3-21-1412 Rakvere Betoon OÜ kaebus Eesti Töötukassa 24.03.2021 tagasinõude otsuse nr 6-7.2/21/0543 tühistamiseks või alternatiivselt Eesti Töötukassa 24.03.2021 tagasinõude otsuse nr 67.2/21/0543 tühistamiseks osas, milles kaebajalt tagasi nõutav summa on suurem, kui 1200 eurot ning Eesti Töötukassa 28.05.2021 vaideotsuse nr 1662 tühistamiseks või alternatiivselt vaideotsuse tühistamiseks osas, millega jäeti tagasinõue vähendamata 1200 euroni
Haldusasi
Menetlusosalised
Kaebaja – Rakvere Betoon OÜ, volitatud esindaja Erki Casar
Asja läbivaatamine
Vastustaja – Eesti Töötukassa, volitatud esindajad Helle Rebane ja Maarika Nüganen Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 29.10.2021.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Töötukassa (vastustaja) ja OÜ Rakvere Betoon (kaebaja) sõlmisid 28.02.2019 halduslepingu nr 7-6.1/19/0651 (haldusleping) palgatoetuse maksmiseks. Lepingu esemeks oli tööandjale töötu töölerakendamiseks palgatoetuse maksmine (p 1.1). Palgatoetusega rakendati tööle töötu, X, kellega kaebaja kohustus sõlmima töölepingu määramata ajaks alates 04.03.2019 (p 1.2). Halduslepingu punkti 4.1 kohaselt kohustus tööandja tagastama palgatoetuse täies ulatuses, kui asjakohane töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel enne kahe aasta möödumist töösuhte algusest, välja arvatud juhul, kui töötajaga on tööleping üles öeldud töölepingu seaduse (TLS) § 88 lõike 1 alusel.
2.Töötamise registri andmetel lõpetas kaebaja töölepingu X 17.10.2020 töölepingu seaduse (TLS) § 89 lg 1 alusel – töölepingu ülesütlemine seoses koondamisega.
1(6)
3.Vastustaja algatas 24.03.2021 tagasinõude otsusega nr 6-7.2/21/0543 tagasinõude menetluse kogu väljamakstud palgatoetuse ulatuses ja nõudis kaebajalt tagasi kogu väljamakstud palgatoetuse summas 4845,51 eurot.
4.Kaebaja esindaja esitas 21.04.2021 vastustajale vaide ja taotles tagasinõudemenetluse lõpetamist.
5.Vastustaja tegi 28.05.2021 vaideotsuse nr 1662, millega jättis vaide rahuldamata, sest vaide läbivaatamisel ei olnud selgunud uusi õiguslikke ega faktilisi asjaolusid, ei olnud esitatud uusi tõendeid ega dokumente, mille alusel tuleks tagasinõudemenetlus lõpetada.
6.Kaebaja esitas 27.06.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 8.07.2021 menetlusse nõudes Eesti Töötukassa 24.03.2021 tagasinõude otsuse nr 6-7.2/21/0543 tühistamiseks või alternatiivselt Eesti Töötukassa 24.03.2021 tagasinõude otsuse nr 6-7.2/21/0543 tühistamiseks osas, milles kaebajalt tagasi nõutav summa on suurem, kui 1200 eurot ning Eesti Töötukassa 28.05.2021 vaideotsuse nr 1662 tühistamiseks või alternatiivselt tühistamiseks osas, millega jäeti tagasinõue vähendamata 1200 euroni.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
7.Kaebaja leiab, et Eesti Töötukassa 24.03.2021 otsus ja vaideotsus on õigusvastased ja tuleb tühistada. Kaebaja põhjendab seisukohta järgmiselt. 7.1 X lõpetati tööleping 17.10.2020 koondamise tõttu, mille tingis alates 2020 märtsist Eestis levinud COVID 19 viirus, mille negatiivsed tagajärjed jõudsid kaebajani 2020 sügisel tellimuste olulise vähenemise näol. Sai selgeks, et olemasolevate töötajate arvuga ei ole võimalik jätkata, sest puudus töö ja vahendid, millega täita rahalisi kohustusi riigi ees. Lisaks X lõpetati tööleping veel viie töötajaga. Kaebaja tegi valiku jätta tööle isikud, kellel on pikem tööstaaž ja oskus täita erinevat liiki töökohustusi, st asendada vajadusel teisi töötajaid. 7.2 Halduslepingu sõlmimisel vastustajaga ei osanud keegi ette näha 2020. a märtsist Eestit ja maailma tabanud epideemiat ning sellega kaasnevaid tagajärgi. Tegemist ei olnud tahtliku lepingu rikkumisega kaebaja poolt. 2020 majandusaasta auditeerimata aruanne tõendab, et ettevõttel oli äärmiselt keeruline majandusaasta. 7.3 Kaebaja tegevusalale on iseloomulik, et tellimused esitatakse vähemalt 6 kuud ette. COVID 19 viiruse jõudmisel Eestisse ei olnud teada viiruse iseloom ega mõju. Investeeringuid ja ehitusprojekte peatati. Kaebaja tegevuspiirkonnaks on eelkõige Virumaa, kus ehitatakse oluliselt vähem, kui näiteks Harjumaal. Seega on asjaolud seotud COVID 19 viirusega. 7.4 Asjaolu, kas kaebaja oleks vastustajat teavitanud või mitte, ei ole asjakohane, sest TLS kohaselt oli tegemist koondamisega ja vastavalt sellele pidi kaebaja ka käituma. Viide TLS § 37 lõikes 1 sätestatud võimalusele ei ole asjakohane, sest lg 5 kohaselt on töötajal sel juhul õigus tööleping üles öelda ning kaebajale oleks seetõttu tekkinud TLS § 100 lõigete 1 ja 2 järgi rahaline kohustus. Antud vaidluse puhul kohaldub ka Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-13 toodu. 7.5 Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et kuna tööleping lõpetati 17.10.2020, ehk pärast eriolukorra lõppemist (17.05.2020), ei saa töölepingu lõpetamist pidada eriolukorrast tulenevaks. Vastustaja ei ole põhjendanud ega tõendanud väidet, nagu oleks majandus pidanud taastuma koheselt peale eriolukorra lõppemist. Töölepingu lõpetamise põhjustasid COVID 19 viiruse tagajärjed. 7.6 Vaidemenetluses ei palunud vastustaja kaebajal esitada täiendavaid tõendeid. 7.7 Kaebaja leiab, et mõistlikuks summaks võiks olla maksimaalselt kuni 1200 eurot. Vastustaja seisukoht 2(6)
8.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 8.1 Palgatoetus on tööturuteenus, mida töötukassa osutab tööturuteenuste- ja toetuste seaduse (TTTS) § 18 alusel. Vähenenud töövõimega inimestele osutatakse palgatoetuse teenust soodsamatel tingimustel sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 27.03.2015 käskkirja nr 57 „Tööturiteenuste osutamine töövõimereformi sihtrühmale“ alusel. (käskkiri nr 57, raamtekst muudetud sotsiaalministri 30.09.2019 käskkirjaga nr 61). Vastustaja sõlmis TTTS § 18 ja käskkirja nr 57 alusel kaebajaga 28.02.2019 halduslepingu palgatoetuse maksmiseks. Palgatoetusega võeti alates 04.03.2019 määramata ajaks tööle X. Perioodi 04.03.2019-31.03.2020 eest maksis vastustaja kaebajale palgatoetust summas 4845,51 eurot. 8.2 TTTS § 41 lg 1 kohaselt nõuab töötukassa TTTS § 18 lõikes 9 nimetatud juhul tööturuteenuse osutamiseks kulunud summad tagasi. Kuna kaebajaga sõlmiti haldusleping soodsamatel tingimustel, kui TTTS, siis tuleb lisaks TTTS-ile lähtuda ka käskkirjas nr 57 sätestatust. Käskkirja p 7.2.4.20 alusel tuleb tööandjal tagastada palgatoetus täies ulatuses, kui töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel enne kahe aasta möödumist töölepingu sõlmimisest või vähemalt kuuekuulise tähtajaga töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel enne tähtaega, välja arvatud juhul, kui töötajaga on tööleping üles öeldud TLS § 88 lg 1 alusel. Sama on sätestatud ka halduslepingu punktis 4.1. 8.3 Kuivõrd kaebaja töösuhe X kestis vähem, kui palgatoetuse maksmise tingimusena ette nähtud kaks aastat, algatas vastustaja kaebaja suhtes tagasinõude menetluse kogu väljamakstud palgatoetuse 4845,51 euro ulatuses ning koostas 24.03.2021 tagasinõude. 8.4 Kaebaja ei täitnud halduslepingu punktis 3.4.6 toodud kohustust teatada koheselt vastustajale allkirjastatud teatega töölepingu lõpetamisest enne kahe aasta möödumist töösuhte algusest, näidates teatel ära töölepingu lõpetamise kuupäeva ning õigusliku aluse viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile. Kaebaja seda ei teinud, mistõttu puudus vastustajal võimalus juhtida täiendavalt tema tähelepanu asjaolule, et kui töösuhe lõpeb tööandja algatusel koondamise tõttu enne kahe aasta möödumist töölepingu sõlmimisest, on tööandja kohustatud tagastama palgatoetuse kogu ulatuses. Vastustaja hinnangul saanuks kaebaja vältida töötaja koondamist ning sellega kaasnevat tagasinõuet, kui ta oleks kasutanud TLS § 37 lõikes 1 sätestatud võimalust. 8.5 Nii TTTS § 41 lg 1 kui ka käskkirja nr 57 punkt 7.2.4.20 on imperatiivsed sätted ega anna vastustajale võimalust kaaluda, kas palgatoetust nõuda tagasi või mitte. Samuti pole vastustajal võimalik kaaluda TTTS § 41 lõikes 13 sätestatud võimalust tagasinõudest loobumiseks, kuna töölepingu lõpetamise asjaolud seda ei võimalda. Tööleping lõpetati 17.10.2020 ehk pärast eriolukorra lõppemist (17.05.2020), mistõttu ei saa töölepingu lõpetamist pidada eriolukorrast tulenevaks. 8.6 Kui kaebaja oleks teavitanud vastustajat X koondamisest, oleks vastustaja saanud juhtida kaebaja tähelepanu nii poolte vahel sõlmitud halduslepingule kui ka käskkirjast nr 57 ja TTTS-ist tulenevatele sätetele, mis käsitlevad palgatoetuse tagasinõudmist. 8.7 Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja viited Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-51-13 asjakohased. TTTS § 41 lg 1 kohaselt nõuab vastustaja TTTS § 18 lõikes 9, § 19 lõigetes 8 ja 81 ning § 20 lõikes 5 nimetatud juhtudel tööturuteenuse osutamiseks kulunud summad tagasi. 20.01.2019 jõustus TTTS redaktsioon, mille kohaselt puudub vastustajal kaalutlusõigus palgatoetuse tagasinõude osas. Eelnõu seletuskirja (641 SE) kohaselt täiendati TTTS § 41 uue lõikega 11, mille kohaselt kohaldatakse kaalutlusõigust tööturuteenuste- ja toetuste seaduse § 41 lõikes 1 nimetamata tööturuteenuste kulu tagasinõudmisel. Eeltoodust tulenevalt on vastustajal kaalutlusõigus TTTS § 41 lg-s 11 nimetatud tööturuteenuste kulu tagasinõudmisel, kuid TTTS § 41 lg-s 1 nimetatu tagasinõudmise osas vastustajal kaalutlusõigus puudub. Nimetatud muudatus viidi seadusesse sisse tulenevalt kaebaja poolt viidatud Riigikohtu otsusest.
3(6)
8.8 TTTS § 41 lg 13 kolmas lause sätestab, et sama lõike esimeses lauses sätestatud erisust võib kohaldada kuni 180 kalendripäeva jooksul eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lõppemisest arvates. Seega sai TTTS § 41 lg-st 13 tagasinõudest loobumist rakendada ainult juhtumitele, kus palgatoetusega tööle võetud töötaja koondati eriolukorra ajal ning 180 päeva jooksul arvates eriolukorra lõppemisest (17.05.2020 + 180 päeva). Vastustaja sai kaebaja ja X vahelisest töölepingu lõpetamisest teada 19.11.2020 ning kaebaja esitas selgituse töölepingu lõpetamise kohta 24.11.2020. Vastustajal puudus teadmine X koondamisest enne 2020. aasta 19. novembrit. Eeltoodust tulenevalt, kuigi vastustaja ei saanud tagasinõudest loobumist rakendada seetõttu, et kaebaja ei koondanud töötajat eriolukorra ajal, siis lisaks ei saanud tagasinõudest loobumist rakendada ka seetõttu, et TTTS § 41 lg 13 sätestatud tähtaeg oli selleks ajaks kui vastustaja 17.10.2020 toimunud koondamisest teada sai, juba möödunud. Vastustaja rõhutab, et ei nõua kaebajalt temale välja makstud palgatoetust tagasi koondamisest teavitamata jätmise tõttu, vaid seetõttu, et ta lõpetas töölepingu tööandja algatusel enne käskkirjas sätestatud tähtaja möödumist. 8.9 Nii TTTS § 41 lg 1 kui ka käskkirja nr 57 punkt 7.2.4.20 on imperatiivsed sätted ega anna vastustajale võimalust kaaluda, kas palgatoetust nõuda tagasi või mitte.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et vastustaja sõlmis kaebajaga 28.02.2019 halduslepingu nr 7-6.1/19/0651 palgatoetuse maksmiseks ning et palgatoetusega võeti alates 04.03.2019 määramata ajaks tööle X. Perioodi 04.03.2019-31.03.2021 eest on arvestatud ja makstud palgatoetust summas 4845,51 eurot. Puudub vaidlus ka selles, et töötamise registri andmetel lõpetas kaebaja X töölepingu 17.10.2020 TLS § 89 lg 1 alusel- töölepingu ülesütlemine seoses koondamisega. Vaidlus on 24.03.2021 tagasinõude õiguspärasuse üle. Kaebaja leiab, et palgatoetuse tagasinõudmiseks puudub alus, kuivõrd X lõpetati tööleping 17.10.2020 koondamise tõttu, mille tingis 2020. a märtsist Eestis levinud COVID 19 viirus.
10.TTTS § 18 lg 1 järgi on palgatoetus tööandjale töötu töölerakendamiseks makstav toetus, lg 4 kohaselt sõlmib Eesti Töötukassa palgatoetuse maksmiseks käesoleva seaduse paragrahvis 3 nimetatud isikuga lepingu, millega määratakse kindlaks andmed palgatoetusega tööle rakendatava isiku kohta, palgatoetuse maksmise periood, eeldatav töötasu suurus ühes kuus, tööandja kohustused ja lepingu lõppemine. Vähenenud töövõimega inimesele osutatakse palgatoetuse teenust tervise- ja tööministri 27.03.2015 käskkirja nr 57 alusel.
11.TTTS § 18 lg 9 sätestab, et tööandja tagastab palgatoetuse täies ulatuses, kui töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel enne ühe aasta möödumist töölepingu sõlmimisest või alla aastase tähtajaga töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel enne tähtaega, välja arvatud juhul, kui töötajaga on tööleping üles öeldud töölepingu seaduse § 88 lg 1 alusel. Tööandja tagastab palgatoetusena välja makstud puhkusetasu, mis on talle töölepingu seaduse § 66 kohaselt riigieelarvest hüvitatud. Kuna kaebajaga sõlmiti haldusleping soodsamatel tingimustel tervise- ja tööministri käskkirja nr
„Tööturuteenuste osutamine töövõimereformi sihtrühmale“ (https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/ESF/57_lisa.pdf) alusel, siis kuuluvad toetuse tagasinõudmisel kohaldamisele nimetatud käskkirjast tulenevad erisused. Käskkiri nr 57 on ühtlasi halduslepingu sõlmimise aluseks. Käskkirja punkti 1.2.1 kohaselt on toetuse andmise eesmärgiks vähenenud töövõimega inimeste tööturule aitamine ja seal püsimise toetamine; inimeste olemasoleva töövõime säilitamine ja parandamine; vähenenud töövõimega töötuks jäämise ennetamine läbi aktiivse tööturumeetme osutamise. Käskkirja punkti 2.2.1 kohaselt on palgatoetus tööandjale vähenenud töövõimega inimeste töölerakendamiseks makstav toetus. Käskkirja punkti 7.2.4.20 kohaselt tuleb tööandjal tagastada palgatoetus täies ulatuses, kui töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel enne kahe aasta möödumist töölepingu sõlmimisest või vähemalt kuuekuulise tähtajaga töösuhe lõpetatakse tööandja algatusel enne tähtaega, välja arvatud juhul, kui töötajaga on tööleping üles öeldud TLS § 88 lg 1 alusel. Sama on sätestatud ka halduslepingu punktis 4.1. 4(6)
12.Kaebaja lõpetas X töölepingu 17.10.2020 TLS § 89 lg 1 alusel- töölepingu ülesütlemine seoses koondamisega. Seega kestis kaebaja töösuhe X vähem, kui käskkirja punktis 7.2.4.20 ja halduslepingu punktis 4.1 toodud kaks aastat, mistõttu algatas vastustaja põhjendatult palgatoetuse tagasinõude menetluse ning koostas 24.03.2021 tagasinõude. TTTS § 41 lg 1 koostoimes käskkirja nr 57 punktiga 7.2.4.20 on imperatiivsed sätted, mis ei anna vastustajale võimalust kaaluda, kas nõuda palgatoetus tagasi või mitte. Samuti ei anna sätted kaalutlust tagasi nõutava summa vähendamiseks. Erisäteteks seonduvalt eriolukorra, sõjaseisukorra ja erakorralise olukorraga on TTTS § 41 lg-d 12 ja 13.
13.Kohus nõustub vastustajaga selles, et vastustajal puudus kaalutlusõigus otsustamaks, kas loobuda palgatoetuse tagasinõude õigusest või mitte. 13.1 TTTS § 41 lg 1 kohaselt nõuab Eesti Töötukassa käesoleva seaduse § 18 lõikes 9, § 19 lõigetes 8 ja 81 ning § 20 lõikes 5 nimetatud juhtudel tööturuteenuste osutamiseks kulunud summad tagasi. Nimetatud üldprintsiibist sätestavad erandid TTTS § 41 lg 12 ja 13, millest praeguse vaidluse kontekstis on asjakohane lg 13, kuivõrd kaebaja väidab, et töölepingu lõpetamine oli tingitud COVID 19 viiruse levikuga tingitud asjaoludega ning peale eriolukorra lõppemist tema majandustegevus kohe ei taastunud. Kaebaja on välja toonud, et viiruse leviku negatiivsed tagajärjed jõudsid ettevõtteni 2020. aasta sügisel. Vastustaja viitab põhjendatult asjaolule, et antud vaidluses ei ole asjakohane tuua paralleeli Riigikohtu otsusega haldusasjas nr 33-1-51-13, kuivõrd TTTS § 41 lg 11 kehtestati 20.01.2019 just nimelt viidatud kohtulahendile tuginedes ja eesmärgiga kõrvaldada TTTS § 41 varasema redaktsiooni vastuolu põhiseadusega (vt SE 641 lk 10-11). 13.2 TTTS § 41 lg 13 esimene lause sätestab, et Eesti Töötukassa võib eriolukorrast, erakorralisest seisukorrast või sõjaseisukorrast tulenevalt raskustesse sattunud isikute puhul käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 11 nimetatud summade tagasinõudmisest loobuda, välja arvatud juhul, kui summad on välja makstud seoses eriolukorraks, erakorraliseks seisukorraks või sõjaseisukorraks kehtestatud tööturutoetustega. Sama sätte kolmas lause sätestab, et käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud erisust võib kohaldada kuni 180 kalendripäeva jooksul eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lõppemisest arvates. 13.3 Vabariigi Valitsuse poolt 12.03.2020 välja kuulutatud eriolukord lõppes 17.05.2020. Kaebaja lõpetas X sõlmitud töölepingu 17.10.2020. See tähendab, et tööleping lõpetati küll enne 180 päeva möödumist eriolukorra lõppemisest arvates, kuid info töölepingu lõpetamisest jõudis vastustajani peale 180 päeva möödumist arvates eriolukorra lõppemisest. Antud asjas ei ole kaebaja väitnud, et teavitas vastustajat töösuhte lõpetamisest enne 24.11.2020 ega ole väitnud, et vastustaja sai või pidi töölepingu lõpetamisest teada saama enne 17.05.2020. TTTS § 41 lg-st 13 tulenevalt on töötukassa kaalutlusõiguse teostamine palgatoetuse tagasinõudmise õiguse teostamisest loobumise otsustamisel piiratud 180 päevaga arvates eriolukorra lõppemisest, st vastustaja sai kaaluda palgatoetuse tagasinõudmisest loobumist kuni 13.11.2020 (17.05.2020 + 180). Sellest tulenevalt pidi kaebaja täitma nõuetekohaselt halduslepingu punktis 3.4.6 toodud kohustust teavitada vastustajat koheselt töölepingu lõpetamisest töötajaga, kes võeti halduslepingu alusel tööle. Kuivõrd kaebaja seda võimalust ei kasutanud, siis möödus TTTS § 41 lg-s 13 sätestatud tähtaeg kaebajast tulenevatel asjaoludel ning vastustajal puudus peale 13.11.2020 võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks. Seega ei saanud vastustaja ka loobuda tagasinõudest ega kaaluda tagasinõude vähendamist 1200 euroni. 13.4 Ehkki kohus leidis, et vastustajal kaalutlusõigus puudus, siis juhib kohus tähelepanu asjaolule, et kaebaja 2020 majandusaasta aruanne ei kinnita seda, et töölepingu lõpetamine oli tingitud eriolukorrast tulenevatest asjaoludest. Nimelt nähtub kaebaja poolt esitatud 2020 majandusaasta aruandest, et kaebaja käibe langus algas juba 2019 aastal, mil see oli -10,5%, 2020 aastal oli see -6,5 %. Samuti on kaebaja maksevõime taseme langus ja tulu vähenemine ja sellest tingitud kahjumi tekkimine toimunud just peamisel 2019 aastal, mitte 2020. aastal. Sellest järelduvalt ei ole ettevõtte majandustegevuses toimunud muutused põhjustatud mitte COVID 19 5(6)
viiruse levikust ja eriolukorra kehtestamisest, vaid kaebaja majandustegevuses aset leidnud muudatused olid põhjustatud kaebaja enda juhtimisotsustest või muudest teguritest. Seega ei oleks vastustaja kohtule esitatud dokumentide alusel ka kaalutlusõiguse teostamise tulemusena saanud jõuda otsuseni, mis oleks toonud kaasa palgatoetuse tagasi nõudmisest loobumise või tagasinõude vähendamise.
14.Põhjendatud ei ole kaebaja väide, mille kohaselt ei olnud tal võimalust vältida töötaja koondamist, kasutades TLS § 37 lõikes 1 sätestatud võimalust, mis näeb ette, et kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd, võib ta töötasu kuni kolmeks kuuks 12-kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära, kui kokkulepitud töötasu maksmine oleks tööandjale ebamõistlikult koormav. Iseenesest on õige kaebaja väide, mille kohaselt on töötajal on sätte rakendamisel õigus tööleping sellisel juhul TLS § 37 lg 5 kohaselt üles öelda, teatades sellest ette viis päeva. Töötajale makstakse töölepingu ülesütlemisel hüvitist käesoleva seaduse § 100 lõigetes 1 ja 2 sätestatud ulatuses. Nimetatud viide ei ole aga asjakohane, kuivõrd kaebaja võimalikud kohustused töötaja ees oleksid oma suurusjärgult oluliselt väiksemad, kui tema praegused kohustused vastustaja ees. Samuti ei saanud kaebaja eeldada, et töötaja kasutab töölepingu ülesütlemise võimalust. Seega ei saa välistada, et TLS § 37 lõikes 1 sätestatud võimaluse kasutamine oleks osutunud kaebaja jaoks soodsamaks. Võttes halduslepingu alusel tööle töötaja, pidi kaebaja arvestama tagajärgedega, mille toob kaasa töötajaga töölepingu lõpetamine enne halduslepingus toodud tähtaja möödumist. Otsustades töölepingu lõpetada koondamise tõttu, pidi ja sai kaebaja ette näha sellega kaasnevaid tagajärgi, milleks oli palgatoetuse tagasi nõudmine. Samuti oli kaebajal võimalik käituda õiguskuulekalt ning informeerida vastustajat õigeaegselt töölepingu lõpetamisest. Nimetatud kohustuse täitmata jätmise tõttu minetas kaebaja võimaluse nõuda vastustajalt kaalutlusõiguse teostamist tagasinõude õiguse kasutamisel.
15.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et 24.03.2021 tagasinõue on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Käesoleva otsuse punktis 13.3 toodud põhjendustel puudus vastustajal võimalus tagasimaksmisele kuuluva nõude summa vähendamiseks 1200 euroni, mistõttu puudub alus rahuldada ka kaebaja alternatiivset nõuet. Kuna kaebaja ei väida, et vaidemenetluses rikuti tema õigusi vaide tulemusest sõltumata, jääb rahuldamata ka nõue vaideotsuse tühistamiseks. Kuivõrd vastustajal kaalutlusõigus puudus, siis puudub alus tühistada vaideotsust ka osas, milles vaidemenetluses jäeti tagasinõude summa vähendamata.
MENETLUSKULUD
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.