Xi kaebus Tartu Vangla 9. märtsi 2021. a otsuse nr 6-24/4843 tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks lahendada uuesti avavanglasse ümber-paigutamise taotlus Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Kaasatud haldusorgan – Justiitsministeerium, volitatud esindaja Ülle-Nancy Liiv Haldusasi
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte enda kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25. oktoobril 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 8. veebruaril 2021 Tartu Vanglale taotluse (registreeritud nr-ga 6-24/484-1), milles palus kanda enda individuaalsesse täitmiskavasse sisse avavanglasse üleviimise võimalus. Ühtlasi palus kaebaja kaaluda tema avavanglasse ümberpaigutamise võimalust ning algatada tema Tartu Vangla avavanglasse ümberpaigutamise menetluse. Taotluse kohaselt on kaebaja karistusaja algus 4. jaanuar 2021
3-21-1160
ning karistusaja lõpukuupäev on 3. märts 2022. Tema vangistus on seega lühiajaline ja ta soovib avavanglas olles töötada ning alustada tegevusi juhilubade taotlemiseks.
2.Tartu Vangla üksuse juht jättis 9. märtsi 2021. a otsusega nr 6-24/484-3 kaebaja 8. veebruari 20210. a taotluse tema avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks rahuldamata. Otsuses leiti, et kaebaja on riskihindamise tulemusel hinnatud kõrgohtlikuks, mistõttu on määratud karistusajast tulenev avavanglasse ümberpaigutamise kuupäev 12. oktoober 2021 (karistusaja lõpuni on jäänud vähem kui 18 kuud ning ära on kantud karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 2 p 2 sätestatud osa karistusajast). Kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast (ITK) tulenevat kuupäeva ei ole määratud, kuna kaebaja ei vasta justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (täitmisplaan) § 17 lg 1 p 3 tingimustele. 3. veebruaril 2021 kinnitatud kriminogeensete riskide hindamise ankeedist nähtub, et kinnipeetav on hinnatud kõrgohtlikuks avalikkusele ning tema ohutaseme ja uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kombinatsioon on selline, et vangla ei toeta tema tingimisi ennetähtaegset vabanemist, seega ei vasta ta vähemalt ühele täitmisplaanis § 17 lg 1 p 3 sätestatud tingimusele. Samuti ei saa alustada menetlust vangistusseaduse (VangS) § 20 lg 1 alusel, sest kuigi kaebaja ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud, ei ole ta kandnud ära KarS § 76 lg 2 p 2 sätestatud osa karistusajast, mida näeb ette täitmisplaani § 17 lg 1 p 2. Seega ei ole täidetud avavanglasse paigutamiseks ette nähtud formaalne alus ja kaebaja avavanglasse paigutamine oleks vastuolus kehtiva seadusandlusega.
3.X esitas Tartu Vangla 9. märtsi 2021. a otsuse nr 6-24/484-3 peale vaide (registreeritud vanglas 30.03.2021 nr-ga 1-11/96-1), mida täiendas 19. aprillil 2021 (nr 1-11/96-2) ja 27. aprillil 2021 (nr 1-11/96-3). Tartu Vangla jättis 17. mai 2021. a vaideotsusega nr 1-11/96-4 tema vaide rahuldamata. Vastustaja leidis vaideotsuses kokkuvõtvalt järgmist. 1) asjaolude hindamisel lähtutakse sellest, kas need on faktiliselt tõestatavad, mitte ainult kinnipeetava öeldust. Kinnipeetav on andnud eksitavat teavet, et läbis kriminaalhoolduse seaduskuulekalt. Samuti ei saa lähtuda kinnipeetava ütlustest tema suhtlusringkonna kohta. Kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamine ja ohutaseme määratlemine toimus kooskõlas riskihindamise ning individuaalse täitmiskava koostamise juhenditega. Riskihindamise käigus ning hinnangu andmisel arvestab riskihindamise läbiviija erinevaid asjaolusid ja toime pandud kuritegusid; 2) riskihindamise koostamisel kasutati järgmisi infoallikaid: karistusregister, kohtute infosüsteem, vestlus kinnipeetavaga, rahvastikuregister, EHIS (hariduse infosüsteem); varasemad riskihindamised, rahvusvahelise andmebaasi ECRIS päring; 3) kõrgohtlikuks on vaide esitaja hinnatud kuritegelikku ühendusse kuulumise tõttu; esitatud on andmed karistatuse ja toimepandud kuritegude ajendite kohta; 4) karistamise fakt iseloomustab isikut ja on seetõttu püsiva tähendusega. Vastavalt karistusregistri seaduse (KarRS) § 20 lg 1 p-le 8 on vanglateenistusel õigus saada andmeid karistusregistri arhiivist kinnipeetava kriminogeensete riskide eesmärgil. Riskihindamise ja ITK koostamise käigus analüüsitakse kogu kinnipeetava senist kriminaalset tegevust ning informatsiooni täiendatakse vajadusel jooksvalt uute faktiliste asjaolude võimalikul ilmnemisel; 5) kinnipeetava täitmiskavas on kajastatud VangS §-s 16 nimetatud asjaolud; 6) täitmiskava koostamisel ja sekkumiste planeerimisel ei lähtuta ainult kinnipeetava soovist, vaid vastavalt individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi § 4 lg-le 1 on täitmiskava suunatud eelkõige ohtlikkuse ja kuriteo korduvuse riski vähendamisele; 7) Tartu Vangla 9. märtsi 2021. a otsuses nr 6-24/484-3 on toodud välja põhjendused, miks ei ole võimalik alustada vaide esitaja suhtes avavanglasse paigutamise menetlust. Tartu Vangla 2(15)
3-21-1160
põhjendas otsust asjaoluga, et kuigi vaide esitaja ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud, ei ole vaide esitaja kandnud ära KarS § 76 lg 2 p-s 2 sätestatud osa karistusajast, mida näeb ette täitmisplaani § 17 lg 1 p 2. Lisaks ka asjaoluga, et vaide esitaja on hinnatud kõrgohtlikuks ning tema ohutaseme ja uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kombinatsioon on selline, et vangla ei toeta tingimisi ennetähtaegset vabanemist, seega ei vasta vaide esitaja vähemalt ühele täitmisplaanis § 17 lg 1 p 3 sätestatud tingimusele, mistõttu avavanglasse paigutamise menetluse algatamine on vastuolus kehtiva seadusandlusega. Vangla arvestab kuriteo toimepanemise tõenäosusega seadusest tuleneva nõude tõttu, mistõttu ei saa lähtuda vaide esitaja arvamusest, et nendest protsentidest ei tohiks otsustamisel lähtuda; 8) taasühiskonnastavate tegevustega, nagu juhilubade saamine, saab vaid esitaja tegeleda ka siis, kui tal avaneb õigus avavanglasse ümberpaigutamiseks 12. oktoobril 2021.
4.X esitas 30. mail 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla otsuse peale
5.Vastuseks kohtunõudele esitas Tartu Vangla 4. juunil 2021 kohtu poolt palutud dokumendid.
6.Kohus võttis 17. juuni 2021. a määrusega kaebuse menetlusse nõuetes Tartu Vangla 9. märtsi 2021. a otsuse nr 6-24/484-3 tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks lahendada uuesti avavanglasse ümberpaigutamise taotlus. Sama määrusega kaasas kohus HKMS § 24 lg 1 lg 2 alusel menetlusse Justiitsministeeriumi.
7.Vastustaja esitas vastuse kaebusele 23. juulil 2021 ning kaasatud haldusorgan oma arvamuse 21. juulil 2021.
8.Kohus määras 2. augusti 2021. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Menetlusosalised ei ole kirjalikus menetluses täiendavaid seisukohti ega tõendeid esitanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja väidab kaebuses ja täiendavas kirjalikus seisukohas järgmist.
9.1.Kaebaja ei ole rahul sellega, et teda on hinnatud kõrgohtlikuks kinnipeetavaks ning tema suhtes ei ole alustatud avavanglasse ümberpaigutamise menetlust.
9.2.Kaebaja individuaalset täitmiskava on muudetud juba kolm korda (kinnitatud 17.02.2021, 24.03.2021, 24.05.2021). See on koostatud kehtivaid nõudeid rikkudes ning selle muutmiseks ei olnud õiguslikku alust.
9.3.ITK-s ei ole märgitud täitmiskavast tulenevat võimalikku avavanglasse ümberpaigutamise kuupäeva.
9.4.Kaebaja karistusaeg on lühem kui 18 kuud ning resotsialiseerumise eesmärgil (sh tööharjumise tekitamine, juhilubade taotlemine) tuleks kaaluda tema avavanglasse ümberpaigutamist. Kaebajal on talle määratud sotsiaalprogrammid juba läbitud eelmise vangistuse ajal ning vanglal pole talle pakkuda mõtestatud tegevust.
9.5.Kaebaja ohtlikkuse taseme määramisel on arvesse võetud ebaõigeid asjaolusid (kustunud ja arhiveeritud karistused, aegunud asjaolud). Vastustaja on tuginenud üksnes kaebajat iseloomustavatele negatiivsetele asjaoludele, kuid jätnud positiivsed asjaolud täiesti arvestamata. Vangla kasutatav metoodika retsidiivsusohu määratlemisel on ebaõige ning riskihindamise tulemus ei ole kontrollitav.
9.6.Lühiajalise vangistuse puhul ei soodusta kinnine vangla sotsiaalsete oskuste omandamist, mis võimaldaks kiiremini ühiskonda integreeruda.
9.7.Kaebajat ei ole ära kuulatud ning vangla otsus on põhjendamispuudustega.
9.8.Kaebaja soovib, et kohus kontrolliks tema kõrgohtlikuks hindamise õiguspärasust tuvastamiskaebuse raames. Kaebaja tuvastamiskaebusel on preventiivne eesmärk.
Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.
3(15)
3-21-1160
10.1 Kehtivast õigusest ei tulene vangla kohustust (seega ka mitte kinnipeetava subjektiivset õigust) kinnipeetav avavanglasse ümber paigutada või ümberpaigutamist otsustada. Kinnipeetaval ei ole õigust valida karistuse kandmise kohta ja nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Küll aga on kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab avavanglasse ümberpaigutamise nõuetele ning tingimuste täitmise korral kaaluks isiku ümberpaigutamist avavanglasse.
10.2.VangS § 20 lg-st 1 järeldub, et kui normis sätestatud eeldused on täidetud, on vanglal õigus kaaluda, kas kinnipeetav paigutada avavanglasse või mitte. Kaebajal sellised eeldused täidetud ei ole. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei vastanud kaebaja täitmisplaani § 17 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustele ja seetõttu ei saanud vangla teha ka kehtivast õigusest erinevat otsust.
10.3.Kaebaja ITK-st nähtub, et kaebajat on Eestis kriminaalkorras karistatud kümnel korral, neist neli karistust on kustunud. Lisaks on kaebajat kriminaalkorras karistatud Soome Vabariigis kuuel korral. Kaebaja viibib vanglas neljandat korda. Käesolevalt kannab karistust narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. ITK-st nähtuvalt on kaebajat karistatud erinevate kuritegude toimepanemise eest ja kuritegusid on ta toime pannud nii ette planeeritult kui ka hetkeajendil. Kaebaja praeguse kuriteo ajenditeks oli soov teenida majanduslikku kasu ja puudulik probleemilahendamise oskus. Varasemate kuritegude puhul on ajendiks olnud lisaks kättemaks või sellele reageerimine, sõltuvusainete kuritarvitamine, impulsiivne käitumine, grupi mõju. Kaebaja pani kuriteo ajal, kui viibis katseajal ja oli allutatud käitumiskontrollile. Ka peale 28.10.2019. a süüdimõistvat kohtuotsust on kaebaja jätkanud õiguskorra rikkumistega ning ei ole suutnud käituda õiguskuulekalt (karistused Soomes). Kaebaja ei ilmunud viidatud kohtuotsuse täitmiseks ettenähtud ajal karistust kandma ja Tartu Maakohtu 20.03.2020. a määrusega kuulutati ta tagaotsitavaks. Korduvad rikkumised ja määratud karistused ei kinnita kaebaja arusaama, et talle ei ole omane kuritegelik elustiil, ega tekita veendumust, et kaebaja suudaks edaspidi õiguskuulekalt käituda. Kaebajal on ka pooleliolev kriminaalmenetlus (kriminaalasjas nr Y). Täitmisplaani § 17 lg 2 p 4 kohaselt ei tohi avavanglasse paigutatav kinnipeetav olla kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses.
10.4.Vanglal ei ole veendumust, et avavanglas viibides suudaks kaebaja vastu panna väljaspool vanglat liikumisega kaasnevatele ahvatlustele ja käituda õiguskuulekalt.
10.5.Otsuse tegemise ajal puuudsid kaebajal distsiplinaarkaristused, kuid tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid.
10.6.Vastustaja ei eita, et on tõesti kolmel korral kaebajale ITK koostanud. Seejuures 17. veebruari 2021. a ITK II osas oli ekslikult täitmisperioodina märgitud 17.02.–03.03.2021 (ligikaudu pool kuud) ning eksimuse avastamisel ja täitmisperioodi lõppemisel koostati ja kinnitati kaebajale uus ITK. Kuna vangla nägi riski ja ohtlikkust kaebaja sõltuvusainete tarvitamises, sest kaebajat oli Soomes karistatud narkootiliste ainetega seotud kuriteo ja narkojoobes sõiduki juhtimise eest, peeti vajalikuks lisada ITK- sse riske maandava tegevusena ka sotsiaalprogrammi Eluviisitreening läbimine. 24. mai 2021. a ITK-s täpsustati ITK I oas riskihinnangust lähtuvate tegevuste tulemuste ja riskitegurite kirjeldust. Kaebajale planeeritud tegevusi ei muudetud. Uute ITK-de koostamist ei saa pidada õigusvastaseks ning see ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust ega kaebaja ohtlikkusele antud hinnangut.
10.7.Kaebaja ITK-s ei ole tõesti märgitud kuupäeva, mil täitmiskavast tulenevalt võiks kinnipeetaval avaneda võimalus avavanglasse ümberpaigutamiseks. Samas nähtub ITK-st selgelt, et sellist kuupäeva ei ole märgitud põhjusel, et kinnipeetav ei vasta täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 tingimustele. Sellise kuupäeva puudumine ei mõjuta ka avavanglasse ümberpaigutamise
4(15)
3-21-1160
menetluse alustamise ega kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsustamist ega ohuhinnangu õiguspärasust.
10.8.Tartu Vangla ei eita, et varem on kaebaja läbinud sotsiaalprogrammid Õige Hetk ja Eluviisitreening, mis nähtub ka talle 12. juulil 2021 koostatud iseloomustusest. Vaatamata sellele on kaebaja jätkanud süütegude toimepanemist, mistõttu ei ole programmides osalemine täiel määral oma eesmärki täitnud ja kaebajast tulenevate riskide maandamiseks on vajalik selliseid programme korrata. Inspektor-kontaktisik otsustab, milliseid tegevusi kinnipeetava riskide maandamiseks on vajalik läbi viia ning nende planeerimisel ei ole kinnipeetava nõusolek vajalik.
10.9.Viide kaebaja karistuse ajalisele kestvusele ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Ka lühema karistuse korral peab kinnipeetav vastama avavanglasse paigutamise tingimustele. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli kaebaja vangistuses viibinud pisut enam kui kaks kuud ja seetõttu ei vastanud ta täitmisplaani § 17 lg 1 p 2 tingimustele.
10.10.Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendit ei ole rikutud. Kinnipeetava ohtlikkuse taseme määratlemine on väga suure kaalutlusruumiga otsustus, mille kontrollimisel saab halduskohus piirduda vaid kaalutlusreeglite järgimisega ning ei saa teostada kaalutlusõigust haldusorganil eest.
10.11.Täitmiskava koostamise aluseks on kinnipeetava riskihindamise tulemused (Juhendi § 3 lg 1). ITK-st peab muuhulgas nähtuma kinnipeetava ohtlikkus ja ohustatus vabanedes. Riske hindav ametnik annab hinnangu asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad sellele, et isik võib endale ja teistele ohtlik olla, ning analüüsib riskihinnangus muuhulgas kinnipeetava kuritegelikku käitumist ja ohtlikkust. Kinnipeetava kuritegeliku käitumise analüüs hõlmab ka arhiveeritud karistusi, mis kajastuvad kinnipeetava karistusregistri väljavõttes, et anda kinnipeetava kriminaalsest käitumisest võimalikult täpne kirjeldus. Kinnipeetava riskihindamise läbiviimiseks annab karistusregistri seaduse (KarRS) § 20 lg 1 p 8 vanglateenistusele õiguse saada registri arhiivis asuvaid andmeid kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamise eesmärgil.
10.12.Ohutasemeid ei määrata konkreetsete kuritegude ega paragrahvi järgi, sest ohtlikkus sõltub kuriteo toimepanemise asjaoludest, tagajärgedest ning süüdimõistetu käitumisest ja elukorraldusest üldisemalt. Ohutaseme hindamisel arvestatakse ka riske ja ohtu suurendavaid ning vähendavaid asjaolusid. Selliseid asjaolusid, ms võiksid vähendada kaebaja ohtlikkust, ilmnenud ei ole. Ebaselgeks jääb, millised on need positiivsed asjaolud, millega kaebaja hinnangul ei ole arvestatud.
10.13.Kaebaja viide Stable ja Static ankeetidele ei ole asjakohane. Tegemist on instrumentidega, millega hinnatakse seksuaalkurjategija uue kuriteo toimepanemise riski ja tegemist on riskihindamisest erineva instrumendiga – hinnatakse uue samasuguse kuriteo toimepanemise riski ja tõenäosust. Kaebaja puhul ei ole selliste instrumentide kasutamine asjakohane.
10.14.Kaebaja ümberpaigutamise menetlus ja tema avavanglasse sobivuse hindamine algas isiku enda taotluse alusel, milles tal oli võimalik välja tuua kõik olulised asjaolud. Kaebusest ei selgu, milliseid olulisi asjaolusid või teavet kaebaja oleks ärakuulamise raames soovinud anda ja kuidas oleks see mõjutanud asja lõpliku otsustamist.
Kaasatud haldusorgan märgib vastuses kaebusele järgmist.
11.1.Kaebaja varasem käitumine ei kinnita, et uute õigusrikkumiste toimepanemise tõenäosus on niivõrd väike, et on tekkinud piisav usaldus kinnipeetava suhtes. 5(15)
3-21-1160
11.2.Vanglateenistuses kasutatakse süüdimõistetute kriminogeensete riskide hindamisel ühtset metoodikat. Eestis kasutusel olev riskihindamise vahend põhineb Ühendkuningriigis rakendatud riskide hindamise ja juhtimise vahendile OASys, mille aluseks on laiaulatuslikud statistilised uuringud kuritegeliku minevikuga inimeste edaspidise käitumise kohta. Riskihindamine on struktureeritud ankeet, mille eesmärk on kuriteo toimepanemise eest süüdimõistetud isiku kriminogeensete riskide, vajaduste ja ohtlikkuse hindamine. Riskihindamise ankeedi punktihinnangutes sisalduv informatsioon tugineb vanglatöös kasutatavatel meetoditel. Riskihindamise ankeet kasutab statistilist hindamismeetodit, mille põhjal arvutab ankeedi algoritm välja prognoositava tõenäosuse sooritada uus kuritegu. Riskihindamine on vanglateenistuse ametnike töövahend ning riskihindamise faktilised asjaolud on vanglateenistuse ametnike poolt kontrollitud.
11.3.Kuna kaebaja puhul ei ole täidetud tema avavanglasse paigutamise eeltingimused, ei ole seetõttu põhjendatud tema avavanglasse paigutamine.
11.4.Täitmisplaani § 17 lg 1 p 2 ei loo mitte uusi aluseid, mida seaduses ei oleks olnud, vaid täpsustab seaduses tulenevat ning loob vanglateenistuses kinnipeetava avavanglasse paigutamiseks ühtsed ja selged alused kõigiks praktikas ettetulevateks olukordadeks. See regulatsioon teeb haldusorgani otsustamise läbipaistvaks ning teisalt loob kaalumisreeglid vanglatele ümberpaigutamise otsustamiseks.
11.5.Karistuse täideviimise põhirõhk on kinnisel vangistuse täideviimisel. Avavanglas karistuse kandmine ei ole subjektiivne õigus, vaid see on üks vangistuse kandmise etapi osa, mille eesmärk on valmistada kinnipeetavat ette naasmaks tavaühiskonda. Kaebuse esitamise ajaks ei olnud möödunud mõistlikku aega, mille tõttu oleks kaebaja avavanglasse paigutamise kaalumine tulenevalt karistusajast olnud põhjendatud. Viitest KarS-le ei tasu teha järeldust, et täitmisplaan on automaatselt aluseks võtnud KarS-i regulatsiooni. Samas ei võta regulatsioon kinnipeetavalt õigust olla hinnatud ja paigutatud avavanglasse individuaalse täitmiskava alusel, sest see hinnang antakse teiste kriteeriumide alusel. Ära kantud vangistuse arvestamine ei mõjuta ebasoodsalt kinnipeetava õigust saada paigutatud avavanglasse.
11.6.Avavanglasse paigutamisel on määravaks tingimus, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Seda eeldavad nii VangS § 20 lg 1 kinnipeetava avavanglasse paigutamise otsustamisel kui ka VangS § 21 lg 1, mis annab aluse paigutada õigusrikkumise toime pannud kinnipeetav tagasi kinnisesse vanglasse. Avatud režiimi tingimustesse ei ole võimalik paigutada kinnipeetavat, kes liigselt ohustaks vangla julgeolekut ja väljaspool vanglat viibides ka ühiskonna julgeolekut ja kaugeleulatuvamalt riigi sisemist rahu.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Kaebaja on vaidlustanud Tartu Vangla otsuse (keelduva vastuse), millega jäeti rahuldamata taotlus tema avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks, ning taotleb tema taotluse uueks lahendamiseks kohustamist. Kaebaja eesmärgiks on saavutada tema paigutamine avavanglasse. Kaebaja märkis kaebuses ka, et soovib tema kõrgohtlikuks hindamise õiguspärasuse kontrollimist tuvastamiskaebuse raames, milleks tal on preventiivne eesmärk. Kohus võttis kaebuse menetlusse nõuetes Tartu Vangla 9. märtsi 2021. a otsuse nr 6-24/484-3 tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks lahendada uuesti avavanglasse ümberpaigutamise taotlus (17. juuni 2021. a kohtumäärus). Kohtupraktikas on järjekindlalt leitud, et kinnipeetava ITK on programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest. Kinnipeetav saab kohtus vaidlustada ITK
6(15)
3-21-1160
rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada seejuures ITK-s tema õigusi riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p 13 ja seal viidatud praktika). ITK-s sisalduvate väidete ja hinnangute eraldiseisvaks vaidlustamiseks puudub praegusel juhul kohtu hinnangul õiguskaitsevajadus (HKMS § 44 lg 1). Kohus selgitas kaebust menetlusse võttes kohtumääruses, et saab otsustamisel aluseks võetud asjaolude asjakohasust ja vastustajale võimaldatud kaalumis- ning hindamisruumi kasutamist hinnata ka tühistamis- ja kohustmisnõude lahendamise raames. Kaebaja ei ole kaebuse nõuete selliselt määratlemisele vastuväidet esitanud.
13.Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise menetlus algab üldjuhul vangla initsiatiivil kinnipeetava kirjalikult teavitamisega selle menetluse alustamisest (justiitsministri
25.märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi täitmisplaan) § 172 lg 1). Kinnipeetavalt võetakse avavanglasse paigutamise kohta kirjalik nõusolek (sama määruse § 172 lg 2). Need sätted ei takista kinnipeetaval endal esitada vanglale avavanglasse ümberpaigutamise taotlust (Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p 15), nagu on toimunud ka praegusel juhul. Vanglal tuleb avavanglasse ümberpaigutamise taotlus lahendada sisuliselt, sõltumata sellest, kas ITK järgi on kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamine võimalik (vt viidatud määruse p 18).
14.Avavanglasse paigutamise menetluse positiivse tulemuse korral lõpeks menetlus kaebaja jaoks avavanglasse paigutamisega (haldusmenetluse seadus (HMS) § 43 lg 2). Isiku kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamine mõjutab olulisel määral kinnipeetava õigusi ja kohustusi, sest avavanglasse paigutamise korral allutatakse isik kinnise vangla režiimiga võrreldes oluliselt leebemale kinnipidamisrežiimile. Kohtu hinnangul on kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamine seetõttu regulatiivse iseloomuga ja oma õiguslikelt tagajärgedelt sarnane kinnipeetava ühest vanglast teise ümberpaigutamise otsusega, mida Riigikohus on käsitlenud haldusaktina HMS § 51 mõttes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsuseid asjades nr 3-3-1-76-10 ja nr 3-3-1-10-11). Menetluse alustamisest keelduvat vastust, millega sisuliselt keeldutakse haldusakti andmisest, tuleb käsitada samuti haldusaktina (HMS § 43 lg 2).
15.Kohus nõustub vastustajaga, et kehtiv õigus ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust valida enda ümberpaigutamist avavanglasse (kinnise vangla avavanglaosakonda). Küll aga on kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks tema taotluse alusel, kas kinnipeetav vastab avavanglasse ümberpaigutamise nõuetele ning tingimuste täidetuse korral kaaluks isiku ümberpaigutamist avavanglasse (vt nt viidatud määrus asjas nr 3-18-111, p 18). Seega on kaebajal õigus nõuetekohasele menetlusele. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et vastustaja on menetluse läbi viinud ning hinnanud avavanglasse paigutamise eelduste täidetust ka sisuliselt. Vaidlus on selles, kas vastustaja on jõudnud oma menetluse ja hinnangutega õiguspärase tulemuseni.
16.Tartu Vangla on 9. märtsi 2021. a otsuses nr 6-24/484-3 selgitanud kaebajale põhjuseid, miks ei alustata tema avavanglasse ümberpaigutamise menetlust (dtl 52-53). Vastustaja tsiteeris viidatud otsuses esmalt VangS § 20 lg-s 1 täitmisplaani § 17 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatut ning esitas alljärgnevad põhjendused, miks kaebaja avavanglasse paigutamine ei oleks kehtivat regulatsiooni arvestades vastustaja arvates võimalik. Vastustaja viidatud täitmisplaani § 17 lg 1 p 2 kohaselt paigutatakse kinnipeetav tema nõusolekul avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda kui ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ja kinnipeetav on kandnud ära KarS § 76 lõike 1 punktis 2 või lõike 2 punktis 2 sätestatud osa karistusajast või eluaegset vangistust kandev kinnipeetav on karistusajast ära kandnud vähemalt 23 aastat, riskihindamise tulemusel ei ole kinnipeetav üliohtlik, 7(15)
3-21-1160
narkomaaniadiagnoosiga kinnipeetav on nõustunud raviga ja ta ei ole rehabilitatsioonifaasis, alkoholisõltuvuse vastu planeeritud tegevused on läbitud ning kinnipeetav vastab lõikes 2 sätestatud tingimustele. Täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 kohaselt paigutatakse kinnipeetav tema nõusolekul avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda individuaalse täitmiskava alusel, kui riskihindamise tulemusel ei ole kinnipeetav üliohtlik, kõrgohtliku kinnipeetava ohutaseme ja uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kombinatsioon on selline, et vangla toetab kinnipeetava tingimisi ennetähtaegset vabanemist, ta on läbinud ümberpaigutamise otsustamise ajaks selle ajani individuaalses täitmiskavas planeeritud tegevused või teinud endast oleneva, et neid läbida, narkomaaniadiagnoosiga kinnipeetav on nõustunud raviga ja ta ei ole rehabilitatsioonifaasis, alkoholisõltuvuse vastu planeeritud tegevused on läbitud ja kinnipeetav vastab lõikes 2 sätestatud tingimustele. Vastustaja selgitas, et kaebaja karistuse lõpp on 3. märts 2022. Kuna riskihindamise tulemusel on tema ohutase hinnatud kõrgohtlikuks, on määratud karistusajast tuleneva avavanglasse ümberpaigutamise kuupäevaks 12. oktoober 2021 (karistusaja lõpuni on siis jäänud vähem kui 18 kuud ning ta on ära kandnud KarS § 76 lg 2 p 2 sätestatud osa karistusajast). ITK-st tulenevat kuupäeva ei ole kaebajale määratud, kuna ta ei vasta täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 tingimustele. Vangla põhjenduste kohaselt nähtub 3. veebruaril 2021 kinnitatud kriminogeensete riskide hindamise ankeedist, et kaebaja on hinnatud kõrgohtlikuks avalikkusele ning tema ohutaseme ja uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kombinatsioon on selline, et vangla ei toeta tema tingimisi ennetähtaegset vabanemist. Seega ei vasta kaebaja vangla hinnangul vähemalt ühele täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimusele. Samuti ei saa alustada menetlust VangS § 20 lg 1 alusel, sest kuigi ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud, ei ole kaebaja kandnud ära KarS § 76 lg 2 p-s 2 sätestatud osa karistusajast, mida näeb ette täitmisplaani § 17 lg 1 p 2. Seega ei ole vaidlustatud otsuse kohaselt täidetud avavanglasse paigutamiseks ette nähtud formaalne alus ja avavanglasse paigutamine oleks vastustaja hinnangul vastuolus kehtiva õigusega.
17.Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise tingimused on sätestatud VangS § 20 lgs 1, mis näeb ette, et kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. VangS § 20 lg-s 1 on esitatud kolm iseseseisvat formaalset alust – ITK-st järelduv vangistuse kinnise täideviimise ebaotstarbekus, reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse lühiajalisus (vähem kui üks aasta) ja karistuse kandmiselt vabanemise tähtaja lühenemine (ära kanda jääb vähem kui 18 kuud)1 . VangS § 20 lg-t 1 tuleb mõista selliselt, et teiste eelduste kõrval peab vangla hindama kaebaja ohtlikkust. Ohuhinnang on tulevikku suunatud prognoos, mille andmisel ei ole võimalik kindlalt väita ohu realiseerumist tulevikus, kuid saab hinnata ohu realiseerumise tõenäosust. Juhul, kui sättes nimetatutest ühe formaalse tingimuse täitmise kõrval on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi, siis tuleb vastustajal kaaluda kaebaja paigutamist avavanglasse, pidades silmas vangistuse täideviimise eesmärki ja avavanglasse paigutamise mõju kaebajale, aga ka näiteks vabade kohtade olemasolu avavanglas või teiste kinnipeetavate soovi avavanglasse paigutamiseks ja ka muid otsust mõjutada võivaid asjaolusid ja huve (Tartu Ringkonnakohtu 26. novembri 2021. a otsus asjas nr 3-20-144, p 19).
L. Madise jt. Vangistusõigus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 74.
8(15)
3-21-1160
18.Kaebaja peab avavanglasse paigutamise menetluse alustamata jätmist esmalt õigusvastaseks põhjusel, et tal on jäänud vangistuse lõpuni alla 18 kuu ning ta peab loogiliseks, et vangla alustab sellisel juhul ümberpaigutamise menetlust. Praeguses asjas puudub vaidlus, et kaebaja kannab Valga Maakohtu 28. oktoobri 2019. a otsuse alusel kriminaalasjas nr Z karistust alates 4. jaanuarist 2021 ja tema karistusaeg lõpeb 3. märtsil 2022 ning tema tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimalus avaneb 12. oktoobril 2021 ja elektroonilise valve korral 1. augustil 2021. Seega on kaebaja puhul vaieldamatult täidetud VangS § 20 lg-s 1 sätestatud eeldus, et tema ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud, st esineb üks VangS § 20 lg-s 1 sätestatud formaalne eeldus.
19.Vastustaja on vaidlustatud otsust põhjendades täitmisplaani § 17 lg 1 p-le 2 tuginedes märkinud, et kuigi kaebaja ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud, ei ole ta kandnud ära KarS § 76 lg 2 p-s 2 sätestatud osa karistusajast (vt eelpool otsuse põhjenduste p . Nimelt tuleneb KarS § 76 lg 2 p-st 2, et kantud peab olema vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. Vastustaja on otsustanud kaebaja taotluse rahuldamata jätta olukorras, kus otsuse tegemise ajaks oli kaebajal kantud napilt rohkem kui kaks kuud talle määratud karistusest. Kokkuvõtteks jõudis vastustaja järeldusele, et vangla saab kaaluda kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise võimalusi alates 12. oktoobrist 2021, kui karistuse lõpuni on jäänud vähem kui 18 kuud ja samas on ta ära kandnud KarS § 76 lõike 2 punktis 2 sätestatud osa karistusajast. Nii on märgitud ka tema individuaalses täitmiskavas.
20.VangS § 20 lg 3 kohaselt kinnitab kinnipeetava ümberpaigutamise korra avavanglast kinnisesse vanglasse valdkonna eest vastutav minister. Kehtivas õiguses on vastavaks õigusaktiks kohtuotsuses eelpool viidatud täitmisplaan. VangS § 20 lg-st 3 tuleneb ministrile pädevus ümberpaigutamise korra kinnitamiseks, kuid mitte otsesõnu ümberpaigutamise tingimuste sätestamiseks. Viidatud määruses asjas nr 3-18-111 (p 19) on Riigikohus leidnud, et lisaks VangS § 20 lg-le 1 on avavanglasse ümberpaigutamise sisulised tingimused sätestatud ka täitmisplaani §-s 17. Kohus käsitas aga viidatud lahendis täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 3 sätestatud kriteeriume, millega sisustatakse VangS § 20 lg 1 viimases lauseosas sätestatud tingimust („kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi“), kuid mitte täitmisplaanis lisanduvaid tingimusi ajalise kriteeriumi osas.
21.Kohtu hinnangul on täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 2 viidetega karistusseadustiku sätetele karistuse ärakantud osa kohta lisatud määrusesse täiendavaid tingimusi, milleks pole seadusandja volitust ette näinud. Kohtupraktikast ning õiguskirjandusest tuleneb, et täitevvõim peab määrusandluse korras õigusloomeliselt tegutsedes järgima põhiseduse § 3 lg-s 1, § 87 p-s 6 ning § 94 lg-s 2 sätestud nõudeid ning mõistet „korra kehtestamine“ on sisustatud kitsalt ning selle all on mõeldud vaid menetluslike küsimuste täpsustamist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsused asjades nr 3-4-1-63-13 (p 31); nr 3-4-1-66-13, p 32). Küsimus sellest, millisest ajahetkest avaneb üldse võimalus avavanglasse paigutamiseks, on kohtu hinnangul osa ümberpaigutamise tingimustest, mitte korrast. Kuigi kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda ümberpaigutamist avavanglasse, on tal siiski õigus nõuda, et tema avavanglasse paigutamisel lähtutaks üksnes seaduses sätestatud tingimustest, st et kõik tema vabaduspõhiõiguse piirangud tuleksid seadusest (vt ka õiguskantsleri 20. jaanuari 2015. a seisukoht nr 6-3/130616/1500294, p 32). Õiguskantsler on samas (p 33) möönnud, et VangS § 20 lg 3 alusel antud määruses võiks küll täpsustada seadusandja sätestatud asjaolusid, ent mitte tuua juurde uusi tingimusi.
9(15)
3-21-1160
Kohtul on seega kahtlus täitmisplaani § 17 lg 1 p 2 põhiseaduspärasuses osas, mis seab avavanglasse paigutamise tingimuseks lisaks VangS § 20 lg-s 1 sätestatule ka KarS § 76 lg 1 p-s 2 või lg 2 p-s 2 sätstatud karistusaja ärakandmise. Kohus ei pea siiski praegusel juhul vajalikuks täitmisplaani selle osa põhiseaduspärasuse kontrollimist põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse kolleegiumi poolt, kuna kohtu hinnangul ei ole tegemist praeguse asja lahendamisel ainumäärava õigusnormiga (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. juuni 2021. a otsus asjas nr 5-21-3, p 26 ja seal viidatud praktika). Ärakantud karistuse pikkus ei ole praegusel juhul ainsaks aluseks, millele vastustaja taotlust rahuldamata jättes tugines. Ka kaasatud haldusorgan märgib, et viitest KarS-le ei tasu teha järeldust, et täitmisplaan on automaatselt aluseks võtnud KarS-i regulatsiooni, ning see ei võta kinnipeetavalt õigust olla hinnatud ja paigutatud avavanglasse ITK alusel, mille puhul antakse hinnang teiste kriteeriumite alusel (vastuse p 10, dtl 131). Kaasatud haldusorgani väitel ei mõjuta ära kantud vangistuse arvestamine ebasoodsalt kinnipeetava õigust saada paigtatud avavanglasse. Kohus sellega ei nõustu. Kui määruse tasandil poleks täitmisplaanis sätestatud täiendava tingimusena karistusaega vastavalt KarS § 76 lg-tele 1 ja 2, poleks praeguses asjas tekkinud ka vajadust lähtuda ärakantud ja kandmata karistuse ulatusest täpsemalt kui sätestab VangS § 20 lg 1 ning õige oleks kaebaja järeldus, et tema puhul on täidetud vähemalt üks selles normis sätestatud iseseisvatest eeldustest (kaebaja ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud).
22.Samas ei tulene VangS § 20 lg-st 1, et pelgalt selle eelduse täidetuse korral oleks kinnipeetaval õigus avavanglasse paigutamiseks või et vanglal puuduks sellsel juhul otsustamisruum. Tulenevalt VangS § 20 lg-st 1 ning täitmisplaani § 17 lg-st 1 ja lg 2 p-st 2 koostoimes on avavanglasse ümberpaigutamise üheks sisuliseks tingimuseks, et esineb piisav alus eeldada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi ehk ta peab olema usaldusväärne ning uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu olemasolu korral ei saa kinnipeetavat avavanglasse paigutada (viidatud otsus asjas nr 3-20-144, p 22; viidatud määrus asjas nr 3-18111, p 18). Ka erialakirjanduses on rõhutatud, et formaalsete eelduste täidetuse korral on kinnipeetava üleviimine avavanglasse võimalik, kui võib põhjendatult oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi2. Samas on leitud, et uutest õiguserikkumistest hoidumise all ei tule kitsalt silmas pidada, et kinnipeetav ei kasutaks enda üleviimist avatud täideviimisele uute õiguskorras keelatud tegude (väär- või kuritegude) toimepanemiseks, vaid selle nõude all mõeldakse kinnipeetava vastutusvõimet tervikuna iseloomustavaid tunnuseid3.
23.Vastustaja on avavanglasse paigutamise eelduste täidetust kontrollides jõudnud järeldusele, et kuna 3. veebruaril 2021 kinnitatud kriminogeensete riskide hindamise ankeedist nähtuvalt on kinnipeetav hinnatud kõrgohtlikuks avalikkusele ning tema ohutaseme ja uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kombinatsioon on selline, et vangla ei toeta tema tingimisi ennetähtaegset vabanemist, ei vasta kaebaja vähemalt ühele täitmisplaanis § 17 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimusele.
24.Asjaolu, et kaebaja on taotlenud tema avavanglasse paigutamise märkimist ITK-sse ei mõjuta praeguse vaidluse lõppjäreldusi. Kohtupraktikas on rõhutatud, et VangS § 16 lg 1 p-s 2 nimetatud avavanglasse ümberpaigutamise andmed on üksnes haldusesisene prognoos, mitte siduv otsustus (haldusakt) kaebaja ümberpaigutamise kohta (viidatud määrus asjas nr 3-18-111, p 20). Praegusel juhul on vastustaja kaebaja taotlust lahendanud sisuliselt, hinnates nii avavanglasse paigutamise formaalseid kui ka sisulisi eeldusi, ning tema otsustust ei ole kohtu hinnangul mõjutanud asjaolu, et ITK-s pole kaebaja soovitud viisil märgitud avavanglasse paigutamise kuupäeva.
L. Madise jt. Vangistusõigus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 74. Samas lk 74.
10(15)
3-21-1160
25.Kaebaja on pööranud kaebuses suurt tähelepanu tema suhtes läbi viidud riskihindamisele ning leiab, et see on toimunud õigusvastaselt. Kaebaja väidab, et metoodika puudumine uue kuriteo toimepanemise riski hindamisel jätab hinnangu kaebaja ohtlikkusele põhjendamatuks ning kaebaja peab prognoosotsustusi selle üle, kas kaebaja võiks tulevikus õigusrikkumisi toime panna, ebausaldusväärseks. Kohus märgib, et kehtivast õigusest ei tulene üksikasjalikult, millistele andmetele ja tõenditele tuginedes annab vangla hinnangu prognoosides, kas esineb piisav alus eeldada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Kohtupraktikas on rõhutatud, et seega tuleb aluseks võtta kõik kinnipeetavat nii negatiivsest kui ka positiivsest aspektist iseloomustavad andmed. Hinnang kinnipeetava ohtlikkusele ei saa tuleneda üksnes tema individuaalsest täimiskavast kui programmilisest dokumendist ega seal riskihindamise järeldusena märgitud ohuhinnangust (vt nt viidatud otsus asjas nr 3-20-144, p 24). VangS § 20 lg 1 ei võimalda teha kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes ITK alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka muid selles normis nimetatud tingimusi (viidatud määrus asjas nr 3-18-111, p 19). Kui vangla keeldub kinnipeetavat nt tema ohtlikkuse tõttu avavanglasse ümber paigutamast, saab halduskohus avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumise otsuse õiguspärasuse hindamise raames kontrollida ka ITK ja selles märgitud ohuhinnangu õiguspärasust (samas p 15). Praegusel juhul ei ilmne vaidlustatud vastusest (dtl 52-53) täpsemalt, millised kinnipeetavat iseloomustavad andmed on otsustamisel aluseks võetud. Oluliselt põhjalikuma analüüsi on vastustaja esitanud vaideotsues (dtl 54-59).
26.Kaebaja näeb kaalumisviga selles, et vastustaja on pärast vaidlusaluse otsuse tegemist muutnud kolmel korral tema ITK-d. Kohus märgib esmalt, et haldusakti õiguspärasust tuleb reeglina hinnata selle andmise aja seisuga, kuid kohtuotsuse tegemise ajal võib olla vajalik arvestada haldusakti andmisele järgnevaid asjaolusid näiteks kohustamisnõude lahendamisel (HKMS § 158 lg 2 ls 2). Praegusel juhul on vastustaja avavanglasse paigutamise menetluse algatamisest keeldudes saanud lähtuda üksnes 17. veebruaril 2021 kinnitatud ITK-st. Tartu Vangla ei eita, et kaebajale on tõesti kolmel korral ITK koostatud – 17.02.2021. a, 24.03.2021. a ja 24.05.2021. a.ITK hilisemaid muudatusi on vastustaja selgitanud järgmiselt.
17.veebruari 2021. a ITK II osas oli täitmisperioodina ette nähtud 17.02.– 03.03.2021, st ekslikult oli märgitud täitmisperioodiks ligikaudu pool kuud. Eksimuse avastamisel ja täitmisperioodi lõppemisel tuli kaebajale koostada uus ITK, mis kinnitati 24. märtsil 2021. Kuna vangla nägi riski ja ohtlikkust kaebaja sõltuvusainete tarvitamises, sest kaebajat oli Soomes karistatud narkootiliste ainetega seotud kuriteo ja narkojoobes sõiduki juhtimise eest, peeti vajalikuks lisada ITK-sse riske maandava tegevusena ka sotsiaalprogrammi Eluviisitreening läbimine. 24. mai 2021. a ITK-s täpsustati ITK I oas riskihinnangust lähtuvate tegevuste tulemuste ja riskitegurite kirjeldust, kaebajale planeeritud tegevusi ei muutmata. Kohtul puudub alus arvata, et ITK hilisemad muudatused oleksid kantud pahatahtlikkusest eesmärgiga vältida kaebaja avavanglasse paigutamist ning mõjutaksid vaidlustatud otsustust.
27.Vaidlus puudub selles, et kaebaja ITK erinevates versioonides (sõltumata eelkirjeldatud muudatustest) on kaebaja ohtlikkuse tasemena märgitud kõrgohtlikkus ning lisatud selgitused ohtlikkust ja ohustatust puudutavate asjaolude kohta (dtl 63-71) järgmises sõnastuses: „Kriminaalkorras karistatud Eestis kümnel korral, nendest neli karistust on kustunud. Lisaks karistatud Soome Vabariigis 6 korda kriminaalkorras. Viibib neljandat korda vanglas. Varasemalt on karistatud sissetungiga varguste; valeütluste andmise; juhiloata või juhtimisõiguseta juhtimise; alkoholijoobes juhtimise; uimastite ebaseadusliku tarbimise ja nende ebaseadusliku omandamise, valdamise, valmistamise või tootmise ainult isiklikuks tarbimiseks; võimuesindaja solvamise või tema korralduse eiramise; kehalise väärkohtlemise; röövimise; kuritegelikku ühendusse kuulumise; maksudest kõrvale hoidmise ja avaliku korra 11(15)
3-21-1160
raske rikkumise eest vägivalda kasutades. Kuritegusid on pannud toime nii ette planeeritult kui hetkeajendil. Käesolevalt kannab karistust narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Praeguse kuriteo ajenditeks soov teenida majanduslikku kasu ja puudulik probleemilahendusoskus, varasemate kuritegude puhul ajendiks olnud lisaks kättemaks või sellele reageerimine, sõltuvusainete kuritarvitamine, impulsiivne käitumine, grupi mõju.“
28.Kaebaja väitel on ohuhinnangu aluseks võetud ebaõiged asjaolud (aegunud, kustunud ja arhiveeritud karistused). Kehtiv õigus ei määratle ammendava loeteluna, milliseid asjaolusid tuleb ohuhinnnagu andmisel arvesse võtta. Justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 3 lg 4 kohaselt annab riske hindav ametnik hinnangu asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad sellele, et isik võib endale ja teistele ohtlik olla, ning analüüsib riskihinnangus kinnipeetava kuritegelikku käitumist; eluaset; tööd ja haridust; majanduslikku toimetulekut; suhteid; sõltuvusainete tarbimist ja probleemkäitumist; tervist ja emotsionaalsest seisundit; mõtlemist ja käitumist; hoiakuid; ohtlikkust. Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p-st 8 tuleneb vanglateenistusele õigus saada karistusregistri arhiivist andmeid kinnipeetava või kriminaalhooldusaluse kriminogeensete riskide hindamise eesmärgil. Seega ei nõustu kohus kaebaja väitega, et ohutaseme hindamisel ei tohiks muude andmete seas aluseks võtta teavet varasemate süütegude kohta registri arhiivis olevaid andmeid.
29.Kaebajale on selgitatud tema suhtes läbi viidud riskihinnnagu metoodikat ning väljastatud talle Tartu Vanglas 3. veebruaril 2021 kinnitatud riskihindamise ankeedist nr 165 029 vabatekstina hinnangute kokkuvõte. Kuigi kokkuvõte on koostatud kaebaja päringu alusel
13.aprillil 2021, st pärast vaidlustatud vastuse koostamist, ei ole põhjust kahelda, et see põhineb vaidlustatud vastuse tegemise ajaks kogutud teabel (3. veebruaril 2021 kinnitatud riskihindamise ankeet nr 165 029). Kohtul puudub alus kahelda Eesti vanglates riskihindamisel kasutatava metoodika (kliiniline hindamismudel) usaldusväärsuses ja teaduspõhisuses. Kinnipeetaval puudub õigus ja ka erialane teadmine osaleda tema suhtes läbi viidava riskihindamise meetodite valikul. Vastustaja on ka selgitanud, miks kaebaja viidatud meetodid (Stable ja Static ankeedid) pole tema puhul kohaldatavad (neid kasutatakse seksuaalkurjategijate riskide hindamisel, kuid kaebaja kannab karistust narkootikumide käitlemisega seotud kuriteo eest) (vastus kaebusele p 21, dtl 173).
30.Kaebaja leiab ka, et vastustaja on tuginenud üksnes teda iseloomustavatele negatiivsetele asjaoludele, kuid jätnud positiivsed asjaolud täiesti arvestamata. Viide riskihindamise tulemusele ja asjaolule, et vangla ei toeta kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist (vaidlustatud otsuse lk 1 viimane lõik, dtl 52) näitavad, et tuginetud on kinnipeetavat negatiivsest küljest iseloomustavatele andmetele. Vastusest ei ilmne tõepoolest, et vastustaja oleks analüüsinud mingeid kaebajat positiivsest küljest iseloomustavaid tegureid. Vaidlustatud otsus (vastus) ei viita ühelegi kaebajat positiivsest küljest iseloomustavale asjaolule ega hinnagule ning keskendub riskihindamise järeldusele ning ohutaseme ja uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kombinatsioonile, mille tõttu vangla ei toeta kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist. Kaebaja ITK, milles kajastub hinnnag ohtlikkusele ning ohustatusele ning mis oli koostatud vaidlustatud otsuse tegemise ajaks (dtl 63-65,) ei osunda kohtu hinnangul samuti positiivsetele aspektidele. Samas ei ole ka kaebaja ise ei vaide- ega kohtumenetluses veenvalt esitanud muid teda positiivsest küljest iseloomustavaid andmeid, mille välja selgitamata ja arvestamata jätmist saaks vastustajale ette heita.
12(15)
3-21-1160
Näiteks käsitab vastustaja vaideotsuses kaebaja vaide väidet, et kaebaja läbis vabaduses väga edukalt ja seaduskuulekalt kriminaalhoolduse, kuid samas on ilmnenud Tartu Maakohtu 28. oktoobri 2019. a otsusest asjas nr Z, et kuriteo, mille eest kaebaja hetkel vangistust kannab, pani ta toime kriminaalhooldusel olles (dtl 134-138). Samuti on vastustaja vaideotsuses ümber lükanud kinnipeetava väite, et tema suhtlusringkonda ei kuulu kriminaalse taustaga inimesi, kuna narkootikumide tarbimine ja hankimine eeldab suhtlust selliste isikutega. Eelnevalt viidatud riskihindamise ankeedi väljavõttest nähtuvad andmed ja hinnangud, millele tuginedes kujuneb uute kuritegude toimepanemise protsent konkreetse isiku puhul. Kohtu hinnangul ei ilmne väljavõttest selliseid positiivseid asjaolusid, mille käsitlemine kaebaja taotluse lahendamisel olnuks vajalik ning mis võinuks nende käsitlemise korral mõjutada vastustaja lõppjäreldust.
31.Kaebaja peab avavanglasse ümberpaigutamist muuhulgas oluliseks põhjendusel, et see võimaldaks tal asuda taotlema autojuhilube. Kohtu hinnangul ei kaalu see asjaolu üles vajadust arvestada õigusvastaste tegude toimepanemise tõenäosust kui avavanglasse paigutamisest keeldumise üht olulist eeldust. Kohus nõustub kaebajaga põhimõtteliselt selles, et kinnine vangla ei soodusta sotsiaalsete oskuste omandamist, mis võimaldaks kiiremini ühiskonda integreeruda. Samas ei ole kaebaja vangistusaeg sedavõrd pikk, et vanglavälise eluga (taas)kohanemine nõuaks vältimatult adapteerumiseks vahepealset viibimist avavangla režiimil.
32.Kaebaja heidab vastustajale ette põhjendamispuudusi. Vaidlustatud otsus sisaldab selle andmise õiguslikke aluseid ning ka sisulisi põhjendusi nii formaalsete kui sisuliste keeldumise aluste osas. Viimased, tõsi küll, ei ole kuigi põhjalikud. Kohus möönab, et vaidlustatud otsus ei ava kuigivõrd vastustaja sisulisi kaalutlusi, kuid on võimaldanud ometi aru saada keelduva otsuse tegemise põhjustest ning esitada kaebajal enda õiguste kaitseks põhjaliku ja sisulise vaide (dtl 72-82). Vaideotsuses on vastustaja esitanud oluliselt detailsemad põhjendused (vt ka käesoleva otsuse p 3).
33.Haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise hetke seisuga (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 ls 2), mistõttu ei saanud vastustajal otsustamisel aluseks olla kaebaja käitumise suhtes 11. mail 2021 tehtud ettekanne (dtl 148-149) ega 8. juuli 2021. a käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus (dtl 150) ning kohus jätab need dokumendid tõenditena tähelepanuta (HKMS § 62 lg 2). Nende tõendite kõrvalejätmisest hoolimata peab kohus asjas kogutud tõendeid kogumis arvestades veenvaks vastustaja 9. märtsi 2021. a otsusest (vastus taotlusele) ja 17. mai 2021. a vaideotsusest lõppjäreldust, s.t et pole täidetud VangS § 20 lg 1 teises lauseosas sätestatud eeldus („kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi“). Eelnevat arvestades ei kujuta vaidlustatud otuses ja vaideotsuses kaebajat iseloomustavate võimalike positiivsete asjaolude ja hinnangute käsitlemata ja hindamata jätmine sellist põhjendamispuudust, mis oleks viinud ebaõige lõppjärelduseni. Kohtu hinnangul on vastustaja tuginenud asjakohastele argumentidele ja tõenditele ning puudub alus etteheiteks, et kõrvale on jäetud kaebajat positiivsest küljest iseloomustavad tõendid ja argumendid ning seetõttu on vastustaja jõudnud ebaõigele lõppjäreldusele. Erinevalt näiteks eelpool viidatud Tartu Ringkonnakohtu otsusest asjas nr 3-20-144 (p 24) ei ole praegusel juhul vangla poolt läbi viidud menetluses ilmnenud positiivseid asjaolusid, mida arvesse võtta, ning neid pole suutnud välja tuua ega tõendada ka kaebaja ise. Nagu kohus eelnevalt mainis, ei saa küll haldusakti õiguspärasust mõjutada selle andmise järel ilmnenud asjaolud, kuid praegusel juhul ei saa väita, et kaebajat iseloomustavaid positiivseid asjaolusid või hinnanguid oleks ka hiljem lisandunud. Ka Tartu Vangla kriminaalhooldusametniku koostatud 12. juuli 2021. a iseloomustusest tingimisi enne tähtaega vabastamise menetluses ei selgu selliseid asjaolusid, mille puhul oleks 13(15)
3-21-1160
kohtul alust arvata, et kaebaja kohta oli juba vaidlustatud vastuse koostamise ajal olemas positiivseid aspekte kajastav teave, mis on aga õigusvastaselt välja selgitamata ning arvestamata jäetud. Prognoosotsuste sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (nt Riigikohtu 1. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-181891, p 19 ja seal viidatud praktika). Kohtu hinnagul ei saanuks vastustaja ka kaebaja pöördumist põhjalikumalt menetledes teha teistsugust otsustust, kui ta jõudis veendumusele tulevikus toimuda võivate õigusrikkumiste tõenäosuse osas.
34.Kohus möönab, et vastus ei vasta täielikult haldusakti õiguspärasusele kehtestatud nõuetele (HKMS § 54) – see ei sisalda piisavaid põhjendusi vastavuses HKMS §-ga 56. Põhjenduste nappus ei ole takistanud kaebajat oma õiguste kaitseks esitamast vaiet vastustajale ega kaebust halduskohtule. Vastustaja on oma põhjendusi oluliselt täiendanud kaebaja vaide lahendamiseks tehtud vaideotsuses.
Kaebaja väitel on vastustaja rikkunud ka tema õigust olla menetluses ära kuulatud.
HMS § 40 lg-s 1 on sätestatud haldusorgani üldisem kohustus tagada isikule võimalus olla haldusakti andmise menetluses ära kuulatud. Sama paragrahvi kolmandas lõikes on sätestatud sellest erandid. Praegusel juhul ei nähtu haldusasja tõenditest tõepoolest, et vastustaja oleks enne kaebaja taotluse rahuldamata jätmist andnud talle võimaluse oma arvamust ja vastuväiteid esitada nagu tuleneb HMS § 40 lg-st 1. Vatustajaga ei saa täielikult nõustuda selles, et ärakuulamise välistas asjaolu, et menetlus toimus kaebaja enda taotluse alusel. HMS § 40 lg 3 p 2 sätestab küll erandi juhuks kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Praegusel juhul langetas vastustaja prognoosotsuse ning kaebajal ei saanud olla täielikku teavet sellest, milliseid asjaolusid vastustaja otsustamisel aluseks võtab ning millele tema hinnang tugineb. Siiski ei ole kohtu hinnangul ärakuulamata jätmisel haldusmenetluses praegusel juhul sellist kaalu, et see võinuks mõjutada asja lõpplahendust. Nagu eelnevalt mainitud, on kaebaja esitanud põhjalikult oma seisukohad ja vastuväited kohustuslikus kohtueelses vaidemenetluses. Vaide- ega kohtumenetluses ei ole kohtu hinnangul ilmnenud asjaolusid, mida oleks võinud täielikuma ärakuulamise korral vastustaja otsustust mõjutada.
36.HMS §-st 58 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p-st 1 tulenevalt võib vormi- ja menetlusnõuete rikkumisest hoolimata jätta haldusakti tühistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Ülaltoodut arvestades ei pea kohus võimalikuks tühistamisnõuet rahuldada.
37.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise oluliseks eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus. Kuna vastustaja tegevus ei osutunud kohtu hinnnagul õigusvastaseks, pole ka täidetud kohustamisnõude rahuldamise eeldused.
Kaebus tuleb eelnevat arvestades jätta täies ulatuses rahuldamata.
39.Kuigi kaebus praeguses asjas jääb rahuldamata nii tühistamis- kui ka kohustamisnõude osas, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebajal ei ole takistatud esitada vastustajale uus avaldus tena avavanglasse paigutamise otsustamiseks.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
40.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 16 eurot 50 senti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, ei mõista kohus kaebaja menetluskulusid vastustajalt välja ning need jäävad kaebaja enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 ls-st 4
14(15)
3-21-1160
tulenevalt samuti tema enda kanda, kuna menetluskulude taotlust ega kulude nimekirja pole esitatud.
41.Kohus peab vajalikuks asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga, tuginedes HKMS § 175 lg-le 3 (otsus sisaldab andmeid, mille avaldamine võib oluliselt kahjustada isiku eraelu puutumatust). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.