X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 18.12.2020 otsuse nr 1512/138903-3 ja 11.03.2021 vaideotsuse nr 5.2-3/2040-3 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata tema peretoetuste määramise taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja Henno Nurmsalu Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus Kolmas isik – Y, volitatud esindaja Reimo Mets
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Mõista Xlt Yi kasuks välja menetluskulud summas 423 eurot (sisaldab käibemaksu).
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kõigi otsuses mainitud isikute nimed tähemärkidega, välja arvatud menetlusosaliste esindajate nimed. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.09.2021.
Yile makstakse perehüvitisi seoses laste A, B ja C kasvatamisega.
2.Laste isa X (kaebaja) esitas 19.10.2020 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse peretoetuste maksmiseks kahe järgneva kuu eest tema arvele ja iga kolmas kuu hetkel laste emale, sest A ja B elavad alates detsember 2019. a 100% ajast temaga, aga C ta peidab. X täpsustas 20.10.2020 oma soovi ja palus alates november 2020 määrata peretoetus, sh lasterikka pere toetus, kaks kuud tema arvele ja üks kuu ema arvele. Seega ema arvele iga kolmas kuu.
3.SKA saatis 08.12.2020 Nõmme Linnaosa Valitsusele järelepärimise, milles palus infot pere olukorra kohta.
4.Nõmme Linnaosa Valitsus teatas 10.12.2020 vastuses, et Harju Maakohtu 29.06.2018 määrusega lõpetati Yi ja X ühine hooldusõigus laste suhtes osaliselt ning anti Yile üle 1(9)
ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramise osas. Käesoleval ajal elavad lapsed C ja B ema Yi juures, A isa X juures.
5.Kaebaja teatas 17.12.2020 SKA-le, et soovib jätkuvalt novembri eest lapsetoetust, sh lasterikka pere toetust seoses kahe lapse kasvatamisega. Alates detsembrist elab tema juures A ning ta palub üle kanda detsembri ja edaspidise aja eest A toetus. Samuti iga järgnev kolmas kuu lasterikka pere toetus.
6.SKA küsis 18.12.2020 Yilt arvamust lapsetoetuse määramiseks isale. Y vastas samal päeval, et ta ei ole nõus lastetoetuse ümbermääramisega.
7.SKA tegi 18.12.2020 otsuse nr 15-12/138903-3, millega jättis peretoetused kaebajale määramata. SKA otsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised: Käesoleval ajal elavad lapsed C ja B ema Yi juures ja A on isa X juures. 18.12.2020 saatis SKA täiendava järelepärimise Yile, paludes esitada arvamus/nõusolek peretoetuste määramiseks ja maksmiseks Xle. Y ei andnud nõusolekut peretoetuste ümbermääramiseks Xle. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 8 lõige 1 sätestab, et perehüvitiste määramise või määramata jätmise otsustab SKA. SKA on seisukohal, et kuna Yil on vastavalt Harju Maakohtu määrusele ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramise osas, samuti puuduvad andmed laste võrdse kasvatamise osas ning kuna on pooleli menetlus laste hooldusõiguse ja suhtluskorra määramise osas, siis sellest tulenevalt puudub käesoleval ajal võimalus kaebajale peretoetuste määramiseks.
8.Kaebaja esitas 18.01.2021 SKA 18.12.2020 otsuse nr 15-12/138903-3 peale vaide, milles taotles otsuse kehtetuks tunnistamist ja taotluse rahuldamist. Ühtlasi palus kaebaja peatada väljamaksete tegemine, kuni antud vaidlus on saanud lahenduse, misjärel otsustada toetuste väljamaksmine alates 2020 oktoobrist tagasiulatuvalt.
9.SKA palus 10.02.2021 Yilt infot selle kohta, kas ta on nõus loobuma A eest makstavast perehüvitisest, samuti arvamust perehüvitiste maksmise kohta alates märtsist.
10.Y vastas 23.02.2021, et B elab alates 27.11.2020 igapäevaselt temaga ning tal on kõigi laste osas viibimiskoha hooldusõigus kohtumääruse alusel. X ei täida kohtumäärust ja hoiab A tema tahte vastaselt enda juures. Y leiab, et seni kuni Harju Maakohtu määrus nr 2-17-7190 on kehtiv, ei ole alust peretoetuste ümber jagamiseks ühegi lapse osas.
11.SKA tegi 11.03.2021 vaideotsuse nr 5.2-3/2040-3, millega jättis vaide rahuldamata. SKA vaideotsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised: Vaide esitaja kirjutab vaides, et kuni 17.12.2020 elasid mõlemad lapsed isa juures, alates sellest ajast vaid A. 10.12.2020 on Nõmme Linnaosa Valitsus SKA-le avaldanud, et käesoleval ajal elavad lapsed C ja B ema Yi juures, A isa X juures. 23.02.2021 on laste ema avaldanud, et B elab alates 27.11.2020 igapäevaselt temaga ning tal on kõigi laste osas viibimiskoha hooldusõigus kohtumääruse alusel, X ei täida kohtumäärust ja hoiab A tema tahte vastaselt enda juures. Samuti toob ta välja, et suhtluskorra alusel on määratud kõik lapsed enamuse ajast olema emaga. Seega on erinevad osapooled avaldanud erinevaid andmeid laste viibimiskoha osas. Samuti on ema avaldanud, et vaide esitaja rikub suhtluskorda. Vaide esitaja on vaides väitnud, et lapsed on oma elukohaks valinud isa elukoha. SKA pädevuses ei ole otsustada, millise vanema juures laps peaks elama ning kui suure osa ajast. Arvestades, et laste viibimiskoha osas on laekunud erinevaid andmeid, samuti seda, et Harju Maakohtu 29.06.2018 lahendiga tsiviilasjas nr 2-17-7190 on laste emale antud ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramise osas ning seda, et laste ema peab jätkuvalt õigeks lähtuda eelnimetatud lahendiga määratud suhtluskorrast, leiab SKA, et peretoetuse määramisel tuleb aluseks võtta kohtulahend tsiviilasjas nr 2-17-7190. Emal on laste viibimiskoha määramise õigus ja suhtluskorra järgi suurem osakaal laste kasvatamises, seega ei ole alust peretoetuste maksmise lõpetamiseks laste emale. Samade laste eest mõlemale vanemale lapsetoetuse maksmist PHS ei võimalda. Juhul kui vanemate hooldusõigust või lastega suhtlemise 2(9)
korda muudetakse ning vaide esitaja osakaal seejärel lapse või laste kasvatamises muutub, on vaide esitajal õigus esitada uuesti taotlus lapsetoetuse saamiseks. Lasterikka pere toetuse saamise õigus on ühel vanemal, kes kasvatab peres kolme või enamat last (PHS § 21 lg 1). Tõendamist on leidnud, et lapsed A, B ja C ei elanud vaide esitaja peres novembris 2020 ega ka alates detsembrist 2020. Seega ei ole vaide esitaja oma peres kasvatanud kolme või enamat last ja lasterikka pere toetuse määramiseks alus puudub, sh ka mitte iga kolmanda kuu eest. Vaides avaldas vaide esitaja soovi saada peretoetusi alates 19.10.2020, mis ei ole tulenevalt PHS §st 31 võimalik. Seda enam, et 19.10.2020 ei seondu ühegi konkreetse asjaoluga, mis annaks vaide esitajale õiguse saada peretoetusi just sellest kuupäevast.
12.Kaebaja esitas 31.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 18.12.2020 otsuse nr 1512/138903-3 kehtetuks tunnistamiseks ning SKA kohustamiseks antud asjades uue haldusakti andmiseks tulenevalt kaebuses sisalduvatest põhjendustest. Lisaks taotles kaebaja esialgse õiguskaitse korras perehüvitise määramist A kasvatamise eest kaebajale või alternatiivse taotlusena perehüvitise väljamaksmise peatamist A eest Yile.
13.Kohus tegi 01.04.2021 määruse, millega jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, võttis kaebuse menetlusse ja kaasas Yi kolmanda isikuna menetlusse. Kohus tõlgendas kaebust selliselt, et kaebaja nõuab SKA 18.12.2020 otsuse nr 15-12/138903-3 ja 11.03.2021 vaideotsuse nr 5.23/2040-3 tühistamist ning SKA kohustamist vaadata tema peretoetuste määramise taotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
14.Kaebaja leiab, et SKA otsus ei ole põhjendatud ja ei tugine tuvastatud faktilistele asjaoludele.
15.Vaideotsusest nähtub, et 10.12.2020 on Nõmme Linnaosa Valitsus teavitanud SKA-d, et A elab kaebaja juures. Nimetatud asjaolu kinnitas Nõmme Linnaosa Valitsus üle 02.02.2021. Kaebaja toob välja, et A on elanud tema juures terve 2020. aasta kuni käesoleva ajani. Põhjendamatu on SKA otsusega peretoetuste määramine mitte eeltoodud faktilise asjaolu, vaid kolmanda isiku arvamuse kohaselt. Kolmas isik esitas paljasõnalise väite, et kaebaja ei täida kohtumäärust ja hoiab A viimase tahte vastaselt enda juures. Nimetatud väide on otsene vale ega haaku käimasolevate kohtuvaidluste (suhtluskord, lepitusmenetlus) käigus kogutud tõenditega. Samuti rõhutab kaebaja, et ka teine laps, B, elas 2020. a kuni 27.11.2020 kaebaja juures.
16.SKA on õigesti välja toonud, et PHS § 17 lg 1 kohaselt on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel ning sama seaduse § 25 lg 1 kohaselt saab peretoetust taotleda last kasvatav vanem. Seega on käesolevas vaidluses oluline tuvastada, milline vanem last kasvatab. Suhtluskorra lahendi kohaselt tsiviilasjas 2-17-7190 on määratud lapsed elama nii ema kui isa juures. Isa juures peaksid lapsed veetma ca 40% ajast. Samas ei ole eelviidatud lahendit kordagi rakendatud. Kaks last elasid terve 2020. aasta isa juures. Olukord muutus 27.11.2020, kui isa juurde jäi elama üks laps. Tsiviilasjas on algatatud ka lepitusmenetlus, kuid see pole kuhugi jõudnud. On tõendatud, et isa kasvatab praegusel ajahetkel 1 last ning tal on PHS § 17 lg 1 kohaselt ka õigus taotleda peretoetust. Samuti oli tal sama õigus teise lapse eest selle aja eest, millal teine laps elas tema juures.
17.Kaebaja toob välja, et SKA vaideotsuses on viidatud kolmanda isiku arvamusele, kuid ka nimetatud arvamusest ei tulene ühelegi juhul, nagu kolmas isik vaidleks vastu asjaolule, et lapsed on elanud isa juures või et seal elab ka praegu üks laps. Seetõttu on põhjendamatu SKA seisukoht vaideotsuses, et erinevad osapooled avaldanud erinevaid andmeid laste viibimiskoha osas. Kaebaja märgib, et laste viibimiskoha osas ei ole erinevaid seisukohti, vaid erinevad osapooled on välja toonud, et käimas on vaidlused nimetatud teemadel. Kaebaja rõhutab, et PHS lähtub laste kasvatamisest ning lapsed ei ela mõlema vanema juures. PHS § 26 lg 2 kohaselt peretoetuste suuruse 3(9)
kindlaks tegemisel ei arvata peretoetusi taotleva vanema pere koosseisu last, kes elab perest lahus. Seega on A osas peretoetuse taotlemise õigus üksnes kaebajal.
18.SKA on valesti kohaldanud PHS-i, leides, et kui vanemate hooldusõigust või lastega suhtlemise korda muudetakse ning vaide esitaja osakaal seejärel lapse või laste kasvatamises muutub, on vaide esitajal õigus esitada uuesti taotlus lapsetoetuse saamiseks. Lähtuda tuleks faktilistest asjaoludest ning laste tegelikust kasvatamisest ning asjaolust, et laste viibimiskoha osas vaidlust ei ole.
19.Kaebaja nõustub, et lasterikka pere toetuse saamise õigust temal ei ole ning seetõttu selles osas ta otsust ei vaidlusta.
20.Kaebaja ei nõustu SKA tõlgendusega, et kuna kaebaja taotles peretoetuse saamist alates avalduse esitamisest ehk 19.10.2020, siis on SKA ka kitsalt nimetatud kuupäeva osas otsuse langetanud, et puudub alus PHS § 31 alusel toetuse määramiseks mitte kuu algusest, vaid soovitud kuupäevast. Kaebaja viitab siinjuures haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja proportsionaalsuse printsiibile, mille kohaldamisel tuleks toetus määrata vastavalt seaduslikule võimalusele. Seega taotleb kaebaja toetuse määramist novembris kahe lapse eest ja sealt edasi ühe lapse eest.
21.Kaebaja leiab, et kuna kolmas isik ei vasta hüvitise saamiseks sätestatud tingimustele, siis tuleb temale perehüvitise maksmine ühe lapse eest lõpetada ja samadel alustel määrata see kaebajale. Kaebaja 16.07.2021 ja 26.07.2021 täiendavad seisukohad
22.Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, et jõustumata kohtulahendi alusel määratakse toetused isikule, kes last ei kasvata. Mh vaideotsusest nähtub, et 10.12.2020 esitatud Nõmme Linnaosa Valitsuse arvamusega on tõendatud A elamine isa juures. Haldusmenetluses ei ole kahtluse alla seatud, et A elab kaebaja peres, lähtutud on vaid seotud tsiviilasjas tehtud lahendist. Viidatud tsiviilasjades jätkub menetlus, kaebaja on esitanud 21.05.2021 määruskaebuse. Määruskaebusega palub kaebaja tühistada Harju Maakohtu 30.04.2021 tsiviilasjas 2-17-7190 tehtud määrus täies ulatuses ning teha uus määrus, millega palub lõpetada Yi ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramise osas ja anda ainuhooldusõigus laste elu- ja viibimiskoha ning hariduse ja terviseküsimuses üle kaebajale.
23.PHS § 6 lg 1 teine lause on säte, mis kehtestab hüvitise kordamööda saamise õiguse selleks, et saavutada PHS §-s 15 sätestatud eesmärk, milleks lahus elavate vanemate puhul on hüvitise jõudmine mõlema pere lasteni ajal, mil nad hüvitist vajavad. Käesoleval juhul ei ole tegemist lapse elamisega kordamööda kummagi vanema juures, vaid asjas on tõendatud, et laps elab üksnes isa juures. Kaebaja rõhutab, et ta on PHS §-s 15 sätestatud eesmärkidel antavast abist ilma jäetud. Kaebaja ja kolmanda isiku ühise lapse lapsetoetuse puhul ei pruugi tegemist olla intensiivse riivega, kui lapsetoetus jõuab kolmanda isiku kaudu ühise lapseni. PHS § 17 lg 1 järgi on õigus saada lapsetoetust lapsel. Käesoleval juhul on tegemist intensiivse riivega, kuna lapsel ja emal puudub igasugune omavaheline kontakt.
24.Riigikohus on otsuses nr 3-18-1672 märkinud, et peretoetused peavad lasteni jõudma kiiresti. Seega ei ole põhjendatud oodata lõpplahendit seotud tsiviilvaidluses peretoetuste määramiseks. Vastustajal on pädevus uurida ja otsustada toetuste määramine lähtudes tegelikest asjaoludest ja tõenditest.
25.Samuti on põhjendamatu kolmanda isiku väide, et kaebaja tugineb enda nõudes üksnes subjektiivsele arvamusele, väites paljasõnaliselt, et kolmas isik ei vasta hüvitise saamiseks sätestatud tingimustele. Kaebaja on kaebuses välja toonud alused, kellele saab lastetoetust maksta (last kasvatavale vanemale) ning ka kolmas isik on toonud välja viite SÜS § 19 lg-le 2 – õigus hüvitisele lõpeb kui isik ei vasta seaduses hüvitise saamiseks sätestatud tingimustele. Vastustaja seisukohad
26.Vastustaja ei nõustu kaebusega, vaidleb sellele vastu ning jääb otsuses ja vaideotsuses toodud seisukohtade juurde. 4(9)
27.Harju Maakohus tegi 29.06.2018 määruse, millega andis kolmandale isikule ainuhooldusõiguse laste viibimiskoha määramise osas ning määras laste ja laste isa suhtluskorra. Kohtulahendist ei leia tõendamist kaebaja väited, et ta kasvatab üksi 1 last või et lapse püsiv elukoht on isa juures. Vastupidi – kolmandale isikule on antud ainuhooldusõigus laste viibimiskoha osas ja kohus on leidnud, et lastel peab olema üks põhiline elukoht ning see on kolmanda isiku juures. Kaebuses on kaebaja leidnud, et isa juures peaksid lapsed veetma ca 40% ajast. Kuidas on kaebaja sellise tulemuseni jõudnud, ei ole põhjendatud. Lähtudes suhtluskorrast peaksid lapsed olema kahe nädala jooksul isa juures veidi vähem kui 4 ööpäeva jooksul. 4 päeva 14 päevast annab 29%.
28.Vaidlustatud otsuse tegemise hetkel oli vastustajale teada, et kõigi kolme lapse osas on ainuhooldusõigus laste viibimiskoha suhtes antud kolmandale isikule ja et seisuga 10.12.2020 elavad lapsed C ja B ema juures ning A isa juures. Kaebaja väitel elasid B ja A tema juures ning 17.12.2020 teavitas kaebaja, et alates detsembrist elab tema juures A ja soovis alates detsembrist lapsetoetust ühe lapse eest. Kolmas isik keeldus lapstoetuse määramisest isale. Vaides väitis kaebaja, et kuni 17.12.2020 elasid mõlemad lapsed isa juures, alates sellest ajast aga vaid A. Vaideotsuse tegemise hetkeks oli kolmas isik andnud info, et B elab alates 27.11.2020 ainult temaga, laste isa ei täida kohtumäärusi ja hoiab A tema tahte vastaselt enda juures. Seega oli vastustajal teada erinev info laste B ja A viibimiskoha suhtes. Vastustaja lähtus peretoetuse kaebajale määramata jätmise otsustamisel sellest, et kolmandal isikul oli laste viibimiskoha määramise õigus ning kolmas isik ei nõustunud lapsetoetuse määramisega kaebajale. Kohus on määranud laste suhtlemiskorra isaga kui lahuselava vanemaga, mida kolmanda isiku sõnul kaebaja ei täida ja kaebaja enda sõnul ei ole kordagi rakendatud.
29.Vastustaja saab aru, et kaebaja arvates annab kaebajale õiguse taotleda lapsetoetust asjaolu, et laps elab tema juures ning leiab, et toetus lapse kasvatamise eest on määratud lahuselavale vanemale. Võttes aluseks vastustaja andmetel seni veel kehtivad kohtulahendid asjas nr 2-17-7190 on lahuselavaks vanemaks kaebaja, mitte kolmas isik. Kohtulahendit muutvat kohtulahendit ei ole kaebaja esitanud. Vastustaja pädevuses ei ole hinnata, kumma vanema juures peaksid lapsed elama. Arvestades, et kohus on oma otsuse teinud ja kohtulahendid on kehtivad, saab vastustaja lähtuda kehtivast kohtulahendist, mille kohaselt on kolmandal isikul laste viibimiskoha määramisel ainuhooldusõigus ning laste ja laste isa suhtlemise osas on kokku lepitud suhtlemiskord, mille kohaselt on kaebaja osakaal laste kasvatamisel vähem kui 30%. Kolmanda isiku sõnul ei täida kaebaja suhtlemiskorda ning kaebaja on seda põhimõtteliselt ka kinnitanud väites, et suhtlemiskorda ei ole kordagi rakendatud. Antud hetkel on peretoetused määratud vanemale, kellele on kohtulahendiga antud ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramise osas ning kelle juures peaksid lapsed suurema osa ajast elama ehk kes on neid suurema osa ajast õigustatud kasvatama. Seetõttu ei näe vastustaja alust talle peretoetuste maksmise lõpetamiseks, et määrata lapsetoetused novembris B ja A eest ning alates detsembrist 2020 A eest lapsevanemale (st kaebajale), kes kehtiva kohtulahendi kohaselt ei ole õigustatud määrama lapse viibimiskohta ega kasvatama teda suurema osa ajast. Kolmanda isiku seisukohad
30.Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata.
31.SKA-l puudub pädevus otsustada, millise vanema juures laps peaks elama ja kui suure osa ajast, mistõttu tuleb SKA-l lähtuda kohtuotsusest ning käesoleval juhul on kohtumäärusega kaebaja hooldusõigus osaliselt lõpetatud laste viibimiskoha määramise osas.
32.Isikuhooldus on hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Kuna kaebajal on osaline isikuhooldusõigus viibimiskoha määramise osas, siis puudub alus ja võimalus kaebajale perehüvitis määrata. Lapsi on määratud kohtumäärusega kasvatama enamuse ajast ema, seega on laste huvides, et perehüvitise saajaks on ema, kelle juures lapsed on määratud elama ja kes teostab nende viibimiskoha määramise õigust ainuisikuliselt. 5(9)
33.Kaebaja ei ole põhistanud, mille alusel on ta asunud seisukohale, et kolmas isik ei ole perehüvitise saamiseks õigustatud isikuks.
34.Asjas puudub vaidlus selles, et laste isalt on ära võetud viibimiskoha määramise õigus, st laste isikuhooldusõigus isa suhtes on osaliselt lõpetatud. Seega läheb kaebaja taotlus vastuollu seadusandja tahtega, mille kohaselt ei ole see vanem õigustatud perehüvitise saajaks, kellelt on hooldusõigus ära võetud. Kolmas isik leiab, et kaebaja ei ole õigustatud perehüvitise saajaks, kuivõrd temalt on laste hooldusõigus osaliselt ära võetud.
KOHTU PÕHJENDUSED
35.Kohus leiab, olles tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
36.Kaebaja taotleb peretoetuse määramist 2020. aasta novembris kahe lapse eest ja sealt edasi ühe lapse eest. Kaebaja on kaebuses märkinud, et ta nõustub sellega, et lasterikka pere toetuse saamise õigust temal ei ole ning seetõttu selles osas ta SKA otsust ei vaidlusta.
37.PHS § 15 sätestab, et peretoetuste eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Iga kuu makstavatest peretoetustest on praeguses asjas vaidluse all lapsetoetus (PHS § 16 lg 1 p 1). Lapsetoetuse saamise õigus on igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni (PHS § 17 lg 1). Vaidlus puudub selles, et kaebaja ja kolmanda isiku lapsed on alla 16-aastased.
38.PHS § 25 lg 1 kohaselt taotleb peretoetusi last kasvatav vanem, eestkostja, hoolduspere vanem või lõike 1 punktides 1-7 sätestatud muu isik. Kaebaja tugineb sellele, et tema kasvatas 2020. aasta novembris kaht ja sellest edaspidi üht last, mistõttu tuleks peretoetused määrata nimetatud osas temale, mitte laste emale. Vaidlus puudub selles, et hetkel makstakse peretoetusi laste emale, kes ei ole nõus peretoetuste maksmisega isale. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebaja ja kolmas isik vaidlevad laste hooldusõiguse üle tsiviilasjas nr 2-17-7190. Haldusasja materjalide hulgas on kaks nimetatud tsiviilasjas tehtud lahendit: 29.06.2018 määrus (võetud 08.06.2021 haldusasja materjalide juurde) ja 30.04.2021 määrus (esitatud kolmanda isiku poolt 15.07.2021). Harju Maakohus tegi 29.06.2018 määruse, millega lõpetas kolmanda isiku ja kaebaja ühise hooldusõiguse osaliselt laste A, B ja C suhtes ning andis kolmandale isikule üle ainuhooldusõiguse laste viibimiskoha määramise osas. Lisaks rahuldati määrusega osaliselt kolmanda isiku avaldus kaebaja vastu lastega suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Harju Maakohtu 29.06.2018 määrus on jõustunud ja sellele määrusele tugines SKA vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses. Harju Maakohus tegi 30.04.2021 määruse, millega tunnistas kolmanda isiku ja kaebaja lepitusmenetlus ebaõnnestunuks, tegi muudatuse Harju Maakohtu 29.06.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-7190 määratud hooldusõiguse osas ning lõpetas täielikult kolmanda isiku ja kaebaja ühise hooldusõiguse A, B ja C suhtes ning andis laste hooldusõiguse täielikult üle kolmandale isikule. Lisaks määras Harju Maakohus uue suhtluskorra laste ja vanemate vahel. Harju Maakohtu 30.04.2021 määrus ei ole veel jõustunud, sest kaebaja esitas selle peale määruskaebuse. Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole määruskaebuse kohta veel lahendit tehtud. Seega on jõustunud kohtulahend olemas üksnes selle kohta, et kolmandal isikul on ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramise osas.
39.Pooled vaidlevad selle üle, kuidas mõista PHS § 25 lg-s 1 sisalduvat mõistet „last kasvatav vanem“. Kaebaja on seisukohal, et tuleks lähtuda faktilisest olukorrast ja lugeda, et last kasvatab see vanem, kelle juures laps elab. Kuna B ja A elasid 2020. aasta novembris ja A on sellest edaspidi elanud kaebaja juures, on kaebaja seisukohal, et tema on selles osas lapsi kasvatav vanem, kellele tuleks määrata lapsetoetus. Kolmas isik on seisukohal, et lähtuda tuleks tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud lahendist, mille kohaselt ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramiseks on laste emal. Kolmas isik ei vaidle vastu kaebaja väidetele seoses A ja B elamisega tema juures, kuid leiab, et õigustatud peretoetuse saajaks ei saa olla see vanem, kellelt on hooldusõigus osaliselt ära võetud. 6(9)
Ka vastustaja on selgitanud, et antud hetkel on peretoetused määratud vanemale, kellele on kohtulahendiga antud ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramise osas ning kelle juures peaksid lapsed suurema osa ajast elama ehk kes on neid suurema osa ajast õigustatud kasvatama.
40.Perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 2 sätestab, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (edaspidi vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (edaspidi isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (edaspidi varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. PKS § 124 lg 1 sätestab, et isikuhooldus on hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Kohus leiab, et lapse kasvatamist ei saa samastada sellega, kus laps parasjagu elab. Õigus last kasvatada on osa vanema hooldusõigusest, mistõttu on asjakohane võtta arvesse vanemate hooldusõiguse osas tehtud kohtulahendeid tsiviilasjas nr 2-177190. Kui SKA määraks peretoetusi üksnes selle järgi, kumma vanema juures laps elab, võib tekkida olukord, kus peretoetused määratakse vanemale, kelle pool laps ei peaks jõustunud kohtulahendi kohaselt enamuse ajast elama. Sellise olukorraga oleks tegemist ka praeguses asjas, kui SKA oleks kaebaja taotluse rahuldanud. Harju Maakohtu 29.06.2018 määruse resolutsiooni punktist 5 tulenevalt määrati laste ja kaebaja suhtluskord selliselt, et isa ja lapsed suhtlevad iga paaris nädala neljapäeva pärastlõunast paaritu nädala esmaspäeva hommikuni. Lisaks eeltoodule veedavad lapsed isaga suvel kahel korral korraga kaks nädalat. Vanemal on õigus lühiajaliselt kohtuda lastega ka kokkuleppe välisel ajal, kui ta võtab osa üritusest koolis, spordivõistlustel, riigipühadega seotud üritustel jms. Harju Maakohtu määrusest ei nähtu, et kaebaja peaks veetma lastega umbes 40% ajast, nagu kaebuses on väidetud. Jõustunud määrusega kehtestatud suhtlemiskorra kohaselt peaksid lapsed enamuse ajast veetma emaga. Seega nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et praeguses olukorras tuleb vastavalt hooldusõiguse osalise üleandmise määrusele lugeda kaebaja lahuselavaks vanemaks, mitte kolmas isik. SKA ei saa jõustunud kohtulahendit eirata üksnes selle tõttu, et määrust ei täideta. Menetlusosalise soovimatus kohtulahendit täita ei mõjuta selle täitmise kohustuslikkust.
41.SKA-l on tulenevalt haldusmenetluse seaduse §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest kohustus välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud. Lastekaitseseaduse § 21 lg 1 sätestab, et kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel tuleb selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. Kohus leiab, et peretoetuste määramise eesmärgiga ei oleks kooskõlas olukord, kus isik loetakse peretoetusi saama õigustatud vanemaks, kuigi laps elamine tema juures on vastuolus jõustunud kohtulahendiga. Tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud 29.09.2018 määrus, mille kohaselt peaksid kõik lapsed elama enamuse ajast kolmanda isiku juures, on tehtud eelkõige lapse huvidest lähtudes. Ka peretoetuste määramisel tuleb SKA-l silmas pidada lapse huvisid, mille eelduseks on see, et SKA võtab arvesse lapsi puudutavaid jõustunud kohtulahendeid. Seega peab kohus SKA poolt tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud lahendile tuginemist põhjendatuks. Kuna kaebaja hooldusõigust on piiratud viisil, mis takistab temale peretoetuste määramist, oli peretoetuste kaebajale määramisest keeldumine õiguspärane.
42.Hetkel on tsiviilasja nr 2-17-7190 menetlus pooleli, kuid see ei välista menetluse kestel tehtud jõustunud kohtulahendiga arvestamist. Nagu SKA vaideotsuses selgitas, on kaebajal õigus esitada SKA-le uuesti taotlus lapsetoetuse saamiseks, kui vanemate hooldusõigust või lastega suhtlemise korda muudetakse ning kaebaja osakaal seejärel lapse või laste kasvatamises muutub. Kui selline lahend peaks jõustuma, ei oma tähtsust, kas tsiviilasi nr 2-17-7190 on täielikult lõppenud ja kaebaja saab pöörduda SKA poole uue taotlusega.
43.Kuna kaebaja taotlus jäi rahuldamata selle tõttu, et kaebajal puudub õigus peretoetusele, ei oma tähtsust SKA väited selle kohta, kas kaebaja saab toetust taotleda alates 19.10.2020. Kui taotlus jääb rahuldamata, ei teki küsimust sellest, mis kuupäevast toetust maksma hakatakse.
44.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et SKA 18.12.2020 otsus nr 15-12/138903-3 on õiguspärane ega kuulu tühistamisele. Seetõttu tuleb õiguspäraseks lugeda ka SKA 11.03.2021 vaideotsus nr 5.27(9)
3/2040-3. Puudub alus kohustada SKA-d vaatama kaebaja peretoetuste määramise taotlus uuesti läbi.
45.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud kaebaja kahjuks. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Kolmanda isiku vastaspool on kaebaja. Seega tuleb kaebajal hüvitada kolmanda isiku menetluskulud. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Vastustaja ei taotle menetluskulude hüvitamist. Kolmas isik taotleb menetluskulu hüvitamist summas 450 eurot koos käibemaksuga. Menetluskulude nimekiri koosneb järgnevatest toimingutest: 1) Kohtumine kliendiga ja konsultatsioon, töökäsu saamine – 1 tund, 150 eurot; 2) Vastuse koostamine, materjalide läbitöötamine, lisade komplekteerimine ja vastuse kohtule edastamine – 1 tund, 150 eurot; 3) Seisukohtadega tutvumine ja menetluskulude nimekirja koostamine – 30 minutit, 75 eurot. Kaebaja on 16.07.2021 menetlusdokumendis esitanud kolmanda isiku menetluskulude hüvitamise taotlusele vastuväited. Kaebaja ei pea tunnitasu 150 eurot põhjendatuks, sest kolmanda isiku esindaja ei ole Advokatuuri liige ja viidatud õigusteenuse hind menetluskulude nimekirjas puudutab advokaatidele makstavat tasu keerulistest protsessides. Kaebaja leiab, et praegusel juhul ei olnud kolmandal isikul sisuliselt vajalik esindaja palkamine, arvestades halduskohtu uurimispõhimõtet. Lisaks ei ole kaebaja nõus menetluskulude nimekirja koostamise kulude väljamõistmise taotlusega. Kohus märgib, et menetlusosalisel on alati õigus palgata menetluses osalemiseks lepinguline esindaja, mistõttu ei pea kohus asjakohaseks väidet, et kolmas isik oleks saanud osaleda menetluses ka ilma esindajata. Võimalus osaleda menetluses iseseisvalt on asjakohane juhul, kui isik taotleb advokaati riigi kulul. Kohus ei näe põhjust pidada tunnihinda ebamõistlikuks sellel alusel, et kolmanda isiku esindaja ei ole advokaat. Kohus leiab, et tegemist ei ole õiguslikult nii lihtsa vaidlusega, et tunnitasu 150 eurot saaks pidada ebamõistlikuks. Lisaks võtab kohus arvesse seda, et kaebaja ei olnud 16.07.2021 menetlusdokumendi esitamise seisuga teadlik, et kolmas isik esitas 03.05.2021 põhjaliku vastuse kaebusele, sest kaebaja palus 20.07.2021 mõistlikku tähtaega, et vastata kolmanda isiku 03.05.2021 vastusele. Kohus nõustub kaebajaga selles osas, et menetluskulude nimekirja koostamine ei ole põhjendatud ja vajalik kulu. Kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 1 mõttes (Riigikohtu 11.11.2014 määrus nr 3-21-77-14, p 12). TsMS § 175 lg 1 kohaldub HKMS § 108 lg 12 kohaselt ka halduskohtumenetluse menetluskulude jaotusele. Kolmas isik on koos menetluskulude nimekirjaga esitanud arve nr 1077, millelt nähtub, et menetluskulude nimekirja koostamisele kulus 9 minutit ja seisukohtadega tutvumisele 21 minutit. 9 minutile vastav hind on 22,50 eurot ja 21 minutile vastav hind on 52,50 eurot. Kohus vähendab menetluskulusid 9 minuti ehk 22,50 euro ulatuses ja loeb kolmanda isiku vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks koos käibemaksuga 423 eurot (150 eurot + 150 eurot + 52,50 eurot + käibemaks 70,50 eurot).
46.HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel andmesubjektide eraelu kaitseks kõigi otsuses mainitud isikute nimed tähemärkidega, välja arvatud menetlusosaliste esindajate nimed.
8(9)
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.