Rahvastik › Pagulased

Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 20.09.2021 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

1(7)

KOHTU PÕHJENDUSED

õigused, kuid see ei välista, et mõnes liikmesriigis ei võiks tekkida tõsiseid puudujääke rahvusvahelise kaitse taotleja õiguste tagamisel (menetluse ja vastuvõtutingimuste osas). Vastasel juhul puuduks vajadus sätestada Dublin III määruses võimalus erandi tegemiseks. Dublin III määruse eesmärk pole üksnes Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tõhustamine, vaid selle süsteemi alusel varjupaigataotlejatele pakutava kaitse parandamine (Dublin III määruse põhjendus 9). Liikmesriigil, sh Eesti, on kohustus tagada seejuures EL põhiõiguste hartas sätestatud õigused (vt Dublin III määruse põhjendus 19, 39) ning EIÕK-s sätestatud õigused (vt Dublin III määruse põhjendus 32). Liikmesriik ei saa lähtuda ümberlükkamatust eeldusest, et taotluse eest vastutav liikmesriik järgib EL-i põhiõigusi (vt N.S., C-411/19, EK 21.12.2011 otsuse resolutsiooni p 2). Samas iga põhiõiguste rikkumine ei pea kaasa tooma vastutuse ülevõtmist õigusi rikkuvalt liikmesriigilt. Dublin III määruse põhjenduse 17 kohaselt: „ Liikmesriikidel peaks olema võimalus teha vastutuskriteeriumidest erandeid, eelkõige humaansetel ja inimliku kaastundega seotud põhjustel, et võimaldada kokku viia pereliikmeid, sugulasi või teisi perekonda kuuluvaid isikuid, ning vaadata läbi selles või mõnes muus liikmesriigis esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, isegi kui see liikmesriik ei vastuta määruses sätestatud siduvate kriteeriumide alusel sellise taotluse läbivaatamise eest“. Sama määruse põhjenduse 19 kohaselt tähendab isikule tõhusa õiguskaitsevahendi tagamine selle liikmesriigi õigusliku tegeliku olukorra hindamist, kuhu taotleja üle antakse. Määruse põhjenduse 39 kohaselt, käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ning järgitakse eeskätt [hartas] tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige püütakse käesoleva määrusega tagada [harta] art-ga 18 tagatud varjupaigaõiguse ja art-tes 1, 4, 7, 24 ja 47 tunnustatud õiguste täielik täitmine. Käesolevat määrust tuleks seetõttu vastavalt kohaldada. Dublin III määruse art 3 lg 2 kohaselt, kui taotlejat ei ole võimalik üle anda liikmesriigile, kes algselt määrati vastutavaks, sest on piisavalt alust arvata, et selle taotluse läbivaatamise menetluses on süsteemsed vead ning taotlejate vastuvõtutingimused selles liikmesriigis võivad endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise [harta] art 4 tähenduses, jätkab vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlust läbi viiv liikmesriik III peatükis sätestatud kriteeriumide kontrollimist, et teha kindlaks, kas üks järgmistest kriteeriumidest võimaldab määrata mõne muu liikmesriigi vastutavaks liikmesriigiks. Dublin III määruse art 17 lg 1 sätestab, et erandina art 3 lg-st 1 (taotluse vaatab läbi III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik) võib iga liikmesriik otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest. Viimatise artikliga liikmesriigile antud ulatuslikku kaalutlusõigust pole siseriiklike normidega täpsustatud. See ei vabasta PPA-d kaalutlusõiguse teostamisest. Euroopa Kohus on Dublin III määruse art 3 lg 1 ja 17 lg 1 osas selgitanud järgmist: „Dublini III määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt vaatab rahvusvahelise kaitse taotluse läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik. Erandina artikli 3 lõikest 1 näeb määruse artikli 17 lõige 1 ette, et iga liikmesriik võib otsustada läbi vaadata talle esitatud kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku rahvusvahelise kaitse taotluse, isegi kui ta ei ole selle taotluse läbivaatamise eest nende kriteeriumide kohaselt vastutav. Dublini III määruse artikli 17 lõike 1 sõnastusest nähtub selgelt, et see on vabatahtlikkuse alusel kohaldatav säte, sest see jätab iga liikmesriigi enda otsustada, kas ta vaatab talle esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbi ka juhul, kui ta ei ole määruses sätestatud vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumide järgi selleks kohustatud. Selle pädevuse kasutamine ei sõltu mingisugustest eritingimustest (vt selle kohta 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Halaf, C-528/11, EU:C:2013:342, punkt 36). Euroopa Kohus on selles osas märkinud, et sellise pädevuse eesmärk on võimaldada 3(7)

igal liikmesriigil iseseisvalt, poliitilistest, inimlikest või praktilistest kaalutlustest lähtudes otsustada rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaadata isegi juhul, kui ta selles määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav ei ole (4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Fathi, C-56/17, EU:C:2018:803, punkt 53). Võttes arvesse sel viisil liikmesriikidele antud kaalutlusõiguse ulatust, on asjaomase liikmesriigi ülesanne määrata kindlaks, millistel tingimustel soovib ta Dublini III määruse artikli 17 lõikes 1 ette nähtud kaalutlusõigust käsitleva sättega antud pädevust kasutada ja nõustuda ise läbi vaatama rahvusvahelise kaitse taotluse, mille eest ta ei ole määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav. See tõdemus on ka kooskõlas esiteks vabatahtlikkuse alusel kohaldatavaid sätteid käsitleva Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt annavad need sätted liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusõiguse (10. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Abdullahi, C-394/12, EU:C:2013:813, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika), ning teiseks artikli 17 lõike 1 eesmärgiga ehk eesmärgiga tagada liikmesriikide eelisõigused rahvusvahelise kaitse andmise õiguse teostamisel (5. juuli 2018. aasta kohtuotsus X, C-213/17, EU:C:2018:538, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika)“. (M.A, S.A, A.Z, C-661/17, p-d 56-60, EK 23.01.2019 otsus) Enne tsiteeritud otsust on EK oma varasemas praktikas (C.K jt, C-578/16, EK 16.02.2017 otsus) leidnud, et määruses ettenähtud erandi võimalus võiks kõne alla tulla nt olukorras, kus asjaomase isiku eriti halva tervisliku seisundi tõttu, võib ta teises liikmesriigis (kus esinevad varjupaigasüsteemis ja vastuvõtutingimustes teadaolevad süsteemsed vead) sattuda reaalsesse ohtu saada koheldud ebainimlikult ja alandavalt. EIK on pidanud tagasisaatmist lubamatuks olukorras, kus teises EL-i liikmesriigis on kinnipidamis- ja vastuvõtutingimused nii halvad, et kujutavad endast alandavat kohtlemist (M.S.S. vs Belgia ja Kreeka, EIK 21.01.2011 otsus). Seejuures on EIÕK artikkel 3 rikkujateks nii riik, mis ei taga inimväärseid tingimusi, kui isiku üleandmisega sellisesse ohtu asetanud riik. 10.2 Praeguses asjas ei vaidle PPA põhimõtteliselt selle vastu, et Ungaris on probleeme varjupaigataotlejate õiguste tagamisega, kuid on seisukohal, et see puudutab eelkõige migratsiooni Ungari-Serbia piiril ning EL pädevad institutsioonid pole andnud suunised taotlejate Ungarisse mittesaatmiseks. Kaebaja individuaalsete asjaolude osas leiab PPA lisaks, et tumedanahaliste inimeste diskrimineerimine Ungaris pole üldiselt suur probleem ning kaebaja ei kogenud Ungaris üliõpilasena viibides sellist diskrimineerimist nahavärvi tõttu, mis annaks alust teda sinna mitte üle anda. 10.3 Diskrimineerimist rassi ja usu põhjal esineb kõigis EL-i liikmesriikides ning see ei saa ka kohtu arvates iseenesest olla aluseks jätta isik taotluse menetlemise eest vastutavasse liikmesriiki üle andmata ega õigustada isiku poolt taotlust menetleva riigi valikut. Küll võib see mõjutada haldusorgani kaalutlusotsust koosmõjus muude asjaoludega. PPA on kaevatavas otsuses välja toonud asjaolu, et Ungaris on ühiskonna suhtumine negatiivne tumedanahalistesse ning eriti moslemitesse. Riigivõimupoolne negatiivne suhtumine, mis väljendub ka õigusaktides ja võimude tegevuses on nähtav ka rahvusvahelise kaitse taotlejate suhtes. Kaebaja on selgitanud, et tema probleemid nahavärvi tõttu esinesid juba õpingute ajal Ungaris ning olukorras, kus temast on saanud rahvusvahelise kaitse taotleja ning tal on Ungari võimude silmis ka ebasobiv religioosne taust, on oht märkimisväärseks diskrimineerimiseks reaalne ja kaalukas. Kaebaja andis mõistlikud selgitused selle kohta, miks ta pole Ungari suhtes olnud avalikult kriitiline. PPA on kaevatavas otsuses (lk 5-6) toonud välja rahvusvaheliste inimõigus- ja pagulasorganisatsioonide ning valitsusorganisatsioonide info Ungaris esinevatest probleemidest 4(7)

(diskrimineerimine nahavärvi ja usu põhjal; varjupaigataotlejate sisserändajate, pagulaste ja kodakondsusetute väärkohtlemine).

õiguste rikkumine;

Kohtu arvates ei piisa diskrimineerimisväite kummutamiseks PPA seisukohast, et Ungari on üldiselt avatud rahvusvaheliste üliõpilaste suhtes, elamiseks taskukohane ja kuulub EL-i. PPA pole käsitlenud tõsise diskrimineerimise alla sattumise võimalikkust olukorras, kus kaebaja on varjupaigataotleja staatuses, olles seejuures ka Aafrika päritolu ja moslem. Selline asjaolude kogum koos vastutava riigi kohta kogutud üldise teabega peaks tekitama vajaduse uurida põhjalikumalt, kas seetõttu ei satu ohtu konkreetse isiku õigus tema varjupaigataotluse õiguspärasele menetlemisele; vastuvõtutingimustele, mis vastavad asjaomasele EL-i õigusaktile ning kas isik pole päritoluriiki õigusvastaselt tagasisaatmise ohus. PPA seisukoht, et rahvusvahelise kaitse taotlejate õigusi võidakse rikkuda Serbia-Ungari piiril, mistõttu see kaebajat ei puuduta, läheb vastuollu PPA enda poolt viidatud allikates tooduga. Näiteks haldusaktis viidatud raport1 (lk 23-24) ütleb, et migrantide ja varjupaigataotlejate nn üle Serbia (kus puudub efektiivne varjupaigamenetlus) piiri lükkamine võib toimuda ka juhul kui nad pole sisenenud Ungarisse Serbiast. Samas on välja toodud, et inimõigusorganisatsioonid raporteerivad, et varjupaigataotlejate kinnipidamiskeskustes viibijatel on raske kontakteeruda oma esindajatega; puuduvad efektiivsed õiguskaitsevahendid välja- ja tagasisaatmise vastu. PPA on kaevatavas otsuses (lk 6) välja toonud, et Ungari uued varjupaigasätted näevad ette automaatse taotleja paigutamise kinnipidamisasutusse neljaks nädalaks varjupaigataotluse registreerimisest, ilma vaidlustamise võimaluseta. Nelja nädala möödudes võib taotleja paigutada avatud asutusse või aresti ning kinnipidamisotsust saab alles siis vaidlustada. Tagasilükatud varjupaigataotluse esitajaid võib kinni pidada 12 kuud. Sisserändajate kinnipidamine toimus 2020.a üldjuhul kinnipidamiskeskustes.2 Seega on PPA, kas jätnud tähelepanuta või vaikides möönnud, et pelgalt rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse alusel vabaduse võtmine (põhjendatuse individuaalse hindamiseta) ilma juurdepääsuta kohtule pole asjaolu, mis õigustaks Dublin III määruses toodud erandi kohaldamist. EIÕK art 5 sätestab igaühe õiguse isikuvabadusele ja turvalisusele. EIÕK art 5 lg 4 sätestab igaühe õigusena, vabaduse võtmise korral, õiguse menetlusele kohtus, et kohus kontrolliks kiires korras kinnipidamise seaduslikkust ja korraldaks isiku vabastamise, kui kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks. Ungaris taotlejalt automaatne vabaduse võtmine ilma kohtuliku kontrolli võimaluseta vähemalt nelja nädala pikkuse aja jooksul on kohtu hinnangul vastuolus viidatud inimõigusi tagavate normidega. Eesti Vabariik on kohustatud inimõigusi tagama ka juhul, kui EL-i pädevad institutsioonid pole selleks konkreetset liikmesriiki silmas pidades suuniseid andnud. EL on direktiivis 2013/33 sätestanud selgelt, et isikut ei või kinni pidada üksnes selle alusel, et ta taotleb rahvusvahelist kaitset, erandlikel asjaoludel kinnipidamine peab olema vajalik ja proportsionaalne (põhjendus 15; art 8) ning võimalikult lühiajaline (art 9). PPA esindaja kinnitas kohtuistungil, et pole mingeid õiguslikke ega faktilisi takistusi küsida Ungarilt teavet, kas konkreetsele taotlejale on tagatud inimõiguste järgimine (ei võeta alusetult vabadust ning vabaduse võtmisel tagatakse koheselt õiguskaitsevahendite kasutamise võimalikkus) ning tema rahvusvahelise kaitse taotlus menetletakse efektiivses menetluses ning teda ei saadeta õigusvastaselt tagasi päritoluriiki. Informatsioon peaks seejuures sisaldama viiteid Ungaris kehtivatele asjassepuutuvatele normidele ja halduspraktikale. Selline teave praegusel

USDOS: 2020 Country Reports on Human Rights Practices: Hungary, märts 2021 https://www.state.gov/reports/2020-country-reports-on-human-rights-practices/hungary/

Vt ka EIK otsused Ungari suhtes seoses asüülitaotlejate kinnipidamisega (Lokpo jt; Abdelhakim; Said)

5(7)

juhul puudub ning PPA poolt viidatud allikad pigem kinnitavad inimõiguste rikkumise suurt tõenäosust ja pikaajalisi probleeme Ungari varjupaigasüsteemis. PPA järeldus (haldusakti lk 7) (inim)õiguste rikkumise ohu puudumisest pole eeltoodust tulenevalt kohtule veenev. Kohus ei saa aga hakata ise teavet välja nõudma, kuna Dublin III määruse art 17 lg 1 näol on tegemist liikmesriigile ulatuslikku kaalutlusõigust võimaldava sättega ning kohus saab kontrollida selle õiguspärasust järelkontrolli vormis, mitte teha otsust Eesti pädeva haldusorgani eest. Seejuures, asjakohase teabe olemasolul, oleks kohtul ka võimalik küsida eelotsust Euroopa Kohtult, kuna määruse asjassepuutuva sätte kohaldamise praktika on ebaselge. PPA on otsuses keskendunud sellele, et kaebaja on püüdnud teha forum shopping ́ut (valida taotlust läbivaatavat riiki), kuid on sealjuures jätnud tähelepanuta muud olulised aspektid. Kaebaja on kohtumenetluses põhjendanud, miks ta Ungaris taotlust ei esitanud. Praegusel juhul pole PPA uurimisprintsiipi rakendanud ega kohtu hinnangul kohaldamise kuulunud määruse sätte kohaldatavust sisuliselt kaalunud ning PPA otsus on ebapiisavalt põhjendatud ja vastuoluline, mistõttu on kaevatav haldusakt õigusvastane.

taotlejana (VRKS § 3 lg 1 ja § 31) on tal VRKS § 10 lg 2 p-st 2 tulenevalt õigus Eestis viibida kuni taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni või kui halduskohtu otsus apellatsioonimenetluses tühistatakse ning ringkonnakohus keeldub talle esialgse õiguskaitse andmisest. Menetluskulud

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.