja olulisusest ning selle eiramise tagajärgedest. Kohus nõustub vastustajaga, et kiiruse ületamine on üldohtlik süüteokoosseis, mis suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ning võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskeid tagajärgi. Seega ei saa PPA jätta sellised liiklusalased rikkumised tähelepanuta ning hindamata tulevikus aset leida võivaid sündmusi. Vastustaja on õigesti leidnud, et isiku teatav käitumine minevikus (nn käitumismuster) võib anda piisava aluse põhjendatud kahtluseks, et isik võib ka tulevikus käituda ennast ja teisi ohustavalt. Õige on vastustaja seisukoht, et pikaajalise elaniku elamisluba on oluline hüve, mida riik saab välismaalasele anda ning sellise hüve andmine mõistetavalt eeldab usaldust isiku suhtes. Kuna kaebaja on korduvalt rikkunud seadust, millega on seadnud kahtluse alla oma usaldusväärsuse, siis praegusel juhul vastustaja kinnitusel ei olnud PPA-1 võimalik pikaajalise elaniku elamisloa suhtes positiivset otsust teha. Seejuures on PPA pidanud

oluliseks arvestada, et kaebaja erahuvid (elamisloa pikendamine on tema jaoks tülikas ja aeganõudev protseduur) ei kaalu üles riigi huve tagada avalikku korda ning mitte väljastada pikaajalise elaniku elamisluba isikule, kes ei ole õiguskuulekas. Samas märgib kohus, et pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine ei too kaasa kaebaja jaoks lahkumiskohustust Eestist, kuivõrd tal on kehtiv tähtajaline elamisluba, mis on õiguslik alus Eestis elamiseks/töötamiseks. Kohus osundab, et tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal on kaebajal võimalus tõestada oma seaduskuulekust ning süütegusid enam mitte toime panna, kui kaebaja on jätkuvalt huvitatud pikaajalise elaniku elamisloa saamisest. Kaebajal on kehtiv tähtajaline elamisluba kuni 02.03.2024, mille alusel saab ta jätkuvalt elada ja töötada Eestis. Seega kaebaja side Eesti Vabariigiga ei katke pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise tõttu, mis hõlmab ka pereelu. PPA on seisukohal, et pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisega ei rikuta kaebaja põhiõigust pere- ja eraelule. Vastustaja kinnitas, et pikaajalise elaniku elamisloa menetluses hindas PPA muuhulgas ka kaebaja pere-ja eraelu ning selle võimalikku riivet. PPA hindamise tulemusel jõudis järeldusele, et kaebaja eraelu- ja perekonnariivet ei esine, millega nõustub ka kohus. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega/põhjendustega, mis on toodud kaevatavas haldusaktis ja üle korratud vastustaja kirjalikus seletuses kaebusele, mida kohus ei hakka üle kordama. Kohus siinkohal märgib, et kui kohus nõustub vastustaja põhjendustega/seisukohtadega (millega on tutvunud ka kaebaja ja tema esindaja), siis ei pea kohus hakkama neid üle kordama vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus nõustub, et alusetu on võrrelda pikaajalise elaniku elamisluba tähtajalise elamisloaga, kuivõrd situatsioonid ja subjektid on erinevad ning ei ole võrreldavad. Pikaajalise elaniku elamisloa puhul on tegemist suurema õigushüvega. Kaebajale on antud tähtajaline elamisluba, mida on korduvalt pikendatud, viimati pikendati kuni 02.03.2024. Tähtajalise elamisloa teise pikendamise ajal PPA juhtis kaebaja tähelepanu tema mitteõiguskuulekale käitumisele ning hoiatas, et uute õigusrikkumiste toimepanemise korral ei pruugi tähtajalist elamisluba enam pikendada või uut tähtajalist elamisluba anda, seega isikut teavitati seaduskuuleka käitumise kohustusest ning selle mittejärgimise tagajärjest. Vaatamata PPA hoiatusele pärast kolmandat elamisloa tähtaja pikendamist kaebaja jätkas süütegude toimepanemist (01.06.2019 ja 26.07.2020 karistati teda väärteokorras lubatud sõidukiiruse ületamise eest rahatrahviga, viimane karistus oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtiv). Vastustaja on otsuses selgelt välja toonud, et kaebaja poolt toime pandud süütegude puhul tuleb kõne alla avaliku korra ohustamine. Vastustaja märgib, et tegemist on abstraktse ohudeliktiga ning teo karistamisväärsus ei seisne mitte tagajärjes, vaid teo toimepanemises. Kaebaja tegudes esineb korduvus ning PPA on õigesti leidnud, et isikust lähtuv oht liiklussüütegude toimepanemises võib realiseeruda ka tulevikus ja ennekõike selle tõttu, et ükski eelnevalt määratud karistus ei ole avaldanud isiku käitumisele mõju ning ei ole suunanud teda õiguskuulekale käitumisele. Kaebaja seisukohtadest nähtub, et ta peab kiiruse ületamist n-ö normaalseks liikluses osalemise komponendiks ning ei mõista liikluses piirkiirusest kinnipidamise vajalikkust ja olulisust. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 56 on sätestatud haldusakti põhjendamiskohustus, mille lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (lg 2). Kaalutlusõiguse alusel antud

haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (lg 3). HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kohus ei nõustu kaebajaga, et PPA ei ole arvestanud olulisi asjaolusid ega kaalunud põhjendatud huve. Vastustaja kinnitas kohtule, et PPA hindas kõiki asjaolusid, sh kaebaja poolt välja toodut, ning asus seisukohale, et isikule tuleb keelduda pikaajalise elaniku elamisloa andmisest VMS § 237 lg 1 p 1 alusel. Vastustaja on esitanud oma põhjendused/seisukohad, kaalutlused ja õiguslikud aspektid vaidlustatud otsuses, mida kohus ei hinda põhjendamatuks. Kohtu hinnagul kaevatav haldusakt on sisult selge ja arusaadav, selles on välja toodud asjaolud ja õiguslik alus, otsus on piisavalt põhjendatud, kaalutletud ja proportsionaalne, seega õiguspärane, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks.

MENETLUSKULUD

HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.