Haridus ja kultuur › Kutseharidus ja kvalifikatsioon

3-21-657

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-657 Mäeseltsi kutsekomisjoni hinnangul nõutava erialase töökogemuse omamist ja täiendusõppe läbimist (KAK punkt 2.2.4 b ja c). MTÜ Eesti Mäeseltsi kutsekomisjoni hinnangul ei olnud taotlejal täidetud kutsestandardi punkti B.2.1 (tehnoloogiate käitamine, arendamine ja täiustamine) kompetents, osaliselt oli täitmata kutsestandardi punkti B.2.2 (juhtimine) kompetents. Taotleja poolt ei ole täidetud ka kutsestandardi punktides B.2.3 (maavarade pealmaakaevandamine),

B.2.4

(maavarade allmaakaevandamine),

B.2.5

(pealmaakaevandamise projekteerimine), B.2.6 (allmaakaevandamise projekteerimine), B.2.7 (markšeiderimõõdistamine) ega kutsestandardi punkti B.2.8 volitatud mäeinsener, tase 8 kutset läbiv kompetents.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3-21-657 formaalsete nõuetega – taotlejal puuduvat taotlemisele eelnev erialane vähemalt nelja aastane iseseisva vastutava inseneritöö või teadus- ja arendustöö kogemus soovitud spetsialiseerumisel ning taotleja ei olevat läbinud piisavas mahus täiendusõpet, sh erialaseid täienduskoolitusi. Olles omandanud doktorikraadi, töötanud TTÜ-s professori ametikohal ja samal ajal TTÜ mäeinstituudi direktorina, on kaebaja teadmised laialdasemad paljudest sama ala spetsialistidest. Elukestva teadustegevusega omandatud teadmised ei ole kuhugi kadunud ega muutunud väärtusetuks vaatamata 4 aastale ajavahemikust 2016–2020, mil kaebaja tegutses ka muudes valdkondades. KAK ei tee aga erandeid ega võimalda arvestada kutse taotleja tegelikke saavutusi ja teadmisi, vaid võrdsustab diplomeeritud mäeinseneri hariduse doktori tasemega. See kord on ka sihilikult kitsendav uute tööturule sisenejate suhtes ega võimalda arvestada nende tegelikku teadmiste taset ilma korras sätesatud põhjendamatuid formaalsusi järgimata. 3) Kutse andmise üle on otsustatud mittekvaliteetses ehk selleks kehtestatud korda mittejärgivas menetluses, mistõttu puudub tegelik asjatundlik usaldusväärne otsus kaebaja vastavuse küsimuses kutsestandardi nõuetele. Kutse andmise menetluse kvaliteedi puudumine nähtub kutse andmise üle otsustamisest sellise organi poolt ja sel viisil, mis tekitab põhjendatud kahtlusi nii otsustajate asjatundlikkuses kui menetluse aususes. Sellised otsused on vastuolus KutS mõtte ja eesmärgiga ning riivavad ebaproportsionaalselt kaebaja põhiõigusi, mistõttu on need tühised. Kutsekomisjoni liikmed ei ole tõendatud pädevusega. KAK näeb tegelikult komisjoni liikmetele ette vaid kahte üldist laadi nõuded – kohustus omada teadmisi kutsesüsteemist ja mäenduse kutsealast ja kohustus olla teatud isikuomadustega. Kutsesüsteemi ja mäenduse kutseala puudutavate teadmiste miinimumtase ei ole ette nähtud, piisab ülevaate omamisest. Nii üldiselt ja ebamääraselt sõnastatud nõuded on tegelikult sisutud ega võimalda tagada kutse saamise üle otsustavate isiku asjatundlikkust ega seda ka kontrollida. Selliste isikute tehtud otsused kutse andmise menetluses (nii kutse andmisel kui mitteandmisel) ei ole kvaliteetsed ja selliste isikute poolt tehtud otsused tuleb tühistada. Kaebajale ei ole teada, kuidas moodustati tema taotluse hindamiseks hindamiskomisjonid ja millised hindamiskomisjonid tema taotlusi tegelikult üldse hindasid. Pidades silmas, et vastustaja I 25.01.2021.a küsimused edastas kaebajale kutsekomisjoni kirjatoimetaja oma ekirjaga ja ilma ühegi allkirjata ning küsimustest nähtub kolme hindamiskomisjoni olemasolu, kuid kaebajale 25.03.2021.a edastatud hindamiskomisjonide protokollidest nähtuvalt moodustati iga kutse kohta eraldi hindamiskomisjon (kokku on 5 protokolli), on küsitav, kas ja kuidas hindamiskomisjonid oma tööd üldse tegid. Olukorras, kus küsimusi on kutse taotlejalt väidetavalt kolme komisjoni liikmed, aga tema taotlust, sh tema vastuseid, on samas hinnanud viie komisjoni liikmed, on võimalik, et küsimusi ei saanud taotlejale esitada kõik need isikud, kes hiljem vastuseid hindasid. On võimalik, et mõnda hindamiskomisjoni ei olnud küsimuste esitamise ajaks veel moodustatudki või ei olnud selle liikmete koosseis sama, mis hiljem taotlust hinnanud komisjoni koosseis. Igal juhul on ebaselge algselt kolme hindamiskomisjoni ja alles hiljem viie komisjoni loomise põhjus. Isiku kompetentsuse üle saavad otsustada üksnes vähemalt sama taseme erialateadmistega isikud kui on seda see isik, kes konkreetse tasemega kutset taotleb. Vähema kompetentsusega isikute otsustus ei saa olla aluseks kutse andmise üle otsustamisele ja sellise otsustuse alusel tehtud otsus kutse andmata jätmise kohta on tühine. Volitatud mäeinseneri (EKR 8) tasemel kutse andmise üle ei saa otsustada komisjon, mille liikmed on taotletavast tasemest madalama tasemega või sootuks teise valdkonna spetsialistid. Sellist võimalust tekitav kutse andmise kord on otseses vastuolus kutseseaduse mõtte ja eesmärgiga ja loob ebausaldusväärset hindamispraktikat. Antud juhul nähtub hindamiskomisjoni liikmete kutsega tunnustatud pädevusest, et sellistele nõuetele vastavaid hindamiskomisjone X kutsestandardi nõuetele vastavuse hindamisel mitte ühtegi ei olnud. Seega puudus kutsekomisjonil pädeva hindamiskomisjoni otsustus oma otsuse langetamiseks ning kõik kutsekomisjoni otsused on ainuüksi sel alusel tühised. 4) Kutsekomisjoni liikmed on volitanud kõigi X taotletud spetsialiseerumiste puhul

3-21-657 kutsekomisjoni esimeest vormistama nende eest langetatud otsused. Kutsekomisjoni koosoleku protokoll sisaldab vaid otsuse resolutsioone mitte väljastada kaebajale volitatud mäeinseneri (EKR 8) kutsetunnistust ühegi taotletud spetsialiseerumisega. Otsuste sisulisi põhjendusi kutsekomisjoni protokollist ei nähtu, need on jäänud otsuste „vormistaja“ sõnastada. Kutsekomisjoni 26.02.2021.a otsusest nähtub, et komisjoni koosolekul on osalenud kokku 7 liiget - Vesta Kaljuste, Heini Viilup, Viktor Andrejev, Allan Viil, Helena Gailan, Arvi Hamburg ja Jürgen Aluoja. KutS § 18 lg 3 kohaselt ei tohi kutsekomisjoni liige osaleda kutset taotlevale isikule kutse andmise otsustamisel, kui ta on osalenud hindamiskomisjoni töös. Kutsekomisjoni liikmetest ei võinud kaebajale kutse andmise otsustamisel osaleda hindamiskomisjoni töös osalenud Vesta Kaljuste, Heini Viilup ja Allan Viil. Kollegiaalne otsus eeldab kõigi kollegiaalse organi liikmete poolt otsuse tegemist, sh põhjendamist ja alla kirjutamist. Ainult selliselt saab eeldada, et otsus on kogu ulatuses ka tegelikult tehtud kõigi kollegiaalse organi liikmete poolt. Otsusele oleksid pidanud alla kirjutama kõik selle otsuse tegemiseks õigustatud ja samaaegselt kohustatud isikud. Kutsekomisjoni protokollist jääb komisjoni liikmete osalus otsuste tegemisel üldse arusaamatuks – protokollist ei nähtu mingit arutelu ega otsuste kaalumist, vaid üksnes komisjoni esimehe ettekanne, hindamiskomisjonide protokollidega tutvumise fakt ja komisjoni esimehele volituste andmine otsuste resolutsioonidele vastavate põhjenduste loomiseks, kusjuures komisjoni esimees on ise osade otsuste tegemiselt taandunud. Kollegiaalse komisjoni liikmed ei saanud mingil juhul volitada Vesta Kaljustet koostama otsuseid kutsete andmise küsimuses pealmaakaevandamise projekteerimise ja allmaakaevandamis projekteerimise spetsialiseerumiste puhul, kuna Vesta Kaljuste oli ise eelnevalt osalenud nende spetsialiseerumiste puhul hindamiskomisjoni töös ja end ka selles osas kutsekomisjonis hääletamiselt taandanud. Vesta Kaljuste poolt “vormistatud” otsused ei ole tegelikult kutsekomisjoni otsused ka seetõttu, et kutsekomisjoni liikmetest on koosoleku protokollile alla kirjutanud üksnes Vesta Kaljuste ise ja temagi allkiri on dokumendile lisatud alles kell 21.19, s.o pärast 26.02.2021.a kutse andmata jätmise otsuste allkirjastamist. Seega ei olnud kutse andmata jätmise otsustamise otsuste dokumentide koostamise ajal kutsekomisjoni koosoleku protokolli ja selles kajastatud otsustusi üldse tehtudki. Täielikku süsteemi puudumist dokumentide koostamise ja vormistamise juures näitab ilmekalt ka asjaolu, et kasvavas numeratsioonis 8/1-2021/9 kuni 8/1-2021/13 vormistatud otsustest on esmalt alla kirjutatud otsus nr 8/1-2021/10 ja viimasena otsus nr 8/1-2021/9, seega ei toimunud ka nende vormistamine viisil, mida neile omistatud numeratsioon väljendada püüab. Seega on kutsekomisjoni otsused vastu võetud oluliste vormivigadega, mis mõjutasid otseselt otsuse sisu ja neid vigasid ei saa kõrvaldada kohtumenetluse käigus. 5) Kutse mitteandmise otsused on tehtud uurimispõhimõtet rikkudes ja tõlgendades kõik kahtlused vääralt kutse taotleja kahjuks. Kõigi kutsekomisjoni otsuste kohaselt ei ole taotleja läbinud mitte ühegi taotletud spetsialiseerumisega kutse jaoks piisavas mahus täiendusõpet, sh erialaseid täienduskoolitusi ega nõutavat erialast töökogemust ja täitmata on suur osa taotletud kutsete kutsestandardite kompetentsidest. Sellised väited on põhjendamata nii eraldivõetuna igas konkreetses otsuses kui aga eriti otsuste kogumis tervikuna. Otsuste kogumist tulenev hinnang kaebaja kompetentsidele on ilmselgelt ebaadekvaatne ja seejuures põhjendamatu. Kaebaja on esitanud andmeid ja selgitusi nii läbitud täiendõppe kui erialase töökogemuse ja kutsestandardite kompetentside täitmise kohta. Komisjon(id) on aga jätnud taotleja väited sisuliselt hindamata, juba varasemas (nüüdseks tühistatud) hindamisprotsessis tekkinud küsitavused kõrvaldamata ning selgitamiskohustuse täitmata. Vaides (mille vastustaja ise rahuldas) esile toodud puudused otsuste põhjendamisel on üle kandunud uude hindamisprotsessi ja vaidlustatud otsustesse. X taotlusele lisatud infole suunatud ebapiisavuse etteheited oleks komisjon pidanud esitama tegelikult iseendale ja tegutsema ammendava objektiivse tõe väljaselgitamise nimel ning tegema päringuid avalikest andmebaasidest nagu ETIS või avalik-õiguslikust ülikoolist Tallinna Tehnikaülikool. Väited vajaliku täiendkoolituse ebapiisavuse kohta on ebaproportsionaalsed arvestades ka X haridustaset, varasemalt

3-21-657 tunnustatud pädevust ja tema erialast töökogemust, sh tehtud teadus- ning arendustöö mastaapsust. Tegemist on kahtlemata valdkonnas kõrgeimat võimalikku ekspertiisi ja suurimat võimalikku teadusliku ja praktilise töö kogemust omava isikuga, kellelt erialase täiendkoolituse nõudmisel tuleb arvestada mh ka reaalse täiendkoolituse vajaduse ja sellise koolituspakkumise olemasoluga. X on osalenud piisaval hulgal koolitustel, mis vastavad tema teadmiste kõrgele tasemele ning millel on teadmiste täiendamise ja kaasajastamise potentsiaali. Ka tööstuspärandi, giidinduse, turismi teemaliste ja veeproovivõtmise ning juhtimisalaste koolituste puhul on põhjendamatu eeldada seda, et nad taotleja erialase pädevuse tõstmisele kaasa aidata ei ole saanud. Isiku pädevust ei kinnita mitte üksikteadmiste hulk ja mingite koolituste läbimise fakt iseenesest, vaid seostatud teadmiste kogumi suurus ja analüütiliste järelduste tegemise võimekus. Oma pädevuse kutsestandardile vastavuse hindamiseks esitas kaebaja täiendkoolituse tabeli, mille kohaselt hindas läbitud koolituse mahuks iga spetsialiseerumise osas 900 ja 1000 täiendõppe punkti (TP) vahel. 6) KAK-i ei või tõlgendada ja rakendada viisil, mis ei võimalda arvestada konkreetsest taotlejast lähtuvaid erilisi asjaolusid, nt X puhul tema kaheldamatut erialast pädevust ja kogemust. Komisjon on taotleja kahjuks tõlgendanud ka fakti, et ta taotleb kutset pärast volitatud mäeinseneri (EKR 8) kutsetunnistuse lõppemist, seega ei ole formaalses mõttes tegu kutse taastõendamise vaid esmatõendamisele sarnasena näiva olukorraga. Otsuse tegemisel, sh kõigi tõendite hindamisel, tulnuks arvestada, et X teadmised, oskused ja kogemused ei kadunud koos varasema kutsetunnistuse tähtaja möödumisega, vaid täienesid tegelikult ka kutsetunnistuse möödumisest kutse taotlemiseni kulgenud aja jooksul.

3-21-657 3) Välja on töötatud nõuetekohane süsteem, mille järgi vastavas valdkonnas kutsete väljastamine toimub. Vastustaja I võttis otsused vastu juhindudes kehtivast õigusest, sh kehtivast korrast, mis ei ole seadusvastane. Kaebaja seisukohad korra seadusvastasuse osas on põhjendamatud ja arusaamatud. Seda ei muuda ka Riigikohtu Üldkogu poolt 17.05.2021 tehtud otsus asjas nr 3-18-1432. Riigikohus ei leidnud viidatud asjas, et kogu kutsesüsteem sellisel kujul oleks põhiseadusvastane, vaid põhiseadusvastaseks tunnistati ehitusvaldkonna teatud tegevusalade kvalifikatsiooninõuete ministri määrusega kehtestamata jätmine (milline kohustus tulenes ministrile ehitusseadustiku § 24 lg-st 4 ja 5), mistõttu ei olnud võimalik kutset nendele tegevusaladele anda. 4) Kutsekomisjoni liikmed vastavad kehtestatud pädevusnõuetele. KAK punktis 7 on kirjeldatud, mis tingimustele peab kutsekomisjoni liige vastama, lisaks on samas punktis ära nimetatud, kes kutsekomisjoni kuuluvad. Kutsekomisjoni valitakse ainult liikmed, kes vastavad kehtestatud nõuetele. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi põhjendust selle kohta, miks oleks praegu põhjust kahelda kutsekomisjoni liikmete pädevuses ja vastavuses kehtestatud nõuetele. Kaebaja seisukoha põhjendustest tuleneb ka, et kaebaja ei heida tegelikult ette mitte seda, et kutsekomisjoni liikmete pädevus ei oleks tõendatud, vaid hoopis seda, et pädevuse kohta KAK p-s 7.3 kehtestatud nõuded ei ole piisavad. Kutsekomisjoni valitakse isikud valdkonna erinevatelt tahkudelt, sh valdkonna tööandjad, suured ja väikesed ettevõtted, spetsialistid, haridusasutuste esindajad, koolitajad, Eesti Inseneride Liidu esindaja, Tehnilise Järelevalve ameti esindaja jms. Isiku valimisel hinnatakse tema hariduslikku tausta (teadmised ja oskused) ning praktilisi kogemusi valdkonnas ning vastavust korra p-s 7.3 nimetatud nõuetele. Valituks osutuvad üksnes isikud, kes vastavad nõuetele. 5) Kaebaja on ise esitanud kaebuse juurde hindamiskomisjonide protokollid, millest nähtub, et iga spetsialiseerumist hindas eraldi hindamiskomisjon ning kes olid selle liikmed. Hindamisprotokollides on hindajad nimepidi välja toodud ning hindamisprotokollid on hindamiskomisjonide liikmete poolt allkirjastatud. Seega on tõendatud, et hindamiskomisjonid olid moodustatud ja hindasid kaebaja taotlust. Kaebajale on ühtlasi teada, millised hindamiskomisjonid (sh kes olid liikmed) tema taotlust iga spetsialiseerumise kohta hindasid. Ebaõiged on kõik kaebaja väited selle kohta justkui hindamiskomisjone ei olekski moodustatud või neid ei moodustatud küsimuste esitamise ajaks. Hindamiskomisjonid moodustatakse pärast seda, kui lõpeb taotlemistähtaeg. Kaebaja taotluse hindamiseks moodustati hindamiskomisjonid samuti pärast seda, kui vastav taotlemistähtaeg, mille ajal kaebaja taotluse esitas, oli lõppenud. Hindamiskomisjonide liikmed valiti hindamiskomisjonide liikmete nimekirjast arvestades kaebaja taotluse asjaolusid (sh iga spetsialiseerumise osas vastava valdkonnaga seotud isikud, võimalusel ka mõni 8. taseme kutset omav isik). Liikmete nimekirja on kantud isikud, kellega vastustaja I on sõlminud vastavasisulised lepingud (hindamiskomisjoni liikme töö on ka tasustatud). Lepingu sõlmib vastustaja I isikuga, kes vastab hindajale kehtestatud nõuetele. Kuna vastustaja I vaatas kaebaja sama taotluse uuesti läbi pärast vaidemenetlust seoses vastustaja I vaideotsusega, siis uusi hindamiskomisjone selleks ei moodustatud. Pärast vaideotsuse tegemist vaatasid taotluse iga spetsialiseerumise osas läbi samad hindamiskomisjonid. Vastustaja I kodulehel on nimetatud kolm hindamiskomisjoni ja hindamiskomisjone ongi kokku kolm. Kaebaja taotles volitatud mäeinseneri (EKR 8) kutset kokku viiel spetsialiseerumisel ja iga spetsialiseerumise osas pidi hindamiskomisjon tegema eraldi otsuse. Viie spetsialiseerumise osas toimus hindamine kolme hindamiskomisjoni poolt alljärgnevalt: maavarade allmaakaevandamine ja pealmaakaevandamine – nendele andis hinnangu Mäetehnikute ja Mäeinseneride hindamiskomisjon, allmaakaevandamise projekteerimine ja pealmaakaevandamise projekteerimine – nendele andis hinnangu Projekteerimise hindamiskomisjon, markšeiderimõõdistamine – sellele andis hinnangu Markšeiderite hindamiskomisjon.

3-21-657 6) Asjakohatud on kaebaja etteheited hindamiskomisjonide poolt 25.01.2021 kaebajale edastatud küsimuste osas. Vastustaja I poolt kaebaja vaide kohta 09.12.2020 tehtud otsuse järel soovisid hindamiskomisjonid küsida kaebajalt juurde selgitusi seoses tema taotlusega ja selleks sooviti korraldada virtuaalne vestlus. Kaebaja soovis, et kogu teabevahetus ja täiendavate selgituste andmine toimuks kirjalikult. Kaebajal ei tekkinud ühtegi etteheidet või arusaamatust selles osas, et millised hindamiskomisjonid oma küsimusi küsivad ja miks. Kaebaja leidis ainult, et tema arvates on ta kõik vajalikud dokumendid juba esitanud. Vastustaja I edastas kaebajale vastuse, mille selgitas nende kirjalike küsimuste esitamise põhjuseid ja palus edastada vastused. 08.01.2021 edastas kaebaja vastused küsimustele. Kokkuvõttes tegutses vastustaja I igati õigesti ja põhjendatult. Hindamiskomisjonidele olid jäänud kaebaja taotluse asjaolud segaseks ja ta kutsuti vestlusele ning temalt küsiti lisaküsimusi. 7) Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et hindamiskomisjonide liikmed ei olnud kutse taotleja kompetentsuse üle otsustamiseks vajaliku pädevusega. Kõik hindamiskomisjonide liikmed vastavad KutS § 19 lg-s 4 ja KAK punktides 8.1-8.2 sätestatud tingimustele. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid või esitanud tõendeid selle kohta, et mõnel hindamiskomisjoni liikmel osas ei oleks eelmises lauses viidatud tingimused täidetud. Nõustuda ei saa sellega, et iga taotletud spetsialiseerumise osas võiks otsuse teha üksnes samal spetsialiseerumisel sama kutsetasemega inimesed. Esiteks puudus selline tingimus otsuste tegemise ajal kehtivas KAKs – vastustaja I lähtus põhjendatult kehtivast korrast. Lisaks ei ole Eestis piisavalt volitatud mäeinseneri (EKR 8) taseme kutsega inimesi (kutseregistri kohaselt on sellised kutsed praegusel ajahetkel kahel inimesel – E. V. ja O. N.). Sel juhul ei oleks võimalik täita KutS § 19 lg-st 3 ja KAK punktides 8.1-8.2 tulenevaid nõudeid, sh et hindamiskomisjon koosneb vähemalt kolmest liikmest. Lisaks ei ole sel juhul võimalik kunagi kellelgi saada kõige kõrgema taseme kutset, sh ei ole võimalik kaebajale endale soovitud kutset väljastada. Hindamiskomisjonidel tuleb anda hinnang selliste kompetentside täitmise kohta, mille täitmist on võimalik hinnata ilma, et hindajal endal oleks sama taseme kutse. Näiteks tuleb KAK kohaselt hinnata, kas taotlejal on olemas erialane vähemalt nelja aastane iseseisva vastutava inseneritöö või teadusja arendustöö kogemus soovitud spetsialiseerumisel ja kas ta on läbinud piisavas mahus täiendusõpet, sh erialaseid täienduskoolitusi. Sellise hinnangu saab esitatud dokumentide põhjal anda ka hindaja, kellel endal on sama valdkonna madalama taseme kutse. Lisaks kompetentsid, millele 8. taseme kutse taotleja vastama peab, on lahti kirjutatud kutsestandardis, millest saab aru hindaja, kellel on sama valdkonna madalama astme kutse. Praegusel juhul jäi kaebajale tema poolt taotletud spetsialiseerumistel kutse andmata puhtalt seetõttu, et tema poolt esitatud dokumendid ei tõendanud, et ta täidab ära kõik vajalikud nõuded ja kompetentsid. Vähemalt nelja spetsialiseerumise osas hindas taotlust ja materjale hindamiskomisjon, kus oli olemas ka sama valdkonna 8. taseme kutsega hindaja (s.o so maavarade allmaakaevandamine ja pealmaakaevandamine ning allmaakaevandamise projekteerimine ja pealmaakaevandamise projekteerimine). 8) Vastustaja I tegevus 26.02.2021 protokolli vormistamisel ja otsuste koostamisel oli nõuetekohane. Nii on kutsekomisjon senises praktikas koostanud ja vormistanud oma protokolle ja otsuseid. 26.02.2021 toimus koosolek, kus osalesid koosoleku protokollis nimetatud isikud, kes võtsid vastu protokollis kirjeldatud otsused. Koosoleku protokoll on koostatud vastavalt Mäeinseneride ja mäetehnikute kutsekomisjoni ja hindamiskomisjonide töökord ning kutse andmise menetlemise kord punktile 8.1 ja on seega kehtiva korraga kooskõlas. Kutsekomisjoni otsuste aluseks olid hindamiskomisjonide protokollid, kust tulenevad need samad põhjendused, millele ka otsustes viidatakse. Otsustes viidatakse ka hindamiskomisjonide protokollidega tutvumisele. Seega ei ole otsused tehtud või sõnastatud kuidagi kellegi poolt suvaliselt, vaid need tuginevad hindamisprotokollidele ja 26.02.2021 koosolekul toimunud arutelule. Eelnevast järeldub ühtlasi, et otsused kajastavad ka 26.02.2021 kutsekomisjoni koosolekul toimunud arutelu. Sisulised otsused tegid kutsekomisjoni liikmed

3-21-657 koos vastavalt protokollis esitatud hääletamistulemustele 26.02.2021 toimunud koosolekul. Koosoleku protokolli iga punkti juures on ka selgelt välja toodud, kes ei osalenud hääletamisel. Vesta Kaljustet volitati üksnes selleks, et ta need otsused formaalselt vormistaks ja korraldaks otsuste kaebajale väljasaatmise. Vesta Kaljuste ei teinud ühtegi sisulist otsust üksi, samuti ei põhjendanud Vesta Kaljuste otsuseid ise. Otsuste vormistamine ja kaebajale edastamine ei mõjutanud enam sisulisi otsuseid, mille tegid need kutsekomisjoni liikmed 26.02.2021 koosolekul, kellel oli õigus osaleda vastavate otsuste tegemisel (s.o kes ei pidanud kõrvale jääma KutS § 18 lg 3 kohaselt). Protokolli ja otsuste dokumentide allkirjastamise aeg või järjekord ei muuda kutsekomisjoni poolt koosolekul tehtud otsuste ja nende vormistamiseks ja kaebajale edastamiseks antud volituste kehtivust. 9) Nõustuda ei saa sellega, et justkui oleks otsused tehtud uurimispõhimõtet rikkudes ja tõlgendades kõik kahtlused vääralt kutse taotleja kahjuks. Hindamisprotokollidest nähtub, et hindamiskomisjonid on nõuetekohaselt ja põhjalikult hinnanud kaebaja taotlust iga spetsialiseerumise osas ning selgitanud, millised nõuded ja miks on või ei ole täidetud. Otsustest nähtub, et kutsekomisjon on nõuetekohaselt hinnanud kõiki asjaolusid ja hindamiskomisjoni poolt esitatud hindamistulemusi. Otsustest nähtuvad põhjalikud põhjendused selle kohta, miks ei olnud kaebajale võimalik omistada volitatud mäeinseneri (EKR 8) kutsetunnistust ühelgi spetsialiseerumisel. Kuigi mõned kompetentsinõuded olid vähemalt osaliselt täidetud (nt kutsestandardi punkti B.2.8), siis peamiseks probleemiks kujunes hindamiskomisjonide jaoks see, et kaebaja ei tõendanud, et tal oleks taotlemisele eelnev erialane vähemalt nelja aastane iseseisva vastutava inseneritöö või teadus- ja arendustöö kogemus soovitud spetsialiseerumisel (korra punkt 2.1.4 c ja punkt 3.1 a) ning taotleja ei ole läbinud piisavas mahus täiendusõpet, sh erialaseid täienduskoolitusi (korra punkt 2.1.4 b ja punkt 3.1 a). Esitatud dokumentide ja andmete kohaselt ei olnud kaebaja enam viimased aastad aktiivselt tegutsenud erialases valdkonnas viisil, mis võimaldaks anda talle volitatud mäeinseneri kõrgeima kutse igal spetsialiseerumisel. Kaebaja taotlus vaadati sisuliselt läbi vähemalt kaks korda ning seejuures küsiti lisaküsimusi. Lisaks hindas kutsekomisjon oma tööd ise üle ka vaideotsuse tegemisel. Vastustaja I täitis uurimispõhimõtet. Kutsekomisjon lähtub eelkõige hindamiskomisjonide hindamistulemustest. Kutsekomisjon ei pea ise hakkama otsast peale kõiki dokumente läbi vaatama ja üle hindama. Vastustaja I ei nõustu, et kuna kaebaja on alates 2002. aastast mäetehnika õppesuuna tehnikateaduste doktor ning ta töötas varasemalt Mäeinstituudi direktorina ja oli 2012-2014 mäeinseneride kutsenõukogu esimees, siis tal on automaatselt olemas kõik kõrgeima kutsetaseme kompetentsid kõigil viiel spetsialiseerumisel. Kaebaja pidi ikkagi tõendama, et vajalikud kompetentsid ja tingimused on tema suhtes täidetud. Seejuures on doktorikraadi omamine üks eeldus, aga sellele lisaks peab taotleja ka end aktiivselt harima ja valdkonna arengutega kursis hoidma (läbima erialaseid täienduskoolitusi) ja ka tegutsema vastavas valdkonnas (erialane töö). Kuna kaebaja taotles kutset pärast varasema volitatud mäeinseneri (EKR 8) kutsetunnistuse lõppemist (kutse oli kehtiv 2012-2017), siis oli tegemist kutse taotlemisega, mitte taastõendamisega. Samas on oluline, et hindamiskomisjonid ja kutsekomisjon arvestasid sellega eraldi, et kaebajal oli varasemalt volitatud mäeinseneri (EKR 8) kutsetunnistus ja seda käsitletakse ka otsustes. Otsustes kirjeldatakse, et varasemalt kutse omamine iseenesest ei taga sama kutse uuel taotlemisel selle kutse väljastamist, kui kutse omamise sisulised eeldused ei ole enam täidetud. Antud juhul ei olnud vajalikud eeldused enam täidetud, sõltumata sellest, et kaebajal oli mõnda aega varem kutsetunnistus olemas olnud.

3-21-657 1) Kui käsitleda KAK-i üldaktina, tulnuks selle tühistamise nõue HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastada, sest selline nõue ei vasta seaduses sätestatud halduskohtu volitustele. Kaebuse menetlusse võtmise järel tuleb see jätta § 151 lg 1 p 1 kohaselt läbi vaatamata. Kui käsitleda KAK-i haldusaktina/üldkorraldusena, tuleb selle menetlus lõpetada, kuna vaidlustatud 12.11.2020 kutsenõukogu poolt kehtestatud kutse andmise kord on kaotanud kehtivuse. HKMS § 152 lg 1 p 4 sätestab imperatiivselt, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Käesoleval juhul on vaidlustatud 12.11.2020 KAK kaotanud kehtivuse uue kutse andmise korra kehtestamise tõttu kutsenõukogu 01.04.2021 protokollilise otsusega nr 6-4/20. Ehkki viidatud otsus ei sätesta sõnaselgelt, et uue korra kehtestamisega tunnistatakse eelnev kord kehtetuks, tuleneb see otsuse sisust, millega kehtestati sama volitusnormi alusel uus kutse andmise kord tervikuna. Eelnevalt kehtinud korda ei saa pärast delegatsiooninormi uut rakendamist edasi kehtivaks pidada, kuna kahtlust ei saa olla, et kutsenõukogu kui pädeva haldusorgani tahe oli kehtestada uus kord eelneva asemel, mitte sellega paralleelselt. Järelikult on 12.11.2020 otsusega kinnitatud KAK kehtetuks tunnistatud või vähemalt kehtivuse või õigusmõju kaotanud ning menetlus selle tühistamise nõudes tuleb lõpetada. Alternatiivselt, kui 01.04.2021 uue kutse andmise korra kinnitamist käsitada mitte uue haldusakti andmisena, vaid olemasoleva akti muutmisena, puudub halduskohtul samuti alus nõude läbivaatamiseks, kuna sel juhul on kaebus igal juhul mittetähtaegne ja selle menetlus tuleb lõpetada HKMS § 124 lg 2 alusel. 2) Kaebaja väide KAK p 2.1.4 alapunktide b) ja c) õigusvastasuse kohta on ka sisuliselt põhjendamatu, samuti ei ole kord kaebaja poolt väidetud osas ega tervikuna vastuolus põhiseadusega. Kaebaja väide, et kutse andmise kord on põhiseadusega vastuolus, kuna tegemist ei ole seaduse ega määrusega, mille alusel saaks põhiõigusi piirata (kaebuse p 2.1.4 ja kaebuse täienduse p-s 1.2–1.5), on asjakohatu. Riigikohtu praktika kinnitab, et materiaalses mõttes üldaktide andmise pädevuse võib seadusandja kooskõlas põhiseadusega delegeerida ka muule isikule kui riik. Riigikohus on möönnud kutseühendustele avaliku võimu teostamise osalise üleandmise õiguspärasust, kuna vastav ühendus on oma sisulise kompetentsi tõttu asjaomases valdkonnas kõige paremini võimeline vastavat avalik-õiguslikku ülesannet täitma. Kaebaja ei ole käesoleval juhul selliseid põhjendusi arusaadavalt kohtu ette toonud, miks tema väidetud kutse andmise korra probleemid tema tegevusala või elukutse valikut piiravad ja seeläbi PS §-st 29 tulenevat põhiõigust rikuvad. Kaebaja väited põhinevad sisuliselt üksnes subjektiivsel arvamusel, et tema soovitud tasemega kutse saamine on kutse andmise korrast tulenevalt liialt keerukas. See arvamus ei põhista korra õigusvastasust ega põhiseadusevastasust ning on ka sisuliselt põhjendamatu. Kutse andmise korras kehtestatud nõuded järjepidevale erialase tegevuse kogemusele ja täiendkoolituste läbimisele lähtuvad eesmärgist tagada läbipaistev ja objektiivne kord kutsestandardile vastavate teadmiste, oskuste ja pädevuse tasemes veendumiseks, lähtudes parimast rahvusvahelisest praktikast. Volitatud inseneri kui kõrgeima omistatava kutsetaseme puhul on eriti oluline, et taotleja teadmised ja oskused oleksid ajakohased. See eeldab nii täiendõppe kui erialase tegevuse järjepidevust. 3) Kaebaja väited, nagu oleks kutsenõukogu tegevus „suunatud turu sulgemisele“, on täiesti ainetud. Kaebaja väide, et doktorikraadiga taotleja puhul tuleks täiendõppe nõue jätta tähtajatult kohaldamata ja omistada kutsetase üksnes teiste doktorikraadiga hindajatega peetava vestluse alusel, on eluliselt põhjendamatu. Mingil hetkel omandatud hariduslik kvalifikatsioon ei saa tagada teadmiste ega ammugi oskuste ajakohasust elu lõpuni. Vastupidiselt kaebaja väitele, nagu oleks kutse andmise kord suunatud „turu sulgemisele“, tähendaks just sisulise hindamise asendamine kaebaja soovitud „doktorite vestlusega“ põhjendamatult ebavõrdset seisuslikku kohtlemist. Asjakohatu on ka kaebaja toodud paralleel kõrgharidusseaduse regulatsiooniga ja sellega põhistatud nõue, et doktorikraadiga isiku, kes taotleb 8. kutsetaset, hindamisel tohiksid osaleda üksnes sama haridus- ja kutsetasemega isikud. Doktorikraad ei ole volitatud inseneri kutsetaseme vältimatu eeldus. Kutse- ega hindamiskomisjoni pädevusse ei kuulu taotlejale

3-21-657 haridusliku kvalifikatsiooni omistamine ega selle sisuline verifitseerimine, mis eeldaks tingimata sama haridustaseme olemasolu. Kutse andmise menetluses kontrollitakse vastavalt korrale objektiivselt, kas isikul on vastava valdkonna ja taseme haridus tõendatult omandatud ja kas isik on tõendatult taganud oma teadmiste ja oskuste ajakohasuse täiendkoolituste ja järjepideva erialase tegevusega. Objektiivsetest nõuetest möödavaatamine varasemate erialaste saavutuste ettekäändel rikuks otseselt kutse andmise diskrimineerivuse keeldu ja läheks vastuollu KutS § 2 lg-s 1 sätestatud eesmärkidega. Nõustuda ei saa ka kaebaja seisukohaga, nagu ei vastaks KutS § 16 ja KAK regulatsioon määratletuse nõudele. Kaebaja ei ole esitanud selle kohta arusaadavaid põhjendusi, väites paljasõnaliselt, et regulatsioon ei välista „omavoli, turu sulgemist ja ringkaitset tööturul tegutseda soovijatele juurdepääsu takistamisega“.

KOHTU PÕHJENDUSED

3-21-657 tööle mäeinsenerina. Nõuded, mis kirjeldavad mäeinseneri pädevusi, kujundavad seda ametikohta, mitte ei piira isikute põhiõigusi. Põhiõigust piiraks see, kui mäeinseneri kutse omandamisele seatakse põhjendamatuid piiranguid. See on aga juba asjaomase haldusorgani pädevuse realiseerimise küsimus. Isikute õiguste kaitsele ei annaks midagi juurde see, kui kompetentsusnõuded oleksid loetletud õigustloovas aktis (seaduses või määruses). Vastupidiselt, isiku õiguste kaitse oleks sellisel juhul piiratud, kuna isikutel puudub õigus vaidlustada õigustloovaid akte vahetult kohtus, seda saab teha üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve korras. Vastupidine järeldus ei tulene ka Riigikohtu Üldkogu 17.05.2021 otsusest asjas 3-18-1432, kus probleemiks oli ehitusseadustikuga antud volitusnormi täitmata jätmine ministri poolt. Tegemist ei olnud käesoleva asjaga võrreldava olukorraga.

3-21-657 erialal mitte jätkata või ajutiselt tegeleda teist laadi tööga, siis peab ta arvestama, et mingi aja möödudes ei vasta ta enam kutse andmise tingimustele, kuigi tema erialased teadmised ei pruugi veel olla kadunud. Eriala muutmine on aga iga isiku vaba valik. Reeglid on kõigile ette teada ja kehtivad ühetaoliselt. Kaebaja leiab, et KAK on sihilikult kitsendav uute tööturule sisenevate suhtes ega võimalda arvestada nende tegelikku teadmiste taset. Kohtu arvates ei pea kutse kõige kõrgemat taset garanteerima uutele tööturule sisenejatele, vaid kutsetaset on võimalik tõsta pikaajalise antud valdkonnas tegutsemise kaudu. Kohtu arvates ei ole seega ei kutsestandard ega KAK p 2.1.4 põhiseadusega vastuolus. Kaebajal on võimalik volitatud mäeinsener, tase 8 kutset taotleda, kuid ta peab eelnevalt täitma vastavad nõuded. Kohtu arvates pidi kutsekomisjon lähtuma KAK-st ega olnud õigustatud sellest mööndusi tegema. Rahuldamata jätta tuleb ka kaebaja alternatiivne nõue tühistada KAK p 2.1.4 alapunktide b) ja c) kohaldumine doktorikraadiga taotlejatele, kes on töötanud vähemalt kolm aastat ameti- või töökohal, mille ülesannete keerukus ja vastutus vastavad kutsetaseme 8 nõutele ja kelle töötamisest niisugusel alal ei ole möödunud rohkem kui 5 aastat. Vastustajal II ei olnud kohustust sellist kaebajale sobivat nõuet kehtestada. Kaebaja leiab ka, et põhiseadusvastane on KAK regulatsioon, mis ei näe ette teaduskraadi või kutsetaseme nõudeid hindamis- ja kutsekomisjoni liikmetele selliselt, et hindajate kutsetase ja teaduskraad oleks hinnatava omaga vähemalt võrdne. Kohtu hinnangul sellist nõuet põhiseadusest ei tulene. Kaebaja ei ole oma vastavat seisukohta ka vajalikul määral põhjendanud.

3-21-657 protokolli ei koostata. Vastustaja I on vastuses kaebusele (p 23) selgitanud, et hindamiskomisjonid moodustatakse pärast seda, kui lõpeb taotlemistähtaeg (KAK punkti 4.1 kohaselt kuulutatakse kutse andmine välja vähemalt 3 korda aastas). Hindamiskomisjonide moodustamisel lähtutakse KAK punktidest 8.1-8.2, samuti kehtivast kutse andmise menetlemise korrast ning KutS §-st 19. Kaebaja taotluse hindamiseks moodustati hindamiskomisjonid samuti pärast seda, kui vastav taotlemistähtaeg, mille ajal kaebaja taotluse esitas, oli lõppenud. Hindamiskomisjonide liikmed valiti hindamiskomisjonide liikmete nimekirjast arvestades kaebaja taotluse asjaolusid (sh iga spetsialiseerumise osas vastava valdkonnaga seotud isikud, võimalusel ka mõni 8. taseme kutset omav isik). Kohtule ei nähtu, et hindamiskomisjonide moodustamisel oleks kehtestatud korda eiratud. Vastustaja I on täiendavalt selgitanud, et vastustaja I kodulehel on nimetatud kolm hindamiskomisjoni ja hindamiskomisjone ongi kokku kolm. Kaebaja taotles volitatud mäeinseneri (EKR 8) kutset kokku viiel spetsialiseerumisel ja iga spetsialiseerumise osas pidi hindamiskomisjon tegema eraldi otsuse (vt kutse andmise menetlemise kord p-d 13.2 ja 13.3). Viie spetsialiseerumise osas toimus hindamine kolme hindamiskomisjoni poolt alljärgnevalt: maavarade allmaakaevandamine ja pealmaakaevandamine – nendele andis hinnangu Mäetehnikute ja Mäeinseneride hindamiskomisjon, allmaakaevandamise projekteerimine ja pealmaakaevandamise projekteerimine – nendele andis hinnangu Projekteerimise hindamiskomisjon, markšeiderimõõdistamine – sellele andis hinnangu Markšeiderite hindamiskomisjon. Kohtule nähtuvalt ei ole kordasid rikutud. Õigusaktides ei ole reguleeritud hindamiskomisjonide arvu ega kehtestatud nõuet, et iga spetsialiseerumist peab hindama eraldi hindamiskomisjon. 25.01.2021 oli koondatud küsimused markšeiderite, projekteerimise ja mäetehnikute ja mäeinseneride hindamiskomisjonidelt (dtl 144‒146) ning esitatud kaebajale. Küsimused puudutasid nii pealmaa- kui ka allmaakaevandamist ning kaebajale pidi olema arusaadav, mis komisjon millise teemaga tegeleb ning et kaebajat ei hinnanud viis erinevat komisjoni. Pole millegi põhjal kahtlustada, et küsimusi ei saanud taotlejale esitada kõik need isikud, kes hiljem vastuseid hindasid. Vastustaja I on selgitanud, et kaebaja taotlust hindasid hindamiskomisjonid samas koosseisus kui alguses enne vaideotsuse tegemist. Seetõttu ei ole põhjendatud kahtlus, et mõnda hindamiskomisjoni ei olnud küsimuste esitamise ajaks veel moodustatudki või ei olnud selle liikmete koosseis sama, mis hiljem taotlust hinnanud komisjoni koosseis.

3-21-657

3-21-657 tõendid õppetegevuse kohta, mis võimaldaksid piisava arvu täiendusõppe punktide olemasolus veenduda. Kaebaja on hoopis seisukohal, et hindamiskomisjonid oleksid ise pidanud puudu olevaid materjale otsima. Kohus sellega ei nõustu. Kohus ei nõustu vastustajaga I selles, et koolitusi tuleb läbida viie aasta jooksul regulaarselt (sellist nõuet KAK-st ei tulene), kuid kohtule ei nähtu ka see, et vastustaja oleks hindamisel teinud vigu, mis võiksid mõjutada vaidlustatud otsuste õiguspärasust. Peamiseks probleemiks, mis seondub nii täiendõppe kui ka teiste väljatoodud teemadega, on see, et kaebaja ei ole viimased neli aastat olnud tegev mäeinseneri kutsetegevuse valdkonnas. Seda asjaolu on vastustaja I kohtu arvates KAK ja teiste kehtivate õigusaktide valguses õigesti hinnanud. Vastustaja I ei oleks saanud langetada teistsugust otsust. Õiguspärane ei ole jätta kõrvale KAK nõuded ja lähtuda lihtsalt kaebaja varasemast erialasest taustast. Kaebajale taotletud kutse mitteandmine on seetõttu olnud õiguspärane. Vastustajad ei ole teinud ka menetluslikke vigu, mis viiksid kaebuse rahuldamisele.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.