3-21-1619 OÜ Santovara kaebus Lasnamäe Linnaosa vanema 17.06.2021 korralduse nr T-24-1/21/48 tühistamiseks
Haldusasi Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – OÜ Santovara, volitatud esindaja Ervin Nurmela Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Svjatoslav Podgornõi
Menetlustoiming
Kaebuse läbi vaatamata jätmine
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Santovara kaebus läbi vaatamata.
2.Tagastada määruse jõustumisel kaebajale riigilõiv 15 eurot samale kontole, kust see tasutud on.
3.Jätta ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord
Määruse peale saab esitada määruskaebuse Ringkonnakohtule
päeva jooksul kättetoimetamisest arvates.
Tallinna määruse
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Santovara ja Tallinna linna vahel on 27.05.2019 sõlmitud Tallinna linnale kuuluva rajatise või selle osa kaubandustegevuseks kasutusse andmise leping nr 7-18/7 (edaspidi leping). Kaebaja peab üüritud platsil toitlustusasutust (kaebaja poolt on rajatud toitlustuspaviljon). Leping sõlmiti tähtajalisena, tähtajaga viis aastat kehtivusega kuni 31.10.2023.
2.Tallinna Lasnamäe linnaosa vanema 17.06.2021 korraldusega nr T-24-1/21/48 (edaspidi 17.06.2021 korraldus) otsustati lõpetada OÜ Santovara ja Tallinna linna vahel sõlmitud leping ennetähtaegselt 31.05.2022 seoses Peterburi tee ehitusega ja kohustati andma heakorrastatud linnarajatis üle hiljemalt 31.05.2022.
3.OÜ Santovara esitas 16.07.2021 Tallinna Halduskohtusse kaebuse 17.06.2021 korralduse tühistamiseks.
4.Tallinna Halduskohus võttis 09.08.2021 määrusega kaebuse menetlusse ning määras vastustajaks Tallinna linna.
3-21-1619
5.Kohus selgitas oma 25.08.2021 kohtunõudes, et asja eelmenetluse käigus on ilmnenud, et kaebus võib olla menetlusse võetud ebaõigesti ning pooltevaheline vaidlus allub maakohtule kui tsiviilõiguslik vaidlus. Kohus tõi välja, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb riigi- või munitsipaalvara kasutusse andmisele eelnevat protsessi mõista küll haldusmenetlusena, kuid sellele järgnevalt sõlmitud üürileping on tsiviilõiguslik leping, millega seonduvad vaidlused alluvad tsiviilkohtule (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-42-04, p-d 15 ja 18; 3-20-1249/12, p 13 ja Tartu Ringkonnakohtu määrus nr 3-21-926, p-d 7–9), seda ka vaatamata asjaolule, et vastustaja on lepingu lõpetamise teate vormistanud haldusaktina. Vaidlustatud korralduses toodud viide kaebuse esitamiseks halduskohtusse on ilmselt ekslik ning vaidlus tuleks lahendada maakohtus. Kohtunõudega palus kohus kaebajal esitada oma seisukoht kohtu käsitlusele vaidlustatud korraldusest ning kohtuga mitte nõustumise korral esitada täiendavad põhistused, miks kuulub vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse.
6.Kaebaja esitas 10.09.2021 vastuse kohtunõudele. Kaebaja nõustub halduskohtuga, et lepingu lõpetamise vormistamine haldusakina oli ekslik ning soovib esitatud kaebust täiendada.
6.1.17.06.2021 korraldus kui õigusvastane haldusakt tuleb tühistada, kuna see on antud tsiviilõigusliku suhte reguleerimiseks, mis ei ole haldusmenetluse seaduse kohaselt lubatud. Haldusorgan on oma eksimust mõistnud ja teinud 31.08.2021 tsiviilõigusliku tahteavalduse üürilepingu lõpetamiseks, kuid ei ole samas tunnistanud oma eksimust ja ei ole 17.06.2021 korraldust ise kehtetuks tunnistanud. Vastupidi, haldusorgan õigustab 31.08.2021 üürilepingu ülesütlemise avalduses 17.06.2021 korralduse andmist, leides, et see oli õiguspärane. Kirjeldatud olukord tähendab seda, et isegi kui kaebaja vaidlustab 31.08.2021 üürilepingu ülesütlemise tahteavalduse, jääb kehtima (ja on seega täitmiseks kohustuslik) 17.06.2021 õigusvastane korraldus. Haldusorgan ei väida, et 17.06.2021 haldusakt oligi tegelikult tsiviilõiguslik tahteavaldus. Vastupidi, haldusorgan leiab, et 17.06.2021 korraldus oli õiguspärane haldusakt.
6.2.Halduskohus ei pea kaebuse läbivaatamisel võtma seisukohta, kas üürilepingu lõpetamine korralduses toodud alustel oli põhjendatud või mitte (tegemist on Riigikohtu praktikale tuginedes tsiviilõigusliku vaidlusega), vaid saab anda õigusliku hinnangu sellele, et tsiviilõigusliku üürilepingu lõpetamine haldusakti andmise teel on õigusvastane ning vaidlustatud haldusakt tühistada.
6.3.Põhjendatud ei ole jätta kaebuse esitamisega seotud õigusabikulusid kaebaja kanda. Halduskohtusse pöördumise põhjustas vastustaja, kes vormistas üürilepingu lõpetamise esmalt haldusakti andmisena, milles esitas ka halduskohtusse pöördumise vaidlustamise viite. Kohtukaebuse saamise järgselt vormistas vastustaja lepingu lõpetamise tsiviilõigusliku tahteavaldusena, jättes samas eelnevalt ekslikult antud haldusakti kehtima. Haldusorganil oleks võimalik käesolevat kohtuvaidlust vältida, tunnistades 17.06.2021 korralduse ise kehtetuks, millisel juhul oleks ilmne, et korraldus ei ole täitmiseks kohustuslik ning halduskohus saaks menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p-i 4 alusel lõpetada.
7.Vastustaja esitas 20.09.2021 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse läbi vaatamata ning kaebaja menetluskulud kaebaja kanda.
7.1.Kaebaja ja vastustaja vahel 27.05.2019 sõlmitud leping oli tsiviilõiguslik üürileping, vaatamata asjaolule, et üheks lepingupooleks on kohaliku omavalitsuse üksus. Linn teostab avalikku võimu, kui otsustab, kellele oma vara rendile anda. Vara kasutusse andmise otsus on haldusakt ja selle peale saab esitada kaebuse halduskohtule. Vara kasutusse andmise leping on tsiviilõiguslik ja lepingupoolte vahelised vaidlused selle lepingu üle on tsiviilõiguslikud, mis kuuluvad läbivaatamisele maakohtus (vt Riigikohtu 20.12.2001 otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p-d 1416). Kaebajaga sõlmitud leping tugineb mh tsiviilõiguse normidele. Lepingu p-s 14 on viidatud, et lepingu lahutamatuks osaks on Tallinna Linnavalitsuse 07.06.2006 määrusega nr 51 „Tallinna linnale kuuluva rajatise või selle osa kaubandustegevuseks kasutusse andmise lepingu vormi ja tingimuste ning lepingu vormi kasutamise juhendi kehtestamine“ (määrus nr 51) kehtestatud
3-21-1619 „Tallinna linnale kuuluva rajatise või selle osa kaubandustegevuseks kasutusse andmise lepingu tingimused“ (määruse nr 51 lisa 2). Tegemist on tüüptingimustega VÕS § 35 tähenduses, mitte avalik-õigusliku regulatsiooniga. Määrus nr 51 tugineb preambula kohaselt VÕS §-dele 271-338, st eraõiguslikele üürilepingut reguleerivatele sätetele. Määruse nr 51 lisa 2 p-i 15.2 järgi lahendatakse pooltevahelised vaidlused poolte kokkuleppel Harju Maakohtus.
7.2.Vastustaja 17.06.2021 korraldus ei ole haldusakt, vaid tsiviilõiguslik tahteavaldus pooltevahelises lepingulises suhtes, millega vastustaja avaldas ühepoolselt tahet leping lõpetada. Korraldust ei antud avalik-õiguslikus suhtes haldusülesannet täites, vaid pooltevahelises lepingulises suhtes, ja sellega ei reguleeritud võimupositsioonilt üksikjuhtumit, vaid kasutati tsiviilõiguslikku kujundusõigust. Olenemata sellest, et tahteavaldus vormistati haldusakti vormis, ei muutu sellest tahteavalduse olemus (vt Riigikohtu 20.12.2001 otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p 19). Kuna tegemist on tsiviilõigusliku tahteavaldusega, tuleb seda vaidlustada maakohtus.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.HKMS § 151 lg 1 p-i 1 järgi jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p-st 1 tulenevalt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. HKMS § 4 lg 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.
9.Poolte vahel puudub vaidlus, et leping nr 7-18/7 on tsiviilõiguslik üürileping ning sellest tulenevad vaidlused lepingupoolte vahel kuuluvad läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses maakohtus (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 1, § 9 lg 1). Kaebaja 10.09.2021 esitatud kaebuse täienduse kohaselt vaidlustab kaebaja endiselt 17.06.2021 korraldust kui õigusvastast haldusakti ning soovib, et kohus annaks õigusliku hinnangu sellele, et tsiviilõigusliku üürilepingu lõpetamine haldusakti andmise teel on õigusvastane ning tühistaks vaidlustatud korralduse. Seega on praeguse asja keskseks küsimuseks see, kas 17.06.2021 korralduse näol on tegemist haldusaktiga, mida on võimalik vaidlustada halduskohtus, või tsiviilõigusliku tahteavaldusega.
10.Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja 31.08.2021 algatuskirjas nr 1-9/223-1 toodud selgitus 17.06.2021 korralduse olemuse kohta on eksitav. Vastustaja väidab algatuskirjas, et 17.06.2021 korralduse näol oli tegemist eelotsusega, mis iseseisvalt üürniku õigusi ei riku, ning korralduse andmisega ei teki lepingupooltele õiguslikke tagajärgi. Samas oma vastuses kaebusele on vastustaja vastupidisel seisukohal, leides et vastustaja 17.06.2021 korraldus ei ole haldusakt, vaid tsiviilõiguslik tahteavaldus pooltevahelises lepingulises suhtes, millega vastustaja avaldas ühepoolselt tahet leping lõpetada.
11.Olen seisukohal, et vaidlustatud korraldus ei ole eelotsus nagu seda väidetakse 31.08.2021 algatuskirjas, vaid tegemist on tahteavaldusega pooltevahelises lepingulises suhtes, mis on ekslikult vormistatud korralduse pealkirja kandva haldusaktina. Haldusakt on haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 järgi haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Viidatud korraldust ei antud avalik-õiguslikus suhtes haldusülesannet täites, vaid pooltevahelises lepingulises suhtes, ja sellega ei reguleeritud võimupositsioonilt üksikjuhtumit, vaid kasutati tsiviilõiguslikku kujundusõigust. Korralduse eesmärk on linna ja kaebaja vahel sõlmitud lepingu ennetähtaegne lõpetamine, seega tsiviilõigussuhete muutmine. Sellele viitab üheselt ka korralduse sisu, mis ühtib 31.08.2021 algatuskirjas, mida mõlemad pooled aktsepteerivad lepingu ülesütlemise tahteavaldusena, märgituga. Olenemata sellest, et esialgne tahteavaldus vormistati haldusakti vormis, ei muutu sellest tahteavalduse olemus (vt Riigikohtu 20.12.2001 otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p 19). Kuna tegemist on eraõigusliku tahteavaldusega lepingulise suhte lõpetamiseks, siis tuleb seda vaidlustada maakohtus. Seega on kaebajat eksitav ka 17.06.2021 korralduses
3-21-1619 märgitud vaidlustamisviide, mille kohaselt on võimalik korraldust vaidlustada Tallinna Halduskohtus.
12.Kuna vaidluse lahendamine 17.06.2021 korralduse osas ei kuulu halduskohtu pädevusse, siis on kohus ekslikult asja menetlusse võtnud. Eelnevast tulenevalt jätan kaebuse läbi vaatamata. Kaebajal on võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks hagiga maakohtu poole ja vajadusel taotleda tähtaja ennistamist 17.06.2021 korralduse vaidlustamiseks.
13.Selgitan, et kaebuse läbi vaatamata jätmine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).
14.HKMS § 104 lg 5 p 3 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 151 lg 1 p-de 2 või 3 või lg 2 alusel. Kuna kohus jätab kaebuse läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p-i 1 alusel, tuleb kaebajale kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot tagastada.
15.HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse tagastamise, kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui HKMS § 108 lg-s 4 ei sätestata teisiti. Kuigi kaebaja taotleb menetluskulude välja mõistmist vastustajalt, siis ei ole see kaebuse HKMS § 151 lg 1 p-i 1 alusel läbi vaatamata jätmise korral võimalik. Arvestades, et vastustajale kui haldusorganile ei saa olla tema põhitegevuses väljamõistetavaid menetluskulusid tekkinud, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.