Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 30.04.2021 otsusele nr 7002110004-1
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X Vastustaja –Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Grete Raidma
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Otsuse avaldamisel Riigi Teatajas asendada kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 13.09.2021. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
Tallinna Halduskohtusse saabus 31.05.2021 Xi (edaspidi kaebaja) kaebus, kus ta vaidlustab Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) 30.04.2021 otsust nr 7002110004-1 (edaspidi otsus) osas, milles talle kohaldati sissesõidukeeldu 18 kuuks, st otsuse punkti 5. Vastava soovi juurde jäi kaebaja ka pärast seda, kui kohus jättis tema kaebuse 03.06.2021 käiguta. Vaidlustatud otsuse punktis 5 kohaldas PPA kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 18 kuuks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2.Kaebaja seisukoht Kaebaja saabus Eestisse mitmekordse viisa alusel ning seda Ukraina osast, kus toimub reaalne sõjategevus. Sellistes tingimustes elamine ei ole võimalik. Otsus Ukrainast lahkuda oli seotud nii majanduslike põhjustega kui ka isikliku ohutusega. Eestis on turvaline olla ning sel põhjusel on alusetu ka otsuse väide, et taotlus oli selgelt põhjendamatu. Kaebaja tunneb end Eestis ohutult ning kogu Eestis viibimise aja jooksul ei ole ta õigusnorme rikkunud.
3.Vastustaja seisukoht
3.1.Otsus on vaidlustatud osas õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. PPA otsus jõustus osas, milles PPA luges kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse selgelt põhjendamatuks, 04.06.2021. Ehkki seadusest tulenevalt on üldjuhul sissesõidukeelu kehtivus 3 aastat, siis kaebaja puhul vähendati seda 18 kuuni. Sissesõidukeelu põhjuseks on toodud asjaolu, et kaebaja kuritarvitas rahvusvahelise kaitse süsteemi ning taotlus kaitse saamiseks esitati üksnes väljasaatmise vältimiseks. Kaebaja on kolme viimase aasta jooksul Eestis korduvalt lühiajalistel töötanud ning reisinud Ukraina ja Eesti vahet. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas kaebaja aga alles siis, kui tal Eesti kodanikuga peale 3-kuulist tutvust abielluda ei õnnestunud ja tööpuudumise tõttu ei saanud ta töötamise alusel Eestisse jääda. Kaebaja rahvusvahelise kaitse menetluse ütlused kinnitavad, et taotluse esitamise põhjus ei olnud hirm pöörduda koduriiki sõja pärast, vaid soov vältida väljasaatmist ning jätkata Eestis elamist, et tagada endale majanduslikult parem elu.
3.2.Kaebaja ei ole usaldusväärne seoses tema käitumismustriga eri liiki elamislubade saamisel. Vaidlustatud otsuses toob PPA välja, et pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist kaalus kaebaja ka muid võimalusi Eestisse elama jäämiseks, sh abiellumist Eesti kodanikuga. Seetõttu on alust kahelda ka kaebaja tegelikes motiivides ning põhjust on kahtlustada kaebaja soovi kuritarvitada ka Euroopa Liidu kodanikuga abiellumisest tuleneva elamisloa menetlust. Sellele on PPA ka kaude vihjanud otsuses.
3.3.Arvestades kaebaja selgitusi ja käitumist, on selge, et Ukrainasse ei jääks kaebaja pikaks ajaks ning oma majandusliku olukorra parandamiseks otsiks ta peagi uusi vahendeid Euroopa Liitu sisenemiseks ja Euroopa Liitu jäämiseks. Eeltoodut kinnitab ka kaebaja 30.05.2021 esitatud kaebus, milles palutakse kohtul vaidlustatavast PPA 3/1 otsusest (rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise otsus, lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld) üksnes tühistada sissesõidukeeld või alternatiivse otsusena kohaldada sissesõidukeeld maksimum 2 kuuks. Kaebaja varasemast käitumismustrist joonistub ka välja kaebaja kindel soov ja valmidus saada Eesti elamisluba ükskõik millisel viisil, ka läbi eesmärgipäratute viibimisõigust tagavate taotluste esitamise. Seega on põhjendatud PPA hinnang, et sissesõidukeeld on vajalik tulenevalt eesmärgist hoiduda kaebaja võimalikust edaspidisest Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamisest.
3.4.Kaebajal puuduvad tugevad isiklikud, majanduslikud või muud sidemed Eesti või teiste Schengeni liikmesriikidega. Kaebaja on varasemalt üksnes Eestis lühiajalisi tööotse teinud, sh soovinud pärast otsuse tegemist töötada Eestis ebaseaduslikult. Kaebaja küll väidetavalt tutvus märtsis 2021 neiuga, kellega ta asus kohe suhtesse, kuid võttes arvesse suhtega seotud asjaolusid, siis PPA hinnangul ei saa nimetatud suhet pidada põhjuseks, miks lühendada sissesõidukeeldu. Küll aga on kaebajal jätkuvalt tihedad sidemed oma kodu- ja sünniriigi Ukrainaga, kus kaebaja on suurema osa oma elust elanud, kus kaebaja saab elada oma kultuuri- ja usuruumis ning kus elavad ka kaebaja lähedased - ema ja lihane õde oma perega. Seega on vastustaja seisukohal, et
2 (5)
PPA on õiguspäraselt kaalunud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 31 lg 3 sätestatud olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada sissesõidukeelu kohaldamist ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramist ning õigesti tuvastanud, et nimetatud asjaolud ei ole aluseks sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamiseks.
3.5.Kuigi vaidlustavas otsuses oleks võinud olla PPA põhjendused pikemad ning sidusamad, siis ei tähenda see, et põhjendamiskohustust oleks rikutud. Kohtupraktika kohaselt peab sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja eesmärkide saavutamiseks nähtuma haldusaktist lisaks õiguslikule alusele vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus (Riigikohtu 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, punkt 25). Vaidlustatavas otsuses on põhiliste asjaolude ja kaalutluste kirjeldus olemas. PPA ei ole rikkunud kaalutlusõigust ning kohaldatud sissesõidukeeld 18 kuuks on kõiki olulisi asjaolusid arvesse võttes proportsionaalne. Kaebaja kuritarvitas rahvusvahelise kaitse süsteemi esitades selgelt põhjendamatu rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda kui puudusid teised võimalused Eestisse jäämiseks ehk taotlus esitati selleks, et vältida Eestist väljasaatmist. PPA-l on põhjendatud kahtlus, et kaebaja naaseb Eestisse esimesel võimalusel ja võib uuesti kasutada rahvusvahelise kaitse süsteemi ära. Kuna kaebaja oli aga enne vaidlustavat PPA otsust koostööaldis PPA-ga ning ei esitanud võltsitud dokumente ega valeandmeid, siis PPA leidis, et proportsionaalne oleks kaebajale kohaldada sissesõidukeelu pikkuseks 18 kuud ehk täpselt pool VSS § 74 lg-s 1 märgitud sissesõidukeelu ajast.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole toonud kaebuses välja selliseid asjaolusid, mille alusel saaks väita, et PPA otsuse punkt 5 on ebaproportsionaalne või vastuolus kehtiva õigusega. Suurem osa kaebaja väiteid on seotud rahvusvahelise kaitse menetlusega, mille osas ta aga otsust ei vaidlustanud, ehkki kohus seda võimalust kaebajale 03.06.2021 määruses selgitas (põhjendava osa punkt 4).
5.Õige on PPA seisukoht, et koos lahkumisettekirjutuse tegemisega määratakse isikule 3-aastane sissesõidukeeld (VSS § 74 lg 1), mida võib lühendada (VSS § 74 lg 3) või jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata (VSS § 74 lg 4). Seega võimaldab VSS § 74 kaalutlusõigust, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, punkt 34).
6.Vastustaja teostas kaebajale sissesõidukeeldu kohaldades kaalutlusõigust, kui lühendas üldist 3-aastast sissesõidukeelu tähtaega ning asendas selle 18 kuu pikkuse sissesõidukeeluga (vaidlustatud otsuse resolutsiooni punkt 5). Kuna kaalutlusõigust on teostatud, võib vastustaja tegevus olla õigusvastane vaid siis, kui ilmneb, et ta on kaalumisel teinud kaalutlusvigu. Samuti on vastustaja tegevuse õiguspärasuse hindamisel oluline, kas kaebajal võimaldati piisavalt esitada oma seisukohti ning informeeriti teda vastustaja argumentidest enne vaidlustatud ettekirjutuse tegemist ning kas võimalikud minetused ärakuulamise tagamisel võisid mõjutada vastustaja otsustust.
7.Haldusmenetluse seadus § 40 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Riigikohus selgitas asjas 3-3-1-52-13, et isik saab oma õigust olla ära kuulatud kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga (punkt 34). Praegusel juhul on küll PPA kaebajat 22.04.2021 teavitanud menetluse eesmärgist ning sellest, et seadus võimaldab teha ka sissesõidukeelu otsuse, kuid PPA esitatud
3 (5)
haldusmenetluse materjalidest ei nähtu kuskilt, et kaebajale oleks tutvustatud võimalikku resolutsiooni ning selle aluseks olevaid põhjendusi. Enne sissesõidukeelu kohaldamist korraldas PPA kaebajale 22.04.2021 vestluse1, mille käigus oli kaebajal võimalik vastata PPA küsimustele, mis puudutasid lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Samas ei nähtu PPA esitatud haldusasja toimikust, et PPA oleks kaebajale enne 22.04.2021 vestlust selgitanud, millistel asjaoludel tema suhtes sissesõidukeeldu kohaldatakse ning kui pikaks ajaks on seda kavandatud teha. See ei ole äratuntav ka PPA esitatud küsimusest. Ka kaebajale 22.04.2021 protokolli lisa 1 tutvustamine, mida PPA nimetab 22.04.2021 protokollis kui lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud, ei anna võimalust mõista millistel alustel ning kui pikka sissesõidukeeldu PPA kavandab. Protokolli lisa 1 võtab kokku üksnes kehtiva õiguse, mitte ei selgita sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid. Et PPA oleks isikule selgitanud sissesõidukeelu kohaldamise aluseid ja pikkust pärast 22.04.2021 vestlust ning andnud täiendava võimaluse seisukoha esitamiseks ei nähtu samuti asja materjalidest. Seega on otsuse tegemisel rikutud ärakuulamisõigust ning kohtul tuleb hinnata, kas ärakuulamisõiguse nõuetekohane tagamine oleks võinud mõjutada kaalutlusõiguse teostamist ning otsustamist (Riigikohtu 15.05.2013 otsus nr 3-3-1-76-12, punkt 14).
8.Kohus leiab, et ärakuulamisõiguse rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist ning otsuse tühistamine sel alusel ei ole põhjendatud (haldusmenetluse seadus § 58). Kaebaja ei ole kaebuses toonud välja asjaolusid, millega PPA oleks pidanud täiendavalt arvestama ning millega sissesõidukeelu kohaldamisel juba ei oleks arvestatud. Vestlusel PPA-ga tõi kaebaja välja, et ta ei soovi sissesõidukeelu kohaldamist põhjusel, et tal on Eestis tüdruksõber2 ning lisaks tõi kaebaja välja, et sissesõidukeelu kohaldamine avaldaks tema elule väga mõju3. Kaebuses toob kaebaja täiendava alusena välja asjaolu, et ta ei ole Eestis viibimise ajal rikkunud kehtivaid õigusakte ning ta on menetluses teinud PPA-ga koostööd. Nende väidetega on aga PPA sisuliselt lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestanud ning leidnud, et sel põhjusel on põhjendatud seadusest tuleneva 3-aastase sissesõidukeelu lühendamine 1,5 aasta peale4.
9.Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja taotlus rahvusvahelise kaitse saamiseks oli esitatud soovist jääda Eestisse, mitte aga vajadusest saada kaitset. Seda kinnitavad üheselt otsuses toodud asjaolud, sh asjaolu, et kaebaja on korduvalt töötanud Eestis lühiajaliselt ning sõitnud Eesti ja Ukraina vahet. Alates 14.09.2020 ei ole olukord Luganski oblastis muutunud sedavõrd, et varasemat kahe riigi vahel reisimist ei tuleks arvestada. PPA otsuses on õigesti välja toodud, et Ukraina on kaebaja suhtes turvaline päritoluriik ning kohus nõustub PPA otsuses toodud põhjendustega neid siinkohal kordamata (HKMS § 165 lg 2). Kaebuses ei ole kaebaja PPA otsuses toodud seisukohti kuidagi ümber lükanud. Asjaolu, et tema kodukoht asub konfliktipiirkonnas ei muuda kogu Ukrainat ebaturvaliseks riigiks. Kaebaja on ise välja toonud, et konfliktipiirkonnas elab tema ema, kes ei soovi aga kolida5. See ei välista aga kaebajal Ukraina siseselt kolida ning elada tema jaoks turvalisemas piirkonnas. Kaebaja perekond on aktsepteerinud tema ajutist eemalolekut Euroopas, siis on neil võimalik aktsepteerida ka seda, et kaebaja elab mõnes muus turvalises Ukraina piirkonnas.
PPA vastuse lisa 12. PPA 22.04.2021 vestluse küsimus 26.
PPA 22.04.2021 vestluse küsimus 27.
PPA vaidlustatud otsuse viimane lõik.
PPA kaebuse vastuse lisa 8, küsimus 17.
4 (5)
10.Sissesõidukeelu kohaldamisel on PPA võtnud õigesti arvesse ka asjaolu, et kaebajal puuduvad Eestis ja Schengeni alal perekondlikud sidemed. Ehkki kaebaja sõnul elab Eestis tema tüdruksõber, siis see asjaolu ei ole iseseisvalt selline, et jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Kohus märgib, et ajavahemikul 14.09.2020 (Eestisse saabumine) kuni 30.04.2021 otsuse tegemine oli kaebajal esmalt üks suhe, kus kaebaja soovis abielluda6 ning juba 2021. aasta märtsist oli kaebajal järgmine suhe naisterahvaga, kellega ta samuti ei välista abiellumist7. Kohtu hinnangul saab sellise käitumise alusel jaatada PPA põhjendatud kahtlust, et selliste suhete eesmärk võib olla elamisloa kuritarvitamine. Nii kaebuses kui ka vestluses PPA-ga toob kaebaja välja, et ta soovib Eestis töötada, kuid välismaalase soov Eestis töötada ja elada ei kaalu üles Eesti riigi õigust mitte lubada riiki mõne aja jooksul välismaalasi, kes on kuritarvitanud rahvusvahelise kaitse menetlust ning kes võib kuritarvitada ka elamisloa taotluse menetlust. Sel põhjusel sissesõidukeelu kohaldamine on kooskõlas sissesõidukeelu kohaldamise eesmärgiga. Ka varasemas kohtupraktikas on leitud, et välismaalase soovi Eestis töötada ei saa pidada sedavõrd kaalukaks asjaoluks, mis võimaldaks pidada sissesõidukeelu kohaldamist ebahumaanseks või selle tähtaega ebaproportsionaalseks (Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2019 otsus nr 3-17-1926, punkt 15).
11.Eelnevale tuginedes leiab kohus, et vastustaja on kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid järginud ning sissesõidukeelu kohaldamine on õiguspärane. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
12.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
13.Kooskõlas HKMS § 175 lg 3 asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
PPA vastuse lisa 7 ning lisa 12, küsimus 6 ja 9 ning lisa 11. PPA vastuse lisa 8, küsimus 9.
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.