Andrei Antonovi esialgse õiguskaitse taotlus (peatada pikaajalise kokkusaamise ajaks distsiplinaarkaristuse täimisele pööramine)
Resolutsioon
1.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
Määrusele on võimalik esitada määruskaebus Tartu Ringkonnakohtule
päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest. Määrus toimetatakse pooltele kätte.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Taotleja pöördus Viru Vangla poole taotlusega pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks ajavahemikul 4-16.09.2021. Viru Vangla rahuldas 25.08.2021 taotluse ja lubas pikaajalise kokkusaamise 14-15.09.2021.
2.Viru Vangla 30.08.2021 käskkirjaga nr 6-3/724-1 määrati taotlejale distsiplinaarkaristuseks 15 ööpäevaks kartserisse paigutamine, kuna olles käeraudades ei allunud ta vanglaametniku poolt 28.07.2021 antud korraldusele asuda tööle. Taotleja on esitanud Viru Vanglale 30.08.2021 käskkirja nr 6-3-/724 peale vaide. Taotleja on esitanud 1.09.2021 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale esialgse õiguskaitse taotluse, milles taotles Viru Vangla 30.08.2021 käskkirja nr 6-3/724-1 kehtivuse peatamist halduskohtumenetluse ajaks (haldusasi 3-21-1990). Tartu Halduskohus jättis 3.09.2021 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
3.30.08.2021 käskkirja nr 6-3/724-1 alusel määratud distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele 3.09.2021. Seoses sellega on taotleja esitanud 6.09.2021 Viru Vanglale vaide täitmisele pööratud distsiplinaarkaristuse täitmise peatamiseks ajavahemikul 14-15.09.2021 ehk lubatud pikaajalise kokkusaamise ajaks.
3-21-2042
4.Taotleja esitas 8.09.2021 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale esialgse õiguskaitse taotluse, milles taotles pikaajalise kokkusaamise ajaks distsiplinaarkaristuse täimisele pööramise peatamist. Taotluse kohaselt on vangla viimasel ajal lubanud kinnipeetavatel minna kartserist kokkusaamisele ehk on peatanud kokkusaamise ajaks karistuse täitmisele pööramise. Tulenevalt 25.08.2021 vangla poolt antud loast tekkis taotlejal õiguspärane ootus, et ta läheb pikaajalisele kokkusaamisele abikaasaga 14-15.09.2021. Lisaks leiab taotleja, et vangla rikkus topeltkaristamise keeldu. Taotleja leidis, kuna talle juba määrati Viru Vangla 30.08.2021 käskkirjaga nr 6-3/724-1 käeraudades tööst keeldumise eest distsiplinaarkaristus, siis on pikaajalise kokkusaamise keeld kartseris viibimise ajal sisuliselt topeltkaristus.
5.Tartu Halduskohus kohustas 8.09.2021 Viru Vanglat esitama kohtule seisukoht esialgse õiguskaitse taotluse osas.
6.Viru Vangla vastas kohtunõudele 10.09.2021. Vangla arvas, et tegemist on korduva esialgse õiguskaitse taotlusega, mistõttu ei pidanud ta seda taotlust lubatavaks. Lisaks märkis vangla, et taotlejal toimus viimati pikaajaline kokkusaamine 19.08.2021 emaga, abikaasa ei tulnud kohale. Samas oli 29.07.2021 pikaajaline kokkusaamine abikaasaga. Seega ei ole hetkel möödunud vangla sisekorraeeskirjas (VSKE) §-s 45 kindlaksmääratud tähtaeg. Lisaks juhtis vangla tähelepanu vangistusseaduse (VangS) § 25 lg-le 3, mille kohaselt ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. Seega ei saa vangla arvates käsitleda sellist piirangut topeltkaristusena. Vangla rõhutas, et piirang on kohtupraktikas tunnistatud põhiseaduspäraseks. Kohtu seisukoht
7.Esmalt võtab kohus seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse osas (I), seejärel vaatab taotluse sisuliselt läbi (II) ja viimasena jagab menetluskulud (III). I
8.Viru Vangla arvas, et tegemist on korduva esialgse õiguskaitse taotlusega ja ei pidanud sel põhjusel seda lubatavaks. Kohus leiab, et vangla pidas eeldatavasti silmas taotleja poolt 1.09.2021 kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotlust 30.08.2021 käskkirja nr 6-3-/724 täitmise peatamise nõudes.
9.Kohus vangla seisukohta ei jaga. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 55 lg 3 sätestab, et kohus võib jätta läbi vaatamata või tähelepanuta ka sama kohtu poolt juba varasemalt lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva avalduse, kui käesolev seadustik ei näe ette teisiti. Kohus leiab, et 8.09.2021 esitatud esialgse õiguskaitse taotlus erineb nii faktiliste asjaolude kui ka aluse osas 1.09.2021 kohtule esitatud esialgse õiguskatse taotlusest. Nõustuda saab vastustajaga selles, et sisuliselt soovib taotleja Viru Vangla 30.08.2021 käskkirjaga nr 6-3/724-1 määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise peatamist, kuid sellisel juhul ainult pikaajalise kokkusaamise ajaks. 1.09.2021 taotluses soovis taotleja nimetatud käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise peatamist kogu vaidemenetluse ajaks. Samas 8.09.2021 taotluse põhjendused ja selle aluseks olevad faktilised asjaolud on teised kui need, mis on esitatud 1.09.2021 esialgse õiguskaitse taotluses. Järelikult, ei ole kohtu hinnangul võimalik asuda seisukohale, et tegemist oleks korduva esialgse õiguskaitse taotlusega HKMS § 55 lg-s 3 sätestatud tähenduses.
3-21-2042
10.Vastavalt HKMS § 249 lg-le 1 on esialgse õiguskaitse taotluse võimalik esitada kohtule nii vaidemenetluse ajal, koos kaebusega või peale kaebuse esitamist. Kohus tuvastas, et taotleja on esitanud Viru Vanglale 6.09.2021 vaide, milles taotles pikaajalise kokkusaamise võimaldamist 14-15.09.2021 kartseris viibimise ajal. Taotluses esitatud abinõu on asjakohane ja lubatav (HKMS § 251 lg 1 p 3). Taotluse esitamise eest on riigilõiv tasutud. Seega leiab kohus lõppkokkuvõttes, et esialgse õiguskaitse taotlus vastab seaduses sätestatud nõuetele ja on lubatav.
11.HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste kaitsmiseks, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimene lause sätestab, et kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Kohus selgitab, et eelnevalt nimetatud normide koosmõjust tulenevad tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kõigepealt peab esialgse õiguskaitse taotlejal olema esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus. Vajaduse olemasolu korral hindab kohus kaebuse eduväljavaateid ning lõpuks kaalub vastanduvaid huvisid. Juhul, kui üks eelpoolnimetatud esialgse õiguskaitse rahuldamise eeldusest on täitmata, ei analüüsi kohus järgmiseid eeldusi ja taotlus jääb rahuldamata.
12.Esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus
12.1.Kohus märgib esmalt, et esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus esineb juhul, kui esialgse õiguskaitse mittevõimaldamisel võib tekkida pöördumatu ja kahjuliku tagajärje tekkimise võimalus ja selle hilisem kõrvaldamine oleks võimatu või vähemalt raskendatud.
12.2.Viru Vangla on seisukohas esialgse õiguskaitse taotlusele õigustatult viidanud vangistust reguleerivatele õigusaktidele. Nimelt sätestab VSKE § 45, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Tuvastatud on taotleja soovinud kokku saada abikaasaga ja viimati oli neil pikaajaline kokkusaamine 29.07.2021. Järelikult ei ole võimalik asuda seisukohale, et esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamata jätmise tõttu oleks kannatada saanud kaebaja VSKE §-s 45 sätestatud subjektiivne õigus.
12.3.Kohus märgib, et kaebajal on küll kehtiv luba pikaajalisele kokkusaamisele abikaasaga 14-15.09.2021, kuid sellest ei ole võimalik järeldada, et taotlejal oleks õigus igal juhul nõuda sellest loast tuleneva õiguse maksmapanemist. Vangla on ühemõtteliselt andnud kohtule teada, et ajavahemik, mis möödus viimasest pikaajalisest kokkusaamisest abikaasaga on suhteliselt lühike. Kohus nõustub vastustajaga. Lisaks märgib kohus, et taotleja ei ole välja toonud mitte ühtegi veenvat põhjendust selle kohta, et mis saab juhul, kui 14-15.09.2021 planeeritud kokkusaamine abikaasaga jääb distsiplinaarkaristuse kandmise tõttu ära. Kohtule teadaolevatel andmetel ei keela miski taotlejal peale kartserist vabanemist paluda uuesti pikaajalise kokkusaamise võimaldamist abikaasaga. Seega ei ole välistatud, et taotleja võib abikaasaga uuesti kokku saada juba oktoobri- või novembrikuus. Kohus möönab, et juba planeeritud pikaajalise kokkusaamine ärajäämine võib tekitada teatud ebamugavusi pigem taotleja abikaasale, kuid mitte taotlejale. HKMS § 249 lg 1 eesmärgiks ei ole kaitsta kolmandate isikute õigusi.
12.4.Täiendavalt märgib kohus, et ei nõustu taotleja väidetega õiguspärase ootuse rikkumise ja topeltkaristuse määramise kohta. Vangla on õigustatult viidanud VangS § 25 lg-le 3, mis kohtu
3-21-2042 hinnangul koostoimes VangS § 65 lg-ga 1 ei anna kinnipeetavale võimalust loota, et kunagi lubatud kokkusaamine leiab ilmtingimata aset ka kartseris viibimise ajal. VangS § 25 lg 3 ei anna kinnipeetavale üldjuhul õigust nõuda pikaajalise kokkusaamise võimaldamist kartseris viibimise ajal aga vanglale kaalutlusruumi. Erandiks saab olla vaid vangla algatusel distsiplinaarkaristuse täimisele pööramise peatamine haldusmenetluse seaduse § 81 alusel. Riigikohus on leidnud, et õiguspärane ootus saab tugineda üksnes selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta.1 Vangla lubadust pikaajalise kokkusaamise osas ei ole võimalik VangS § 25 lg 3 valguses pidada püsivaks lubaduseks. Loast kõrvalekaldumine tugineb õiguslikule alusele. Seega taotleja viited õiguspärase ootuse rikkumisele on alusetud. Alusetu on ka taotleja väide ebavõrdse kohtlemise osas. Riigikohus on leidnud, et võrdse kohtlemise rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjendusteta erinevalt. Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud, kui haldusorgani kaalutlusotsus rajaneb kohtumenetluses tuvastamist leidnud asjaoludest tulenevatel asjakohastel kaalutlustel.2 Taotleja ei ole täpsustanud, kas teistel kinnipeetavatel, kellele oli väidetavalt lubatud pikaajaline kokkusaamine kartseris viibimise ajal, esinesid samad elulised asjaolud, mis olid taotlejal. Kuna igal juhul võivad faktilised asjaolud olla erinevad (näiteks ei olnud kinnipeetaval perekondlikel põhjustel ammu pikaajalist kokkusaamist jne), ei ole kohtu arvates võimalik teha sellist automaatjäreldust ebavõrdse kohtlemise kohta. Hetkel ei näe kohus, et pikaajalise kokkusaamise ärajätmise tõttu oleks erakorraliselt riivatud kaebaja õigusi.
12.5.Kohus ei pea samuti taotleja viidet topeltkaristamise keelu rikkumise osas asjakohaseks, kuna selline keeld on sätestatud seaduses.
12.6.Lõppkokkuvõttes leiab kohus, et taotlejal ei esine selliseid kaalukaid asjaolusid, mis oleks andnud kohtule võimaluse asuda kaaluma kehtivast reeglist kõrvalekaldumist äärmiselt kahjuliku tagajärje ärahoidmise eesmärgil.
12.7.Pidades silmas eelpoolnimetatud faktilisi asjaolusid leiab kohus, et taotlejal puudub esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus.
12.8.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. III
13.Esialgse õiguskaitse taotluse lahendatavas määruses, millega ühtlasi lõpetatakse haldusasja menetlus, on kohtul kohustus kohaldada HKMS § 108 ehk otsustada halduskohtumenetluse käigus tekkinud menetluskulude jagamise üle. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Viru Vangla ei taotlenud kohtult taotlejalt menetluskulude väljamõistmist. Juhindudes HKMS § 108 lg-st 11 jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
RKHKo 3-3-1-79-09, p 15 RKHKo 3-3-1-65-06, p 25.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.