Xi ja Yi kaebus Antsla Vallavolikogu 16. juuni 2020 otsuse nr 22 ja Antsla Vallavolikogu 10. augusti 2020 otsuse nr 26 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – X ja Y, volitatud esindaja vandeadvokaat Karin Antsov Vastustaja – Antsla vald Kolmas isik – Sarif Building OÜ, seaduslik esindaja Lauri Keerov
Asja läbivaatamine Resolutsioon
Kirjalik menetlus
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Antsla Vallavolikogu 16. juuni 2020 otsus nr 22 ja Antsla Vallavolikogu 10. augusti 2020 otsus nr 26.
3.Välja mõista Antsla vallalt Xi kasuks riigilõiv 15 eurot.
4.Välja mõista Antsla vallalt Yi kasuks riigilõiv 15 eurot.
5.Teiste menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.
6.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebajate nimed tähemärgiga.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 11. oktoobrini 2021. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Lauri Keerov ja Jarek Jõela esitasid Antsla Vallavalitsusele 05.05.2020. a avalduse Antsla vallas Tsooru külas asuva Tsooru paisjärve mõttelise osa ja saare rentimiseks, eesmärgiga arendada kalapüügiturismi (tl 89).
2.Antsla Vallavolikogu 16.06.2020. a otsusega nr 22 (tl 7) anti Sarif Building OÜ-le (registrikood 14960146) tasuta kasutusse osa Tsooru park kinnisasjast (katastriüksus 14303:002:0134, kinnistu 2793241). Otsuse kohaselt on kasutusse antava osa pindala suurus ligikaudu 0,63 ha ja kasutuslepingu tähtajaks määrati viis aastat.
3.X ja Y esitasid 30.06.2020. a Antsla Vallavalitsuse vaide Antsla Vallavolikogu 16.06.2020. a otsuse nr 22 kehtetuks tunnistamiseks, mis jäeti Antsla Vallavolikogu 10.08.2020. a otsusega nr 26 rahuldamata (tl 8–9).
4.X (kaebaja I) ja Y (kaebaja II) esitasid 10.09.2020. a Tartu Halduskohtule kaebuse Antsla Vallavolikogu 16.06.2020 otsuse nr 22 ja 10.08.2020 otsuse nr 26 tühistamiseks (tl 2–6).
5.Tartu Halduskohus kohaldas 18.09.2020. a määrusega esialgse õiguskaitse ja peatas esialgse õiguskaitse korras Antsla Vallavolikogu 16.06.2020. a otsuse nr 22 täitmise (tl 37), mis kehtib kohtuotsuse jõustumiseni (HKMS § 252 lg 4, § 249 lg 4 ls 1).
6.Tartu Halduskohus jättis 01.12.2020. a määrusega (tl 52) rahuldamata Antsla valla taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks ja määras 11.06.2021. a kaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses (tl 59). Kaebajate nõue
7.Kaebuse kohaselt taotlevad kaebajad haldusaktide tühistamist, sest otsused puudutavad mõlema kaebaja õigusi. Kaebaja I on kinnistu Ööbiksaare (katastritunnus 14303:002:1900) omanik ja kaebaja II on kinnistu Aasa talu (registriosa nr 22741) omanik. Kinnistu Ööbiksaare on naaberkinnistuks kinnistule Tsooru park, mille osas on tehtud vaidlustatud otsused. Kinnistu Aasa talu on Ööbiksaare kinnistu naaberkinnistu ning sellelt kinnistult on nähtav ja kuuldav Tsooru järvel toimuv tegevus. Seega puudutab Tsooru järvel toimuv otseselt mõlema kinnistu omanikku ja nende subjektiivseid õigusi.
8.Kaebajate õiguste riivet tõendavad kaebajad väljavõttega Maa-ameti kaardiserverist, millel on näha kaebajate kinnistute asukoht, samuti Tsooru järv ning vaidlusalune kinnistu, mille osas on vald otsuse teinud. Kaardi väljavõttel on märgitud, et Ööbiksaare kinnistu ja Tsooru järvel asuva saare, millel ja mille ümber planeeritakse kalakasvatust, vaheline kaugus on üksnes 24,46 meetrit. Samuti fotodega, mis on tehtud Ööbiksaare kinnistul vaatega saarele. Planeeritav kalakasvatus asub seega praktiliselt Ööbiksaare kinnistu akna all. Esitatud tõenditest nähtuvalt on kaebajatel subjektiivne õigus kaebuse esitamiseks otsustele, mille alusel on vald pidanud võimalikuks äritegevusega alustamist ja sellega tegelemist viie aasta jooksul.
9.Vastustaja on rikkunud otsuste tegemisel HMS §-s 11 sätestatut ning jätnud haldusmenetlusse kaasamata isikud, kelle õigusi haldusakt võib puudutada. Vaidlust ei ole selles, et kinnistul Tsooru park toimuv puudutab otseselt selle naaberkinnistu omaniku õigusi. Samuti ei tohiks olla vaidlust selles, et Tsooru park kinnistul toimuv puudutab ka nende kinnistute omanike õigusi, kes ei ole piirinaabrid Tsooru park kinnistuga, kuid kelle kinnistule ulatub Tsooru park kinnistul toimuv kas visuaalselt või heliliselt. Seega ei ole vaidlust selles, et Antsla vald oleks pidanud haldusmenetlusse kaasama menetlusosalistena ka naaberkinnistute omanikud.
Naaberkinnistute, sh kaebajate, õiguseid puudutab Tsooru järvel asuval saarel toimuv otseselt ja enne haldusakti tegemist pidi vald kaasama ka naaberkinnistute omanikud ja tagama nende ärakuulamise planeeritava tegevuses osas vähemalt alljärgnevatel põhjustel. Seni ei ole saarel toimunud mingit inimtegevust (v.a loetud korrad, kui saarel on suvel niidetud heina ja vastavalt ilmaoludele kord talve jooksul jäärajasõit ühel päeval), kuid valla otsuse tagajärjel rajatakse saarele ja kaebaja akna alla turismiobjekt. Seni ei ole saarel toimunud mingit äritegevust, kuid valla otsuse tagajärjel hakatakse saarel arendama äritegevust (sh tegeletakse toitlustamisega, meelelahutuse pakkumisega). Saarel planeeritav turismitegevus hakkab oluliselt mõjutama naaberkinnistute omanike igapäevast elu vähemalt suvekuudel. Vaidlust ei ole selles, et vald ei ole kaasanud Tsooru pargi kinnistuga piirnevate kinnistute omanikke ja Tsooru järve läheduses elavaid isikuid haldusmenetlusse, vaid on teinud järgmisel viiel aastal nende igapäevaelu puudutava otsuse ilma huvitatud isikuid ära kuulamata. Väidetavalt toimunud Tsooru küla koosolek ei asenda puudutatud isikute kaasamist ja nende ärakuulamist haldusmenetluses, sest haldusmenetluse läbiviijaks on haldusorgan, kellel on kohustus kaasata isikud, kelle õigusi haldusakt puudutab. Väidetavalt külavanema kokku kutsutud külakoosolek ei asenda haldusorgani kohustusi tagada kõigi asjaomaste isikute kaasamine ning tagada seeläbi sõltumatu ja objektiivse haldusmenetluse läbiviimine. Ärakuulamise eesmärgiks on muuhulgas koguda andmeid, mis tagaks õiguspärase ja kõiki asjaolusid arvesse võtva haldusakti andmise, mida on selgitanud ka Riigikohus 19.12.2019 lahendis haldusasjas nr 3-17-1329.
Kuivõrd kaebajaid ei kaasatud haldusmenetlusse said kaebajad planeeritava tegevuse sisust rohkem teada alles ajalehes Lõunaleht 18.06.2020 ja ajalehes Lõuna-Eesti Postimees 19.06.2020 avaldatud artikli vahendusel. Lõuna-Eesti Postimees artiklis on muuhulgas toodud ära saarele ja selle ümbrusesse planeeritavate rajatiste asukoht ning tegevuse sisu. Artikli kohaselt soovitakse ümber saare rajada ulatuslikud sumbad kalade hoidmiseks, kahele poole saart 15-ruutmeetrised platvormid (sh osaliselt katusega) ning saarele viiv 37-meetrine pontoonidel sild. Kusjuures saar ise peaks vastu pidama rahvahulgale, kes kalastuskohta tulevad ja kes seal teenindavad. Arvestades sellega, et saare ühe külje pikkus on keskmiselt 15 meetrit, on ilmselge, et suurte rahvahulkade teenindamine saarel ei ole võimalik ning hävitab saarel ja selle ümbruses oleva taimestiku ja loomastiku. Lõunaleht artiklis on kalakasvatuse rajamise eestvedaja ja vallavolikogu liige toonud selgelt välja selle, et planeeritava tegevuse raames on plaanis muusika mängimine, rohkelt inimesi, mis kinnitab veelkord kaebajate seisukohta, et nende kui saare kõrval või otseses läheduses elavate isikute arvamuse väljaselgitamine ja menetlusse kaasamine on kohustuslik. Hinnates kohtule kaebuse lisadena esitatud tõendeid kogumis on ilmne, et vald oli kohustatud kaasama naaberkinnistu omanikud, sest planeeritav tegevus puudutab otseselt nende igapäevast elu.
10.HMS § 4 lõigete 1 ja 2 kohaselt on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsuste tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ning kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lõikest 1 tulenevalt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ning haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele
kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama sätte lõike 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Antsla vallavolikogu 16.06.2020 otsus ei sisalda mitte ühtegi valla kui haldusorgani poolset põhistust, miks on otsustatud anda ligikaudu 0,63 ha suurune osa kinnisasjast Sarif Building OÜ tasuta kasutusse viieks aastaks. 16.06.2020 otsuses on üksnes toodud välja avalduse esitaja poolt esitatud põhjendused, kuid haldusaktist ei nähtu mitte ühtegi põhjendust ja kaalutlust, miks on vald otsustanud anda kinnistu osaliselt pikaajalisse tasuta kasutusse kalapüügiturismi arendamise eesmärgil. Tegemist on ilmselgelt kaalutlusveaga ja õigusvastase haldusaktiga, mille andmise asjaolusid ei ole haldusakti ega muude dokumentide põhjal võimalik hinnata. Seega tuleb haldusakt sel põhjusel tühistada. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Vaidlustatud otsuse andmisel ei ole HMS §-s 6 sätestatud põhimõtet järgitud, sest välja ei ole selgitatud kõik asjas tähtsust omavad asjaolud, mis nähtub ka 10.08.2020 vaideotsusest.
11.Enne 16.06.2020 toimunud volikogu istungit on vallale edastatud pöördumine, milles juhitakse valla tähelepanu sellele, et Sarif Building OÜ poolt taotletud tegevusega võidakse kahjustada Tsooru järve ja järvesaart ning maatüki kasutusse andmist ei saa otsustada enne, kui on hinnatud taotletava tegevuse mõjusid. Antud pöördumisele on alla kirjutanud Tsooru külaga seotud isikud (sh kaebajad). Pöördumises on välja toodud ka asjaolu, et maatüki tasuta kasutusse andmise protsessi ei ole kaasatud külaelanikke, järvega piirnevate kinnistute omanikke, kelle õigusi ja huve Sarif Building OÜ kavandatav tegevus otseselt mõjutab. Vallale oli enne otsuse tegemist teada, et külaelanikke ei ole korrektselt teavitatud sellest, et Tsooru järvel planeeritakse äritegevust ja kalapüügiturismi. Vallale on edastatud info selle kohta, et väidetavalt on korraldatud koosolek, kuid koosoleku toimumisest ja sellel arutatavatest küsimustest teavitamine on olnud puudulik või lausa olematu. Tsooru küla ei ole nii suur, et külavanemal või muul asjaomasel isikul ei oleks võimalik teavitada külaelanikke, kellel on eeldatav huvi järvel toimuva osas, planeeritavast koosolekust. Eelkõige oleks pidanud sellest teavitama kaebaja I, kelle elukohast paarikümne meetri kaugusele planeeritakse turismiobjekti, mis peaks hõlmama endas nii kalastuskohta, toitlustamist kui ka meelelahutust. Kaebaja I on osalenud ka 16.06.2020. a istungil, kus on selgitanud volikogu liikmetele, et antud otsuse vastuvõtmiseks ei ole piisavat infot, kuid volikogu on vaatamata sellele otsustanud avalduse rahuldada. Vald teades, et Sarif Building OÜ avaldus ja vallapoolne tasuta kasutusse andmise otsus omab olulist mõju Tsooru järvele, on vaatamata sellele teinud kaalutlemata ja uurimispõhimõtet järgimata otsuse, mis ei ole õiguspärane. Valla poolt on jäetud teostamata vähemalt alljärgnevad toimingud või välja selgitamata asjaolud, mis on kaalutletud otsuse tegemise vaieldamatud eeldused: millist mõju avaldab planeeritav äritegevus Tsooru järvele (selles elavatele isenditele, taimedele, veele jms); kas Tsooru järvel olev saar üldse peab vastu planeeritavale tegevusele; milline on Keskkonnaameti seisukoht Tsooru järvel planeeritava tegevuse osas s.t. kas planeeritav tegevus sellisel kujul on üldse aktsepteeritav; milline on Maanteeameti seisukoht turismiobjekti osas, millele juurdepääs hakkab toimuma üle tee, mille juures ei ole jalakäijatele mõeldud liikumisteed; kas ettevõttel, mis on asutatud 28.04.2020. a s.o. viis päeva enne vallale avalduse esitamist, on olemas load, pädevus, nõusolekud taotletava äritegevusega tegelemiseks.
12.Kaebajad on kõik need asjaolud toonud välja ka vaides, mistõttu on ekslik valla 10.08.2020 otsuses esitatud väide, et vaides pole piisavalt märgitud, millised on kaalutlusvead, mida on rikutud. Kaebajad ei nõustu valla 10.08.2020 vaideotsuses märgituga, et planeeritava tegevuse võimalikkuse kohta ei saa anda hinnangut vald, sest võimalikkus sõltub ettevõtja tegevusest. Antud valla käsitlus on ekslik ja vastuolus HMS §-s 6 sätestatuga, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Antud asjas on olulise tähtsusega asjaolu, mille vald pidi välja selgitama haldusmenetluse käigus, see, mille jaoks (millise tegevuse jaoks) vald annab valla vara tasuta kasutusse ning kas selline tegevus on üldse võimalik. Kui korrektselt läbi viidud haldusmenetluse käigus selgub, et taotletav tegevus ei ole üldse võimalik, siis puudub ju vallal alus anda haldusakt Tsooru pargi kinnistu osaliseks tasuta kasutamiseks. Vald ei saa öelda, et tema on formaalne otsustaja ning teda ei huvita mida ettevõte planeerib hakata tegema, vaid valla kohustus on selgitada välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Vaideotsuse kohaselt ei ole vald ühtegi eelpool nimetatud, kuid kaalutlusõiguse teostamiseks vajalikku asjaolu välja selgitanud. Vallal on uurimispõhimõttest tulenevalt kohustus selgitada välja, kas taotletav tegevus on üldse võimalik ning sellest tulenevalt hinnata, kas nii väikese pinnaga maatüki pikaajalisse kasutusse andmine on põhjendatud. Lähtuda ei saa siinkohal üksnes põhimõttest, et kui keegi soovib midagi maakohas teha, siis tuleb seda igal juhul aktsepteerida. Igale otsusele peab eelnema analüüs ja selgitama välja, kas taotletav tegevus on üldse reaalselt teostatav ja võimalik. Vald ei saa olla pelgalt otsuste formaalne tegija, vaid valla kohustuseks on langetada otsused, millele on eelnenud kõigi asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine. Uurimispõhimõtte järgimine on eriti oluline juhul, kui soovitakse arendada tegevust, millel on avaldusest nähtuvalt oluline mõju keskkonnale, külaelanike elule. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 2 lg 1 kohaselt on kohalik omavalitsus põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes vallavõi linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. Vaidlustatud otsuse tegemisel ei ole lähtutud vallaelanike, Tsooru küla elanike, huvidest. Vallale on edastatud enne otsuse tegemist teave selle kohta, et tegelikkuses ei ole külaelanikke, eelkõige Tsooru järvega piirnevate kinnistute omanikke, teavitatud planeeritavast tegevusest ning neid ei ole otsustamisse kaasatud. Valla elanike huvide väljaselgitamine peaks olema valla seisukohalt elementaarne esmase uurimispõhimõtte rakendamine, mida antud juhul ei ole järgitud. Kuigi vallale on esitatud teave, et väidetavalt on olemas külakoosoleku otsus Tsooru järvel planeeritava tegevuse aktsepteerimise osas, siis küsimus on sellise otsustuse õiguspärasuses (kuidas ja keda on informeeritud, kaasatud jne) ning kas tegemist ei olnud üksnes teatud hulga inimeste kogunemisega. Kaebaja X on osalenud ka volikogu 16.06.2020 istungil ja informeerinud valda tema kinnistut mõjutavatest asjaoludest ning esitanud vallale ka täiendava allkirjastatud pöördumise järve kaitse toetuseks. Vaatamata vallal olevale infole, et järvel planeeritava tegevuse ja selle mõjude osas puudub selgus, on vald otsustanud teha otsuse, mis ei vasta esmastele haldusaktile kehtestatud nõuetele ilma kaebajaid kaasamata.
13.Planeeritava tegevuse mõju keskkonnale (kalad, saarel pesitsevad linnud, saare taimestik) on täielikult hindamata, sest vastavate asjaolude väljaselgitamine ei nähtu vaidlustatud otsusest.
Vaideotsuses on küll viidatud sellele, et Antsla Vallavalitsus on pöördunud Keskkonnaameti poole, kuid otsusest ei nähtu millal seda tehti ja mida küsiti. Viidatud on sellele, et enne 16.06.2020 otsuse tegemist on seda tehtud suuliselt, millest võib järeldada, et vald on pöördunud Keskkonnaameti poole alles peale vaide esitamist, mis kinnitab veelgi, et otsuse tegemise eelselt ei ole välja selgitatud asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Arvestades sellega, et Sarif Building OÜ oli vallale avalduse esitamise ajal viis päeva tegutsenud ettevõte, oli vallal kõrgendatud vajadus kontrollida taolise ettevõtte poolt planeeritavat tegevust ja selgitada välja, kas ettevõtte poolt on ka tegelikkuses tagatud nõuetekohane tegutsemine olukorras, kus ettevõttel majandustegevus puudub.
14.Asjaolu, et vald ei ole välja selgitanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning on seeläbi rikkunud HMS §-s 6 sätestatut kinnitab ka 10.08.2020 volikogu istungil toimunud arutelu. Volikogu istungi protokollis on päevakorra 2 raames tõstatanud volikogu liikmed muuhulgas alljärgnevad küsimused, millele esitatud vastustest nähtub, et vald möönab, et haldusmenetlus ei ole läbi viidud korrektselt. Vastuseks volikogu liikme Oudekki Loone küsimusele, kas vald on vahepeal teinud midagi selleks, et aredusega mitte rahul olevate isikutega saavutada mingi kompromiss, sest on fakt, et kaebaja I akna all hakkab midagi toimuma. Samuti on volikogu liige tõstatanud küsimuse sellest, kas on hinnatud tegevuse mõju saarele. Vastuseks volikogu liikme küsimusele on vallavanem Avo Kirsbaum teatanud, et mingeid kokkuleppeid ei ole sõlmitud ning vallavanema arvates ei saa saar tõenäoliselt kahjustada. Samas ei ole esitatud volikogule mitte ühtegi arvamust vms dokumenti, millele oma arvamuses tuginetakse. Volikogu liige Raivo Vallner on juhtinud volikogu tähelepanu asjaolule, et 16.09.2008 on võetud Tsooru park omavalitsuse tasandil kaitse alla ning tegemist on sotsiaalmaaga, mille ärilisel eesmärgil kasutusse andmine ei ole võimalik. Tegemist on sihtotstarbelise kaitse alla andmisega, mistõttu oleks volikogu enne otsuse tegemist pidanud kaaluma ärilisel eesmärgil kasutusse andmise võimalust. Just sel põhjusel, et välja ei ole selgitatud kõik asjas tähtsust omavad asjaolud, on volikogu liige teinud ettepaneku kasutusse andmise otsus tühistada, vaie rahuldada ning viia läbi kohane haldusmenetlus nagu seda on taotlenud oma vaides kaebajad. Volikogu liige Oudekki Loone on lisaks juhtinud tähelepanu sellele, et volikogu otsuse eelnõus (hiljem ka otsuses) olev viide sellele, et volikogu ei pea vaide rahuldamist põhjendatuks muuhulgas põhjusel, et lühiajaline kasutusse andmisega ei saa kahjustada vesi, taimed ega kalad, ei põhine ühelgi materjalil. Vaidlust ei ole selles, et volikogule ei ole esitatud tõepoolest ühtegi materjali, millest nähtuks äritegevuse mõju puudumine saare loomastikule ja taimestikule, mistõttu on ilmselgelt rikutud HMS §-s 6 sätestatut. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et diskretsiooniotsuse põhikaalutlused peavad sisalduma haldusaktis (Riigikohtu 03.12.2013 otsus haldusasjas nr 3-3-1-47-12, Riigikohtu 15.10.2013 otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13). Haldusakti põhjendamiseks ei piisa sellest, kui haldusorgan tsiteerib haldusaktis Sarif Building OÜ avalduses toodut, vaid haldusakti põhjendused peavad sisaldama haldusorgani igakülgseid ja motiveeritud kaalutlusi selle kohta, miks haldusorgan peab põhjendatuks avaldus rahuldada. Vaidlustatud otsus ei sisalda kaalutlusi, mis on kohtupraktika kohaselt käsitletav haldusmenetluse normi rikkumisena ning on aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele.
15.Kaebajad taotlevad vaidlustatud otsuste tühistamist, kuivõrd läbi ei ole viidud kohast haldusmenetlust ning ei ole välja selgitatud kõik asjas tähtsust omavad asjaolud s.t. planeeritava
tegevuse võimalikkus ja selle mõju ümbritsevale keskkonnale ja kinnistutele, Tsooru küla elanike arvamuse kohane väljaselgitamine selle kohta, kas Tsooru järvel asuvale saarele meelelahutus- ja toitlustuskoha tegemine ning järvele pontoonide ja võrkbasseinide paigaldamine on nende huvides, naaberkinnistute omanike ja elanike ärakuulamine. Vastustaja vastuväited
16.Vastuses kaebusele vaidleb Antsla vald kaebusele täielikult vastu, sest kaebus on põhjendamatu. Kaebajad ei ole vaidlustatud otsuste adressaadid ning nende õigusi ei ole rikutud ega vabadusi piiratud. Kaebajad on kaebuses küll viidanud mitmetele asjaoludele, sealhulgas ära toonud volikogu liikmete sõnavõtte, kuid puudub selgitus mil moel kaebuses nimetatud asjaolud riivavad kaebuse esitajate õigusi või vabadusi. HMS § 71 lõige 1 sätestab, et isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide. Sellest tuleneb vaideõigus kriteerium – vaiet ei või esitada igaüks, sh ka mitte iga menetlusosaline, vaid üksnes isik, kelle õigusi on rikutud või vabadusi on piiratud. Vaide esitaja saab kaitsta üksnes enda õigusi, mitte teiste külaelanike õigusi. HKMS § 44 lõike 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Sama sätte lõike 2 kohaselt muul eesmärgil, seahulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul.
17.Kaebuse kohaselt on Ööbiksaare ja Aasa kinnistutelt nähtav ja kuuldav Tsooru järvel toimuv tegevus ning see asjaolu puudutab otseselt mõlema kinnistu omanikku ja nende subjektiivseid õigusi. Antsla vald leiab, et naaberkinnistul toimuva äritegevuse (kalapüük ja toiduvalmistamine) kuulmine või nägemine ei saa rikkuda kellegi kolmanda isiku õigusi, huvisid ega piirata nende vabadusi. Antsla vallale kuuluva Tsooru pargi kinnistu kasutamine ei põhjusta oluliselt kahju ja reeglina jäävad tegevused päevasesse aega ning kalapüük ja toiduvalmistamine ei ole müra tekitav. Avaliku korra üldisi reegleid on kohustatud täitma igaüks ning pole alust eeldada, et Sarif Building OÜ seda ei tee. Kinnistu omamine avalikult kasutatava järve ääres ei tähenda, et järvel ja selle ääres ei võiks mingit tegevust olla. Arvamus, et Sarif Building OÜ poolt korraldatav tegevus häirib naabreid, on oletuslik ja põhjendamatu. Eelduslikult on toimuv seaduslik ja naabrite huve ja õigusi arvestav. Antsla vald on seisukohal, et kuna kinnistu kasutusse andmine pole elanike huvisid ega keskkonda kahjustav, pole järvega piirnevate kinnistute omanike ja järve läheduses elavate isikute haldusmenetlusse kaasamine olnud vajalik. Samas on Tsooru elanikele antud võimalus olla kaasatud koosolekul osalemise teel, sealhulgas ka kaebajatel.
18.Vaidlustatav otsus on õiguspärane ka keskkonnamõju osas. Antsla vald on analüüsinud plaanitava tegevuse mõju keskkonnale ning teostanud ka paikvaatluse. Vastava valdkonna seadusandluse ja paikvaatluse protokolli kohaselt ei avalda Tsooru pargi kinniasja kasutamine keskkonnale kahjulikku mõju.
19.Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005 määruse nr 244 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu" järgi ei
kuulu Tsooru järvel ja järves asuval saarel kavandatav tegevus tegevuste hulka, mille puhul on vajalik anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang. Keskkonnaamet on selgitanud, et juhul kui eelhindamise kohustus puudub, pole vaja ka Keskkonnaameti seisukohta küsida ning juhtinud tähelepanu, et veekeskkonnariskiga tegevuse registreeringu vajadus on veeseaduse § 196 lõige 2 punkti 6 kohaselt, kui vesiviljelus on toodangu juurdekasvuga kuni üks tonn aastas, kui vesiviljelusehitise veesüsteem on pinnaveekoguga ühenduses ning samas lõige 2 punkti 5 kohaselt ka veekogusse 5–100 kuupmeetri tahke aine paigutamise korral.
20.Sarif Building OÜ on järelepärimisele vastanud, et kalade juurdekasvu ei plaanita. Tegevus toimub loomulikus keskkonnas teisi looma ja taimeliike kahjustamata. Tahkeid ja kahjulikke aineid äritegevuse käigus vette ei paigaldata.
21.Valdaja tegevus ilmselgelt ei saa tekitada kahju keskkonnale ega naaberkinnistuste omanikele. Antsla Vallavolikogu 16.06.2020 otsus nr 22 ja 10.08.2020 otsus nr 26 on seaduspärased. Kolmanda isiku seisukoht
22.Kolmas isik Sarif Building OÜ ei ole kaebuse põhjendatuse kohta pidanud vajalikuks seisukohta esitada, olles piirdunud menetluse kiirendamise taotluse tunnustele vastava menetlusdokumendi kohtule esitamisega. Kohtu seisukoht
23.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebus kuulub rahuldamisele.
24.Antsla Vallavolikogu 16.06.2020. a otsuse nr 22 (tl 7) kohaselt otsustas vallavolikogu anda kolmanda isiku tasuta kasutusse ca 0,63 ha Tsooru park kinnisasjast viieks aastaks. Kinnistusraamatu väljavõtte (tl 84) kohaselt kuulub Tsooru keskuse kinnisasi suurusega 5,92 ha (katastriüksus 14303:002:0134, kinnistu 2793241) Antsla vallale. Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt tugines vallavolikogu otsust tehes Antsla Vallavalitsusele 05.05.2020. a esitatud avaldusele ja Antsla Vallavalitsuse ettepanekule ning võttis otsust tehes aluseks Antsla Vallavolikogu 28.08.2018. a määruse nr 22 „Antsla valla vallavara valitsemise kord“ (määrus nr 22) § 16 lõike 1 punkti 1, mille kohaselt on kinnisasja tähtajaga üle ühe kuu kasutusse andmine vallavolikogu ainupädevuses.
25.Vastustaja arvates ei ole kaebajatel kaebeõigust. Samas on vaidemenetluses kaebajate vaie vaideotsuses (tl 8–9) lahendatud sisuliselt ja vaiet ei ole kaebeõiguse puudumisel tagastatud (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1).
26.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et kinnisasja omanikuks (tl 84), mille koosseisus on ka vaidluse põhjustanud Tsooru järv on vastustaja (Antsla vald) ja tegemist on avalikult kasutatava veekoguga, kusjuures veepeegli pindalaks on 4 ha ja järvel on 0,05 ha suurune Ööbiksaar {https://eelis.ee/default.aspx?state=6;572247461;est;eelisand;;&comp=objresult=veekogu&ob j_id=-157937765, 06.09.2021. a}.
27.Kohtule esitatud tõenditega (tl 12, 13, 14, 16–18, 25–27, 42–45, 46, 47–48, 50, 77, 78, 84, 49) on üheselt tõendatud, et Tsooru järve Ööbiksaar, mille vastustaja on otsustanud anda kolmanda isiku kasutusse asub sisuliselt järve ääres oleva kaebaja I kinnisasja kalda vahetus läheduses (kaebuse kohaselt ca 25 meetrit), sest kaebaja I kinnisasi piirneb järvega. Kaebaja II Aasa kinnistu (kinnistusraamatu andmetel kuulub kaebajale II kolm katastriüksust), asub küll järvest teisel pool Sänna-Luhametsa-Tsooru teed (25110), kuid on ka kaebaja I Ööbiksaare kinnistu naaberkinnistuks.
28.Kaebajad taotlesid vaidemenetluses vastustajalt haldusakti kehtetuks tunnistamist. Vastustaja jättis vaide rahuldamata ja vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamata.
29.Isik võib nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes selles ulatuses, milles rikutakse tema õigusi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Haldusakti ei tunnistata kehtetuks, kui isiku õigused on taastatud haldusakti muutmisega (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lõiked 1 ja 2). Haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist; kehtetuks tunnistamise nõue on esitatud oluliselt hiljem haldusakti adressaadile teatavakstegemisest ja kehtetuks tunnistamine võib rikkuda kolmanda isiku õiguspärast ootust (RVastS § 3 lõike 3 punktid 1 ja 2).
30.Kaebuse kohaselt on kinnistu Aasa talu Ööbiksaare kinnistu naaberkinnistu ning sellelt kinnistult on nähtav ja kuuldav Tsooru järvel toimuv tegevus ning seega puudutab Tsooru järvel toimuv otseselt mõlema kinnistu omanikku ja nende subjektiivseid õigusi.
31.Kohtupraktikas valitseva seisukoha kohaselt on kohtul kohustus haldusasja menetleda juba siis, kui ta möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel (vt RKHKm 3-3-1-9-08, p 15). Kohus lähtus kaebust menetlusse võttes seisukohast, et õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning kaebeõiguse kontrollimist otsuse tegemisel, kaebeõiguse puudumisel tuleb jätta kaebus rahuldamata (RKHKm 3-3-1-52-15, p 10). Kohus on halduskohtu menetlusse võtnud tühistamiskaebuse nii kolmandale isikule soodustavale haldusaktile, kui kaebajate vaide alusel tehtud vaideotsusele. Seega on kohus eelmenetluses möönnud kaebajate õiguste rikkumise võimalikkust.
32.Kaebeõiguse aluseks halduskohtumenetluses on isiku riivena väljenduv puutumus vaidlustatud haldusaktiga, mis haldusakti õigusvastasuse korral tähendaks isiku õiguste rikkumist. Kaebust ei saa esitada olukorras, kus sellega väidetavalt rikutud õigust kuidagi kaitsta ei saa. Kaebust menetlusse võttes (tl 31–32, 103–104) asus kohus seisukohale, et kaebaja kaebeõiguse olemasolu tuleb tuvastada sisulises kohtulahendis.
33.Kohtupraktikas on kaebeõiguse defineerimisel sedastatud, et haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi - põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib seega välja kasvada ka halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine
haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi (vrdl RKEKm 3-3-1-8-01, p 22, o 3-3-115-01, p 22).
34.Vastustaja ei ole vaidlustatud otsust (tl 7) põhjendanud ja on piirdunud vallavalitsusele 05.05.2020. a Lauri Keerovi ja Jarek Jõela esitatud avalduse (tl 89) refereerimisega.
35.Nagu osundanud, on vallavolikogu otsust andes tuginenud üksnes määruse nr 22 § 16 lõike 1 punktile 1, mille kohaselt on kinnisasja tähtajaga üle ühe kuu kasutusse andmine vallavolikogu ainupädevuses.
36.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lõike 4 kohaselt ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Vaatamata sellele ei pea halduskohus tõendikogumi alusel võimalikuks nõustuda vastustajaga, et käesoleval juhul esines alus vaidlustatud otsuses haldusakti andmise faktilise ja õigusliku aluse põhjendustes näitamata jätmiseks põhjusel, et otsus ei piira kolmanda isiku õigusi ja vabadusi.
37.Halduskohus on seisukohal, et olukorras, kus Tsooru järv on avalik-õigusliku juriidilise isiku Antsla valla (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 25 lg 2) omandis on vallavolikogu asjakohase objektiivse õiguse kõrval vastuollu läinud vallavolikogu enda poolt kohaldatud vallavara valitsemise korraldamist reguleeriva määruse nr 22 § 1 lg-ga 1, mille kohaselt sätestab määrus Antsla valla omandis oleva vara valitsemise, kasutamise ja käsutamise õiguslikud alused, kusjuures määrust kohaldatakse koos Eesti Vabariigis kehtivate õigusaktidega. Nimelt, ei ole vastustaja kohtu hinnangul arvestanud vajalikul määral tasuta kolmanda isiku kasutusse antava vallavara eripärast tulenevate võimalike mõjutustega seoses planeeritava loakohustusliku tegevusega veekogus asuval saarel ja järve kaldakaitsevööndis, millega vallavolikogu pidi vara kasutusse andmise otsustamisel arvestama ja seda otsust tehes põhjendama.
38.16.06.2020. a otsusest nähtuvalt esitati 05.05.2020 Antsla Vallavalitsusele avaldus Tsooru pargi kinnistu koosseisus oleva järve mõttelise osa rentimiseks, eesmärgiga arendada kalapüügiturismi. Põhitegevus toimuks saare ümbruses, ujuvatele pontoonidele ehitatud platvormidel. Ühendus kaldaga on plaanis rajada ujuvatele pontoonidele ehitatud sillaga. Platvormid ja sild on ankurdatud kaldast 0,5 m kaugusele järve põhja metallist vaiadega, ilma kallast kahjustamata. Tegevus toimuks suvehooajal, rajatised on hooaja lõppedes järvelt eemaldatavad. Tegevusteks on planeeritud kalapüük järve paigaldatud võrkbasseinist, mis transporditakse kohale, ning toitlustuse pakkumine ühel rajataval platvormil.
39.Vaidlustatud otsuses on refereeritud vallavalitsusele esitatud 05.05.2020. a avaldust, mida L. Keerov ja J. Jõela on 19.05.2020. a täiendavalt põhjendanud (tl 87) Antsla Vallavalitsuse poolt 18.05.2020. a nõutud (tl 86) andmetega.
40.Kohus lähtub vaidlust lahendades Antsla Vallavalitsuse 18.05.2020. a haldusmenetluses lahendamisele määratud ja seega vallavalitsuse jaoks olulisteks peetud asjaoludest. Vallavalitsus on sedastanud, et ankurdatud ehitised liigituvad ehitusseadustiku mõistes ehitusteatise kohustuslikeks ujuvkaideks, arvestada tuleb veeseaduse (VeeS) § 119 p 6 kohaste keeldudega, VeeS § 187 p 15 kohase veeloa kohustusega kalade juurdekasvu piirnormist lähtudes, reovee ja jäätmete käitlemise asjaolude ja platvormide ohutuse tagamisega ning Muinsuskaitseameti loaga avaldajate soovitud tegevusteks.
41.Kohus möönab, et vaidlustatud otsusega on vallavolikogu otsustanud üksnes vallavara kasutusse andmise üle, kuid kohus on haldusmenetlusele omasest essmärgipärasuse ja efektiivsuse ning uurimispõhimõttest (HMS § 5 lg 2, § 6) lähtuvalt seisukohal, et otsustades vallavara kolmanda isiku kasutusse andmise, pidi vald otsustama, kas objektiivsetest asjaoludest lähtuvalt on rajatiste püstitamisel ehitusteatiste aktsepteerimine ja võimaliku vee erikasutuse kohta veeloa väljastamine üldse võimalik, rääkimata 0,05 ha suurusel Ööbiksaarel tegutsema hakkavale toitluskohale vastavaks tegevuseks loa väljastamine.
42.Kohus on seisukohal, et kaebusega kaitstavad kaebajate subjektiivsed õigused saavad käesoleva kaasuse asjaoludel tuleneda keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 3 lõikest 1, mille kohaselt on keskkonnahäiring inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule või varale või kultuuripärandile. Keskkonnahäiring on ka selline ebasoodne mõju keskkonnale, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata. Nimelt on KeÜS § 23 lõike 1 kohaselt igaühel õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on oluline puutumus isikul, kes viibib tihti mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga. Kohtu hinnangul kaebajad vastavad nendele tunnustele, sest naaberkinnistuks oleva kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmine taotletud tegevusteks mõjutab keskkonda, kus nad igapäevaselt elavad.
43.VeeS § 118 lg 1 sätestab, et veekogu kalda või ranna erosiooni ja hajuheite vältimiseks on veekogu kaldal või rannal veekaitsevöönd. Looduskaitseseaduses reguleerib ranna- ja kalda kaitse eesmärke § 34, mis sätestab, et ranna või kalda kaitse eesmärk on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Õiguslikku vaidlust ei saa ilmselt seisneda selles, et analoogne kaitserežiim kehtib veekogu saarel. Seega saab kehtiva regulatsiooni kokku võtta nii, et veekaitsevööndis ehitamine on keelatud, välja arvatud juhul, kui see toimub kalda või ranna erosiooni ja hajuheite vältimiseks või looduskoosluste säilitamiseks, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramiseks, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamiseks või seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamiseks. Rajatiste püstitamine tähendab õiguslikus mõttes ehitamist. 05.05.2020. a avalduse kohaselt eeldab saare eesmärgipärane kasutamine rajatiste (ehitiste) püstitamist.
44.Kohtupraktikas on sedastatud, et ehitis ei ole ehitusseadustiku (EhS) § 11 lg 1 mõttes ohutu, kui ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et see põhjustab kahju inimese elule, tervisele, varale (sh teisele ehitisele) või keskkonnale (RKHKo 3-17-2591, p 18). Kohalikule omavalitsusele on pandud ülesanne teha riiklikku järelevalvet ehitiste ja ehitamise nõuetele vastavuse üle (EhS § 130 lg 2 p 2). Sellised nõuded hõlmavad muuhulgas ehitise ohutust kogu tema kasutusea vältel (EhS § 11 lg 1), ehitamise vastavust ehitusprojektile (EhS § 12 lg 1) ja kohustust rakendada ehitamisel abinõusid teiste isikute õiguste ülemäärase kahjustamise vastu (EhS § 12 lg 3). Ehitis või ehitamine on ohutu, kui see ei põhjusta ohtu inimesele, varale või keskkonnale (EhS § 8 teine lause). Ehitise ja ehitamise ohutust nõudvad normid on avaliku õiguse normid, millest tulenevate õiguste kaitstus on avaliku korra osa (vt korrakaitseseaduse (KorS) § 4). Ehitusseadustiku eelviidatud sätted kaitsevad ka naaberhoone omanike õigusi (RKHKo 3-16-1050, p-d 10 ja 12).
45.Kuna vaidlustatud otsus on sisuliselt eelhaldusakti (HMS § 52 lg 1 p 2) staatuses eelpool käsitletud loakohustuslike tegevuste kohta antavatele haldusaktidele, siis nõustub kohus
kaebajatega, et vallavolikogu pidi kaebajad kaasama 05.05.2020. a avalduse (HMS § 35 lg 1 p 1) alusel läbiviidud haldusmenetlusse menetlusosalisena (HMS § 11 lg 1 p 3). Vaidlust ei saa olla selles, et nii ehitusteatiste heakskiitmine, ehituslubade andmine kui ehitusjärelevalve on kohaliku omavalitsuse pädevuses.
46.Neil asjaoludel on kohtu hinnangul vaieldamatult tõendatud kaebaja I puutumus vaidlustatud haldusakti. Kuna vastustaja on vaideotsuses (tl 8–9) ka kaebaja II vaide lahendanud sisuliselt ja kaebaja II apelleerib samuti vaidlustatud haldusaktist keskkonna kaudu toimuvale mõjule tema heaolule ja varale, samuti kultuuripärandile, siis on vastustaja sellega ka sisuliselt tunnustanud kaebaja II puutumust vaidlustatud otsusega. Kohtule ei ole äratuntav põhjus, miks asuda kaebaja II kaebeõiguse osas vastustaja poolt vaideotsuses asutud seisukohast erinevale seisukohale. Seda põhjusel, et kohtu hinnangul on HMS § 56 lõge 4 mõttes kolmandate isikute õigusi rikutud lisaks vaidlustatud otsusele ka vaideotsusega (HKMS § 45 lg 4), sest vastustaja on vaideotsuses asunud vaidlustatud otsust sisuliselt põhjendama, kuid paraku ei ole kohtu hinnangul teinud seda piisaval määral. 05.05.2020. a avaldusest ei nähtu kohtu hinnangul selliseid asjaolusid, mida vastustaja ei saanud kaaluda ja hinnata 16.06.2020. a otsuses ja mis andnuks vastustajale aluse haldusakti põhjenduste esitamiseks alles vaideotsuses.
47.Nimelt, vaideotsuse (tl 8) kohaselt on vaideotsuses toodud asjaoludel vaidlustatud otsus õiguspärane, vallavolikogu on pädev otsuse andmiseks ning otsus on proportsionaalne. Kohus nõustub vastustajaga selles osas, et otsuse andmine oli selles toodud õiguslikul alusel vallavolikogu ainupädevuses, kuid vaideotsuse motiivid ei veena kohut otsuse õiguspärasuses ja proportsionaalsuses.
48.Võttes arvesse vallavalitsuse poolt haldusmenetluses tõstatatud lahendamist vajavaid küsimusi, ei nõustu kohus vastustajaga, et vallavolikogu pädevuses ei ole planeeritava tegevuse võimalikkuse kohta seisukoha kujundamine, nagu on resümeeritud vaideotsuses. Sisepädevuse aspektist pole kohtu hinnangul oluline, kas loakohustusega seonduv on vallavalitsuse või – volikogu pädevuses, sest lõppkokkuvõttes on otsustajaks kohalik omavalitsus oma organite kaudu ja käesolevas asjas kogutud tõendite kohaselt on vallavolikogu otsuste ettevalmistamises osalenud vallavalitsus. Samuti puudub kohtul erinevalt vastustajast veendumus, nagu oleks Keskkonnaamet välistanud kooskõlastamise vajaduse ja delegeerinud otsustuspädevuse vallale. Vallavolikogu kaalutlustest vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses ei nähtu, millistele faktilistele ja õiguslikele asjaoludele tuginedes on vaideotsuses peetud võimalikuks asuda seisukohale, et kinnistu osa kasutusse andmine pole teiste vallaelanike huvisid ega keskkonda kahjustav. Vaideotsuse väide, et järvel paikneva saare väiksus ei võimalda kokku tuua nii palju inimesi, et see kahjustaks faunat ja floorat on otsustajate subjektiivne arvamus, mida ei ole objektiivsete asjaoludega põhjendatud. Saare väidetavalt lühiajaline kasutusse andmine (viie aasta kestel hooajaline tegevus, mis kestab 3-4 kuud aastas ning sõltub ilmastikutingimustest) ei saa vallavolikogu hinnangul oluliselt kahjustada vett, taimi ega kalu. Arvestades 05.05.2020. a avalduses ja 19.05.2020. a avalduse täienduses avaldajate kirjeldatud kanalisatsiooni tehnilist lahendust, jääb kohus vallavolikogust selles osas erinevale seisukohale. Kohtu arvates on ilmselge, et ükskõik milline Tsooru järve ääres asuva kinnisasja, sh Ööbiksaare kinnisasja omanik ei saaks avaldajatega samas situatsioonis olles luba kanalisatsiooniehitise kuja vähendamiseks (VeeS §-d 133 ja 134) otsese vastuolu tõttu kanalisatsiooniehitise veekaitsenõuetega, sest 05.05.2020. a avalduses kohaselt on plaanitud reovesi pumbata vahetult järve kaldale paigaldatavasse mahutisse. Arvestades asjaolu, et järv piirneb kaebaja I kinnistu vastaskaldal Ööbiksaare taga järvest kõrgemal oleva tee ja mäega, saaks plaanitav kanalisatsioonirajatis paikneda üksnes veekaitsevööndis.
49.Märkimist väärib, et kumbki haldusakt ei kajasta neid asjas tähtsust omavaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mida vallavalitsuse ametnikud 18.05.2020. a menetlusdokumendis oluliseks pidasid. Samuti seda, kas neid asjaolusid tõendamata, on vaidlustatud otsuse andmine õiguspärane. Vallavalitsuse oluliseks peetud Muinsuskaitseameti seisukohta ei ole vastustaja kohtule edastanud, seega on kaebajad õigustatud kaitsma oma varaga koos ka kultuuripärandit.
50.Vastustaja on kohtumenetluses piltide ja projekti skeemi kõrval esitanud sisulise tõendina vaidlustatud otsuse andmise järgselt 03.07.2020. a koostatud paikvaatluse protokolli (tl 46) ja Keskkonnaameti vastuse (tl 47-48).
51.Paikvaatluse protokolli kohaselt on vallavalitsuse maa- ja planeeringute spetsialist ja keskkonnaspetsialist Järvesaare maapinna tallamise mõju hinnanud murukamara tihenemise aspektist soodsaks. Spetsialistid on sedastanud lindude häirimise keelu olemasolu, kuid pidanud võimalikuks järeldada, et inimtegevuse saarel varakult alustamise korral, on linnud sunnitud otsima läheduses teised pesitsuspaigad. Kohtule ei ole äratuntav, milleks on intensiivsest inimtegevusest puutumatule Ööbiksaarele hea inimtegevuse läbi maapinna tallamine. Kohus kahtleb, kas vaatlusprotokollis spetsialistide aktsepteeritud seisukoht lindude elukoha varajaseks ümbersuunamiseks inimtegevusega kevaditi, on kooskõlas keskkonnaõiguse, sh nt linnudirektiivi 2009/147/EÜ looduslikult esinevate linnuliikide kaitse tõhusa linnukaitse põhimõttega.
52.Keskkonnaameti 15.07.2020. a vastuses Tsooru järve arendamise mõju osas (tl 47–48) on märgitud, et Tsooru järve rentimise ja kalapüügiturismi arendamise eesmärgil rajatiste ehitamise, s.o Tsooru järve kavandatavate tegevuste elluviimise mõju osas saab Keskkonnaamet anda keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise vajalikkuse osas seisukoha vastustaja poolt taotluse täpsustamise järgselt, kusjuures esitada tuleb keskkonnamõju hindamise ja keskkonnasüsteemi seaduse kohane KMH ja KSH eelhinnang koos otsuse eelnõuga KMH või KSH algatamise või algatamata jätmise otsuse eelnõuga. Kohtule esitatud tõendite kohaselt lõppes 05.05.2020. a avalduse menetlemine vaideotsusega, seega ei ole vald ametile mingite täiendavate materjalide edastamist ette näinud ja mõjude hindamise küsimust ei ole Keskkonnaameti ettepandud kujul lahendatud. Kohtule esitatud tõendite alusel ei ole kohtul võimalik võtta seetõttu seisukohta, kas käesoleval juhul on tõsikindlalt tegemist VeeS § 196 lg 2 p 5 nimetatud registreeringu vajadusega või mitte.
53.Kohus on seisukohal, et vastustajal tulnuks käesoleval juhul vallavara kasutusse andmise otsustamisel ja kaebajate vaiet lahendades koguda täiendavaid tõendeid nende asjaolude tõendamiseks, mis püstitati 05.05.2020. a avalduse saamisel vallavalitsuse poolt, saavutamaks vajalikul määral keskkonnaõigusele omase ettevaatus- ja vältimisprintsiibi järgimine.
54.Vastustaja toimetatud haldusmenetluses on täheldatav ka vastuolu menetlusõigusega.
55.Käesoleval juhul oli tegemist HMS § 35 lg 1 p 1 kohase taotluse alusel alustatud haldusmenetlusega.
56.05.05.2020. a avalduse esitasid vallale Lauri Keerov ja Jarek Jõela (tl 89). Antsla Vallavalitsus nõudis 18.05.2020. a L. Keerovilt ja J. Jõelalt avalduse lahendamiseks täiendavat materjali (tl 86), kes vastasid vallavalitsusele enda nimel 19.05.2020. a (tl 87).
57.Vaidlustatud otsusega (tl 7) rahuldas vallavolikogu 05.05.2020. a avalduse ja andis ca 0,63 ha Tsooru pargi kinnisasjast Sarif Building OÜ kasutusse. Sarif Building OÜ ei ole vastustaja poolt kohtule esitatud tõendite kohaselt vallavolikogu 16.06.2020. a otsusega ja 10.08.2020. a vaideotsusega päädinud haldusmenetluses menetlusosaliseks olnud (HMS § 11). Seetõttu on ilmselge, et vallavalitsus või –volikogu on otsust tehes omanud täiendavat informatsiooni 05.05.2020. a avalduse alusel volikogu otsusega realiseeritava projekti tegelike kasusaajate kohta, mille kohta vastustaja pole kohtule tõendeid esitanud.
58.Avaldaja Jarek Jõela on Antsla Vallavolikogu liige {https://antsla.kovtp.ee/liikmed, 07.09.2021}, asjas kogutud tõendite kohaselt oli J. Jõela vallavolikogu liige ka 2020. a juunis ja augustis, mil anti vaidluse all olevad haldusaktid.
59.Vastustaja poolt kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, mis asjaoludel otsustas vallavolikogu anda 05.05.2020. a Lauri Keerovi ja Jarek Jõela avalduse alusel vallavara tasuta kasutusse Sarif Building OÜ-le.
60.Antsla valla põhimääruse (10.04.2018 volikogu määrus nr 12) § 15 lg 4 ls 1 kohaselt ei tohi vallavolikogu liige võtta osa vallavolikogu sellise üksikakti ettevalmistamisest, arutamisest ja otsustamisest, mille suhtes talle laieneb toimingupiirang korruptsioonivastases seaduses sätestatu kohaselt. KOKS § 17 lõike 5 kohaselt ei tohi volikogu liige osa võtta volikogu sellise üksikakti ettevalmistamisest, arutamisest ja otsustamisest, mille suhtes talle laieneb toimingupiirang korruptsioonivastases seaduses sätestatu kohaselt. Sama paragrahvi 6. lõike kohaselt, käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul on volikogu liige kohustatud enne küsimuse arutelu algust tegema avalduse enda mitteosalemise kohta antud päevakorrapunkti arutamisel. Vastav märge fikseeritakse protokollis. Küsimuste otsustamiseks vajalik kvoorum on selle volikogu liikme võrra väiksem. Käesoleva vaidluse lahendamise aspektist puudub halduskohtul kaebajate õiguste kaitseks vajadus võtta seisukohta, kas vallavolikogu liige on ametiisikuks korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 mõttes ja mil määral laienes vallavolikogu liikmele sama seaduse § 11 kohane toimingupiirang. Õiguslikku vaidlust ei saa asjas kogutud tõendite alusel olla aga selles, et vaidlustatud otsus on tehtud vallavolikogu liikme avalduse alusel, s.o otsus on tehtud tema enda või vähemasti temaga seotud isiku suhtes viimase majanduslikes huvides (vrdl KVS § 11 lg 1 p-d 1 ja 2). Kusjuures mõlemad vaidluse all olevad haldusaktid ei ole õigustloovad aktid, millele toimingupiirang ei laiene.
61.Antsla Vallavolikogu 16.06.2020. a protokoll nr 5 (tl 82–83) ja istungi registreerimisleht (tl 85) ei sisalda halduskohtu arusaamisel KOKS § 17 lg 6 kohast vallavolikogu liikme J. Jõela avaldust ja märget protokollis, mistõttu ei ole halduskohtu hinnangul seaduses sätestatud korras välistatud J. Jõela kui vallavolikogu liikme osavõtt volikogu vaidlusaluse üksikakti ettevalmistamisest ja sellega tema kui vallavolikogu liikme avalduse endale soodsas suunas otsustamise kindlustamisest.
62.Asjaolu, et Antsla Vallavolikogu 10.08.2020. a protokolli nr 6 (tl 19–22) kohaselt on J. Jõela taandanud ennast kaebajate vaide arutamisest ja otsustamisest ning lahkunud ruumist (tl 19p) ei muuda 16.06.2020. a minetust olematuks. Vastupidi, halduskohtu hinnangul tõendab vallavolikogu liikme enesetaandus vaidemenetluses tema enda või vähemalt temaga seotud isiku, kelleks käesoleval juhul on kaasavaldaja L. Keerov, avalduse suhtes vallavolikogu liikmeks valitud isikuna vaidemenetlusele eelnenud menetluses otsustamise suunamist
volikogus, isegi kui ta ei võtnud hääletamisest osa, nagu väidab vastustaja. Volikogu otsus kujuneb arutelu tulemusena, mistõttu asjast huvitatud isikute osalemine küsimuse arutamisel võib mõjutada otsuse tulemust (RKHKo 3-3-1-3-03, p 12). Asjas kogutud tõendid tõendavad üheselt, et asjaosalised olid teadlikud, et üheks 05.05.2020. a avalduse esitanud isikuks on vallavalikogu liige, sest ta on olnud vallavalitsuse kirjade adressaadiks ja vaidlustatud otsuses refereeritud avalduse üheks esitajaks.
63.Vallavolikogu on menetlenud füüsilisest isikutest avaldajate avaldust, kohtule ei ole vastustaja poolt esitatud ühtegi tõendit tõendamaks, et avaldajate keskkonna alased kinnitused ja tahe on omistatav vaidlustatud otsuse soodustatud isikuks olevale juriidilisele isikule.
64.Vastustaja on avaldajate projekti sisu menetlusdokumentides pisendanud (tl 61) loomaks kohtule muljet, et tegemist on üksnes kolmandale isikule avalikul järvel kalapüügi õiguse andmisega, millega ei piirata kuidagi järveäärsete kinnistute omandiõigust.
65.Kohus vastustajaga nõustumiseks võimalust ei näe ja jääb seisukohale, et vastustaja viidatud AÕS § 127 kehtib käesoleval juhul nii kaebajatele kui vastustajale, kui ta langetab otsustuse kohaliku omavalitsuse kinnisomandi kasutamise, käsutamise või valdamise üle. Kohtu arusaamisel esitatud tõenditest, hõlmas vallavolikogult toetuse saanud projekt kalapüügi kõrval Ööbiksaarele hooajaliselt tegutseva müügikioski ja köögi rajamise kavatsust, mille mõju loodusele ja naabritele saarel tegutsevatena on kohtu hinnangul kordades koormavam võrreldes tavapäraselt vaikuses toimuva õngitsemisega.
66.Projekti puhul ei ole ilmselgelt tegemist ka tänapäeval populaarsete kodukohvikute tunnustele vastava projektiga, mille mõjutused naabritele on kordades väiksemad ja ebaregulaarsed ning seaksid sisulise kahtluse alla ka naabrusõigustele tugineva kaebeõiguse olemasolu.
67.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel rahuldab kohus kaebuse ja tühistab vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse.
68.Seoses kaebuse rahuldamisega mõistab kohus vastustajalt kaebajate kasuks välja kaebuse esitamisel tasutud riigilõivud 15 eurot (HKMS § 108 lg 1) ja jätab vastustaja ja kolmanda isiku võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
69.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus omaalgatuslikult kaebajate nimed avaldatavas kohtuotsuses tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.